Postitused: 445
Teemad: 34
Liitus: Oct 2003
ikkagi, ärgem praegu üldse võta arvesse seda piinarikast viisi, mille põhjusel sa võid surra vaid lihtsalt selline asi kui surm, ma lihtsan pidin selle alljärgneva kirjutama:
et nii nagu paljud väidavad et äkki on tühjus peale surma, pole mitte mingit eksisteerimist mitte mingil viisil, mitte üheski dimensioonis jne, kuigi seda pole midagi kinnitatud ega kindlaks tehtud(ja vastuolu - vaimud)
aga et mida ma tahtsin öelda, veel et ma kardan tegelikult väga palju uusi asju mida ma pole kogenud, surm ma ei saa seda ennem ette kogeda, et kas see on hea või ei, seega kui tuleb see hetk, siis see lihtsalt on, aga siiski et kõik mis on uus, seda on parem karta, kui kahe käega lihtsalt sellele vastu joosta, nagu ütleb vanasõna, parem karta kui kahetseda.....
seega parem kartkem seda mitte midagi - lõputut magamist ilma unenägudeta..... kui seda, et me saame siin eksisteerida.... et kui tõesti surma hetkel tuleb nagu valik langetada, et lähed nagu mingi valguse poole ja praegune füüsiline keha sureb, siis parem seda karta sest äkki sellest tulebki see lõputu uni või kui näiteks vanus sul 30-end kõigest, siis saad elada veel hulgaliselt siin, aga kui oled surmaeelses seisundis ja valid näiteks selle "valguse" siis võib sul olla igatipidi lihtsalt kõik.....
Postitused: 493
Teemad: 4
Liitus: Dec 2003
seda tühjust võib ju karta aga mis see aitab? kui nii on siis nii on .. ega siin midagi muuta enam ei saa.. võibolla kardsid sündida ka .. mõtlesid et krt peab mõtlema hakkama ja elama hakkama.. ei taha.. nüüd oled igati rahul 
ja kui ongi mittemidagi seal? ega sa surnult enam aru ei saa et jama värk kui on see lõputu magamine ilma unenägudeta.. kui on lõputu unenägu oleks vast palju tüütavam mõne aja pärast
pealegi paljud vanemad inimesed teavad rääkida et nad on seda elu niigi palju näinud jne
mis puutub vanasõnadesse siis see paratamatute asjade puhul ikkagi ei tööta 
põhjendamatu kartmine kui sa tead et niikuinii see juhtub ja siin pole midagi teha.. elu elamine on nagu suur kukkumine.. sündides hüppame kalju otsast alla ja kukume 100 aastat.. alguses on õudne aga pärast esimest aastat on sul juba ükskõik sellest kukkumisest kui lõpuks alla põntsatad oled veel tänulik
mis sa siis üldse sündisid kui sa surma kardad :o
[Teadet on muutnud 1-9-2004 postitaja fyb]
Postitused: 445
Teemad: 34
Liitus: Oct 2003
et seda tühjust võib karta.....
aga asi on selles, et kui me seda tühjust kardame, siis me väldime seda võimalikult kaua ehk siis me elame siin võimalikult kaua ja kui enam ei tule teist võimalust, siis minu isiklik arvamus on, võtta elust alati viimast, igatipidi venitada sellega, võibolla tõesti kui olen vanem ja nii öelda elu näinud on mu arvamus teistsugune, aga praegu kui pikk elu veel peaks ees olema, siis ma mitte ei taha siit veel ära kuskile, ma tahan mässata siinses maailmas jne jne.... ning mida rohkem me edasi elame tuleviku poole, seda tõenäolisem on tuleviku robotid, mina eelistaksin olla tulevikus siis kasvõi roboti kehaga kuid kui siiski mina oleksin ise, ehk siis minu mõtlemine, minu teadvus jne, me ei tea kui kaugele teadus selles valdkonnas areneb.... äkki on kõik see juba varsti võimalik ja siis ongi nii, et enam ühiskond ei vahetu uue vastu välja vaid jätkab seesama, selline poolenisti robotiseeritud ühiskond, kus siiski kõik robotid on inimesed või siis nende teadvustega, et nagu tema hing oleks seal sees jne jne.... aga see kõik juhul kui jätame praegu sündimise asja välja ning samuti ka hingede värgid jne 
Ma ei saa surnuna võibolla tõesti sellest aru, et ma magan lõputulut, aga praegu ma üritan seda siiski võimalikult palju vältida....
ok sa kirjutasid veel teksti juurde, et ma korrutan seda kõike veelkord kui jätta sündimine mängust välja
aga küll ma varsti sellele ka mingi põhjenduse toon, et miks ma siis üldse sündisin ja kuidas jne, ma loon varsti ühe väga suure kõike hõlmava teooria selles suhtes:o
ja vanasõna puhul ma mõtlesin just seda 30-e aastase isiku väidet ning et kui on olemas kaks teed näiteks....
[Teadet on muutnud 1-9-2004 postitaja hiidlane]
Postitused: 493
Teemad: 4
Liitus: Dec 2003
ma sõnastan siis selle asja nii.. oma elu eest peaks kartma.. kui on elu tahe sees siis oma elu eest peaks kartma.. aga surma pole vaja karta surm on lihtsalt see hetk kui sa enam elus ei ole.. seda ei ole vaja karta sest SELLES pole midagi hirmutavat.. oma elu eest on aga küll mõistlik karta kui tahe sees veel püsib.
Erinevus on selles et ma kardan elu kaotada.. ma ei taha sellest ilma jääda.. aga pole põhjust karta seda mis pärast tuleb
Umbes nii et mul on ees kaks kommi.. pistan ühe suhu.. jube hea komm on.. suus ainult puru järel.. ei taha et asi lõpeks nii hea on.. nüüd pole ju põhjust karta seda teist kommi.. kardad et esimene komm otsa saab ja kui saab siis pistad järgmise suhu
[Teadet on muutnud 1-9-2004 postitaja fyb]
Postitused: 402
Teemad: 8
Liitus: Feb 2004
Kas tühjust karta või mitte, on juba pikem ja filosoofiline teema aga mõtlesin asjale natuke teistpidi. Oletame, et tehnika abil suudaksime ennast tõesti igavesti elus hoida. Võib ka täiendavalt eeldada, et loomulikul moel paljunemine pole võimalik ja tehiskeha pakub kõike seda, mida bioloogiline keha. Esimesed 200-300 aastat õpetaks elu nii mõndagi aga suhteliselt suure tõenäosusega ei eristaks lõpuks miski meid masinatest....
Teie küsimused on vastatavad kuid minu vastused on küsitavad 
Postitused: 35
Teemad: 4
Liitus: Nov 2003
Ma ei karda surma. Ma lausa ootan surma. Kuid tahan surra loomuliku vanadussurma. Enesetapp või mõrv oleks kõige jubendamad. Eriti halvasti mõjuksid need mu lähedastele aga jah. Mina tahan teada mis peale surma saab!
Postitused: 10
Teemad: 2
Liitus: Nov 2004
eriti ei karda aga see mis peale seda juhtub see mind kohe huvitab...:FAga natuke ikka kardan surma,,proovin mitte sellele m6elda:o
Postitused: 11
Teemad: 1
Liitus: Oct 2004
ei karda sest et pole mõtet. i mean miks peaka kartma mis kunagi nagunii juhtub? see mis peale seda juhtub see isegi veidi huvitab mind. praegu ma veel surra ei tahaks aga kui oled vana ja kõik liigesed ja asjad valutavad siis mayb isegi tahaks.
Postitused: 48
Teemad: 0
Liitus: Nov 2004
no kuidas võtta*-)
mis ma sellest ikka niiväga kardan kui kunagi nagunii ära suren.....ja seda nüüd ka ei taha et see surm liiga vara tuleks.....aga kui tuleb siis tuleb midagi teha ka ei ole.......aga kui elu juba elatud pere ja kõik olemas lapselapsed jne siis ma arvan et ega midagi muud teha ikka pole kui surma vaikselt oodata:o
Postitused: 168
Teemad: 10
Liitus: Jan 2005
surm, vaatan et siin on kõik väga kõvad ässad ja kõik on suva aga kui sa sured siis on asi läbi sa hääbud sinu (vähemalt praegune) eksistents kaob. sind pole enam. Siinjuures sellist juttu nagu üleval pool ajab ehk inimene, kes on oma kõik elueesmärgid täitnud, aga
{stu
Postitused: 129
Teemad: 1
Liitus: Dec 2004
Oeh.
Ma ei karda surma.
Ma ei taha surma.
Ma ei karda tühjust, mis tuleb pärast surma.
Ma ei oska enda mõtteviisi seletada.
Ma ei tahagi seda seletada.
Olen harjunud kahtlema kõiges, kuid mitte seetõttu, nagu ei usuks ma millessegi, vaid kuna pean võimalikuks kõike.
Postitused: 1
Teemad: 0
Liitus: Mar 2005
kardan....
kunagi nägin unenägu,mis siiani meelest ei lähe ja peale seda kardan surma...
Kui saaks,vaid tõe teada....
Postitused: 2
Teemad: 0
Liitus: Mar 2005
EI karda , kuid mingit rahuliku surma kus piinled kuni lõpuni eisooviks. Enne sureks mingi venna kuuli läbi prooides saada rikkaks . Aga, et niisama mingi lammas autoga alla ajab sellist surma ei tahaks.
Postitused: 168
Teemad: 10
Liitus: Jan 2005
Niisiis, küsitluses tuleb välja, et keegi paista surma karvat.
Mis teha? Igalühel on oma vaated, aga inimesed ja muud olendid pange tähele (Yodalr`i), teema algatuse postitust.
Tühjus
Ma tõlgendan seda nii, et surma all ei mõtlenud ta seda, kui su auto alla ajab ja sa sured, vaid tõelist eksistensi lõppu viimset piiska sinu hinge, sinu essentsi lõppu.
Ma ei räägi isegi sellest kui su saatus täitub ja sa sured, et sa elad edasi teiste inimeste südametes, ma mõtlen täielikku kustumist täielikku surma oleku puudumist, ei mingeid mälestusi sinust ei mingit teadmist, mitte mingit olemust, ainult tühjust, millest keegi midagi ei tea sest -no jah -seda pole lihtsalt olemas.
See on surm- su viimane sõber.
Postitused: 29
Teemad: 4
Liitus: Mar 2005
üks asi on ära suremine, teine asi on surma saamine.
Surma saamine jagub kaheks:
*Laksust surnuks
*Piineldes (ei taha kogeda)
No surma saada ei karda eriti (see esimene variant)
Surra kardan rohkem...ei taha ennast vanana näha jne.
Siis kartsin ka kui paar onukest otseselt või kaudselt nagu pantvangis hoidsid, kuigi nad ei öelnud, aga pääsu meil polnud minu nina all täis peaga vintpüssiga autokummid puruks lasid (raiped) Ja kui peaaegu vind lõua alla suruti!
Jahh, olin siis sõbraga valel ajal vales kohas!
Muudetud: 26-3-05 kell 00:00:37 Mordor
Paranormaalsus on meile mõistmatu tõsiasi, millest väljapääs puudub vähestel.
Postitused: 926
Teemad: 35
Liitus: Jul 2004
Surma kardetakse, sest see on mingi tundmatu asi/kogemus ning ei teata, mida täpselt oodata. Tänapäeva ühiskond on seda tunnet võimendanud, pidades surma ja surmast rääkimist teatavat liiki tabuks. Mitte just otses mõttes, kuid ma ei leidnud praegu paremat sõna selle jaoks. Surmast ja surnutest reeglina ei räägita ning lapsepõlvest on sisse kodeeritud negatiivne tundeaisting seoses surmaga a'la oled pisike põnn ja keegi sureb ära, sina ei saa ju aru, et miks kõik nii kurvad on ja miks see onu/tädi seal kasti sees ei liiguta üldse. Järelikult on see hästi paha asi. Lapsepõlves sisse kodeeritud emotsioone on reeglina raske välja koolitada...
Ühesõnaga - inimene kardab alateadlikult kõike, mis on tundmatu, näiteks tänapäeva linnainimesed kardavad reeglina pimedat metsa... See alateadlik hirm on instikt, mis on aidanud inimestel kunagi ellu jääda, võibolla ka nüüd, ma ei tea...
Ja vanaduspõlves tekkivat seniilsust pean ma sõltuvaks sellest, et inimese elutsükkel on ringi kujuline... väidetavalt jõuab inimese mõistus surmaeelsel ajal tagsi lapse tasemele. Kui just ei treenita oma mõistust, et hoida seda mandumast... on kaks asja, kas istud pensipõlves telku ees ja vahid seepi või hoiad oma aju tegevuses kogu aeg. Väidetavalt elavat need inimesed ka kauem, kes on terava mõistusega ka vanaduses...
Postitused: 91
Teemad: 3
Liitus: Dec 2004
Täieliku eksistentsi lõpp oleks minu jaoks hirmus... Mina töötan selle poole, et endast jälg maha jätta - jälg, mida inimesed peale minu surmagi näha võiks. Minu õpitav eriala seda võimaldab ja sinna poole tasub püüelda.
Surma puhul jääb alati lootus, et elu pärast surma kestab edasi, et see ei ole lõpp. Samas surm kui selline on ikkagi astumine tundmatusse ja see tekitab hirmu ning kõhedust.
Olen sageli mõelnud, mis on pärast surma. See on nagu uudishimu, mis otsib rahuldust. Ja siis sellele mõeldes avastan, et vastus on mu nina ees, uks on siinsamas, ole ainult mees ja ava see... Ja siis järgmine hetk on kõhedus selle mõtte ees... ja taganemine. Ja ma jätan selle ukse tagavaraväljapääsuks, juhuks, kui olen oma elu pöördumatult ära rikkunud. Valin valutu viisi suremiseks ja teen seda... see teadmine lisab mingil määral rahu ja annab vabadust oma elu korraldada... teades, et alati on üks tee välja...
Postitused: 654
Teemad: 8
Liitus: Apr 2004
Vananedes ei lange mõistus lapse tasemele. Mõtlemisega seoses ülesannete lahendamise intensiivsus langeb, nad pole enam nii kiired vaimsete ja füüsiliste ülesannete lahendamisel. IQ ja vaimsed võimed jäävad suhteliselt samaks. Neil mängib tähtsat osa kristalliseerunud intelligentsus(kogemused). Kogemuste tõttu tekivad teadmiste vahel seosed.
Postitused: 29
Teemad: 4
Liitus: Mar 2005
seda minanäiteks ei karda kui mõtlen mis on pärast surma...kõik kes on mingist surmasuust välja saanud, on kiitnud kui ilus oli (arvan tegelt et mitte kõigil polnud midagi ilusat)
Õudsem on hoopis see kui sa sured..see hetk...need sekundid mida sa tunned kui elu sinust välja kistakse...see võib väga tasemel ekstreemne olla! Samas on see kõige hullem asi minu jaoks surma juures vist!
Paranormaalsus on meile mõistmatu tõsiasi, millest väljapääs puudub vähestel.
Postitused: 926
Teemad: 35
Liitus: Jul 2004
Tsitaat:Algselt postitas: Wolfgirl
Vananedes ei lange mõistus lapse tasemele.
See oli mõeldud piltlikult, ehk siis aju aktiivsus ning võime infot ajaühikus sünteesida langeb...
Postitused: 33
Teemad: 3
Liitus: Mar 2005
Surma ei tasu karta, kuna see nagunii juhtub meie kõigiga! Peaasi, et ma sureks kusagil voodis vanadusse, mitte autoõnnetusse.
zzz...
...Mind is a powerful thing - ..
Postitused: 47
Teemad: 2
Liitus: Dec 2004
Piinarikast surma ma natuke kardan. Ma ei karda oma surma, aga kardan kellegi lähedase surma.
Postitused: 46
Teemad: 1
Liitus: Jul 2004
Postitused: 80
Teemad: 2
Liitus: Jan 2005
Kardan küll tegelt.Just sellepärast,et kui praegu nüüd viie minuti jooksul sureks ära,siis jääks nii palju asju tegemata.Sellepärast ei tohigi olla sellist lauset "Aega on selle kiire asjaga...". Ega ikka ei ole küll.
Aga teisest küljest ükskord sa sured niikuinii,pääsu sul sellest ju pm pole.Huvitav oleks teada,mida surm tähendab.
Postitused: 654
Teemad: 8
Liitus: Apr 2004
Tsitaat:Algselt postitas: Driimu
Sellepärast ei tohigi olla sellist lauset "Aega on selle kiire asjaga...". Ega ikka ei ole küll.
On küll aega. Tegelikult on nii, et ühed inimesed planeerivad oma aega, peavad nn päevakava ja teevad kõik õigeks ajaks valmis. Teised ei planeeri, lükkavad töid edasi, ei suuda neid õigeks ajaks valmis teha. Neid harjumusi juba muuta ei saa. Inimesed, kes proovivad oma isikust alla suruda, muutuvad neurootiliseks. Mina näiteks ei soovi neuroosi tõttu teatud asutusse sattuda.
Tegemata jäänud tööd järgmisesse ellu järgi ei tule ....kui väga hinge ei näri....
|
