Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Neutrontäht
#1
Mis ainest see neutron täht on kui 1 kuupsentimeeter tema pinnalt seda ainet kaalub 6 miljardi inimese raskuse.

Muudetud: 17-8-07 kell 11:30:34 Hallucigenia
Vasta
#2
http://parsek.yf.ttu.ee/~mars/gymn/T2hte.../frame.htm

Näe vaata ja uuri seda linki. Seal on kõik ilusasti suures kirjas välja toodud, mis ta on ja kuidas tekib. Pluss veel üht teist huvitavat.

Alusta ülevalt number 1st ja vaata järjest lehed läbi.
Vasta
#3
Maale lähim on nüüd leitud asuvat 250 ... 1000 valgusaasta kaugusel. Linnutee 100 000 valgusaastase läbimõõduga võrreldes on see peaaegu koduõues.
Vasta
#4
Tsitaat:Algselt postitas: KarlGregori
Mis ainest see neutron täht on kui 1 kuupsentimeeter tema pinnalt seda ainet kaalub 6 miljardi inimese raskuse.

Eks ikka neutronitest, nagu nimigi ütleb.
Vasta
#5
Temast kah siis. Magnetar on ülitugevat magnetvälja omav neutrontäht. "Ülitugev" on mudugi kahvatu ütlemine magnetvälja kohta tugevusega 10 GT (gigateslat) = "10 astmes 10 teslat". Võrdluseks: need kenad pisikesed vidinad - neodüümmagentid (tugeivamad püsimagnetid) - tekitavad välja umbes 1 T (ja sedagi väga väikeses ruumalas). Neutrontäht iseenesest pole suur asjandus, läbimõõdus mõnikümmend kilomeetrit, aga juba 1000 km kaugusel magnetarist rebitaks teid tükkideks teie kehas sisalduvale veele kui diamagneetikule sellise tugevusega magnetväljas mõjuvate jõudude poolt (analüüsimata siinkohal gravitatsiooniväljast põhjustatud loodejõudude mõju). Nii tugev magnetväli muudab vaakumi kaksikmurdvaks nagu Islandi pao kristalli - kõik asjad hakkavad läbi selle topelt paistma. Ja tuntud seose "ee võrdub emmtseeruut" kohaselt on taoline magnetväli seatinast 10 000 korda tihedam, st 1 liitris sisalduva välja mass oleks üle 100 tonni.
Vasta
#6
Kas esimese, 1967 leitud pulsari kaugus polnud vaid umbes 100 valgusaastat?
Vasta
#7
Neutrontäht on peamiselt neutronitest koosnev täht. Tegu on Päikesest umbes 8 kuni 30 korda suurema massiga tähtede arengu lõppstaadiumiga.

Tüüpilise neutrontähe raadius on vaid 10–15 km, kuid tema mass on võrdne 1–2 Päikese massiga. Neutrontähe tihedus on väga suur: suurusjärgus 100–1000 miljonit tonni kuupsentimeetri kohta. See vastab aatomituuma ja puhta neutronaine tihedusele.

Neutrontähel on tekkimise ajal väga kõrge temperatuur. Seejärel jahtub ta kiiresti. Tavaliselt on tema temperatuur lähedane Päikese tuuma temperatuurile.

Et neutrontähel on väga väike pindala, kiirgab ta äärmiselt vähe valgust, mistõttu neutrontähti on isegi parimate teleskoopidega väga raske avastada.

Neutrontähe gravitatsioon on nii suur, et ta painutab valguskiiri tugevasti kõrvale (gravitatsioonilääts).

Paokiirus võrdub kuni 150 000 km/s.

Neutrontähed tekivad suure massiga tähtedest. Kui suure massiga täht jõuab tuumkütuse lõppedes oma eluea lõpule, lakkavad temas termotuumareaktsioonid. Temperatuuri langedes langeb ka rõhk ja seetõttu hakkab gravitatsioon tähe tuumas järjest enam võimust võtma. Tulemuseks on tähe tuuma kokkukukkumine ja väliskihtide plahvatuslik eemalepaiskumine kollabeerumisel vabaneva energia arvelt.

Seoses aine määratu tihenemisega täheaine neutroniseerub ja kaovad konkreetsed keemilised elemendid. Tulemuseks on ühtlane neutronite mass.

Neutrontäheks saavad muutuda tähed, mille mass jääb vahemikku umbes 5-10 Päikese massi.

Suuremad tähed muutuvad mustadeks aukudeks ja väiksemad valgeteks kääbusteks või kvarktähtedeks.

Mõnikord nimetatakse neutrontähti ka pulsariteks. Seda sellepärast, et nad pöörlevad väga kiiresti ja saadavad oma ülitugeva magnetvälja (Maa magnetväljast ligi triljon korda suurem) tõttu välja korrapäraseid raadioimpulsse.

Impulsi edasikandjateks on vabad elektronid, mis magnetvälja kiirendava toime tõttu neutrontähe pinnalt lahkuvad. Kuna elektronid lahkuvad peamiselt magnetpoolustelt, siis on väljuvad impulsid kosmosesse suunatud kitsa kiirtekimbuna.

Miljonite aastate jooksul pulsarite pöörlemine aeglustub ja magnetväli nõrgeneb, ning lõpuks lakkab. Järele jääb nn. tavaline neutrontäht. Viimane aga võib uuesti reaktiveeruda, kui ta millegi arvelt massi juurde saab.

Neutrontähe avastamine

Neutrontähed „avastati” teoreetiliselt tunduvalt varem, kui nende olemasolu vaatluste teel kindlaks tehti. Lev Landau väitis 1931, et on võimalik ka neutronitest koosnev täht, muidugi oli see alles hüpotees, samuti pakuti ka, et see tekib supernoovadest. Tükk aega ei pakkunud neutrontähed inimestele huvi, kuna maapealsetele teleskoopidele jäid neutrontähed nähtamatuks ja nende heledus jääb kõvasti alla isegi meie Päikesele.

Kuid aasta 1986 sai pöördepunktiks neutrontähtede uurimises. Sel aastal avastati väga stabiilse perioodiga pulseeriv kiirgusallikas sagedusel 81,5 MHz. Alguses arvati, et tegemist on maavälise eluvormiga (väikesed rohelised mehikesed), kuid peagi mõisteti, et tegemist on kiiresti pöörleva neutrontähega, millel on väga tugev magnetväli. Meile näib, et raadiokiirgus millega meid „pommitatakse” pulseerib ja sellest ka nimetus raadiopulsar. Selle idee peale tuldi, tänu Krabi udukogule. Paljud kahtlustasid, et Krabi udukogu oli jäänus supernoovast, mille Hiina astronoomid olid ära märkinud 900 aastat varem. Mitmeid aastaid hiljem avastati pulsar täpselt Krabi udukogu keskelt ning see kinnitas nende kahtlusi.
Neutrontähe teke

Linnutee galaktikas on umbes miljon aktiivset neutrontähte ja sellest on järeldatud, et uus neutrontäht peaks tekkima iga 10 aasta tagant. Tänapäeval asub üks tuntumaid neutrontähti Krabi udukogu keskel. Just see täht, oligi tõestuseks, et neutrontähed tekivad supernoovadest, olles jäänuk plahvatusest, mida võis näha tõenäoliselt aastal 1054. Pärast plahvatamist supernoovana jääb kunagisest suurest mitme Päikese massiga tähest järgi 1-2 Päikese massiga neutrontäht, mis pöörleb tormiliselt ning millel on tugev magnetväli. Magnetilisus on põhjustatud sellest, kui täht pärast plahvatust kokku vajus, siis eraldusid prootonid ja elektronid, mis tekitasid tähe ümber tugeva magnetvälja. Sellepärast koosneb neutrontäht peamiselt neutronitest. Kui tähe mass oleks veel suurem, kui 3 meie Päikese massi, siis tekiks juba must auk. Neutrontähe diameeter on kuni 20 km, kuid tema tihedus on kolossaalne. Parim võrdlus oleks see, kui suruda kogu inimkond, umbes 6 miljardit, 60 kg inimest, ühte kuupsentimeetrisse, siis saaksime neutrontähe tiheduse.
Neutrontähe elu

Osad neutrontähed esinevad kahendsüsteemis, kus tal on naabriks tavaline täht. Neutrontäht hakkab tõmbama kaaslaselt mateeriat, mis gravitatsiooni tõttu võib kanduda otse neutrontähe pinnale läbi magnetilise lehtri, mis on neutrontähe magnetpoolustel. Hõõrdumise tõttu aine kuumeneb ja hakkab välja saatma röntgenkiirgust, mida mõjutab jällegi neutrontähe magnetväli, surudes kiired välja peene kiirena poolustelt, neutrontähe pööreldes muutub ka kiire asukoht, mistõttu võib teda nimetada kosmosemajakaks. Neutrontähed, mis väljastavad röntgenkiiri nimetatakse ka röntgenpulsariteks.

Osadel neutrontähtedel on kahendsüsteemis nõrgem magnetväli, mis lubab saabuval ainel jaguneda ühtlaselt pinnale. Lõpuks kui pindmisele kihile koguneb liiga palju ainet, mis pressitakse kokku ja tekib termotuumaplahvatus, mis soojendab gaasi piisavalt, et tekitada röntgenkiiri. Üks purse suurendab tema röntgenkiire toodangut umbes miljon korda. Aja jooksul röntgenkiirgus hajub ja kahendsüsteemis algab sama protsess uuesti, kuni uue aine kogunemiseni ja plahvatuseni.
Neutrontähe surm

Neutrontähe eluiga on umbes kümme miljonit aastat. Surma põhjusi on kaks: tugev magnetväli laguneb või — mõlemalt pooluselt energiat kiirgava neutrontähe pöörlemiskiirus väheneb allpoole kriitilist piiri. Neutrontäht on surnud. Arvatakse, et meie Galaktikas on umbes miljard surnud neutrontähte.

Neutrontähe magnetväli on triljon korda suurem, kui Maa magnetväli. Omaette klassi röntgenallika moodustavad väikese massiga röntgentähed. Erinevalt massiivsetest röntgenallikatest on need süsteemid väga vanad ning neutrontähe magnetväli on jõudnud nõrgeneda algsest 10¹² gausist 10 astmes üheksa või kaheksa gausini. Nende röntgenkiirgus ei ole enam pulseeriv. Registreeritav on vaid ühtlane foon, mis tekib optilisest tähest pärit gaasi langemisele neutrontähele. Mõnikord võib, aga röntgenfoon uuesti süttida. Tavaline röntgenfoon on seotud aine ülevooluga optiliselt komponendilt neutrontähele. Aga kui ülevoolav gaas on heelium, siis see surutakse väga tugevasti kokku, ning väikesele massile vaatamata on ümbrise tihedus väga suur. Aine mandudes hakkab rõhku tähes määrama elektrongaasi rõhk. Heeliumi süttimine mandunud aines, viib heeliumi ebastabiilse põlemisele. Tulemuseks on temperatuuri kiire tõus ning suure energia eraldumine lühikese aja vältel, mis põhjustab röntgenkiirguse suure kasvu.
Neutrontähe ehitus

Kõige pealmine kiht koosneb tavalistest aatomituumadest ja samuti elektronidest. Atmosfäär on umbes ühe meetri paksune, sellele järgneb tahke koorik. Tähe gravitatsioonilised jõud piiravad mägede kõrgusi ainult paari sentimeetrini. Sügavamale minnes, esineb aina enam aatomi tuumi, kus on kasvav neutronite arv–sellised tuumad laguneksid Maal kiiresti, kuid neutrontähe surve hoiab neid koos.

Ainult kõige primitiivsemates mudelites koosneb neutrontäht ainult neutronitest. Enam arenenud mudelites sisaldavad neutrontähed neutronite kõrval ka prootonitest, mille elektrilaengut neutraliseerivad elektronid ja müüonid. Juba üsna mitmeid aastaid tagasi on teadlased näidanud, et neutrontähtede sügavas sisemuses valitsevate erakordsete tiheduste ja rõhkude tingimustes võivad seal tekkida ka eksootilised osakesed, näiteks hüperonid.

Allikas: Vikipeedia
Vasta
#8
Mitte kahendsysteem, vaid kaksiksysteem.
Vasta
#9
Intrigeeriv on aja omaduste muutumine äärmuslikes kosmilistes tingimustes.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat