[das]

miks?

[das]

ei, ma olen üldiselt paksu nahaga

see on lihtsalt muudel põhjustel

[Auron]

Inimesed pole kurjad, inimesed on ilusad ja head

[Celtic]

Inimesed on täpselt sellised nagu nad on.
Hoopis sinu enda ootused ja lootused on need mis panevad teistes pettuma.
Seega teiste süüdistamine kurjuses on tegelikult iseenda eitamine.

[das]

inimesed on tõesti ilusad ja head - selles olen ma veendunud, ja keegi mind ei väärata

[Celtic]

Inimesed tahavad pidevalt head. Tegelikult on hea subjektiivne ning rajaneb otseselt inimese enda tahtele. Seega kui inimene Tahab head... siis kas ta ka saab?

Jõud inimeses areneb vaid läbi negatiivsuse. Halb sunnib inimest õppima, halb sunnib inimest end liigutama. Seega peaks olema jõu liikumapanevaks allikaks negatiivsus. Sest liikuv jõud ehk armastus loob negatiivse asemel positiivsust. See on nagu kivisöe loopimine veduriahju... Üks energia toodab teist.

Inimene kes oma tahtes tahab pidevalt head, loob tegelikult seisvat jõudu, ehk viha. Esialgu enda sisse siis aga järjest rohkem oma energeetilisest kehast väljaspoole.

Elu on nagu kaalukauss... kui ühel kaalukausil liiga palju tähelepanu pöörata, töötab teine kaalukauss vastupidisel teel. Ehk siis mida rohkem head soovid seda rohkem negatiivsust lood.

[reaalne]

kuigi negatiivsel on mõju suurem ning tegutsemiskiirus väledam,sest tahetakse ebameeldivast võimalikult kiirest vabaneda,kuid
ka positiivsel on Positiivne mõju.
Negatiivsed Sõjad ja katastroofid on tavaliselt kiire arengu ja
progressi taga ,aga see ei õigusta sõdu ja viletsust soodustama ja kordama.
Kuid selle pärast ei pea tulevikus muret tundma ,et midagi liiga kauaks positiivseks jääks

[KiShaper]

Inimesed on sisimas head, aga nad kardavad ja hirm loob viha, blokke kõige, ka abi vastu.
Ken. Pool mu peret tõmbab ligi inimesi, kes vajavad abi ja keda jääkski aitama, samal ajal kui see sööb endast juba tükke välja. Aga see on siiski otseselt seotud ja tulemus ettearvatav, mitte ei tule ootamatuid tagasilööke seoses aitamisega.

[katakaroliina]

Inimesed tahavad pidevalt head. Tegelikult on hea subjektiivne ning rajaneb otseselt inimese enda tahtele. Seega kui inimene Tahab head... siis kas ta ka saab?

Jõud inimeses areneb vaid läbi negatiivsuse. Halb sunnib inimest õppima, halb sunnib inimest end liigutama. Seega peaks olema jõu liikumapanevaks allikaks negatiivsus. Sest liikuv jõud ehk armastus loob negatiivse asemel positiivsust. See on nagu kivisöe loopimine veduriahju... Üks energia toodab teist.

Inimene kes oma tahtes tahab pidevalt head, loob tegelikult seisvat jõudu, ehk viha. Esialgu enda sisse siis aga järjest rohkem oma energeetilisest kehast väljaspoole.


Elu on nagu kaalukauss... kui ühel kaalukausil liiga palju tähelepanu pöörata, töötab teine kaalukauss vastupidisel teel. Ehk siis mida rohkem head soovid seda rohkem negatiivsust lood.

1. Inimesed Tahavad head - seda mis nende arvates on hea : teevad asjadest omad järeldused ja tormavad "aitama" - ei pane tähelegi, et teistel pole ei nende abi vaja või, et "abi" võib järsku lämmatama hakata, ehk et teine inimene üritatakse oma näo järele ümber luua, et temast ikka saaks "hea" inimene ja et tal ikka oleks"hea" olla, nagu abistaja seda ette näeb ... appi, eksju?
2. Inimene, kes on olemuselt lihtsameelne so. loomult selline, ei viitsi eriti kellegile kohta kätte näidata või ei pea vajalikuks enda eest alatasa võidelda - võib elujõulistemale näida ohtlikuna, kohtlasena või veel midagi : üldteada tõde on ju, et liiga "head", vastutulelikud või abivalmis inimesed ei ole seda ju kunagi niisama - kindlasti on neil mingi "salaplaan", vigurdavad, tahavad midagi välja petta, pugejad ... ja nii jällegi hinnatakse teist isendit oma arusaamade ja ellusuhtumise järele, sest "normaalne" olla ei tähenda "hea" olla. "Hea" olla tähendab - olla kohtlane, loll, eluvõõras või siis pugejas.
3. "Halb" oled sa koheselt siis, kui sa midagi oma hinge tagant ära ei anna, enda eest seisad või mingit oma rida ajad teisi pühendamata.

Siis, mis asi on hea ja halb tegelikult? Kas kuri olemine on alati halb olemine - kui lapsevanem on "kuri" ja nõuab korda, on see siis "halb"? Kas ei peaks mitte rohkem rõhuma õiglusele ja õiglane olemisele - ela ise ja lase teistel elada?

[Krt]

Esiteks kasutatakse sõna, hea, liiga paljudes erinevates tähendustes, seda tõenäoliselt seetõttu, et ei teata selle sõna tegelikku tähendust. Näiteks maitsvus, töökus, visadus, osavus, tarkus jne. pole minu silmis tegelikult headus. Headus on miski, mis annab sulle õnnetunde ja on alati seotud kaastundest tuleneva hoolitsemisega või selle vajadusega. Headusnõidust kõige otsesemas tähenduses teostatakse läbi Veekeerise, mille väeloomaks on näiteks Kala. Headust ja kurjust tajuvad inimesed erinevalt, aga enda jaoks tulekski aegajalt tunnetuslikult selgeks teha, kus mingi hoolitsus mõjub üldiselt loovalt ja kus pigem hoolimatu hävitusena.

[Anzie]

Inimesed on kurjad, sest nad kadestavad midagi või kedagi, neil on elus mingeid puudujääke ning nad soovivad omada kontrolli teiste inimeste üle. Vägivald sünnitab kurjust. Kui on maailmas olemas headus siis peab olema ka kurjus.

[corporis]

Inimesed on kurjad, sest nende loomuses on kurjuse seemned sees, võib seda ka pärispatuks nimetada, ja meil kõigil, kellel vähem, kellel rohkem ja nii lihtne see asi ongi.

[katakaroliina]

Kurjus, mis see iseenesest on?
Kurjus ise pole mitte midagi, kurjus kujuneb saamahimust, kadedusest, alaväärsustundest, hirmust ...
Kõige ägedamalt üritavad oma julguse ja elus läbilöömisega välja paista need, kelle hinges on hirm - hirm olla teistest kehvem, hirm olla vaene, hirm füüsilise valu ees ( inimene, kes teab, et tema teod võivad viia teised füüsilise arveteklaarimiseni, pelgavad seda juba ette, teadvustamata, et teistel võib olla pisut enam vaoshoitust ehk enesekontrolli. Nad teavad vaid päris täpselt, et on viinud inimese "viimase piirini", taotluslikult, ent tagajärg on neile teadmata ja võib olla 50/50 kasuks või kahjuks ent igal juhul teist isendit vähemalt seesmiselt hävitav).
Küsige teinekord inimeselt, kes on kahtlematult ühiskondlikult (üli)aktiivne - miks veedab ta oma vaba aja nö. vitriinis, teiste silme all ja suurema osa ajast tõestades, et Tema saab ja Tema suudab ja teised on ümberringi saamatud ja haledad? Miks ei ole ta kodus, oma pere ja lähedastega? Ja olge valmis selleks, kui sügava "kaevu" te selle imeilusa fassaadi tagant leiate ... vaadake ette ka, et teid ei kasutata selle täiteks.

Seega võib väita, et nn. kurjus on tegelikult inimese hingevalu, mida ta ise endale kasvatab.

[Krt]

Hirm on täiesti loomulik elus edasiviiv jõud. Jama kui hirm vaid foobiliseks muutub nii, et see enam tegutseda ei lase, muutudes lootusetuks ja hävitavaks. Samuti pole kadedus ja saamahimu veel iseenesest hävitavad, vaid võib kasutada täiesti loovalt ära nii, et need ennast ja teisi ei kahjusta.

[Minaelan]

Hirm on täiesti loomulik elus edasiviiv jõud. Jama kui hirm vaid foobiliseks muutub nii, et see enam tegutseda ei lase, muutudes lootusetuks ja hävitavaks. Samuti pole kadedus ja saamahimu veel iseenesest hävitavad, vaid võib kasutada täiesti loovalt ära nii, et need ennast ja teisi ei kahjusta.

Hästi öeldud. Ainult et kadedus ja saamahimu on tihti siiski iseennast hävitav jõud, kuid kui need muuta imetluseks/austuseks ja õppimishimuks, siis saavad kasu kõik.

[Krt]

Hästi öeldud. Aimult et kadedus ja saamahimu on tihti siiski iseennast hävitav jõud, kuid kui need muuta imetluseks/austuseks ja õppimishimuks, siis saavad kasu kõik.

Ja mismoodi need siis ikkagi konkreetselt hävitavad?

[Minaelan]

Madaldavad su energiat, väsitavad, suunavad radadele, mida sa siia Maale käima ei tulnud jne.

[Krt]

Vastupidi, nendest ürgsetest tunnetest lahutamine väsitab ja röövib energiat. Hävitus pole mitte see, mis on madalad tunded, vaid hävitust põhjustab iseenda eitamine. Andes, jagades, kellegi teisega oma madalaid tundeid - neid ohverdades, on võimalik alles midagi uut mõista ja saada.

[Manaja]

Minaelan, hea teekaaslane, aitäh, et oled samal lainel.
Olen ennast kiivalt eemale hoidnud artiklitest, kus kedagi piinatakse, alandatakse. Et saaksin (näilises) rahus ja vägivallatuses elada. Teades siiski, et halvad asjad toimuvad. Murjami algatatud teema lõi aga jälle kaane pealt. See foto - nägu, otsmik, naeratus, pikk nina, mis hiljuti nautis vere ja hirmu hõngu ... kindas käsi. Minu kujutlusvõime on minu õnnetus. Ma näen toimuvat täpselt, seda on võimatu taluda. Ma pean tegutsema, kui mind ninapidi hunnikusse torgatakse. Aastaid tagasi poosid kaks meest koera, salaja, kuid jäid siiski vahele. Soovisin neile halvimat ja ühel nendest ongi halvasti läinud. Tulekahjus hukkusid tema naine ja lapsed. Kas ma rõõmustan arvates, et see on minu soovi täitumine? Ei. Kõik, mida teed, teed endale, mina ka.
Eksin ka ise, teadmatusest. Nädal tagasi leidsin jäätunud külateelt mesilase. Tormasin rõõmuga teda päästma. Võtsin ta oma sooja pihku ja 10 minuti pärast tundsin, kuidas mummi jalakesed peopesas sibelema hakkasid. Varsti oli kuulda ka pahurat surinat. Näitasin pereliikmetele väikest ärganud imet ja olin enda arust parim inimene planeedil. Panin triibuperse tikutopsi ja olin õnnelik. Mõne aja pärast leidsin ta põrandalt, enda jalgade alt. Laiaksastutult, minu enda poolt. Tema elujõud aitas ta karbist välja, et turvaliselt kevadet oodata aga mina, päästja, olin hooletu ja nullisin kõigi ootused.
Kui ma ei oleks teda pihku võtnud, oleks mõni lind ta alla neelanud. Valutult. Aga nüüd on see väike elu minu hingel, sest ma olin nii kindel, et olen tema jaoks Päästja.
Manaja on rääkinud ja vaikib pikaks ajaks lootuses, et kurjad teod nõrgemate suhtes jäävad vähemaks.
Aitäh, et olemas olete.

[Minaelan]

Viha ja kättemaksu soov viib alati sohu .

Pole olemas vaid ühte teed ja võimalust. Mis iganes me teeme, valikuid on rohkem kui kümme, olen seda ise katsetanud ja kogenud.

Manaja ei soovi mitte niivõrd kättemaksu kui seda, et see haigettegija mõistaks seda piina.

[Müstik]

Nii Manajal kui Minaelanil ja enamusel inimestel on kaasasündinud aukartus elu ees.
Loomapiinajatel ja teistel vägivaldsetel inimestel seda ei ole.
Viimasel ajal Albert Schweitzerist ja tema teostest räägitakse vähe. Samas peaks see olema kohustuslik kirjavara.

Albert Schweitzer:
"Elementaarne tõsiasi, mis püsib meie teadvuses igal eksistentsi ajahetkel, kõlab: "Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. Mõistatuslik külg minu elutahtes on kutsumus hoolida ning kaasa tunda kõigile, kes minu kõrval eksisteerides kannavad sama elutahet."

"Aukartusega elu ees teeb inimene oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes."

"Meil läänemaailmas on eetika suurel määral seotud inimestevaheliste suhetega. Ent see on piiratud eetika. Me vajame kõikeläbivat eetikat, mis hõlmaks ka kogu elusloodust."

"Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all."

[NimiPoleOluline]

Teeksin siinkohal veidi sobi ja küsiksin targemate käest, "kui tohib".
On üks pähkel, millest ma kuidagi läbi ei pure. Nii, kui minu keegi lähedane sõbrer/tuttav, (mitte perekonnast) palub teenet või abi, tulles talle vastu, saan ise valusalt tagasi. Seda antakse mulle väga tugevalt teada. Mida ometi ma sellest õppima peaksin?
Oleks veel, et ise pakuks mittepalutud abi. See, et alateadvuses tõmban selle ligi, mõeldes, et nii võib jälle juhtuda ma välistaks, sest kunagi ma ei märgunud seda ja ei osanud nii mõeldagi. Võibolla pole see abipakkumine piisavalt siiras soov, vaid selline - noh väga ei tahaks/saaks või halb ajastus jne. No ei tea.

Igivana postitus ja küsimus aga tekkis tahtmine kommenteerida kuna see on mulle nii tuttav (kuigi ma ei ole kindlasti üks nendest targematest siin kellele küsimus algselt suunatud oli ).

Aastaid vaevasin ka mina ennast selle küsimusega, et miks on peaaegu alati nii, et nn heateod mulle „kätte maksavad“. Mida suurem oli heategu, seda valusam ka karistus. Kaua aega võtsin seda kui lihtsalt paratamatust ja lähtusin vanasõnast, et iga heategu saab karistatud.
Alles nüüd on mulle hakanud koitma milles võib olla põhjus – oma heateoga ma takistan aidatud inimese arengut või, mis veel hullem ise endale seda teadvustamata tegelikult teen tema olukorra veel hullemaks.
Toon ka ühe valusa näite – sõltlane on oma sõltuvuse tõttu suurtes võlgades ja ei suuda/taha/oska ringist välja murda. Mina annan või laenan talle raha, et ta saaks oma võlgasid kustutada ja tehes enda arvates tema elu seeläbi kergemaks. Sõltlane (võib-olla) kasutabki seda raha, et oma võlakoormat vähendada ja võiks justkui suuta nüüd oma probleemi iseseisvalt edasi lahendada, sest võlausaldajad on vähemalt mingi osa oma rahast kätte saanud ja ei ela enam seljas inimesel, on olukord natuke pingevabam.
Aga mis siis kui selle sõltlase „kõrgem“ ülesanne on oma sõltuvusest midagi õppida? Olgu see siis iseseisev eluga hakkama saamine, alandlikkus või mida iganes. Ja siis tulen mina, annan raha ja sisuliselt edastan sellega sõnumi, et tal ei ole vaja midagi teha, ei ole vaja pingutada ega vaeva näha, küll keegi teine tuleb ja aitab probleeme lahendada. Ja nii kergelt see käiski, teise inimese arengu blokeerimine. Mina tahtsin ainult head ja ei mõista, et miks ta ometi jälle sõltuvuse rattasse tagasi langeb ja kuidas saab olla, et kui minul enne ei olnud rahaga probleeme ja isegi õnnestus midagi kõrvale panna, siis nüüd ühtäkki on poolest kuust raha otsas, kuigi sissetulekud on suurenenud ja regulaarsed väljaminekud vähenenud. Aga selles see point ilmselt oligi, et kuna mina rahaga tema arengud pidurdasin, siis mingi kõrgem jõud raha läbi mind nüüd selle eest ka karistab.
Ma ei tea kas minu teooria ka paika peab aga selle ja mõnede teiste näidete/kogemuste põhjal tundub, et minu puhul vähemalt võib sellel küll mingi tõepõhi all olla ja selle pärast olen ma ka nüüd väga ettevaatlik kui minult midagi palutakse. Mis ei tähenda, et ma enam mitte kedagi, mitte millegagi ei aita aga kui midagi „suuremat“ palutakse, siis ikka üritan analüüsida ja mõelda, et kas sellel võivad mingid tagajärjed olla ja kui, siis millised.

[olematu]

Jah, nagu seda õnge Su käest nii hirmsasti tahetakse , ikka kala on tarvis .

[Minaelan]

Mitmed teadlased ja arstid üle maailma tunnevad muret nn digitaalse dementsuse üle, mida võib lastele tekitada rohke nuti- ja digiseadmete kasutamine, vahendab Kiirgusinfo.ee.
„Lõuna-Korea teadlased on viimasel ajal diagnoosinud riigis üha rohkem lapsi, kellel on digitaalne dementsus. See viitab asjaolule, et nende aju vasak poolkera on ülearenenud ja nad toetuvad digitaalsetele seadmetele [sellisel määral], et ei oska telefoninumbreid meelde jätta ega käsitsi kirjutada.
Mure seisneb siin selles, et kui sa ühe osa ajust arendad üle ja teist osa ajust arendad vähem, siis võimalus õppida teatud asju, näiteks matemaatikat, muusikat, käsitsi kirjutamist – on piiratud. Ideaalis sa peaksid tegema neid asju teatud varases vanuses.

Need lapsed on saanud püsiva kahjustuse. Teadlased üle maailma kardavad, et sõltuvus digitaalsetest seadmetest varases eas põhjustab neil lastel ajukahjustust.

Vasak ajupoolkera on aju osa, mis toetab teadmiste mõistmist. Parem ajupoolkera on aju osa, mis toetab empaatiat ja otsustusvõimet, võimet näha ette tegevuste tagajärgi.

Mõtle, mida tähendab, kui planeedil on terve põlvkond, kellel pole arenenud empaatiavõime.“

See artikkel peaks olema kohustuslik lugeda kõigil lapsevanematel, vastutustundlikel kodanikel, seadusloojatel ja poliitikutel üle kogu maailma.

Kui hoiatused vastavad tõele, et me oleme ümber juhtmestamas meie noorte aju ning sellega loomas põlvkonda inimestest, kellel puudub võime teistele kaasa tunda, siis tuleb küsida, kas meie ühiskonnas on mingi osa, kes saab sellistest arengutest kasu. Ja teiseks, kas jõuame hoiatada piisavalt inimesi ohust, mis ähvardab meie tulevaste põlvede mõistust – nende, kes on homsed tööstusettevõtete juhid, hooldustöötajad ja valitsuse esindajad, enne kui on juba liiga hilja.

http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/in...aatiavoime

---

[Teloslane]

Kõik inimesed on head, ainult nad ei tea seda.