100 aastat tagasi elas Kuressaares baltisakslane Ernst Heinrichsen, kes oli muuseas olnud lühikest aega Kuressaare linnapea, ja väga huvitatud spiritismist. Alguses uuris ta spiritismi teoreetilist poolt, kuid peagi hakkas tegema praktilisi katsetusi ja enda sõnul saavutas suurt edu. Oma katsetusi tegi ta peatänava-äärses rohelises elumajas aadressil Kubermangu 16 (praegu Tallinna tänav ja numbrid on muutunud, tema kunagisel krundil asuvad minu teada nüüd kaks äri- ja elumaja). Ajalehes Uudisleht ilmus Ernst Heinrichseni harrastuse kohta 19.11.1932 artikkel, mille siin ära toon:
Kuresaares jalutavad vaimud vabalt ringi. Endise linnapea Ernst Heinrichseni huvitavaid saavutisi spiritismi alal. Valelikud ja õiglased vaimud. Salapäraseid juhtumeid Saaremaalt.
Kas on olemas elu pärast surma, wõi on inimhing samuti kaduw, häwinew, nagu ta maine kehagi? Kuigi see küsimus on arwatawasti sama wana kui inimkond, pole hiigelhüpetega arenew teadus tänapäewani weel suutnud anda sellele rahuldawat wastust. Salapärasuse loor warjab meie silme eest hauatagust elu ega lase näha seda, mis saab meist siis, kui omaksed pisarsilmil seisawad meie laiba ümber ja ütlewad: „Ta on surnud!" Kuid kas oleme siis tõesti surnud? Kas ei hõlju meie waim samal ajal leinajate peakohal, kas ei rända ta leinarongiga kaasa meie maise keha wiimsele puhkepaigale, et siis lennata ära tundmata maale ja alata seal uut elu? Meie ei tea seda! Ühenduses inimhinge surematuse küsimusega on aga kerkinud esile nii palju salapärast, nii palju seletamatut, et tahtmatult kerkib waimusilme ette uus maailm — waimude maailm — kus elawad edasi kõik need, keda surmawikat on niitnud meie ridadest. Aeg-ajalt awaldawad need surnute waimud end ühele wõi teisele ärawalitule, et siis jälle kaduda — teadmata, kuhu...
Kuresaare linna ühel peatänawal asub roheline puumaja, mille wälisuksele on kinnitatud nimekaart „Ernst Heinrichsen". — Kes kuresaarlasist ei tunneks umbes 60-aastast Ernst Heinrichseni, wannutatud adwokaadi abi ja Kuresaare esimest linnapead Eesti iseseiswuse ajal. Nüüd on E. Heinrichsen täiesti tõmbunud kõrwale awalikust elust, muutunud erakuks. Kaks aastat tagasi suri tema abikaasa ja sellest ajast elab ta täiesti üksinda suures, wäärtusliku mööbliga sisustatud majas. Tema ainsaiks kaaslasiks on truu koer ja — waimud. E. Heinrichsen on nimelt eriti wiimasel ajal täie innuga andunud spiritismile. ühel nowembrikuu õhtul, kui E. H. oma suure koeraga oli saabunud koju tawaliselt jalutuskäigult, peatasin teda ja palusin lähemaid seletusi tema salapärase huwiala kohta. Hr. H. oli pikemaks westluseks sel teemil heameelega nõus, ja weidi hiljem istusime tema kabinetis kõiksuguste raamatute, ajalehtede ja piltidega koormatud kirjutuslaua ääres. Spiritistlike küsimuste wastu hakanud hr. H. juba noores eas tundma erilist huwi. Kui koolitundide ajal seletatud, et materiaalses maailmas ei ole midagi kaduwat, waid üks wõi teine asi-muudab ainult oma kuju, omadusi, pannud teda mõtlema küsimus, kas siis inimhing, mis seisab kõrgemal looduse materjaalseist sünnitusist, on selles suhtes erand. Juba siis walminud temas kindel otsus: inimhing ei sure, waid elab edasi pärast lahkumist maisest kehast. Järgmiseks küsimuseks oli, kuidas astuda ühendusse selle maailmaga, millest tal polnud õieti mingit ettekujutust, kuid mille olemasolus ta oli kindel. Siitpeale juba algas tegelemine spiritismiga. Esialgu uurinud ta küsimust ainult teoreetiliselt. kasutades selleks kõiki kättesaadawaid allikaid, kuid umbes 24 aastat tagasi asus ta praktilistele katsetamistele, mis pole jäänud tulemusteta. Praegu on hr. H.-il õige tihe kontakt waimude-maailmaga. Talle awaldawad end küll tuttawate ja wõhiwõõraste, tuntud ja tundmata suuruste waimud, enamasti siis, kui neid kutsutakse. Kuid sagedasti ilmub üks wõi teine waim ka päris „kutsumata külalisena" spiritisti juure. Mingi seletamatu tunne ütleb äkki spiritistile, et kellegi waim tahab talle, midagi edasi anda. Spiritist wõtab paberi ja pliiatsi ja paberile ilmuwad read, millede sisus spiritist ei ole teadlik. Alles hiljem, lugemisel, selgub talle, mis midagi mõtlemata paberile pandud. Hr. H. seletab, et ta wõib ka waimudega kõneleda, nende häält kuulda, kuid esialgu olewat see siiski kaunis raske, üldiselt aga ei nõudwat waimude wäljakutsumine mingit erilist pingutust. Olewat waja ainult wastawat meeleolu, wabanemist teatud hetkeks- maistest muredest. E. H. unistuseks on jõuda nii kaugele, et ta wõiks ka waimusid näha. Senini polewat talle seda õnne osaks saanud. Küll aga toob ta rikkalikke näiteid selle kohta, kuidas waimud end ühes wõi teises olukorras inimestele ilmutanud. Nii näinud keegi Saaremaa mõisnik ja ta teener ühel ajal mõisniku ammu surnud abikaasa kuju seismas puhwetikapi ees. Esitan hr. H.-le mõned küsimised: „Kas waimud ei ole pahased, kui nende rahu wäljakutsumisega segatakse?"
„Sugugi mitte. Neile koguni meeldib see. Sagedasti tänawad nad - mind, et olen neid wälja kutsunud. Nii kirjutas Goethe waim, et kutsuksin teda sagedamini. Ta tahtwat mind edasi arendada spiritismi alal, tahtwat tuua mulle weel tõendusmaterjali selle kohta, et waimud tõesti on olemas. — Keegi waim öelnud talle: „Mina elan, me pole surnud. Pidage.seda meeles!" „Kas olete kõnelenud ka oma abikaasaga?" „Olen. Ta on wäga kurb, kui ma mõnikord pikema aja jooksud teda ei kutsu. Paaril korral on ta seepärast isegi nutnud." „Kuidas elawad waimud oma salapärases maailmas?" „Seda ma täpselt ei tea öelda, kuna waimud teadete andmises selles küsimuses on õige tagasihoidlikud. Kuid arwatawasti ei erine nende elu seal palju maapealsest. Seda tõendab juba see, et waimudel mõnikord on rohkesti aega. teinekord aga wabandawad nad juba pärast lühikest kõnelust, et neil on rutt ja peawad lahkuma. Nähtawasti on neile äraolekuks lubatud ainult teatud aeg." Hr. H. arwates ei ole waimude elu kaugeltki seesugune, nagu seda kujutatakse piiblis. „Kujutage ette, et peaksite aastatuhandeid mängima kannelt ja laulma! — Kas ei läheks see lõppeks igawaks?" sõnab ta naljatades. Waimude elu olewat tema arwates samasugune töö ja askeldamine, nagu maa pealgi. Seda olewat muuseas tõendanud ka Goethe ühes oma hiljutises luuletuses, mille ta temale kirjutanud. „Kas waimud oma olemiselt on head wõi kurjad?" „Waimude-maailmas esinewad samasugused iseloomud, nagu neid kohtame igapäw maises elus. On häid ja halbu, rööwleid, kelmisid, waletajaid, naljahambaid. Pool-totraid ja tõsiseid geeniusi. Nähtawasti jääwad inimhingele pärast kehast lahkumist ta iseloomu omadused alles." — Noored, algajad spiritistid olewat sagedasti hädas waletajate waimudega, kes esinewad mõnikord ka teiste nimel. Sagedasti teewad waimud nendega mitmesuguseid tempe. Olewat teada, et waimud on huvitanud kogenematuid spiritiste isegi kuriteole. waimudega tulewat olla samuti ettewaatlik, nagu oma kaasinimestega. Ka E. Heinrichsen: olewat tihti tülitanudwaletajad waimud. Nende paljastamine nõud wat sagedasti leidlikkust. Nii esinenud keegi waim H.-le tuntud luuletajana. H. aga pole tahtnud seda hästi uskuda ja palunud waimu, et see talle midagi luuletaks. Waim hakanudki kirjutama, kuid luuletusest pole saanud asja. Tunnistanud siis spiritistile, et ta pole see, kellena ta esinenud, palunud wabandust ja lahkunud. — Nüüd aga olewat juba petised waimud jätnud H. rahule. Wahete-wahel külastawat hr. H.-i keegi waim, kes nimetab end „Otto'ks". See olewat alati wäga lõbusas tujus, naerwat ja naljatawat. Aastaid tagasi, kui H. waimude wäljakutsumiseks kasutanud lauda, tulnud "Otto" jällegi. H. juures olnud sel ajal mitu külalist, kelledest üks tunnud „Otto't", kui see weel elanud, olles suur naljahammas ja seltskonnainimene, kes wäga armastanud muusikat. Otsustatud „Otto'le" natuke rõõmu walmistada ja pandud grammofon mängima lõbusat tantsutükki. Peagi hakanud laud hüplema muusika taktis. — „Otto" tantsis! „Kas waimud ihaldawad tulla tagasi maapealsesse ellu?" „Olen selle küsimise asetanud paljudele waimudele, muuseas ka oma abikaasale, kuid ivastus on ikka olnud eitaw. Nad tahawad küll meid külastada, kuid mitte siia jääda." „Kas inimhinge arenemine sellest momendist jääb seisma, kui ta lahkub kehast?" „Arwan, et ei. On tõendusi selle kohta, et inimhing waimuderiigiga areneb edasi täiuse poole." Lõppeks weel üks huwitaw wahejuhtum: Keset elawat jutlemist waikis hr. H. äkki, haaras siis pliiatsi, ja paberile ilmusid ühe waimu sünnitusena saksakeelsed read, mis tõlkes kõlawad järgmiselt: „Öelge sellele härrale, et ta rahulikult wõib kõik edasi anda, mis olete temale öelnud. Tahaksin weel rõhutada, et see härra wõib näidata Teile mõningaid teeneid spiritismi alal. Öelge temale, et mina teda ka tunnen, kuid ainult oma nime ei taha nimetada. Nüüd tahan weel öelda, et on wäga hea, et ta on tulnud, sest asi on nii tähtis, et selle üle peab kirjutama. Olen Teie wana tuttaw. Wõtke need read ja andke need temale, et ta ka ise wõiks neid lugeda. Wabandage, et tülitan Teid. Minge aga nüüd kööki, et kohwi juua. Head õhtut." Loodan, et nende ridade paberile panemisega olen täitnud waimu soowi, kuigi umbes 2-tunnilisest jutuajamisest Kuresaare omapäraseima ja huwitawaima mehega siinkohal on toodud ainult lühike kokkuwõte.
Kuresaares jalutavad vaimud vabalt ringi. Endise linnapea Ernst Heinrichseni huvitavaid saavutisi spiritismi alal. Valelikud ja õiglased vaimud. Salapäraseid juhtumeid Saaremaalt.
Kas on olemas elu pärast surma, wõi on inimhing samuti kaduw, häwinew, nagu ta maine kehagi? Kuigi see küsimus on arwatawasti sama wana kui inimkond, pole hiigelhüpetega arenew teadus tänapäewani weel suutnud anda sellele rahuldawat wastust. Salapärasuse loor warjab meie silme eest hauatagust elu ega lase näha seda, mis saab meist siis, kui omaksed pisarsilmil seisawad meie laiba ümber ja ütlewad: „Ta on surnud!" Kuid kas oleme siis tõesti surnud? Kas ei hõlju meie waim samal ajal leinajate peakohal, kas ei rända ta leinarongiga kaasa meie maise keha wiimsele puhkepaigale, et siis lennata ära tundmata maale ja alata seal uut elu? Meie ei tea seda! Ühenduses inimhinge surematuse küsimusega on aga kerkinud esile nii palju salapärast, nii palju seletamatut, et tahtmatult kerkib waimusilme ette uus maailm — waimude maailm — kus elawad edasi kõik need, keda surmawikat on niitnud meie ridadest. Aeg-ajalt awaldawad need surnute waimud end ühele wõi teisele ärawalitule, et siis jälle kaduda — teadmata, kuhu...
Kuresaare linna ühel peatänawal asub roheline puumaja, mille wälisuksele on kinnitatud nimekaart „Ernst Heinrichsen". — Kes kuresaarlasist ei tunneks umbes 60-aastast Ernst Heinrichseni, wannutatud adwokaadi abi ja Kuresaare esimest linnapead Eesti iseseiswuse ajal. Nüüd on E. Heinrichsen täiesti tõmbunud kõrwale awalikust elust, muutunud erakuks. Kaks aastat tagasi suri tema abikaasa ja sellest ajast elab ta täiesti üksinda suures, wäärtusliku mööbliga sisustatud majas. Tema ainsaiks kaaslasiks on truu koer ja — waimud. E. Heinrichsen on nimelt eriti wiimasel ajal täie innuga andunud spiritismile. ühel nowembrikuu õhtul, kui E. H. oma suure koeraga oli saabunud koju tawaliselt jalutuskäigult, peatasin teda ja palusin lähemaid seletusi tema salapärase huwiala kohta. Hr. H. oli pikemaks westluseks sel teemil heameelega nõus, ja weidi hiljem istusime tema kabinetis kõiksuguste raamatute, ajalehtede ja piltidega koormatud kirjutuslaua ääres. Spiritistlike küsimuste wastu hakanud hr. H. juba noores eas tundma erilist huwi. Kui koolitundide ajal seletatud, et materiaalses maailmas ei ole midagi kaduwat, waid üks wõi teine asi-muudab ainult oma kuju, omadusi, pannud teda mõtlema küsimus, kas siis inimhing, mis seisab kõrgemal looduse materjaalseist sünnitusist, on selles suhtes erand. Juba siis walminud temas kindel otsus: inimhing ei sure, waid elab edasi pärast lahkumist maisest kehast. Järgmiseks küsimuseks oli, kuidas astuda ühendusse selle maailmaga, millest tal polnud õieti mingit ettekujutust, kuid mille olemasolus ta oli kindel. Siitpeale juba algas tegelemine spiritismiga. Esialgu uurinud ta küsimust ainult teoreetiliselt. kasutades selleks kõiki kättesaadawaid allikaid, kuid umbes 24 aastat tagasi asus ta praktilistele katsetamistele, mis pole jäänud tulemusteta. Praegu on hr. H.-il õige tihe kontakt waimude-maailmaga. Talle awaldawad end küll tuttawate ja wõhiwõõraste, tuntud ja tundmata suuruste waimud, enamasti siis, kui neid kutsutakse. Kuid sagedasti ilmub üks wõi teine waim ka päris „kutsumata külalisena" spiritisti juure. Mingi seletamatu tunne ütleb äkki spiritistile, et kellegi waim tahab talle, midagi edasi anda. Spiritist wõtab paberi ja pliiatsi ja paberile ilmuwad read, millede sisus spiritist ei ole teadlik. Alles hiljem, lugemisel, selgub talle, mis midagi mõtlemata paberile pandud. Hr. H. seletab, et ta wõib ka waimudega kõneleda, nende häält kuulda, kuid esialgu olewat see siiski kaunis raske, üldiselt aga ei nõudwat waimude wäljakutsumine mingit erilist pingutust. Olewat waja ainult wastawat meeleolu, wabanemist teatud hetkeks- maistest muredest. E. H. unistuseks on jõuda nii kaugele, et ta wõiks ka waimusid näha. Senini polewat talle seda õnne osaks saanud. Küll aga toob ta rikkalikke näiteid selle kohta, kuidas waimud end ühes wõi teises olukorras inimestele ilmutanud. Nii näinud keegi Saaremaa mõisnik ja ta teener ühel ajal mõisniku ammu surnud abikaasa kuju seismas puhwetikapi ees. Esitan hr. H.-le mõned küsimised: „Kas waimud ei ole pahased, kui nende rahu wäljakutsumisega segatakse?"
„Sugugi mitte. Neile koguni meeldib see. Sagedasti tänawad nad - mind, et olen neid wälja kutsunud. Nii kirjutas Goethe waim, et kutsuksin teda sagedamini. Ta tahtwat mind edasi arendada spiritismi alal, tahtwat tuua mulle weel tõendusmaterjali selle kohta, et waimud tõesti on olemas. — Keegi waim öelnud talle: „Mina elan, me pole surnud. Pidage.seda meeles!" „Kas olete kõnelenud ka oma abikaasaga?" „Olen. Ta on wäga kurb, kui ma mõnikord pikema aja jooksud teda ei kutsu. Paaril korral on ta seepärast isegi nutnud." „Kuidas elawad waimud oma salapärases maailmas?" „Seda ma täpselt ei tea öelda, kuna waimud teadete andmises selles küsimuses on õige tagasihoidlikud. Kuid arwatawasti ei erine nende elu seal palju maapealsest. Seda tõendab juba see, et waimudel mõnikord on rohkesti aega. teinekord aga wabandawad nad juba pärast lühikest kõnelust, et neil on rutt ja peawad lahkuma. Nähtawasti on neile äraolekuks lubatud ainult teatud aeg." Hr. H. arwates ei ole waimude elu kaugeltki seesugune, nagu seda kujutatakse piiblis. „Kujutage ette, et peaksite aastatuhandeid mängima kannelt ja laulma! — Kas ei läheks see lõppeks igawaks?" sõnab ta naljatades. Waimude elu olewat tema arwates samasugune töö ja askeldamine, nagu maa pealgi. Seda olewat muuseas tõendanud ka Goethe ühes oma hiljutises luuletuses, mille ta temale kirjutanud. „Kas waimud oma olemiselt on head wõi kurjad?" „Waimude-maailmas esinewad samasugused iseloomud, nagu neid kohtame igapäw maises elus. On häid ja halbu, rööwleid, kelmisid, waletajaid, naljahambaid. Pool-totraid ja tõsiseid geeniusi. Nähtawasti jääwad inimhingele pärast kehast lahkumist ta iseloomu omadused alles." — Noored, algajad spiritistid olewat sagedasti hädas waletajate waimudega, kes esinewad mõnikord ka teiste nimel. Sagedasti teewad waimud nendega mitmesuguseid tempe. Olewat teada, et waimud on huvitanud kogenematuid spiritiste isegi kuriteole. waimudega tulewat olla samuti ettewaatlik, nagu oma kaasinimestega. Ka E. Heinrichsen: olewat tihti tülitanudwaletajad waimud. Nende paljastamine nõud wat sagedasti leidlikkust. Nii esinenud keegi waim H.-le tuntud luuletajana. H. aga pole tahtnud seda hästi uskuda ja palunud waimu, et see talle midagi luuletaks. Waim hakanudki kirjutama, kuid luuletusest pole saanud asja. Tunnistanud siis spiritistile, et ta pole see, kellena ta esinenud, palunud wabandust ja lahkunud. — Nüüd aga olewat juba petised waimud jätnud H. rahule. Wahete-wahel külastawat hr. H.-i keegi waim, kes nimetab end „Otto'ks". See olewat alati wäga lõbusas tujus, naerwat ja naljatawat. Aastaid tagasi, kui H. waimude wäljakutsumiseks kasutanud lauda, tulnud "Otto" jällegi. H. juures olnud sel ajal mitu külalist, kelledest üks tunnud „Otto't", kui see weel elanud, olles suur naljahammas ja seltskonnainimene, kes wäga armastanud muusikat. Otsustatud „Otto'le" natuke rõõmu walmistada ja pandud grammofon mängima lõbusat tantsutükki. Peagi hakanud laud hüplema muusika taktis. — „Otto" tantsis! „Kas waimud ihaldawad tulla tagasi maapealsesse ellu?" „Olen selle küsimise asetanud paljudele waimudele, muuseas ka oma abikaasale, kuid ivastus on ikka olnud eitaw. Nad tahawad küll meid külastada, kuid mitte siia jääda." „Kas inimhinge arenemine sellest momendist jääb seisma, kui ta lahkub kehast?" „Arwan, et ei. On tõendusi selle kohta, et inimhing waimuderiigiga areneb edasi täiuse poole." Lõppeks weel üks huwitaw wahejuhtum: Keset elawat jutlemist waikis hr. H. äkki, haaras siis pliiatsi, ja paberile ilmusid ühe waimu sünnitusena saksakeelsed read, mis tõlkes kõlawad järgmiselt: „Öelge sellele härrale, et ta rahulikult wõib kõik edasi anda, mis olete temale öelnud. Tahaksin weel rõhutada, et see härra wõib näidata Teile mõningaid teeneid spiritismi alal. Öelge temale, et mina teda ka tunnen, kuid ainult oma nime ei taha nimetada. Nüüd tahan weel öelda, et on wäga hea, et ta on tulnud, sest asi on nii tähtis, et selle üle peab kirjutama. Olen Teie wana tuttaw. Wõtke need read ja andke need temale, et ta ka ise wõiks neid lugeda. Wabandage, et tülitan Teid. Minge aga nüüd kööki, et kohwi juua. Head õhtut." Loodan, et nende ridade paberile panemisega olen täitnud waimu soowi, kuigi umbes 2-tunnilisest jutuajamisest Kuresaare omapäraseima ja huwitawaima mehega siinkohal on toodud ainult lühike kokkuwõte.
