Hirm kõigi nende ees, kellest siin teemas räägitakse

See pimeduse asi vist mingi lapsepõlvest külge jäänud sündroom.

Nad ongi olemas, aga miks nemad ei või eksisteerida kui sina eksisteerid! Võta neid kui loomulikku osa elust- las nemad elavad oma elu, sina enda. Inimene harjub kõigega- peaasi, suhtu neisse hästi ja sa tunned end ise ka paremini ja hirm aja jooksul väheneb, või kaob sootuks.


[Muudetud: 11-19-2008 sensitiiv]

Ma kardan ka pimedat! Õnneks enam mitte nii palju kui väiksena. Aga jah kui õhtul arvuti kinni panen siis on kõik kott-pime. Vhuhh. Siis teen millegagi valgust et ruttu enda tuppa minna. No meie korteris küll vaime ei saa olla kuna keegi pole ennem siin elanud. Nii et kartmiseks nagu pole põhjust kuid ikkagi kardan ka lihtsaid valgusjutte mis tunduvad olevat keegi või miski. Kuigi ma tean et se ei saa olla vaim. Aga ikka hakkab jube hirmus. Aap ja vahest ma hakkan peas kujutama jubedaid pilte (ei tea miks :S) ja siis ei julge ka pimedasse minna

Pimedat ma ei karda endal oli niimoodi et päeval magasin ja öösel olin üleval , siis oli kõik ok polnud mingit kartust .
Aga nüüd kui jälle päeval üleval olen kujutan igalpool kolle ette.

Inimene oma rännakul kohtus Katkuga. "Kuhu sa teel oled ja mis on su eesmärk?" küsis inimene Katkult. "Lähen sellesse linna ja võtan endaga kaasa 1000 inimest." vastas Katk. Mõne aja pärast kohtusid nad uuesti. "Katk, sa valetasid mulle. Lubasid kaasa võtta ainult 1000, aga tegelikult suri 5000 inimest." Võtsingi endaga 1000 inimest nagu lubasin. Ülejäänud surid hirmu kätte." vastas Katk.

Pole iial pimedust kartnud. Olek näituseks öös - nähtamatuna - maailma kõige turvalisem seisund.