16-10-2006, 19:33
Leidsin juhuslikult ühe ajakirja Eesti naise artikli, kus Igor Volke ja teised räägivad teadmatult kadunuks jäänud inimestest.
P.S. Kuna link avaneb nüüd mujalt, kopin jutu siia, sest uus link võib ka tulevikus mitte avaneda.
KUHU KAOVAD INIMESED?
Kõrvuti reaalse maailmaga, kus saab asju katsuda, näha ja maitsta, on maailm, mida ei saa alati seletada. Igapäevaellu see paranormaalne eriti ei puutu. Või siiski?
Tallinnas olid sel suvel isegi tolmukübemed valve all: miilits, KGB ja armee hoidsid 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjetamislinna raudses haardes. Ometi kadus selle megakontrolli ajal 58aastane naine kesklinnas keset päeva mingisuguseidki jälgi jätmata.
Kriminaaljälituse operatiivtöötaja Hans Raudsik (55) oli hämmingus. Tema treenitud silm ei suutnud avastada sündmuskohalt mingeid märke. Ümberkaudsed elanikud ega liiklejad polnud samuti midagi näinud ega kuulnud. Justkui oleks naine järsku õhku haihtunud. "Saate aru - keskealine naisterahvas läheb elukaaslasele korraks rohtu ostma - ja kaob! Ilma igasuguse motivatsiooni või põhjenduseta," laiutab praegu noortele politseinikele üldõiguspsühholoogiat ja kriminoloogiat õpetav Raudsik käsi.
Seletamatu juhtum ei andnud raudse loogikaga juristile rahu. Ta oli ka varem täheldanud, et igal aastal jääb hoolimata karmist sisejulgeolekust paar inimest müstiliselt kadunuks. Nende puhul ei saanud oletada, nagu oleks nad maha löödud, putku pannud või muud taolist, sest siis jäänuks maha mingigi märk. Kuni tema vanem kolleeg ja mentor, kriminaaljälituse polkovnik Rudolf Kukkor paljutähenduslikult taeva poole osutades küsis: mis sa arvad, kuhu need inimesed siis kaovad?
Tundmatud lendavad objektid ja seletamatud anomaaliad polnud nõukogude korrale võõrad. "Nende olemasolust teati ja neid ka uuriti, üks peamisi UFO-uuringutest huvitujaid oli kurikuulus Lavrenti Beria," räägib Raudsik. Ent tema katse uurida inimeste haihtumist edasi isegi siis, kui tavaseletused lõppesid, sai vastulöögi. Ametlikult midagi taolist ei tunnistatud ja täpsemalt küsida polnud kelleltki. Mistõttu otsustas Raudsik paranähtusi uurida omaette.
Ära viidud ja tagasi toodud
1990. aasta suvel sai keskealine Saima kummalise üleelamise osaliseks. Ühel ööl avastas ta oma eluhoonest võõrad, kes keelitasid teda endaga kaasa minema ja tutvuma nende planeediga. Naine nõustus, kummalisel kombel hirmu tundmata.
Järgnev kõlab kui ulmefilmis: tulnukad läksid koos Saimaga läbi suletud ukse maja kõrval ootava lennualuse peale. Tulnukate planeedile jõudes küsisid nad naiselt pidevalt: tahad sa siia jääda? Too keeldus, väites, et kuigi nende maailm on ilus, ei saa ta oma vanameest maha jätta. Teda sõidutanud aluse piloot vastas: sa saad kolm nädalat mõtlemisaega, ja viis naise tagasi.
Täpselt kolme nädala pärast tuldi Saimalt aru pärima. Seekord oli nendel naise jaoks varuks peibutis. Saima ei peaks jääma võõrale planeedile üksi, kuna talle oli toodud Harju- ja Raplamaalt kaaslased. Ka siis kannustas armastus elukaaslase vastu otsustama naist kodu kasuks.
Saima juttu Vahur Kersna kunagises menusaates "Monoloog tundmatuga" lindistanud Hans Raudsik otsustas asjaolusid kontrollida. "Võtsin ühendust kolleegidega Harju ja Rapla kriminaaljälituses ja küsisin, kas neil on just Saima poolt mainitud ajavahemikus inimesi jäljetult kadunud," räägib Raudsik.
Selgus, et kaks naist oli just kirjeldatud päevil oma kodukohast haihtunud. Ning tänini pole kummastki leitud mitte ühtegi jälge.
Vahepeal tõsiselt paranormaalsete nähtuste, muu hulgas nn Merivälja objekti uurimisega tegelenud Raudsikut see ei üllatanud. 1980. aastate lõpus hakkas ufoloogiast huvituv Raudsik koguma jutustusi inimeste anomaalsetest läbielamistest. "Neid, keda on ära viidud ja tagasi toodud, on märksa rohkem, kui me oletatagi julgeme," teatab ta lakooniliselt. "See probleem on globaalne."
UFO-reis tuleb unenäos
Paljud, kes on ära viidud ja tagasi toodud, suudavad heal juhul mäletada vaid mingit segast unenäo-taolist kogemust. Ent taolise unenäo võib peaaegu igaüks oma mälusopist välja koukida.
"Jah, võimalik, et neid on ära viidud," väidab Raudsik. Aga "Star Trek", "Starfighter" ja "Star Wars"? Kas meelelahutustööstus ja massimeedia ei või mõjutada inimesi nägema teatud stiilis hirmuunenägusid?
"Liiga paljud need lood on räägitud inimeste poolt, kes ulmet ei vaata ega pole selliseid tekste varem lugenud," muigab Raudsik. "Ning need lood on kummaliselt sarnased. Ja on ka tõendeid, näiteks arme kehal. Võimalik, et mõnda inimest külastatakse regulaarselt ning et nad on ka implanteeritud," lisab ta.
Nagu seriaalis "The X-files", kus Dana Scully avastab pärast UFOde käest pääsemist kuklast imeväikese kiibi? "Ei-ei," raputab Raudsik pead. "See film on paljuski meelega desinformeeriv. Olen seda veidi vaadanud. Osa asju on jah õigesti, aga väga palju on jama."
Jama on näiteks see, et Scully avastas filmis implantaadi juhuslikult metalliotsijaga. Raudsiku sõnul pole usutav, et ebamaist materjali saaks maapealsete vahenditega avastada. Implantaate on leitud kogu maailmas kokku vaid 15 ringis, kuid nende koostis on inimestele tundmatu.
Raudsik arvab, et need väikesed kiibid on ehk omalaadsed lülitid, mille kaudu saab inimeste käitumist mõjutada, jälgida ja kontrollida. Need võivad asetseda nii sügaval peaajus, et ükski maine uuring ei võta neid välja. Erialakirjanduse andmetel võidakse kiipe peita ka selgroogu ja hammastesse.
Valged laborihiired või doonorid?
Milleks inimesi kaasa viiakse, pole täpselt teada. "Osade jaoks pole me kindlasti enamat kui valged laborihiired," seletab Raudsik. Teiste jaoks aga hoopis geenidoonorid.
Viimase versiooni kasuks räägib kas või tõsiasi, et pea igalt röövitult on võetud geneetilist ainet: verd, nahka, munarakke, spermat. "Võib-olla on nemad vaimselt nii kaugele arenenud, et füüsiline pool on degenereerunud," arutleb Raudsik.
Ufoloogide seas liigub ka versioon, et tulnukad tahavad luua endast ja inimestest hübriide, millega Maa tulevikus koloniseerida. Kas inimrassi tugevdamiseks või alistamiseks - pole teada.
Peaaegu kõik tulnukaröövide ohvrid mäletavad keha reproduktiivseid organeid hõlmavaid katseid, alates munarakkude võtmisest kuni suguühtesse sundimiseni. Raudsiku sõnul on ka täheldatav, et nemad eelistavad röövida alla 40aastasi naisi.
Miks tuuakse mõned tagasi, teisi aga mitte? "Me ei saa täpselt öelda, mis põhjustel mõned tagasi tuuakse," tõdeb Raudsik. Saima rääkis, et tulnukad keelitasid teda ühele seadeldisele pikali heitma. Ent mehe järele igatsev naine tundis, kuidas kummalisest asemest õhkus midagi tuimastavat ning keeldus. "Teised kaks, Rapla- ja Harjumaa naine, heitsid Saima sõnul lavatsile ega tahtnud pärast seda enam maale tagasi."
Kes siis inimesi viivad?
Hans Raudsiku sõnul ei saa ka sellele küsimusele kindlalt vastata. "Võib olla, et nad tulevad kusagilt sealt ülevalt, ehk hoopis teisest aegruumist (dimensioonist) või hoopis tulevikust," laiutab ufoloog käsi.
Hans Raudsik jagab inimesed paranormaalsete nähtuste suhtes kolmeks: kategoorilised eitajad, sisimas vargsi uskujad ning teadjad. Kõigil neist on oma vaadete kinnituseks küllaga argumente.
Poolt olles: arvestades universumi lõpmatust pole kuigi tõenäoline, et Maal ainsana on intelligentne elu. Kusagil mujal võis mõistuslik elu tekkida kaua enne meid ja olla oma evolutsiooniga sealmaal, et suudab rännata läbi suurte vahemaade, ruumi ja aja meie juurde. See, et meie tehnoloogia nii rännata ei luba, on üsna nadi tõestus, et oleme maailmakõiksuses üksi.
"Iseasi, kas me nendeks valmis oleme," lausub Raudsik. Ebamaise tsivilisatsiooni vaieldamatu tõestamine oleks kõigi suuremate usuvoolude krahh. "Ja kuidas maailma poliitiline elu edasi läheks?" küsib ta.
Samas pole vist ka nemad veel valmis, et tulla lendavatest taldrikutest välja. Kogu maailmas võib täheldada ufoloogiliste asitõendite süstemaatilist hävitamist.
Vastu olles: kas saab hävitada seda, mida pole? Õigupoolest ju puuduvad vettpidavaid tõestused maavälise elu kohta.
Uforöövide kogemusi seletavad skeptikud kesknärvisüsteemi häiretega. Millega aga seletada seda, et igal aastal haihtub umbes viis protsenti kõigist sadadest kadunud inimestest ilma väiksematki jälge maha jätmata?
Politseiameti pressiesindaja Robert Kõrvits:
Jäljed jäävad alati
Kadumine "igasuguseid jälgi jätmata" ei kuulu politsei sõnavarasse. Mingid jäljed jäävad alati.
Aastal 2002 kuulutati teadmata kadunuks 179 inimest. Teadmata kadunutest tuvastati 180 inimest, neist osa eelmiste aastate arvelt. Tuvastatute arv tähendab nii elavaid kui surnuid teadmata kadunuid, kes üles leiti.
Aastal 2001 kuulutati teadmata kadunuks 194 inimest. Tuvastati 188 teadmata kadunud inimest.
Ufoloog Igor Volke:
Pass tundmatusse
Ufouuringud ja ufoteemade levitamine on põhimõtteliselt erinevad mõisted. Hans Raudsik pole tegelenud Merivälja objekti ja anomaalsete keskkonnanähtuste uurimise, vaid neid puudutava info kogumise ja levitamisega.
Keskkonnaanomaaliate kõige delikaatsem, keerulisem ja põnevam (ka blufirikkam) osa on inimröövid, kontaktid ning infokanalid. Kauaaegsed uurijad on eristanud nn süütu valetaja kategooria nii sündmuste tunnistajate kui ka ufoloogide hulgas. Mõlemad levitavad infot, mille tunnistajaks (ohvriks) nad on sattunud, teadmata sealjuures, mis toimus tegelikult.
Lugejate rahustamiseks pean ütlema, et "ära viidud ja tagasi toodud" on pigem informatsiooniline superkogemus kui meie reaalsusmõistes füüsiliselt toimunu. Ainuüksi Vene lehtedele ja kollastele raamatutele ei tohi toetuda (ühe nende autori andmetel kaob Venemaal igal aastal 500 000 inimest). Sarnased autorid Läänes rõhutavad loomade doonorluse, inimdoonorluse, inimröövide, loote võõrandamise jms lugusid.
Vaieldamatult on maailm ülihuvitav. Eesti on selles väga värvikas ja viljakas infoallikas. Uskujat ja teadjat ei lahuta mitte ainult töömaht, vaid ka erinev soov tõele näkku vaadata. Selle valdkonna uurijale on möödapääsmatud teadmised psühholoogiast, põhjalikud teadmised ufoloogiast ja loodusuurija kirurgitäpsus, vastutustunne, püsivus, kriitikameel - vaid nii teenitakse ära pass tundmatusse.
Eesti Naine juuni 2003 »
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8208
Niisiis: mida arvate, kuhu inimesed kaovad?... Kas tulnukad viivad endaga kaasa? ...Või satuvad ootamatult ajalõhedesse, teistesse dimensioonidesse?... Eksivad ära ja ei oska enam koju tagasi minna?.. Kaotavad mälu?...
Kui kellelgi või tuttava tuttaval on ka olnud selliseid juhuseid, et keegi on kadunuks jäänud, siis võite siia nendest juhtumitest kirjutada.
Ei tea täpset arvu, kuid maailmas jääb iga päev päris paras ports inimesi igaveseks kadunuks.
[Muudetud: 16-9-2009 Müstik]
P.S. Kuna link avaneb nüüd mujalt, kopin jutu siia, sest uus link võib ka tulevikus mitte avaneda.
KUHU KAOVAD INIMESED?
Kõrvuti reaalse maailmaga, kus saab asju katsuda, näha ja maitsta, on maailm, mida ei saa alati seletada. Igapäevaellu see paranormaalne eriti ei puutu. Või siiski?
Tallinnas olid sel suvel isegi tolmukübemed valve all: miilits, KGB ja armee hoidsid 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjetamislinna raudses haardes. Ometi kadus selle megakontrolli ajal 58aastane naine kesklinnas keset päeva mingisuguseidki jälgi jätmata.
Kriminaaljälituse operatiivtöötaja Hans Raudsik (55) oli hämmingus. Tema treenitud silm ei suutnud avastada sündmuskohalt mingeid märke. Ümberkaudsed elanikud ega liiklejad polnud samuti midagi näinud ega kuulnud. Justkui oleks naine järsku õhku haihtunud. "Saate aru - keskealine naisterahvas läheb elukaaslasele korraks rohtu ostma - ja kaob! Ilma igasuguse motivatsiooni või põhjenduseta," laiutab praegu noortele politseinikele üldõiguspsühholoogiat ja kriminoloogiat õpetav Raudsik käsi.
Seletamatu juhtum ei andnud raudse loogikaga juristile rahu. Ta oli ka varem täheldanud, et igal aastal jääb hoolimata karmist sisejulgeolekust paar inimest müstiliselt kadunuks. Nende puhul ei saanud oletada, nagu oleks nad maha löödud, putku pannud või muud taolist, sest siis jäänuks maha mingigi märk. Kuni tema vanem kolleeg ja mentor, kriminaaljälituse polkovnik Rudolf Kukkor paljutähenduslikult taeva poole osutades küsis: mis sa arvad, kuhu need inimesed siis kaovad?
Tundmatud lendavad objektid ja seletamatud anomaaliad polnud nõukogude korrale võõrad. "Nende olemasolust teati ja neid ka uuriti, üks peamisi UFO-uuringutest huvitujaid oli kurikuulus Lavrenti Beria," räägib Raudsik. Ent tema katse uurida inimeste haihtumist edasi isegi siis, kui tavaseletused lõppesid, sai vastulöögi. Ametlikult midagi taolist ei tunnistatud ja täpsemalt küsida polnud kelleltki. Mistõttu otsustas Raudsik paranähtusi uurida omaette.
Ära viidud ja tagasi toodud
1990. aasta suvel sai keskealine Saima kummalise üleelamise osaliseks. Ühel ööl avastas ta oma eluhoonest võõrad, kes keelitasid teda endaga kaasa minema ja tutvuma nende planeediga. Naine nõustus, kummalisel kombel hirmu tundmata.
Järgnev kõlab kui ulmefilmis: tulnukad läksid koos Saimaga läbi suletud ukse maja kõrval ootava lennualuse peale. Tulnukate planeedile jõudes küsisid nad naiselt pidevalt: tahad sa siia jääda? Too keeldus, väites, et kuigi nende maailm on ilus, ei saa ta oma vanameest maha jätta. Teda sõidutanud aluse piloot vastas: sa saad kolm nädalat mõtlemisaega, ja viis naise tagasi.
Täpselt kolme nädala pärast tuldi Saimalt aru pärima. Seekord oli nendel naise jaoks varuks peibutis. Saima ei peaks jääma võõrale planeedile üksi, kuna talle oli toodud Harju- ja Raplamaalt kaaslased. Ka siis kannustas armastus elukaaslase vastu otsustama naist kodu kasuks.
Saima juttu Vahur Kersna kunagises menusaates "Monoloog tundmatuga" lindistanud Hans Raudsik otsustas asjaolusid kontrollida. "Võtsin ühendust kolleegidega Harju ja Rapla kriminaaljälituses ja küsisin, kas neil on just Saima poolt mainitud ajavahemikus inimesi jäljetult kadunud," räägib Raudsik.
Selgus, et kaks naist oli just kirjeldatud päevil oma kodukohast haihtunud. Ning tänini pole kummastki leitud mitte ühtegi jälge.
Vahepeal tõsiselt paranormaalsete nähtuste, muu hulgas nn Merivälja objekti uurimisega tegelenud Raudsikut see ei üllatanud. 1980. aastate lõpus hakkas ufoloogiast huvituv Raudsik koguma jutustusi inimeste anomaalsetest läbielamistest. "Neid, keda on ära viidud ja tagasi toodud, on märksa rohkem, kui me oletatagi julgeme," teatab ta lakooniliselt. "See probleem on globaalne."
UFO-reis tuleb unenäos
Paljud, kes on ära viidud ja tagasi toodud, suudavad heal juhul mäletada vaid mingit segast unenäo-taolist kogemust. Ent taolise unenäo võib peaaegu igaüks oma mälusopist välja koukida.
"Jah, võimalik, et neid on ära viidud," väidab Raudsik. Aga "Star Trek", "Starfighter" ja "Star Wars"? Kas meelelahutustööstus ja massimeedia ei või mõjutada inimesi nägema teatud stiilis hirmuunenägusid?
"Liiga paljud need lood on räägitud inimeste poolt, kes ulmet ei vaata ega pole selliseid tekste varem lugenud," muigab Raudsik. "Ning need lood on kummaliselt sarnased. Ja on ka tõendeid, näiteks arme kehal. Võimalik, et mõnda inimest külastatakse regulaarselt ning et nad on ka implanteeritud," lisab ta.
Nagu seriaalis "The X-files", kus Dana Scully avastab pärast UFOde käest pääsemist kuklast imeväikese kiibi? "Ei-ei," raputab Raudsik pead. "See film on paljuski meelega desinformeeriv. Olen seda veidi vaadanud. Osa asju on jah õigesti, aga väga palju on jama."
Jama on näiteks see, et Scully avastas filmis implantaadi juhuslikult metalliotsijaga. Raudsiku sõnul pole usutav, et ebamaist materjali saaks maapealsete vahenditega avastada. Implantaate on leitud kogu maailmas kokku vaid 15 ringis, kuid nende koostis on inimestele tundmatu.
Raudsik arvab, et need väikesed kiibid on ehk omalaadsed lülitid, mille kaudu saab inimeste käitumist mõjutada, jälgida ja kontrollida. Need võivad asetseda nii sügaval peaajus, et ükski maine uuring ei võta neid välja. Erialakirjanduse andmetel võidakse kiipe peita ka selgroogu ja hammastesse.
Valged laborihiired või doonorid?
Milleks inimesi kaasa viiakse, pole täpselt teada. "Osade jaoks pole me kindlasti enamat kui valged laborihiired," seletab Raudsik. Teiste jaoks aga hoopis geenidoonorid.
Viimase versiooni kasuks räägib kas või tõsiasi, et pea igalt röövitult on võetud geneetilist ainet: verd, nahka, munarakke, spermat. "Võib-olla on nemad vaimselt nii kaugele arenenud, et füüsiline pool on degenereerunud," arutleb Raudsik.
Ufoloogide seas liigub ka versioon, et tulnukad tahavad luua endast ja inimestest hübriide, millega Maa tulevikus koloniseerida. Kas inimrassi tugevdamiseks või alistamiseks - pole teada.
Peaaegu kõik tulnukaröövide ohvrid mäletavad keha reproduktiivseid organeid hõlmavaid katseid, alates munarakkude võtmisest kuni suguühtesse sundimiseni. Raudsiku sõnul on ka täheldatav, et nemad eelistavad röövida alla 40aastasi naisi.
Miks tuuakse mõned tagasi, teisi aga mitte? "Me ei saa täpselt öelda, mis põhjustel mõned tagasi tuuakse," tõdeb Raudsik. Saima rääkis, et tulnukad keelitasid teda ühele seadeldisele pikali heitma. Ent mehe järele igatsev naine tundis, kuidas kummalisest asemest õhkus midagi tuimastavat ning keeldus. "Teised kaks, Rapla- ja Harjumaa naine, heitsid Saima sõnul lavatsile ega tahtnud pärast seda enam maale tagasi."
Kes siis inimesi viivad?
Hans Raudsiku sõnul ei saa ka sellele küsimusele kindlalt vastata. "Võib olla, et nad tulevad kusagilt sealt ülevalt, ehk hoopis teisest aegruumist (dimensioonist) või hoopis tulevikust," laiutab ufoloog käsi.
Hans Raudsik jagab inimesed paranormaalsete nähtuste suhtes kolmeks: kategoorilised eitajad, sisimas vargsi uskujad ning teadjad. Kõigil neist on oma vaadete kinnituseks küllaga argumente.
Poolt olles: arvestades universumi lõpmatust pole kuigi tõenäoline, et Maal ainsana on intelligentne elu. Kusagil mujal võis mõistuslik elu tekkida kaua enne meid ja olla oma evolutsiooniga sealmaal, et suudab rännata läbi suurte vahemaade, ruumi ja aja meie juurde. See, et meie tehnoloogia nii rännata ei luba, on üsna nadi tõestus, et oleme maailmakõiksuses üksi.
"Iseasi, kas me nendeks valmis oleme," lausub Raudsik. Ebamaise tsivilisatsiooni vaieldamatu tõestamine oleks kõigi suuremate usuvoolude krahh. "Ja kuidas maailma poliitiline elu edasi läheks?" küsib ta.
Samas pole vist ka nemad veel valmis, et tulla lendavatest taldrikutest välja. Kogu maailmas võib täheldada ufoloogiliste asitõendite süstemaatilist hävitamist.
Vastu olles: kas saab hävitada seda, mida pole? Õigupoolest ju puuduvad vettpidavaid tõestused maavälise elu kohta.
Uforöövide kogemusi seletavad skeptikud kesknärvisüsteemi häiretega. Millega aga seletada seda, et igal aastal haihtub umbes viis protsenti kõigist sadadest kadunud inimestest ilma väiksematki jälge maha jätmata?
Politseiameti pressiesindaja Robert Kõrvits:
Jäljed jäävad alati
Kadumine "igasuguseid jälgi jätmata" ei kuulu politsei sõnavarasse. Mingid jäljed jäävad alati.
Aastal 2002 kuulutati teadmata kadunuks 179 inimest. Teadmata kadunutest tuvastati 180 inimest, neist osa eelmiste aastate arvelt. Tuvastatute arv tähendab nii elavaid kui surnuid teadmata kadunuid, kes üles leiti.
Aastal 2001 kuulutati teadmata kadunuks 194 inimest. Tuvastati 188 teadmata kadunud inimest.
Ufoloog Igor Volke:
Pass tundmatusse
Ufouuringud ja ufoteemade levitamine on põhimõtteliselt erinevad mõisted. Hans Raudsik pole tegelenud Merivälja objekti ja anomaalsete keskkonnanähtuste uurimise, vaid neid puudutava info kogumise ja levitamisega.
Keskkonnaanomaaliate kõige delikaatsem, keerulisem ja põnevam (ka blufirikkam) osa on inimröövid, kontaktid ning infokanalid. Kauaaegsed uurijad on eristanud nn süütu valetaja kategooria nii sündmuste tunnistajate kui ka ufoloogide hulgas. Mõlemad levitavad infot, mille tunnistajaks (ohvriks) nad on sattunud, teadmata sealjuures, mis toimus tegelikult.
Lugejate rahustamiseks pean ütlema, et "ära viidud ja tagasi toodud" on pigem informatsiooniline superkogemus kui meie reaalsusmõistes füüsiliselt toimunu. Ainuüksi Vene lehtedele ja kollastele raamatutele ei tohi toetuda (ühe nende autori andmetel kaob Venemaal igal aastal 500 000 inimest). Sarnased autorid Läänes rõhutavad loomade doonorluse, inimdoonorluse, inimröövide, loote võõrandamise jms lugusid.
Vaieldamatult on maailm ülihuvitav. Eesti on selles väga värvikas ja viljakas infoallikas. Uskujat ja teadjat ei lahuta mitte ainult töömaht, vaid ka erinev soov tõele näkku vaadata. Selle valdkonna uurijale on möödapääsmatud teadmised psühholoogiast, põhjalikud teadmised ufoloogiast ja loodusuurija kirurgitäpsus, vastutustunne, püsivus, kriitikameel - vaid nii teenitakse ära pass tundmatusse.
Eesti Naine juuni 2003 »
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8208
Niisiis: mida arvate, kuhu inimesed kaovad?... Kas tulnukad viivad endaga kaasa? ...Või satuvad ootamatult ajalõhedesse, teistesse dimensioonidesse?... Eksivad ära ja ei oska enam koju tagasi minna?.. Kaotavad mälu?...
Kui kellelgi või tuttava tuttaval on ka olnud selliseid juhuseid, et keegi on kadunuks jäänud, siis võite siia nendest juhtumitest kirjutada.
Ei tea täpset arvu, kuid maailmas jääb iga päev päris paras ports inimesi igaveseks kadunuks.
[Muudetud: 16-9-2009 Müstik]