No nii, hetkel on natuke rohkem aega ja üritan siis
selle jutu lõpuni üles siia saada. Kuna jutt on mul arvutis,
aga lausetel pole vahesid sees, siis tuleb mul terve
tekst läbi lasta. Seega ärgem pahandage, kui kuskil silm üle
on jooksnud.
5
Scully üks käsi hoidis küünalt Teine prõmmis Mulderi uksele.
Scully näoilmet nähes läksid Mulderil silmad suureks.
"Mis juhtus, Scully?" ütles ta. "Kas nägite kummitust või?"
Scully püüdis rahuliku häälega rääkida. "Kas ma tohin sisse tulla? Ma tahan, et te midagi vaataksite."
Mulder astus kõrvale. Scully sisenes tema tuppa. Ka see oli küünaldest valgustatud.
Scully hingas sügavalt sisse ja võttis kiiruga õlgadele heidetud hommikumantli seljast. Mõnel teisel puhul oleks tal piinlik olnud. Kuid mitte nüüd. Ta oli liiga mures, et häbeneda.
Pealegi teadis ta, et Mulderil tema jaoks silmi pole. Tal oli silmi teiste asjade jaoks.
Scullyl oli seljas ainult aluspesu. Ta pööras oma selja Mulderi poole. Väriseva sõrmega osutas ta oma selja alaosa poole. Ta tahtis, et Mulder näeks sama, mida tema oli enne duši alla minekut vannitoa peeglist näinud.
"Mis need on?" küsis ta Mulderilt.
Mulder kükitas, et paremini näha.
Kui ta vaikis, tõstis Scully häält: "Mulder, mis need on?"
Mulder tõusis püsti. "Kas te mõtlete neid kahte vorpi?" küsis ta.
Scully talitses suure pingutusega soovi karjuda. Ta hääl värises. "Jah, ma mõtlen neid kahte vorpi."
"Väga lihtne," ütles Mulder talle. "Sääsehammustused."
"Sääsehammustused," kordas Scully neelatades.
"Ma sain seal metsas ise ka umbes kakskümmend tükki.
Vaadake," ütles Mulder. Ta hakkas särki seljast võtma.
"Ärge nähke vaeva. Ma usun teid," ütles Scully talle. Ta pani kiiresti hommikumantli selga. Ta hakkas ukse poole minema. Kuid ta ei jõudnudki selleni.
Temast käis läbi värin. Ta seisis seal võbisedes. Akna taga peksles vihm ja müristas kõu. Sees vilkusid küünlad metsikult. Ta kinnitas endale, et pole vaja karta. Pole midagi karta.
See ei aidanud.
"Kas teil on kõik korras?" küsis Mulder.
"Jah. Täiesti korras," valetas Scully.
"Jah," ütles Mulder. "Seda ma näen."
"Ma ütlen teile, et minuga on kõik korras," kinnitas Scully. Siis lisas ta: "Kuigi on üks asi veel. Ma ei maga täna oma toas."
"Tõesti?" ütles Mulder. "Kas teil on midagiparemat teha või?"
"Meil on aeg rääkida, Mulder," lausus Scully. "On aeg, et te mulle tõtt räägiksite."
"Tõtt?" ütles Mulder. "Mis tõde te silmas peate?"
"Tõde selle kohta, mida te teate," sõnas Scully "Ja selle kohta, kuidas te seda teate."
"Ühel tingimusel," ütles Mulder.
"Ja see oleks?" vastas Scully.
"Te olete nõus seda kuulama," ütles Mulder.
"Pärast tänast päeva, pärast tänast õhtut olen ma valmis kuulama mida tahes," kinnitas Scully talle.
"Võtke siis istet," ütles Mulder." Tegelikult visake parem voodile pikali. Ma võtan tooli. Teil on palju kuulata. Palju õppida." Ta sirutas käe Scully poole. "päevalilleseemneid tahate?"
"Ja tahangi." Mulderit kuulates mugis ta oma päevalilleseemneid. Need olid head. Ta oleks pidanud neid varem proovima.
"Kuisee juhtus, olin ma kaheteistkümneaastane," ütles Mulder. "Mu õde oli kaheksane. Me magasime ühes toas. Olime juba väiksest saadik maganud. Järgmisel kuul pidime me eraldi toad saama. Aga me ei saanudki. Sest ühel ööl ta lihtsalt kadus oma voodist haihtus õhku."
"Kuidas saab väike tüdruk niisama lihtsalt kaduda?" küsis Scully.
"Mitte keegiei teadnud," ütles Mulder. Tema hääl kõlas otsekui kusagilt kaugelt Nagu ta oleks ajas tagasi läinud. Tagasi aega, kui ta oli väike laps - hirmunud, segaduses laps. "Mu perekonnal oli raha. Neil oli sidemeid. Me algatasime suure otsingu. Politsei. Eradetektiivid. Ajalehed. Kogu kupatus."
"Ja - ?" ütles Scully.
"Mitte midagi," vastas Mulder. "Siis me ootasime, et keegi nõuaks lunaraha. Me oleksime maksnud. ükskõik mida. Seda ei nõutudki."
"Te ei leidnudki teda?" ütles Scully.
"See lõhkus perekonna laiali," lausus Mulder. "Läks aastaid, enne kui saime sellest mingil määral üle. Kuid see ei kadunud kunagi kuhugi. See oli nagu haav , mis ei parane - pane sinna peale niipalju sidemeid kui tahad."
"See on ikka veel alles, teie sees, eks ole?" sõnas Scully.
"See on ikka veel alles," nõustus Mulder. “Ma proovisin sellest üle saada. Ma läksin kodunt ära Inglismaale kooli. Ma arvasin, et see võib aidata. Ei aidanud. Ma ei suutnud oma õde unustada. Tema kadumisest tekkis mul kirg mõistatuste uurimise vastu. Kõigepealt vaimumõistatused. Siis kuriteomõistatused. Ma liitusin FJB-ga. Ma sain tõeliseks täheks. Minult loodeti suuri tegusid. Ma olin teel täielikku tippu."
"Mis siis juhtus?" küsis Scully.
"Ühel päeval komistasin ma salatoimikute otsa," ütles Mulder. "Juhtumid, mis olid nii veidrad, et kõik nimetasid neid naeruväärseteks."
"Kõik peale teie," ütles Scully.
"Ma teadsin, et ma peaksin sama tegema," ütles Mulder.
"Aga ma ei saanud. Ma ei saanud neid mitte uskuda. Ma lugesin iga juhtumi läbi. Sadu ja sadu. Siis lugesin ma kõike, mida leidsin kummaliste sündmuste kohta. Okultismist Paranormaalsetest nähtustest. Ja lõpuks sain teada sügavast regressioonhüpnoosist "
"Mis asi see täpselt on?" küsis Scully. Ta tahtis kindel olla, et saab temast aru.
"Sügav regressioonhüpnoos on hüpnoos, mis avab su mõistuse suletud osi," seletas Mulder. "See laseb sul mäletada asju, mille sa täielikult välja oled tõrjunud. Asju, mis on mäletamiseks liiga hirmuäratavad."
"Ja teile meenus - mis?" küsis Scully, pooleldi vastust aimates.
"Scully, vaadake mulle otsa," ütles Mulder.
Scully tõusis voodis istulija vaatas talle silma.
"Ma pole sellest büroos mitte kellelegi rääkinud," ütles Mulder. "See kõlab liiga hullumeelselt Alguses ei tahtnud ma seda isegi uskuda. Ma usaldan teid, sest arvan, et meeldin teile. Sa tahad vastuseid - kas jah?"
"Jah," vastas Scully.
"Mind hüpnotiseeris asjatundja," lausus Mulder aeglaselt, nagu hakkaks ta transsi minema. "Ma läksin ajas tagasi. Ma läksin tagasi öösse, mil mu õde kadus. Ma nägin end voodis lamavat ja äkitselt ärkavat. Ma nägin väljaspool tuba heledat valgust Ma nägin sisenemas tumedat kogu."
Mulderi käed olid kõvasti rusikasse pigistatud. Tema hääl oli tulvil valu. "Ma nägin end lapsena, hirmust kangena. Ma kuulsin oma õe appihüüdeid. Nad võtsid ta ja ma ei liigutanud sõrmegi nende peatamiseks. Kuulake mind, Scully. See asi on olemas. Ma ei tea veel, mis see on või miks see on. Aga ma kavatsen selle välja selgitada.Ja ma kavatsen selle peatada. Mitte miski muu mulle ei loe. Ja sellele lähemale ei ole ma kunagi pääsenud. Te võite mind uskuda või mitte, see ei loe."
"Ma usun teid," ütles Scully.
"Aga ma hoiatan teid," lausus Mulder, "see on ohtlik. Ja mida lähemale me jõuame, seda ohtlikumaks see muutub."
"Ma usun seda ka," vastas Scully.
"Nii et võib-olla peaksite te taanduma," pani Mulder ette.
"Nii et võib-olla ma ei peaks," ütles Scully. "Te unustate, et mul on vaja ettekannet kirjutada Te ei ole ainus, kes tahab oma tööd lõpetada."
Telefon helises.
Mulder ei teinud sellest väljagi. "Kui te nii ütlete," lausus ta.
"Ma ütlen nii," sõnas Scully.
Telefon helises uuesti.
Mulder võttis toru.
Scully nägi, kuidas tema suu kuulates pingüle tõmbus.
"Olgu," ütles ta torusse. "Me tuleme kohe sinna."
Ta pani toru ära ja ütles Scullyle: "See on jälle juhtunud."
"Kes helistas?" küsis Scully.
"Ma ei tea. Nad ei öelnud. Keegi moonutas oma häält," ütles Mulder. Ta pani juba oma pintsakut selga.
"Mis juhtus?" tahtis Scully teada.
"Peggy O'Dell, Billy Milesi sõbratar haiglast," vastas Mulder. "Ta on surnud. Raudtee ülekäigu juures metsas. Rohkem hääl ei öelnud. Ma tahan kiiresti ülejäänu välja uurida."
"Andke mulle minut riietumiseks," ütles Scully.
Ta kiirustas oma tuppa ja pani riided selga. Ta laksatas näole vett ja tõmbas harjaga läbi juuste. Meigi jaoks ei olnud aega. Mulder ootas teda koridoris.
"Hakkame siis selle peoga pihta," ütles ta kannatamatult
"Oodake üks hetk, las ma panen oma ukse lukku," ütles Scully.
Mulder seisis ja koputas jalaga, kui ta ukse kahekordselt lukku keeras.
"Lukud ei aita eriti palju," ütles Mulder talle. "Mitte miski ei aita, kui see tahab sisse tulla." Siis ütles ta: "Tulge nüüd. Lähme. Ma viskan kulli ja kirja, kes juhtima hakkab."
"Ei lähe läbi," ütles Scully. "Mina juhin. Ma tunnen end niiviisi palju turvalisemana."
"Teil võib õigus olla," nõustus Mulder.
Ta viskas Scullyle autovõtmed.
Nad lahkusid motellist Vihmasadu oli lakanud. Puhus värske tuul. Täiskuu valgustas öötaevas ruttavaid valgeid pilvi. Kuu paistis parkimisplatsil virvendavate veelompide peale. Nende üüriauto katusel sädelesid vihmapiisad.
Nad ronisid sisse ja kinnitasid turvavööd. Scully keeras süütevõtit ja auto mürises käima.
Paigalt sõites ütles Scully Mulderile: "Teate, mul on naljakas tunne. Nagu jälgiks keegi meid. Keegi - või miski."
Kui nad kohale jõudsid, oli seal trobikond politseinikke. Autode tuled valgustasid metsasihti nagu filmi võtteplatsi. Scully nägi tormist pilbastatud oksi ja väljajuuritud noori puid. Ta silmas rööbastel peatatud vedurit ja rida prahivaguneid.
Mulder suundus otse kahe rööbaste juures seisva politseiniku juurde.
"Mis juhtus?" nõudis ta. "Üksikasjad. Ma tahan teada."
Üks politseinik kõõritas Mulderi poole. "Ärge muretsege, härra. Olukord on kontrolli all."
"Ma küsisin, mis juhtus," kordas Mulder. "Lase käia. Mul ei ole aega terve öö oodata."
"Noor naine jäi rongi alla," ütles politseinik vastumeelselt
"Kuidas ta siia sai?" nõudis Mulder.
Politseini hakkas suud avama. Kuid enne, kuita rääkida jõudis, ütles tema partner: "Kuule, semu, milleks kõik need küsimused? Kes sa selline oled, et meid nii küsitled?"
Mulder ei teinud temast väljagi. "Kas tüdruk oli ratastoolis?"
Esimene politseinik kratsis kukalt "Ratastoolis? Ei olnudmingit-"
Mulder tundis oma õlal kätt. Ta pöördus ringija kangestus.
See oli politseidetektiiv, kes nad metsas oli leidnud. See, kes oli käskinud neil jalga lasta.
Suur lihaseline mees hoidis Mulderi õlga ikka veel oma haardes. Ta pigistas tugevamini.
"Ma arvasin, et ma käskisin teil neist paigust eemale hoida," urises ta.
Ta lasi Mulderi õla lahti. Rusikas käega andis ta Mulderile tugeva tõuke vastu rinda.
"Ja mina ütlesin teile, et tahan teada, mis siin toimub," vastas Mulder sama tugevastivastu tõugates.
"See on viimane kord, kui ma teid hoiatan," ütles detektiiv. "Veel üks selline liigutusja ma panen teid kahtlusalusena kinni. Siis võite vanglas teada saada, mis siin sünnib."
Ta lükkas uuesti Mulderit Mulderi pintsakuhõlmad vajusid lahti.
Esimese politseiniku silmad lõid põlema. "Kuule, tal on tukk kaasas," hüüatas ta. Politseinik rapsas Mulderi püstoli õlataskust välja. Ta liikus kiiresti mehe kohta, kes nägi välja nagu siniseid riideid kandev härg.
"Ma olen FJB-st, lollpea," ütles Mulder kätt relva järele sirutades.
"Jah, kindlasti," ütles politseinik. Ta jättis relva enda kätte.
"Mul ei ole vaidlemiseks aega," sõnas Mulder. Ta pöördus detektiivi poole. "Kuulge, äkki teie võtate mõistlikku juttu kuulda. Alles täna pärastlõunal nägin ma seda tüdrukut ratastoolis. Öelge mulle, kuidas ta ilma selleta siia sai."
"Ma ütlen teile sama mis ennegi," ütles detektiiv. "Tõmba uttu, vennas."
Scully vaatas, kuidas Mulder ja detektiiv üksteisele otsa vahtisid. Nad nägid välja nagu ristatud sarvedega isahirved. Kõva mehe mängimisega ei jõudnud Mulder mitte kuhugi. Nüüd oli tema asi natuke uurida.
Scully nägi rööbaste juures maas tekkija kergitas seda õrnalt Ta vaatas alla Peggy O'Delli vigastatud keha peale. Peggy silmad olid pärani lahti. Tema silmad olid pahupidi, nii et ainult silmavalged olid näha.
Scully püüdis mitte mõelda elavast Peggyst. Ta püüdis Billy Milesi armastusega vaatavat Peggyt mitte meenutada. Nüüd oli Peggy lihtsalt veel üks laip. Veel üks tööülesanne, mis vajas tegemist
Scully kükitas maha, et paremininäha. Surnud tüdruku pihku oli pigistatud salk pruune juukseid. Ta mõtles, et võtab selle tõestusmaterjalina kaasa. Ta otsustas, et ei tee seda. Politseinikele poleks tõendite varastamine meeldinud. Just seda neil vaja oligi, et teda koos Mulderiga luku taha panna ja võti minema visata. Ta lihtsalt jätab selle meelde ja kirjutab hiljem oma ettekandesse.
Siis nägita veel midagi. Peggyl oli kell käe peal. Võib-olla läks see katki, kui ta rongi alla jäi. See annaks teada surmaaja.
Scully võttis Peggy randme pihku. See oli külm. Ta keeras seda, et kella näha.
Temast jooksis läbi värin.
Kell näitas 9:03.
Hetk, mil aeg oli peatunud. Ja jäljetult kadunud.
Ta pidi seda Mulderile ütlema. Ta pidi...
"Tõuse püsti, õeke," käratas üks hääl talle. "Ja tule minuga kaasa."
Ta vaatas üles. Politseinik seisis ja vaatas alla tema peale. Tal oli relv käes.
Scully tõusis püsti. "Kuulge, ohvitser, te teete praegu vea. Ma lihtsalt - "
"Te sorkisite asitõendites," vastas politseinik.
"Aga ma räägin teile - " protesteeris Scully.
"Te võite seda kohtunikule rääkida," ütles politseinik. "Ja te võite talle ka rääkida, mis te sellega teete."
Politseinik tõmbas tema jaki lahti. Ta haaras Scully õlataskust püstoli.
"Lase käia, lähme sinu sõpra vaatama," ütles politseinik.
Mulder seisis jalad harkis ja toetus politseiautole. Kui Scully harkisjalu tema kõrvale seisis, pööras ta pead. Politseinike teguviis ja lollus paistsid teda vihastavat ning temas vastikust tekitavat
"Me teeme isikukontrolli," ütles detektiiv neile. "Kui välja saate, võite oma relvadele järele tulla."
"Mul on iskikuttõendav dokument olemas," ütles Scully talle.
"Unustage ära. Ta ei kuula teid," lausus Mulder. "Ta on liiga palju gängsterifilme vaadanud."
Just siis ütles hääl: "Te võite nad vabaks lasta. Ma vastutan nende eest "
See oli koroner.
"Truit," ütles Mulder kergendatult "Jumal tänatud, et te siia jõudsite. Nüüd võime hakata asju korrastama."
"Põle midagi korrastada," ütles Truit talle. "Ole vapper, härra FJB. Karta on, et te olete päris alguses tagasi."
Mulder tegi grimassi. "Olgu, Truit, laduge halvad uudised lagedale. Ma juba aiman, mis need on. Aga te võite need samahästi ametlikult välja kuulutada."
"Kes klinnas peksis keegi just meie kontorid sodiks," ütles Truit pead raputades. "Ma kartsin, et midagi sellist võib juhtuda. Siinne rahvas austab seadust, aga te olete nad nii kihevile ajanud."
"Nad peksid teie kontori segi," sõnas Mulder. Tema hääl oli väsinud ja alistuv. "Aga see ei ole veel kõik, kas pole?"
"Kas sellest pole veel küllalt?" küsis Truit Siis lisas ta: "Ah jaa. Peaaegu oleksin unustanud. Ma loodan, et te ei olnud sellest väljakaevatud koeraraipest liialt sisse võetud. Või mis iganes see ka oli."
"Nad võtsid selle kaasa, jah?" ütles Mulder. "Imelik, et see mind ei üllata."
"Ärge küsige, miks nad seda tahtsid," lausus koroner kukalt kratsides. "See ei ole just asi, mida võiks kamina kohale riputada."
"Mul ei tuleks pähegi seda küsida," ütles Mulder. "Ma isegi ei küsi teie käest, miks teil turvasüsteemi ei olnud."
"Meil pole turvasüsteemi enne vaja olnud, kui teie tulite ja kõik kihama panite," vastas Truit "Väljast tulnud agitaatorid on siinkandis alati pahandusi tekitanud."
Mulder avas millegi ütlemiseks suu. Siis sulges ta selle. Teda oli üks mõte rabanud. Tugevasti rabanud.
"Scully!" käratas ta. "Autovõtmed! Ruttu!"
Naine andis need talle. Enne kui Scully jõudis talt põhjust pärida, jooksis mees auto poole. Scully tormas Mulderile järele. Kui ta kõrvalistmele libises, käivitas Mulder juba mootorit
"Mis rutt nüüd lahti on?" küsis naine kui auto möirates mööda maanteed edasi kihutas.
"Ma kardan, et te saate küllalt varsti teada," vastas Mulder pilku teeltpööramata.
Tal oli õigus.
Scully sai tulevast esimest aimu, kui ta nägi silmapiiri kohal taevas õhetust
"Kas see on see, mida ma arvan?" küsis ta Mulderilt
Mulder ei vastanud. T a huuled olid kramplikult kokku pigistatud.
Auto sõitis läbi kurvi. Scully nägi ees kulgevat teed. Nende motell oli selgelt näha.
Ta nägi leegimöllu.
Mulder peatas auto ühe teeveerde pargitud tuletõrjeauto juures. Tema ja Scully läksid täisvarustuses tuletõrjujate ning pidžaamades ja öösärkides motellikülaliste vahelt läbi. Nad seisid kahekesi ja vaatasid leeke. Nad jälgisid abitult, kuidas tuli nende tube limpsas. Voolikute veejugadest oli sama palju kasu kui sülitamisest
"Seal läheb minu ettekanne. Rääkimata veel mu kompuutrist Kõige uuem mudel. Ma pidin selle saamiseks mitmeid niite tõmbama," ütles Scully. Tal oli tunne nagu oleks ta lähedase sõbra kaotanud.
"Seal lähevad röntgenipildid," ütles Mulder. "Minu polaroidpildid. Kogu kupatus. Viimnegi jälg sellest, mis me eile üles kaevasime. Huvitav, kes sellest lahti tahtis saada. Kas teil on mõni mõte, Scully?"
Scully hakkas midagi ütlema. Siis peatas ta ennast "Ei ole," vastas ta.
"Või äkki ikka on, - aga te ei taha neid tunnistada," pani Mulder ette.
Scully pääses talle vastamisest
"Vaadake, kes tuleb," ütles ta tähelepanu kõrvalejuhtimise üle rõõmustades.
"Doktor Nemmani armas väike tütar," lausus Mulder, kui üks kogu põõsastest tulevalguse kätte tuli. "Ta näeb välja nagu oleks temal ka raske öö olnud."
Scully nõustus temaga. Nende esmakohtumisel neiu isa auto juures oli ta olnud kammimata. Aga nüüd nägi ta välja nagu Frankensteini pruut. Tema juuksed olid metsikus sasipuntras. Öösärk oli porist triibuline ja õmblustest rebenenud. Ta jalad olid paljad. Ta näol olid nututriibud. Ja ta hääl murdus, kui ta neid palus: "Palun aidake mind. Te peate mind kaitsma."
Mulder võttis endal pintsaku seljastja paniselle tüdruku tõmblevatele õlgadele. "Täna on õues külm," ütles ta. "Me ei taha, et sa külmetaksid."
Siis lausus ta: "Lähme kuhugi, kus me sind natuke soojendada saaksime. Siis võime me rääkida. Kenasti ja aeglaselt ja rahulikult. Teeme kõik asjad selgeks. Teeme kõik uuesti normaalseks. Sulle see meeldiks, eks ole?"
Tüdruk noogutas. "Kõik jälle normaalseks. Oh jaa, palun."
"Me tulime tee peal ühest öökohvikust mööda," pani Scully ette. "Me võime sinna minna.-"
"Ma mõtlesin just sedasama," nõustus Mulder. "Ju siis see, mida suurte ajude kohta öeldakse, on tõsi."
Kui nad kohvikusse sisenesid, oli see tühi. Igavlev ettekandja võttis nende kohvitellimuse. Tüdruk, kes nägivälja nagu peksasaanud nukk, ei paistnud teda huvitavat. Arvatavasti oli ta olnud selles surnuaiavahetuses nii kaua, et teda ei üllatanud miski.
Scully ootas, kuni tüdruk oli oma kohvi joonud.
"Kas tahad veel?" küsis ta.
Tüdruk raputas pead. "Ei," ütles ta. "Sellest poleks kasu. See ei võta mu suust seda maitset ära."
"Mis maitset?" küsis Mulder.
"Metalli maitset," vastas tüdruk grimassi tehes. "Või millegi muu. Millegi hullema maitset. Uhh."
Mulder noogutas kaastundlikult "See võib kohutav olla. Täna pead sa oma hambaid hoolega pesema."
Ta rääkis temaga aeglaselt, nagu tavaliselt lapsega räägitakse. Tüdruk võis olla üle kahekümne, kuid tal oli näol hirmunud viieaastase ilme.
"Ütle meile, mis su nimi on," sõnas Mulder.
"Theresa. Theresa Nemman," ütles tüdruk.
"Miks sa täna öösärgi väel väljas olid? Tavaliselt sa niimoodi metsas ringi ei kola, ega ju?"
"Ma ei tea," ütles Theresa pead raputades. "Ma lihtsalt leidsin ennast sealt. Niimoodi see juhtub. Alati. Ma olen seal ja ma ei tea, kuidas või miks."
"Nii et seda on enne ka juhtunud?" küsis Scully. Ta rääkis tasa ja rahustavalt Tüdruk nägi välja habras nagu kristall. Ja peru nagu hirmunud jänes.
Theresa hääl näis tulevat kusagilt kaugelt – kusagilt sügavalt tema seest "Seda on juhtunud alates sellest suvest, mil ma kooli lõpetasin," ütles ta. "Seda on mu sõpradega ka juhtunud. Sellepärast ma tahangi, et te mind kaitseksite. Ma ei taha, et see minuga juhtuks. Ma ei taha surra nagu ülejäänud. Nagu Peggy täna õhtul."
Tema õlad hakkasid jälle tõmblema. Pisarad jooksid mööda ta põski alla.
Scully küünitas üle laua, et teda lohutada. Ta võttis tüdruku käe oma pihku. Tüdruku käsi oli sama külm nagu Peggy oma raudteerööbastel.
"Te ju kaitsete mind?" anus tüdruk nuuksete vahel. "Lubage mulle, et te mind kaitsete."
"Muidugi kaitseme," rahustas Scully teda. "Sa võid selles kindel olla."
Nüüd tuli Scullyle suhu kibe maitse. Metalne maitse.
Ta teadis, mis see oli.
Valetamise maitse.
Scully ei saanud enam endale valetada.
Ta ei saanud enam teeselda, et see on tavaline juhtum. Ta ei saanud enam endale öelda, et teadus annab talle kõik vastused. Või et tema FJB koolitus juhatab ta mõrvari jälile.
Ja mis veel hullem - ta ei saanud enam põhjendada Mulderi käitumist sellega, et mees on kiiksuga, hullumeelne, totakas.
Tal olipeaaegu hea meel, et tema kompuuter oli sodiks. Vähemalt ei pidanud ta mõneks ajaks oma ettekande pärast muretsema.
Oleks raske FJB ülemusi veenda, et Mulder on millegi jälil. Võib-olla võimatu. Ta ei kujutanud ette, et nad seda usuvad. Tema ei oleks seda uskunud – kuni praeguseni. Ta peab selle juhtumi kirjapanemisel ettevaatlik olema. Kaalul ei olnud ainult Mulderi töö. Tema enda tulevik oli samuti. Rääkimata sellest, mis juhtuks salatoimikutega. Büroo kõrgemad ohvitserid paneksid need toimikud luku taha ja viskaksid võtme minema.
Scully ei tahtnud, et see juhtuks. Ta tahtis, et need toimikud püsiksid avatuna. Ta tahtis, et Mulder oma tööd jätkaks. Ja ta tahtis teda aidata. Ta oli näinud küllalt, et tahta näha veel rohkem. Mulderil oli tema suhtes õigus. Ta oli Mulderi sarnane. Ta oli selline inimene, kes tahtis vastuseid. Ta oli selline inimene, kes vajas vastuseid - ükskõik, milliseks need vastused ka osutusid.
"On aeg tõtt rääkida," ütles Mulder.
Scully kangestus. Siis sai ta aru, et mees ei räägi temaga. Ta rääkis Theresaga.
"Sina olid see, kes helistas mulle täna õhtul, eks ole, Theresa?" küsis Mulder. "Sina olid see, kes ütles mulle, et Peggy O'Dell oli surma saanud."
Tema hääl ei olnud enam hell. See oli karm ja nõudlik. Ta on otsustanud kindad käest võtta, mõtles Scully. Mees oli nagu verd haistev loom. Armutu. Järeleandmatu. Seda poolt temast ei olnud Scully veel näinud. Kuid selle olemasolu ei üllatanud teda.
Theresa hammustas huulde ja vaikis. Ta püüdis oma silmi Mulderilt ära pöörata. Kuid Mulderi läbitungiv pilk hoidis teda nagu pihtide vahel.
"Jah," lausus ta nõrga häälega. "see olin mina."
"Kust sa teadsid, kuhu helistada?" tahtis Mulder teada.
"Ma kuulsin oma isa ütlemas, kus te ööbite," ütles Theresa.
Scully vahetas Mulderiga pilgu. Ta kulmud kerkisid. Kas doktor Jay Nemman oli süütaja? Päev varem oli ta olnud tulivihane. Aga kas ta oli nii vihane?
Mulder kehitas kergelt õlgu. Ta ei teadnud. Siis pöördus ta uuesti arsti tütre poole. Ta kavatses tõe jälile saada, isegi kui ta oleks pidanud selle Theresast tangidega välja kiskuma.
"Kellega su isa rääkis?" küsis Mulder. "Kellele ta motellist rääkis?"
"Ta rääkis Billy isaga," vastas Theresa.
"Billy? Kas sa mõtled Billy Milesi?" ütles Mulder.
"Jah. Billy on - " Theresa peatus. Tal oli neid sõnu raske öelda.Lõpuks see tal õnnestus. "Billy on üks meist"
"Ma tean seda, Theresa," ütles Mulder. "Te olete selles kõik koos.'89. aasta lend. Aga tuleme nüüd olevikku tagasi. Kuidas sa teadsid, et Peggy on surnud?"
"Keegi helistas mu isale," sõnas Theresa. "Ma kuulsin, kuidas ta telefoni ütles: "Peggy on surnud? Kas sa oled kindel?"."
"Mis kell see oli?" lõikas Scully vahele. Ta tahtis aja kindlaks määrata - minutise täpsusega. Täna õhtul olid minutid tähtsad. Võib-olla kõige tähtsamad.
"Kell üheksa. Võib-olla mõni minut hiljem," ütles Theresa. "Ma mäletan, et telekast hakkas just minu lemmiksaade, kui telefon helises."
"Ja mis siis juhtus?" küsis Mulder. "pärast seda, kui sa kuulsid oma isa rääkimas?"
Theresa raputas abitult oma pead. "Ma ei tea. Ma ei mäleta. Järgmine asi, mida ma mäletan, oli see, et ma olin metsas. Keegi ajas mind taga."
"Kes?" küsis Mulder.
"Ma ei tea," ütles tüdruk. Ta paistis olevat jälle pisarate äärel.
Kuid Mulder ei andnud järele. "Kas see oli su isa?" küsis ta.
"Ei," ütles Theresa. Tema hääl oli sosinast vaevalt tugevam. "Kuid isa ei lubanud sellest mitte kunagi kellelegi rääkida. Mitte millestki."
"Millest sa ei tohi kellelegi rääkida?" nõudis Mulder teravalt
Scully ei saanud teda süüdistada. Praeguseks tundis ta sama, mida Mulder. Nad olid tõele liiga lähedale jõudnud, et seda käest lasta.
"Ma ei tohi Peggyst kellelegi rääkida," ütles Theresa. "Või Billy Milesist Või sellest, kuidas isa aitas."
"Su isa aitas? Keda ta aitas?" tahtis Mulder teada.
"Peggyt," ütles Theresa talle.
"Kuidas ta teda aitas?" küsis Mulder.
"Isa oli Peggy arst Peggy... Ta... ootas last," ütles Theresa. " Aga see suri ära."
"Kas Billy teadis lapsest?" küsis Scully.
"Ei," vastas Theresa. "Ta ei olnud siis siin - polnud juba mitu kuud. Ta kadus just enne lõpetamist Ta tuli alles peaaegu suve lõpus tagasi. Peggy ütles, et Billy oli tema lapse isa. Aga keegi ei uskunud teda, sest Billyt ei olnud siis siingi."
"Kas su isa teadis, kes oli lapse isa?" küsis Mulder.
Theresa kõhkles jälle. Siis ütles ta: "Ta aitas Peggyt Aga... last ei olnudki. Oli midagi muud. Isa ütles, et see oli sellepärast, et Peggyl olid märgid."
Scully neelatas tugevalt Ta ei tahtnud mõelda, mida oli Peggy lapse asemel saanud. Aga sellest polnud pääsu.
Mõtteis nägi ta hauast leitud olevuse jäänuseid.
Tema kõhus hakkas keerama.
Scully vaatas Mulderi poole. Paistis, et teda see ei häirinud. Mees kummardus ettepoole.
"Märgid?" küsis ta. "Kas sa mõtled märke tema seljal?"
"Jah," ütles Theresa. "Me kõik saime need. Metsas. Ja me kõik sureme."
Kaugemale ta ei jõudnud.
Ta pani käed kõrvadele, toetas lauba lauale ja hakkas meeleheitlikult nuuksuma.
Scully sirutus ettepoole ja puudutas tema kätt. See oli ikka veel jääkülm.
Siis tõstis Theresa pea.
"Oo, Jumal küll," ütles Scully.
Theresa ninast jooksis verd.
Scully kahmas karbist salvrätikuid ja ulatas need Theresale.
Seda tehes vilksatas ta peast läbi kujutluspilt Olevus kirstus. Seadeldis tema ninakoopas.
Kas seesama oli ka Theresa - ?
Kaugemale Scully mõelda ei jõudnud.
Silmanurgast nägi ta, kuidas kohviku uks lahti paiskus.
Doktor Jay Nemman tormas kohvikusse. Tihedalt tema kannul tuli politseidetektiiv metsast. Ta paistis veel vastikumas tujus kui varem.
Ettekandja osutas laua poole, kus Scully ja Mulder Theresaga istusid.
"Seal su tütreke on, doktor," ütles ta. "Jumal ise teab, mis nad ta vaesekesega teinud on."
Scully sai aru, et ettekandja oli ilmselt helistanud. Siinne rahvas hoidis kokku - eriti kui tegu oli võõrastega.
Vähemalt võõrastega Maalt.
Doktor Nemman ei teinud Scullyst ja Mulderist väljagi. Tal jätkus silmi vaid oma tütre jaoks.
Ta pani tüdrukule käe õlale. "Lähme koju, kallis," ütles ta. "Seal on sul kõige parem. Eemal nendest uudishimulikest inimestest ja nende valusatest küsimustest"
Kuid tüdruk kohkus tema puudutusest. Tema silmad olid hirmust pärani.
"Ma ei usu, et tüdruk soovib lahkuda," ütles Mulder järsult.
"Teie hoidke sellest eemale," sähvas arst "Ta on haige tüdruk. Väga haige tüdruk. Ta kujutab asju ette. Igasuguseid asju. Ta on vaimse kokkuvarisemise äärel. Ta ei tohi erutuda."
Selleks ajaks oli Theresa istme nurka taganenud. Ta tõmbas end pooleldi kerra. Nagu laps emaüsas.
Politseinik sirutas käe tema poole.
"Su issi tahab sind koju viia, Theresa, kallis," ütles ta rahustavalt "Ta teeb su ilusti puhtaks. Ta paneb su voodisse. Annab sulle head kuuma kakaod. Eks see ju maitseks hästi?"
"Me viime su sinna, kus sa oled kaitstud, kullake," keelitas doktor Nemman. "Sa ju tead, et detektiiv Miles ja mina ei lase sinuga mitte midagi juhtuda."
Äkitselt tõmbus Mulder oma istmel tikksirgeks.
"Kas te olete Billy Milesi isa?" küsis ta detektiivilt.
Suur detektiiv pöördus Mulderi poole. "Jah, olen küll."
Ta vaatas Mulderit ähvardavalt "Ja te hoidke minu poisist eemale , kas kuulete? On küllalt halb , et ta on niisugune nagu ta on. Ma ei taha, et võõrad käiksid teda nagu loomaaiaelukat ammuli sui vahtimas."
"Tule nüüd, Joe, aita mind," ütles doktor Nemman detektiiv Milesile.
Nemman võttis Theresal ühest käest ja Miles teisest käsivarrest kinni. Koos nad tirisid, peaaegu lohistasid tüdruku kohvikust välja.
Scully ega Mulder ei teinud midagi nende peatamiseks. Nad ei saanud mitte mingil juhul vanemlikele õigustele ja seadusele vastu hakata. Uksest välja minnes heitis Theresa neile veel viimase hirmunud pilgu.
"Sellesse kohta võib lausa armuda," ütles Mulder oma kohvi lõpetades. "Iga päev on nagu Halloween."
"Kas me võime tema jutust ainsatki sõna uskuda?" küsis Scully. "Võib-olla rääkis tema isa tõtt Võib-olla on ta hull. See linn paistab siin selliseid lausa aretavat. Võib-olla on asi toitumisharjumustes."
"Kas te arvate, et keegi, hull või mitte, võib selle välja mõelda?" ütles Mulder.
"Te teate ise sellele vastust," vastas Scully. "Kuid siiski on sellest raske aru saada. Näiteks peatus Peggy O'Delli kell kolm minutit üheksa läbi. See oli aeg, kui ta oleks pidanud rongi alla jääma. Aga Theresa ütles, et Miles rääkis tema isale surmast vaevu peale üheksat. Ta ei saanud seda teha."
"Kes teab?" lausus Mulder. "Ta võis ajaga eksida. Selliste asjadega eksitakse tihti. Või ta võis ka valetada. Valetada meile - või isegi iseendale. On asju, mida on raske tunnistada. Nagu tema telepaatiline side Peggyga. Neid '89. aasta noorukeid seob miski. Miski, millest nad vabaneda ei saa."
Mulder tõstis kohvitassi huultele. Ta sai aru, et see oli tühi.
"Olgu tõde milline tahes, kohtus seda tõestada ei saaks," jätkas ta. "Mitte midagi Theresa jutust Tüdruk, kes on nii erutatud nagu ta on. Tüdruk, keda tema oma isa tasakaalutuks nimetab. Mitte ükski kohus ei usuks tema tunnistust arsti või politseiniku tunnistuse asemel."
Scully noogutas. "Kujutage ette, kuidas te kirjeldate X-ga märgistatud maanteel juhtunut Kell 9:03, kui te ütlesite, et aeg läks kolmeminutisele puhkusele. Ma ei ütle, kas ta tegi seda või ei. Aga päris kindlasti ärge püüdke seda kohtunikule öelda."
Mulder naeratas kibestunult "Ma loobusin tükk aega tagasi üritamast kohtunikele midagi selgitada. On vaja käegakatsutavaid tõendeid."
"Te ei ole ainuke, kes seda teab," ütles Scully. "Kes iganes koroneri tööruumid segi peksis ja meie toad põlema pistis, teadis seda samuti. Oma tööst võime vaid tuha ette näidata."
"Kes on sinu arvates süütaja?" küsis Mulder. "Hea doktorNemman?"
"Võimalik," ütles Scully sügavalt mõeldes. "Ta ei ole just meie sõber. Võib-olla tegutses Billy isa koos temaga.
On selge, et nad mõlemad on meie vastu. Nad mõlemad varjavad kedagi."
Äkitselt tõusis Mulder püsti.
Nüüd tundis Scully juba selle märgi ära.
Ka tema tõusis püsti.
"Kuhu nüüd?" küsis ta.
"Mulle tuli just pähe," ütles Mulder, "et võib-olla on veel tõendeid, mida nad hävitanud ei ole."
"Kus?" ütles Scully.
Kuid Mulder suundus ukse poole.
Scully kihutas tema kannul autoni. Mulder jõudis enne teda juhiistmele.
"Ettevaatust," ütles ta mehele, kui nad mööda teed edasi kihutasid. Ilm oli jälle pilve läinud. Sadas peenikest vihma. Asfalt oli libe. "Laipadena me seda juhtumit ei lahenda."
"Vähemalt jõuaksime me siis õigesse kohta välja," ütles Mulder. Ta hoidis gaasi põhjas.
Lõpuks peatus auto järsult Scully vaatas pingsalt välja. Nad olid Bellefleuri Hillside'l surnuaia serval.
Mulder tuli välja ja Scully samuti. Mees pani oma taskulambi põlema. Siis läks ta ees üle märja rohu ja mudase maapinna.
Ta peatus.
"Liiga hilja," ütles ta.
Taskulambi tuli libises üle kahe lahtise haua. Nende kõrval oli kaks kaaneta kirstu.
Mulder näitas oma lambiga neisse valgust.
Scully vaatas üle ta õla.
"Mõlemad tühjad," ütles Mulder. "Ma oleksin pidanud ette teadma."
"Mis siin toimub?" küsis Scully. "Kas selles juhtumis on kõik hullumeelne? Või oleme meie hullumeelsed?"
Mulder ei kuulanud.
Ta seisis seal, pilk tühi ja ise teises maailmas.
Ainus, mida Scully sai teha, oli oodata.
Aeglaselt tuli elu mehe näkku tagasi.
Ta võttis Scullyl õlgadest kinni. Tema silmad särasid heledalt. Nendes oli puhta rõõmu tuli.
Tema hääles helises seesama rõõm.
"Ma sain just aru," ütles ta Scullyle. "Ma tean, kes see on."
"Kes on kes?" küsis Scully.
"See, kes seda tegi," vastas Mulder.
"Seda tegi?" küsis Scully. "Kas te mõtlete, tappis Peggy?"
Mulder noogutas õnnelikult
"Ja ülejäänud?" päris Scully "Varastas meie tõestusmaterjali? Hirmutas Theresat? Üks ja sama isik?"
Mulder muudkui noogutas.
"Üks ja seesama," ütles ta. "Ma tean, kes see on."
"Ma ei tahaks küll teie rõõmsat tuju rikkuda, aga ma arvan, et tean juba vastust," ütles Scully. Ta oli mõttes palju kilde kokku sobitanud. Ta arvas, et oli mõistatuse lahendanud.
"Kas teate?" küsis Mulder. "Kas te ikka tõesti teate?"
"Kas see on too suur politseinik - detektiiv Miles?"
"Tubli katse," ütles Mulder. "Te olete akadeemiale auks. Aga - ei."
"Ei?" lausus Scully.
"Ei, aga te olete lähedal," sõnas Mulder.
"Lähedal?" küsis Scully.
"See on tema poeg - Billy Miles," teatas Mulder.
Scully nägi, et Mulder võis olla kena inimene. Hea tahtlik. Andekas. Süda õiges kohas.
Aga tema pea oli nüüd küll valesti otsa pandud.
Pead raputades naeratas Scully talle.
"Billy Miles?" küsis ta. "Kas te mõtlete noorukit, kes on peaaegu neli aastat ainult vegeteerinud? Ta tuli siia ja kaevas need hauad täiesti üksi lahti?"
Mulder noogutas.
"Ma ei ole kindel, kas ma saan sellest täielikult aru," ütles ta Scullyle. "Kõigist üksikasjadest Aga see sobib tulnukate rööviprofiiliga. Usu, ma tean, millest ma räägin. Ma olen kompuutris sadu juhtumeid uurinud ja - "
"See sobib profiiliga?" sõnas Scully. Ta mõtles paarile viimasele täiesti hullumeelsele päevale. Oli see alles profiil.
"Kuulake mind," ütles Mulder. "Peggy O'Delli kell jäi seisma kolm minutit üheksa läbi. Te nägite seda. Täpselt samal ajal, kui me maanteel kolm minutit kaotasime. Vahepeal lahkus Theresa Nemman kuidagimoodi majast ja sattus metsa elu eest jooksma. Ma arvan, et nende kolme minuti jooksul juhtus midagi. Kui aeg meile tuntud tähenduses peatus."
"Muidugi, Mulder, muidugi," ütles Scully. "Läheks nüüd õige motelli tagasi. Te võite juua ilusa suure klaasi kuuma piima. Magate ilusti end välja. Hommikul tunnete end paremini."
Mulderi kulmud kerkisid.
"Te ei usu mind?" küsis ta.
"Agent Mulder, ma seisan siin väljas, muda ja uduvihma sees," lausus Scully. "Ma vahin kahte tühja kirstu. Ma olen surnuaias, kust me kaevasime välja kellegi või millegi, millele ma seletust anda ei oska. Vahepeal ütles mulle segane tüdruk, et ta sureb, sest tal on "märgid". Jah, muidugi usun ma teid, Mulder. Aga see ei tähenda, et teil on õigus. See tähendab, et ma ise hakkan ära keerama. Praeguseks usun ma juba kõiki või kõike. Mind ei üllataks, kui me mõlemad kuu poole ulguma hakkaks."
"Scully, rahunege maha ja kuulake," ütles talle Mulder.
"Rahunege maha?" küsis Scully. "Selleks on mulle paari õige tugevat tabletti vaja."
Kuid kummalisel kombel tundis ta end rahunevat. Võib-olla mõjus nii miski Mulderi hääles. Tema kirg tõe vastu. Tema täielik veendumus. Mis iganes see ka polnud, Scully jäi vait ja kuulas.
"Ma arvan, et siin Bellefleuris tegutseb mingi jõud," rääkis Mulder talle. "Me tundsime seda lennukis just enne maandumist. Me kogesime seda maanteel. Siin oli tegutsemas kummaline jõud. Meie kellad jukerdasid. Mu kompass läks segaseks. Ma tahan öelda, et ma arvan, et see jõud võib aega mõjutada. Nii et Billy Miles võiks minna ja need hauad lahti kaevata. Ja rüüstata. Ja põletada. Ja tappa. Nii et keegi ei näe, et teda pole oma voodis."
Scully veenis end Mulderit mitte kuulda võtma. Kuid see oli sama hea, kui vee all vastuvooluga võidelda. Ta tundis mehe mõtete tõmmet - nende jõudu ja eesmärki. Tal hakkas pind jalge alt kaduma, teda tõmmati üha kaugemale avamerele.
"Kas see "jõud" paisutab aega?" kuulis ta end küsivat.
"Jah," vastas Mulder. "Ja see põhjustaski need märgid noorukite seljal. Märkidega noored on röövitud olnud ja neid on katsetes kasutatud. Neid on sinna metsaraiesmikule viidud. Ollus, mida me ei suuda indentifitseerida, on nende kehadesse pandud. See põhjustab geneetilist mutatsiooni."
"Nii et see "jõud" ajas täna öösel Theresat metsas taga?"
"Ei," vastas Mulder. "see oli Billy Miles. Ta käitus vastavalt impulsile, mis tema DNA-sse oli sisestatud. Danny Doty tunneb oma geenides samasuguseid impulsse. Sellepärast ta vangis olla tahabki. Ta teab, et ta ei saa neile trellide taga olles järele anda."
Scully noogutas. Muidugi. See oli loogiline. Täiesti loogiline. Ei mingit kahtlust Seda talle rääkides oli Mulder täie mõistuse juures. Ja ta oli meest kuulates, noogutades ja teda rohkem rääkima õhutades samuti täie mõistuse juures. Hoopis ülejäänud maailm oli -
Ta tõmbus naerma pahvatades kössi.
Mulder vaatas tema poole ja hakkas samuti naerma.
Nad seisid seal surnuaial, täielikus pimeduses ja uduvihmas, ning olid naerust kõverad.
"Kas teate, et me oleme hullud," ütles Scully lõpuks.
"Muidugi oleme," purskas Mulder.
Lõpuks tõmbas ta hinge.
"Tulge, hakkame nüüd minema," ütles ta Scullyle.
"Kuhu me läheme?" küsis Scully, ise ikka veel naerust nõrk.
"Kus on me õige koht," ütles Mulder. "Hullumajja. Billy Milesi vaatama."
Scully seisis koos Mulderiga Billy voodi ääres. Billyt hooldav sanitar oli samuti seal.
"Me võime siin igavesti oodata, et Billy oma voodist tõuseks," ütles hooldaja neile. "Seda ei juhtu."
Billy lamas, vaikne nagu surnu. Ainult rinna vaevumärgatav tõusmine ja langemine näitas, et ta hingas. Ta nägu nägivälja nagu surimask.Tema silmad olid klaasistunud.
"Ta on siin niiviisi kolm aastat lamanud," lausus hooldaja. "Ja enne seda ühe aasta kodus."
"Kas te olete kindel?" küsis Scully."Kas ta ei liiguta mitte kunagi?"
"Ma valvan teda hoolikalt," kinnitas sanitar. "Tema isa maksab mulle selle eest peale. Ta pani mu vanduma, et kui on mingit elumärki, räägin ma sellest kõigepealt talle. Uskuge mind - kui Billy silmagi pilgutab, on see mulle teada."
Mulder oli kuulanud. Nüüd astus ta ettepoole ja võttis küsitlemise üle. "Kas te vahetasite eile tema siibrit?"
"Keegi teine siin ei tee seda," ütles sanitar.
"Kas te märkasite midagi ebatavalist?" küsis Mulder.
"Ebatavalist?" ütles sanitar hämmeldunult. "Mida te silmas peate? Mida ebatavalist võib siin Billyga juhtuda? Nagu ma juba ütlesin, pole ta liikunud - "
"Mida te eile kella üheksa ajal tegite?" lõikas Mulder vahele.
"Arvatavasti vaatasin telekat," vastas sanitar. "Jah.Muidugi. Just nii. Ma vaatasin telekat"
"Mida te vaatasite?" küsis Mulder teravalt.
"Olgu. See oli... see oli..." Sanitar peatus. Äkitselt oli ta segaduses. "lmelik küll, aga ma ei mäleta hästi, mida - "
Ta peatus järsult. Scully kummardus Billy voodi kohale.
Ta oli midagi märganud. Musta plekki Billy valgetel linadel. Ta läks voodijalutsisse. Ta hakkas tekki sikutama.
"Kuule, mida sa teed?" tahtis sanitar teada.
Scully ei pööranud talle tähelepanu. Ta tõmbas teki vabaks ja vaatas Billy paljaid jalgu.
"Mida sa otsid?" nõudis hooldaja.
Scully leidis otsitava Billy varbakUüne alt. Muld. Must muld.
Sanitar oli vihane. Ta ei tahtnud, et see võõras end Billy asjadesse segaks. Billy oli tema töö. Enam kui tema töö. Tema igapäevane leib.
Sanitar avas suu, et Scully eemale ajada. Enne kui ta seda teha jõudis, paiskas Mulder talle uue küsimuse. "Kes eelmisel ööl Peggy O'Delli eest hoolitses?"
"Mina mitte," kaitses sanitar ennast "See pole minu palat. Pole minu osa sellest loomaaiast. Kuigi sellest tüdrukust on kahju. Kindel see, et Billy talle meeldis. Minu meelest aitas tema teda rohkem kui kõik need arstid. Mõnikord arvasin, et Billy isegi teadis kuidagimoodi, et ta siin oli."
"Kuidas ta siit välja võis saada?" küsis Mulder. "Ilma oma ratastoolita?"
"Ma ei tea," kinnitas sanitar. "Nagu ma ütlesin, see pole minu asi."
Siis märkas ta jälle Scullyt Naine oli oma kotist mingi metalleseme välja võtnud. Ta kasutas seda Billy varbaküüne alt mulla kraapimiseks. Ta pani mulla väikesesse klaaspudelikesse. Enne, kui sanitar jõudis teda peatada, oli ta lõpetanud.
Ainus, mida hooldaja sai teha, oli küsida: "Mis pagana pärast te seda veel tegite?"
Mulder vastas Scully eest "Aitäh, et te meie jaoks aega leidsite," ütles ta.
Väljudes jätsid Mulder ja Scully sanitari suu ammuli seisma.
Sanitaril oli jälle ainult Billy jutukaaslaseks. Kuigi ta ei pannud seda pahaks. Ta oli sellega harjunud. Igal tööpäeval rääkis ta Billyga. Teda ei häirinud see, et vestlus oli nii ühepoolne. Sanitarile meeldis tema enda hääle kõla.
"Vaata nüüd, mida see tüdruk tegi," ütles ta. "Ajas kõik kenad linad sassi. Peab nad jälle korda tegema. Siiski puhastas ta su küüned toredasti ära, kuigi ma ei tea, kuidas nad nii mustaks said. Ju sa siis higistad või midagi. See tähendab, et sa oled elus, Billy-poiss. Muidu ei annaks su paps mulle iga nädal seda preemiat. Siiski olen ma oma palga ära teeninud. Sinuga koos siin toas olemine põle mingi lõbuasi. Ma mõtlen, et sa põle just mu unelmate kaaslane. Peale selle arvan ma, et see mõjutab mu mõistust. Ma võisin vanduda, et sa peaaegu vaatasid seda tüdrukut, kui ta sul kUüsi kraapis. See tähendab, et ma peaks sellest tööst mõneks ajaks puhkust võtma. Muidu hakkab keegi teine minu eest hoolitsema."
Samal ajal ütles Scully väljas Mulderile: "Arvake ära, kuhu ma nüüd minna tahan?"
"Me jõuame kahekümne minutiga tagasi motelli – või selleni, mis sellest järel on," ütles Mulder.
"Siis ma vist ei pea teile ütlema, mida me otsime," vastas Scully.
"Loodame, et me selle leiame," ütles Mulder.
Läbi oma söestunud toa jäänuste minnes tõmbas Scully nina vingu. Tuli jättis maha kohutava haisu. Kuid hetk hiljem unustas ta haisu.
"Meil veab," ütles ta pooleldi sulanud kotikest üles korjates Mulderile. Selle sisu oli puutumata. "Ma teadsin, et on õige raiesmikult proov võtta."
"Üks plusspunkt teie akadeemiakoolitusele," nõustus Mulder.
"Siin on veel midagi säilinud," ütles Scully. Ta korjas üles klaaspudelikese. See oli pragunenud, kuid tilluke metallseadeldis - seadeldis olevuselt kirstus - oli ikka veel seal sees.
"Meie süütajast sõber võib ju tubli olla, aga nii tubli ta ei ole," lausus Scully.
"On aeg vaadata, kui tublid meie oleme," ütles Mulder.
"Lähme laborisse. Meil on seal tööd teha."
"Kukepea," kinnitas Scully talle. "See saab olema lapsemäng."
Tal oli õigus, Töö oli käkitegu. Ta pani Billy varbaküüne alt võetud mulla klaasplaadile.
Selle kõrvale pani ta proovi raiesmikult. Kui plaat oli juba mikroskoobi all, läks vaja ainult üht kiiret pilku.
"Me oleme omadega mäel," kuulutas ta. "Nad sobivad täielikult."
"Lööge patsi, partner," juubeldas Mulder. "Üks punkt meie kasuks!"
"Paistab, et me ei ole Uksi," Utles Mulder.
Nende autotuled valgustasid metsaserval seisvat maastikuautot.
Scully tundis selle kohe ära. "Meie vana sõber, detektiiv Miles," Utles ta. "See öine mets meeldib talle ikka kangesti."
"Ta on vist skaut, kes pole suureks kasvanudki," lausus Mulder. "Huvitav, mis heategu tal täna mõttes mõlgub."
"Olen kindel, et saame teada," ütles Scully." Aga ei maksa selle pärast praegu muretseda. Esmalt tuleb veel üht-teist teada saada."
Ta parkis auto džiibi kõrvale. Nad tulid välja ja panid oma taskulambid põlema. Tumedate puude vahel järgnesid nad valguskiirele.
"Võiks arvata, et me praegu tunneme juba teed," sõnas Scully." Aga selles metsas tunnen ma end alati pisut eksinuna. Kuid võib-olla ei ole asi selles metsas. Võib-olla on asi terves juhtumis. Ma tunnen end pidevalt eksinuna. Iga kord, kui me leiame ühe vastuse, kerkib esile uus küsimus."
"Tere tulemast klubisse," vastas Mulder oksa teelt lükates. "Mina olen seda juba mitu aastat tundnud. See on nagu labürint. Labürint oma lõputute käänakute ja kurvidega. Labürint, mis on ehitatud selleks, et sind segadusse ajada, ükskõik, kui targaks sa end ka ei pea."
Ta vaikis. Metsas kostsid vaid ööhääled. Tuul puudeladvus. Öökullihuige. Tundmatute loomade sebimine. Ja nende vaiksed sammud langenud lehtedel.
Siis Utles Mulder: "Kuidas teiega on, Scully? Mida teie sellest labürindist arvate? Kas see hirmutab teid? Kas see tekitab teis tunde, et tõmbaks saba jalge vahele ja laseks jalga, kuni veel võimalik? Või olete te nagu mina? Kas te olete läinud liiga kaugele, et tagasi pöörduda?"
"Kas ma pean sellele küsimusele kohe praegu vastama?" küsis naine poolnaljatades. "Või on mul lubatud oma märkmeid vaadata?"
"Võtke nii palju aega kui tahate," ütles Mulder. "Aga millalgi peate te vastuse andma. Mitte mulle. Iseendale. Ja muidugi neile, kes teid koos minuga siia saatsid. Meie kallitele ülemustele."
"Selle pärast muretsen ma hiljem," vastas Scully. Ta leidis koha, kust ta oli halli tuhka ja musta mulda üles kraapinud. "Vaadake," ütles ta. Tema lamp valgustas jälgi tuhas.
"Jalajäljed," ütles Mulder.
"Palja jala jäljed," lausus Scully. "Kõik klapib."
"Kuulake," sõnas Mulder. "Keegi jookseb."
Ka Scully kuulis seda. Alusmetsast läbi tormava keha tekitatud ragin.
Mulder keeras oma lambi hääle suunas. Ta oli küllalt kiire, et tabada puude vahel liikuvat kogu. Kuid ta polnud piisavalt kiire, et näha, kes see oli.
Scully nägi, kuidas Mulder minema tormas. Ta kõhkles vaid ühe ägeda südamelöögi jooksul. Siis hakkas ta jooksma. Võib-olla ei jõua ta Mulderile järele. Kuid ta tahtis meest oma vaateväljas hoida.
Scully oli jalgpallifänn. Nüüd teadis ta, mis tunne on siksakitavat mängijat jälitada. Mulder sööstis tema ees puude vahelt läbi. Scully püüdis temast mitte maha jääda. Üheks hetkeks tundus, et see on siiski juhtunud. Siis nägi ta teda läbi puudevahelise tühimiku. Mulder oli Scullyst eemaldumas. Ta pidi kiirust juurde panema. Tema jalad olid nagu kaalupommid. Tema kopsu lõi hingamisel valu. Kuid ta sundis end sügavamalt hingama, kiiremini liikuma -
Nätsti!
Miski tabas väga tugevasti tema põlveõndlaid.
Ja äkitselt ei olnud tema jalad enam ta all.
Ta kukkus.
T a põrutas käpuli kukkudes käed küünarnukkideni ära.
Ta lõug oli vastu maad.Ta tõstis aeglaselt pea. Ta vahtis paari kriimustatud ja poriseid saapaid.
Ta pilk rändas mööda jämedaid tumesinistes pükstes jalgu ülespoole. Järgmiseks nägi ta suurt kõhtu, mis üle pingul vöörihma rippudes särginööbid pingule tõmbas. Siis kinnitus ta pilk tema pähe suunatud läikival haavlipüssil.
Tal ei olnud vaja mehe nägu näha. "Detektiiv Miles,"
ütles ta. "Imelik, et me teiega siin kohtusime."
"Puutuge ainult mu last ja ma tapan teid," lubas mees.
Siis jooksis ta minema.
Scully teadis, kuhu Miles läheb. Kuid võib-olla jõuab ta Mulderile järele enne kui tapmishull politseinik. Ta ei teadnud, mida ta sai mehe aitamiseks teha. Kuid midagi pidi ju olema. Ükskõik mida. Kuidas ta küll soovis, et tal relv alles oleks. Või et Mulderil oleks tema relv. Karate oli hea. Kuid isegi must vöö ei saanud kuuli vastu.
Ta tõusis püsti ja tormas läbi metsa. Nüüd jooksis ta pimesi. Ta oli nii Mulderi kui Milesi silmist kaotanud. Ainus, mida ta teha sai, oli joosta ja palvetada, et ta jõuab õigeks ajaks Mulderi juurde.
Siis oli ta ühe teise raiesmiku serval. Ta süda jättis löögi vahele. Ta nägi Mulderit.
Mees seisis raiesmiku teises otsas ja oli oma lambi lagendiku keskele suunanud.
Seal, kangestununa valgusjoas, seisis pidžaamapükste väel Billy Miles.
Scully haaras tasakaalu säilitamiseks puutüvest kinni. Ta nägi Billy seljal kahte punast märki.
Nende nägemine viis teda juba piisavalt endast välja. Kuid veel hullemini mõjus talle Billy käte vahel lebav lõtv kogu.
See oli Theresa Nemman. Arsti tütar oli öösärgis ja hommikumantlis. Ta oli teadvuseta.
"Billy!" karjus Mulder. "Pane ta maha, Billy!"
Billy vaatas juhmilt Mulderit Ta oleks võinud samahästi mõnel teisel planeedil olla.
Siis oli Scully kord karjuda...
Järgneb..