31-08-2013 21:59
RE: Peeglid.
Leidsin huvitavat lugemist peeglitest.
Peeglid on aknad salapärasesse, tundmatusse maailma. Mitte asjata ei ole nendega seotud hulgaliselt endeid ja uskumusi. Näiteks arvatakse, et alla aasta vanune laps ei tohi peeglile läheneda, kuna väikese lapse hing on veel väga nõrk ning võib läbi nende ära lennata. Süüa peegli ees - tähendab kaotada ilu. Küünlavalgel peegli ees nägu vaadelda on samuti ohtlik. Pulmapäeval aga, vastupidi, soovitatakse noorpaaril üheaegselt peeglisse vaadata. Siis on nende kooselu õnnelik.
Eraldav sein.
Kes ei teaks kommet, katta peegleid, siis kui majas on surnu? See komme on nii levinud, et nõukogude ajal katsid peegleid isegi kremli bossid Ametiühingute majas, kui jätsid hüvasti kõrge parteitegelasega.
Slaavi rahvastel on uskumus, et peegel kujutab endast eraldavat seina maise ja sealpoolse maailma vahel. Läbi selle seina ukse läheb inimese hing ühest maailmast teise. Et seda ei juhtuks, kaetaksegi peegleid. Kuid on ka teine seletus: hing võib läbi peegli teispoolsusest tagasi tulla ning alatiseks Maale jääda s.t. jääda igavesti rahutuks.
Ületamatuteks peeglite saladuste tundjaks on hiinlased. Vana-Hiina õpetus feng-shui hoiatab, et peeglil ei oleks pinnal mingisuguseid defekte, mis võiksid muuta selle mõju inimese jaoks halvemasse suunda. Nii näiteks peavad peegli servad olema ühtlased, peegel ise aga peab olema raami sees. Kus on palju peegleid, seal hea ja halb segunevad ja kutsuvad esile õnnetuse. Samal põhjusel ei tohiks katta seinu ja lagesid peeglitega, eriti magamistoas.
Õhuline keha.
Esikus olev peegel peab peegeldama inimest kogu pikkuses. Hiinas usutakse, et peeglis nähtamatule kehaosale langeb kindlasti mingisugune haigus. Just sellepärast on väikesed peeglid kahjulikud, ning, tänu taevale, kasutavad inimesed neid lühiajaliselt ning harva. Vastavalt feng-shui õpetusele peegeldab vastu välisust paigutatud peegel eemale selles majas elavatele inimestele vajalikku energiat. Ning lõpuks, peeglis ei tohi olla nähtavad rikutud asjad, kantud esemed, näiteks rebenenud vaibad, erinev rämps ja muu. Vastasel juhul - oota õnnetust.
Peeglisse vaataja usub muidugi, et näeb seal oma peegelpilti. Kas see on nii? Meie parem käsi muutub peeglis vasakuks, vasak aga paremaks. Süda on meil vasakul pool rinnas, sellel aga, kes peeglist vaatab, paremal pool. Tuleb välja, et me näeme seal mitte ennast vaid enda vastast, kellel kõik on teistmoodi, teistpidi. Vastavalt iidsetele hiina nägemustele, ei ole peegeldus peeglis mitte ainult optiline efekt, vaid tõeline keha, kuid koostatud "õhulisest eetrist". Peegel peab meeles kujutisi, mis on nendes olnud, kogub informatsiooni enda sisse ning teatud momendilannab selle välja. Teada on ajalooline fakt: Ivan Julma ühele naisele tegid peegleid ainult pimedad meistrid. Arvati, et tänu pimedusele, ei saa nad peeglile edastada oma kurje mõtteid.
Peeglite mälu.
On leitud kinnitust selle kohta, et peeglid võivad tõepoolest endasse negatiivset informatsiooni koguda. Bioloogiateaduste kandidaat P.P. Gorjajev kirjutas: "me jätame igale asjale jälje oma isiksuse kohta - see on tugev informatsioonienergeetika jälg. Sellistest jälgedest on läbi imbunud kõik meie ümber".(kui see peaks olema see mees, siis ma ei tea, kui tõsiseltvõetav ta on). Järelikult on ka peeglid vastuvõtlikud sellele toimele ning neil on omapärane mälu.
Mitte juhuslikult valmistati kord Saksa linnakeses Nürnbergis erilisi peegleid palveränduritele. Külastades kirikuid ja templeid, püüdsid palverändurid nende peeglitega kiiri, mis väljusid pühadest reliikviatest, ning lahkusid veendumusega, et peeglid talletasid kõik endasse.
Kahjuks läheme me peegli ette tavaliselt ka häda ja mure momentidel. Ei ole kahtlust, et peegel peab meeles neid ärevaid tundeid ja annab hiljem need edasi kellelegi teisele. Samasl põhjusel ei ole ohutu panna kodus üles vana peegel, teadmata täpselt, kellele see kuulus ning mida see on pidanud üle elama.
Tõendeid peegli abil tuleviku ennustamise kohta on palju. Seda oskas teha näiteks kuulus Nostradamus , keda aitas ennustamisel mingisugune "peegelmasin". Räägitakse, et peeglid lubavad pilku heita minevikku ja paljastada selle saladusi, sealhulgas kunagi sooritatud kuritegusid. Just sellist moodust kasutas tuntud inglise salapolitseinik von Burgh, mille kohta annavad tunnistust ametlikud politseidokumendid.
Doktor Moody katsed.
(Doktor Moodyst on eespool Karlssoni postituses juba juttu. Toon ära siis ka eestikeelse versiooni)
Eksisteerib hüpotees, mille kohaselt informatsiooni minevikust ja tulevikust ning kauge vahemaa tagant nähtust ammutatakse Universumi energoinformatiivsest väljast. Kuid selle gigantse teadmiste hoidla külge lülitumiseks on inimesel vaja sukelduda "teadvuse muudetud seisundisse". Nähtavasti lubab just se peeglite vahendusel esile kutsuda surnud inimeste hingede ilmumise hämmastava fenomeni. Teated selliste juhtumite kohta äratasid ameerika psühholoogia doktori Raymond Moody tähelepanu (kes on ka kuulsa bestselleri "Elu peale surma" autor). Teadlane meenutas, milliseid tundeid elas ta üle enne abatavaliste katsete tegema asumist. Kui ta rääkis oma plaanidest tuttavale psühholoogile, hakkas see naerma ning märkis avameelselt: "Need hukutavad Sinu karjääri". Teine tema kolleeg iseloomustas eelseisvaid eksperimente kui "rumalaid ja naeruväärseid" ning soovitas parem nendest loobuda. "Minu jaoks", jutustas Moody "oli selge, et sellise suhtumise taga eelseisvatesse katsetesse on lihtsalt hirm kompromiteerida oma nime".
Ameerika teadlase katsed "peegelennustamise kohta" kestsid enam kui kümme aastat. Nende tarbeks sisustas ta spetsiaalse laboratooriumi, nn. "ilmutuste kambri". See ole hämar tuba, mille ühel seinal rippus suur peegel. Selle ees, meetri kaugusel seisis mugav tugitool allalastus seljatoega. Katsealune istus tugitoolis, tahapoole kallutatult, nii et pea oli peegli alumise serva tasapinnal, ning ei saanud seetõttu näha oma peegelpilti.
Ilmutused teisest ilmast.
Soovides vältida etteheiteid śarlataanluses. püüdis Moody viia katsed läbi võimalikult korrektselt. Ta valis oma katsealuseid hoolikalt. Need olid küpses vanuses inimesed, füüsiliselt terved ning piisavalt kõrge intellektiga. Tal õnnestus valida kümme vabatahtlikku, kellel seisis ees ülesanne püüda peeglis välja kutsuda surnud inimes kujutis, kellega katsealune oli sugulus- või sõbralikes suhetes. Enne eksperimendi algust meenutasid katsealused surnuid, vaatasid nende fotosid ja asju. Katse algas õhtusel ajal. Doktor Moody eeldas, et ilmutusi õnnestub välja kutsuda väga vähestel, hea kui ühel kümnest. Suur oli aga tema üllatus, kui tuli välja, et seda suutsid teha viis inimest s.t. pool katsetest osavõtnutest.
Üks osavõtja soovis näha oma ema, kes oli surnud aasta ega tagasi. "Kambrist" umbes tunni aja pärast välja tulnuna ütles ta: " Kahtlemata oli isik, keda ma nägin peeglis - minu kallis ema! Ma ei tea, kust ta ilmus, kuid olen kindel, et nägin reaalset pilti". Teised eksperimendis osalenud olid samuti kindlad, et elasid üle reaalse kohtuymise oma surnud inimestega ning kuulsid nende hääli. Mõned isegi tundsid teispoolsusest tulnute puudutusi!
Allikas: Ajakiri "Mõistatuslikud faktid" 3/2012.
Vaga vesi, sügav põhi
|