[Celtic]

Poole miljoni krooni suurune riigi teaduspreemia määrati tänavu Jaan Einastole ja Maret Einastole, Enn Saarele ja Erik Tagole tööde eest teemal "Tumeaine avastamine galaktikate ümbruses ning universumi kärgstruktuur"

Ps. Jaan Einastot peetakse koos Mihkel Jõeveeru, Enn Saare ja Erik Tagoga "universumi rakulise ehituse vaadete süsteemi loojaks."

Seega kes ütles, et Eestis kõvasi teadlaseid pole...

Muudetud: 15-2-07 kell 13:12:59 celtic

[elis]

See, kes seda ütles, on siit foorumist juba ammu bännitud (H)

[Celtic]

Eesti täheteaduse olulisi saavutusi


Päikesesüsteem

* 1932 - Ernst Öpik esitab idee komeetide päritolust Päikesesüseteemi äärealadel 50 000 kuni 100 000 a.ü. kaugusel asuvast komeedipilvest, milles häirituse tulemusena komeedid muudavad orbiiti ja lähenevad Päikesele. 1950.a esitab sama idee ka Jan Oort, seetõttu nimetatakse seda Öpik-Oorti pilveks.

* 1937 - Ernst Öpik loob meteooride füüsikalise teooria.


Tähed

* 1835 - 1836 Wilhelm Struve määrab Fraunhoferi refraktoriga esimesena maailmas tähe kauguse, avaldamine 1837.a. (täht Vega Lüüra tähtkujus, Struve saadud tulemus : aastaparallaks 0.125 kaaresekundit, kaugus 26.1 va; täpne tulemus 0.123" ja 26.5 va).

* 1885 - Ernst Hartwig avastab supernoova Andromeeda udukogus, esimese ajalooliselt registreeritud supernoova väljaspool Linnutee galaktikat (heldus maksimumis 6 tähesuurust).

* 1922 - Ernst Öpik esitab idee termotuumaenergiast kui tähtede sisemisest energiaallikast

* 1937 - Ernst Öpik loob tähtede siseehituse teooria ning näitab, et täheevolutsiooni suund on põhijada tähtedest punaste hiidtähtedeni.

* 1950 - Aksel Kipper esitab teooria kahefotoonsetest protsessidest gaasudukogudes, seletades keelatud spektrijoonte tekkimise mehhanismi

* 1978 - Arved Sapar osaleb NASA-s atmosfäärivälistes vaatlustes ultraviolettkiirguses satelliit-teleskoobil IUE, mille tulemuseks on paljude massiivsete varast tüüpi tähtede ja tähtedevahelise aine spekter.


Tähesüsteemid ja galaktikad

* 1922 - Ernst Öpik määrab esimesena Andromeeda udukogu kauguse, kasutades Andromeeda dünaamikat ning tõestades galaktikate paiknemise väljaspool Linnuteed (Andromeeda kaugus Öpiku järgi on 450 kpc, täpne kaugus - 770 kpc).

* 1953 - Grigori Kusmin esitab tähesüsteemide kolmanda liikumisintegraali teooria, tema järgnevad tööd stellaardünaamikas kuuluvad astronoomia klassikasse : Kuzmini ketas, sfääriliste süsteemide mudelid, kolmeteljeliste ellipsoidaalsete süsteemide liikumisintegraalid

* 1974 - Jaan Einasto, Ants Kaasik ja Enn Saar näitavad, et peale tavalise aine (barüonaine: tähed, gaas, tolm) on galaktikatel ulatuslikud massiivsed tumedast ainest kroonid (halod), kasutades selleks galaktika ümber tiirlevate kaaslaste liikumist.

* 1977 - Jaan Einasto esitab koos kolleegidega IAU sümpoosionil Tallinnas avastuse Universumi rakulise suuremastaabilise ehituse kohta (kärgstruktuur), mis põhineb galaktikate ja nende süsteemide ruumjaotusel

* 1994 - 2001 Jaan Pelt näitab oma artiklite seerias, et esimese tuntud gravitatsiooniläätsest kaksik-kvasari QSO QSO 0957+561 A,B komponentidelt tulevate signaalide ajaline nihe on 417 päeva, kasutades tema enda poolt koostatud tarkvara aegridade analüüsiks. See leiab kinnitust ka vaatlustest, kui kvasaril avastatakse sama ajanihkega heleduse kiire muutus komponentidel. Tulemus osutub täpsemaks kui teistel uurimisgruppidel ning see võimaldab kindlaks teha peamise kosmoloogilise parameetri - Universumi paisumiskiiruse (J.Peldi järgi Ho = 68 km/s/Mpc).


Teleskoobid, observatooriumid

* 1808 - 1810 - valmib Tartu Tähetorn, millega rajatakse alus Eesti senini kestvale maailmas tunnustatud astronoomia-traditsioonile (ametlik valmimine 1812)

* 1824 - Tartu Tähetorni saabub 9-tolline Fraunhoferi läätspikksilm, tolleaegne maailma parim ja suurim läätsteleskoop (Suur Fraunhoferi refraktor), millel oli ekvaatoriline monteering, kellamehhanism ja akromaatiline optika.

* 1930 - eestlasest optik Bernhard Schmidt esitab abberatsioonivaba laia vaateväljaga peegelteleskoobi - Schmidti kaamera - idee, mõtleb välja valmistamise tehnoloogia ning ehitab neid ka ise (Bergedorfi observatooriumis, Hamburg). Abberatsiooni puudumise tagab sfääriline peegel ja korrektsioonplaat. Schmidti kaamera tegi vaatlevas astronoomias revolutsiooni ja on kõige tuntum optiline süsteem (vaateväli kuni 6 kaarekraadi)

* 1964 - uue observatooriumi avamine Tõraveres

* 1974 - valmib 1.5m teleskoop Tõraveres, suurim kaasaegne peegelteleskoop, mis asub Balti- ja Põhjamaades.


Väljaanded, konverentsid

* 1817 - Struve algatusel hakkab ilmuma "Tartu Tähetorni Publikatsioonid", mis nime all "Tartu Astrofüüsika observatooriumi publikatsioonid" ilmus aastani 1990, ja oli sel hetkel kõige vanem pidevalt ilmuv astronoomia-alane väljaanne maailmas

* 1924 - hakkab ilmuma "Tähetorni Kalender", nii elukutselistele astronoomidele kui ka huvilistele senini ilmuv väljaanne.

* 1977 - Eestis (Tallinn) toimub esmakordselt astronoomia suurüritus koos arvukate väliskülalistega - Rahvusvahelise Astronoomiauniooni 79. sümpoosium "Universumi suuremastaabiline struktuur"

* 2002 - Enn Saar avaldab koos kaasautori Vicent Martinez'iga (Valencia) monograafia - mahuka käsiraamatu "Statistics of the Galaxy Distribution", mis on esimene Eesti astronoomilt ilmunud ülemaailmse tunnustuse leidnud käsiraamat


Allikas (Obs.ee)

[Müstik]

Igatahes, et meil on tublid täheteadlased! Au ja kiitus neile!

[Hallucigenia]

Tublid muidugi! Aga nagu celticu kenas ülevaates kirjas:
* 1974 - Jaan Einasto, Ants Kaasik ja Enn Saar näitavad, et peale tavalise aine (barüonaine: tähed, gaas, tolm) on galaktikatel ulatuslikud massiivsed tumedast ainest kroonid (halod), kasutades selleks galaktika ümber tiirlevate kaaslaste liikumist.
- on sellest juba üle kolmekümne aasta saanud aga siiamaani:
"Elucidating the nature of dark matter is one of the grandest challenges of modern cosmology." - kasutades tsitaati ühest hiljutisest BBC teadusuudisest, kus juttu pea ainult tumedast ainest koosnevatest galaktikatest.

[villu]

Päike imeb endasse tumeaine


Kui mõni teadushirmuline kardab, et suur põrguti LHC võib maamunale tekitada musta augu, mis meid kõiki sisse imeb nagu tolmuimeja biitlite multikas „Kollane allveelaev”, siis võiks neid rahustada, et niikuinii me oleme mõjustatud tumedate jõudude, õigemini tumeaine poolt. Ja Päike aitab sellele kaasa.

Itaalia füüsik Lorenzo Iorio arvutas välja, et Maa orbiidi nähtavad muutused võivad vabalt olla põhjustatud sellest, et Päike õgib tumeainet, vahendab Teadus.ee.

Tumeainet, mida pole siiani näha ega kuulda, arvatakse olevat umbes neljandik universumi massi ja energia kogusest ning see vastastikmõjustub tavalise ainega gravitatsioonijõudude vahendusel. Tumeaine tekitab ka Linnutee ümber halo.

Iorio eeldas, et Päikese massist on tumeainet 2-5 protsenti ja selle on Päike saanud, imedes endasse tumeainet kogu oma 4,6 miljardi aastate elu jooksul.

Ta arvutas, et Maa pidanuks olema oma sünni hetkel Päikesest kolmandiku võrra kaugemal ning järeldas, et just Päikeses olev tumeaine kiirendab Maa lähendamist Päikesele.


http://teadus.err.ee/arhiiv?cat=5&id=1667

[ykskuukiir]

Ernst Julius Öpik'u töödest-tegemistest astronoomia vallas saab lähemalt lugeda Põhja-Iirimaal asuva Armaghi Observatooriumi kodulehelt
http://star.arm.ac.uk/history/opik/biog.html

[villu]

Maailma sügavaim tumeaine-eksperiment on startimas.


Osakestefüüsikud valmistavad ette seni ambitsioonikaimat tumeaine-eksperimenti: kahe kilomeetri sügavusele Kanada pinnasesse paigutatakse peagi seade, mis võiks kinni püüda jäljed tumeaine osakestest.

Kanada idaosas asuvasse maailma sügavaimasse, Sudbury neutriinoobservatooriumi laborisse (SNOLab) sõidutatakse veel sel kuul nn mullkamber: tiheda vedelikuga täidetud anum, kust läbi tuhisedes peaksid tumeaine osakesed oma teele mullid jätma. Esialgu kaalub kamber neli kilo, ent tänavu peaks talle järgnema teinegi, juba 60 kilogrammi raskune kobakas, vahendab Science Daily.

"Saame näha huvitavadi asju, millest me veel täielikult aru ei saa," mõtiskles eksperimendi juht, Chicago ülikooli füüsikadotsent Juan Collar.

Ilmselt enamuse maailmaruumist täitev nähtamatu tumeaine mõjutab tavalist ainet vaid läbi gravitatsiooni ning elektronõrga vastasmõju. Eelkõige on selle koostisosadena välja pakutud nn nõrgalt üksteist mõjutavaid massiivseid osakesi ehk WIMPe (weakly interacting massive particles). Või siis aksioneid, mis "valmivad" näiteks Päikeses ja seejäre kihutavad läbi meie kehade.

Maa all otsitakse reeglina jälge aatomeist, mis WIMPide või aksionidega kokku põrgates liikuma peaksid hakkama. Rakendatav tehnoloogia – mullikambrid – töötati pisiosakeste tagaajamiseks välja juba möödunud sajandi keskpaiku. Nende kui tumeaine-avastaja potentsiaal sai aga kinnitust alles mõned aastad tagasi pärast Collar' ja tema kolleegide eksperimente Chicago lähistel Fermilabi observatooriumis (COUPP – Chicagoland Observatory for Underground Particle Physics).

Mullkambreid katsetatakse muuhulgas sajakonna meetri sügavusel Chicago linna all – tunnelite ja reservuaaride võrgustikus, mis peaks linna kaitsma üleujutuste eest. Ning Collar otsib sobivaid katsekohti aina edasi, sõelumaks eksperimentidega välja võimalikult palju valesignaale, mida annavad erinevad looduslikud radiatsiooniallikad. "Selline huvitav elustiil," arutles ta.

Kanada SNOLab'i peale jääv pooleteise kilomeetri paksune kivimikiht looduslikku radiatsiooni läbi ei lase. Ent ainega nõrgalt suhtestuvaid osakesi – nagu WIMPid – kivimassiiv seevastu ei heiduta. Just sellepärast on niklikaevanduse peale ehitatud Sudbury laboratoorium tarvilik valik.

Ühtlasi ei tohi säärase eksperimendi keskkonnas olla vähimalgi määral tolmu: tuleb välistada vähimgi mure võimaliku tolmuga seotud radioaktiivsuse pärast. "Astud sisse, ja kohe duši alla," rääkis Collar. "Põhimõtteliselt pole seal tolmukübetki."

SNOLab on maa-alustest tumeaine otsimise rajatistest ambitsioonikaim: nii sügavale kaevumine lubab madalamat kosmiliste kiirte interferentsi taset, tehes otsinguriistad tublisti tundlikumaks. "Kunagi alustasime katseklaasi-suuruse detektoriga," rääkis Fermilabi füüsik Andrew Sonnenschein. "Praeguseks oleme selle massi suurendanud rohkem kui tuandekordselt."

SNOLabi teist kavandatavat, 60kilost detektorit katsetatakse esialgu Fermilabi all, COUPPi sajakonna meetri sügavuses tunnelis. Lisaks toimetab Collar ka Minnesotas ligi seitsmesaja meetri sügavusele peidetud detektori töörühmas. Too on esimene, mis ajab spetsiaalselt taga võimalikke kergema massiga WIMPe. "On vaja palju erinevaid vaatevinkleid ja täiesti sõltumatuid tehnilisi lahendusi," mõtiskles Collar. "Aga ükspäev nuputame selle koostise välja."


http://teadus.err.ee/artikkel?id=2532&cat=5&pg=1