•  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 10
  • 11
  • 12
  • 13(current)
  • 14
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Universum on lõpmatu?
Siin oli kena lillepeenar, aga näe, loomakari on üle jooksnud.
On teada, et Universum on siiski lõplik...vähemalt oma ala tipud arvavad nii. Aga küsimus jääb - kumb on suurem, kas ruum või rumalus.
wink
Vasta
Lugege läbi ja saate targaks :



Ruum on inimeste tavakogemuses mahuti, mis hõlmab kõik füüsilised esemed.

Ruum on tavakogemuses ja klassikalises füüsikas kolmemõõtmeline ja tasane, mis võimaldab keha asukohta ruumis kirjeldada kolme koordinaadi abil. Erirelatiivsusteooria ühendab aja ja ruumi üheks tervikuks - neljamõõtmeliseks aegruumiks, kusjuures üldrelatiivsusteoorias pole ruum isegi enam tasane vaid kõver. Moodsas füüsikas, näiteks stringiteoorias, on ruumi kirjeldatud ka 11 ja 23 mõõtmelisena, kus kõik "ülearused" mõõtmed arvatakse olevat sedavõrd väikesed, et me neid oma igapäevaelus ei taju.









Ruumi ehk ulatuvuse idee on John Locke'i järgi lihtidee, mis saadakse nii nägemise kui ka kompimise kaudu.

Kui seda ruumi vaadeldakse ainult pikkuses kahe asja vahel, vaatlemata midagi selle vahel, nimetatakse seda kauguseks. Kui ruumi vaadeldakse pikkuses, laiuses ja paksuses, nimetatakse seda mahuks. Kõigil juhtudel kasutatakse sõna "ulatuvus".

Iga erinev kaugus on ruumi erinev modifikatsioon. Iga idee mingist erinevast kaugusest või ruumist on selle idee lihtmoodus. Inimesed määravad vaimus kindlaks teatud pikkused (toll, jalg, jard, süld, miil, Maa läbimõõt jne), mis kõik on erinevad ideed, mis on koostatud üksnes ruumist. Kui mõni neist kindlaksmääratud pikkustest või ruumimõõtudest saab inimestele tuttavaks, võivad nad seda vaimus korrata niipalju kui tahes, liitmata sellega keha või millegi muu ideed, ning kujundada endale ruut- või kuupjalgade, -jardide või -süldade ideed (kas siin universumi kehade seas või teispool kõiki kehi) ning neid üksteisega liites laiendada oma ruumiideed niipalju kui tahes. Võime korrata või kahekordistada mis tahes ideed, mis meil on mingi kauguse kohta, ning liita seda eelmisele niipalju kui tahes, jõudmata kunagi lõpule, laiendades seda kui palju tahes, annab mõõtmatuse (immensity) idee.

Ka kuju on ruumi modifikatsioon. See on suhe, milles on piiratud ruumi osad omavahel. Vaimus on ammendatamatult erinevaid kujuideesid.

Koha idee puhul me vaatleme millegi kaugussuhet kahe või enama punkti vahel, mida vaadeldakse säilitavat omavahel sama kaugust ning seisvat paigal.

Keha ja ulatuvus ei ole sama asi: keha on miski tihke (solid) ja ulatuv, mille osad on mitmel moel lahutatavad ja liigutatavad; ulatuvus on ainult ruum, mis jääb nende tihkete koherentsete osade vahele ning mis neile kuulub.

Ulatuvus ei ole tihkus. Tõepoolest, esiteks, ulatuvus ei sisalda eneses tihkust, vastupanu keha liikumisele. Teiseks, puhta ruumi osad on üksteisest lahutamatud nii reaalselt kui ka mentaalselt. Kolmandaks, puhta ruumi osad on liigutamatud, sest nad on lahutamatud.

Ulatuvust ei saa defineerida, langemata tautoloogiasse.

Need, kes väidavad, et ruum ja keha on üks ja seesama, toovad järgmise argumendi: see ruum on kas miski või eimiski; kui kehade vahel midagi ei ole, peavad kehad paratamatult kokku puutuma; kui kehade vahel on miski, kas see on siis keha või vaim? Locke'i vastuväide on: Kes ütles, et pole olemas või ei saa olemas olla muud kui tihked entiteedid, mis ei mõtle, ja mõtlevad olendid, mis ei ulatu?

Ei saa öelda, kas ruum on substants või aktsidents, sest sõnal "substants" on mitu tähendust.

Kui mitte oletada, et keha on lõpmatu, siis tekib küsimus: kui Jumal paigutaks inimese kehaliste asjade äärele, kas ta siis saaks sirutada käe oma kehast kaugemale? Kui saaks, siis ta paneks käe sinna, kus varem oli ruum ilma kehata, ning tema sõrmede vahel oleks ikka veel ruum ilma kehata. Kui ta ei saaks kätt välja sirutada, siis peab olema mingi väline takistus. Seega, kas keha on lõpmatu või ruum ei ole keha.

Peale selle, kui eeldada, et ruum ei saa eksisteerida ilma mateeriata, siis ei suuda Jumal hävitada ühtki osa mateeriast. Samuti ei saaks kehad sel juhul vabalt liikuda.

Ruumi idee on erinev keha ideest. Tõepoolest, kui ei oleks ideed ruumist ilma kehata, siis ei saaks küsida, kas see on olemas. Ja see, et ulatuvus on kehast lahutamatu, ei tõesta veel, et ulatuvus ja keha on üks ja seesama.

Ruumi ja tihkuse idee on erinevad.
Hume
Ruumi idee lõpmatu jagatavus

Inimvaimu piiratuse tõttu ei saa tal iial olla täielikku ja adekvaatset kontseptsiooni lõpmatusest.

See, mis on lõputult jagatav, peab koosnema lõpmatust arvust osadest. Idee, mille me kujundame mingist lõplikust kvaliteedist, ei ole lõputult jagatav, sest kujutlusvõime jõuab kõige väiksemate osadeni, mida kujutluses ei saa vähendada, ilma et ta täielikult häviks. Sama lugu on ka meelte muljetega.
Ruumi lõpmatu jagatavus

Iga asi, mida saab lõputult jagada, sisaldab lõpmatu arvu osasid. Seega, kui mingi lõplik ulatuvus saab olla lõputult jagatav, siis ei saa olla vastuoluline oletada, et lõplik ulatuvus sisaldab lõpmatu arvu osasid. Ja ümberpöördult, kui on vastuoluline oletada, et lõplik ulatuvus sisaldab lõpmatu arvu osasid, siis ei saa ükski lõplik ulatuvus olla lõpmatult jagatav. Aga see viimane oletus on absurdne. Kõigepealt ma võtan kõige väiksema idee, mille ma saan kujundada ulatuvuse osast, ning olles kindel, et pole midagi sellest ideest pisemat, teen ma järelduse, et kõik, mis ma selle abil avastan, peab olema ulatuvuse reaalne kvaliteet. Siis ma kordan seda ideed üks, kaks, kolm korda jne, ning leian, et ulatuvuse liitne idee, mis sellest kordamisest tekib, alati kasvab ning muutub kahe-, kolme-, neljakordseks jne, kuni ta lõpuks paisub märkimisväärse suuruseni, mis on suurem või väiksem sedamööda, kui ma kordan enam-vähem sama ideed. Kui ma osade liitmise lõpetan, siis ulatuvuse idee enam ei kasva. Ja kui ma jätkaksin liitmist lõpmatuseni, tajun ma selgelt, et ka ulatuvuse idee peab muutuma lõpmatuks. Igasuguse lõpmatu osade arvu idee on individuaalselt seesama idee mis lõpmatu ulatuvuse idee. Ükski lõplik ulatuvus ei saa sisaldada lõpmatut arvu osasid. Järelikult ei ole ükski lõplik ulatuvus lõpmatult jagatav. Siinkohal teeb Hume järgmise märkuse: "Mulle on vastu väidetud, et lõpmatu jagatavus eeldab ainult lõpmatut arvu proportsionaalseid osasid, mitte tegureist osasid, ning et lõpmatu arv proportsionaalseid osasid ei moodusta lõpmatut ulatuvust. Aga see eristus on täiesti asjatu. Nimetatagu neid osasid teguriteks või proportsionaalseteks, nad ei saa olla madalamad neist pisikestest osadest, mida me mõtleme; ja sellepärast ei saa nad oma ühendusega moodustada väiksemat ulatuvust."

Nicolas de Malézieu on pakkunud väga tugeva ja ilusa argumendi. On ilmne, et olemasolu iseenesest kuulub ainult ühikule ega ole kunagi rakendatav arvule, vaid on ühikute arvel, millest arv koosneb. Öeldakse, et on olemas 20 inimest, ent ainult sellepärast, et 1, 2, 3, 4 jne eksisteerivad; ja kui eitada viimaste olemasolu, langeb esimene iseenesest ära. Sellepärast on äärmiselt absurdne oletada, et arv eksisteerib, ning samas eitada ühikute olemasolu. Et ulatuvus on metafüüsikute üldise arvamuse kohaselt alati arv ega lahutu kunagi mingiteks ühikuteks ehk jagamatuteks kvantiteetideks, siis ei saa ulatuvus kunagi üldse eksisteerida. Asjatu on vastata, et ulatuse mis tahes määratletud kvantiteet on ühik, kuid selline, millel saab olla lõpmatu arv murdosasid ning mida ei saa alajaotustega ammendada. Sest sellesama reegli järgi saab neid 20 meest vaadelda ühikuna. Kogu maakera, isegi kogu universumit, võib vaadelda ühikuna. Niisugune ühikutermin on vaid fiktiivne nimetus, mida vaim saab rakendada mis tahes objektihulgale, mille ta kokku kogub. Ja selline ühik ei saa eksisteerida üksinda, nagu ei saa üksinda eksisteerida ka arv, kui ta on tõeline arv. Aga ühik, mis saab eksisteerida üksinda ja mille olemasolu on paratamatu igasuguse arvu olemasolu jaoks, on teistsugune ning peab olema täiesti jagamatu, nii et teda ei saa lahutada väiksemateks ühikuteks.

On kindel, et meil on ulatuvuse idee, sest miks me muidu sellest räägime ja mõtleme. Samuti on kindel, et see idee, nagu kujutlusvõime seda kujutleb, ei ole lõputult jagatav ega koosne lõpmatust arvust osadest, kuigi ta on jagatav osadeks või madalamateks ideedeks: see ületab meie piiratud võimete arusaamise. Siin on idee ulatuvusest, mis koosneb osadest või madalamatest ideedest, mis on täiesti jagamatud. Järelikult ei too see idee kaasa mingit vastuolu. Järelikult on võimalik, et ulatuvus reaalselt eksisteerib vastavalt sellele. Ja järelikult on kõik argumendid matemaatiliste punktide olemasolu vastu vaid skolastilised sõnamängud. Ka kõik väidetavad tõestused ulatuvuse lõputule jagatavusele on sofistilised, sest on kindel, et nad ei saa olla õiged, kui nad ühtlasi ei tõesta matemaatiliste punktide võimatust.
Ruumi idee teised kvaliteedid

Avades silmad ja pöörates need ümbritsevate objektide poole, tajun ma palju nähtavaid kehi. Sulgedes need uuesti ning võttes arvesse kehade vahelist kaugust, omandan ma ulatuvuse idee. Et iga idee on pärit mingist muljest, mis on temaga täpselt sarnane, siis selle ulatuvuseideega sarnased muljed peavad olema kas mingid nägemisest pärit olevad aistingud või mingid sisemuljed, mis tekivad neist aistingutest. Sisemuljed on kired, emotsioonid, soovid, ja vatumeelsused; usun, et ühegi kohta neist iial ei väideta, et ta on eeskuju, millest ruumiidee tuleneb. Jääb üle, et selle algse muljeni võivad meid viia ainult meeled. Niisiis, millise mulje meeled meile siin toovad?

Lauast minu ees piisab, et ma seda nähes omandaksin ulatuvuse idee. Järelikult kujutab see idee mõnda muljet, mis praegu meeltele ilmub. Ent meeled toovad mulle vaid muljed värvilistest punktidest, mis on teatud moel korrastatud (disposed). Kui silm aistib veel midagi, siis näidatagu seda mulle. Kui aga on võimatu veel midagi näidata, siis võib kindlalt järeldada, et ulatuvuse idee pole muud kui koopia nendest värvilistest punktidest ja viisist, kuida nad ilmuvad.

Oletame, et ulatuvas objektis ehk värviliste punktide kompositsioonis, millest me ulatuvuse idee algselt saime, on punktid purpurset värvi. Sel juhul me anname selle idee igal kordamisel neile täpselt sama värvi, millega me ainukesena oleme tuttavad. Aga kui meil pärast on kogemus teistest värvustest ja nende erinevatest kompositsioonidest ning me leiame sarnasuse nende värviliste punktide korrastatuses (disposition), millest nad koosnevad, siis me jätame, niipalju kui võimalik, välja värvuste eripära, ning leiame abstraktse idee ainult sellest punktide korrastatusest, milles nad kokku langevad. Isegi kui kompimismuljed leitakse osade korrastatuse poolest olevat sarnased nägemismuljetega, ei takista see abstraktsel muljel sarnasuse põhjal kujutamast mõlemat. Abstraktsed ideed ei ole tegelikult muud kui teatud valguses vaadeldud üksikideed; liidetuna üldterminitega saavad nad kujutada suurt mitmekesisust ning hõlmata objekte, mis on küll mõnes suhtes sarnased, kuid teistes suhetes üksteisest väga erinevad.

Et iga idee, mis on eristatav, on ühtlasi lahutatav, siis võtkem üks neist lihtsatest jagamatutest ideedest, millest ulatuvuse liitidee on kujundatud, ning lahutagem ta teistest ja vaadelgem teda eraldi ning kujundagem siis otsustus tema loomusest ja kvaliteetidest. Ilmselt ei ole ta ulatuvuse idee. Ulatuvuse idee koosneb ju osadest, see idee on aga oletuse kohaselt täiesti lihtne ja jagamatu. Kas ta on siis eimiski? See on absoluutselt võimatu. Tõepoolest, ulatuvuse idee, mis on reaalne, koosneb säärastest ideedest; kui kõik need oleksid mitteolevad, siis reaalselt eksisteeriv koosneks mitteolevatest, mis on absurdne. Sellepärast pean küsima: mis on meie idee lihtsast ja jagamatust punktist?

Ruumi idee annavad vaimule kaks meelt – nägemine ja kompimine. Miski, mis pole nähtav ega kombitav, ei tundu iialgi ulatuvana. See liitmulje, mis kujutab ulatuvust, koosneb mitmest väiksemast muljest, mis on silmale ja katsumisele jagamatud ning mida võib nimetada värvuse ja tihkusega (solidity) varustatud aatomite või korpusklite muljeteks. Aga see pole kõik. Et me need aatomid oma meeltele avastaksime, ei piisa sellest, et nad on värvilised või kombatavad; et me neid kujutlusvõimega haaraksime (comprehend), on veel tarvis, et me säilitaksime nende värvuse või kombatavuse idee. Mitte miski peale nende värvuse või kombitavuse idee ei saa neid meie vaimule kujutletavaks (conceivable) teha. Kui ideedelt need meelelised kvaliteedid ära võtta, siis on nad meie mõttele või kujutlusvõimele täiesti kadunud.

Tervik on samasugune nagu osa. Kui punkti ei vaadelda värvilise või kombatavana, ei saa ta meile anda mingit ideed ning järelikult ei saa ulatuvuse idee, mis kosneb nende punktide ideedest kunagi eksisteerida. Et aga ulatuvuse idee saab eksisteerida, sest me oleme teadlikud sellest, et ta eksisteerib, siis ka selle osad peavad eksisteerima, ja selleks tuleb neid vaadelda värviliste või kombitavatena. Sellepärast saab meil ruumi või ulatuvuse idee olla ainult juhul, kui me vaatleme teda nägemise või kompimise objektina.
Vastused vastuväidetele
Esimene vastuväide

Skolastikas on sageli väidetud, et ulatuvus peab olema lõputult jagatav, sest matemaatiliste punktide süsteem on absurdne põhjusel, et matemaatiline punkt on mitteolev ning järelikult ei saa ta kunagi koos teistega moodustada reaalselt eksisteerivat.

See oleks täiesti otsustav argument, kui ei oleks midagi vahepealselt mateeria lõputu jagatavuse ja mitteolevate matemaatiliste punktide vahel. Kuid vahepealne on värvuse või tihkusega punktid. Mõlema äärmuse absurdsus tõestab selle vahepealse tõesust ja reaalsust.
Vasta
(23-12-2012, 12:27 )hullumeelsus Kirjutas: Keha ja ulatuvus ei ole sama asi: keha on miski tihke (solid)
Solid on tahke. Kui mõelda selle peale mida tihke tähendab, siis on teksti kohati imelik lugeda.
Tsitaat:Ruumi idee annavad vaimule kaks meelt – nägemine ja kompimine. Miski, mis pole nähtav ega kombitav, ei tundu iialgi ulatuvana.
Huvitav miks kuulmine välja jäetud on.
Vasta
Miks kuulmine välja jäetud on?

Tahaks näha , et inimene oleks mingi hääle ruumist leidnud?
Vasta
(23-12-2012, 14:01 )hullumeelsus Kirjutas: Tahaks näha , et inimene oleks mingi hääle ruumist leidnud?
Selliselt lähenedes küsiks, et kuidas inimene näeb kui valgust ei ole? Või kompab kui midagi kombata ei ole? Või ruumis on valgus ja esemed kompamise jaoks, aga ei ole heli kandvat materjali? Ehk siis minu küsimus käis sellise ruumi kohta kus inimesel on võimalik elada muidu ei saa inimene ruumi tuvastada.
Vasta
(23-12-2012, 14:06 )kage Kirjutas:
(23-12-2012, 14:01 )hullumeelsus Kirjutas: Tahaks näha , et inimene oleks mingi hääle ruumist leidnud?
Selliselt lähenedes küsiks, et kuidas inimene näeb kui valgust ei ole? Või kompab kui midagi kombata ei ole? Või ruumis on valgus ja esemed kompamise jaoks, aga ei ole heli kandvat materjali? Ehk siis minu küsimus käis sellise ruumi kohta kus inimesel on võimalik elada muidu ei saa inimene ruumi tuvastada.
Vot sellepeale ma ei mõelnud olen ikka loll.
Aga vaata vikipeediast seal samuti kirjutatud copisin siia lugesin läbi ega midagi targemaks saand kah
Vasta
N'a'iteks arutlusi, mida ei piira mingid ''ilmselged'' arusaamad. On selge, et arvu saab jagada piiramatult kaheks osaks. Ratsionaalarvud paiknevad arvteljel kuitahes tihedalt, ometi on olemas 2 ratsionaalarvu, mille vahel ei ole enam ainsatki ratsionaalarvu, vaid ainult irratsionaalarvud. Ja vaat viimaste vahel pole olemas mingit vahemaad, igatahes mitte naaberarvude vahel. Nende vahele mahuksid ilmselt vaid matemaatilised punktid.Smile Kuigi, kes teab? Mis saab aga siis, kui poolitada nullpikkus? Ikka null ja nii piiramatult? Praeguste kujutluste kohaselt jah, aga kuidas on tuhande, miljoni aasta taguses tulevikus? Kas on olemas pikkus, mis on v'a'iksem nullist? Ilmselt on see samalaadne negatiivse absoluutse temperatuuriga. Kui aga eimiskist (mitte vaakumist!) saab midagi tekkida, siis miks ei saa olemas olla teisigi absoluute rikkuvaid n'a'htusi? Iseasi, millal need avastatakse.
Vasta
(25-12-2012, 00:00 )alisoman Kirjutas: ometi on olemas 2 ratsionaalarvu, mille vahel ei ole enam ainsatki ratsionaalarvu, vaid ainult irratsionaalarvud.
Olen õppinud, et ratsiolaalarvude hulk on võimsam, kui täisarvude hulk, sest kuigi mõlemad kasvavad lõpmatuseni, siis iga kahe ratsionaalarvu vahele mahub veel lõpmatult palju ratsionaalarve. Topeltlõpmatus nö.
Millele toetub väide, et kusagilt saabub piir?
Vasta
(25-12-2012, 17:27 )Lorenz Kirjutas: Olen õppinud, et ratsiolaalarvude hulk on võimsam, kui täisarvude hulk, sest kuigi mõlemad kasvavad lõpmatuseni, siis iga kahe ratsionaalarvu vahele mahub veel lõpmatult palju ratsionaalarve. Topeltlõpmatus nö.
Millele toetub väide, et kusagilt saabub piir?

Lõpmatust ei saa ometigi ju kästitleda kui tavamõistes arvu. Korruta lõpmatust mistahes arvuga, tulemuseks on ikkagi seesama lõpmatus. Seega minu arvates ei saa pidada ühte lõpmatust teisest suuremaks. Samamoodi ei ole võimalik defineerida ka väikseimat võimalikku pikkust(elementaarpikkust) ja ajavahemikku. Kõik sõltub sellest, kui täpselt me mõõdame...ja alati saab mõõta täpsemalt.
Vasta
Matemaatikas aga öeldakse teinekord, et üks lõpmatus on teisest võimsam. Kui hulgad on loenduvad ja kasvavad (lõpmatuseni) ühise kasvamise piirkonna olemasolul saab võrrelda hulkade kasvutempot. Kui üks kasvab teisest kiiremini, siis on üks teisest võimsam. Tahaks nagu öelda, et üks on ka teisest suurem, aga paraku ei saa lõpmatusi tõesti suuruse järgi võrrelda.
Nii olen mina aru saanud.
Vasta
Minu arvates ytleb juba elementaarne loogika, et on olemas 2 teineteisele j'a'rgnevat ratsionaalarvu, mille vahel neid enam pole. Teine asi, et neid pole v'o'imalik yles kirjutada.
Vasta
(25-12-2012, 00:00 )alisoman Kirjutas: On selge, et arvu saab jagada piiramatult kaheks osaks.
Kui kohe alguses on selline metsapanek, siis edasi lugeda ei viitsi.
wink
Oletame, et see arv on kaks viina. Kui kaks viina on korra poolitatud, siis on mõlemal pool üks viin. Kahte viina rohkem poolitada ei saa.

Vasta
(26-12-2012, 12:17 )Tropp Kirjutas:
(25-12-2012, 00:00 )alisoman Kirjutas: On selge, et arvu saab jagada piiramatult kaheks osaks.
Kui kohe alguses on selline metsapanek, siis edasi lugeda ei viitsi.
Täiesti võimalik on arvu lõpmatuseni kaheks osaks jagada. Tuleb ainult aru saada mida arv kontekstis tähendab ehk siis arv ei pea tähendama sedasama algset arvu.
Tsitaat:Oletame, et see arv on kaks viina. Kui kaks viina on korra poolitatud, siis on mõlemal pool üks viin. Kahte viina rohkem poolitada ei saa.
Arv on kaks, ese viin. Peale poolitamist on üks ja üks viin. Üks on arv järelikult saame arvu poolitada edasi ja saame 0,5. 0,5 on ka arv ja niimoodi saame rahulikult kuni lõpmatuseni edasi poolitada.
Vasta
Sinu võit! Tunnistan, et topid nii keerulisest asjast aru ei saa. Võtan teadmiseks, et arvu üks saab poolitada nullkomaviiteks.
Siis jälle arvu üks nullkomaviiteks jne. Lõppu ei paista jah.
wink
Huvitav, kuidas sa õhtul töölt koju jõuad...kõigepealt läbid pool teepikkust, siis allesjäänud poolest veel pool jne. lõpmatuseni.
Sa ei jõuagi koju!
Vasta
Miks ma kunagi koju ei jõua?
Kui sa kõnnid teatud kiirusega, siis see on tee pikkuse ja selle läbimiseks kuluva aja suhe.
Kui sa proovid jagad pidevalt kahega tee pikkust, aga mitte selle läbimiseks kuluvat aega, siis sa teostad oma vaatlust ju pidevalt aeglustuvas ajas.
Kui aja kulg aeglustuks pidevalt, siis ei jõuaks sa tõesti kunagi koju. Aja kulg aga ei aeglustu.
Kui sa aga ei püüaks aeglustada aja kulgu ja ei kõnniks kindla kiirusega ning jagaksid kahega nii teepikkust, kui ka kiirust, siis aeglustuks hoopis kõndimise kiirus ja jällegi ei jõua sa kunagi koju. Sa läbiksid iga järgijäänud poole teepikkusest lihtsalt aina aeglasemalt ja aeglasemalt.
Kui sa seda ei tee ja kõnnid ühtlase tempoga, siis jõuad sa ka ilusti koju.
Vasta
Mulle torkas pähe üks mõte multiversumitega seoses. Oeldakse ju mõnikord, et universumeid saab olla palju ja nad kõik kokku moodustavad multiversumi. Kui meie konkreetne universum pole ka lõpmatu, siis mis piirab universumite arvu multiversumis? Multiversum on äkki lõpmatu?
No ok, proovime siis mõelda sedasi, et kui meie universumis on alla 10^90 elementaarosakese, siis kui palju erinevaid universume saaks neist kokku panna. Probleem on muidugi selles, et enamus ruumist on tühi ja neid elementaarosakesi võib asetada igasse suvalisse kohta. Kui palju aga on neid koht, kuhu saab elementaarosakest asetada? No ma võtsin nähtava universumi suuruse meetrites ja korrustasin selle arvuga, mitu kvarki mahub meetrisse. See tuleks nüüd kuupi võtta. Seejärel tuleks välja mõelda, et mitmel erineval viisil saab sinna ruumi panna 10^90 elementaarosakest. Seda ma kahjuks arvutada ei saa liiga suurte arvude tõttu, aga murru lugejasse tuleb:
636056000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000!
(hüüumärk tähistab siinkohal faktoriaali)

Kui mitte aluseks võtta kvargi läbimõõt, vaid Plancki pikkus, siis peaks tulema murru lugejasse arv:
636056000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000!

Täpsustuseks peaks ütlema, et ma ei pretendeeri väga suurele täpsusele, paar nulli siia-sinna ....

Seega võiks nagu öelda, et kõigi võimalike erinevate (nähtavate) universumite summa on sellest arvust väiksem. Nii palju universumeid saab kokku panna nähtavast, teadaolevast ainest. Sellest arvust edasi hakkaksid universumid lihtsalt korduma. Selle arvu sees on ka kõik need universumid, kus sa oled olemas ja lihtsalt hästi natukene teistsugune. Seda siis oletades, et inimesed on materiaalsed olendid.
See on kahtlemata suur arv, aga kui seda võrrelda näiteks Grahami arvuga, siis on see sisuliselt olematu. Grahami arvu ei saa ma siia kahjuks kirjutada, sest seda pole võimalik lihtsalt ja selgelt ülesse kirjutada.

Minu mõte on praegu see, et pea võimatu on ette kujutada isegi midagi, mis läheneb isegi Grahami arvule, mis on ju täiesti reaalne arv, rääkimata siis lõpmatusest. Ma arvan, et võimetus lõpmatust tajuda pole mitte niivõrd inimmeelte defitsiit, kui universaalne paratamatus.

(12-11-2011, 23:04 )Marina Kirjutas: Kas sellest ka räägiti, mis võiks selle informatsiooni kandja olla seal 2d pinnas? Mind kummitab see küsimus, kas on olemas ilma kandjata informatsiooni?
Mõned füüsikud (Susskind, Bekenstein ... selle musta augu holograafilise teooria autorid) peavad energiat, mateeriat ja informatsiooni ekvialentseteks nähtusteks. Kõik mõisted viitavad ühele ja samale asjale erinevate nurkade alt. Mõnikord on praktiline rääkida ühte mõistet kasutades, teinekord teist. Sedasi mõeldes, et informatsioon on samal ajal ka energia ja mateeria, siis poleks vist vale öelda, et ta on iseenda kandja. Samas ei saaks siis küsida, et kas on informatsiooni, millel pole kandjat, sest see tähendaks küsimist, et kas on informatsiooni, mis pole informatsioon.
Vasta
Tsitaat:Ma arvan, et võimetus lõpmatust tajuda pole mitte niivõrd inimmeelte defitsiit, kui universaalne paratamatus.
/.../
Mõned füüsikud (Susskind, Bekenstein ... selle musta augu holograafilise teooria autorid) peavad energiat, mateeriat ja informatsiooni ekvialentseteks nähtusteks. Kõik mõisted viitavad ühele ja samale asjale erinevate nurkade alt. Mõnikord on praktiline rääkida ühte mõistet kasutades, teinekord teist. Sedasi mõeldes, et informatsioon on samal ajal ka energia ja mateeria, siis poleks vist vale öelda, et ta on iseenda kandja.
Selline seos tekkis, et Universum on iseenda kandja. Täpselt niipalju kui tajuda suudetakse (kes või mis suudab - seda ei ma ei oska oletadagi, Universum ise?), niipalju eksisteerib (energiat, mateeriat, infot).
Vasta
Mõnel füüsikul on õigus. Informatsioon on kõige alus, peale seda tuleb väli, siis väljakeerised (mida meie osakesteks nimetame) kuni telliskivideni välja.
Siiski, ka telliste tasemel valitseb informatsioon. Näiteks, kui vaadelda sedasama punast tellist, siis mida me näeme? Jep, meie silm korjab kokku informatsiooni, mille toimetavad kohale tellise pinnaga interakteerunud footonid. Järelikult tellis = info. Sama on sinuga, vaatleja nähes sind saab infot, ja ainult. Tähendab sina = info.
Oletame, et tüüp mõtleb välja programmi, mis hakkab ise õppima ja arenema. Sellel tekib eneseteadvus ja programm tunneb end ühel hetkel elusa olendina teiste (programmide) keskel. Programm = info. Siit edasi võib juba julgesti oletada:
Sina = info = programm. Kui kaugele selline olend näeb või kuidas ta tajub oma maailma? Seda palun teil pakkuda, aga üks on kindel - tal pole vähimatki aimu neist juhtmetest ja ränikristallist mis tema elu alus on. Ja ülesanne, kust tuleb
energia ja mis see üleüldse on, jääb talle mõistmatuks. Ta ei saa
näha juhet millega ta seina on ühendatud.

wink
Vasta
Kuhu andurid ja intelligents jäävad, sest need mängivad ju põhirolli ümbritseva tajumisel ja sellest arusaamisel ning juhtmete ja ränikristallide nägemisel.
Vasta
Andurit saab arvuti külge kompunnida inimene. Tajumisel ja arusaamisel on suurimaks takistuseks rakukest.
wink
Vasta
Samas kui igas katses vaatleja võib mõjutada oma kohalolu, mõtte või jälgimisega tulemusi ja koguni tagasiulatuvalt, siis tegelikult ütleks, et me loome oma reaalsust ise.
Suurim takistus asub kõrvade vahel.
Vasta
(30-01-2013, 18:28 )Tropp Kirjutas: Andurit saab arvuti külge kompunnida inimene. Tajumisel ja arusaamisel on suurimaks takistuseks rakukest.
wink
Inimene kompunnib lisaandurid heameelega külge arvuti võimaluste laiendamiseks enda huvides ja miks mitte ka programmi poolt mõjutatuna. Ja rakukesta piirangute ületamiseks on intelligents mis avardab lisavõimaluste loomise näol tajusi.
(30-01-2013, 18:47 )Martichoras Kirjutas: Samas kui igas katses vaatleja võib mõjutada oma kohalolu, mõtte või jälgimisega tulemusi ja koguni tagasiulatuvalt, siis tegelikult ütleks, et me loome oma reaalsust ise.
Aga äkki oleme kõik hoopis kokku leppinud, et loome koos sellise reaalsuse nagu meil siin on mängu, nimega elu, mängimiseks ja seega igaüks ei loogi personaalselt oma reaalsust vaid lihtsalt mõjutab kokkulepitut natuke, et tekiks illusioon ja uhke tunne oma reaalsuse loomisest.
Vasta
(30-01-2013, 19:14 )kage Kirjutas:
(30-01-2013, 18:47 )Martichoras Kirjutas: Samas kui igas katses vaatleja võib mõjutada oma kohalolu, mõtte või jälgimisega tulemusi ja koguni tagasiulatuvalt, siis tegelikult ütleks, et me loome oma reaalsust ise.
Aga äkki oleme kõik hoopis kokku leppinud, et loome koos sellise reaalsuse nagu meil siin on mängu, nimega elu, mängimiseks ja seega igaüks ei loogi personaalselt oma reaalsust vaid lihtsalt mõjutab kokkulepitut natuke, et tekiks illusioon ja uhke tunne oma reaalsuse loomisest.

Minu arust nii umbes ongi. Igaüks neist kokkulepetest kinni pidama ei pea. Mõni peab surmani truult igast reeglist kinni. Olgu see siis gravitatsioon või see, et mateeria on tahke. Mõned vahest lendavad läbi seinte.

Siin ongi ka see vahe. Kas subjekt mõistab oma rolli selles mängus. Mängib ta mängu või mängitakse temaga. Ma ei tea, kuidas inimestega lood on aga mõningaid seaduseid saab veidi nurkadest maha viilida küll oma tahtega.

Nõrgad jõud ja tugevad jõud osakestevahelises harmoonias mängivad oma normaalolekus imeilusaid noote. Vaatleme neid kas osakeste, lainete, stringidena. Teadlased püüavad anda asjale raami. Need raamid aga kinnistavad kokkuleppeid ja seda, mida me loodame vastuseks saada.
Vasta
Heh.
Minge seda teed:
Nende valgus on meie jaoks virtuaalne, nende jaoks reaalne. Nende andur, millega nad mõõdavad õhu rõhku on virtuaalne meie jaoks. Nende kaamerad, nende planeedid, päike ja kosmoselaevad on ka meie jaoks virtuaalsed.
Kuskil kristallide sees on elu nagu meilgi... ja siit edasi...
äkki need olemegi meie!
wink
Vasta
Milleks kirjutada pikki arve nullireaga, kui saab kasutada 10 astmeid? Huvitav, mitu sellist astet siis Grahami arvul on? Umbkaudugi? Saab ju ka faktoriaalide kaudu arvude suurust anda, kui lisada enam kui 1 !Nt (10!!)!, ((100!)!)! jne. Nagu ka astmeid ja faktoriaale koos kasutadaa. Nii saaks mingigi formaalse kujutluse taolistest arvudest. Igal juhul parema, kui nt arvust G(100) vms.

Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 10
  • 11
  • 12
  • 13(current)
  • 14
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Miks tekkis universum, milleks ja kuidas, mis oli enne seda hiidlane 161 99,415 23-03-2023, 19:07
Viimane postitus: Mannu
  Meie kaunis Päikesesüsteem ja Universum Tutanhamon 80 35,098 25-12-2021, 11:31
Viimane postitus: igaviklane
  Kas universum on analoogne või digitaalne ehk holograafiline? xcad 53 8,608 23-11-2021, 15:36
Viimane postitus: xcad
  Füüsiline reaalsus on illusioon ja kogu universum on hologramm Pohlatohlakas 155 97,630 17-06-2020, 12:22
Viimane postitus: xcad
  Elektriline universum excubitoris 23 14,924 01-02-2020, 20:22
Viimane postitus: Tyto Alba
  Universum on lihtsalt millegi suurema osa?! TheDarkest 25 11,906 17-09-2018, 11:34
Viimane postitus: Müstik
  Valguse kiirus ja lõpmatu mass - sama ka vastupidi? Tutanhamon 9 6,325 11-02-2013, 00:24
Viimane postitus: Lorenz
  Universum tulevikus? miraioh 26 12,719 25-03-2012, 20:26
Viimane postitus: alisoman

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat