Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Berdjajevi filosoofia
Autor Sõnum
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
21-08-2006 19:10
Postitus: #1
Berdjajevi filosoofia
1. Vabadus

Berdjajevi filosoofia algab vabadusega, mida ta käsitleb kui kõige muu alust. Vabadus on meie eksisteerimise kontekst, mida ei saa millegi teise kaudu määratleda või vastasel juhul poleks tegemist vabadusega.

Vabadus on ülim: seda ei saa tuletada millestki, seda ei saa teha millegi muuga võrdseks. Vabadus on olemuse põhjata vundament. See on sügavam kui kogu olemine. Vaatamata sellele, vabadust võib endiselt saavutada.

Oleks olnud viga mõelda, et keskmine inimene armastab vabadust. Veel suurem viga oleks oletada, et vabadus on kerge. Vabadus on raske asi, inimesel on kergem olla ori.

2. Objektiveerimine

Vabadust ei saa mõista ega taluda objektiivse mõistuse kaudu, selle osa kaudu meis, mis püüab reaalsust kontrollida meie endi mugavuse ja turvalisuse huvides. Objektiivne mõistus on maailma jaganud subjektiks ja objektiks, endaks ja teisteks, Vaimseks ja materiaalseks jne. Tegevus, mida Berdjajev kutsub „objektiveerimiseks“ omab nii plusse kui miinuseid. Vabadus on primaarsem kui olemine, see on põhjatu, alusetu. Determineerituses ja ratsionaliseerituses ehk objektiveerituses kaob vabadus ära.

3. Tõde

Meie arusaamine tõest on objektiveerituse lummuses. Ainult seda, mida saab objektiivselt kontrollida saab pidada tõeseks, ehtsaks ja usaldatavaks. Objektiivse mõtlemise valitsemine, mis toimib teaduse ja tehnoloogia kaudu, võõrandab ja lämmatab nii vaimse elu kui indiviidi.

Tõel on kaks tähendust: tõde kui reaalsuse teadmine ja tõde kui reaalsus ise. Kust me otsime tõe kriteeriumi? Liiga sageli otsivad inimesed tõe kriteeriumi allpool tõde ennast, objektiivsest maailmast koos selle sundustega, otsivad vaimse maailma kriteeriume mateeriast. Nad langevad nõiaringi. Arutluse teel saadud tõde ei saa pakkuda kriteeriumi lõplikule tõele: see on ainult pooltee märk, teadmata algust ja lõppu. Iga tõestus baseerub tõestamatusel, postulaadil, loodul. Seal on risk ja pole garantiisid. Garantiide otsig ise on vale ja tähendab kõrgema ning madalama subjektiveerimist. Vaimu vabadus ei tunne garantiisid. Ainus kriteerium tõele on tõde ise, see valgus, mis tõest välja särab.

Tõel ei ole midagi pistmist objektiivse maailmaga, tõde on rohkem seotud vaimse maailmaga. Tõde on midagi, mis on kohal ja silmapilkne.

Tõde on vaimne äratus inimeses, tema ühendus vaimuga endas.

Tõde ei ole maailmast, vaid vaimust: seda tuntakse ainult objektiivse maailma ületamise kaudu. Tõde on objektiivse maailma lõpp, see nõuab meie nõusolekut lõpule.

4. Vaim

Nagu tõdegi, ei ole vaimne dimensioon tulnud tavalisest maailmast. See eksisteerib enda õiguse najal ja ei vaja tõestust ega demonstreerimist. Tehes ikkagi viimast paneksime me kaariku hobuse ette.

Vaimne kogemus on inimese elus ülim reaalsus: selles ei ole jumalik tõestatud vaid lihtsalt näidatud. Vaimse olemasolu reaalsust tunnistab kogu inimkonna kogemus, kogu inimkonna kõrgem elu. Selle reaalsuse eitamine on pimedus ja kurttus reaalsusetele, võimetus eristada olemise kvaliteete või võimetus kirjeldada, mis on eristatav. Vaim on teistmoodi reaalne kui naturaalsete asjade maailm. See reaalsus ei ole tõestatav, kuid kogetud nende poolt, kes suudavad omadusi eristada.

Vaim viitab objektivismi ületamisele.

Võitlus objektiviseerimise võimu vastu on ... vaimne revolutsioon.

5. Isiksus

Samal ajal kui objektiviseerimine kaotab isiksuse üldiselt ja üksikuna, taastab ja taaskehtestab vaim indiviidi väärtuse staatilise, eluta, normaalse, determineeritud ja objektiivse üle.

Inimene hing on palju väärtuslikum kui kõik kuningriigid maailmas: inimese saatus on enne kõike muud. Berdjajevi jaoks on personaalsus, isiksusus rohkem kui olemine maailmas. See on hinnatu, kordumatu isiksuse väärtus.

Isiksuse eksisteerimise saladus on selle absoluutses asendamatuses, selle juhtumisest vaid korra, selle unikaalsuses, selle võrreldamatuses. Isiksus on kui ei miski muu maailmas, ei ole midagi, mida saaks võrrelda sellega või tõsta sellega samale tasemele. Kuigi isiksus on sootsiumile, maailmale ja universumile alamast sordist, koosneb see nendest ja on suurema väärtusega kui need kokku.

Isiksus ei ole osa universumist, universum on osa isiksusest, on isiksuse omadus. Selline on personalismi paradoks. Isiksus koondab endas universumi, kuid mitte objektide maailma tähenduses,vaid subjektiivses mõttes ehk eksistentsiaalses mõttes.

Isiksus on eksistentsiaalne keskus ning eeldab võimet kannatada ning olla õnnelik. Mitte miski objektide maailmas, rahva hulgas, riigis või ühiskonnas või sotsiaalsetes institutsioonides või kirikus ei oma niisugust võimet.

Isiksuse ülima väärtuse tunnistamine ei puutu isiklikku lunastusse, vaid selleks on isiksuse ülima loova kutse tunnistamine meie maailmas. Isiksus on ühisjoontega, see eeldab suhtelmist teistega ja ühist teistega. Läbiv vastuolu ja raskus inimese elus ongi selles ühises.

6. Loovus

Objektiveerimise lõpp tähendab loovuse tunnistamist igaühe kõrgeimaks eesmärgiks ja täitumiseks, sest „ainult tema, kes on vaba, loob“.

Loovus on miski, mis tuleneb seest, mõõtmatutest ja seletamatutest sügavikest, mitte väljast, mitte maailma paratamatusest. Soov teha loov akt mõistetavaks, leida sellele alus, on juba läbikukkumine selle taipamisel. Mõista loovat akti tähendab aduda, et see on seletamatu ja ilma aluseta. Loovus tähendab eksisteerimise müsteeriumist osavõtmist. See paikneb vabaduse sügaviku kohal.

Loovus on ülim müsteerium, mida elu pakub, millegi uue tekkimise müsteerium, mis oli seniajani teadmatu, tuletatud mitte millestki ning tulnud mitte millestki, sündinud millekski teiseks. Loovus on meie ülim eesmärk – mitte evolutsioon, mida valitsevad vajadus ja determinism ega ka mitte praeguse aja enesearendamise mood.

Tõeline elu on looming, mitte areng: see on vabadus loovatele tegudele, loovale tulele ning mitte tardunud enesetäiendamise vajadus ja raskus. Loovus ei tähenda ainult kunstiteose tegemist. Palju enam on see enda ja maailma muutumine.

Iga kunstniku teoga luuakse uus maailm, kosmos, valgustatud ja vaba. Kunstipärase loovuse põhiolemus on võit vajaduse piirangute üle. Kunstis elab inimene endast väljas, enda piiridest väljas ning elu piiridest väljas. Iga loov kunstipärane tegu on osaline elu muutumine. Loovuse kaudu murrab inimene välja maailma raskusest. Loovas-kunstipärases käitumises meie maailma suhtes me püüame kinni osa uuest maailmast.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
21-08-2006 19:11
Postitus: #2
 
Võimalik on arutleda veel paralleelses lõimes.

http://www.delfi.ee/archive/article.php?...1&no=57660
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
21-08-2006 23:52
Postitus: #3
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Meie arusaamine tõest on objektiveerituse lummuses. Ainult seda, mida saab objektiivselt kontrollida saab pidada tõeseks, ehtsaks ja usaldatavaks. Objektiivse mõtlemise valitsemine, mis toimib teaduse ja tehnoloogia kaudu, võõrandab ja lämmatab nii vaimse elu kui indiviidi.
Samas ei saa vist eitada, et nendegi mõtete levitamiseks on teadus ja tehnoloogia andnud oma panuse. Või oleksid Sa nõus "vaimse elu ja indiviidi võõrandumise ja lämmatamise" vältimiseks loobuma arvutitest ja Internetist? (Berdjajevi ees probleemi sellisel kujul muidugi ei seisnud, aga Gutenbergi leiutist kasutas temagi). Üldiselt meenutab mulle selline suhtumine teadusesse ja tehnoloogiasse külalise käitumist, kes, olles lahke pererahva lauas kõhu kõvasti head ja paremat täis parkinud, selle, mis enam vatsa ei mahu, nina kirtsutades põrandale kallab.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 08:15
Postitus: #4
 
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Meie arusaamine tõest on objektiveerituse lummuses. Ainult seda, mida saab objektiivselt kontrollida saab pidada tõeseks, ehtsaks ja usaldatavaks. Objektiivse mõtlemise valitsemine, mis toimib teaduse ja tehnoloogia kaudu, võõrandab ja lämmatab nii vaimse elu kui indiviidi.
Samas ei saa vist eitada, et nendegi mõtete levitamiseks on teadus ja tehnoloogia andnud oma panuse. Või oleksid Sa nõus "vaimse elu ja indiviidi võõrandumise ja lämmatamise" vältimiseks loobuma arvutitest ja Internetist? (Berdjajevi ees probleemi sellisel kujul muidugi ei seisnud, aga Gutenbergi leiutist kasutas temagi). Üldiselt meenutab mulle selline suhtumine teadusesse ja tehnoloogiasse külalise käitumist, kes, olles lahke pererahva lauas kõhu kõvasti head ja paremat täis parkinud, selle, mis enam vatsa ei mahu, nina kirtsutades põrandale kallab.

Kas mitte objektiivse mõtlemise valitsemisest ei räägi autor? Tehnika on juba tagajärg saavutustele, kuid mõtlemises kui niisuguses on asi. Mõtlemises, mille abil saavutatakse küll kirjatehnika jm., kuid mis rõhub vaimse peal samal ajal. Võiks ju olla veel olukord, et mõtleme ja oleme objektiivsed mateeria muutmises (tehnika, teaduslikud lahendused) aga me ei piira sellega vaimset.

Kui tehnika saaks olla vaimse teenistuses, saaksime rääkida mainitud loovuse tõusust. Praegu on objektiveeritud mõtlemine saavutanud tehnika progressi ja tegevusest vabal ajal saavutab inimene suurelt jaolt teisejärgulise lõbustamise abil puuduva emotsionaalse fooni, sest objektiveerimine on võtnud maailmast ära võimalused paremini kirjeldada, välja elada vaimset. Tulemuseks on müstiliste poolõpetuste laiem levik, mis iseenesest on huvitavad, kuid mis keerlevad ja keerlevad nende tegelike vaimsete kategooriate ümber, nendele täpsemalt kunagi pihta saamata. Vaimne peab lahti saama objektiveeritusest, et siis jõuda tihedamalt kultuuri ning päästa inimene teisejärgulistest teooriatest ning teisejärgulisest endalõbustamisest kui ainsast emotsioonide allikast.

Me oleme ikkagi vaimne-hingeline ja sees tunnetades ning mõtestades me suudame kas läbi kunsti või luule mingeid asju väljendada, mis tulevad sealt terviklikust sügavikust ja mis rikastab maailma, on teistele teejuht iseenda äratundmises, sest kuigi isiklik on ainulaadne, on isiklikus ka paljut, mis on omane kogu tõule.

Praegu üritatakse vaimset mõista põhiliselt müstiliste teooriate kaudu ning samal ajal kergelt tõrjuda objektiveerituse kaudu ja vaimne ise on nende kahe kaudu saavutamatu täielikult.

Muudetud: 22-8-06 kell 09:27:58 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
22-08-2006 08:33
Postitus: #5
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Võiks ju olla veel olukord, et mõtleme ja oleme objektiivsed mateeria muutmises (tehnika, teaduslikud lahendused) aga me ei piira sellega vaimset.
Jah ... see võiks siis vist olla selline ideaalolukord ... aga kuidas seda saavutada? Mida muuta tuleks? Ja milles konkreetselt see "objektiivse mõtlemise valitsemine" avaldub? Saab ju ka argumenteerida, et inimkond on praegu suht kiiresti eemaldumas "objektiivse mõtlemise valitsemisest". Iseküsimus, mis tagajärgedeni see viib.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 08:51
Postitus: #6
 
Ma panen siia mõtlemise jaoks üles Jüri Talveti "Humanismi mässu". Tal on väga hästi välja toodud, kuidas postmodernne reaalsusekäsitlus ei ole suutnud inimest tõelusele lähemale tuua. Me oleme objektiveeritusest lahti ütlemas igapäeva mõtlemises, kuna see ei aidanud meil ennast paremini mõtestada - suur hulk küsimusi jääb endiselt õhku, teadus ei lahenda väga laia ampluaad meile jõudvast infost. Samas oleme lahti saamas postmodernsetest katsetustest loovust suurendada, kuna need katsetused põhinesid väitel, et ainult mõtlemises (ja kirjasõnas) on tõelus, kuid nagu Berdjajev väidab, on tõelus olemas ka iseenesest. Vaja oleks ilmselt sünteesi - meie loovas mõtlemises on tõelus, kuna me loome juba mõtlemisega midagi uut ja tõelus on veel kuskil mujal. Igaljuhul nüüd essee raamatust "Tõrjumatu äär".

HUMANISMI MÄSS

DEKONSTRUKTSIOONI ANATOOMIA

Postmodernistliku ja poststrukturalistliku dekonstruktsiooni sünnitatud diskursuste kõrgaeg (kultuuri- ja kirjandusuurimises, filosoofias) tundub olevat möödas, kuid ei ole ka kahtlust, et dekonstruktsioon on jätnud tugeva jälje moodsa maailma epistemesse - kui kasutada Michel Foucault terminit teatud perioodi diskursiivseid praktikaid ühendava suhtekogumi tähistamiseks - vähemalt XXI sajandi algusveerandiks.

Dekonstruktsionistlik episteme on ühtlasi saanud sünonüümseks "posthumanismi" nähtusega. 1 Ometi on "posthumanismi" harva kasutatud ranges analoogias "postmodernismiga". Dekonstruktsiooni opositsioon modernismi vastu tundub märksa lõdvem ja suhtelisem, see ei küüni antagonismini, mis iseloomustab dekonstruktsiooni suhet humanismiga. Teisisõnu, humanismi ei samastata modernismiga. Paljudes uurimustes osutatakse samasustele mõlema, vanema ja uue modernismi vahel. Hoolimata erinevusvarjundeist kuuluvad mõlemad ühte ja samasse "revolutsioonilisse" paradigmasse. Nii on "kulturoloogiline" kallak, nagu ka rõhutatud meta- ja intertekstuaalsus, kaasa arvatud peen iroonia, ühine modernistlikele luuletajatele T. S. Eliotile ja Ezra Poundile ja tervele põlvkonnale postmodernistlikele luuletajatele - eriti 1950-nda- tel aastatel ja hiljem sündinuile - paljudes maailma paikades.

Lisaks ei toimi isegi geograafiliselt lähedased etniliskultuurilised piirkonnad täiuslikus sünkroonias, sest ajalugu "saastab" neid, dikteerides individuaalsusi. Võiks näiteks küsida, kas on üleüldse mingeid erinevusi T. S. Elioti" Ahermaa" (1922) ars poeticas ja inimlikes suhtumistes võrreldes hispaania postmodernismi ühe juhtkuju, Pere Gimferreri loominguga 19701980-ndatel aastatel? Vahest ei tulekski seda "posti" tõlgendada niivõrd erinevust ja opositsiooni tähistava "järel" märgi all, vaid kui midagi, mis kuulub samasse modernistIikusse paradigmasse, kuid on lihtsalt edasi lükatud, hilisem, ajas viivitusega ilmutatud?

Tegelikult kaaluvad XX sajandi alguse avangardistlikud voolud selles, mis puudutab vormieksperimendi radikaalsust, selgesti üles postmodernistliku ürituse. Viimase kolmekümneneljakümne aastaga ei ole postmodernism modernismi vormiuuendusele lisanud õieti midagi. Vormieksperimentide entusiasm, mis oli Lääne romaanis haripuntis 1920-1930-ndatel aastatel, on 1980-ndate aastate ja hilisemates romaanides silmnähtavalt närtsinud.

Seevastu sisu on märksa vaieldavam. Siin tuleb mängu humanism. Kriitikute arvates ühendas XX sajandi avangardismi ja eksistentsialismi usk humanistIikesse (humaansetesse) väärtustesse, samas kui postmodernism, vastupidi, eitab neid. Mis väärtustega on tegemist? Tsiteerin Joseph Adamsoni, dekonstruktsiooni resümeeriva artikli autorit ühest tuntuimast moodsa kirjanduskriitika leksikonist: (---) see hakkas esindama jõulist antihumanistIikku skeptitsismi selles, mis puudutab tõe, viite, tähenduse, kavatsuse, vormi- ja sisuühtsuse juurdunud "teoloogilisi" tagatisi, mis endistviisi valitsevad ajaloolistes, autorikesksetes ja formalistlikes lähenemistes kirjandusele.

Kirjutades Foucault'st - postmodernistliku episteme teisest eestvõitlejast Derrida kõrval - võtab Michael Clark prantsuse filosoofi rünnakute objekti kokku järgmiselt: "( ---) sellised humanistlikud märksõnad nagu Mõistus, individuaalne, Tõde ja vabadus"." Linda Hutcheoni tsiteerides tähistab postmodernism Jean-Francois Lyotard'i järgi "seni meie maailma mõtestanud suurte meisternarratiivide surma."

Nagu näha, kasutatakse siin" antihumanismi" terminit. Seevastu ei ole ma kusagil märganud, et keegi kirjutaks postmodernistlikust dekonstruktsioonist kui "antimodernismist". Vastupidi, modernism ja postmodernism on küllaltki üksmeelselt rünnanud realismi (kui traditsioonilist, mõnede meelest "kodanlikku" mõtteviisi ja väljendust) kirjanduses ja kunstis. Ons realism sünonüümne humanismiga - kui mõlemat eitavad nii modernistid kui ka postmodernistid? Mida aga arvata niinimetatud maagilisest realismist (näiteks Garcia Märqueze ja veel mõnede teiste ladiriaameerika romaanikirjanike looming) - mis paljude arvates ka postmodernistlike diskursuste pealetungi- ja valitsusajal, 1970-1980-ndatel aastatel, kuulus maailmakirjanduse peaviljade hulka?

Küsimuse teeb veel keerulisemaks tõik, et postmodernism väidab end vältivat modernismile omast esteetilist elitismi, samas üsna meelsasti lastes massikultuuri ja kitsi elementidel sulaneda kunstiloome seni "pühadesse" valdustesse. Kuidas seda lepitada postmodernismi eesmärkidega, mis Linda Hutcheoni sõnul on "( __ ) de-naturaliseerida asju, mida me võtame kui loomulikke ja kindlaid", kaasa arvatud "( ---) ideoloogilised struktuurid, nagu kapitalism, patriarhaat, imperialism, isegi humanism (- )?"

Või kuidas lepitada postmodernismi väidetavat anti-elitismi selliste avaldustega, nagu Zsuzsa Barossi kirjutis poststrukturalismist: "Ka kunst ise võtab "teoreetise ilme" ja liitub teooria ja kultuuri juba käimasoleva rünnakuga reaalsuse vastu."

Kas massikultuur, kui see hõlmata postmodernistlikusse paradigmasse, muutub siis millekski, mis denaturaliseerib kapitalismi? Või kas massikultuur ei olegi siis ürgne osa tõelusest, mida kunst oma "teoreetilisel ilmel" ründab?


Nagu näha, jääb postmodernism üksmeelseile definitsioonidele tabamatuks, küll aga sisaldab mõnegi iroonia. Jacques Derrida ja Michel Foucault ideed kattuvad tõeluse ümbermõtestamise uudsuses, kuid samal ajal jääb nende kahe mõtleja vahele ka olulisi erinevusi. Derrida keskendub peamiselt intellektuaalsele ja üleajaloolisele (nagu ka ajavälisele) keelevaldusele ja sellesse kätketud erinevustele. Olgugi, et Foucault tõstab esile diskursused kui võimumehhanismide peatööriistad, nagu ka nendel põhineva episteme, ei suuda ta siiski hoiduda tegelemast otsesemalt keeletaguse ajaloolise tõelusega kui sellisega.

Ei ole olemas mingit ühtsust postmodernismis ega ka postmodemsuses, meie olevikus - mida me võime mõista, tunda ja katsuda enda ümber elavate nähtustena ja olevustena. Miks siis oletada, et minevikunähtused, millest me võime üksnes esile manada kujutlusi sel määral, kuidas meie habras mälu seda lubab, on olnud lihtsamad ja homogeensemad?

Oleme säilitanud ja salvestanud suure hulga materiaalselt kombatavaid mälestusi möödanikunähtustest. Nad ei ole meie jaoks aga elulised - meie tänapäevaseks eksistentsiks. Seetõttu me kas alahindame neid või siis aktiveerime üksnes vastavalt oma elulistele ja olemasolulikele vajadustele. Vajadus - nii igas põlvkonnas - on leida endale vastane, väidelda tolle tõe vastu ning püüda kinnitada oma üleolekut, kindlustada endale väga konkreetne ja piiratud topospäikese all. See tundub loodus seadusena, ühena võtetest, mille abilloodus meiega mängib.

Et oma topost hõivata, on postmodernism niisiis vastaseks valinud humanismi. Mida me aga tegelikult teame humanismist peale nende üpris ebalevate skeemide, mida meie ajud on kuhjanud entsüklopeediasse, meie teadmiste varasalve? See on üks loendamatuid termineid, mille meie keeloma hädiseis katseis tõelust haarata on formuleerinud. Tõelus on alati keerulisem kui mõisted ja kontseptid, mis seda esindada püüavad.

Ilmne kokkulangevus valitseb humanismi mõistmises Euroopa õpetlaste kollektiivse katsena perioodil, mida me nimetame renessansiks, elustada muistse Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonide teadmist ja panna sellest toituma varase uusaja Lääne ühiskondi. See uus teadmine vastandus üldjoones kristliku kiriku kujundatud epistemeie, kuid ei tuleks mingil juhul üle vaadata ka olulistest kattuvustest. Platonismist ja kristlusest ilmunud idealiseerivad kujutelmad olid mõneski mõttes lähedased.

Siiski ei tundu mulle, nagu oleks dekonstruktsioon oma vastaseks ja rünnakute objektiks konstrueerinud toonase süütu varahumanismi. See oleks liiga triviaalne. Kõnealune humanism näib kuuluvat pigem hilisemasse aega. Selle pioneerid olid ajalooliste isikutena mõnevõrra "keerulisemad" kui näiteks Justus Lipsius, Johannes Reuchlin, Juan Luis Vives, või siis Itaalia XV-XVI sajandi humanistid eesotsas Pico della Mirandolaga, või isegi Giordano Bruno, kelle põletas inkvisitaioon, või hispaanlasest kardinal Francisco [imenez de Cisneros, "Polüglotliku Piibli" organiseerija, kes samal ajal juhatas Hispaania inkvisitsiooni esimesi "kangelaslikke aktsioone" Hispaanias, nagu juutide massiline väljakihutamine maalt.

"Humanistlike pioneeride" ja "keerulisemate isikute" all mõtlen ma eeskätt Desiderius Erasmust, Thomas More'i, Francois Rabelais'd, Michel de Montaigne'i, William Shakespeare'i, Miguel de Cervantest, Francisco de Quevedot, Pedro Calderöni ja veel mõningaid teisi - niisiis kirjanikke, mitte niivõrd õpetlasi või filosoofe Lääne mõistes. Ons nemad "patuoinad", "igaveste pühitsetud tõdede" valdajad, kes on eksitaval ilmunud dekonstruktsiooni "ebaootuste horisondile"? Ons nemad autoreiks "suurtele narratiividele", mille vastu dekonstruktsioon oma vägesid juhib?

Mina küll kahtleksin selles. Pigem tundub mulle, et dekonstruktsioon on märklaua konstrueerinud objekti enda tahtmise vastaselt, ehk teisisõnu, objekt on tühjendatud mingis olulises osas selle sisust, ja rünnak on suunatud muna vastu, mille moodustabki peamiselt koor. Nagu eespool viidatud, nimetab Michael Clark "humanismi märksõnade" seas esimesena Mõistust, seda suurtähestades - küllap et vihjata selle väidetavalt pühitsetud staatusele humanismi valdustes.

Kahtlustan väga, et vastastatud objekti konstrueerimine dekonstruktsioonis on toimunud meetodil, mida hiljutises minevikus kasutas marksistlik ideoloogia. Et marksism jumaldas mõistust, siis jäeti see ilma selle ajaloolisest kontekstist. Marksistlik entsüklopeedia ehk episteme käsitas tõepoolest mõistust põhilise "progressiivse" väärtusena renessansi humanismis. Samasse liini koondas ta "progressiivsed" mõtlejad järgnevast valgustusest (Rousseau, Diderot, Helvetius), saksa idealistliku filosoofia (Kant, Fichte, Feuerbach), prantsuse ja briti utopistliku sotsialismi (Saint-Simon, Fourier, Owen) ning lõpuks väitis sedagi, et humanismi alusel on moodustunud kõigi teadmiste ülim aste, "teaduslik kommunisrn" (vt. "humanismi" definitsiooni endises NSVL-is vene ja mis tahes muus keeles avaldatud entsüklopeediates ).

Hoolimata oma intiimsest hõimlusest marksistliku episteme ga ei pühitse dekonstruktsioon mõistuse-jumalat, ent rünnatava jumala konstrueerimise meetodis näitab ta täielikku identsust marksismiga.


GOYA MITMETÄHENDUSllK HUMANISM

Taolise meetodi ajaloolise toimimise hea näite pakub Francisco Goya kuulsa ofordi El suefio de la razon produce monstroos tõlgendus väljaspool Hispaaniat, erinevates keelelis-kultuurilistes ruumides. Ajalooline tõelus seostub tihedasti keelernaterjaliga. Antud juhul tõrgub see lihtsast ülekandest, tõeiuse "katmiseks" ja edasiandmiseks sellest ei piisa. Goya enda kirjutatud pealkirjas on kaks mitmetähenduslikku sõna: suefio ja monstruo. Esimest võib tõlkida "unena", "unenäona", aga ka "nägemusena", "kujutelmana" ja "illusioonina". Monstruo tähendab kahtlemata "koletist", kuid vähemalt mingites kontekstides hispaania keeles on see sünonüürnne "imega". Kui Cervantes Lope de Vegat imetledes nimetas teda monstruo de la naturaleza'ks, siis ta kindlasti ei pidanud teda "koletiseks", vaid "looduse imeks".

Goya jättis endast maha samuti kaks lühikommentaari selle kuulsa teose kohta. Kuigi kunstniku kavatsus näib olnuvat pildi sümboolikat selgitada, jätavad ka kommentaarid piisavalt ruumi mitmetähenduslikkuseks. Esimene kõlab hispaania keeles:

La tentests, abandonada de la razõn, produce monstruos y unida con ella es madre de las artes. ("Mõistusest hüljatud fantaasia sünnitab koletisi/imesid, mõistusega liidus on aga kunstide ema").

Teine kommentaar on selline: La Ientasts. abandonada de la rezon, produce monstruos imposibles unida con ella es madre de las artes y origen de las maravillas. ("Mõistusest hüljatud fantaasia sünnitab võimatuid koletisi, mõistusega liidus on aga kunstide ema ja imede läte").

Lisaks leidub selle pildi ümbrisel veel selline fraas: Cuando los hombres no oyen el grito de la rezõn, todo se vuelven monstruos. ("Kui inimesed ei kuula mõistuse hüüdu, muutub kõik koletisteks/imedeks"). (Vt. http://goya.unizar.es/infogoya.)

Kommentaarid toovad sisse fantasfa ("fantaasia") mõiste.

Kahtlemata on selle inspireerinud teose pealkirja kõige mitmetähenduslikum sõna suefio. Teisalt näib teise kommentaari maravilla ("ime") tulenevat mitmemõttelisest sõnast monstruo, mis nagu öeldud, võib tähendada samuti "imet". Üldiselt arvatakse ka, et magav mees Goya pildil on kas tema ise või siis igal juhul kunstnik. Selletõttu esineb kommentaaris "kunsti" mõiste.

Missugune ka ei oleks selle kuulsa ofordi ikonograafia, ei tuleks unustada, et Goya kujundi südamik on visuaalne. Paratekstilisest raamist üksi vaevalt piisaks teose kogu olemuse avamiseks. Nõustun täiesti nende postmodernistlike mõtlejatega, kes rõhutavad kunstiteose iseseisvust ja rolli, mis on teose tõlgendamises vastuvõtjal (kriitikutel,laiemal publikul). Ometi ei tuleks kunagi alahinnata ka autori kavatsusi. Kunstiteose retseptsioon kujutab endast pigem loovat dialoogi ühelt poolt kunstniku ja tema teose ning teiselt poolt teose vastuvõtjate vahel, mis tahes tasandil.

Igal teosel on vastuvõtja "seest", "väljast" ja "piirilt". Enamjuhtudelosutub vastuvõttev nägemus viljakaimaks "piirilt" _ sest see on paratamatult kahekõne "väljast" ja "seest" kujuneva nägemuse vahel.

Nii retseptsioon "väljast" kui ka "piirilt" hõlmab tõlget - näiteks maailmakirjanduse retseptsioonis ja kujunemises on sel lausa võtmeline roll. Üldine rahvuslik lugejaskond, kel puudub juurdepääs võõrkeelsetele teostele, on vastuvõtjaks "väljast", samas kui tõlkijad, kes töötavad mõlemas keeles, kannavad läkitusi ja kujundeid ühest kultuurist teise "piirilt". Iseäranis viljaka retseptsiooni "piirilt" kujundavad kirjanikud ja intellektuaalid, kes - olemata ilmtingimata tõlkijad, küll aga olles kindlasti "teise" keele ja kultuuri tundjad - on võimelised "väljastpoolt" tungima "teise" "sisse" ja kanaldama selle vaimset olemust kas oma rahvuslikku kultuuri või siis rahvusvahelisse kultuurivälja. (Herder, Goethe ja vennad Schlegelid olid taolise "piiri"-retseptsiooni parim näide romantismis. Tänu neile sündis "maailmakirjanduse" mõiste.)

Visuaalkunstid õnneks pääsevad tõlke keerulisemast protseduurist. Kui aga lasta domineerida visuaalse teksti üle ikonograafilisel paratekstil, tuletades eranditult sellest teose tähendusi, siis taoline "möödalugemine" vaevalt suudaks hoiduda lihtsustustest.

Kahtlustan, et see aga ongi juhtunud antud capricho puhul: ikonograafiline paratekst on saanud määravaks vähemalt teose välismaises retseptsioonis. Samas läheb enamikus keeltes tõlkes kaduma sueiio ja monstruo mitmetähenduslikkus. Tõlge kõlab valdavalt selliselt nagu eesti keeles: "Magav mõistus sünnitab koletisi". Seesugune kujund välistab enavähem täielikult nii "unenäo" kui ka "ime". Selle tulemusena tõlgendatakse Goya pilti tavaliselt kui üleskutset mõistusele ja vihjet koledustele, mida väidetavalt tekitab puuduv mõistus.

Minu meelest lihtsustab see tublisti Goya pilti. Kasinalt on tähelepanu pööratud visuaalsele kujundile endale. Homo sammans Goya pildil on allutatud selgesti homo sapiensile, kes vaatab pilti "väljastpoolt", teisest keelest, kultuurist ja ajast, üle kõige laseb end aga eksiteele viia kirjutatud keelest, ecriture’ist.

Tegelikult pildil nähtavon magav mees - kes tõenäoliselt on ka unenägusid nägev mees, homo somnians. Ilmutised tema ümber võivad kuuluda nii unenäkku kui ka ärkveloleku tõelusseo Muide, need ilmutised ei olegi lähemalt vaadates mingid tondid või koletised, vaid öökullid, öised linnud, kes paljude rahvaste tõlgenduses kehastavad tarkust. Maas lebab ilves, silmad samuti pärani - võimalikult veel üks sümbol kujutlusest ja tarkusest, mis ei ammendu päeva tõdedega, vaid on võimelised tungima meie eksistentsi "öö laande".

Selle pika ekskursiga Goya eaprichdsse tahtsin viidata mõistuse ja looduse keerulisele vahekorrale - mis antud teoses, nagu ka silmapaistvaimas humanistlikus kirjandusloomingus eredalt esile tõuseb. Vähemalt minu jaoks kuulub Goya humanistliku loovuse traditsiooni. Soovisin ka rõhutada igasuguse kunstilise või kirjandusliku loome mitmetähenduslikkust mingi ajastu eplstemee. Erinevalt Julia Kristevast ei arva ma, et kirjanduse kohtumine "võimatusega" algas alles romantismis või prantsuse sümbolismis. 8 See on tunduvalt varasem, hõlmates nii renessansi kui ka baroki humanistiike kirjanike teoseid. Nii renessansi koidiku kui ka loojangu "piiril" kehastus see mängnlikus, paljuhäälses ja -tähenduslikus kirjanduslik-kunstilisas diskursuses. Eeskätt oli see suunatud" ametliku" mõistuse dogmaatilise, võimu kütkeis monoloogide vastu.

Osutaksin siin Juri Lotmani poolt käibele võetud "süntagmaatilisuse", "paradigmaatilisuse" ja "semiosfäärile" mõisteile.

Erinevalt teadlastest ei tööta kunsti- ja kirjandusgeeniused niivõrd "süntagmaatiliselt" kui "paradigmaatiliselt. Intellekt vahetab "semiosfääris" pidevalt ja pingsalt koode ja informatsiooni biosfääri ehk loodusega.

Lisaksin omalt poolt, et semiosfäär on ühtlasi homo somniansi, und nägeva inimese, kunstniku ja luuletaja ideaalne ja reaalne kodu. Tema kannab edasi, tõlgib ja tõlgendab loovalt müüte nende algtähenduses - kui lugusid või narratiive, mis ähmaselt, vihjeliselt kätkevad oma kujundeis inimkonna ajaloolises kogemuses settinud tõdesid.

Kuigi mõned dekonstruktsiooni söakaimad eestvõitlejad, kes näevad oma peaülesannet "tõeluse ründamises", väidaksid vastupidist, jääb tõelus homo somniansis küllap siiski vääramatult püsima imede lättena. Ükskõik kui tark või kaval homo sapiens aga, niipea kui ta hülgab unenäod ja unistuse, ei suuda kindlasti sigitada midagi muud peale koletiste.

Üks peamisi dekonstruktsiooni sigitatud "koletisi", niipalju kui mina aru saan, on kartesiaanlik-derridaistlik illusioon, mille järgi subjekti või tõelust (enam) ei eksisteerigi ja ainus tõelus, mida saab kas lugeda või mööda lugeda, tekib diskursustes ja kirjutuses."

Päris kindel, et taolisi targutlevaid illusioone ei oleks omaks võtnud humanistlikud kirjanikud. Samas ei tähenda see mitteomaksvõtt kuidagi kirjutuse kui sellise alahindamist. Kirjutus on väljaspool igasugust kahtlust loovuse võimas instrument, humanistidest kirjanike enda looming tõendab seda parimal viisil.

Ent vastupidi tänaseks päevaks täiel määral institutsionaliseerunud dekonstruktsiooni "suurele narratiivile" ei ahelda tähendus humanismis end eksklusiivselt ega dogmaatiliselt kirjutuse külge, vaid hõljub pidevalt tõeluse ja kirjutuse vahel. Don Quijote talitab vastavalt rüütliromaanide ecritureiie, kuid tema kõrval on lihast ja luust inimene, sõber ja kaaslane, keda ta ei saa tähelepanuta jätta. Don Quijote on Cervantese loomingu produkt, kuid muutub samal ajal müüdiks, mida ei saa kätkeda pelgalt kirjutusse, sest see sulaneb imepäraselt, tema looja kunstilise geniaalsuse toel, tõeluse maagilissse tervikusse. Seetõttu püsivad elavatena nii humanistIik unenägu kui ka mäss.

Muudetud: 22-8-06 kell 09:54:46 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 09:00
Postitus: #7
 
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Võiks ju olla veel olukord, et mõtleme ja oleme objektiivsed mateeria muutmises (tehnika, teaduslikud lahendused) aga me ei piira sellega vaimset.
Jah ... see võiks siis vist olla selline ideaalolukord ... aga kuidas seda saavutada? Mida muuta tuleks? Ja milles konkreetselt see "objektiivse mõtlemise valitsemine" avaldub? Saab ju ka argumenteerida, et inimkond on praegu suht kiiresti eemaldumas "objektiivse mõtlemise valitsemisest". Iseküsimus, mis tagajärgedeni see viib.

Objektiivse mõtlemise valitsemine on näiteks selles, et väljaspool tõestatavat ei ole võimalik tõelus. Kui ma näiteks sisemiselt tunnetan, et miski on minu jaoks oluline aga ma ei saa seda tõestada,ümber lükata, kritiseerida, siis materialist ütleks, et see on su aju, mis teeb trikke ja ei muud. Ometi võiks ma teha kena põhimõttelise otsuse sel hetkel oma elus millegi suhtes, kui ma nii ei mõtleks.

Muudetud: 22-8-06 kell 10:01:08 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
22-08-2006 09:19
Postitus: #8
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Kui ma näiteks sisemiselt tunnetan, et miski on minu jaoks oluline aga ma ei saa seda tõestada,ümber lükata, kritiseerida, siis materialist ütleks, et see on su aju, mis teeb trikke ja ei muud. Ometi võiks ma teha kena põhimõttelise otsuse sel hetkel oma elus millegi suhtes, kui ma nii ei mõtleks.
No aga teegi (see otsus), kes saab Sind (üldiselt) keelata, öelgu see materialist mis ta ütleb. Kui Sa muidugi kurdad, et "materialist sinus eneses" (kasvatus, haridus) ei luba, siis on see keerulisem lugu. Aga globaalselt rääkides pole see materialistide-ratsionalistide sõnaõigus kaasaegses maailmas üldsegi nii suur, rääkimata sellest, et ta kasvav oleks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 09:27
Postitus: #9
 
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Kui ma näiteks sisemiselt tunnetan, et miski on minu jaoks oluline aga ma ei saa seda tõestada,ümber lükata, kritiseerida, siis materialist ütleks, et see on su aju, mis teeb trikke ja ei muud. Ometi võiks ma teha kena põhimõttelise otsuse sel hetkel oma elus millegi suhtes, kui ma nii ei mõtleks.
No aga teegi (see otsus), kes saab Sind (üldiselt) keelata, öelgu see materialist mis ta ütleb. Kui Sa muidugi kurdad, et "materialist sinus eneses" (kasvatus, haridus) ei luba, siis on see keerulisem lugu. Aga globaalselt rääkides pole see materialistide-ratsionalistide sõnaõigus kaasaegses maailmas üldsegi nii suur, rääkimata sellest, et ta kasvav oleks.

Kuna me arutleme üldiste asjade üle ja tõin ainult näite, kus kasutasin konkreetsemaks tegemiseks üksikjuhtu (ja mõtlesin selle näitlikustamiseks välja), siis ikkagi - mõtlemine on üldine, mitte konkreetselt ühes inimeses pole asi. Muidu poleks olnud mõtet sulle üldse vastata. Kroonilise objektiveerituse ja materialismi vastu astuvad müstilised teooriad, mis on rõhutatult huvitavad, kuid vaimsusest kui niisugusest jäävad teinekord kõrvale.

Kui nüüd Pitirim Sorokinit tsiteerida, siis liigub kultuur meelelisest ülemeelelisse ja tagasi meelelisse. Terve antiikreeka, rooma jt. ajastud on Sorokini poolt eraldi käsitletud kui liikumine ühest teise. Praeguses olukorras oleks meeleline objektiveeritud ja ülemeeleline müstiliste teooriatega kaetud, kuigi tavaliselt on võimalik meelelist mõista kui naudingut pakkuvat ja ülemeelelist kui sakraalset aga sisulist vahet pole. Naudingu otsimine on samasugune enda materialistlik objektiveeritud piiramine, kui ei panda tähele, mille tulemuseks on meeleline ehk nauding ning tagajärjeks on sellesama naudingu vähenemine. Samuti propageerivad mõned ringkonnad sakraalset aseainena müstilistele erinevatele teooriatele, kuigi mõlemad liiguvad ühes suunas. Vaimsus kui niisugune jääb mõlemal juhul - nii meelelis-objektiveerituse kui ülemeelelis-müstilise puhul kuhugi kõrvale, sest eeldab kvalitatiivset mõtlemise avardumist, seniste mõttepiiride ületamist, et jõuda hingeni ja kirjeldada kogemuslikult hinge kultuuris. Mida on suutnud inimesed mõnel pool teha tõesti ja mida tuleksi eeskujuks võtta.

Muudetud: 22-8-06 kell 11:02:39 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
22-08-2006 10:02
Postitus: #10
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Kuna me arutleme üldiste asjade üle ja tõin ainult näite, kus kasutasin konkreetsemaks tegemiseks üksikjuhtu (ja mõtlesin selle näitlikustamiseks välja), siis ikkagi - mõtlemine on üldine, mitte konkreetselt ühes inimeses pole asi.
Aga minu vastuski ei pruugi ju just konkreetselt ja isiklikult Sind puudutada! Võib ju sarnane probleem iga inimese ette kerkida isikliku ja ühiskondliku arvamuse konfliktis.

Tsitaat:Vaimsus kui niisugune jääb mõlemal juhul kuhugi kõrvale, sest eeldab kvalitatiivset mõtlemise avardumist, seniste mõttepiiride ületamist, et jõuda hingeni ja kirjeldada kogemuslikult hinge kultuuris. Mida on suutnud inimesed mõnel pool teha tõesti ja mida tuleksi eeskujuks võtta.
Konkreetsed näited (inimesed ja nende teod, nt looming) hõlbustaksid arusaamist, kuidas määratled vaimsust. On see midagi, mis on (eelkõige) seotud teatud spetsiifiliste tegevus- või mõttevaldkondadega (religioon, filosoofia)? Või midagi, mis võiks (ja peaks) avalduma kõigis inimtegevuse valdkondades?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 10:10
Postitus: #11
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus

Tsitaat:Vaimsus kui niisugune jääb mõlemal juhul kuhugi kõrvale, sest eeldab kvalitatiivset mõtlemise avardumist, seniste mõttepiiride ületamist, et jõuda hingeni ja kirjeldada kogemuslikult hinge kultuuris. Mida on suutnud inimesed mõnel pool teha tõesti ja mida tuleksi eeskujuks võtta.
Konkreetsed näited (inimesed ja nende teod, nt looming) hõlbustaksid arusaamist, kuidas määratled vaimsust. On see midagi, mis on (eelkõige) seotud teatud spetsiifiliste tegevus- või mõttevaldkondadega (religioon, filosoofia)? Või midagi, mis võiks (ja peaks) avalduma kõigis inimtegevuse valdkondades?

Vastan kommenteeritud tsitaatidega samalt Berdjajevilt.

"Vaim ise paneb meid mõtlema tõe üle. "

"Uus vaimsus tähendab filosoofilises keeles vabanemist objektiveerimisest ja allumisest segase, allakäinud sotsiaalsuse vaimule. Selle asemel tähendab see üleminekut vaimu sümboliseerimisest vaimu tegutsemisele. Vaimne elu on vabanemine orjusest, inimese maagilisest äranõiutusest, teadvuse illusioonidest ja alateadlikust traditsioonide surutisest, igasugustest tabudest, mis takistavad vaba liikumist."

Allakäinud sotsiaalsus on meie aja mehhaaniline tolerants - selle asemel, et leida, mis meid tõeliselt inimestena ühendaks, pühendame me aega kunstlikult tekkinud barjääride mehhaanilisele ületamisele. Millest tekib omakorda mehhaaniline refleks ning me peame seetõttu tolereerima juba, mis meile endile kahjulik on.

"Vaim ja vaimsus ei ole üldse selle maailma objektiivsetele loodusseadustele, ühiskonna seadustele ja tekkinud vormide (väline vaimsus, riik, eraomand, rahuslik olemine, perekond) sakraliseerimisele allumine. Vaim on revolutsiooniline maailma suhtes, ja maapeal ei saa seda väljendada objektiivsete struktuuride kaudu, vaid vabaduse, õigluse, armastuse, loomingu, intuitiivse teadvuse ja mitte objektiivsuse vaid eksistentsiaalse subjektiivsuse kaudu. Vaimu võit maailma üle on subjektiivse võit objektiivse üle, isikliku ja individuaalse võit üldise üle.

Reaalselt püha saab olla vaid eksistentsiaalne - vabadus, looming, armastus aga mitte ajaloolised moodustised ja struktuurid. Objektis ei saa olla midagi püha, see võib olla vaid subjektis. Objektis kaob vaim. Objektis on kõik suhteline, kõik omab vaid märgilist iseloomu,kuid mitte reaalset iseloomu. Seetõttu on nii tühine ja kaduv igasugune suurus ajaloos. Maailma ajaloos toimub kahe pooluse võitlus - subjektiivsuse, vaimsuse, algreaalsuse, vabaduse, tõe, õiguse, armastuse, inimlikkuse ja teiselt poolt objektiivsuse, maailmalikustumise, välise determineerituse, kasu, korra, jõu ja võimu. See ongi taevariigi võitlus keisririigi vastu."

Mida meil oleks vaja tunnetuslikult? Kultuuri, mis pakub rohkem tunnete ja mõistuse sünteesi nagu PL kirjutas kunagi via.ee's - http://www.via.ee/content/article/millis...me-toitume ja täpsemalt "Kuid ta ei paku meile veel kuigivõrd mõistuse ja tunnete sünteesi – mida võiksime nimetada tinglikult integraalseks, holistlikuks teabevooks. Ta ei paku meile kuigivõrd ainest, milles ühendada oma südant intellektiga, et jõuda seekaudu sise- ja välisilma tasakaalustatud tunnetuseni ning mõista esmakordselt piisava selgusega oma kohta Universumis. Seeläbi oleme ära lõigatud ka neist seesmistest väeallikatest, mis sünnitaks mh tegusat sotsiaalset loovust. Oleme ikka veel keeleuniversumi, Sõna orjad, uskudes võimueliitide Lugusid, mis pajatavad üht, ehkki maailma kriitiline olukord näitab hoopiski vastupidist. Mõnikord ei usu me asja toimumisse enne, kui pole seda lugenud ajalehest - ehkki ise võisime viibida otse sündmuskohal. "

Taolises kultuuris hakkab loovus iseenesest rohkem vallanduma, sest tunnete ja mõistuse süntees ongi väljapääs piiratusest, ongi jõudmine vaimsele lähemale, mis paneb meid mõtlema tõe üle. Sealt algabki kõik see, mida rääkis Berdjajev ja mida võib tajuda mõnedes katsetes kultuuris midagi uut luua. Võime rääkida nt. romantismist või inimeste endi poolt läbielatud ning filmikunsti toodud valgusest, soojusest ja ilust. Need asjad on tegelikult olemas, kuigi teatri- ja filmikunsti jõuab eriti viimasel ajal rohkem väheütlevat vaimses mõttes.

Millega veel siduda tõeluse kogemust? Parim näide on meil praegi nii kergelt levinud julguse puudus sooje tundeid välja näidata ja paratamatu vajadus ennast kuhugi maski taha varjata. Kõik saavad aru nähtusest aga arusaamine veel ei muuda elu. Tõeluse kogemus võib vabastada, teha inimese sisemiselt vabaks näitamaks, kes ta on. Olukord on väga tõsine, väga paljud noorema põlve eestlased ongi harjunud juba mängima läbi elu, ajama mõttetut seltskonnajuttu (kuigi suudaksid rääkida rohkem nagu mõtlevad ja tunnevad) ja tegema nägu nagu nad oleksid keegi kolmas. Ka katse tekitada seltskond, kus ainult huumoriga asju võetakse ei muuda midagi erilisel määral - no lihtsalt maskid on nüüd teistsugused. Aga hing vajab tõelist. Tõeluse kogemuse funktsioon on tuua inimene tagasi iseenda juurde, äratada mingi suur ja ülev temas, anda veendumus, et on olemas, mida ta tajub ja otsib.

Kokkuvõte. Hing teab ja tunneb, mõistusega on vaja täpselt ja teravalt kirjeldada hinge loomulikke kogemusi. Muidu me valetame kollektiivselt iseendale kui laseme mõtetesse hingele võõrad kujundid.

Muudetud: 2-3-07 kell 15:52:30 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
22-08-2006 10:28
Postitus: #12
 
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Mida meil oleks vaja tunnetuslikult? Kultuuri, mis pakub rohkem tunnete ja mõistuse sünteesi nagu PL kirjutas kunagi via.ee's -
Üks ilus termin hakkas PL artikli lõpust silma - Homo Ludens.
Das Glasperlenspiel. Jah, miks mitte ... kas see ongi see millega me (ka) siin tegeleme?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
22-08-2006 10:32
Postitus: #13
 
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Tsitaat:Algselt postitas: Kordus
Mida meil oleks vaja tunnetuslikult? Kultuuri, mis pakub rohkem tunnete ja mõistuse sünteesi nagu PL kirjutas kunagi via.ee's -
Üks ilus termin hakkas PL artikli lõpust silma - Homo Ludens.
Das Glasperlenspiel. Jah, miks mitte ... kas see ongi see millega me (ka) siin tegeleme?

Oleks vaja laiapõhjalist kultuuri, siis suudaks see mõjutada maailma. Mida oleks suutnud teha eestlaste kultuuriline tõus enne sõda - Euroopa vaimsus oleks saanud uue tõuke Euroopa piirimailt ja piir oleks muutunud keskuseks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kordus
Uustulnukas

Postitusi: 49
Liitunud: Aug 2006
19-12-2006 12:01
Postitus: #14
 
Lugedes kommentaariume ja mõeldes pendliefektile, pakun välja, et meie liberaalne kõike lubav paradigma on asendumas konservatiivsemaga. Liberaalne, kohustustest vaba ja tagajärgedele mõtlemata eluviis hakkas levima just sel ajal kui meie meediast hakkasid kaduma senisel sagedusel kõrgkultuurilised elemendid ja asemele tuli see mis tuli. Need vabadused on nüüd läbi proovitud ja tulemused nähtud. Osalt siit ka tulenevalt suureneb üha enam skepsis elu suhtes, levinud on pessimism. Ometi ei ole süvenev konservatiivsus samuti lahendus ning kunagi tehakse selle vastu uus liberaalne revolutsioon.

Kõikelubavusest otsitakse sisemise vabaduse tunnet, vabadust elada ilma reegliteta, mis on kellegi teise pool tehtud. Otsitakse ju sedasama arhetüüpset tõelust, kuid ilma mõtlemata, analüüsimata jõutakse kõikelubava ja samal ajal paljut lõhkuva paradigmani, kuigi vajatakse tõeluse kogemust - nagu ma tegelikult tunnen ja igatsen. Inimese mõtlemisel on omadus võrrelda asju omavahel kujundlikult. Kasutatakse varem leitud kujundeid uute asjade defineerimiseks enda jaoks ja need kujundid on otsekui meemid, mis piiravad tavaloogika tasemele. Et sealt välja näha, selleks on vaja otsida uusi kujundeid, leida üles andekam viis olukord lahendada. Nii liberaalne kõikelubav kui konservatiivne ühiskonda reeglitele allutav paradigma ei ole lahenduseks tõeluse leidmisel. Lahenduseks on peale enda mõtlemise võrdlusmaterjali omamine. Keegi teine peab sarnasest olukorrast läbi minema ja oma leitud tõelist kultuuris läbi meedia kajastama.

Kuna kultuur on maailma peegeldus meile, siis peale selle nägemise, kuidas kuskil lapsed külasid õhku lasevad või kuidas teised omas heaolus nagu vanas rasvas praevad, on vaja veel näidata kõike, mis puhas ja tõeline inimese enda sees. Selle jaoks on vaja omavahel seotud kujundeid. Varem mainitud dekonstruktsiooni ehk nähtuste vaatlemist ilma ühegi seoseta teiste nähtustega saab kasutada küll valitsevate ja inimest allutavate ideoloogiate vastu võitlemiseks, mida näiteks Tartu-Moskva koolkond ilmselt taotles, kuid dekonstruktsiooni ei tasuks kasutada inimese sisemaailma lõhkumiseks tükkideks, lõhkudeks tükkideks kõigepealt selle, mis tema sisemaailma ehitada suudab.

Väga hea on teada, kuidas võimueliit lugusid konstrueerib ja seda on kasulik teada analüüsi mõttes. Kui vene politoloog väidab ühes kultuurisaates, et taevariiki sisse minemiseks peab nägema vaeva ehk mõtlema ja soovitab kasutada mõtlemisel kristliku ideoloogia asemel hoopis teist pakendit, milleks on A.S.Pu¹kin, siis annaks siit välja tuua palju erinevaid tasandeid:

1. Usku on alati kasutatud masside mõjutamiseks ja kuna meie naaber uut vana õigeusku massidele propageerib, peab ta kasutama kõigile tuntavaid kujundeid ning selgitama uut maailmavaadet kasutades tuntud autori loomingut
2. Valitsevale maailmavaatelisele tühjusele tuleb leida alternatiiv, muidu valitseb riigis suurem kaos ja mässatakse rohkem.
3. Kultuur on selgitanud inimesele ka varem, mida ta tegelikult otsib ja vajab enda sees ning suured luuletajad selgitavad suurtele hulkadele, mida nad kogevad. Klassikaline kultuur mõjub valgustavalt.
4. Segastel aegadel otsib inimene vastust luulest. Kergetel aegadel loetakse rohkem proosat. Nii ongi hea kasutada tuntud luuletajat selgitamaks lihtsale kodanikule, et kui ei saa aru, siis haara temast kinni.
5. Lisaks eelpool nimetatule suudab mõni oma loomingusse põimida kõrgendavad ja inimest ülendavad momendid, kogemused, mis suudavad harida. Pu¹kinit tundes võib just nii väita.
6. Pu¹kinit on vene kultuuris ka varem pea et jumaluseks peetud ja seda on hea ka praegu kasutada.
7. Aga tõesti, kes mõtleb ja tunneb, on adekvaatsemalt nn. taevariigis kui see, kes loomsetes instinktides elab.

jne.

Väite lõhkumise asemel on kasulik mõnikord seda analüüsida - millisele auditooriumile on suunatud, miks on öeldud ja kuipalju on selles tegelikkust, kuipalju eesmärgipärast kallutatust. Me ei dekonstrueeri, vaid võtame kogu informatsiooni. Enamasti jääb asi vaid info kallutatuse ja vähese adekvaatsuse taha, miks on parem väited lõhkuda nende sisu analüüsimata.

Muudetud: 28-12-06 kell 14:14:55 Kordus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Revolver - vaimsus ja filosoofia positiivne 8 2,780 27-06-2017 09:36
Viimane postitus: positiivne
  Filosoofia - kes millist filosoofi lugenud on? Müstik 113 59,595 04-02-2015 10:19
Viimane postitus: Pelle
  Psühhomaagia-filosoofia Krt 25 10,157 20-01-2014 11:50
Viimane postitus: Krt

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog