[Pomegranate]

Ego kaitsemehhanisme defineeritakse kui automaatseid psühholoogilisi protsesse, mis kaitsevad isiksust stressorite teadvustamise eest.
Ego kaitsemehhanismidega on tegelenud mitmed silmapaistvad teadlased, näiteks Sigmund Freud, tema tütar Anna Freud, Ameerika psühhiaater George Vaillant ja paljud teised.
Ego kaitsemehhanisme rakendatakse tugevate tundepuhangute e. afektide ohjamiseks äkiliste elukriiside korral, nagu näiteks lähedase surm, ent samas aitab see ka taastada emotsionaalset tasakaalu bioloogiliste impulsside muutuse korral (puberteet, menopaus). Ego kaitsemehhanismid aitavad ka säilitada enesekujutlust, kui näiteks on mõni kehaosa tugevalt deformeerunud mingi õnnetuse vms. tagajärjel.
Ego kaitsemehhanisme jaotatakse küpsuse järgi seitsmele tasandile. Näiteks esimesel tasandil eitatakse ja moonutatakse tugevalt välist reaalsust, mis on omane lastele. Ka teisel, kolmandal ja neljandal astmel on reaalsuse moonutamine ja eitamine ehk ebaküpsed kaitsemehhanismid käigus, mida kasutavad noorukid ja isiksushäiretega inimesed. Viiendal ja kuuendal tasandil on kerge reaalsuse moonutamine, mida kasutavad ärevushäiretega inimesed. Kõige küpsem tasand on seitsmes, mille kaitsemehhanisme kasutavad inimesed teadlikumalt.

Siinkohal võiks tuua mõned näited ego kaitsemehhanismidest:

• Allasurumine (hoidumine mõtlemast häirivale teemale)
  
• Altruism (kaaslastele pühendumine emotsionaalse konflikti vähendamise eesmärgil)
  
• Devalveerimine (liigsete negatiivsete omaduste omistamine kaaslastele või iseendale)
  
• Dissotsatsioon (karakteri ja identsuse tahtlik muutmine)
  
• Eitamine (ei tunnista fakte või subjektiivseid kogemusi)
  
• Huumor (olukorra üle naljatlemine)
  
• Identifikatsioon (matkimine e. imitatsioon)
  
• Ratsionaliseerimine (õigustuse leidmine oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele)
  
• Tühistamine (sümboolselt parandada juba toimunud situatsiooni n. üle õla sülitamine)
  

jne.

Kõige dramaatilisemaks ego kaitseks peetakse dissotsatsiooni, sageli eitavad dissotsiatiivsete häiretega inimesed oma probleeme, mille olemasolu on kõrvaltvaatajale ilmselge. Oma karaketri ja identsuse muutmise alla käivad näiteks läbi pisarate naermine, ebaadekvaatne üleolekutunne, religioosne ekstaas, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine jms, kus inimene vastavalt oma soovile muudab enda psüühilist seisundit.

Andmed on pärit juulikuu "Horisondist". Artikli ego kaitsemehhanismidest kirjutas kliiniline psühholoog, Akadeemia Nord õppejõud Maria Teiverlaur.

Soovitan seda artiklit täpsema ja põhjalikuma informatsiooni saamiseks kindlasti lugeda, kui huvi on.

Muudetud: 19-7-07 kell 20:06:34 Pomegranate

[Pomegranate]

Sa ei pea huumorit kaitsemehhanismiks, sest neid kaitsemehhanisme kasutame enamasti alateadlikult, mittetahtlikult. Ja tõesti, mina ei mõelnud seda välja ja see ei ole sorteerimine, need astmed jaotuvad selle järgi, kui küpse mõttemaailmaga inimesed neid kasutavad (jällegi loomulikult alateadlikult).

Muudetud: 19-7-07 kell 21:12:55 Pomegranate

[Pomegranate]

Siiski, kui keegi teeb sinu üle näiteks nalja, mis võib tõsiselt valus olla, kas sa näitad seda välja? Tavaliselt mitte, sa naerad kaasa, teed ise kah selle üle nalja.

Ega see huumor alati kah pole ju kaitsemehhanism, lihtsalt vahest ju juhtub nii....