Kuna karta on, et suurema osa foorumilugejate vene keele oskus pole ehk piisav üleltoodud linkidega lähemaks tutvumiseks, siis siin ka üks tõlge. Esialgu kommentaarideta, ehkki kommenteerida üht-teist oleks.
Here we go!
UFOde kalmistu: Viljui Surmaoru otsingutel
V.A. T¹ernoborov
Palju aastaid väldivad kohalikud kütid Jakuutia metsatundra kõrvalist piirkonda, kiiresti jätsid selle maha sõjaväelased olles siia rajanud mõned oma baasid ja laod. See-eest tõmbavad siinsed avarused magnetina seni veel väheseid kõige avastamatu ja salapärase uurijaid. Selle koha nimi on "Jeljuju T¹erket¹eh", mis tõlkes jakuudi keelest tähendab "Surmaorgu". Ja sellist nimetust, nagu aru saate, sama lihtsalt ei anta.
Millest lugu alustada? Muidugi päris algusest - muistsetest legendidest. Nagu iidsed muistendid sellest piirkonnast pajatavad, on siin palju üllatavaid ja kohutavaid asju. Näiteks maast kerkiv võlvkaar, mille all on palju metallist tube. Sees on ka kõige karmima pakase ajal soe nagu suvel. Kõige uudishimulikumad kohalikest küttidest käsid seal sees, isegi ööbisid nendes ruumides, jäid aga pärast rängalt haigeks. Aga maksis vaid ööbida enam kui kord järjest, kui riskija väga kiiresti siirdus taevaseid põtru karjatama (st suri ära). Seal on ka sile metallist poolkera väga tasase servaga, nii tasase servaga, et "lõikab küüsi". See kerkib igikeltsast mõne meetri kõrgusele, niiet sinna võib põhjapõdra seljas alla sõita ... /vt pilti
selles lingis/
Sellest kohast kirjutas juba 19. Sajandil tuntud Viljui uurija R. Maak: "Jõekese "Aglõi timirnit" kaldal, mis tähendab "Suur katel uppus", asub tõepoolest hiiglaslik vasest katel. Selle suurus pole teada, kuna maapinnale ulatub vaid katla serv, selle peal aga kasvab mitu puud ...".
Muistsete kultuuride uurija N. Arhipov kirjutas samuti nendest kummalistest objektidest: "Viljui jõgikonna elanike hulgas on juba muistsest ajast levinud pärimus hiiglaslikest pronkskateldest-olguidest jõe ülemjooksul. Pärimus väärib tähelepanu, kuna nende müütiliste katelde oletatavatel asualadel voolab mitu jõekest jakuudikeelse nimetusega "Olguidah", mis tähendab "katlamaja".
Nagu selgitas välja uurija G. Leljanova ["NLO" 1997, nr 2(36), veebruar], kirjeldavad kohalikud legendid vahetult metallkonstruktsioonidega seotud vägagi veidraid sündmusi. Ühest kinnikäiva kaanega püstisest metalltorust paiskub perioodiliselt välja kohutav leek. Tuli tuleb torudest, mis rauast koridoridena kulgevad sügavale maa alla. Seal sügavuses elab "nakkust külvav ja tulekerasid heitev" hiiglane Uot Usumu Tong Duurai (tõlkes "Kuritegelik tulnukas, kes õõnestab maad ja peitub sügavustes ning hävitab tulekeerisena kõike ümbritsevat"). Nagu te aimate, pole "kuritegelik tulnukas" metallkoridoris, kes purskab tuld, üldsegi mitte jutustus raketivägede komandörist, kes istub strateegilise tähtusega raketi¹ahti kõige varjatumas osas. Müüdi tekkimise ajal ei teatud raketivägedest veel midagi ja Euroopas sõditi tolla odade ja mõõkadega.
Saabus meie valgustatud aeg ja näis, et "muinasjutud" veidratest kateldest oleksid pidanud vaikselt unustusse vajuma. Küllap oleksid vajunudki, kui maamunalt oleksid kadunud "katlad" ise.
Kaasaegsed uurijad Jakuutia linnast Mirnõist Aleksandr Gennadijevit¹ Gutenev ja Juri Nikolajevit¹ Mihailovski leidsid teate vanast rändurist, kes kord selle orus viibinuna rääkis mingist metallist urust, kus lebavad "imekõhnad, mustad ühesilmsed inimesed mingites metallist rõivastes" ...
Aastal 1996 saabus ühendusse "Fenomen" enam kui veider ja intrigeeriv kiri salapärase Viljui oru "põlisasukalt" Mihail Petrovit¹ Koretskilt Vladivostokist. Tema loo võib ümber jutustada minimaalsete lühendustega:
"Olen seal olnud kolm korda. Esimest korda aastal 1933 kümneaastasena koos isaga, kes sõitis sinna hooajatöödele. Pärast aastal 1939 juba ilma isata. Ja viimast korda aastal 1949 noorterühma koosseisus. "Surmaorg" kulgeb mööda Viljui parempoolset lisajõge. Tegelikult on see terve orgude ahel piki jõeluhta. Kõigil kolmel korral oln seal jakuudist teejuhiga. Käisime me seal mitte heast elust, vaid et seal oli võimalik pesta kulda ootamata hooaja lõpul röövimist või kuuli kuklasse.
Mis puutub salapärastesse objektidesse, siis on neid seal ilmselt palju, sest kolme hooaja jooksul nägime seitset sellist "katelt". Kõik nad näivad mulle täiesti mõistatuslikena: esiteks, nende läbimõõt on 6 kuni 9 meetrit. Teiseks, nad on valmistatud tundmatust metallist. Asi on selles, et katelde peale ei hakka isegi mitte teritatud meisel (proovisime ja mitte ühe korra). Metall ei murdu ega ole sepistatav. Isegi terasele jätaks haamer kindlasti märgatavad jäljed. See metall on pealt kaetud tundmatust materjalist kihiga, mis sarnaneb smirgliga. See pole aga oksiidikiht ega räbu - seda ei saa samuti maha lüüa ega kriimustada. Maasügavusse minevaid tubadega kaeve, millest räägitakse kohalikes legendides, me ei kohanud. Panin aga tähele, et taimestik "katelde" ümbruses on anomaalne - üldsegi mitte sarnane sellele, mis kasvab ümbruses. See on lopsakam: suurelehelised takjad, väga pikad pajud, veider rohi, inimesest poolteist-kaks korda kõrgem. Ühes neist kateldest ööbisime kogu rühmaga (6 inimest). Midagi halba me ei tundnud, lahkusime rahulikult ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta. Keegi meist ei haigestunud tõsiselt. Kui mitte arvestada, et ühel minu tuttaval langesid kolme kuu pärast välja kõik juuksed. Minul aga ilmnesid pea vasakul küljel (sellel küljel ma magasin) kolm väikest tikupea suurust paiset. Olen neid ravinud kogu elu, aga tänaseni pole nad üle läinud.
Kõik meie katsed murda kasvõi tükike veidrate katelde küljest lõppesid edutult. Ainus mis mul õnnestus, oli kaasa võtta kivi. Aga mitte lihtne: ideaalne poolsfäär läbimõõduga 6 cm. See oli musta värvi, sellel polnud mingeid nähtavaid töötlemise jälgi, kivi oli aga väga sile nagu poleeritud. Võtsin selle maast ühe taolise katla sees. Tõin selle suveniiri endaga kaasa Samarkasse T¹ugujevski rajoonis Primorje krais, kus muvanemad aastal 1933 elasid. See lebas kasutult kuni vanaema otsustas ehitada uue maja. Oli vaja klaasida aknaid, agha klaasilõikajat polnud kogu külas. Katsusin kruumutada klaasi selle kivist poolkera servaga - ilmnes, et see lõikab imekspandava ilu ja kergusega. Pärast seda minu leidu kasutasid kõik sugulased ja tuttavad seda palju kordi teemandina. 1937 aastal andsin selle kivi vanaisale, aga sügisel ta arreyeeriti ja viidi Magadani, kus elas kohtuta kuni aastani 1968, mil suri. Keegi ei tea nüüd, kuhu see kivi jäi ..."
Koretski kirja alusel võib eeldada veidi kõrgemat radioaktiivset fooni "katelde" ümbruses. Hiiglaslik taimestik nende ümber, mitteparanevad haavandid peas, väljalangenud juuksed - kõik need on radioaktiivse kiirguse ilmsed sümptomid. Võimalikud variandid: "katlad" on valmistatud radioaktiivsest metallist või on nende seinakonstruktsioonides mingid kunstlikud isotoopgeneraatorite tüüpi kiirgusallikad? ...
Lugedes kirja ja jõudes kohani, kus räägitakse kolmest paisest peas, tuli mulle kohe meelde analoogiline sündmus, mis juhtus minuga 1989 aastal Medveditski ahelikus Volgogradi oblastis. Uurides siis UFO maandumispaika korjasin maast mingi porise ebamäärase kujuga paari sentimeetri suuruse eseme. Äkki torkas see asi mulle teravalt sõrme ja instinktiivselt viskasin selle minema. Tunnistan, et selle välimus just eriti ligitõmbav ei olnud.
Varsti pidin aga seda uuesti tahtmatult meenutama - mu pöidlale, nimetus- ja keskmisele sõrmele tekkisid siis 3 kumerat 3-4 mm suurust paiset-rakku ja kui palju ma neid ka koos nahaga välja ei lõiganud, keemiliselt välja ei söövitanud, veidrad moodustised tekkisid jälle ja jälle ja varsti ma isegi harjusin nendega. Lõpuks, 1997 aasta detsembris (8 aasta pärast), kadusid nad äkki sõna otseses mõttes poole tunni jooksul. Seega on mul Koretski paisete tekke kohta oma arvamus.
Mis peitub siis veidras Jakuutia orus? Nõukogude SÕJAVÄEBAAS - sEe on üks vähemusutavaid variante, mäletate ju milla tekkisid esimesed müüdid orust ...
Salajane TULNUKATE BAAS igikeltsasse sulanud lendavate taldrikute "katelde" tükkidega? Pole samuti eriti loogiline - liiga palju on "mahakantud" tehnikat. Võib-olla on kogu see tehnika konserveeritud olekus aga võib-olla purunes mingi äkilise kataklüsmi tõttu, mis takistas evakueerimist? ...
Siis võib välja mõelda uues nimetuse - UFO-KALMISTU või LAHINGUVÄLI erinevate kõrgeltarenenud tsivilisatsioonide vahel. ... Midagi jakuutia lendudele sarnast jälgitakse näiteks juba mõne aastakümne jooksul Mägi-Altais Kanini poolsaarel Ida-Kasahstanis. Ka seal vedelevad rikutud ja terved metallkonstruktsioonid. Mõnikord on taevast kuulda mürinat ja maale ilmub järjekordne "monstrum". Naaberkülades seisavad ebatavalised ahjud imepärastest sulamitest, seal võib kuulda ka lugusid karjustest, kes leidsid veelgi veidramat rauakola aga pärast surid. Analoogia "Surmaoruga" on pea täielik, välja arvatud see, et nendes piirkondades on kõigi kohalike rõõmude ja hädade põhjus maine - nimelt kukuvad seal maha oma töö ära teinud raketiastmed. Kes aga viskas palju sajandeid tagasi Jakuutiasse maha "äratöötanud" lendavaid taldrikuid - see pole veel selge.
Räägitakse veelgi hirmsamatest hüpoteesidest, täpsemalt rahva hulgas elavatest kuuldustest, mis räägivad sellest Viljui ülemjooksul asuvast salapärasest piirkonnast. Räägitakse isegi, et "Surmaorus" (egas teda asjata nii nimetatud) peitub SISSEPÄÄS PÕRGULIKKU ALLMAAILMA, kus elasid või elavad tundmatud olendid ...
Ainus meile teadaolev vahetu pealtnägija Koretski arvab, et "katlad" on INIMKÄTE TÖÖ, oleksid nad maavälised, oleksid nad mõneti tugevamad. Tõestuseks seletab ta, et aastal 1933 kuulis ta jakuudilt-teejuhilt, et aasta 5-10 tagasi leidis too mõned absoluutselt uued ja absoluutselt sfäärilised katlad-kerad, mis ulatusid kõrgele - 2-3 meetrit - maa seest välja. Aga hiljem paarikümne aasta pärast nägi kütte-evenk neid agregaate juba purustatutena ja laialipillututena. Olles viibinud ühe teise "katla" juures samuti kaks korda, märkas Koretski, nagu oleks objekt mõne möödunud aasta jooksul omaenese raskuse mõjul maasse (igikeltsa!) süüvinud. Tähendab, kui vajumine toimub küllaltki täheldatava kiirusega, pidi "katlad" ise ilmuma mitte nii väga ammu. Kui aga "katlad" on valmistatud maalaste poolt ja veel suhteliselt hiljuti keskajal, kes seda siis ikka tegi? Pole ülearune tuletada meelde, et kohalikud rahvad polnud võimelised valmistama isegi nende asjanduste vähendatud koopiaid, selleks on vajalik kõrgesti arenenud tööstust.
Aastatel 1999-2000 jõudis uurija A. Gutenev, kes tutvus Koretski jutustusega, järeldusele, et tal on paikkonna kirjeldustes palju ebatäpsusi, liiga palju isegi arvestades asjaolu, et oli seal lapsepõlves.
Oli ette võetud mitmeid katseid Surmaoru ülesaotsimiseks. Aastatel 1962-63 püüdis geoloogV.V. Poro¹in leida seda Berende jõe vasakkaldal (suubub Namanasse lääne pool Tuobuid), avastas aga vaid moodsa tsivilisatsiooni eest rettu läinud inimeste veidrad asulad. 1990-tel aastatel tegelesid sell koha otsingutega A. Gutenev ja V. Mihailovski. !996 aasta juulis valmistas ekspeditsiooni Aihali alla ette "Kosmopoisk", tehnilistel põhjustel ei jõudnud see aga plaanitud kohani.
1997 aasta suvel sõitis umbes sellesse piirkonda välja rühm kahest inimesest (V. Uvarov ja A. Gutenev), kes sponsorite abil maksid kinni spetsialistide töö kohalikus aerofotograafiaarhiivis, kus avastasid maastikufotodel "midagi huvitavat". Sõitsid välja kohale, aga helikopter proviandiga hilines, tekkisid muud olmeraskused ja raske südamega tuli midagi avastamata tagasi pöörduda ...
1999 aasta oktoobris tegeles koha peal küsitlustega oru asukoha kohta ajakirjanik Nikolai Varsegov ["KP" 1999, 16 oktoober]. 2000 aasta augustis sõitis A. Gutenev jälle välja ühte oru oletatavasse asukohta, aga ka seekord ei andnud riistad ühest kinnitust pinnases asuvate metallkonstruktsioonide kohta ...
Millised veidrad "katlad" siis peituvad Jakuutia pinnases? Oletan, et paljud tahaksid isiklikult rahuldada oma uudishimu, see meelelahutus aga maksab päris palju: kohale võib jõuda vaid helikopteriga, läbi tuleb kammida soise taiga tohutud alad, kes aga on olnud taigas, sellele pole vaja seletada selliste otsingute hinda ...
Võeti ette veel mõned katsed korraldada "surmaoru" uuringuid, tulemused pole meid eriti lahendusel lähendanud ... Praegu kavandab ühendekspeditsiooni Jakuutiasse meie "Kosmopoiski" uurimisühendus. Varume kannatust?