Mõned minu mõtisklused sellel teemal...
Kui mõte on laine, siis pikaajaline mingi asja peale mõtlemine moodustab juba sarnastest mõttelainetest voogu (nagu sõudva laeva tagapoole jääv rada).
Veejoast kukkuv vesi sööstab alla, aga kui tema ette (ehk siis alla) panna torusüsteemi, mida vesi ei saa läbida ja jääb sellesse, esmalt natuke põrgades, kinni, siis läheb see toru kaudu edasi ja enda surve abil juba voolab kas alla, otse, paremale, vasakule, või siis suisa ülespoole. Seda ei saa kunagi loodustingimustes veeojaveega juhtuda, aga tänu torusüsteemile saab vee suunda juhtida.
Kui seda valemit mõteenergiale rakendada, siis tekib küsimus mida torusüsteemi ekvivalendiks kasutada.
On teada, tõsi küll kuulujutude järgi, et oletatava psühhoterrori (ehk psyterrori) eest peab just nagu vana hea fooliummüts kaitsma. Siin olgu eeldatud et psyterrori võtted, ehk operaatorite poolt kasutatavad vaenulikud kiirguslained peavad kas või umbkaudselt olema sarnased inimese/aju enda mõtetega. Fooliummüts kaitseb aju psüterroristlike kiirguste eest nii, nagu kevlarist kiiver kaitseb pead püssikuulide eest (olgugi et sel juhul tuleb kahju juba kaelalülidele, aga see selleks). Kuid kevlarist saab ka toru väljavalada ja tulistada siis rikošetse nurga alt selle sisekesta püstoliga. Tulemuseks sööstab kuul põrkades sik-sak mööda toru, ja kui see toru omab pööret, siis läheb kuul sinna mingi tõenäosusega.
Ehk siis selleks, et objekti peale telekineesi proovida, peab seda ümbritsema fooliumiga, sellega mis mõtteid kas või mingil määral peatab. Ese peab olema kaetud kuplilaatselt, et tema ja fooliumi vahel jääks ikka piisavalt ruumi. Fooliumkuplist peab eralduma tunnel-toru, mis oleks ühenduses inimesega, s.t tema peaga ja asetseks pea peal juba tuttava fooliummütsina. Katsetajaid peab olema mitu, sest üksi on väga raske (paljudel- võimatu) ühe ja sama mõtevormile kogu aeg keskenduda. Mitmekesi saaks koormust oluliselt vähendada. Eksperimentaatori(te) samalaadsed mõtted ja soovid objekti suhtes suunduksid kupli sisse, olles fooliumtorude poolt vähemalt mingi % blokeeritud ja suunatud. Sattudes fooliumkuplisse, hakkaks mõttelained seal põrkama, kuid iga mõte eraldiolev jõuühik summeeruks juba koostööks. Niiviisi võikski esemele telekineesi teha.
Veel võib mingit seost võtta aju elekterstimuleerimiselt. Äkki see ka avab või suurendab aju telekineesi-või muid võimeid, ainult et seda elekterstimuleerimist kasutatakse valedel sagedustel, valedel aju piirkondadel või banaalselt ei ole ajustimuleeritavad inimesed protseduuri ajal proovinud midagi säärast sooritada, midagi mõttega liigutada.
Aga noh... Võite ka vabalt nüüd mind sõitnud (Poehavshii) inimesena tembeldada.
