Postitused: 74
Teemad: 11
Liitus: Sep 2010
Lääne ufoloogia kontseptsioonide ja meie kohaliku "ufokroonika" kildude vahel annab tõmmata päris huvitavaid paralleele. Nõnda tekib mingisugune süsteem, mille komponendid moodustavad oma detailidega tervikut toetava ühenduse. Vähemalt ei räägi need üksteisele vastu. Siin võiks arutleda tuntud ja vähemtuntud (kuid igatahes huvitavate) ufojuhtumite üle Eestis, mille järjestus ei pruugi olla kronoloogiline ega surutud muusse raamistikku. Igatahes on fakt see, meil toimunud lood pole leidnud piisavat kajastust - kuigi nende sotsiaalkultuuriline intrigeerivus on enam kui mõistetav.
***
Ikka ja jälle on minus tekkinud küsimus: missugust liiki (rassi?) humanoidid külastavad valdavalt Eesti alasid? Sellest on räägitud ka siinses foorumis. Uurides varasemaid juhtumeid, jääb mulje nn põhjamaise rassi domineerimisest. Ent kuhu jäävad siis mujal masslevinud hallid; tuntud "magamistoakülalised" ja tulnukate stereotüübiks kujunenud olendid? Üksikuid viiteid leiab, aga vähe.
Hiljuti jooksis siit läbi 1944. aasta Tehumardi lahingu ning sellele järgnenud tulnukate lahinguväljal maandumise teema. Puutusin selle looga esmakordselt kokku 1998. aastal, kui ilmus Igor Volke sinisevärviline "Ufo-päevikud". Seda üllatavam oli nüüd teada saada, et juba Valdo Pantki puudutas legendaarses telesarjas "Täna 25 aastat tagasi" (60. a-de lõpp) Tehumardi vaatlust. Muide, Volke raamatus seostub Saaremaaga ja vahetu sõjajärgse ajaga veel teinegi lugu, kus meie ufoloogia hilisema "isa" Eduard Nurja kodutalu külastasid 1945. aastal humanoidid, kelle kirjeldus vastab klassikalisele halli-stereotüübile.
Teatud seoste alusel väidaksin, et ka pärast Tehumardi veresauna laipade vahel ringi kõndinud ja surnukehasid ümber pööranud olendid olid nn hallid. Kui uskuda erialast kirjandust, puuduvad hallidel tulnukatel inimestele iseloomulikud emotsioonid (rõõm, kurbus, kaastunne jne) ning teatud "kaiffi" saavad nad üksnes inimeste kannatustest ja piinadest. Millega muidu seletada ufonautide aktiviseerumist 1944. a traagiliste sõjasündmuste perioodil ja seda siin Eestis, kus ufodest teati aega/kohta arvestades arusaadavatel põhjustel minimaalselt. Kattuvad veel külaliste kummaline sõiduriist (metalse läikega kellukese-kujuline aparaat) ja pentsikult vaaruv kõnnak. Eks hallegi ole mitut liiki, aga see on hoopis teine teema...
[Muudetud: 9-21-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-21-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-21-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-21-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-22-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-22-2010 Bluedreamer]
Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
Minu teada ainult hallidele sarnased siin käinud ongi.
Ja juba vanal ajal. Mõtle või koerakoonlastele:
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad...at2/1.html
Wiki leiab küll, et koerakoonlased olid Liivimaal algselt Opritšnina maakeelseks hüüdnimeks, mis tuli sellest, et opritšnikud kandsid sadulal koerapea ja luua kujutist, kui embleemi, mis sümboliseeris opritšnikute ülesannet välja nuuskida ja minema pühkida Ivan IV vaenlased. Aga ei mina seda juttu usu.
Küllap olid koerakoonlased ikka juba varem ka siinmail ringi rändamas. Neid kujutati kui koera pea ja inimese kehaga koletisi. Tegelikult sarnanevad ka Iarga olenditele.
Iarga olendist meil eraldi teema.
Sarnased tegelased on tuntud erinevate maade - Egiptuse, Kreeka, Rooma, Saksa - mütoloogiast.
Võivad olla ka anunnakkide ebaõnnestunud geneetilised katsed.
See Tehumardi lahingu lugu on huvitav küll. Seda on paaris kohas ka foorumis mainitud:
ÕL artikkel:
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=349573
[Muudetud: 21-9-2010 Müstik]
Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Postitused: 74
Teemad: 11
Liitus: Sep 2010
Eesti ufojuhtumite põhjal tulnukate „liigitamine“ on tegelikult üsna tänamatu töö. Eelkõige selles mõttes, et allikakriitiliselt ülestähendatud juhtumeid on niigi vähe ja pahatihti pole ka lugude kirjelduslik element eriti informatiivne. Kui soovitakse uurida, millist liiki tulnukad on Eestit kõige enam väisanud -traditsioonilised hallid või põhjamaised-; siis jääb tulemus ikkagi mitmetitõlgendatavaks. Kindel on aga see, et välja ilmub rida teisi imelikke tulnukatüüpe, keda pole väidetavalt nähtud isegi mujal maailmas. Mis puutub klassikalistesse hallidesse, osutub nendega seotud tuntuimaks Eesti-juhtumiks ilmselt 1989. aastal toimunud intsident, kus varahommikuse piimaauto marsruudi blokeeris Pärnu maantee - Haimre teeristil hallide tünnikujuline kosmoselaev. Sedapuhku olid nad vist üksnes nn töömehed (hallide alamliik), kuna viimased ei ilmuta inimeste vastu erilist huvi ega agressiivsust.
Kõneledes põhjamaise tulnukarahva tegemistest Eesti aladel, meenub kohe hulk juhtumeid. Ühe omanäolisema ja paraku ka vähetuntud loona tuleks kindlasti esile tuua 1958. aasta oktoobrikuus Viljandimaal aset leidnud sündmus, milles talutuppa sisenenud 4 inimesesarnast humanoidi viisid kaasa 8-aastase poisi. Et juhtum on kajastatud Volke-ufopäevikutes (uus ning vana trükk) ja 21(?).10.2000 ilmunud Pärnu Postimehes, ei hakka ma seda siinkohal pikemalt refereerima – raamatud on soovijatele kättesaadavad, hea tahtmise korral leiab ajalehegi. Selle asemel arutleks siin hoopis mõningate paralleelide üle, kõrvutades läänemaailma ja kohaliku konteksti kattuvusi.
1) Tulnukad (põhjamaine rass) ning lapsed. See on kahtlemata väga intrigeeriv ja laiahaardeline teema, mis väärib omaette käsitlust mõnes teises arutelus. Praegu aga mainigem, et eelpool viidatud lugu on hämmastavalt sarnane Soome 1942. aasta juhtumile (Volke raamatus „Lapsed lendavas taldrikus“), kus inimestesarnaste tulnukate „külalisteks“ viidi 2 last – poiss ja tüdruk. Tüdruk nõustus vabatahtlikult, murdeealine poiss ei olnud nõus ning tema puhulkasutati vägivalda. Miks mitte mainida käesolevas kontekstis veel näiteks Billy (Eduard) Meieri fenomeni, kuigi tema lapseeast alanud püsikontakt plejaadlastega seisab praeguseks paljude vasturääkivuste tõttu kahtluse all.
2) Põhjamaiste suhtumine lastesse ja täiskasvanutesse. Üldiselt peetakse põhjamaist tulnukarassi inimeste suhtes sõbralikuks, eriti kui võrrelda seda hallide inimvaenuliku tegevusega. Levinud malli järgi austavat kõik põhjamaised igasuguseid eluvorme, nende käitumine inimestega olevat iseäranis soe (inimrass kui põhjamaiste vennad). Siiski ei pea see väide sajaprotsendiliselt paika. Meenutagem või 1954. aastal Mehhikos Antonio Villas-Boasiga läbiviidud seksuaalset eksperimenti, mis toimus pooleldi mehe tahte vastaselt. Nagu näha, leidub põhjamaistegi seas alamliike, kelle suhtumine inimestesse on rohkem teadlase/laborihiire vahekorra sarnane.
3) Põhjamaiste/hallide omavaheline läbisaamine. Sellesama Eesti poisi loos on seik, milles tulnukad võtavad poisiga aastaid hiljem kaugjuhtimise (telepaatia?) kaudu ühendust ja teatavad, et nad ei saavat käesoleval ajal tulla, kuna barbarid ründavad neid. Olevat ka hukkunuid. Minagi sattusin mõne aasta eest ufotemaatilist kirjandust uurides väitele, et hallide rass on osa põhjamaised alistanud ning paljud vangid töötavad nüüd hallide orjadena, viies läbi ka meditsiinilisi katseid. Mõned hallid olevat võtnud isegi põhjamaiste kuju, sest nõnda on võimalik inimkonda hõlpsamini eksitada. Võib-olla polegi väga vale hüpotees: äkki on hallid need barbarid?
Hea küll, niipalju siis praegu. Kuid ehk pakub see arutlus teistelegi asjast huvitatutele pisut mõtlemisainet.
[Muudetud: 9-23-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-23-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-23-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-23-2010 Bluedreamer]
[Muudetud: 9-27-2010 Bluedreamer]
Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
Tänud huvitavate Eesti UFO-juhtumite kirjeldamise eest!
Enamus neist lugudest on siin eelnevates teemades ka olemas, aga ega küll küllale liiga tee! 
Paraku pean ütlema, et siin niisuguseid inimesi foorumis ei olegi, kes oleks tähelepanu pööranud Eestis nähtud tulnukate liigitamisele.
Siin ollakse alles lapsekingades ja vaieldakse selle üle kas UFO-d on orbid ja mis on üldse orbid ja on ära toodud niisugune UFO liigitus:
http://para-web.org/viewthread.php?tid=5...#pid104091
Minagi ei teadnud põhjamaisest tulnukrassist. See tähendab niisugusest liigitusest.
Küll räägitakse siin palju aldebaranlastest ja orionlastest ja isegi kosmosesõdadest, rääkimata Orioni grupi maavälistest tehnoloogiatest ja teistest salastatud projektidest:
http://para-web.org/viewthread.php?tid=4522&page=3
Jah, Billy Meieri teemas, mille kunagi tegin, on need pikakasvulised tulnukad ka teemaks, aga....paraku pole see teema suurt kuhugi viinud senini...
Halle kosmosetulnukaid on tegelikult kolme liiki ja olen sellest kuhugi tulnukate liigitamise teemasse ka kirjutanud.
On arvatud ka, et hallid on tegelikult reptiloidid. Reptiloidid elutsevad teadaolevalt maa all, mis viib muidugi mõtted meie rahvaluulest pärit nimetusele - maa-alused.
Siis need põhjamaised. Varem oli nende kohta liigitus humanoidid ilmselt.
Neid olevat mitmesugust kasvu (1-2 m) ja nahavärvi. Juhtumeid nendega kohtumistest on teada juba 13. saj-st alates. Arvatakse olevat allutatud hallidele juba ammust aega.
Need, kes hallidele ei allu, on kõrgelt arenenud, vaimsete huvidega ja inimeste suhtes sõbralikud. Koduplaneet on arvatavasti Siiriuse, Orioni või Vega tähtkujus.
Nüüd kasutatakse rohkem nimetust reptiloidhumanoidid.
Nad on umbes inimese kasvu (1,7-2 m), humanoidset tüüpi ning meenutavad välimuselt sisalikke. Varbaid ja sõrmi on kolm, karvkate ja suguelundid puuduvad.
Osades raamatutes arvatakse, et nad valitsevad
Hallide kosmosetulnukate üle, kes korraldavad inimrööve neile vajalikul eesmärgil. Samuti, et nad on intuitiivsed või paranormaalsed olendid ja suudavad muuta kuju.
Teavet tulnukaliikide kohta on väga erinevat ja mõni teave on teisega lausa vastuolus.
Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Postitused: 74
Teemad: 11
Liitus: Sep 2010
11-02-2011, 14:47
(Seda postitust muudeti viimati: 26-05-2011, 20:08 ja muutjaks oli Bluedreamer.)
Jätkaksin selle postitusega ammusurnud teemat “Eesti juhtumite arutelu”. Kunagi lootsin sest võrsuvat laiemapõhjalist diskussiooni, ent ilmselt osutus mu käsitluslaad liiga ebahuvitavaks. Temaatikat ennast ma igavaks ei pea – mis võiksid meid puudutada enam kui mitte Eesti ajalooga vahetult seotud ufo- ja humanoidivaatlused?
Vanemate ja seni vähetuntud juhtumite osas pakub olulist allikmaterjali Jüri Lina teos “Mõistatuslikkuse kütkeis” (1996). Jätan siinkohal kõrvale Lina äärmusliku maailmavaate (eriti tema vabamüürluse-alased kontseptsioonid), mida ma isiklikult ei tunnusta. Kuid meie ufoloogia edendajana on tal suuri teeneid. Need avalduvad eriti selgelt varemmainitud raamatukeses, mis oma üldise vähenõudlikkuse taustal (näiteks Volke analüüsid on temast klass kõrgemal) sisaldab siiski erakordselt huvitavaid juhtumikirjeldusi 20. sajandi alguse Eestist. Nähtavasti on tegemist Lina enda küsitlustöö ja meie vanema põlve ufouurijatega (eeskätt Eduard Nurja) peetud kontaktide viljadega. Ei hakka neid siinkohal pikemalt refereerima -asjast huvitatud on raamatuga juba eelnevalt kursis või leiavad selle mõningase otsimise järel isegi-; ent jagaksin kaasfoorumlastega loetu põhjal tekkinud omapoolseid mõtteavaldusi.
Teatavasti tabas Ameerika Ühendriike 19. sajandi viimastel aastatel mõistatuslike õhulaevade buum. Inimesed nägid kentsakaid propellerite ning tiibadega õhusõidukeid, mis sageli maandusid, nii et võis näha täiesti inimesesarnaseid piloote. Tihtipeale küsiti kohalikelt joogivett ja maist toitu. Järgmise sajandi alguseks levis nähtus Austraalia ja Uus-Meremaa kohale. Sealt edasi täheldati sarnaseid objekte ka Rootsis. 1909. aasta augustis olevat tundmatut, kuid juhitavat õhulaeva nähtud Tallinna kohal. Tollaste ajalehtede teadete järgi tegi see linnataevas kaks ringi, kadudes seejärel Soome suunas.
Kas tegemist oli mingisuguse vähemarenenud maavälise rassi külaskäikudega Maale või püüti õhulaevade abil võtta toonastele inimestele mõistuspärasemat kuju? Kuigi leidub ka üksikuid renessansiaegseid maalijäädvustusi, millel on kujutatud hoopis tänapäevasemale ufo-stereotüübile vastavaid “lendavaid taldrikuid”. Rääkimata veelgi varasematest kroonikatekstidest. Samas meenuvad kurikuulsad mustad kummituskopterid, mida on vaadeldud alates 60. aastatest nii USAs kui Lõuna-Vietnamis. Need näivad olevat kunagiste hääletute õhulaevade modernsem jätk. Muide, 1986. aasta suvel vaatlesid juhuslikud tunnistajad Põlvas Meelva järve kohal liikuvat kummituslennukit. Jääb üle vaid tõdeda, et meile tuttavlikemate vormidega maavälised lendobjektid (õhulaevad, lennukid, kopterid) on eksisteerinud paralleelselt teiste ufo-laadsete objektidega; asudes inimliku tehnoloogia hetketasemest alati sammuke eespool.
Käesoleva postituse finaalina tahaksin kajastada 1902. aastal Saaremaal aset leidnud lugu, mis kvalifitseerub vist teadaolevalt varaseimaks dokumenteeritud Eesti ufojuhtumiks. Ometi kõlab see väga nüüdisaegselt. Nimelt oli üheksaaastane Mihkel Mätlik (s 1893) tollal Kaali mõisas lambakarjaseks. Ühe ilusa suveõhtu hämaruses jalutas ta koos teiste poistega Kaali järve (sic!) vallil – seal tavatsesid noored õhtuid veeta. Äkki märkasid jalutajad endi ees rajal mingit halli asja. Algul peeti seda siiliks, ent varsti selgus, et elusolendiga pole antud juhul tegemist. Samal momendil veeres poistest mõni meeter eemal hääletut mööda teed ümmargune kera, mis oli vaksast (umbes väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahe) veidi suurema läbimõõduga. Luitunud tõrvapapikarva pall paistis olevat üsna sile. Kera ei kavatsenud kedagi enese ligidale lubada, kuna just kättesaamise hetkel põikas ta pidevalt eemale. Jooksutanud uudishimulikke püüdjaid mõnikümmend meetrit, kadus pall tee kõrvale sarapuupõõsasse. Puhmast läbi tuustides ei leitud saladuslikust kerast enam jälgegi.
Aeg on pikaleveninud postitus lõpetada. Kui keegi heatahtlik lugeja veel viitsib, võiks mõnes teises postituses arutleda vanemate siinmaiste, kuid seda intrigeerivamate humanoidivaatluste üle. Nagu näha, ei ole nn lendavad taldrikud üksnes tänase päeva fenomen.
Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Postitused: 11,429
Teemad: 172
Liitus: Apr 2007
Bluedreamer - asi pole ei sinus ega teemas vaid neis kes midagi näinud.
Hetkeline seis ei ole soodne, et oma kogemusi lahkama asuda.
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
(11-02-2011, 14:47 )Bluedreamer Kirjutas: Käesoleva postituse finaalina tahaksin kajastada 1902. aastal Saaremaal aset leidnud lugu, mis kvalifitseerub vist teadaolevalt varaseimaks dokumenteeritud Eesti ufojuhtumiks. Ometi kõlab see väga nüüdisaegselt.
Nimelt oli üheksaaastane Mihkel Mätlik (s 1893) tollal Kaali mõisas lambakarjaseks. Ühe ilusa suveõhtu hämaruses jalutas ta koos teiste poistega Kaali järve (sic!) vallil – seal tavatsesid noored õhtuid veeta. Äkki märkasid jalutajad endi ees rajal mingit halli asja. Algul peeti seda siiliks, ent varsti selgus, et elusolendiga pole antud juhul tegemist. Samal momendil veeres poistest mõni meeter eemal hääletut mööda teed ümmargune kera, mis oli vaksast (umbes väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahe) veidi suurema läbimõõduga. Luitunud tõrvapapikarva pall paistis olevat üsna sile. Kera ei kavatsenud kedagi enese ligidale lubada, kuna just kättesaamise hetkel põikas ta pidevalt eemale. Jooksutanud uudishimulikke püüdjaid mõnikümmend meetrit, kadus pall tee kõrvale sarapuupõõsasse. Puhmast läbi tuustides ei leitud saladuslikust kerast enam jälgegi.
Aeg on pikaleveninud postitus lõpetada. Kui keegi heatahtlik lugeja veel viitsib, võiks mõnes teises postituses arutleda vanemate siinmaiste, kuid seda intrigeerivamate humanoidivaatluste üle. Nagu näha, ei ole nn lendavad taldrikud üksnes tänase päeva fenomen.
See on täitsa huvitav lugu ju! Muidugi ei ole UFO-d tänase päeva nähtused. Meil siin teemade viisi paleoufoloogiat, st muistsete aegade UFO-lugusid. Neid võib juba piiblist lugeda. Ja muistse aja astronaute võib imetelda nii kaljujoonistel kui sumeri kivitahvlitel. Terves maailmas on neid kujutatud.
See helendav kera tuletab aga meelde seda Muhu lõkitsat. Selle kohta meil lausa eraldi teema:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...%C3%B5kits
Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Postitused: 96
Teemad: 2
Liitus: Jan 2011
Lase ikka edasi,lugejaid on niiet tapab.
Postitused: 24
Teemad: 0
Liitus: Oct 2009
Loodan, et postitasin õigesse kohta. Pärnumaal toimub midagi vist.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=414995
Postitused: 1,057
Teemad: 8
Liitus: Dec 2009
Loomulikult toimub juba suvest saadik,kuid nüüd hakatakse alles kirjutama,kui asi väga tihedaks läeb,püüti küll keerata asi naljaks,et <hiinalaternad> ja sitikad/ämblikud koovad võrke elektrijaamas
Postitused: 2,532
Teemad: 24
Liitus: Apr 2009
17-02-2011, 12:32
(Seda postitust muudeti viimati: 17-02-2011, 12:36 ja muutjaks oli Jõhvikas.)
(17-02-2011, 09:00 )Skyplanet Kirjutas: Loodan, et postitasin õigesse kohta. Pärnumaal toimub midagi vist.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=414995
Ei, ei, see ei saa võimalik olla! Kindlasti on tegu laeva, lennuki, hiina laternate või on nägijad lollakad, joodikud, usuhullud. Ja, jaa, küllap mina juba tean. Katsugu keegi väita vastupidist, muidu hakkan teda kohe lahterdama, sildistama ja muutun isiklikuks.
Elagu vaba mõtlemine, sõnavabadus ja julgus seda avalikult välja öelda!
Postitused: 174
Teemad: 1
Liitus: Mar 2009
(17-02-2011, 12:32 )Jõhvikas Kirjutas: (17-02-2011, 09:00 )Skyplanet Kirjutas: Loodan, et postitasin õigesse kohta. Pärnumaal toimub midagi vist.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=414995
Ei, ei, see ei saa võimalik olla! Kindlasti on tegu laeva, lennuki, hiina laternate või on nägijad lollakad, joodikud, usuhullud. Ja, jaa, küllap mina juba tean. Katsugu keegi väita vastupidist, muidu hakkan teda kohe lahterdama, sildistama ja muutun isiklikuks.
Elagu vaba mõtlemine, sõnavabadus ja julgus seda avalikult välja öelda!
Milleks hüsteeritseda? Kas see viib teemat kuidagi edasi?
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
See ei olnudki hüsteeritsemine.
See oli ilmselt selleks, et edaspidi ei tuleks niisuguseid poste.
Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Postitused: 174
Teemad: 1
Liitus: Mar 2009
(17-02-2011, 15:00 )Müstik Kirjutas: See ei olnudki hüsteeritsemine.
See oli ilmselt selleks, et edaspidi ei tuleks niisuguseid poste.
Ah et siis profülaktika nagu  ? Nojah.
Postitused: 74
Teemad: 11
Liitus: Sep 2010
08-06-2011, 16:51
(Seda postitust muudeti viimati: 08-06-2011, 16:53 ja muutjaks oli Bluedreamer.)
Talvel sai lubatud, et järgnevalt võiks käsitleda vanemaid Eestis toimunud humanoidivaatlusi. Valisin neist välja kaks (Jüri Lina "Mõistatuslikkuse kütkeis"), mis intrigeerivad oma toimumise aja ning nähtu erakordsuse poolest. Käesolevas postituses kirjeldan esimest.
Tiiu Vesik (sünd 1892) Kihnust läks ühel 1915. aasta oktoobrikuu õhtul kirikumõisa kirja posti panema. Paistis kuu. Kirikuteele viis jalgrada põiki üle suure lageda välja. Vankriteed ja lagendikku lahutas aed, mille augu kaudu jõudis jalgrada suurele teele. Jalgrajal käies nägi Vesik kaht naist kiriku suunast tulemas ja üle vankritee jäävatest taluhoonetest möödumas. Üks olevat hääle järgi olnud Maria Kott Muru talust.
Kuid seletamatum kohtumine ootas alles ees. Jõudnud aiamulguni, kavatses naine teele pöörata. Korraga märkas ta talupoolsel lagendikul kolme imelikku kuju. Kuuvalgel kõndisid nad täiesti hääletult, osutamata ehmunud vaatlejale vähimatki tähelepanu. Need olid hiiglapikad tumedais rõivas mehed. Kui Vesik neid silmas, asusid nad talust veidi paremal ning liikusid kirikuteega paralleelselt (vasakult paremale) männiku poole, möödudes vaatlejast 15-20 m kauguselt. Olendid kõndisid üksteise kõrval nagu sõdurid. Liikunud veidi maad, painutasid kõik kolm ülakeha aeglaselt alla. Kõndimist seejuures ei katkestatud. Siis astusid nad jälle sirgelt, kuni kummardusid uuesti... Nõnda ületasid kummalised olendid umbes 100 m laiuse lagendiku ja kadusid mändide varju. Oli näha, et võõraste pead ulatusid puude alumiste oksteni - seega võis meeste pikkus olla umbkaudu 4 m. Tunnistaja kirjeldas olendeid kolm korda tavalistest meestest pikematena. Vesik jälgis veidrate sammujate jalutuskäiku aiale nõjatudes. Ta mõtles hulk aega, mida teha, otsustades viimaks koju tagasi pöörduda – viimati ilmuvad mehed uuesti tema ette…
Nähtust on möödunud palju aega ja ühtki tunnistajat enam elavana ei leia. Ometi kõlab toimunu ajastut ning tunnistaja sotsiaalset keskkonda arvestades liiga fantastilis-detailsena, et süüdistada erilise kogemuse osaliseks saanud naist postuumselt vassimises. Tõele au andes pole niisugused paraanomaaliad siinkandis sugugi võõrad. Ka 1939. aasta sügisel nähti õhtutaevas läänest itta sammuvat hiigelkasvu meest, kes hoidis käes mõõka. Saabumas olid ärevad ajad. Meenutagem nüüd, et kevadel 1915 maabusid sakslased Ruhnus. Sealt edasi järgnes Saare- ja Hiiumaa vallutamine.
Isegi siis, kui ufonähtus osutub müüdiks, väärib see tähelepanu kui inimkonna üks suuremaid sotsiaalpsühholoogilisi fenomene.
Postitused: 2,693
Teemad: 16
Liitus: Apr 2011
08-06-2011, 17:47
(Seda postitust muudeti viimati: 08-06-2011, 17:48 ja muutjaks oli euroruubel.)
Tsitaat:Hiljuti jooksis siit läbi 1944. aasta Tehumardi lahingu ning sellele järgnenud tulnukate lahinguväljal maandumise teema. Puutusin selle looga esmakordselt kokku 1998. aastal, kui ilmus Igor Volke sinisevärviline "Ufo-päevikud". Seda üllatavam oli nüüd teada saada, et juba Valdo Pantki puudutas legendaarses telesarjas "Täna 25 aastat tagasi" (60. a-de lõpp) Tehumardi vaatlust. Muide, Volke raamatus seostub Saaremaaga ja vahetu sõjajärgse ajaga veel teinegi lugu, kus meie ufoloogia hilisema "isa" Eduard Nurja kodutalu külastasid 1945. aastal humanoidid, kelle kirjeldus vastab klassikalisele halli-stereotüübile.
Teatud seoste alusel väidaksin, et ka pärast Tehumardi veresauna laipade vahel ringi kõndinud ja surnukehasid ümber pööranud olendid olid nn hallid. Kui uskuda erialast kirjandust, puuduvad hallidel tulnukatel inimestele iseloomulikud emotsioonid (rõõm, kurbus, kaastunne jne) ning teatud "kaiffi" saavad nad üksnes inimeste kannatustest ja piinadest. Millega muidu seletada ufonautide aktiviseerumist 1944. a traagiliste sõjasündmuste perioodil ja seda siin Eestis, kus ufodest teati aega/kohta arvestades arusaadavatel põhjustel minimaalselt. Kattuvad veel külaliste kummaline sõiduriist (metalse läikega kellukese-kujuline aparaat)
Hakkasin seda upitatud teemat otsast lugema ja...hallidel võis olla eriline huvi SS sõdurite vastu,keda siis või kelle laipu taga otsiti: SS väidetavalt "võimeid" saanud sel hetkel hallidega sõjas olnud tulnukseltskonnalt ( lakanud siiski Hitlerit toetamast 43. aastal?).
Postitused: 2,532
Teemad: 24
Liitus: Apr 2009
Postitused: 1,473
Teemad: 21
Liitus: Sep 2009
(22-06-2011, 13:33 )Jõhvikas Kirjutas: Haapsalu kohal lendasid müstilised tuled
Huvitav video.
Postitused: 2,177
Teemad: 39
Liitus: Apr 2011
1) Inimesed oskavad toota sünteetilist verd ja sünteetilist liha, liites taimsest toidust pärit aminohapped kokku sünteetiliseks lihaks.
Ilmselt valdavad sarnast aminohapete liitmise tehnoloogiat ka meist arenenumad tulnukad - kuid inimeste kannatuse/piinadega/tapmisega vabanevat eluenergiat peaks olema palju raskem kui mite võimatu "sünteesida".
Hallid tulnukad kuuluvad nn "pahade" tulnukate hulka - siit ka nende "huvi" sõjatandril surevate/piinlevate sõdurite vastu.
Kuna sündimata lapse tapmisel peaks vabanema väga suur kogus eluenergiat, siis seletab see pahade tulnukate suure huvi abordikliinikute vastu, millele on näiteks seriaalis Salatoimikud/X-files üsna tihti tähelepanu juhitud.
Ehk pahasid tulnukad huvitavad inimeste kannatused, piinlemine ja surm, kuna nad ilmselt "toituvad" inimeste eluenergiast.
Analoogiaks võiks tuua heas toitumuses kassi, kes "mängitab" kinnipüütud hiire surnuks, kuid ei söö hiirt ära - nii saab kass või kassi juhtiv paha tulnukas hiire eluenergia omale toiduks.
2) Mis aga puudutab Eestis toimunud paari inimpõlve taguseid vaatlusi, siis olid nende kirjeldused mõjutatud kiriku ajupesust: igasugu ringiluusivatest saatanatest, pahadest vaimudest, kummitustest ja tulnukatest polnud sünnis rääkida - ehk tõe monopool koos sobilike tõlgendustega pidi kuuluma Vatikanile, mitte aga tavalisele orjastatud inimesele.
Praeguse aja vaatlusi mõjutab materjalistlik ajupesu: inimkond on arengu tipp ja meist ei saa olla kedagi paremat - ehk kui keskmine ajupestud eestlane näeb tulnukat / lendavat taldrikut, siis ta ei soovi omale tunnistada nähtut.
Eraldi teema on selles, et kõigi riikide ufouurijate eliit üritab maha salata ehedaid tunnistusi ja vaatlustulemusi - vaadake kasvõi Volke vastuseid ajalehtedes, kus ta üritab tundlikel teemadel rääkida ümmargust juttu, kuid soovi korral suudaks ta neil teemadel rääkida tuhandeid kordi detailsemat juttu.
Väidetavalt olevat peale IIMS toimunud mitmete suurriikide linnades "tulnukate showd", kus tulnukad olevat ennast avalikult näidanud koos lendavate taldrikutega, ning üritanud inimestega suhelda - kuid need olevat eranditult lõppenud juhmide inimeste "paanikaga" ja selle kinnimätsimiseks korraldatud mälestuste kustutamisega masside teadvusest - ehk seni, kuni meie keskel elab suurtes kogustes harimatut ja juhmi inimmassi, üritavad tulnukad ennast "peita" optiliste miraazide ja mõttekontrolli meetodite abil - sarnaselt on kinnimätsimisest huvitatud ka suurte riikide valitsused, et säilitada neile sobiv praegune elukorraldus.
Oletame korraks, et kellegil õnnestuks Eestis filmida tulnukaid ja lendavaid taldrikuid äärmiselt detailselt FullHD kaamera abil - paljusid foorumi külastajaid ei üllataks nähtu, kuid igasugu skeptikud hakkaks pilduma süüdistusi arvutiga kokku monteeritud võltsingutest (näete King-Kongi filmis pandi väljasurnud türannosaurus tõetruult liikuma, sama hästi saaks arvuti abil ka mistahes tulnuka või taldriku tõetruult liikuma panna).
Kui aga selline videoklipp jõuaks teleka vahendusel massidesse, kaotaks juhmid abitöölised ja muidu lollid igasuguse elu mõtte, ning praegune elukorraldus kukuks kokku.
Näiteks minule poleks vaja "tõestuseks" detailset videoklippi lendavast taldrikust - minu teadmistes "kumab läbi" eelmiste elude mälestus lendava taldriku juhtimisest: istud suure ja raske taldriku sees, ning keskendud vaikuses ja rahus oma mõtted sellele, kuidas taldrikut juhtida, ning suur ja raske taldrik allub hetkeliselt sinu tahtele - mingeid arvuteid, nuppe, ega kange pole, on vaid väike klaaskera, mille abil loeb lendava taldriku juhtsüsteem sinu mõtteid ja lendab sinna kuhu soovid - ehk oluline on vaid oma mõtete kontsentreerimine taldriku juhtimisele ja mitte mõelda igasugu segavatele kõrvalteemadele nagu inimesed reaalses elus pidevalt teevad.
Samuti ei valmista mulle mingeid probleeme teadmine, et meist on targemaid tsivilisatsioone: päiksesüsteem asub Linnutee galaktika äärealal ja Päike on üsna noor täht - seega on üsna mõistlik eeldada, et meist on palju arenenumaid tsivilisatsioone teiste vanemate tähtede ümber asuvatel planeetidel.
Ehk need kes teavad, neile pole mõtet näidata - ning neile, keda haaraks nähtu tõttu paanika pole samuti mõtet näidata.
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
(11-02-2011, 14:47 )Bluedreamer Kirjutas: Käesoleva postituse finaalina tahaksin kajastada 1902. aastal Saaremaal aset leidnud lugu, mis kvalifitseerub vist teadaolevalt varaseimaks dokumenteeritud Eesti ufojuhtumiks. Ometi kõlab see väga nüüdisaegselt.
Nimelt oli üheksaaastane Mihkel Mätlik (s 1893) tollal Kaali mõisas lambakarjaseks. Ühe ilusa suveõhtu hämaruses jalutas ta koos teiste poistega Kaali järve (sic!) vallil – seal tavatsesid noored õhtuid veeta. Äkki märkasid jalutajad endi ees rajal mingit halli asja. Algul peeti seda siiliks, ent varsti selgus, et elusolendiga pole antud juhul tegemist. Samal momendil veeres poistest mõni meeter eemal hääletut mööda teed ümmargune kera, mis oli vaksast (umbes väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahe) veidi suurema läbimõõduga. Luitunud tõrvapapikarva pall paistis olevat üsna sile. Kera ei kavatsenud kedagi enese ligidale lubada, kuna just kättesaamise hetkel põikas ta pidevalt eemale. Jooksutanud uudishimulikke püüdjaid mõnikümmend meetrit, kadus pall tee kõrvale sarapuupõõsasse. Puhmast läbi tuustides ei leitud saladuslikust kerast enam jälgegi. Huvitav, kui niisugune lugu oleks juhtunud alles paar päeva tagasi, mida siis juhtumi kohta oleks kommenteeritud?
|
