Natuke perfektsionismist

Hm, no kõigil asjadel on mitu külge ja ma arvan, et sedagi ei tasu nii üheülbaliselt võtta.
Kindlasti iga inimene tahaks endast parima anda, mõned lihtsalt rohkem..teised leiavad, et hetkega saavutatud edu nimel ei maksa ennast ka tükkideks rebestada. Ühest küljest on ju väga hea, kui kellelgi on kõrgemad sihid ja ta teeb selleks väga palju, et neid saavutada. See arendab tahtejõudu. Asjaolu, mis edu saavutamisel takistuseks on võibolla kriitika, mida nad grammigi ei talu.
Isiklikult leian, et väike täiuseihaldus pole patt. Minu jaoks on inimesed, kes perfektsust taga ajavad, mitte ainult (kindlapeale) tüütud teiste kritiseerijad vaid ka ambitsioonikamad indiviidid, kelle peale on nii mõnelgi põhjust kade olla.

Juhtumisi pean aegajalt paari enda sõnul perfektsionisti taluma, kes enamasti muust ei räägi, kui et neil ikkagi ideaalide poole püüdlemine parasjagu pooleli on. Enesehinnang on neil väga hea (võibolla, et isegi veidi liiast), teisi kritiseerima alati varmad ja kõigist paremaks peavad ennast samuti..

Tsitaat:Algselt postitas: encore
Üldiselt aga võib mind perfektsionistiks nimetada. Inimestega ma päriselus palju ei suhtle, kuna enamasti kardan seda, et hakates ennast esile tõstma keegi solvub ja hakkab minust kui liiderlikust inimeseks pidama. Jah, ma kardan.

Seda ma silmas pidasingi tegelikult. Aga perfektsionist saab ju olla ka ennast samas mitte teistest kõrgemale asetades?
Ja noh tundub, et sina vähemalt saad aru, et võid mõnega võrreldes endast paremini arvata .)

Tegelikult ma arvan ikkagi, et ka siinkohal on võlusõnaks mõõdukus..

Muudetud: 4-1-07 kell 15:06:53 Lenore

Kõik vastused, tarkus ja suhtestumine maailma asjadesse asub inimeses endas.
See, mida sa mõtled enda olevat, see sa ka oled.
See, mida sa usud endale rakenduvat, see sulle ka rakendub.
Ja sinu tahe on see, mis selle kõik teoks teeb, mis selle reaalsuse (selle illlusooni) sinu jaoks käima lükkab.
Lõpuks saabub kunagi aga arusaamine, et kõik väljaspoolt tulev tarkus on eksitav ja tõelist olemust mittekajastav (vaid kellegi teise arusaam).

Seega mida õppida, et jõuda tarkusele (tõele) lähemale?
Siinkohal ütleksin, et õppige tundma esmalt iseennast, oma sügavusi, oma võimeid, oma mõõtmeid, oma südant, oma jumalikku vaimu, mis on riietunud teie hinge.
Ja kui te nüüd olete seda kõike uurinud ja end tundma õppinud ja siis küsite minult uuesti, et mida nüüd edasi uurida, siis antud juhul vastan ma teile uuesti - õppige tundma iseennast.

Sest see, kes tunneb hästi oma madalamat mina, tunneb ära ka maailma ilusioonid, teab asjadest, mis mööduvad ja kaovad ega pole püsivad; ja see, kes on nüüd õppinud tundma oma kõrgemat mina, see tunneb Jumalat - tunneb hästi asju, mis ei kao ega hävine kunagi, mis püsivad igavesti.

Selle alusel on ka kogu kurjus pelgalt müüt ja jumal(ad), mida inimesed oma suurtes pühapaikades ja kuskil taevavõlvil kummardavad on vaid paljas õhk, mis on riietatud nende endi mõttevarjudesse ja pole tõesed, vaid nende endi madalama mina meeltepete.
Tõeline Jumal asub inimeses endas - tema südames.

Ning ainuke saatan, millest inimene peab ennast üldse kunagi päästma, on tema ise. Selleks, et saatanat leida ja et teda võita, peab iga inimene vaatama iseenda sisse, et teda üldse ära tunda, et tema nime teada saada, milleks on - "ise" ehk madalam mina ja mille väljenduseks on kõik maised ihad, soovid ja kahestunud arusaam.

Ja kui inimene soovib leida endale kunagi päästjat, siis peab ta vaatama esmalt jällegi iseenda sisse ja kui nüüd raskete vaimsete ja lihalike katsumustega on inimese deemonlik "ise", koos oma ahvatlustega, troonilt tõugatud, alles siis saab päästja ehk Armastus troonile astuda ja üksolemine Jumalaga (mis on mõttelt Üks, mille olemus on Kolm ja mille hingus on Seitse, mis on aga kogu Loodu alus) ongi saavutatud.

Perfektsionism on see kui püüad oma elus saavutada üha kõrgemat ja üha suuremat hingelist puhtust ja vaimset taset ning suudad oma südames puhastada Jumalaga kohtumiseks selle Püha Paiga, kus siis vaikselt istudes kuuleksid ka Teda sinule rääkimas...


Muudetud: 5-1-07 kell 03:05:40 Arlich

Tsitaat:Algselt postitas: Arlich

Ning ainuke saatan, millest inimene peab ennast üldse kunagi päästma, on tema ise. Selleks, et saatanat leida ja et teda võita, peab iga inimene vaatama iseenda sisse, et teda üldse ära tunda, et tema nime teada saada, milleks on - "ise" ehk madalam mina.

See ketitas natuke arusaamatusi minus. Eriti see lõpp.
Kas madalamame minale meeldib mängid ja vahel nagu nalja teha ja alati ei saada aru mis on õige? (segane asi veel minujaoks)

Inimese olemus väljendub kahe minana (isena) - madalama ja kõrgemana. Tahtevabaduse alusel valib igaüks, kumbat ta jälgida soovib. Kui kehalised ihad esile tõusevad, siis jääb vaimne varju ja vastupidi. Kahte meistrit ei saa korraga teenida.

Seega inimene ise otsustab kas tõuseb vaimsetesse kõrgustesse või laskub pimedatesse sügavustesse - see mida ta soovib saavutada, selle jaoks on tal endal olemas vägi seda kõike saavutada. Kui ta soovib saavutada maist võimu ja rikkust, siis on temas endas olemas see jõud see saavutada - selleks tuleb aga ületada vaid takistused, saavutada meelekindlus ja usk, et oma eesmärgile jõuda.
Ühtegi asja aga ei saavutata tegevusetusega, niisama.

Igas konfliktis või probleemis saavutab inimene üha enam jõudu, õppides tundma oma piire ja oma senist taset ning seoses sellega sammub vastu üha keerulisematesse ja raskematesse sündmustesse, avardab oma teadvust, õpib ennast üha enam tundma ja saavutab üha uusi võimeid ja oskusi.
Seejuures ei kanna teda keegi kätel läbi nende raskuste ja üle oma vaenlaste. Inimene ise on oma armee, tema ise on mõõk ja enese kilp, tema kontrollib ja juhib oma (endas peituvaid) vägesid.

Kõik Pühad, Vaimsed ja muud meistrid on läbi aegade olnud seejuures ainult teevalgustajad, teenäitajad. Inimene peab aga kõik sammud ise astuma ja kõik otsused ise tegema, juhindudes nendest valgustest. Kellegi teise (inimese) peale siin loota liialt ei maksa, küll aga võib ju alati paluda Jumalalt abi. Ja ühel hetkel, kui inimene on õppust võtnud oma kogemustest ja neid mõistnud, siis lööb särama ka tema enda lamp ja siis on temagi valgus, mis valgustab teiste teelkäijate teed.
See kõik on kokkuvõetav nende kolme sammuga: mina olin valguses, valgus oli minus, mina olen valgus.

Kui nüüd inimese mina juurde tagasi tulla, siis inimese kõrgem mina on jumalik vaim, mis on osake Jumalast ent ometi üks Jumalaga ning mis on piltlikult öeldes justkui riietunud inimhinge (jumalikku hingusesse).

Inimese madalam mina ehk tema lihalik (füüsline) olemus - ihade ja soovide keha - on kõrgema mina moondunud peegeldus.
Madalam mina on illusioon ja pole koos oma ihade ja soovidega püsiv; kõrgem mina on aga Jumal inimeses ja on igavene.

Madalam mina on see, mis genereerib inimeses vihkamist, laimamist, ihasid ja lõbujanu, tapmisiha ja vargusemõtteid ning üldse kõike seda, mis on tuntud disharmoonia ja kahju tekitamise all. See genereerib ka igaühele vastvalt tema arusaamadele ja maailmapildile vastavad kartused ja sisemised hirmud ehk omad deemonid, mis on aga tegelikkuses vaid illusioonid ja tema enda mõttevili (tema enda poolt moonutatud puhas tõelisus).

Kõrgem mina seevastu on kõike seda, mida madalam pole - väljendatav kõikide vooruste ja elu harmooniatega ning järgib alati õiglust, halastust, armastust ja õiget üldse.
---
Kui nüüd veel eelpool mainitud Jumalat ehk Ühte, Kolme ja Seitset üldsegi uurida siis saame seda teha ainult PILTLIKULT:

Enne kui maailmad loodi, enne seda olid kõik asjad Üks, kõik Ühes - ainult Vaim, üleüldine Hingus. Ja kui nüüd see Vaim välja hingas (liigutas), siis olematusse ilmusid (vaimne) Tuli ja Mõte - tekkisid taevad, Jumal-Isa ja Jumal-Ema. Ja kui nüüd see Tuli ja Mõte üheskoos hingasid, siis sündis ka Poeg. See poeg on Armastus.
Jumalik Mõte on meile aga siinkohal vast rohkem tuntud kui Püha Hingus või Püha Vaim.
Ja kui nüüd Kolm Ühes Jumal välja hingas (liigutas), siis seitse Vaimu seisid Tema Mõttes - 7 Suurvaimu ehk Elohimi.
Need 7 on need, kes oma ääretus väes lõid kõik, mis on ja mis oli. Need 7 liigutasid ääretus ruumis ja 7 eeterit (ether) tekkisid ja igal eeteril olid oma avaldus- ja eluvormid. Kõik need pole aga midagi muud kui Jumala mõtted, mis on rüütatud nende eeterlike tasandite substantsi, sisaldades endas kõikide asjade hingi.
Kuna nüüd kõik eluvormid kõigil tasanditel on vaid Jumala mõtted, siis selle alusel ka kõik need eluvormid ka mõtlevad ja igaüks neist omab oma vaba tahet ja võimu ise otsustada.

Seda kõike on aga sõnades pea võimatu väljendada ja segaduse vältimiseks lõpetan siinkohal.

Nüüd kus sai see teine postitus ka läbi loetud siis sai arusaamatus ka lõpuks selguse. Tänud.