Kas kardad surma?

Elus võib palju juhtuda, me ei saa ju kõike koguaeg karta, siis muutuks elamine võimatuks! Niigi on palju inimesi, kes on foobiate küüsis ja peavad psühholoogidelt abi otsima. Usun, et elektritoolil istudes kardaksid enamik surma, aga hetkel surmale mõtlemine küll hirmu ei tohiks sisendada. Nii, et mina vastasin "ei"


Viimane asi, mis ma siin elus teen, on suremine!



[Teadet on muutnud 15-1-2004 postitaja levis]

Me kõik oleme sündinud siia ilma, et surra

Nu ma külle ei karda, ja kui ma peaks kõlkuma kuskil 15 korrulise maja serval siis ka ei karda, siis kardan seda kukkumist. Ning, kui olen kinniseotud ja hakkatakse jäsemeid otsaast saagima siis ka ei karda surma, vaid seda valu.

Votsee on õige tähelepanek. Inimene ei oskagi ju õieti surma karta, surm on selline abstraktne mõiste (mõni ütleb et seal on midagi teine ütleb et pole jne.) Aga valupoisike on miskit konkreetset, seda teab inime hästi ja seda ta ka mõistab karta. (Mõistlik inime muidugi).

samas on ka enamus asjadega nii, et mida rohkem sa asja tunned seda vähem sa seda kardad.
surma tunda vist ei saagi.

vanad egiptlased pühandasid oma elu valmistamaks ennast elule pärast surma.. nad ei kartnudki ju siis surma kuna nad omaarust teadsid sellest palju.

Arvan, et enamus inimestest kardavad mitte surma vaid valu. Kukkudes mõtled ikka jah selle valu peale. Kuid midagi ei ole hullemat kui see, et peale surma lihtsalt kaod...enam ei eksisteeri. Ise ma usun, et on olemas hauatagune elu, kuhu me kõik läheme. Seetõttu ei leia ma, et surma peaks kartma.

Inime kardab kõiki neid asju, mis on talle ebameeldivad, ehk siis teevad talle valu, ehk siis vigastavad teda.
(näiteks mõni ei lenda lennukiga elu sees, sest ta kardab alla kukkuda ja kahtleb tugevalt pilootide oskustes ja üldse lennukite lennuvõimes. Teised kardavad ka kukkumist - no valus ikkagi - aga seevastu usuvad nad pilootide oskustesse.)
Aga samuti kardetakse teadmatust. Viibida pimedas metsas on miskit muud kui viibida päikesepaistelises ja linnulaululises metsas{mar

Mulle karate treener kunagi ikka rääkis, et kui vastsündind last õigest kasvatada-õpetada, siis ta ei hakka nutma selle peale, et ta haiget saab vms. Nutavad pigem oma vanemate reaktsiooni pärast. Et neile jääb mingi vale mulje, et nagu midagi halba juhtund jne. Muidu neil suva. No on valus, mis ikka tönnida.
vms :S

kas valuhirm ei olegi lõppkokkuvõttes see sama surmahirm?
inimene siiski kord juba on "programmeeritud" sellesama inimliigile omase ellujäämisinstinktiga.
ühe lihtsa näite varal: kuuma pliidi vastu näppu kõrvetades tõmbame me tänu valuaistingule (ehk siis aju poolt vahendatud informatsioonile) ka oma käe ruttu eemale. KUI me ei tõmbaks, saaksime naha ja lihaskoe rakke kahjustava haava. saades haava, võib haav ilma spetsiaalse hoolduseta siiski minna mädanema. põletiku levimine võib aga teatud aja järgi põhjustada jäseme osalise või täieliku kahjustuse. (rääkimata kogu organismi mürgitusest ja hävingust). elutoimingud on aga ilma hästifunktsioneeriva jäsemeta mõnevõrra raskendatud. (ja seda isegi meie kaasaegses ühiskonnas)
pealegi vigased isendid aga jäävad üldse eluvõitluses sageli alla nagu ka ehk Animal Planeti saateid vaadates olete tähele pannud.
seega kas meiegi sisse *sisestatud* füsioloogiline valukartus ei teeni alatedlikul tasandil sedasama surmakartuse e. ellujäämisinstinkti ülesannet?

[Teadet on muutnud 17-1-2004 postitaja joosu]

muidu aga põhimõtteliselt mõne eelkõnelejaga nõus.
surmahirmu ületamine on vaimu kasvatamisega siiski täiesti võimalik, arvan ise.
ja mida tugevam ja tõesem on olnud sisemine eeltreening (meditatiivsel, psühholoogilisel või filosoofilisel tasandil), seda hirmutum on ilmselt ka hetk, kui tõepoolest seistaksegi surmaga silmitsi.
arvan, et paljudes kultuurides tuntud mõiste *väärikas surm* pole mingi utoopia.

Ma vahepeal sel teemal nüüd mõelnud.
Mina küll surma ei kardaks.
Ok võin mõelda, et oh kui sureks siis oleks alles paha, ei saa õlut juua ja naisi ka ei saa.
See on ka kõik. Kui valu hirm ka kõrvale jätta, siis see on üle minek mingist olekust teise. Ja kui teist olekut ei ole, st. , et ma lihtsalt lakkan igas mõttes olemast, siis on pärast jumala suva ka.

Ise olen 15 ja ei karda surma ma isegi olen nats huvitatud mis peale surma tuleb.
Minu ütlus on selline: The Desire to see the Future Is Biger than the Desire to Experience The Death !!!

Tsitaat:Esialgne postitaja Coolfh
Ise olen 15 ja ei karda surma ma isegi olen nats huvitatud mis peale surma tuleb.
Minu ütlus on selline: The Desire to see the Future Is Biger than the Desire to Experience The Death !!!

khmkhm, kas tohib küsida miks Sinu ütlus võõrkeelne on?

Küsitluse järgi enamus inimesi ei karda surma.

See on võõrkeeles kuna nii on seda parem öelda ja muidu point sellel on et kui ml polex millegi nimel elada ega ma siis surmast ära ei ütlex kuna surm on midagi uut ja huvitavat. Kuigi seda kogevad kunagi kõik aga ikkagi keegi ei saa öelda mis on teiselpool surma

Hirm hirmutava juhtumi eel on suurem. Ja ma usun, et see kehtib ka surma puhul.

ma ei karda surma.
ma ootan seda...

Miks sa siin kõigile oma enesetapuiha ja musta masendust nina alla hõõrud?

ei hõõrugi.
lihtsalt kommenteerisin.
ütle nüüd, et sa ise ei tahaks teada, mis teisel pool on ?

Ma ise kardan surma.Vähemalt,siis kui ma pole kindel,et on mingi hauatagune elu.Kui ma teaks kindlalt,et ma läheks paradiisi/taevase või kuhugi mujale või ,et taas sünniks,siis julgeks küll ära surra,aga praegu pole ma selles üldse kindel,mis juhutb peale surma.

Tsitaat:ütle nüüd, et sa ise ei tahaks teada, mis teisel pool on ?

to ax:
Tahan küll näha mis teisel pool on ... mida ma öelda tahan on see, et see "teine pool" tuleb kunagi nii või naa. See on paratamatus. Miks siis selle poole nii usinasti püüelda kui endal pole "esimene poolgi" kogetud?

Ela ennem, koge seda - surm ei kao kusagile ; )

No inimesi on erinevaid aga mina kardan just ilma jääda sellest, mis mul on, mida olen ma saavutanud nende aastate jooksul a la kodu, töö, õppimine, sõbrad...
Kui ma sureksin siis ei oleks ju mingit mõtet näiteks vene keele tunniks õppida ja ma võiksin mingi õpetaja lihtsalt m**ni saata, aga ma ei tee seda, sest need inimesed on mulle kasulikud ja vajalikud ja kui ma teen midagi eba, siis see maksab mulle kätte... Kui me teeme tööl karjääri ntx ja saame parema töökoha, õpime juurde, siis tegelikult on kogu meie elu ju üks suur karjääriredel, mida tõukavad edasi ja löövad alla kõigest pisiasjad. Ja millegist nii suurest loobumine käib ausaltöelda isegi mõistusest üle ja ntx hauatagusele elule ma sellises kontekstis ei oska ma mõelda ja ei oska sealt midagi oodata ega tahta - isegi uudishimulik ei oska olla...

{mar:biting:

[mod]muutsin "soolase" sõna veits inimlikumaks

[Teadet on muutnud 27-3-2004 postitaja loom]

sinu ja enesetapja vahe ongi selles et enesetapjal pole millegi pärast elada... tööl [kui see on] läheb halvasti, naine petab, lapsed narkarid....

Tsitaat:Esialgne postitaja aX
ei hõõrugi.
lihtsalt kommenteerisin.
ütle nüüd, et sa ise ei tahaks teada, mis teisel pool on ?

Aga mis siis kui ei olegi teistpoolsust.Kui lihtsalt sured ära ja midagi ei juhtu.Lebad hauas.Sa ei saa isegi mõelda.Kui saaksid,siis igatseksid oma maapealse elu järgi.

Tegelikult on siin kaks erinevust, kas surma kartmine või surma mitte soovimine. Kui mulle relv otsaette surutaks (mida õnneks pole küll veel juhtunud), ei kardaks ma surma, vaid hoopis ei tahaks seda. No ja siis veel see valu asjandus.

Ma leian, et niipalju kui mul seda pealtnäha mõttetut elu antud on, ma seda ka elan. Kui mingi vend mulle püssi suhu topib või ma 15-kordse maja katuseääre küljes ripun, ei leia ma, et see peaks tähendama, et "mu aeg otsas oleks". Nii et annan oma parima surma vältimiseks.

Siin on hea viis asja üle järele mõtlemiseks. Oletame, et sind pandakse ruumi, kuhu immitseb gaasi. Seda tavalist maagaasi, mis pisut tuleohtlik ja suigutab sind poole tunniga magama. Mida teed sa see pool tundi. Kas kardad, et sa sured; kahetsed, et sa sured; või on sul pohui? (Viimase variandi puhul leia endale elueesmärk. ) Mina tõenäoliselt ei soovi lähenevat surma ning üritan teha kõik võimaliku, et mitte surra... kuigi see ei sisalda karjumist "palun laske mind välja, ma kardan".

Kardan surra sest alles ikkagi nii noor ja elu alles ees, kuid samas oskan ka elada nii nagu mulle kõige meeldivam tundub. Kõige jubedam surm on minu meelest neil kes seda ette teavad nagu surmamõistetud, see on ikka karm minu arust
Inimesed kes on oma eluga rahul need ka peaksid ka kartma surra

[Teadet on muutnud 28-3-2004 postitaja walker112]