Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Rohelised õed-vennad ei kakle
#1
Jutt pole sedapuhku väikeste roheliste mehikeste-naisukeste elukommetest vaid me oma kaas-Maalastest taimeriiklastest. Ka taimede vahel käib äge olelusvõitlus valguse, vee ja toitainete pärast. Iga metsaskõndija võib oma silmaga näha selle võitluse võitjaid ja kaotajaid. Silmale nähtamatu, aga veelgi ägedam võitlus käib mulla all juurestike vahel: taimede juured püüavad kasvades eelistatult vallutada naabri territooriumi. Välja arvatud ühel juhul - kui tegemist on sama ema lastega. Siis ollakse kaaslaste vastu märksa leebemad, ei trügita oma juurtega teise kasvumaale vaid jäetakse talle piisavalt eluruumi. Sellele Kanada uurija Susan Dudley tähelepanekule* räägiks nagu mingis mõttes vastu USA uurija Omer Faliku varasem tulemus. OF kasvatas samas potis kõrvuti kahte taime, mis olid saadud ühest poolitatud aedhernest, st olid geneetiliselt identsed. "Poolvendade" juurestike vahel käis võitlus ilma igasuguse "vennaarmuta".
Mida sellest (sinepimaitselisest herne)supist siis arvata? OF katse näitab, et "oma-võõras" äratundmine (oma juur - võõras juur) ei tugine keemilistel signaalidel - geneetiliselt identsetel taimedel on need identsed. Mis siis üle jääb? Uurija vihjab mõneti ähmaselt "elektriliste või hormonaalsete signaalide vahendatud füsioloogilisesele koordinatsioonile sama taime erinevate juurte vahel", mis aga puudub erinevate taimede vahel. Muidugi avaneb siinkohal võimalus rääkida "aura(de)st" või "morfogeneetilistest väljadest".
Aga kuidas siis sinepiga (SD katsed)? Noh ... tuleb lihtsalt oletada, et samast emast põlvnemine on pisut erinev noaga poolitamisest.

* uurimisobjektiks oli sinepite perekonda kuuluv rannataim Cakile edentula.

PS.: Vau, milline aktiivsus - ühe päeva postid ei mahu enam ühele lehele, kohal käinud 78 kasutajat. Mida see küll tähendama peaks?
Vasta
#2
Koolivaheaeg - noortel rohkem aega ja ka ilma on vihmane ;-) Müstika onju ;-)))


PS. Lehekülge tulebh pikemaks teha - kuni 101 postitust.

Muudetud: 15-6-07 kell 06:20:00 excubitoris
Vasta
#3
Seda "bioloogilist teadvust" või "morfogeneetilist välja" sai kord riivamisi puudutatud Imelike Metsade peatükis. Panen selle lõigukese copy-pastega siia sappa.

Mets on kooslus, süsteem, organism. Minul isiklikult on kujunenud selline arvamus, et teatud keerukusega süsteemid omavad midagi hinge või teadvuselaadset. Seda nii elusa kui eluta looduse puhul. Rääkimata loomadest, kellel on tõestatult liigiteadvus, mälu jne. (mis muidugi muutub loomapidajapoolse mõjutuse läbi indiviidimäluks ja teadvuseks - oleme seda kõik kogenud, kellel vähegi olnud armastatud, hoitud lemmikloom). Selline liigiteadvus esineb ka taimedel. Kõik oleme kogenud toalillede käitumist, kui neid piisavalt hoida ja armastada (universumi üks tugevamatest liikumapanevatest jõududest). Venelased mõõtsid juba paarkümmend aastat tagasi raietöödel puude stressi. Seda just raiutava puu naaberpuudel. Kui langetamisele aga kaasati kohalik evengist shamaan, kes tagus kondiga trummi, ümises loitse ja palus metsavaimult lepitust - ei näidanud mõõteriistad puudel mingeid stressiilminguid. Veel. Shamaani abiga langetatud puit oli hoopis teiste kvaliteediomadustega. Tüved ei jooksnud vaigust tühjaks - ei tekkinud kuivamispragusid, koor ei löönud lahti, üraskid ei rünnanud. Puidu säilivusaeg ja kvaliteet ei olnud võrreldavgi tavamaterjaliga.
See puude nn. liigiteadvus on metsakooslusel vaid osa millestki suuremast. Meie esivanemad oskasid selle millegagi koos elada, said sellelt abi ja tuge. Tunti vajalikke käitumismalle, loitse, rituaale mis olid kujunenud aastatuhandete jooksul. Loitsude jõud on nende helilises rütmis ja võnkesageduses mis ühtib mõjutatava koosluse objekti, indiviidi omavõnkesagedusega. Sageduste kokkulangemisel (oleme ju kõik õppinud laineteteooriat) on võimalik teatud võnkeid kustutada teisi võimendada. Näiteks metsaloitsud puumaterjali hankimiseks või siis vastav loits karjakoera rästikusalvatud käpa ravimiseks. Minul isiklikult on kogemus kuidas külamemm loitsudes kootas mu põlvel kirvehaava.
Tagasi metsa.
Üksikute puude, taimede, putukate, loomade liigiteadvused on metsas ühinenud kooslusteadvuseks. See on nn. ühiskonnateadvus, oma võnkesageduse oma magnetimi ja väljadega. Inimese teadvus, eriti just metsarahva - eestlaste teadvus, tunnetab paljutki sellest. Paljudel rahvastel, eriti mis puudutab stepihõime, neid võimeid pole. Mets kui selline äratab neis õudu. Neil puudub metsaga sarnane võnkesagedus.
Vaatame algallikaid - rahvapärandit. Vene muinasjuttudes oli pimedas koledas metsas Baba-Jaga kanajalgadel onn. Kole, jube, õudne!
Eesti Rahva ennemuistsetes juttudes läks vaenelaps hädaga alati metsa pakku. Mets peitis, kattis, hoidis. Või loe Aleksis Kivi. Kuhu läksid Jukola seitse venda kui olid pasa kokku keeranud? Metsa! Mets oli isa ja ema eest. Mets kattis, mets toitis.
Siit kokkuvõte. Metsas oleme külas. Mets tunnetab meid ja meie metsa.
Kõik nn "äraolemise momendid" on tegelikult meie teadvuse võnkesageduse kokkulangemisfenomenid metsakoosluse kui organismi omavõnkesagedusega - paraku me ei oma enam neid võimeidja oskusi, et saaksime aru sellest infost, mis meile neil hetkedel üritatakse anda.
Vasta
#4
Või vähemalt levib selline informatsioon vegetatiivselt paljunevate (roomavate kasvude abil) taimede (valge ristik, maasikas jt) korral kogu vegetatiivse võrgustiku ulatuses. Selle tõestuseks tegid hollandlased järgmise katse. Röövikutel lasti valida kahte sorti valge ristiku lehtede vahel: ühtede, mis pärines võrgustikust, mida nende sugulased olid juba eelnevalt rünnanud ja teiste, "neitsilike" vahel. Röövikud valisid pea eranditult viimase. Interpretatsioon: info röövikuründest levib kogu võrgustiku ulatuses ja rakendub ka üldine "keemiline kaitse" (milles iganes see siis täpselt väljendub), mis muudab taolised lehed röövikutele vähem meeldivateks.(LiveScience)

"I thought all the trees were whispering to each other, passing news and plots along in an unintelligible language" (LoTR)
Vasta
#5

Väga hea teema teemade Puud või teema Päästkem meie metsad jätkuks.
Zed on kirjutanud:
(15-06-2007, 08:13 )zed Kirjutas: Minul isiklikult on kujunenud selline arvamus, et teatud keerukusega süsteemid omavad midagi hinge või teadvuselaadset.

See puude nn. liigiteadvus on metsakooslusel vaid osa millestki suuremast. Meie esivanemad oskasid selle millegagi koos elada, said sellelt abi ja tuge. Tunti vajalikke käitumismalle, loitse, rituaale mis olid kujunenud aastatuhandete jooksul. Näiteks metsaloitsud puumaterjali hankimiseks või siis vastav loits karjakoera rästikusalvatud käpa ravimiseks.

Üksikute puude, taimede, putukate, loomade liigiteadvused on metsas ühinenud kooslusteadvuseks. See on nn. ühiskonnateadvus, oma võnkesageduse oma magnetimi ja väljadega. Inimese teadvus, eriti just metsarahva - eestlaste teadvus, tunnetab paljutki sellest. Paljudel rahvastel, eriti mis puudutab stepihõime, neid võimeid pole. Mets kui selline äratab neis õudu. Neil puudub metsaga sarnane võnkesagedus.

Siit kokkuvõte. Metsas oleme külas. Mets tunnetab meid ja meie metsa.
Kõik nn "äraolemise momendid" on tegelikult meie teadvuse võnkesageduse kokkulangemisfenomenid metsakoosluse kui organismi omavõnkesagedusega - paraku me ei oma enam neid võimeid ja oskusi, et saaksime aru sellest infost, mis meile neil hetkedel üritatakse anda.

Siin teema jätkuks Valdur Mikita arvamusi.
Mikita arvates on meie suulises pärimuses sünesteesia otseseid jälgi, need seostuvad sageli metsaga ja müütilise linnukeelega: “Mitmiktaju nimetasidki meie esivanemad võib-olla lindude keeleks” (lk 39).
Puuoksad meenutavad talle neumasid, keskaegseid noodimärke, mille nimetus arvatavasti tähendas hingamist (kreeka pneuma – ‘tuul’, ‘hingeõhk’). Sellistes “loodusneumades” olevat Mikita leidnud oma mitmiktajude jaoks sobiva keele. “See oli minu jaoks murdepunkt. Mulle tundus, et kunagi olidki päriselt olemas inimesed, kes oskasid puude järgi laulda. See oli loomulik noodisüsteem, võimalus luua ja esitada oma laule. Sel hetkel ma sain vist aru, mida võis mõelda muistne inimene, kui ta ütles, et puu või kivi sees on laul. Või et seal on vaim, kes laulab. Märgi tähendus oli puu sees juba loomulikul kujul olemas, temaga kokku kasvanud” (lk 37).

Ja teisal:
“Minu puhul on vist sünesteesia peamine põhjus, miks ma üldse hakkasin kirjutama,” pihib Mikita. “Sünesteesia painab” (lk 23). Ja selle subjektiivsuse kaudu saabki sünesteesia otseselt siduda metsaga, sest “mets lülitab inimese teadvuse vahel poolkogemata ümber pisut teistsugusele, sünesteetilisele ehk kõikehõlmavale teadvusele” (lk 21–22).

Artikkel ajakirjast "Vikerkaar"
http://www.vikerkaar.ee/archives/378


Vasta
#6
Puud on erineva energeetikaga, jalakas näiteks on "eemale tõukava auraga" kaua selle puu all olla ei ole hea. Küll kasutatakse seda omadust põletike raviks. Mänd (vähemalt mulle tundub) on mulle sobiv puu mediteerimiseks. Olles lapsena suviti Laulasmaal harjus männiga. Kui on hingeliselt raske pane selg vastu tüve ja katsu mõtteprotsess peatada (mis muidugi täielikult ei õnnestu) ja ürita saada hingerahu. Sobivad puud peaks olema terved ja suhteliselt vanad ikka üle 100a. Kui see õnnestub siis suigatad hetkeks kas min. või 5 ei oma vahet, ärgates on kergem olla. Eeldan, et see on individuaalne ja sõltub inimese enegrgeetikast. Võib näha ka müstilisi unenägusid kui kõik klapib.
Vasta
#7
Erinevad inimesed kogevad puude aurat-energiat erinevalt.
Kuigi - teatud ühiseid jooni on.
Vasta
#8
Mul on näiteks kuusega hea klapp. Paned selja vastu puud, silmad kinni ja seisad seal niimoodi 10 minutit. Kui silmad lahti teed, siis tunned nagu oleks purjus. Parem on valida selline puu, kus teine kuusk ligidal kasvab ja lähed nende kahe vahele. Ka koht on tähtis, igas kohas se niimoodi ei ole. Kuused peavad vanad olema jah, 100 aasta kanti.
Vasta
#9
(24-02-2017, 21:51 )Kahvanägu Kirjutas: Mul on näiteks kuusega hea klapp. Paned selja vastu puud, silmad kinni ja seisad seal niimoodi 10 minutit. Kui silmad lahti teed, siis tunned nagu oleks purjus. Parem on valida selline puu, kus teine kuusk ligidal kasvab ja lähed nende kahe vahele. Ka koht on tähtis, igas kohas se niimoodi ei ole. Kuused peavad vanad olema jah, 100 aasta kanti.
See oleneb inimese energeetikast, kellele milline puu. Mänd ja kuusk on okaspuud, kas ainult need on sobilikud? Väiksemal puul on väiksem energiaväli ja puu tervis on tähtis, kui on haige puu siis ei tunneta midagi (aga järsku teeb halvemaks?). Lehtpuudest on pihlakas parimaid, minule küll tema energeetika sobib, suuri ja terveid pihlakaid on vähe. Tallinnas stroomi metsas suuri ja ilusaid mände on piisavaltSmile, 50+a. tagasi olid täpselt sama suured kui praegu.

Vasta
#10
Kuigi pihlakat peetakse nõiapuuks, mulle ta ei mõju. Pole aru saanud, et ka teised. Mind tõmbab ikka kuuskede poole.Smile
Vasta
#11
See, et puu on elusolend ei vaidle vastu keegi, küsimus on milline on puu tunnetus. Viimaste uurimuste järgi on puud sümbioosis seentega ja siis kogu puu&seene juurestik võib olla väga suur. Mesilane ja sipelgas on üpris lollid putukad, koos on neil võiks öelda intelligents teha suuri ehitisi mida üksinda ei oleks mõeldav, puudega võib olla samaSmile
Rahvas, inimesed on samuti, olgugi, et mitte nii nähtavalt, on ju venelasel ja sakslasel vahed näiteks töökultuuris. Paned sakslase venelastega koos tööle vene kollektiivi ja on varsti "ühinenud üldise mentaliteediga"
Inimeste ja metsade omavahelist energeetilist suhtlust pole uuritud või kui on siis tühiselt. Eesti on metsamaa ja peaks sellisena sälima. Järsku metsade hävitamise tulemusel hävib ka rahvas?Hrmm Või just selle poole püüeldaksegiAngry
RMK oma raiepoliitikaga on kuritegelik organisatsioon. Jutud suurest metsaistutamisest on jama, mine metsa ja vaata mahajäetud raiesmikke, seal kasvab võsa, istutamisst küll ei ole kohanud. Metsavahi ameti kaotamisega algas allakäik....seda aga just vajati!! Metsavaht teadis oma metsades enam vähem kõike, kus puud haiged, kus loomad liiguvad, kus võib ja isegi peab haiged puud maha võtma ja kus mets peaks kasvama. Rail Baltik, lageraie ja olemegi 25a iseseisvusega saavutanud selle mida nõukogude võim ei suutnud või ei tahtnud 45a saavutada.
Rahva, rahvuse hävitamine võib toimuda otse tule ja mõõgaga, võib ka hiilivalt ja vargsi....viimane just eestimaal toimub. Toome murjaneid ja anname neile siin hea elu, raiume metsad, jagame eesti raudteega pooleks, tõstame makse, hakkame fosforiiti kaevandama.....ja lõpuks rahvas kas sureb välja või kolib minema. Ameerikamaal indiaanlastega just nii tehtigiSmile Kas tahame olla XXI sajandi indiaanlased? Kelle juhid klaaspärlite eest loobuvad maadest ja metsadest... just nii! Mart Laar saades SVED panga nõukokku mingi 50000EEK eest kuus määras eesti rahva võlaorjusesse. Mõte oli selles, et eestis ei ole samad reeglid kui rootsis, siin pank ei vastuta kodulaenul võrdselt võlgnikuga vaid kogu vastutus jääb laenaja kanda jääd ilma kodust ja oled võlgnik ikka edasi... lisaks kohtutäitur peab ka su verd imema, kuidas temagi nagu puuk muidu saaks!
Hävivad metsad hävib ka rahvas, seda aga ongi ju vaja!
http://www.telegram.ee/arvamus/valdur-mi...mane-karje
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat