•  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 70
  • 71
  • 72(current)
  • 73
  • 74
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 2Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Eesti majandus ja selle allakäik
(17-08-2014, 14:52 )Marina Kirjutas:
(17-08-2014, 11:45 )Skarre Kirjutas: Mida pean silmas "liiga kõrge hinna" all - tootja laseb hinna alla ainult sel juhul, kui tema toodet enam ei osteta. Selline tavaline hinnakujundus, millega tegelevad kõik ettevõtjad.
No näiteks Lehepunkt oma müüdavate kaupade (ajalehed-ajakirjad) hinda alla ei lase, kui neid ära ei osteta. Maa-alevikus kohalikud elanikud küsivad, kas vanu ajalehti-ajakirju odavamalt või tasuta ei saaks, oleks huvi küll. Ei saa. Hoopis vanglatesse lähevad lugemiseks. Tasuta. Vangid on rohkem väärt kui mingid kohalikud.

Vangid ei ole kindlasti rohkem väärt, kui kohalikud elanikud. Lehepunkt lihtsalt väldib olukorda, kus keegi enam ajalehti-ajakirju ei osta, vaid ootavad, millal nood "vanaks saavad" ja odavamalt/tasuta antakse.

Kusjuures siin on elusast peast kinnitust leidnud Skarre väide, et "tootja laseb hinna alla ainult sel juhul, kui tema toodet enam ei osteta." Tõepoolest, nii lihtne see ongi.

Lisaks veel juurde, et palka mitte ei maksta, vaid teenitakse. Siin on oluline vahe Smile

(17-08-2014, 15:18 )istrat Kirjutas:
(17-08-2014, 14:46 )excubitoris Kirjutas: Istrat - aga kus on?
Soomes näiteks on täiesti toimiv riik olemas.

Mis teeb Soomest toimiva riigi?

Riigina toimivad ju ka Eesti, Bulgaaria, Prantsusmaa ja Eritrea, aga mida Sa täpsemalt silmas pead?

(17-08-2014, 16:29 )vanHelsing Kirjutas: Vangid ei ole kindlasti rohkem väärt, kui kohalikud elanikud.
Seda sa võid ju väita, ja teoreetiliselt võib see isegi nii ollagi, kuid praktikas mõjub see just vangide eelistamisena kohalikele elanikele.
Inimfaktor on väga tähtis asi. Ja kui inimestele selliste teoreetiliselt justnagu mõistlike majanduslike kaalutluste all pidevalt näkku sülitatakse, siis ei ole sellisel riigil oma kodanike toetust oodata. Ja siis kurdavad, et rahvas võõrandub riigist.

Tsitaat:Lehepunkt lihtsalt väldib olukorda, kus keegi enam ajalehti-ajakirju ei osta, vaid ootavad, millal nood "vanaks saavad" ja odavamalt/tasuta antakse.
Mina Eestist lahkuda ei kavatse. Kuid saan väga hästi aru inimestest, kes lihtsalt väldivad olukorda, kus nende tööjõudu odavamalt/tasuta kasutatakse.
Eithea, minu siirad vabandused, kui minu jutt tundus kuidagi kedagi alandav. Ma ei pidanud silmas, et kassapidaja töö oleks kuidagi vähem väärt või raske, vaid proovisin ka eraldi rõhutada, et pidasin silmas töid, mille jaoks ei ole vaja eraldi haridust või tööoskusi, st seda saavad teha inimesed otse (vrdl lihttööline, oskustööline, spetsialist jne).

Mis puutub Eesti riiki ja selle toimimisse.
Mina isiklikult arvan, et Eestisse sündimine on väikestviisi lotovõit. Looduslikust poolest - ei kimbuta meid loodusõnnetused, on neli selgelt eristatavat aastaaega (ja need kõik väga nauditavad), valged ööd, kargestav talvekaamos, imeilus puutumata loodus, inimesed, kes väärtustavad puid, ei viska prahti maha ja ei kipu ämblikke tapma, kuna teavad, et nood toovad õnne.
Me oleme noor riik, kus inimesed väärtustavad ettevõtlikkust, noortel inimestel on võimalik kiiresti tippu jõuda, areng on käegakatsutav ja inimesed pigem teevad tööd, kui soiuvad, kui halb kõik on.

Jah, igal riigil on raskusi. Nüüd tuleks heita pilk meie riigi vanusele ja teistele samavanustele riikidele. Ja kui veel omakorda heita pilk teistele riikidele, kes meist palju vanemad, ja nende probleemidele, teiseneb pilt veel omakorda. Ka Eestis madala sissetulekuga inimesed on maailma 2% rikkaimate seas.

Sageli kuulutavad "mördiööbikud" (ma siiralt vabandan, aga seekord mõtlen seda küll südamest negatiivsena ja loodan, et minu emotsioonipurset mõistetakse), kui hea riik on näiteks Soome või Norra või näiteks Saksamaa. Suuremalt jaolt kiidetakse a) palka või b) sotsiaalsüsteemi. Mina isiklikult saaksin hea meelega kätte vähem raha ja elaksin parema elukvaliteediga, kui kuskil magalas seitsmekesi, selle jaoks, et koristajana paarsada eurot rohkem kätte saada. Jah, minu maailmavaade on meritokraatlik, ja usun, et hea tahtmise korral on võimalik kaugele jõuda. Eesti majandus toetab seda tendentsi äärmiselt. Ainus, mida süsteem ei toeta, on "õpitud abitus", sotsialistliku (loe: Euroopa) ühiskonnakorralduse suurim ja ohtlikeim haigus.

Kui kiidetakse (nt Soome) sotsiaalsüsteemi, hakkab mul natuke sees keerama. Ma pole oma elu jooksul võtnud valitsuselt vastu mitte üheski vormis toetust, kuigi üliõpilasena oleks see olnud täiesti võimalik (selle asemel töötasin kolmel töökohal), lihtsalt seetõttu, et olen noor inimene, käed-jalad küljes, kellelgi on seda piskut kindlasti rohkem vaja - kes võib-olla ei ole võimeline seda ise kokku koguma. Minna aga teise riiki, kus inimesed on oluliselt rohkem kümnendeid süsteemi üles ehitanud, makse maksnud, ja loonud vajalikud tingimused oma kodanike heaoluks - minna sinna riiki, lüpsta nende süsteemi, ja öelda, et see on toimiv riik? Pangakontole tiksuvate nullide asemel on ka muid väärtusi, näiteks väärikus.

Meie riik oleme me ise. Kui midagi häirib, on võimalik seda muuta. Niisama soiguda, et midagi ei muutu, teeb mind kurvaks ja vihaseks ühtaegu. Soiguda, et meie riik ei toimi - jah, meil on palju probleemseid poliitikuid, alustades Tallinna linnavalitsusest. Jah, meil on palju probleeme. Palju muresid. Aga need on valdavas enamuses väiksemad, kui suuremas jaos teistes riikides. Et oleks väga selge, et ma ei lahmi huupi - olen hariduse ja töö tõttu elanud välisriikides ja reisinud ringi neljal mandril. Näinud igat tüüpi vaesust ja rikkust. Ja elu on näidanud, et need, kes ei saa hakkama kodus, ei saa päeva lõpuks hakkama ka kuskil mujal. Kilomeetreid arvestades saab põgeneda maksimaalselt ca 24 tuhande kilomeetri kaugusele. Iseenda eest ei saa põgeneda kuskile.
Mind huvitab rohkem see, et milline näeks välja see nn vaba turg siinsete kasutajate arvates ? Ja kas on sellist täiuslikult ilusat asja üldse kunagi eksisteerinud? Vähemalt kaasajale sarnaneva suure ühiskonnakorralduse juures.
Parandage mind, aga kas mitte valitsused, valitsejad ei ole mitte juba viimased aastatuhanded olnud turgu mõjutamas, isegi kontrollimas. Vahel olnudki kogu turumehhanism. Kontrollinud raha väärtust, sekkunud tööturule, hinnakujundusse jne. Olnud tegelikult ju alati üks osapool turul. Ja ma arvan, et reeglina saanud selle sekkumise eest ka suure osa rahva (vähemalt mõningase vaikiva) heakskiidu.
Ühest küljest meeldiks nagu mõte „vabast“ turust, teisest küljest ollakse alati kohal ja valmis seletama, et mida peaks tegema keskvalitsus tööturul, kuidas korraldama raharinglust jne.
Teab keegi, et mida suur hulk inimesi täpselt tahab? Äkki olemegi juba omale saanud igatsetud ilusa ühiskonnakorralduse ja majandusmudeli?
See oli nüüd pisuke iroonia, aga ma lähtun isiklikust seisukohast, et kui käid tööl, oled tubli tarbija, kasvatad lapsi, maksad ilusti poes kaardiga ja laenad pangast (et küll saab), siis oledki valdavalt rahul. Nuta või naera.

Siin eespool räägiti turu aususest. Kui me räägime ausast turust, siis peaks kõrvale ilmselt õigustatult küsima, et kui aus inimene üleüldse on? Ja olla tahab?


Marina.
Aga miks Sa ainult näed tööjõu (ära)kasutamist? Sa võid ju endast mõelda ka kui tööjõu müüjast. Eks ta on ju ka iseenda valiku küsimus eelkõige. Ja ma ei ütlegi, et need valikud on alati lihtsad.
Olen Skarre jutuga täiesti nõus. Ma ei saa aru sellest alamisest, et vaat kui halb meil on vaata kui paha on kapitalism. Meid kooritakse ja rikkad juudid elavad hästi jne. Tegelikult ju kapitalistlikud riigid on maailmas ainsad kus kodanikud on rikkamad kui mujal (noh see lause nüüd muidugi ei kukkunud just kõige parem välja Smile aga mõttest saate aru küll). Veel üks väide, et kapitalism rikub loodust jne. Aga vaadake mida tegi komunism. Olen kuulnud lugusid kus valati bensiini ja diislit põllule, et täita mingeid tobedaid norme. Ja muust lagastamisest ja raiskamisest ma ei räägi. Jah igal süsteemil on probleeme nii ka kapitalismil ja tänasel Eestil, aga kui vaadata suurt pilti siis on meil elu praegust Eestis väga hea, võrreldes muu maailmaga.
(17-08-2014, 18:11 )Akronüüm Kirjutas: Kui me räägime ausast turust, siis peaks kõrvale ilmselt õigustatult küsima, et kui aus inimene üleüldse on? Ja olla tahab?
Just sinna ongi koer maetud - vaadake aga peeglisse. Objektiivse süsteemi arhitektuuri luua ei ole eriti keeruline, vähemalt oskaja jaoks mitte Smile aga juurutamiseks on ilmselt diktatuuri vaja Laugh

Me tegime juba hommikul kurja nalja Vooglaiu sihtasutuse tõrvajate näite põhjal, et tuleb kehtestada diktatuur sõna- ja arvamusvabaduse sisuliseks tagamiseks (sic!) Laugh
Juhtusin Sirbist lugema artiklit Koostöö evolutsiooniline paradoksaalsus. Samast:

Koostöös peitub jõud. Ühiselt jõudu mööda panustades edeneb igasugune töö lennates, tekivad uued ideed, neid on lihtne teostada ja edasi arendada. Koostöö tulemusena peab iga osaleja panustama vähem ja saab tagasi rohkem, kui üksinda pusides. Kõik võidavad. Sellest lähtuvalt peaks koostöö olema nii looduses kui inimühiskonnas universaalne, kõikjal esinev nähtus. Teoorias on kõik ilus, praktikas aga jõutakse koostööd üritades pahatihti arusaamale, et kahasse tuleb kallim. Miks teooria reaalsusega kokku ei lähe ning miks pidas juba Charles Darwin koostööd evolutsiooniteooria üheks keerulisimaks probleemiks?

/---/ Looduslik valik ei toimi aga mitte niivõrd indiviidide kuivõrd geenide tasemel. Richard Dawkins on juurutanud seda arusaama, võttes kasutusele mõiste „isekas geen”.


Sama siin, nõudluse-pakkumise teoorias on kõik ilus ja kena, kuid praktikas käitub teine kui ehtne terrorist. Igal juhul minu aruke sai kinnitust, et "isekas geen" on kõiges süüdi ja selle vastu mõistus ja tunded ei saa.

Püüdes nüüd artiklist saadud teadmisi kasutada, võib vangi ja ajalehe pakkuja kohta öelda sedasi, et vangi on tulukam-kasulikum oma müümata kaubajääkidega ülal pidada (tagab müüjale kindla kasumi nende arvelt, kes tahavad olla kursis ilmaelu asjadega ning jätab boonusena hääolu tunde, et näe, kaup ei läinudki raisku), kui mõelda oma kauba tootmis- ja müügitehnika kõlbelise (tööjõud, kasumi marginaal jmt) külje pääle. See pole lihtsalt ellujääjatel geenides wink
Sinis, mul on tunne, et sihid annavad jõudu ja seavad piire samal ajal. Ühine eesmärk nõuab ohverdusi. Jah, see annab ka jõudu, aga jõud tulebki üleliigse üle parda heitmise tulemusena. Tähtsusetu kõrvale heitmise läbi. Kuidas aga otsustada, et mis on tähtis ja mis mitte?
Ma arvan, et universaalne koostöö saab võimalikuks siis, kui tekib universaalne võimekus teha vahet tähtsal ja tähtsusetul.
(17-08-2014, 18:47 )Sinis Kirjutas: Teoorias on kõik ilus, praktikas aga jõutakse koostööd üritades pahatihti arusaamale, et kahasse tuleb kallim.
Pearuga kahasse tuleb muidugi kallim Laugh Pearut saab muidugi ignoreerida ja üksikisiku tasandil võib see olla mõnikord täiesti mõistlik (igasuguse jama peale pole ju mõtet aega ja energiat raisata); samas suures plaanis pole see mingi lahendus, sest ignoreerimine ≠ koostöö.

(17-08-2014, 18:47 )Sinis Kirjutas: Püüdes nüüd artiklist saadud teadmisi kasutada, võib vangi ja ajalehe pakkuja kohta öelda sedasi, et vangi on tulukam-kasulikum oma müümata kaubajääkidega ülal pidada (tagab müüjale kindla kasumi nende arvelt, kes tahavad olla kursis ilmaelu asjadega ning jätab boonusena hääolu tunde, et näe, kaup ei läinudki raisku), kui mõelda oma kauba tootmis- ja müügitehnika kõlbelise (tööjõud, kasumi marginaal jmt) külje pääle. See pole lihtsalt ellujääjatel geenides wink
Järelikult tuleb kõlbelise külje peale mõelda turuosalistest kõrgemal. (Tänapäeva ajalehed on enda hinda väärt väga harva).
(22-08-2014, 23:16 )Skarre Kirjutas: Minna aga üle lahe mördiööbikuks ja sarjata riiki, mis võrreldes oma saatusekaaslastega mäekõrguse arengu läbi teinud, aga vajaks veel... no ma ei tea. Mulle on alati tundunud vanaema põllulapil, et ma võin atra sarjata, kaua ma tahan, põld saab küntud ikka ainult siis, kui ma seda natuke liigutan ka.

Huvitav jah, et mis meite adral või arengul viga on, et paneb tööriista taga n-ö molutades kohe mõlemit, nii atra kui riiki sarjama wink

Igasugused mõtted hulbivad pääs: ader on tööks kõlbmatu (roostetanud, katki, purunenud jne); ader on sobimatu gabariidiga; töö eest saadav tasu pole võrdeline sinna paigutatud musklirammu väärtusega; siinsest adrast rääkija on sõnadega töötegija, aga vanaema põllulapil teda atra liigutamas ei näe; endine minister haugub vale puu all: eelkõige oleks paslik oma tegusid ja nende tagajärgi hinnata; endine minister võiks aduda, kui ta haritus seda võimaldab, et näpuga on sedakorda mõistlikum enesele osundada: sealt võiks adekvaatne analüüs alguse saada; jne.

Lugenud ma endise ministri üllitist pole: ei ärata selline sildistamine usaldust, vastupidi, eemale peletab ja see vähenegi lugupidamine mehe vastu, mis veel eksisteeris, haihtus.

Ei soostu arenguks nimetama rahahulka, mis meite mail mahtus „mördiööbiku“ (ajab ikka sajatama küll, kui näed, et keegi on võtnud enesele õiguse nautida uhkes üksinduses adra kui „mäekõrguse arengu“ ja kui eraomandi töövilju, jagamata seda adra liigutajaga, pidades viimast koos adraga oma omandiks; seda muidugi seadusliku õigusega) peopessa sentitena ellujäämiskursust harrastama ja kandma ametlikult (riigi)sandi-vaese nime.

Milles seisneb „mäekõrgune areng“, mida saab võrrelda oma saatusekaaslastega?


P.S.
Lorenz: Sinis, mul on tunne, et sihid annavad jõudu ja seavad piire samal ajal. Ühine eesmärk nõuab ohverdusi. Jah, see annab ka jõudu, aga jõud tulebki üleliigse üle parda heitmise tulemusena. Tähtsusetu kõrvale heitmise läbi. Kuidas aga otsustada, et mis on tähtis ja mis mitte?
Ma arvan, et universaalne koostöö saab võimalikuks siis, kui tekib universaalne võimekus teha vahet tähtsal ja tähtsusetul.


Sa lähed oma mõtetega sinna, kus mina enam kaasa rääkida ei suuda; teisalt kipuvad nad ka teemast välja valguma, ent püüan pisut, rääkides suuresti sinust mööda.

Kui nüüd minna artikli juurde, siis sealt koorub ikka üks mõte välja: paradoksaalsel kombel väljub just petis-tegija koostöö-tegijate seast võitjana, nautides priikosti ja võimalust sohiga grupi geene solkida ning need sedasi tulevikku pärandada.

Mis on petise siht? Olla pea ainus grupis; omasugused seavad piirid parasiteerimisele ehk siis välistavad võimaluse kindlalt ellu jääda. Piirid on siin kindlasti ees, kui petiste hulk ületab grupis kriitilise piiri.

Mis on petise jõud? Ikka koostööle orienteeritud isendid, kelle geenides prevaleerivad koostöö geenid.

Minu arust on välistatud universaalne võimekus eristada olulist ja ebaolulist seal, kus petised on end valemängijatena koostöötegijate sekka poetanud. Üks püüab oma geeni-omadusi edasi kanda, teine oma. Suletud ring see „isekas geen“, paistab jõuga mõlema grupi liikmeid kinni hoidvat ja tekitades sedasi kummalise vastuolu. Ons see nüüd (ebaõnnestunud) tõuaretuskatse, kui minna otsapidi reptiloidide juurde?

Miks taoline paigalseisu paradoks näiliselt elujõuliseks on osutunud, on juba iseenesest huvitav. Võib-olla on tõu parandamiseks-parendamiseks kulunud aeg muutuste sedastamiseks liiga napp? Või on see kõik kokku üks jumalik mäng wink

Viimase postituse jätkuks.
Nõus, sildistamine on mage. Mis puutub nn „mördiööbikutesse“, siis taoline sildistamine ütleb ka sildistaja kohta midagi. See selleks. Amet ilmselgelt ei riku meest.

Sentide eest või mitte, aga teatavasti on tänane palgatase turu hinnang kellegi töö väärtusest/vajadusest ühiskonna jaoks. Ei saa sellest üle ja ümber, isegi kui mu enda subjektiivne hinnang paneb vahel ka pead vangutama. Kas ühiskond/turg hindab väärtust valesti? Ei ole võimatu! Turg ei olegi ju ainult ratsionaalne, ka emotsionaalne. Nagu inimesed ikka. Aga teoorias pidavat turg pikaajaliselt pendeldama õiglase väärtuse ümber. Kui mitte, siis kes peaks suutma ametite palgataset õigemini/õiglasemalt hinnata?
Turu osapooled pole mingid abstraktsed suurused, seega jah, turu nn nähtamatut kätt kõlgutavad ikka inimesed, mitte teooriad.

Kui asjale läheneda emotsioonide tasandilt, siis jah, ka mind teeb nõutuks, miks ollakse nõus aktsepteerima turu ekspluateerivaid olusid. Põhjusi on kindlasti samapalju kui turul osalejaid. Kuid ise kipun arvama ja hästi üldistatult, et üks peamisi neist võib olla hirm jääda elule jalgu ehk muutuda iseenese silmis väärtusetuks. Ja see on asjaolu, mis võimaldab turu materiaalsete väärtuste omanik-osapoolel manipuleerida tööjõu-osapoole „õiglase“ – endale meeldib „kõlbeline“ kui inimese südametunnistuse ja õiglustundega seotu rohkem - väärtusega.

Momendil on turu-seis selline, et paneb mõned mehed sõimama turu kaitsetumat osapoolt, nägemata selles oma osalust.

Ühte võimalikku põhjust vastuoludele sai eelnevates postides vaagitud-targutatud, seda küll kaudselt Smile
Inimestel on vaja teoreetilist alust, ka teooria võib ühel hetkel hakata turuosaliste käitumist mõjutama. Ja kahtlemata mõjutabki.
Turu hinnang = inimeste hinnang. Kivid ja kännud turgu tõesti ei tee. Seda minagi juSmile

Mul sotsiaalne närv täiesti olemas ja töökorras, aga eks midagi ei pea aktsepteerima. Kapitali omanik ei ole ju sõltumatu turust. Igaühe käitumise muutus toob kaasa turu muutuse. Töökoht on valitav, kapital on hangitav. Valikud, valikud, valikud... Kriitiline hulk valikuid ja turg muutub üha rohkem. Nõrgem/tugevam (majanduslikus mõttes) on ka rida valikuid. Aga mõistad seda niigi.
hea artikkel, näiteks Haapsalu tehase sulgemise kohta
Yana Toom: miks jätab Eesti oma töötuid ilma Euroopa abirahast?
24. September 2014

Seitsme aasta jooksul on Eesti jätnud kasutamata võimaluse saada Euroopast rahalist abi koondatavate töötajate ümberõppeks, uue töö leidmiseks või oma ettevõtte asutamiseks. Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi (KE) hinnangul on tegemist kas kokkuhoiu poliitikaga (abi saamine nõuab riigilt teatud määral omafinantseerimist) või siis sooviga toetada Brüsselis müüti Eesti eduloost, vahendab Retro FM.

Juba aastast 2007 tegutsev Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) annab abi inimestele, kes on kaotanud töö üleilmastumisest tulenevate maailmakaubanduse suurte struktuurimuutuste tõttu, näiteks üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu või juhul, kui suurettevõte suletakse või tootmine viiakse Euroopa Liidust välja. Iga aasta jagatakse 150 miljonit. Kuid vastates ajakirjaniku küsimusele, kui suur osa sellest rahast kuulub Eestile, oli Toom napisõnaline: "Kui ei küsi, siis ei saa. Nii et hetkeseisuga on vastus see, et ei kuulu meile sentigi".

Toomi sõnul sotsiaalministeeriumi põhjendused, miks pole Eesti EGFilt abi küsinud, ei pea vett. "Vastuses minu päringule öeldi, ei antud Fond pole piisavalt paindlik ning omafinantseerimise määr on väga kõrge. Lisaks mainiti ka liialt pikka menetluse perioodi - jutt oli sellest, et koondamise hetkest raha saamiseni võib minna poolteist aastat. Ametnike sõnul takistuseks on ka Eesti mastaabid - reeglid näevad ette 500 ja enama töötaja koondamist" selgitab Toom. "Kuid päris nii see ei ole. Abirahasid saab ka siis, kui massiline koondamine või ettevõte sulgemine on elulise tähtsusega sellele linnale või vallale, kus ta asub".

Toom toob näiteks Poola ettevõtte, kus koondati vaid 50 inimest ja saadi abiraha. Ka omafinantseerimise määr on saadiku sõnul erinev, ja reegel 40% kohta ei ole kivisse raiutud - näiteks Leedu puhul kujunes omafinantseerimise määr erinevate juhtumite puhul 35%, Soomes aga 50%, ehk selgelt korreleerub see riigi majandusliku jõukusega. "Mis menetluse tähtaegu puudutab, siis EGF koondtabelist on selgelt näha, et asju aetakse märksa kiiremini - 7 kuni 10 kuud. Ja viimane - on ilmselge, et fondile, kuhu seitsme aastaga laekus 129 taotlust, ja eitav vastus tuli vaid ühe korra, ei saa ette heita paindlikkuse puudumist" sõnas parlamendi saadik.

Toom juhtis tähelepanu sellele, et Eestist märksa jõukamad riigid, nagu näiteks Saksamaa, Soome või Holland ei häbene abi küsimast ja saavad hiigelsummasid - kuni 9000 eurot ühe koondatu kohta. Eesti ametnikud aga väidavad, et Eesti võtab kasutusele paindlikumad ja tõhusamad meetmed.

"Ilmselt peetakse silmas eeskätt Euroopa sotsiaalfondi rahasid, kuid need meetmed pole võrreldavad ei summade ega eesmärkide poolest" leiab Toom. "Kõikvõimalike infrastruktuuride ning ettevõtluse arendamine kindlasti aitab lahendada töö kaotanud inimeste probleeme, aga pikemas perspektiivis. Aga Globaliseerumisega Kohanemise Fond ulatab abikäe just siis, kui seda on vaja, mitte helges tulevikus".

Toom tuletas meelde massilisi koondamisi näiteks Kreenholmis ja avaldas lootust, et ka Riigikogu saadikud tunnevad huvi teema vastu ning uurivad ministeeriumides, miks Eesti viimase seitsme aasta jooksul tegi just selliseid valikuid. "Avalikkuse huvi on eriti tähtis, pidades silmas asjaolu, et järgmisel finantsperioodil on rahaline abi ette nähtud ka töö kaotavatele FIEdele, ja kui me tahame olla inimestele abiks, tuleks muuta senist põikpäiset suhtumist asjasse" sõnas Toom.

Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi intervjuu Retro FM raadiosaates Euroopa tund (19.09):
Ametnik-lapsesuu paljastas siis plaani tuua sisse 10 000 immigranti aastas...
Tsitaat:"Hiljuti siseministeeriumi poolt ellu kutsutud kohanemisprogrammi järgi nähakse ette, et järgneva viie aasta jooksul jõuab Eestisse kokku ligi 49 000 uut immigranti," rääkis ta.

Kuna juba "nähakse ette", siis paistab, et plaanid on juba tehtud....

http://uudised.err.ee/v/eesti/6739253a-a...9eb5f1d2fc

EESTI ROOMA KLUBI KONVERENTS 2014
Reedel, 7. novembril algusega kell 11 Eesti Teaduste Akadeemia ruumes Tallinnas, Kohtu 6.

Tsitaat:Käsitletakse kolme seostuvat teemat:
1. Geopoliitika taassünd
2. Jõud ja õigus rahvusvahelises elus
3. Inimkultuurid (tsivilisatsioonid) ja riiklus
Juhatab ja teeb teemadesse sissejuhatuse Andres TARAND, ERK President,
Kõnelevad Jaan KAPLINSKI ja HARDO AASMÄE


Kas see just siia teemasse sobib, kuid paremat ei leidnud.
S.h. ka Eesti geopoliitikast, mõjusfääridest, majandusest jne...




[RUS] S.h. mainib ka Яков Кедми`t alias Яков Казаков`i
Aasmäe jutust jäi vähemalt mulle kõrva see Venemaale ära panemine, mida niigi igalt poolt tuleb. Huvitavaid mõtteid tekitas ka kommentaar BRICSi loodava/loodud panga kohta, et see õnneks veel ei tegutse. Kui ma õieti kuulsin.

Vaevalt et ERK Eesti asja ajab.
(14-11-2014, 20:53 )Kolmasilm Kirjutas: Aasmäe jutust jäi vähemalt mulle kõrva see Venemaale ära panemine, mida niigi igalt poolt tuleb. Huvitavaid mõtteid tekitas ka kommentaar BRICSi loodava/loodud panga kohta, et see õnneks veel ei tegutse. Kui ma õieti kuulsin.

Vaevalt et ERK Eesti asja ajab.

Täitsa nõus, Kaplinski esinemine oli teisem.

Ei tea kas rahvapanga idee läheb läbi või tambitakse okupantide poolt enne mutta?
http://lounaeestlane.ee/majandus/item/23...ga-loomist
euroruubel, pole mingit mõtet linki anda. Selle taha ei vaata keegi , nämisevad aga oma jura edasi aga tõsistest asjadest vaadatakse mööda.


Eestis algab 20 Euroopa riigi koostöös 2014. aasta Euroopa sotsiaaluuringu andmete kogumine. Seekord on eriteemaks immigrantidesse suhtumine ja inimeste tervis.

Eestis saadetakse kutse osaleda ligi 4000 inimesele. Euroopa sotsiaaluuringut viiakse Eestis läbi juba kümnendat aastat, mis lubab ühiskonna muutuste kohta teha ka ajalisi võrdlusi, teatas Tartu ülikooli pressiesindaja.

Immigratsioon on paljude Euroopa riikide jaoks tulevaseks väljakutseks. Euroopa Sotsiaaluuringu koordinaator Eestis, Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar ütles, et ka kahaneva rahvaarvuga Eesti arengu turgutamiseks on vaja juurde inimesi. "Hiljuti siseministeeriumi poolt ellu kutsutud kohanemisprogrammi järgi nähakse ette, et järgneva viie aasta jooksul jõuab Eestisse kokku ligi 49 000 uut immigranti," rääkis ta.

Euroopa sotsiaaluuring analüüsib eestimaalaste valmisolekut toetada immigrantide kohanemist Eestis. "Senised uuringud on näidanud, et kuigi eestimaalaste valmisolek võtta vastu immigrante on viimase 10 aastaga mõnevõrra suurenenud, on kartus teise väljanägemise ja taustaga inimeste suhtes võrreldes teiste Euroopa riikidega suur," tõdes Ainsaar, lisades, et ainult pooled eestimaalastest pooldavad üldse immigratsiooni.

"Samuti on suured erinevused inimeste vahel. Sõbralikumalt suhtuvad sisserändesse kõrgharidusega, nooremad, majanduslikult paremal järjel olevad inimesed."

20 riigi võrdlus lubab hinnata erinevate riikide poliitikate edukust. Eesti on uuringus osalenud 10 aastat, mis lubab teha ka ajalisi võrdlusi.

"Selle aja jooksul on inimeste elu tervikuna läinud Eestis paremaks. Huvi poliitika vastu ei ole kasvanud ega langenud, kuid usaldus Euroopa Parlamendi vastu ja rahulolu demokraatia toimimisega Eestis on suurenenud. Inimeste arvates on toimunud progress ka tervishoius ja haridussüsteemis. Inimesed ise on muutunud mõnevõrra avatumaks."
Võrdluseks vene okupatsioon.
Nõukogude Liidu genotsiidipoliitika eesmärk okupeeritud Eestis oli eestlaste asendamine slaavlastega, eelistatavalt venelastega. Seda on sageli nimetatud rahvastikuliseks (ehk demograafiliseks) agressiooniks või etniliseks puhastuseks. Kõigi eespoolkirjeldatud tapmiste, hukkamiste, arreteerimiste ja küüditamiste kõrvaleesmärk oli vabastada immigrantide jaoks elamispinda, et saaks kehtestada ja jäädvustada vene rahvuse ülevõimu Eestis, valitsemist põliselanikkonna üle ning “kohalike” (vene keeles mestnõje, mis on halvustava varjundiga sõna) süstemaatilist rõhumist ja diskrimineerimist nõukogude (suurvene) imperialismi huvides. Muidugi peeti silmas ka sillapea loomist edasiste maavallutuste tarvis Põhja-Euroopas.

Kuni 1959. aastani toodi Eestisse immigrante (osalt eestlastest mahajäänud, täielikult sisustatud korteritesse) 282 tuhat, ajavahemikus 1959 kuni 1989 lisandus veel 298 tuhat, niisiis kokku kolm inimest iga eestlase kohta, kellest oli õnnestunud lahti saada. Eesti rahvuse osakaal peaaegu 100-protsendilises rahvusriigis langes 61.5 protsendile. Taotlused olid okupatsioonivõimul küll palju suuremad, kuid kohaleveetud sisserändajaist jäi Eestisse püsima vaevalt 10–15%, ajuti veelgi vähem. Ülejäänud sõitsid aasta-paari jooksul tagasi, sest ei leidnud eest neile tõotatud korterite küllust ega kõrget palka madala kvalifikatsiooniga töö eest. Sellekohane statistika nõuab uurimist.

Vältimaks väikeste portsjonitena sisserändavate venelaste sulandumist kõrgema kultuuritasemega eestlaste hulka asustati immigrante valdavalt linnadesse ning taotleti linnades terviklike vene asurkondade moodustamist ja nende tarvis ühtsete asurajoonide loomist, niivõrd kui vähegi võimalik. Mitmetes esimese okupatsiooniaasta parteidokumentides on juttu “rahvavaenlaste” korterite vabastamisest, kinnitati koguni Eesti NSV RKN määrus elanike väljatõstmisest ja ümberpaigutamisest. Immigrantide asualadeks said linnade paremad elurajoonid, kust eestlased vangistamise ja küüditamisega plaanikindlalt kõrvaldati, ning kiirkorras ehitatud uuslinnajaod, kuhu “kohalikele” anti kortereid vaid minimaalsel määral. Sellise poliitika tavapärane nimi on rahvuste eraldamine ehk segregatsioon. Nüüd selgus ka nõukogude õhujõudude poolt 1944. aasta märtsis tähtsamate eesti linnade mahapõletamiseks ja purustamiseks korraldatud suurpommituste tõeline mõte ja see, miks need olid Narvas, Tallinnas, Tapal, Jõhvis ja Tartus suunatud just elurajoonide vastu. Mingit sõjalist vajadust pommitusteks polnud. Nähtavasti taheti lihtsustatud korras teha ruumi uusehitustele ning ühtlasi suruda eestlasi kokku võimalikult kitsale elamispinnale, et pidurdada nende iivet. Mitu autorit on rõhutanud terroristlikku eesmärki, mis tuleb samuti arvesse.

Pealinna Tallinna elanike arv neljakordistus, ja seda peamiselt sisserändajate arvel. “Kohalikud” olid suuremalt osalt kokku pressitud kitsastesse heakorrastamata korteritesse. Õigus uut korterit saada tekkis neil alles siis, kui ühe inimese kohta tuli alla 6 ruutmeetri pinda ja — peaasi — kui neile eraldatud elamufondis jätkus kortereid. “Kohalike” fond hoiti aga kogu aeg allpool hädavajalikku miinimumi, nii et pärast elamispinnaõiguse teket pidi lihteestlane korterijärjekorras ootama harilikult kümmekond aastat. Elamuehituse rahad ja elamufondid jagati majandusplaanides peamiselt nn liidulistele ja liidulisvabariiklikele ametkondadele, mis allusid Moskvale ning olid Eestis kohustatud oma toodangut pidevalt suurendama ja selleks tööjõudu importima. Sageli korraldati Venemaa linnades tööjõu Eestisse värbamise kampaaniaid, mida hoiti eesti elanikkonna eest salajas. Sisserändajad, eriti tööjõu värbamise teel saabunud, olid korterite jagamisel alati eelistatud. Nende kohta piirangud ei kehtinud.

Mitte üksi Tallinnas, vaid kõigis Eesti linnades kujunesidki uuslinnajaod suurimateks vene immigrantide asurajoonideks. Sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtted (Tallinnas näiteks suurtehas “Dvigatel” ja Kopli laevatehased) ja muidugi ka okupatsioonigarnison said sealjuures tervete linnajagude ainuomanikeks. Nad laiendasid oma elamufondi vastavalt vajadusele ja ilma kohalikule võimule allumata ning olid peamisteks immigratsioonipumpadeks.

Mida rohkem sisserändajaid Eestisse värvati ja saabus, seda enam oldi nende tagasirännu (vt eespool) vältimiseks sunnitud uusi ettevõtteid ehitama ja vanu laiendama, ja mida rohkem ja suuremaid ettevõtteid tekkis, seda rohkem tuli Venemaalt tööjõudu juurde vedada. Peagi selgus, et Moskva tõeline eesmärk Eestis polnud mitte tööstuse arendamine, vaid põlisrahva järkjärguline asendamine Venemaalt toodavate muulastega. Industrialiseerimine oli vaid ettekääne ja silt tegeliku rahvamõrva maskeerimiseks. Ülepingutatud industrialiseerimise eesmärk Eestis oli poliitiline, mitte majanduslik. Seda tõestab ilmekalt asjaolu, et väga sageli puudus rajatud uusettevõtetel igasugune majanduslik põhjendatus. Tüüpiline näide on Loksale ehitatud suur jõepraamide tehas, mille toodangu ainsaks tarbijaks oli Volga jõelaevandus mitme tuhande kilomeetri kaugusel, mille tooraine veeti kohale veelgi kaugemalt, mille kogu tööliskond oli samuti sisse toodud Venemaalt ja mis ise koos suure töölisasulaga rajati Venemaalt Eestisse ümberasustatud ehitajate kätega. Veelgi iseloomulikum näide on Venemaa aatomitööstusele seadmeid valmistanud tohutu Dvigateli sõjatehas Tallinnas koos temale ehitatud elamurajoonidega (peamiselt Lasnamäel). See oli sisseveetud vene töölistega vene tehas, kuhu eestlasi tööle peaaegu ei lubatud, mille jaoks Eestis polnud ei tooraineid ega tarbijaid ja mis vaid mõttetult koormas raudteed.

Segregatsioonipoliitika oli eriti tõhus Narvas ja Virumaal. Selle piirkonna elanikud said juba 1941. aastal ja teistkordselt 1944–1950 partei hävituspataljonide ja punaarmee väeosade terrori all kõige rängemini kannatada ja nende hulgas oli kõige enam inimkaotusi. Sõjajärgsel ajal anti kõigele lisaks veel ametlik kompartei korraldus, mis keelas koju, st Narva linna tagasipöördumise sõja jalust põgenenud varasemaile asukaile (sealhulgas ka Eesti kodanikest vene põlisvähemusele). Sõjas hävinud Kreenholmi puuvillakombinaat ehitati aastatel 1945–1962 ilma majandusliku põhjenduseta uuesti üles kui ENSV suurim käitis, mille toodangut tarbis kogu N. Liit. Kogu tööjõud toodi sinna Venemaalt ja toorainebaasiks sai nüüd Kesk-Aasia. 1946. aastal tegi eesti arhitektide komisjon ettepaneku Narva vanalinna kui ainulaadse kunstimälestise taastamiseks. Ehkki purustuste ulatus seda võimaldas, laskis Venemaalt toodud linnajuht “Narva kiirema taastamise huvides” varemed 1950. aastal ikkagi kokku lükata ja andis korralduse linna elama lubada “ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist”.

Tohutusuureks immigrantide asualaks kujunes kogu Kirde-Eesti. Eesti parteisekretäril N. Karotammel oli esialgu kavatsus saata 1949. aastal küüditamisele määratud “rahvavaenlased ja kulakud” sunnitööle Virumaa kaevandustesse, kus ajutiselt oli puudus tööjõust. Moskva käskis aga 30 tuhat eesti inimest Siberisse küüditada ja vallandas Karotamme. Virumaale asustati vene immigrandid, nende seas parema tööjõu puudusel hulk elukutselisi kriminaalkurjategijaid, kellel pärast karistusaja äraistumist oli keelatud elada Leningradis ja muudes suuremates linnades. Kirde-Eestisse rajati ka suur Sillamäe linn, kuhu oli eestlastele isegi sissepääs suletud. Teine eestlastele täielikult keelatud linn oli Loode-Eesti sadamalinn Paldiski, kuhu rahva teadmata oli paigutatud kaks militaarset aatomireaktorit.

1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas saavutatud muulaste ülekaal 11 linnas, kaasa arvatud pealinn Tallinn. Neis linnades elas kokku 711 035 inimest (niisiis ligi pool kogu Eesti elanikkonnast), kellest eestlasi oli vaid 36,7%. Eriti masendav olukord oli tekkinud Ida-Virumaal, kus 221 111 elaniku hulgas oli ainult 18,4% eestlasi.
http://www.okupatsioon.ee/et/andmed-ja-n...ki?start=4
(24-11-2014, 12:46 )VironShaman Kirjutas: euroruubel, pole mingit mõtet linki anda. Selle taha ei vaata keegi , nämisevad aga oma jura edasi aga tõsistest asjadest vaadatakse mööda.


Kes sul siin nüüd eelnevas nämisesid? See on ju üsna vana asi ja tänaseks kedagi enam rahvaarvamus ka ei huvita seega...
Pealegi, mida sa siis ootasid, riigieelarves on ju auk ja kui Ref ja Sotsid ikka pagulaste/immigrantide sissetoomisest sissetulekut haistavad, siis seda nad ka teevad.

Mis on Euroopa Pagulasfond
MATTI ILVES: JÄRJEKORDNE KINGITUS EESTI OSARIIGI 12. juuni 2013

pdf
Varjupaiga- ja Rändefond Kavandatavad tegevused perioodil 2014-2020 26.06.2013


Natuke kaevasin võrgus, ehk siiski natuke vähe. Ma ei leidnud mujal sellist numbrit - 49 000 - peale pr. Ainsaare jutu. Kas keegi teab enam viidata, kust selline number pärit?
Ise küsin, ise vastan.
Väidetavalt oli tegu väärtõlgendusega.
http://www.ohtuleht.ee/596989/siseminist...laani-pole
Natuke veider küll, kuidas vastava ala professionaalid suudavad nii valesti lugeda-tõlgendada...
Loodame, et see oli tõesti eksitus.
See immigrantide teema on samasugune vaikivalt täideviidav teema nagu neegrite eksport läbi Põhja Aafrika värviliste revolutsioonide Lõuna Euroopasse. 1995 sõlmiti Barcelona kokkulepe EU ja 10 Põhja Aafrika maa vahel tööjõu, kapitali ja raha vaba liikumise kohta.
http://balder.org/avisartikler/Barcelona...nglish.php
Lepe pidi käivituma täismahus 2010 ja siis algasid ka revolutsioonid ja põgenike vool Euroliitu. Milleks hämada põgenikega kui lepingu järgi on neil vaba pääs Euroliitu.
Niisama on Kalergiga ja tema projektiga kogu euroopa muutmisest mongreliteks (neegrite põrutatud valgete naiste järglased) ja rahvuste kaotamisest peale vana ja uusaadli (juudid). Sellest on samuti olnud vaikus kuid üllataval kombel pühapäevases reisisaates räägiti Berliini müüri kadumisest ja saksamaa taasühinemisest kusjuures kiideti Kalergit taevani oma euroopa projekti eest.
Krahv Richard Nikolaus Eijiro von Coudenhove-Kalergi (16. november 1894 – 27. juuni 1972) oli Austria poliitik ja Pan-Euroopa liikumise algataja. Coudenhove-Kalergi pakkus ühtse Euroopa hümniks Ludwig van Beethoveni viisi ja Friedrich Schilleri sõnadega "Oodi rõõmule", mis 1985. aastal saigi Euroopa Ühenduse ja hiljem Euroopa Liidu hümniks. Ta võttis osa ka EU vapi väljatöötamises kus 12 tähte sümboliseerivad 12 Iisraeli hõimu. Euroopa eliidiks pidi saama juutide aristokraatia ja ühendatud euroopasse pidi sisse toodama nii palju aafriklasi, et kaovad kõik valged rahvused ja rahvastik muutub segaverelisteks juutide eliidi juhtimisel.
http://balder.org/judea/Richard-Coudenho...a-1925.php
Seetõttu pean seda kogemata väljaöeldud ülikooli projektijuhi juttu tõeks, mis täitub hiljem kui immigrantidele on loodud elamiskohad ja riigieelarves rahad nende toitmiseks ja muudeks kuludeks.
(25-11-2014, 14:15 )VironShaman Kirjutas: Seetõttu pean seda kogemata väljaöeldud ülikooli projektijuhi juttu tõeks, mis täitub hiljem kui immigrantidele on loodud elamiskohad ja riigieelarves rahad nende toitmiseks ja muudeks kuludeks.
Ei juhtu midagi sellist seega võid rahulikult "kogemata väljaöeldut" ka sellisena võtta.
  
  •  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 70
  • 71
  • 72(current)
  • 73
  • 74
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Eesti keel ja rahvas on välja suremas ... villu 66 51,251 25-03-2017, 13:28
Viimane postitus: xcad

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat