Elu jookseb silme eest läbi?

dude! ok see peab lõppema, see on küll para-foorum aga see teie enesetapu värk on haige.

Tsitaat:Algselt postitas: levis

Räägitakse, et kui oled mingis ohtlikus olukorras, siis vahel jääks aeg nagu seisma ja sa suudad ühe sekundi sees sajale asjale mõelda.

just niimoodi oli endal ka. kukkusin pea ees katuselt alla(1korruseline maja) otse puuprussidele, mis olid veel paigutamata ehitatavale viilkatusele. mäletan täpselt seda hetke, mil olin alla lendamas. see toimus ometigi sekund aega. ma mõtlesin selle ajal, et näe, kuhu mina siis kukun-otse peaga prussidele. ma olin ebatavaliselt rahulik. olin vait ja mõlgutasin kukkumise ajal(1 sek!ma ei saa üle:o) omi mõtteid ja ma nägin, kuidas vanaema ja vanaisa jooksid mind päästma. pärast oli käsi marraskil ainult. kuidagi nauditav kogemus oli see lendamine, ma ütleks..silm ka ei pilkund

hmmm...minu klassivend suri pühapäeval. ja nüüd ma loen raamatut, mis räägib karmast ja taassünnist. algselt ma uskusin seda, et inimeste hinged lähevad taevasse ja põrgusse jne. aga nüüd usun, et me kõik sünnime uuesti. p.s. pühapäeva õhtul, pärast seda kui sain klassivenna surmast teada, (klassivend suri umbes 2-3 vahel öösel vastu pühapäeva, ehk siis pühapäeva varahommikul), ma mõtlesin temast, keeldusin seda uskumast, et ta surnud on. aga ennem uinumist tunnetasin ma ta lähedust. oli selline tunne nagu oleks keegi nähtamatu ja soe mind kallistanud. ma usun, et ta tuleb veel tagasi. et ma veel näen teda. aga siiski on raske leppida sellega, et teda pole enam sellisel kujul olemas nagu mina teda teadsin:( fakk, ma igatsen ta järele.
p.s.II : mulle räägiti veel sellist asja, et hinged ei saa lahkuda, kui nende pärast liiga palju nutta ja kurvastada - kas se võib olla tõsi? ma tõesti ei taha, et ta jääks hingena kuskile velu ja surma vahepeale, vaid et ta tuleks uuesti siia maailma. kuigi meie maailm pole hetkel just kõige parem koht elamiseks. aga nii arvasime me vist ka oma eelmistes eludes. ja veel: tegin ka testi, kus selgus, kes sa olid eelmises elus. hmm..mina olin mees, elasin jaapanis ja olin meremees. kusjuures huvitav fakt on ka seoses foobiatega. mina kardan vee all olla(nt. duši all on mul väga raske pead pesta, tekib hirm uppumise ees), siis see tähendab seda, et ma surin eelmises elus uppumissurma (või oli tegu eneseuputamisega). see langes nagu meremehe värgendusega kokku. pluss veel see, et kümnendas klassis õppisin juhuse tahtel merendust. just nimelt juhuse tahtel, sest ma läksin kogemata vale erialaga klassi, kusjuures eksitusest sain teada 1.septembril:D ja alles hiljuti hakkasin jaapani keelt õppima. lihtsalt huvi pärast. aga see kõik on natukene ehmatav:p igatahes, me igatseme oma klassivenna järele:(

Mix keha 21 grammi kergemaks muutub? Surevate rakkude pärast?? ei tia, aga ma arvan, et sa sünnid kohe uuesti kusagil. (Imelik on, et inimeste populatsioon tõuseb kiiresti. Kas on mingi piir kus hinged otsa saavad ja inimesi juurde ei tule? Praegu ju sünnib rohkem kui sureb.) Väga kahtlane asi on see surm. Ja need pildid mis jooksevad su silme eest läbi...ma arvan, et su mälu lihtsalt kustub. Seegi sellepärast, et aju hakkab hapniku puudumisel surema. Nagu uppudeski. Inimest saab veel paar minutit peale suremist tagasi tuua. Kuid 5 min. möödudes on õhuta olnud ajust vähemalt veerandik kahjustatud. Mu tädi on uppunud. Teda elustati ja ta tuli tagasi. Ta oli surnud umbes 1 minuti ja see juhtus kui ta oli kõigest aastane. Eks temagi ajust ole mingi osake kahjustatud. Kuna ta oli nii väike, ei mäleta ta sellest hetkest midagi. Kuid tema saab vähemalt erinevalt enamikust inimestest, 2 korda surra...

igatahes mai tea, aga olin üxkord veepargis ja hakkasin ära uppuma, aga kuna niipaljud lollitasid et upuvad, siis mind ei usutud ja ppi ka ei tuldud kohe, niiet ma ei suutnud seal eriti midagi teha, täiesti surmahirm oli ja kui see pästemees oleks veel ühe sekundi jokutanud oleks ma kutu, aga elu silme eest läbi ei jooksnud küll. üigem ma mõtlesin, et keegi mind sealt ruttu välja aitaks, suht kohutav oli.. :S

Ligi pool sajandit tagasi kui olin alles noor koolipoiss raakis mu kasuisa mulle oma nooruspolvest loo. Ta hakkas koos sopradega ule Parnu joe ujuma. Ent joudu ei jatkunud ja hakkas uppuma. Kogu elu jooksis tal silme eest labi! Sobrad paastsid ta elu. Olin laps ja kuna ei saanud hasti aru kusisin kas nagu kinos voi kuidas. Fakt jai mulle meelde. Kui nuud Moody raamat surmalahedastest kogemustest ilmus ja seal oli see fenomen kirjas siis tuli mu kasuisa kunagine jutt meelde ja Moody jutt seega mulle mitte ilukirjanduslik valjamoeldis vaid usaldusvaarsele allikale toetudes toenaoline (seadusparane).
Ameerika astronautidega nende ettevalmistuskeskuses tehtud katsed on naidanud et surmalahedaste fenomenide maailma voib igauhe kunstlikult viia tekitades tsentrifuugis suure poorlemiskiirusega aju verevarustuse puudulikkuse.

Peeter Aitai

Elu jookseb silme eest läbi siis kui hakad surema vms?
Jäin aastad tagasi voolu alla,kerisin pikendusjuhet väljas vihmaajal kokku ümberkäe tavaline pikk juhe oli,aga enda lollusest ei tõmmanud voolust välja seda ja juhe oli ka natukene päevi näinud.Mingi hetk satusin voolu alla kuna ümber käe kerisin ja vool tõmbab lihased ka krampi siis ei pääsenud ma seal ennem kui pilt eest läinud ja maha kukusin ja kuidagi moodi voolust olin vabaks ma saanud kui pilt tagasi tuli.
Ei jooksnud elu silmeeest läbi midagist,suutsin mõelda yhte asja et kas nüüd ongi lõpp ja seda et minu seljataga natukene kaugemal oli sõber ja ma mõtlesin et omg ta ei oska ju midagi teha et mind päästa. Aga mingit elu mu silme eest läbi ei jooxnud

Ju sa siis Mario ei olnud piisavalt "sügaval", et jõuda staadiumisse kus elu silme eest läbi jookseb

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
Ju sa siis Mario ei olnud piisavalt "sügaval", et jõuda staadiumisse kus elu silme eest läbi jookseb

Nu loomulikult se võimalik aga kas tõesti kõigil inimestel peab elu silmeeest läbi jooksma?

Arvan, et ei pea. See asi kui selline võib olla olla täielik muinasjutt või erineda inimeselt inimeseni. Küsimus ju on ka olnud ju, et inimene pole alati näinud tervet elu - vaid episoode sellest. Seega küsimus tasandil, et "elu jooksis läbi" paneb mõtlema, et kui suur osa sellest siis jooksis läbi.

Üritan ehk natuke asetada küsimusi vastused milledele aitaksid ehk teemat edasi:

Nagu öeldud - kui suur osa elust siis läbi jookseb ja kes teeb ja kus teeb valiku ? Kuidas jääb nende hetkedega mida sa oled unustanud - kas need leitakse ülesse ja näidatakse ka ? Mitmed isikud kes on oma lu näinud läbi jooksmast on olnud "surnud" ainult mõned minutid - seega - kuidas ta saab väita, et terve elu jooksis läbi ? Isegi kui arvestada, et mõte jookseb ulmelise kiirusega siis üle vaadata kuskil 30-50 aasta jagu toorest videomaterjali on ikka päris julm ettevõtmine ! Ja kuidas jääb öiste salvestustega - kas näed uuesti läbi ka uned või öö hetked lihtsalt jäetakse vahelt välja ? Kas välja jäävad ööd kui sellised või ainult uneperioodid - aga nn päevauned perioodid ?

Olen kord elus sellist situatsiooni kogenud - tegu ei olnud narkootikumide manustamisega, ning suremisest oli ka asi suht kaugel, kuid kui arvestada ajsaolusi siis aju võis hetkeks pidada situatsiooni surmale eelnevaks ning enne kui "pilt tasku" läks (või selle ajal - mine võta kinni) nägin ka teatud "filmi lõiku" minuga minevikus toimunud asjadest. Kummaline oli aga asja juures see, et peale ärkamist oli see mida ma nägin meeles ainutl mõned sekundid - jõudsin nagu tagasi vaadata ja mõtelda, et umbes "näe sellised kaadrid - huvitav miks need" ja siis sisuliselt kohe unustasin mida nägin - võiks nagu ütelda, et reaalsus TULI tagasi.

Lõpetuseks - arva, et asi kui selline on reaalsus - inimene näeb midagi, kuid asja olemusest pole meie inimesed veel täielikult aru saanud.