Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 3 Häält - 4.67 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Carlos Castaneda lendajad (volados)
Autor Sõnum
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
02-07-2009 22:36
Postitus: #26
 
Seda teksti, mille ma üles panin pole üheski cc raamatus.
Tegemist on ühe vene praktiseeriaga kes nn taotluslikus unenäos räägib voladosega, selle juhtmega mis tema kuklas teda juhib ja tema helendusest toitub.
Vestlus on äärmiselt põnev hiljem loodan selle ka lühidalt eesti keelde panna aga kogu jutu mõte on lihtne,
On kaks eraldi lugu, üks maagiline liin läbi sajandite ja cc nn tensegrity grupid.
CC grupi moodustasid tema ise tema kolm naist, kes peale naisnaguali olid põhja punase grupi naised ja tensegrityt õpetavad chacmoolid, mis tegelikult tähendas rituaalipreestreid kes ohvritel vere välja ohvrirenni lasksid.
Levados teatab rahulikult, et nõidade maagiline maailm ja tensegrity on täiesti erinavad asjad ja ei tulene üksteisest.
Omal ajal põhjalikumalt tutvudes tensegrityga tuli välja, et ta põhineb paljuski hoopis hiina võitluskunstide pikkadel seeriatel.
CC nimelt läks ju vahepeal Don Huani juurest mitmeks aastaks ära ja praktiseeris hiina võitluskunste.
Pärast väideti, et harjutuste selgelt hiina osa saadi ühelt hiina meremehest Nagualilt Luilt.
Vironshaman on tõepoolest kogu selle materjaliga ammu enne tutvunud kui ta eesti keelde tõlgiti vene keele kaudu.
Samuti on olemas ka tensegrity plaadid harjutustaga, kuid kordan ei praktiseeri tensegrityt sest see viib ainult cc grupi usufänniks mitte aga tajuvanbadusse.
Ja nüüd avastasin selles tekstis, et mitte mina üksi ei saa kogu sellest seltskonnas niimoodi aru, et gurud teevad endale gruppidega jõudu nagu ka kirikupapid kasutavad koguduse jõudu oma tarbeks.
Väidetav levados irvitab samuti mõnuga praktiseerivate sõjameeste gruppide üle ja vene gurude cc raamatute õpetuste üle mis väidetavalt on cc vaimus kirjutataud, samas keegi ei ole ju neid gruppe Don Huani õpetuse järgi koostanud ega näegi inimeste keha märke mille järgi õigeid isikuid valida.
Tekst igatahes vahva isegi kui see on kirjanduslik väljamõeldis.

[Muudetud: 7-2-2009 VironShaman]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
robot
Tavaliige

Postitusi: 171
Liitunud: Nov 2008
02-07-2009 23:57
Postitus: #27
 
Kas see grupp kelle Don Juan kokku pani toitis-toidab ka teda? Ja need praegused grupid lisaks praegustele liidritele ka CC-d ja ülejäänud vanemaid tegijaid?
Kui ise praktiseerida nende harjutuste järgi mis raamatutes ning videodes kas siis on ikka tulemus selline, et kogud küll mingit energiat aga samas läheb seda ka eelnimetatud seltskonnale?
Ja mis oleks Sinu soovitused energia kogumiseks millega ei nuuma samas kedagi teist kui tohib küsida?
Tõsine kihk on hetkel need raamatud uuesti kätte võtta ning jälle läbi uurida.
Tea kas tasub Bleh

[Muudetud: 7-2-2009 robot]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
03-07-2009 07:34
Postitus: #28
 
Robot, sa esitasid küsimuse mis juba üheksakümnendate algul oli valu küsimus, mis saab inimesest, kes astub mingi nõidadegrupi või usundi järgijaks.
Vastasin diplomaatiliselt, kui see liin on sinu algatatud, kui sind juhtiv vaim selle seltskonna kokku kogub, pole sul ju pääsu aga üldjuhul asendab Nagual eluaja jooksul kõikide liikmete energiakeha helenduse omaenda helendusega ja kogu grupp koosneb äralennul ühestainsast jõusut, Naguali jõust.
Kuna kõik inimesed on samuti samasugused grupid, kuid ajas laiali laotatud, siis varastab nagual ära teiste gruppide mingid osad iseenda täiuslikkuse saavutamiseks.
Niisiis kui sa ise pole nagual , pole sul ka mõtet oma hingeosa kinkida kellelegi teisele siit pääsemiseks, igaühel tuleb ühes sünnis viimane sünd kus ta lahkub vaikselt iseend ajastutest kokku korjates ilma pereta, ilma lasteta, ilma kedagi segamata.
Kõige tähtsam elus on tagasiulatuvalt minevikus oma eluniit puhtaks teha energiaparasiitidest nn eluülevaatuse kaudu, kui suudad nii nagu mehhiko vanad nõiad oma eluniidi rõngasse keerata, oled igavikuliselt olemas koos täismäluga.
St. Don Huani õpetusel on mõtet kui sellest ka õieti aru saada, mitte joosta tensegrityt tegama olles kas pereliige, olles juba iseennast lastesse jaganud, siis oled ainult lollike kes oma elujõuaktsiad on investeerimisfondi andnud ja loodab püramiidskeemi allotsas olles kasumit saada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
robot
Tavaliige

Postitusi: 171
Liitunud: Nov 2008
19-09-2009 12:55
Postitus: #29
 
Intervjuust lendajaga.
Kahjuks vene keelest aru ei saa ja jutu mõttest samuti aga kas ei tundu sellised intervjuud lendajate ja reptiilidega feigid?
Miks peaks need tegelased kes meid oma orjadeks teinud meile mingit infot jagama ja kui jagavad, siis miks nad peaks tõtt rääkima?
Ja ka selline mõte, kuskil peaks olema keskus kus kohast lastakse meisse lendajate reaalsust.
Oleks see hävitatav või sellist asja nagu näiteks inimeste ühine pingutus selle hävitamiseks oleks palju loota.
[Muudetud: 9-19-2009 robot]

[Muudetud: 9-19-2009 robot]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
20-09-2009 01:03
Postitus: #30
 
Katkendlik tõlge vestlusest levadosega, kes CC fänni unenäos ennast näitas sõnni kujul:
"...Pimedus hakkas kaduma ja varsti leidsin end jälle mägedest ja jällegi suvel. Ainult nüüd oli öö. Ka koht oli teine. Enam ei olnud jalgrada, vaid mingi väike org. Ei tea, milline oli ta tegelik suurus, sest ümbrus oli öiselt pime ja ainult minust 5-8 meetri kaugusel asuv org oli valgustatud, õieti mitte ka nii. See helendas iseenesest rohekassinises valguses.
Keset seda platsi seisis mulle otse silma vaadates hiiglaslik ilus Sõnn, kes ise helendas samuti lillakaspunase helendusega.
Jäin tahtmatult seda looma imetlema, kuigi pärast üht juhtumit oma elus suhtun ma ettevaatusega mitte ainult sõnnidesse, vaid ka lehmadesse.
Kuid see oli iludus. Lihtsalt žanri klassika.
Pildi üldine meeleolu oli niivõrd eriline, et taipasin üsna kähku, et see polnud lihtsalt Sõnn, vaid Maagiline Sõnn.
Midagi sarnast Don Juani maagilise hirve või Carlose maagilise koiotiga.
Sain aru, et instruktsiooni järgi pean nüüd temaga vaidlema oma elu eest. Jätkasin tähendusrikkalt: "Tere".
"Tere," vastas Sõnn.
Tema hääle tämber ei klappinud kuidagi pildiga. Siin taipasin, et tema näoilme meenutab mulle kedagi ja püüdsin meelde tuletada, kelle oma nimelt. Meenus peaaegu kohe, ta meenutas ühte poissi Kiievist, kellega me olime kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel Olvinis. Ma hakkasin juba arutlema, et miks mulle mõttesse kargas just see poiss, keda ma polnud meenutanud sest ajast kui meie teed lahku läksid.
Aga siin tegi Sõnn mingi liigutuse, ma ei jõudnud aru saada millise nimelt, ja kogu momendi meeleolu muutus täielikult. Järsku ma sain aru, et see pole mingi Maagiline Loom, vaid Lendaja, Volados, üldiselt Tema.
Kõik see oli nii veider ja ootamatu, et sattusin segadusse.
"Kui ma sind viimati nägin, ei võtnud sa sellist konkreetset vormi", kohmasin, et midagi öelda.
Ta vastas, et ma ise ütlesin talle ette Sõnni kuju. Tahtsin juba laskuda arutlusse, et kust mul võis tekkida selline kujund, kuid sees nõksatas ja ei lubanud momendi häälestusest väljuda.
"Ja milleks sa tulid?" küsisin.
Kuna me ei suhelnud päris sõnade abil (kuigi sõnad olid reaalselt olemas), siis minu milleksil oli kaks varjundit: miks ja milleks.
"Tahtsin sind vaadata," vastas Sõnn. "Sina ju tahad "näha", aga mina tahan mõni kord vaadata."
Tahtsin juba hakata küsima, kas see väide ei tähenda tõsiasja, et neil on nägemine igapäevane ja vaatamise jaoks peavad nad kuidagi ümber lülituma.
Kuid siis selgitas miski minu sees, et see oli Tema poolt naljana mõeldud. Ja samas teadsin sisimas lendajate suhtumisest huumorisse. See on üldiselt võttes huvitav, seetõttu püüan mõne sõnaga selgitada. Lendajatel pole huumoritaju. Samas saavad nad aru, mida see endast kujutab, saavad aru, et see on meile omane ja võivad vestlusesse lisada mingeid fraase, mis meie seisukohalt võiksid tunduda naljakad.
Kuid kas seetõttu, et nad ise ei naudi nalja, või millegi muu tõttu kõlavad need fraasid kummaliselt. Nende fraasidega nad ei püüa kuidagi vähendada olukorra dramaatilisust või pakkuda meile midagi meeldivat. Nad väljendavad end niimoodi vaid sellepärast, et püüavad rääkida inimeste kombel.
Tõsi, mulle tundus imelikuna, kuidas nad ei mõista, et ilma sisemise huumoritajuta, mida fraas endas sisaldab, ei teki ka täisväärtuslikku mõtet.
Sõnn, nähes, mis minus toimub, ei hakanud ootama järjeordset küsimust, vaid hakkas ise rääkima. Ta ütles, et tuli mulle ettepanekut tegema. Oleksin peaaegu välja öelnud: pakkumist, millest ei saa keelduda.
Mulle tegi kogu asi nalja. Kohe tuli meelde leping kuradiga. Ja üldse kõik tundus kuidagi ... ja rumal see ju oligi.
Mul polnud hirmu, sest eelnevate kohtumiste kogemusest, kuigi need polnud nii selgelt kujustatud ja ilma vestluseta, teadsin, et ta ei saa mulle mingit füüsilist häda tekitada. Veel enam, ta pole sellest üldse huvitatud.
Seetõttu oli mul ühtpidi naljakas, ja samal ajal, tuleb tunnistada, uudishimu. Aga samal ajal kartsin, et ta võib mind mingisse lõksu meelitada.
Nähtavasti aru saades minu üleelamistest teatas ta, et ei valeta kunagi.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
20-09-2009 11:58
Postitus: #31
 
Jätk:

"Ja lisas idiomaatilise fraasi nostraatilisest keelest: "Mar gatwut naya guw-ir ne phar". Mida võib tõlkida kui "Lõksu paneb see, kes ei suuda saagist mööda joosta".
Ainult ärge küsige, kuidas ma mõistan seda keelt, mul endal pole sellest õrna aimugi. Pealegi mõistan ma seda ainult unenägudes, ärkvel olles nõuab suurt pingutust, et seda kirja panna. Ja ma pole ka kindel, et teen seda täiesti õigesti.
Ette rutates ütlen, et nii me "rääkisimegi" kahes keeles. Põhiliselt vene keeles, kuid aeg-ajalt pikkis Ta sinna mingeid idiomaatilisi väljendeid nostraatilisest keelest.
Mingil kombel sain ma aru, et Ta räägib õigust, teadsin isegi, miks see nii on. Neil pole mingit mõtet valetada, Nad on meist võrreldamatult tugevamad. Ja meie kasutame Nende mõistust. Nagu rentnikud. Seega pole neil mingit mõtet kavaldada, võrgutada või valetada. Nad võivad meid täielikku tupikusse ajada, rääkides lihtsalt tõtt. Sest ttavaliselt tõde meile ju üldse ei meeldi.
Ja jälle, otsekui minu mõtteid lugedes ütles Ta: "Te olete niivõrd armukadedad, rumalad, enesearmastajad ja uhked, et parimad kaelavõrud sepistate endale ise."
Ja siis ilma mingi üleminekuta tegi Ta mulle oma ettepaneku.
Ümber jutustama ma seda ei hakka. Seda enam, et keeldusin kohe. Mitte seetõttu, et oleksin mingi supersõdalane. Lihtsalt see ettepanek oli kuidagi totter. Kui päris aus olla, siis kusagil hinge sügavuses ootasingi midagi maailmavalitsemise tüüpi pakkumist. Tähtsus on ju hävitamatu. Muide, alles ärgates torkas pähe, et ma ei saanudki teada, mida ta minult vastutasuks tahtis. Niipea kui ütlesin ei, "oli küsimus otsekohe pävakorrast maha võetud."
Võib olla olin ise süüdi, sest äkitselt huvitas mind hirmsasti üks küsimus. Ma küsisin: "Ega Te juhuslikult ei teinud mingit pakkumist Castanedale?"
Püüdsin küsimust esitada rahulikut, ise seesmiselt kannatamatusest vappudes.
"Tegin," vastas Ta lihtsalt. Ja nagu ennetades järgmist küsimust, lisas: "Ta keeldus."
Peale lühikest pausi, mille jooksul ma palavikuliselt mõtlesin, millist küsimust järgmisena esitada, teatas Ta järsku Castaneda kohta: "Kuid hiljem ajas Ta ennast niikuinii lõksu. Ja see ei läinud mulle midagi maksma."
Siin kasutas Ta uuesti nostraatilist idioomi "wir tyhar ne at guw phul." Otsetõlkes: "Oda läks mööda, kuid jahiloom kukkus."
Tundsin huvi, miks nii juhtus, lootmata, et Ta vastab.
Kuid Ta vastas. Sõnn ütles, et Carlost "aitasid" inimesed. Sõna-sõnalt ütles Ta: "Naw-khang many." Mida võib tõlkida: "Laulsid talle ihadest."
Ma ei saanud päris täpselt sellest fraasist aru ja palusin täpsemalt seletada. Ta keeldus. Arvestades Ta enda väidet, et Ta ei saa valetada, tahtsin täpsustada, kas mitte seetõttu ei taha Ta rääkida, et sellest võib mulle mingil moel kasu olla.
Ta vastas, et jutt Castanedast ei saa mulle mingil kombel kasu tuua.
Vaidlesin vastu: "Miks siis? Castaneda jutustused kohtumistest Don Juaniga olid mulle väga kasulikud."
Järsku taipasin ja ma küsisin kohe: "Või mõtles Castaneda kogu jutu ise välja?"
Sõnn vastas, et kõik mida kirjeldas Castaneda, oli õige.
Välja arvatud üks asi, mingit tensegrityt Don Juan talle ei õpetanud. Kuid Don Juan oli ise reaalselt sel planeedil eksisteerinud."
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
20-09-2009 21:37
Postitus: #32
 
Jätk:
Mind haaras meeletu erutus. Lugu selles, et küsimuse vastust CC tekstide "tõesuse" kohta, nagu ka kõik teised, olin vastust mõttes endalt küsinud tihti. Minu suhtumisel CC tekstidesse on kolm perioodi: esialgu polnud mul tema tekstidesse mingit suhtumist, lihtsalt imestasin paljude arusaamade sarnasuse üle tema tekstides, mis kattusid minu kogemustega ja olin vaimustunud formuleeringute täpsuse üle "kohtades" kus ise ei suutnud sõnu leida. Pärast eeldasin, et CC oli kõik välja mõelnud, kuid kuna ise hakkasin juba selleks ajaks "müüti sisse kasvama"siis see ei häirinudki mind enam. Teiste sõnadega "müüdi ruumis" pole tähtis, kas juhtusid need sündmused reaalselt või on see kõik ainult "kirjanduslik looming". Ja lõpuks tuli täielik teadmine ja veendumus, et kõik see oli reaalne.
Nii ei öelnudki Sõnn mulle tegelikult midagi uut, kuid saada kinnitust oma veendumustele Lendaja käest...
Kuigi jah, poleks ma looduse poolt veidi juhmivõitu, siis pidanuks taipama, et juba Lendaja enda olemasolu on müüdi kinnitus.
Oli kuidas oli kuid tundsin, et hakkan ärkama, hirmsasti ei tahtnud ärgata ja suutsin ennast nii palju unes kontrollida, et ei ärganudki.
Ja tähtsaim õnnestumine oli see, et uni jätkus samast kohast kust katkes, see oli minu jaoks õnnestumine. Sest see ei juhtu kuigi tihti. Lühidalt olin uuesti mägedes koos Sõnniga.
Korjates kokku kogu oma tahte, et erutusest mitte "momendi häälestust" rikkuda, küsisin küsimuse, mis aeg ajalt oli mind vaevanud. Küsisin: "Kas teile ei teinud kahju CC tekstid? Kuidas te üldse võisite lubada nende ilmumist?"
"Khal ne guw-ir sagna guw-ur in gatwut," vastas Sõnn. See tähendab: "Vabaks lastud jahiloom tõi lõksu kogu karja kohale".
Palusin tal täpsemalt selgitada, mida ta nende sõnadega mõtleb. Ta ütles, et nende inimeste osakaalu, kellele CC tekstid "avasid silmad" (sõnasõnalt ütles ta :baw khany, olla tajumisvõimeline, teadja) ei saa kuidagi võrrelda selle rahvamassiga, kes tänu neile tekstidele muutusid lihtsalt "veel maitsvamaks toiduks".
Küsisin: "Kas vähemalt kellelgi õnnestus vabadust saavutada?"
Sõnn vastas, et kui ma mõtlen CC tekste siis nende kaudu pole keegi vabadust saavutanud. Lisas küll, et pole statistikat teinud kui temale endale on CC tekstid toonud võrreldamatult suuremat kasu kui mingit kahju.
Siinkohal välgatas mul uus mõte ja ma küsisin, kas nad pole kunagi teinud Don Juanile mingit ettepanekut teinud?
Ta vastas et mitte kunagi. Ja samas tundis ta huvi, et kas ma ei suhtu neisse ettepanekutesse kui "saatana kiusatustesse".
Olin sunnitud üles tunnistama, et just nii ma sellest aru saangi.
Ta vastas et ma eksin ja ettepanek oli tehtud et mind aidata. Mühatasin ja ütlesin, et ei usu seda. Sõnn tuletas meelde, et ei valeta. Kuid ma väitsin vastu, et meie arusaamad minu "kasust" võivad oluliselt erineda.
Ta vastas et minu märkus on õiglane, kuid kinnitas mulle veel kord, et ta ei teinud oma ettepanekut mõttega mul pead segi ajada või "õigelt teelt ära meelitada".
Mina tundsin huvi , mis mõte tal minu eest hoolitseda? Tundus et ta ei tahtnud vastata ja teatas, et ma ei saa sellest aru.
Tuletasin talle meelde, et oma väite kohaselt ta ei saa valetada.
Sõnn heitis mulle veidra pilgu ja vastas, et tema väide ei tähendanud ju seda, et ta peab kõigile mu küsimustele vastama.
Olin sunnitud sellega nõustuma. Ja üritasin vastust saada kaudsel teel. St küsida mitte enda kohta vaid üldiselt.
Tundsin huvi: "Kas teid ennast ei häirinud Don Juan? Tema liini inimesed? Või üldse need kes otsivad vabadust? Kui väike võimalus see ka poleks, äkki see Teie seisukohalt "nakkus" mingi ime läbi hakkaks levima suurele hulgale inimestele?"
"Sul ei tasu nii kergemeelselt arutleda "Meie arusaama" üle" ütles Sõnn, sa ei saa seda teada, ja seetõttu lihtsalt kujutad ennast minu kohale ja püüad mingeid järeldusi teha.

Ta jätkas juttu kuid mind segas järsku miski, tabasin et vestluses temaga kasutan järjekindlalt mitmust Lendajate suhtes kuid Sõnn kasutab ainsust nagu oleks tema ise, see kes seisab minu vastas, teinud ettepaneku Castanedale jne. Mind see huvitas kuid miski minu sees ütles, et ei tasu sellele tähelepanu osutada. Kuna katsed aru saada Lendajate organiseeritusest viivad mind eemale vastustest palju tähtsamatele momendi küsimustele. See keegi minu sees selgitas et praegu võin ma vaadata Sõnni kui Lendajate koondkuju ja sellele mitte tähelepanu raisata.
Ja ma kuulasin edasi mida rääkis Sõnn.
Ma võin sulle anda ühe näite, jätkas ta oma "kõnet" millest osa oli mul kuulmata jäänud. "Te ju kasvatate samuti omale toitu, Näiteks sigu? Kujuta ette, et sinu farmi ilmus siga, kes mitte lihtsalt ei ruiga vaid hakkab rääkima täiesti arusaadavaid inimlikke sõnu ja isegi lauseid. Kas sa teeksid tast kotlette?" "Ja seetõttu te ei hakkagi enam sööma Don Juani taoliste maagide helendust?" oletasin ma.
"Tühjagi" vaidles Sõnn vastu "Ma ei rääkinud üldse sellest. Aga kui sulle nii huvi pakub nende saatus, keda te nimetate maagideks, siis toon sulle teise näite, samast sigade teemast." "Maagid on need sead, kes mitte lihtsalt ei õppinud rääkima.
Nad oskasid endale tiivad kasvatada ja lendasid sigalst minema. Mulle endale võib see tunduda hämmastav ja nukker, kuid ma ei saa sinna midagi parata.. Üldiselt nukrust pole mul kunagi. Nukrus, see on inimlik tunne."
"Kes siis on need kes sinu sõnade järgi kõnelema õppisid?" ei saanud ma aru. "Need on sellised nagu näiteks sina" ütles Sõnn ja jäi vait.


[Muudetud: 9-20-2009 VironShaman]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
robot
Tavaliige

Postitusi: 171
Liitunud: Nov 2008
21-09-2009 01:35
Postitus: #33
 
Ma arvan, et Mehhiko nõidade viis siit pääseda pole sugugi ainuke.
Ei saa nii olla, et ainult nemad teadsid-teavad seda.
Intervjuu on päris huvitav küll kuigi kahtlane kas tõeline.
Lendaja jaoks toidu maitsvamaks muutumine tähendab, et inimesed kes rohkem energiat koguvad on parem söök?
Päris närvi ajab sellest mõtlemine...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,627
Liitunud: Oct 2004
21-09-2009 09:14
Postitus: #34
 
Mind huvitab miks see seagripp just Mehhikost levima hakkas?
Kas ei taheta just neid järelejäänud indiaani nõidu hävitada?
Kui mõelda, et selle dimensiooni aeg hakkab otsa saama ja paljud ei taha uues dimensioonis elada jne.
Ehk on mu küsimus väga totter, aga ehk leidub siiski keegi, kes oskab mu küsimusele vastata.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
21-09-2009 10:58
Postitus: #35
 
Mehhiko vanadele nõidadele tegi konkista puuks, see mida CC kirjeldab on Hispaania rüütelkonna vanad maagilised pereliinid, nii nagu siingi olid Saksa ordu suguvõsad ja katolik kirik. Kuna siin katoliiklus kiiremini ära lõpetati, kadusid ka need liinid kiiremini, Mehhikos lihtsalt alles.
Ma ei usu et meilt siit oleks kellegi huvi kaduda rüütelkonna suguvõsamajadesse, seega ka Katoliikliku maagia kirjeldused rohkem illustratiivsed.
Tore oli hoopis muu, kuidas rakendati kogu mäng rahateenimise teenistusse läbi tensegrity.
See on sama "paradiisi ja kohe" lubajate seltskond nagu kõik New Age tüübid, too oma raha meile, meie aitame sind paradiisi, või vähemalt on sul terveks eluks pseudotegevus tõelise arengu asemel.
Tõsine eesmärk oleks ju tegelikult jõuda juba selles elus nägema, mis toimub kõrgemates maailmades, järgmises elus sellevõrra kergem.
Mis puutub seagrippi siis tegelikult tegu ju linnugripiga, et nimeks pandi seagripp siis sellega saab muhameedlasi ja juute narrida. Ei usu et gripp üldse seotud mingite nõidadega, see muteerub igal aastal, aga nii laastavat kui Hispaania gripi nime all 1917 ja mõnel järgneval aastal pole ju vahepeal olnud, eks nüüd kardavadki sama tapamasina käivitumist.
Muide sama katoliikliku maagiaga on seotud ka suur hulk heraldikat, näiteks kõik kolmevärvilised lipud, Õhk - Ida - valge, Tuli - Põhi - punane ja Vesi - Lääs - sinine. Maa - Lõuna - kollane. Must naiste maailm .

[Muudetud: 9-21-2009 VironShaman]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
21-09-2009 22:25
Postitus: #36
 
Jätk:
Nagu ma juba eelpool olin maininud, pole Lendajatel huumoritunnet ja öeldud fraas kõlas kuidagi süngelt. Isegi vihastasin millegipärast ja otsustasin, nüüd ma ta vahele võtan.
"Niisiis sellistele rääkima õppinutele teete te ettepaneku selleks, et õpetada neid peale rääkimise ka tiibu kasvatama?" küsisin salakavalalt.
Sõnn vaikis mingi aja. Mingil sisemisel tasandil teadsin, et ta ei vaiki mmitte seetõttu et mul õnnestus ta nurka suruda. Ta lihtsalt otsis sõnu et vastata nii et ma sellest aru saaksin. Lõpuks ta ütles: "Ma ei saa aidata seale tiibu kasvatada, ma saan ainult luua talle selleks sobivamad tingimused, viia üle näiteks teise sigaölasse või hoopis muruplatsile asetada. Just nii tulebki hinnata mu pakkumisi."
"Aga sa ju valetad"hüüatasin, "Milleks sulle see? Mis mõttega sa hoolitsed minu või kellegi teise eest kes tahab sinust vabaneda?"
"Kust sa võtas selle et ma hoolitsen sinu või kellegi teise eest?" vaidles Sõnn rahulikult vastu.
"Ma juba hoiatasin sind, et sa ei asetaks end minu kohale ja ei teeks järeldusi" "Sa ei suuda aru saada minu eesmärkidest ja otsustest."..... Vahepeal veidi tundlemist ja jätk:
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
robot
Tavaliige

Postitusi: 171
Liitunud: Nov 2008
06-12-2009 16:43
Postitus: #37
 
Kirjeldus lendajast ja kohtumisest temaga Carlos Castaneda raamatust "Lõpmatuse Aktiivne Pool".

Minu jaoks oli don Juaniga koos vaikuses istumine üks enimnauditavaid kogemusi, mida ma teadsin. Me istusime mugavalt mingitel polsterdatud toolidel tema Kesk-Mehhiko mägedes asuva maja taga. Oli hiline õhtupoolik. Puhus meeldiv kerge tuulehoog. Päike asus teispool maja, meie selja taga. Selle hääbuv valgus lõi erakordseid rohelise värvi varjundeid tagahoovi suurte puude võrades. Tema maja ümber kasvas suuri puid, mis varjasid vaate linnale, milles ta elas. Alati jäi mulle sellest mulje, et ma olin kusagil metsikus looduses, viljatu Sonora kõrbe metsikusest erinevas, kuid metsikus sellegipoolest.
“Täna... hakkame me arutama kõige tõsisemat teemat nõiduses,” ütles don Juan katkendlikult. “Ja me alustame seda energiakehast rääkimisega.”
Ta oli mulle kirjeldanud energiakeha loendamatuid kordi, öeldes, et see on energiaväljade konglomeraat, peegelkujutis energiaväljade konglomeraadist, mis moodustab füüsilise keha, kui seda nähakse kui energiat, mis voogab universumis. Ta oli öelnud, et see on väiksem, enam kompaktsem ja raskema väljanägemisega kui füüsilise keha helenduv kookon.
Don Juan oli mulle selgitanud, et keha ja energiakeha on kaks energiaväljade konglomeraati, mis on kokku surutud mingi kummalise ühteliitva jõu poolt. Ta oli lõputult rõhutanud, et see jõud, mis seob seda energiaväljade gruppi kokku, on iidse Mehhiko nõidade arvates kõige müstilisem jõud kõiksuses. Tema enda hinnangul oli tegemist kogu kosmose puhta olemusega, kõige selle, mis siin leidub, kogusummaga.
Ta oli väitnud, et füüsiline keha ja energiakeha on meie kui inimolendite maailmas ainsad energeetiliselt vastanduvad konfiguratsioonid. Seetõttu ta ei tunnistanud ühtegi teist dualismi nende kahe kõrval. Keha ja meele, vaimu ja ihu vahelist dualismi pidas ta kõigest teadvuse mõtteahelaks, millel puudus mingigi energeetiline alus.
Don Juan oli rääkinud, et distsipliini vahenditega on igaühel võimalik tuua energiakeha füüsilisele kehale lähemale. Tavaliselt on nende vaheline vahemaa tohutu. Kui energiakeha jõuab teatud ulatusse, mis igaühe meist jaoks on erinev, saab igaüks meist distsipliini kaudu selle sepistada füüsilise keha täpseks koopiaks – teiste sõnadega: kolmemõõtmeliseks tahkeks olendiks. Siit siis ka nõidade teise või duubli idee. Pealegi veel, sama distsipliiniprotsessi kaudu saab igaüks sepistada oma füüsilise keha oma energiakeha täpseks koopiaks – teisisõnu: eeterlikuks energialaenguks, mis on nähtamatu inimsilmale, nagu kogu energia.
Kui don Juan oli mulle kõigest sellest rääkinud, siis minu reaktsiooniks oli küsida, kas ta kirjeldas müütilist väidet. Ta vastas, et nõidade puhul pole millegi müütilisega tegemist. Nõiad olid praktilised olendid ja see, mida nad kirjeldasid, oli alati midagi vägagi kainet ja asist. Vastavalt don Juani väitele tekkisid raskused nõidade tegemistest arusaamisel seetõttu, et nad lähtusid erinevast kognitiivsest süsteemist.
Istudes tema maja taga Kesk-Mehhikos sel päeval, ütles don Juan, et energiakeha omas keskset tähendust kõigis minu elusündmustes.Ta nägi energeetilise faktina, et mu energiakeha lähenes – tavapärase eemaldumise asemel – mulle tohutu kiirusega.
“Mida see tähendab, et see läheneb mulle, don Juan?” küsisin ma.
“See tähendab, et miski on tulemas sind jalust rabama,” ütles ta naeratades. "Sinu ellu on tulemas tohutul määral kontrolli, kuid mitte sinu, vaid su energiakeha kontrolli.”
“Kas sa, don Juan, tahad öelda, et mingi väline jõud hakkab mind kontrollima?” küsisin.
“On hulk väliseid jõude, mis kontrollivad sind praegusel hetkel,” vastas don Juan. “Juhtimine, millele mina viitan, on väljaspool sõnalise väljendamise võimalusi. See on sinu kontroll ja samas ei ole ka. Seda ei saa klassifitseerida, aga seda saab kindlasti kogeda. Ja lisaks kõigele – seda saab kindlasti ära kasutada. Pea meeles: seda saab kasutada sinu täielikuks hüveks, mis jällegi ei ole sinu hüve, vaid su energiakeha hüve. Siiski – energiakeha oled sa ise, seega me võime jätkata lõpmatuseni, nagu koerad oma sabasid taga ajades, püüdes seda kirjeldada. Keel on ebatäpne. Kõik need kogemused asuvad väljaspool süntaksi.”
Pimedus oli saabunud väga kiiresti ja puude lehestik, mis oli olnud mõni aeg tagasi kumavroheline, näis nüüd väga tumeda ja raskena. Don Juan ütles, et kui ma pööraksin keskendatud tähelepanu lehestiku tumedusele silmi mitte fokusseerides, vaid pigem justkui silmanurgast vaadates, näeksin kiiresti mööduvat varju ületamas mu nägemisvälja.
“See on sobiv päevaaeg tegemaks seda, mida ma sult palun,” ütles ta. “Selleks kulub hetk, et hõivata sinus piisaval hulgal tähelepanu selle tegemiseks. Ära peatu enne, kui oled selle kiiresti mööduva musta varju tabanud.”
Ma nägingi paari kummalist kiiresti mööduvat musta varju puude lehestiku foonil. See oli kas üks edasi-tagasi liikuv vari või liikus seal mitmeid kiiresti mööduvaid varje vasakult paremale või paremalt vasakule või otse üles taevasse. Nad näisid mulle paksude mustade kaladena, tohutute kaladena. Näis, nagu oleks hiiglaslik mõõkvaal õhus lennnanud. Ma olin vaatepilti süvenenud. Siis, lõpuks, hakkas mul hirm. Oli läinud liiga pimedaks, et näha lehestikku, kuid ma suutsin ikka veel näha kiiresti mööduvaid musti varje.
“Mis see on, don Juan?” küsisin ma. “Ma näen musti kiiresti mööduvaid varje kõikjal ümberringi.”
“Ah, see on üleüldiselt universum,” ütles ta. “Võrreldamatu, mittelineaarne, süntaksi maailmast väljaspool olev. Iidse Mehhiko nõiad olid esimesed, kes nägid neid kiiresti mööduvaid varje, seega nad jälgisid neid lähemalt. Nad nägid neid, nagu sina neid näed, ja nad nägid neid kui kui energiat, mis voogab universumis. Ja nad avastasid midagi mõistusevälist.”
Ta katkestas rääkimise ja vaatas mind. Tema pausid olid perfektselt ajastatud. Ta peatas jutu alati siis, kui ma rippusin juuksekarva otsas.
“Mida nad avastasid?” küsisin ma. “Nad avastasid, et meil on kaaslane kogu eluks,” Ütles ta nii selgesti, kui ta suutis. “Meil on kiskja, missugune tuleb kosmose sügavikest ja võtab üle õiguse valitseda meie elusid. Inimolendid on selle vangid. Kiskja on meie isand ja meister. Ta on muutnud meid sõnakuulelikeks, abituteks. Kui me üritame protestida, siis see surub meie protesti alla. Kui me tahame tegutseda sõltumatult, siis see nõuab, et me nii ei teeks.”
Meie ümber oli väga pime ja see näis kahandavat igasuguse minupoolse eneseväljendumissoovi. Oleks see toimunud päevavalguses, oleksin naernud oma pea otsast. Pimeduses tundsin ennast aga üpriski pärsituna.
“Meie ümber on pilkane pimedus,” ütles don Juan, “ kuid kui sa vaatad oma silmanurgast, siis sa näed kiiresti mööduvaid varje hüppamas kõikjal ümber sinu.” Tal oli õigus. Ma suutsin neid ikka veel näha. Nende liikumine pani mu pea pööritama. Don Juan pani tule põlema ja see näis hajutavat kõik eelneva.
“Sa oled jõudnud ainult omaenda pingutusega selleni, mida iidse Mehhiko šamaanid kutsusid teemade teemaks,” ütles don Juan. “Ma olen kõik see aeg tegutsenud selle nimel, et sinusse märkamatult poetada mõtet, et miski hoiab meid vangis. Tõepoolest – meid hoitakse vangis! See oli energeetiline fakt iidse Mehhiko nõidade jaoks.”
“Miks too kiskja on meie üle võimust võtnud sinu poolt kirjeldatud moel, don Juan?” küsisin ma. “Sellel peab olema loogiline seletus.”
“Sellel on seletus,”vastas don Juan, ”mis on lihtsaim asi maa peal. Nad on meie üle võimust võtnud, sest me oleme neile toiduks, ja nad pigistavad meid armetult, sest me oleme nende peatoidus. Just nii nagu meie kasvatame tibusid kanakuutides – gallineros, kasvatavad kiskjad meid inimkuutides – humaneros. Seetõttu on nende toit neile alati kättesaadav.”
Ma tundsin, et mu pea rappus ägedalt küljelt küljele. Ma ei suutnud sõnaliselt väljendada oma sügavat ebamugavuse ja rahulolematuse tunnet, kuid mu keha liikus, et tuua see pinnale. Ma värisesin peast kuni varvasteni välja ilma igasuguse minupoolse tahteta.
“Ei, ei, ei, ei,” kuulsin ma ennast ütlemas. “Miks mitte? Kas sellepärast, et see ajab sind raevu?”
“Jah, see ajab mind raevu,” vastasin kiiresti. “Need väited on koletislikud.”
“Olgu,” ütles ta, ”sa pole kuulnud veel kõiki väiteid. Oota veidi kauem ja sa näed, kuidas sa end tunned. Ma lasen sul osaks saada ägeda pommirünnaku. See tähendab, et ma kavatsen alistada su meele kohutavate metsikute kallaletungidega – ja sa ei saa tõusta üles ja lahkuda, sest sa oled kinni püütud. Mitte sellepärast, et ma hoian sind vangis, vaid seetõttu, et midagi sinus endas saab takistama sinu lahkumist, samas kui teine osa sinust on minemas tõeliselt pööraseks. Seega – valmista ennast ette!” Oli midagi minus, ma tundsin, mis oli täis indu karistuse järele. Tal oli õigus. Ma poleks majast lahkunud mitte mingi hinna eest. Ja ikkagi mulle ei meeldinud karvavõrdki need rumalused, mida ta ette kandis.
“Ma tahan pöörduda sinu analüütilise meele poole,” ütles don Juan. “Mõtle korraks ja selgita ütle mulle, kuidas sa suudad selgitada vastuolu inimese insenerimõistuse intelligentsuse ja tema ususüsteemide rumaluse või tema vastuolulise käitumise totruse vahel. Nõiad usuvad, et kiskjad on andnud meile meie uskumuste süsteemi, meie hea ja halva ideed, meie kõlblustavad. Nemad on need, kes panevad paika meie lootused ja ootused ja edu või ebaedu kujutlused. Nemad on andnud meile saamahimu, ahnuse ja argpükslikkuse. Need on kiskjad, kes on teinud meid enesega rahulolevaks, rutiinseks ja egomaniakaalseks.”
“Kuid kuidas nad saavad seda teha, don Juan?” küsisin ma, olles mingil moel edasi vihale aetud sellest, mis ta rääkis. “Kas nad sositavad kõike seda meile kõrva sel ajal, kui me magame?”
“Ei, nad ei tee seda sel moel. See on idiootlik!” ütles don Juan naeratades. “Nad on sellest lõpmatult enam tõhusad ja organiseeritumad. Selleks, et hoida meid sõnakuulelike, vagurate ja nõrkadena, rakendasid kiskjad ennast hämmastava manöövri läbiviimisse – hämmastava, loomulikult, lahingut pidava strateegi vaatenurgast. Õudustäratav manööver selle käes kannatajate seisukohalt. Nad andsid meile oma mõistuse! Kas sa kuulsid mind! Kiskjad andsid meile oma mõistuse, millest sai meie mõistus. Kiskjate mõistus on reeglipäratu, vastuoluline, tusane, täidetud hirmust olla avastatud nüüd igal hetkel.”
“Ma tean, et kuigi sa pole ealeski kannatanud nälga,” jätkas ta,” on sul ometi hirm toidu pärast, mis ei ole midagi muud, kui kiskja hirm, kes kardab, et nüüd igal hetkel võidakse tema manööver paljastada ja ta ei saa enam süüa. Mõistuse kaudu, mis eelkõige on ikkagi nende mõistus, kiskjad süstivad inimolendite ellu mida iganes, mis on neile otstarbekas. Ja nad kindlustavad sel moel teatud turvalisuse taseme, mis toimib nende hirmu tõkestava puhvrina.”
“See pole nii, et ma ei saa seda omaks võtta selle tegelikus väärtuses,” ütlesin ma. “Ma suudan, kuid selles on midagi niivõrd vastikut, et see tegelikult tõukab mind eemale. See sunnib mind asuma vastaspositsioonile. Kui see on tõsi, et nad söövad meid, siis kuidas nad teevad seda?”
Don Juan nägu valgustas lai naeratus. Ta oli lausa narruseni rõõmus. Ta selgitas, et nõiad näevad noori inimolendeid kummaliste helenduvate energiapallidena, mis on kaetud tipust põhjani helenduva kihiga, millegi plastikkattele sarnanevaga, mis on tõmmatud tihedalt üle energiakookoni. Ta ütles, et helenduv teadlikkuse kiht oli see, mida kiskjad tarbisid, ja et inimolendite täiskasvanuikka jõudes oli teadvuse helenduvast kihist alles kõigest kitsas serv, mis ulatus maapinnast varbatippudeni. See riba võimaldas inimkonnal jätkata eksisteerimist, kuid ainult hädapärasel moel.
Justkui unes olles kuulsin don Juani seletamas, et tema teadmist mööda on inimene ainus liik, millel on helenduv teadvuse kiht väljaspool energiakookonit. Seetõttu saab sellest lihtne saak teist tüüpi teadlikkusele – sellisele, nagu seda on raske kiskjate teadvus. Siis edastas ta seni avaldatutest enimhävitava teadaande. Ta ütles, et see teadvuse kitsas riba oli keskpunkt enesepeegeldusele, millesse inimene oli ravimatult kinni püütud. Mängides meie enesepeegeldusega, mis on ainus meile kasutada jäetud teadlikkuse kese, tekitavad kiskjad teadvuse lahvatusi, mida nad tarbivad armutul, kiskjalikul moel. Nad sisestavad meisse mõttetuid probleeme, õhutades sel moel seda teadvuse lõõma; ja sellistena meid elus peetaksegi, et nende söötmine meie pseudomurede energeetilise hõõgusega oleks tagatud.
Selles, mida don Juan ütles, pidi olema midagi nii laastavat, et ühel hetkel tuli mulle iiveldushoog peale.
Pärast hetkelist pausi, mis oli piisav taastumiseks, küsisin don Juanilt: “Kuid miks on nii, et kuigi nii iidse Mehhiko nõiad ja kõik tänapäeva nõiad näevad neid kiskjaid, pole midagi selles osas ette võetud?”
“Pole midagi, mida sina või mina saaksime selles osas ette võtta,” ütles don Juan tõsisel ja kurval toonil. “Ainus, mida me teha saame, on distsiplineerida ennast sellise määrani, millest alates nad meid enam ei puutu. Mil moel sa saaksid oma kaaslasi meelitada neid distsipliini karmuseid läbima? Nad kõik naeraksid ja heidaksid sinu üle nalja; agressiivsemad peksaks sinust lihtsalt pasa välja. Ja mitte just väga sellepärast, et nad ei usu sind. Iga inimolendi sügaval sisemas esivanematelt päritud kehaline teadmine kiskjate olemasolust.”
Mu analüütiline mõistus õõtsus edasi ja tagasi nagu yo-yo. See jättis mu maha ja tuli tagasi ja jättis mu ja tuli jälle tagasi. Mida iganes don Juan rääkis, oli pöörane, oli uskumatu. Samas oli see kõige mõistlikum asi, niivõrd lihtne. See selgitas kõigi mulle pähe tulevate inimlike vastuolude põhjused. Kuid kuidas oleks saanud seda kõike tõsiselt võtta? Don Juan oli mind tõukamas laviini, mis võis mind igaveseks kaasa viia. Ma kogesin teist ohustatuse tunde lainet endas. See laine ei pärinenud minust, kuid oli ikkagi seotud minuga. Don Juanil oli midagi minuga käsil, midagi müstiliselt positiivset ja kohutavalt negatiivset korraga. Ma tajusin seda kui katset lõigata õhukest kilet, mis näis olevat mu külge kleepunud. Ta silmad olid kinnitunud ainitise pilguga minule. Ta viis oma pilgu kõrvale ja hakkas rääkima mulle enam otsa vaatamata.
“Kui ükskõik millal oled oma kahtlustes jõudnud ohtliku piirini,” ütles ta, “siis tee midagi rakenduslikku. Kustuta tuli. Läbista pimedus; leia üles kõik see, mida suudad näha.” Ta Ta tõusis üles, et kustutada valgus. Ma peatasin ta.
“Ei, ei, don Juan,” ütlesin ma, “ ära kustuta tuld. Minuga on kõik korras.”
Mida ma hetkel tundsin, oli minu jaoks kõige ebatavalisem hirm pimeduse ees. Paljas mõte sellest pani mu hingeldama. Ma kindlasti teadsin midagi oma sisimas, kuid ma poleks seda puutuda söandanud, või tuua seda pinnale – ei, ealeski mitte!
“Sa nägid kiiresti mööduvaid varje puude taustal,” ütles don Juan istudes tagasi oma toolile. “See on päris hea. Ma tahaksin, et sa näeksid neid siin selles ruumis. Sa ei näe midagi. Sa oled tabamas üksnes kiiresti möödalibisevaid kujutisi. Sul on selleks piisavalt energiat.”
Ma olin hirmul, et don Juan võib tõusta ja kustutada valguse, mida ta ka tegi. Kaks sekundit hiljem karjusin ma paanilises hirmus. Ma mitte ainult ei tabanud põgusa pildi nendest vilksatavatest varjudest, vaid ma ka kuulsin nende suminat oma kõrvade juures. Don Juan naeris kaks korda valjemini, kui ta tuled põlema lülitas.
“Milline temperamentne kaaslane mul on!” ütles ta. “Ühelt poolt totaalne uskmatu, teisalt aga täielik pragmaatik. Sa pead lepitama selle selle sisemise kakluse. Vastasel juhul võid sa puhevile paisuda ja lõpuks lõhki minna nagu kärnkonn.”
Don Juan jätkas selle konksu minusse üha sügavamale tõukamist.
“Iidse Mehhiko nõiad,” ütles ta, “nägid kiskjat. Nad kutsusid seda lendajaks, sest see hüppab läbi õhu. See ei ole eriti meeldiv vaatepilt. See on suur vari, läbitungimatult must, must vari, mis hüppab läbi õhu. Siis see maandub lapiti maapinnale. Iidse Mehhiko nõiad tundsid ennast väga ebakindlana selle olendi esmakordselt Maale ilmumise oletamisel. Nad arutlesid, et mingil ajal pidi inimene eksisteerima tervikliku olendina, hämmastava intuitsiooni ja teadlikkuse tohutu väega, mida kirjeldavad tänapäeva müütilised legendid. Ja siis näis kõik kaduvat ja meil on nüüd rahustatud inimene.”
Ma tahtsin saada vihaseks, nimetada teda paranoiliseks tüübiks, kuid ilmeksimatuse tunne, mis tavaliselt asus kusagil minu olemise pealispinna läheduses, oli ühtäkki kadunud. Midagi minus oli teisel pool seda punkti, kus ma tavatsesin küsida: “Mis siis, kui tal ongi õigus?” Sel hetkel, kui ta minuga rääkis sel ööl, tundsin ma oma kõige sügavamal sisemas, et kõik see, millest ta räägib, on tõsi; kuid samal ajal tundsin ma sama tugeva jõuga, et kõik, millest ta räägib, on absoluutne jama.
“Millest sa räägid, don Juan?” küsisin ma jõuetult. Mu kurk oli kui kokku nööritud. Ma suutsin vaevu hingata.
“Millest ma räägin, on see, et meie vastas ei ole lihtne kiskja. See on väga tark ja organiseeritud. See järgib metoodilist süsteemi, et muuta meid kasutuiks. Inimene, kelle saatuseks on olla maagiline olend, ei ole enam maagiline. Ta on keskpärane lihatükk. Pole enam mingeid unistusi inimese jaoks, on vaid looma unistused, kes on kasvatatud lihatükiks: kulunuks, tavapäraseks, nõdrameelseks.”
Don Juani sõnad kutsusid minus esile veidra kehalise reaktsiooni, mida võiks võrrelda iiveldustundega. Tundus, et mu kõhus hakkas jälle keerama. Kuid iiveldustunne tuli minu olemise põhjast, minu kontide üdist. Ma tõmbusin tahtmatult krampi. Don Juan raputas mind jõuliselt õlgadest. Mu kael vankus edasi ja tagasi tema haarde mõjul. See manööver rahustas mind otsekohe. Ma suutsin ennast rohkem kontrollida.
“See kiskja,” ütles don Juan, “kes on loomulikult anorgaaniline olend, ei ole tervenisti nähtamatu, nagu seda on teised anorgaanilised olendid. Ma arvan, et lastena me samuti näeme seda olendit ja otsustame, et see on nii kohutav, et me ei taha sellest mõelda. Lapsed loomulikult võiksid jääda nähtule keskenduma, kuid kõik inimesed nende ümber mõjutavad neid selle tegemisest hoiduma."
“Ainus võimalus, mis on inimkonnale jäänud,” jätkas ta, “on distsipliin. Distsipliin on ainus hirmutusvahend. Kuid distsipliini all ma ei mõtle karmi rutiiini. Ma ei pidanud silmas hommikul pool kuus ülesärkamist ja enda siniseks minekuni külma veega ülevalamist. Nõiad mõistavad distsipliini all võimet meelerahus vastu seista vastuoludele, millega me ei ole arvestanud. Nende jaoks on distsipliin kunst – kunst tagasi kohkumata trotsida lõpmatust, mitte seetõttu, et nad on tugevad ja sitked, vaid et nad on täidetud aukartusest.”
“Mil moel nõidade distsipliin toimib hirmutusvahendina?” küsisin ma.
”Nõiad ütlevad, et distsipliin muudab teadvuse helenduva kihi lendajate jaoks mittemaitsvaks,” ütles don Juan, uurides mu nägu justnagu otsides mingeidki mitteuskumise märke. “Tulemuseks on see, et lendajad satuvad segadusse. Ma oletan, et mittesöödav teadvuse helenduv kiht on midagi nende kogemusse mittekuuluvat. Pärast segadusse sattumist pole neil muud võimalust, kui hoiduda oma nurjatu ettevõtmise jätkamisest.”
“Kui kiskjad ei söö meie teadvuse heleduvat kihti mõnda aega,” jätkas ta, “ siis see saab edasi kasvada. Äärmiselt lihtsustades võin ma öelda, et nõiad tõukavad oma distsipliini vahenditega kiskjad eemale piisavalt kauaks, et lasta teadvuse helenduval kihil kasvada kõrgemale varvaste tasandist. Kui see on kord juba varvaste piiri ületanud, siis see kasvab tagasi oma loomuliku suuruseni. Iidse Mehhiko nõiad tavatsesid öelda, et teadvuse helendav kiht on nagu puu. Kui seda ei pügata, siis see kasvab oma loomulikku suurusse ja mahtu. Kui teadvus saavutab varvaste tasandist kõrgema taseme, siis muutuvad tohutud taju manöövrid iseenesestmõistetavaks asjaks."
“Nende iidsete aegade nõidade põhinumbriks,” jätkas don Juan, ”oli lendajate mõistuse distsipliiniga koormamine. Nad avastasid, et kui nad lendajate mõistuse koormasid üle sisemise vaikusega, siis see võõrinstallatsioon põgenes, andes igale selles manöövris osalejale täiesti kindla arusaamise mõistuse võõrast päritolust. See võõrinstallatsioon tuleb tagasi, ma kinnitan sulle, kuid enam mitte nii tugevana, ja algab protsess, milles lendajate mõistuse põgenemine muutub rutiiniks, kuni ühel päeval see põgeneb lõplikult. Milline kurb päev! See on päev, millal sa pead lootma omaenda vahenditele, millised on nullilähedased. Ei ole kedagi, kes ütleks sulle, mida teha. Ei ole mingit võõrpäritolu mõistust sind sundimas tegema neid harjumuspäraseid lollusi."
“Mu õpetaja, nagual Julian, tavatses hoiatada kõiki oma õpilasi,” jätkas don Juan, “et see oli raskeim päev nõia elus, kuna tõeliselt meile kuuluv mõistus on meie kogemuste kogutulemusena, pärast eluaegset valisemist muudetud häbelikuks, ebakindlaks ja riukalikuks. Isiklikult ma ütleksin, et nõidade tõeline võitlus algab sellel hetkel. Ülejäänu on kõigest ettevalmistus.”
Ma muutusin tõeliselt erutunuks. Ma tahtsin teada rohkem, ent mingi kummaline tunne minus nõudis ägedalt, et ma peatuksin. See vihjas tumedatele tagajärgedele ja karistusele, millegile sellisele, nagu Jumala raev, mis langeb mu peale millegi Jumala enda poolt varjutatu torkimise eest. Ma tegin äärmise pingutuse, et lasta oma uudishimul võidule pääseda.
“Mida... mida... mida sa silmas pead,” kuulsin ma ennast ütlemas, “lendajate mõistuse ülekoormamise all?”
“Distsipliin kurnab võõra mõistuse lõplikult välja,” vastas ta. “Seega saavutavad nõiad distsipliini kaudu võidu võõrinstallatsiooni üle.”
Ma olin tema teadaannetest rabatud. Ma uskusin, et don Juan oli kas hullumeelseks diagnoositu või et ta rääkis mulle midagi niivõrd kohutavat, et see tarretas kõik minu sees. Ma märkasin sellegipoolest, millise kiirusega ma koondasin oma energia kõige tema poolt öeldu eitamisse. Pärast paanikahetke hakkasin ma naerma, justkui don Juan oleks mulle rääkinud mingi nalja. Ma isegi kuulsin ennast ütlemas: “Don Juan, don Juan, sa oled parandamatu!” Don Juan näis aru saavat kõigest, mida ma kogesin. Ta vangutas oma pead küljelt küljele ja tõstis oma pilgu taevaste poole pilkava meeleheite märgiks.
“Ma olen nii parandamatu,” ütles ta, “et ma kavatsen anda lendaja mõistusele, mida sa iseendas kannad, veel ühe latsaka. Ma kavatsen sulle avaldada kõige erakordseima nõiduse saladuse. Ma kirjeldan sulle järeldust, mille tõestamiseks ja kinnitamiseks kulus nõidadel aastatuhandeid."
Ta vaatas mulle otsa ja naeratas õelalt.
“Lendajate mõistus põgeneb igaveseks,” ütles ta, “kui nõial õnnestub kinni haarata vibreerivast jõust, mis hoiab meid koos energiaväljade konglomeraadina. Kui nõid suudab sellele survele piisavalt kaua vastu pidada, siis lendajate mõistus põgeneb lüüasaanuna. Ja see on täpselt see mida sa hakkad tegema – hoidma kinni energiast, mis köidab sind kokku."
Mul oli kõige ootamatum reaktsioon, mida võis ette kujutada. Ma sisenesin õigustamatusse hirmu seisundisse, mille ma koheselt seostasin oma religioosse tagapõhjaga.
Don Juan vaatas mind pealaest jalataldadeni.
“Sa kardad Jumala raevu, on ju?” ütles ta. “Võid olla täiesti kindel, et see ei ole sinu hirm. See on lendaja hirm, sest see teab, et sa teed just täpselt nii, nagu ma ütlen.”
Tema sõnad ei rahustanud mind mitte sugugi. Ma tundsin ennast halvemini. Ma tegelikult tõmbusin tahtmatult krampi ja mul polnud mingeid võimalusi selle peatamiseks.
“Ära muretse,” ütles don Juan külmalt. “Ma tean kindla peale, et need rünnakud vaibuvad väga kiiresti. Lendajate mõistusel pole mingitki konsentratsioonivõimet.”
Hetke pärast kõik lõppeski – nagu don Juan oli ennustanud. Öelda taas, et ma olin hämmeldunud, oleks väga leebe väljend. See oli esimene kord – kas siis koos don Juaniga või üksinda olles – kogu mu elus, kus ma ei teadnud, kas ma olin tulemas või minemas. Ma tahtsin tõusta toolilt ja kõndida ringi, aga ma olin surmani hirmunud. Ma olin üleni täidetud mõistlike väidetega, ja samas valdas mind lapsik hirm. Ma hakkasin sügavalt hingama, samas kui kogu mu keha kattis külm higi. Ma olin kuidagi endas vallandanud võikaima vaatepildi: mustad kiiresti mööduvad hüppamas kõikjal minu ümber kuhu iganes ma pöördusin. Ma sulgesin oma silmad ja toetasin oma pea tugitooli käetoele.
“Ma ei tea, kuhu suunas minna, don Juan,” ütlesin ma. “Täna õhtul oled sa tõeliselt edukas minu eksitamises.”
“Sa oled lõhki rebitud sisemises võitluses,” ütles don Juan. “Sügaval oma sisimas sa tead, et ei saa keelduda kokkuleppest, et sinu asendamatut osa, sinu teadvuse helenduvat kihti, kasutatakse mõistusevastase toiduna sama mõistusevastaste olemisvormide jaoks. Ja teine osa sinust võitleb selle olukorra vastu kogu oma jõuga.”
“Nõidade ülestõus,” jätkas ta, “seisneb selles, et nad keelduvad austamast kokkuleppeid, milles nemad ei ole osalenud. Mitte keegi pole kunagi minu käest küsinud, kas ma oleksin nõus olema söödud erinevat tüüpi teadvusega olendite poolt. Mu vanemad tõid mu siia maailma lihtsalt toiduks, nagu nad seda isegi olid – ja lool lõpp.”
Don Juan tõusis üles oma toolist ja ringutas käsi ja jalgu.
“Me oleme istunud siin tundide kaupa. On aeg minna majja. Ma kavatsen süüa. Kas sa tahad koos minuga einestada?”
Ma keeldusin. Mu kõht möllas.
“Ma arvan, et sul on kasulikum magama minna,” ütles ta. “Pommirünnak on laastanud su.” Mulle polnud rohkem tarvis öelda. Ma varisesin oma voodisse kokku ja jäin nagu surnu sügavasse unne.

Kodus, aja möödudes, muutus lendajate idee üheks minu elu keskseimaks kinnismõtteks. Ma jõudsin arusaamisele, et don Juanil oli nende suhtes täielikult õigus. Kui väga ma ka ei üritanud, polnud mul võimalik tema loogikast lahti saada. Mida enam ma sellest mõtlesin ja mida enam sellest rääkisin ning jälgisin ennast ja oma kaaslasi, seda intensiivsemaks sai veendumus, et miski välistas meist ükskõik mis tegevuse või suhtlemise või mõtte, mille keskmes ei olnud iset. Mind nagu ka kõiki, keda teadsin või kellega rääkisin, huvitas vaid oma mina. Kuna ma ei suutnud leida ühtki seletust niivõrd üldhaaravale ühesugususele, uskusin, et don Juani mõttekäik oli enamkohane selle nähtuse lahtiseletamiseks.
Sisenesin nii sügavale kui sain müütide ja legendide kohta lugemisse. Lugemise käigus kogesin midagi, mida polnud kunagi enne tajunud: iga raamat, mida ma lugesin, oli müütide ja legendide tõlgendus. Igas ühes neist raamatuist oli tajutav mingi ühtne meelelaad. Stiilid erinesid, kuid ajend nende sõnade taga oli üheselt sama: ehkki teema oli sedavõrd abstraktne nagu müüdid ja legendid, oskasid autorid alati sinna sisse sulandada lausungeid iseenda kohta. Ühtne tunnusjoon iga üksiku raamatu puhul ei olnud nende määratletud teema, vaid hoopis iseenda teenimine. Ma polnud seda kunagi varem kogenud.
Ma seostasin oma reaktsiooni don Juani mõjuga. Esitasin endale vältimatu küsimuse: kas ta mõjutab mind selliseid asju nägema või on olemas tõepoolest mingi võõras mõistus, mis määrab ära kõik, mida me teeme? Ma langesin tahtmatult jälle tagasi eitusse ja sealt haiglaselt edasi eitusega nõusolekusse. Miski teadis minus, et mida iganes don Juan väitis, oli energeetiline fakt, kuid miski samavõrd oluline minus teadis, et kõik see oli tühi loba. Minu sisemise võitluse lõpptulemuseks oli mingi halva eelaimduse tunne, tunne, et midagi ohtlikku on kohe varsti minu peale langemas.
Ma viisin läbi laiaulatusliku antropoloogilise uurimuse teistes kultuurides lendajate teemal, kuid ma ei suutnud kusagil leida ühtki vihjet nende kohta. Don Juan näis olevat selles osas ainus infoallikas. Järgmine kord, kui teda nägin, alustasin otsekohe juttu lendajatest.
"Ma olen andnud endast parima, et olla selle teema suhtes objektiivne," ütlesin ma. "Aga ma ei suuda. On hetki, kus ma täielikult nõustun sinuga nende kiskjate suhtes."
"Keskenda oma tähelepanu kiiresti möödalibisevatele varjudele, mida sa tegelikult näed," ütles don Juan naeratades.
Ma ütlesin don Juanile, et need möödalibisevad varjud on saamas minu mõistusepärase elu lõpetajaks. Ma nägin neid igal pool. Pärast seda, kui olin lahkunud ta majast, olin võimetu pimedas magama minema. Magamine tulede valgel ei häirinud mind enam üldse. Kuid hetkel, kui ma kustutasin tuled, hakkas kõik minu ümber hüppama. Ma ei näinud kunagi terviklikke kujusid või piirjooni. Ainus, mida kogesin, olid kiiresti mööda libisevad mustad varjud.
"Lendaja mõistus ei ole veel sinust lahkunud," ütles don Juan. "See on tõsiselt viga saanud. See püüab kõigest väest taastada oma suhet sinuga. Kuid midagi on sinust igaveseks eraldatud. Lendaja teab seda. Tõeline oht seisneb selles, et lendaja mõistus võib peale jääda sind tema ja minu poolt öeldu vastuoluga mängimise abil väsitades ja loobuma sundides.
"Vaata, lendaja mõistusele ei ole vastuseisjaid," jätkas don Juan. "Kui see kavatseb midagi, siis see nõustub iseenda väitega ja sunnib sind uskuma, et oled teinud midagi väärtuslikku. Lendaja mõistus võib sulle öelda, et mida iganes Juan Matus sulle räägib, on puhas lollus ja seesama mõistus võib nõustuda omaenda väitega: "Jah, loomulikult on see lollus," ütled sa siis. Sel moel nad meist jagu saavadki."
"Lendajad on universumi olemuslik osa," jätkas ta. "Ja neid tuleb võtta sellistena, kes nad tegelikult on - kohutavate, koletislikena. Nad on vahendid, mille abil kõiksus meid järele proovib."
"Me oleme kõiksuse poolt loodud energeetilised sondid," jätkas ta, nagu ei märkakski mu kohalolu. "Ja seda seetõttu, et me omame energiat, millel on teadvus, et me oleme vahendid, mille kaudu universum saab teadlikuks iseendast. Lendajad on halastamatud väljakutsujad. Neisse ei saa muud moodi suhtuda. Ja kui me saame sellega hakkama, siis laseb kõiksus meil jätkata."
Ma soovisin, et don Juan ütleks veel midagi. Kuid ta ütles ainult: "Pommirünnak sai otsa tol viimasel korral, kui sa siin olid; niipaljukest siis saab öelda lendajate kohta. On saabunud aeg teist laadi tegutsemiseks."
Ma ei suutnud magada sel öösel. Langesin kergesse unne
hommiku varajastel tundidel, kuni don Juan lohistas mind minu voodist välja ja viis mu mägedesse matkama. Koht, kus ta elas, erines suuresti oma pinnavormilt ülejäänud Sonora kõrbest, kuid ta käskis mul mitte langeda võrdlemise järeleandmisse, sest pärast veerand miili läbikõndimist on iga paik maailmas täpselt ühesugune.
"Huviväärsustega tutvumine on autodega inimeste jaoks," ütles ta. "Nad liiguvad suure kiirusega ilma mingigi omapoolse pingutuseta. Huviväärsused ei ole kõndijate jaoks. Näiteks kui sa sõidad autoga, võid näha hiiglaslikku mäge, mille nägemine rabab sind oma iluga. Vaade samale mäele ei pruugi sind vapustada samal moel, kui sa vaatad seda jalgsi edasi minnes; see võib sind vapustada teistsugusel moel, eriti kui sa pead selle otsa ronima või sellest mööda saama."
Tol hommikul oli väga palav. Me kõndisime kuivanud jõesängis. Üks asi, mis selle oru ja Sonora kõrbe ühisesse kasutusse kuulus, olid need miljonid satikad. Sääsed ja kärbsed kõikjal minu ümber olid kui pikeerivad pommituslennukid, mis sihtisid mu ninasõõrmeid, silmi ja kõrvu. Don Juan käskis mul mitte välja teha nende suminast.
"Ära ürita neid kätega laiali ajada," ütles ta enesekindlal toonil. "Taotle nad minema. Ehita energiatõke ümber enda. Ole vaikne ja sinu vaikusest moodustub tõke. Keegi ei tea, kuidas see toimub. See on üks neist asjust, mida vanad nõiad nimetasid energeetiliseks faktiks. Peata oma sisemine dialoog. See on kõik, mida on tarvis."
"Ma sooviksin sulle esitleda veidrat ideed," jätkas don Juan samal ajal minu ees edasi kõndides.
Ma pidin kiirendama oma kõndi, et jõuda talle ligemale, et miski tema poolt öeldu kaduma ei läheks.
"Pean rõhutama, et see on veider idee, mis võib leida lõputut vastupanu sinus," ütles ta. "Ma võin öelda sulle juba ette, et sa ei saa seda kergesti omaks võtma. Kuid asjaolu, et see on veider, ei peaks olema eemalepeletav. Sa oled ühiskonnateadlane. Seetõttu on su meel alati avatud uurimistegevusele, kas pole nii?"
Don Juan heitis häbitult minu üle nalja. Ma teadsin seda, kuid see ei häirinud mind. Võibolla seetõttu, et ta kõndis nii kiiresti ja ma pidin tegema tohutuid pingutusi, et tema tempos püsida, libises tema sarkasm lihtsalt minust mööda ning ülesärritamise asemel ajas mind naerma. Minu jagamatu tähelepanu oli keskendunud sellele, mida ta ütles ja putukad lõpetasid mu tüütamise kas seetõttu, et ma olin taotlenud energiatõket enda ümber või ma olin nii hõivatud don Juani kuulamisest, et ei hoolinud enam nende suminast.
"On veider idee," ütles ta aeglaselt, kaaludes oma sõnade mõju, "et iga inimolend sellel maal näib omavat täpselt ühesuguseid reaktsioone, samasuguseid mõtteid, samu tundeid. Nad näivad vastavat enam-vähem samal moel samale ärritajale. Need reaktsioonid näivad olevat kuidagi looritatud keelest, mida nad räägivad, aga kui me rebime selle kõrvale, siis on meil tegemist täpselt samade reaktsioonidega, mis painavad iga inimolendit Maa peal. Ma sooviksin, et sa huvituksid sellest - ühiskonnateadlasena, iseenesestmõista - ja vaataksid, kas sa suudaksid selgesõnaliselt ära seletada sellise ühesugususe põhjuse."
Don Juan korjas mingi kogumi taimi. Mõned neist olid vaevunähtavad. Need näisid pigem samblike või sammaldena. Ma hoidsin tema kotti lahti ja me ei rääkinud enam rohkem. Kui me olime piisavalt taimi kogunud, pöördus ta tagasi oma maja poole, kõndides nii kiiresti kui ta oskas. Ta ütles, et ta tahab puhastada ja sorteerida need taimed ja paigutada ära enne, kui nad liiga ära kuivavad.
Ma olin sügavalt hõivatud ülesandest, mille ta oli minu jaoks visandanud. Alustuseks püüdsin meenutada, kas ma tean mingeid artikleid või väitekirju, mis on kirjutatud sel teemal. Ma mõtlesin, et ma peaksin seda uurima hakkama ja ma otsustasin alustada oma uurimust kõikide "rahvuslikku iseloomu" märksõna alla kuuluvate artiklite ja väitekirjade lugemisest. Ilma igasuguse põhjuseta vaimustusin sellest teemast ja tahtsin lausa otsekohe kojusõitu alustada, sest ma soovisin selle ülesande võtta oma südameasjaks, kuid enne tema majani jõudmist istus don Juan kõrgele kaljuveerele maha, lastes pilgul üle oru libiseda. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Ta ei olnud võhmal. Ma ei suutnud taibata, miks ta oli mahaistumiseks peatunud.
"Päeva ülesanne, sinu jaoks," lausus ta katkendlikult kurjakuulutaval häälel, "on üks kõige müstilisemaid asju nõiduses, midagi, mis ulatub sõnade taha, väljapoole selgitusi. Me läksime matkama täna, me rääkisime, sest nõiduse müstilisus peab olema polsterdatud ilmalikkusega. See peab võrsuma eimillestki ja minema tagasi eimillessegi. See on sõdalasränduri kunst: minna läbi nõelasilmast märkamatuna. Seega, kinnita ennast, toetades selja vastu kaljuseina nii kaugel veerest kui võimalik. Ma olen su kõrval juhuks, kui sa minestad või alla langed."
"Mida sa kavatsed teha, don Juan?" küsisin ma ja mu ärevus oli nii ilmne, et ma märkasin seda ja alandasin oma hääletooni.
"Ma soovin, et sa ristaksid jalad ja siseneksid sisemisse vaikusse," ütles ta. "Ütleme, et sa soovid välja selgitada, milliseid artikleid sa peaksid otsima, et kahtluse alla seada või kinnitada seda, mida ma palusin sul teha oma akadeemilises keskkonnas. Sisene sisemisse vaikusse, kuid ära jää magama. See ei ole teekond läbi teadvuse tumeda mere. See on nägemine sisemisest vaikusest.
Mul oli üpriski raske siseneda sisemise vaikuse seisundisse ilma magama jäämata. Ma võitlesin peaaegu vastupandamatu sooviga magama jääda. Ma sain hakkama ja avastasin ennast vaatamas oru põhja läbitungimatust pimedusest minu ümber. Ja siis nägin ma midagi, mis tarretas mu luud. Ma nägin hiiglaslikku varju, kuskil viisteist jalga läbimõõdus, lendamas hüppel õhus ja siis maandumas vaikse mütsatusega. Ma tundsin seda mütsatust oma kontidega, aga ma ei kuulnud seda.
"Nad on tõeliselt rasked," ütles don Juan mu kõrva. Ta hoidis kõigest jõust minu vasakust käest kinni.
Ma nägin midagi, mis nägi välja nagu hämune vari väänlemas maas ja siis alustamas järgmist hiiglaslikku umbkaudu viiekümne jala pikkust hüpet, maandumas taas sama kurjakuulutava vaikse mütsatusega. Ma võitlesin, et mitte kaotada oma keskendatust. Ma olin hirmunud üle igasuguste mõistusega kirjeldatavate piiride. Hoidsin oma silmi kinnistatuna oru põhjas hüppavale varjule. Siis ma kuulsin kõige iseäralikkumat suminat, segu tiivaplaginast ja jaamale häälestumata raadio sahinast, ja tümin, mis sellele järgnes oli midagi unustamatut. See raputas don Juani ja mind kõige täiega - hiiglaslik must hämune vari oli maandunud otse meie jalgade ette.
"Ära ole hirmunud," ütles don Juan tungivalt. "Hoia oma sisemist vaikust ja see läheb ära."
Ma värisesin pealaest jalatallani välja. Mul oli selge teadmine, et kui ma ei suuda oma sisemist vaikust säilitada, siis see hämune vari katab mu nagu vaip ja lämmatab mu. Kaotamata pimedust enda ümber karjusin ma täiest kõrist. Ma polnud kunagi olnud nii vihane, nii äärmiselt ärritunud. Hämune vari tegi veel ühe hüppe, otse oru põhja. Ma jätkasin karjumist raputades oma jalgu. Ma tahtsin minema raputada mida iganes võis tulla mind sööma. Mu närvilisuse seisund oli nii intensiivne, et ma kaotasin ajataju. Võibolla ma minestasin.
Kui ma toibusin, lebasin oma voodis don Juani majas. Seal oli käterätik, jääkülma vees leotatud, mässitud ümber mu lauba. Ma põlesin palavikus. Keegi don Juani naiskaaslastest hõõrus mu selga, rinda ja laupa alkoholitõmmisega, kuid see ei leevendanud mu olukorda. Kuumus, mida ma kogesin, tuli mu sisimast. See oli raev ja võimetus, mis seda tekitasid.
Don Juan naeris, nagu see oleks olnud naljakaim asi maailmas, mis minuga juhtus. Naerulaginad paiskusid temast välja lõputu jadana.
"Ma poleks iialgi arvanud, et sa võtad lendaja nägemist nii südamesse," ütles ta.
Ta võttis mul käest kinni ja juhatas oma maja taha, kus ta ajas mu suurde veetõrde täies riietuses - kingad, kell, kõik.
"Mu kell, mu kell!" karjusin ma.
Don Juani naer kahekordistus. "Sa ei peaks kandma kell, kui sa mind vaatama tuled," ütles ta. "Nüüd sa ummistasid oma kella!"
Ma võtsin oma kella ära ja panin tõrre kõrvale. Mulle meenus, et see oli veekindel ning et sellega ei saanud midagi juhtuda.
Veetõrde kastmine aitas mind tohutult. Kui don Juan tõmbas mu jäisest veest välja, olin ma juba saavutanud enesekontrolli taseme.
"See vaatepilt on pöörane!" jätkasin kordamist, suutmata midagi muud öelda.
Kiskja, keda don Juan oli kirjeldanud, ei olnud mingilgi moel heatahtlik. See oli tohutult raske, lihav, ükskõikne. Ma kogesin selle hoolimatust meie suhtes. Kahtlemata, see oli meid purustanud ajastuid tagasi, tehes meid, nagu don Juan ütles, nõrkadeks, haavatavateks, alistunuteks. Ma võtsin oma märjad riided seljast, tõmbasin endale pontsho üll, istusin oma voodisse ja sõna otseses mõttes nutsin ennast tühjaks, aga mitte enda pärast. Mul oli mu raev, mu vankumatu taotlus, mitte lasta neil süüa mind. Ma nutsin oma kaaslaste pärast, eriti oma isa pärast. Ma ei teadnud iialgi kuni selle hetkeni, et ma armastan teda nii väga.
"Tal ei olnud iialgi võimalust," kuulsin ma ennast kordavat, ikka uuesti ja uuesti, justnagu need sõnad polekski minu omad olnud. Mu vaene isa, kõige hoolivam olend, keda ma teadsin, nii viisakas, nii abitu.

http://www.hot.ee/tonal/warrior/varjud.htm
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
pupu
Uustulnukas

Postitusi: 20
Liitunud: Jun 2010
10-06-2010 23:11
Postitus: #38
 
täh viron
ma just seda otsisingi Smile ja leidsin Smile
mul on mõningaid sarnaseid kogemusi..
huvitav kas sinuga, VironShaman on võimalik ka kuidagi isiklikumalt kontakteeruda? Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
11-06-2010 09:41
Postitus: #39
 
Räägime siis selle Castaneda suhtes suu puhtaks. Meil on olemas seltskond keda nimetatakse Orioni reptiilide impeeriumiks, reptiilide impeeriumiks seetõttu, et tegu paljuski kahepaiksetega, kelle põhitegevus toimub vee all, sest ainult seal on võimalik peale pikki kosmosereise kohe kohaneda siin füüsilise kehaga, puudub otsene raskusjõud, millega maa peal kõndides peab füüsiline keha kaalutusest väljudes kohanenud olema.
Orioni seltskond oli juba eelajaloolisel ajal mitte ainult Egiptuses vaid ka Ameerika mandril.
Kolme põhirassi hulka kuuluvad nii väikesed hallid, taimede maailma elanikud, kui ülevaatajad, inimkujulised ja näolised mitmest maailmast pärinevad rassid, kelle põhibaas on Jupiteri kuul ja kohalikud farmerid, väävlilõhnalised kujumuutjad, kes suudavad ka teiste nägudega peale kilpkonnanäo esineda, need elutsevad siinsamas maaalustes baasides mille sissepääsud on paraku vee alt.
CC Don Huani kõige tähtsam vaikselt öeldud mõte oli, et vaim valib järgmise seltskonna välja ja Nagual koos naisnagualiga täidab vastuvaidlematult vaimu käske.
Käies Luusikal reptiilide eesti baasi jälgi ajamas kargasid meile kallale pisikesed hallid, nähtamatud kuid energiakehades hetkega ükskõik kuhu jõudvad olendid kes suudavad tänu xendrate kasutamisele paljugi korda saata.
Don huan rääkis veel avaliku tekstiga, et ainult tänu mitteorgaanilistele abilistele on tal võimalik imesid teha, jällegi mittemaised olendid oma tehnoloogiatega inimhingi oma maailma noppimas.
Don Huani järgmine jutt oli see, et ühestki väljavalitud inimesest ei jää energiakeha poole peal midagi endisest järgi, kogu mittemateriaalne keha asendatakse reptiilile alluva naguali helendusega.
Lahkub see seltskond tulekerana vahejaama valge kupli alla mis on Orioni tähesüsteemis ja sealt liigub väidetavalt edasi galaktika keskmesse. Läbi xendra, mille nad enda jaoks avavad ja millesse astudes nende füüsiline keha muutub energiapalliks.
Kes on levados, kas meie enda mitmekordselt sündiv tervikmina, kas karmarattas samuti kõrgemates sagedustes elutsev ülimalt pikaajaline parasiit kes toitub inimese energiakeha kuldsest väliskestast kuid on samuti surelik nagu inimenegi siinpool kotkast, ehk kellegi poolt valmis nikerdatud tervikmaailma.
Ka mina ei tea seda, tean ainult seda, et tulin ja saan tagasi minna sinna kust tulin.
Vahel saadetakse siia tegelasi kes ilma juhtmeta ringi kondavad ja välja saavad öelda seda mida teistel juhe ei luba. Aga igal saatusel on oma piirangud, see tähendab ka seda et eluaeg pole pürginud maise vara ja võimu tippu, kaon samuti vaikselt nagu kõik teisedki minutaolised jättes siia vaid lootuse sellest, et inimene pole loom, vaid midagi palju enamat, mida ka kõige rängemas vaimses orjuses ei tohi ära unustada, inimesed on siiski ka kõik teised peale mittegoide, kuigi jah, Tulnukate vaimses orjuses.

[Muudetud: 6-11-2010 VironShaman]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
25-11-2010 00:20
Postitus: #40
 
Tõstan selle CC fännidele kasuliku materjali uueks arutluseks üles, muidu tulevad jälle pikad tiraadid taotlusest ja abstraktsest vabadusihast kusagile.
Kuhu siis küsiks neilt fännidelt, millistesse maailmadesse ja millise grupi koosseisus doominokiviks kellegi tervikisele.
Aga tervikise ja tema siinolek selle maailma kokkupanemisel ja säilitamisel, mitu jumalat hüppas tulle selleks, et seda maailma üleval ja tegusana hoida. Kes on selle maailma loojad ja kes parasiidid tervikisede kapsaaias.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Halo
Passiivne konto

Postitusi: 224
Liitunud: Jul 2007
25-11-2010 00:39
Postitus: #41
 
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
Tõstan selle CC fännidele kasuliku materjali uueks arutluseks üles, muidu tulevad jälle pikad tiraadid taotlusest ja abstraktsest vabadusihast kusagile.
Kuhu siis küsiks neilt fännidelt, millistesse maailmadesse ja millise grupi koosseisus doominokiviks kellegi tervikisele.
Aga tervikise ja tema siinolek selle maailma kokkupanemisel ja säilitamisel, mitu jumalat hüppas tulle selleks, et seda maailma üleval ja tegusana hoida. Kes on selle maailma loojad ja kes parasiidid tervikisede kapsaaias.
Olen kunagi lugenud vist pea kõiki CC eestikeeles ilmunud raamatuid ja olin nendest vaimustuses. 90-dad aastad ja midagi sellist... Nüüd ei ole mul enam neid raamatuid ja pean vist raamatukokku minema, et aastate distansilt uuesti lugeda....
"abstraktsest vabadusihast kusagile" EI...VS mitte abstraktsest Smile täitsa konkreetsest vabadusihast, selle ühe ateistliku maailma ahelatest priiks. Sellisest rajast "X-landi" CC Raamatud just pajatavadki. Jaa olgu pealegi, et oled isa või ema "auguga" Paremas või vasakus pooles- vabaks võid saada ikkag kui mõistad, et võimalusi on väga palju ja julged edasi minna.

PS. Kas keegi teab on kusagilt võimalik osat kõiki CC eesti keeles ilmunud raamatuid? Sooviksin neid nüüd üle 10a uuesti lugeda.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Saidil

Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,717
Liitunud: Oct 2007
25-11-2010 00:58
Postitus: #42
 
Pead väga rikas ja sõltumatu inimene olema et selle maailma ahelatest priiks saada, aga kui sa oled väga rikas ja sõltumatu , siis kuulud kindlasti ühe eriti tugevasti siin reaalsuses kinni olevasse omanike inimgruppi kes seda maailma rahaga ostetavaks omndiks peavad ja polegi vabadust.
Vaba on see kes pole kellegi teenistuses ja ei sõltu kellegi suvast.
Proovi teha kokkuvõtet, endast võõrad niidid välja visata ja omad tagasi tõmmata ja sa veendud kui kiiresti see maailm sind näljasurma saadab ja enda rüpest välja viskab, just need orjuseniidid kindlustavad sulle sõbrad, ülemused, töö ja leiva, ilma seoseniidita oled inimkarjale üdini võõras ja vaenulik.
Luua CC täisgrupp nelja majaga, kes on mees- ja naisnagual ning kes suguvõsasaatusest ja oma tervikminast väljatõmmatud ehituskivid, et seda täiust luua ja puzzle kokku panna, pole olemas liig abstraktset, on konkreetne kellegi maailm, millel on peremees ja see ei ole huvitatud sigadele tiibade kasvamisest. Palju konkreetsem maine võim kui Levados.
Mis puutub CC raamatutesse siis paljud neist on tänaseni Apollos ja mujal müügis, samuti liiguvad internetiversioonid. CC väärtus on hoopis enam-vähem mõistlik kihilise maailmapiruka ja kotka kirjeldus.
(selle postituse viimane muutmine: 26-06-2011 08:29 VironShaman.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Halo
Passiivne konto

Postitusi: 224
Liitunud: Jul 2007
25-11-2010 01:10
Postitus: #43
 
Võibolla ongi nii, Tänan. VS
Ja-jah "Kotka And"- oli vist raamatu nimi.

VS. Sa oskad paremini kui mina kirjeldada seda mida tunned ja tead...
Ma ei ole sõltumatu. ma lihtsalt ei hooli sellest (sõltumisest), ei võta seda südamesse ja lasen sellest kohe lahti (kuni järgmise korrani). Kokkuvõtteid tegin u. 5a ja tõesti- pean tunnistama, et jällegi on Sul õigus- mind "visati välja" ja taas ei hoolinud ma sellest.

Ok
Veelkord tänud
Apollost ja mujalt olen vaadanud- kõiki ei ole sääl mitte. Mõtlesin, et vast saab kuskilt täis-komplekti poole hinnaga Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
robot
Tavaliige

Postitusi: 171
Liitunud: Nov 2008
25-11-2010 23:18
Postitus: #44
 
Unenägemise kunst neist kõige rariteetsem.
Ega neid keegi ei kipugi poole hinnaga müüma.
Loetakse usinalt Bleh

You are free, to do as we tell you!
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
WhiteWolf Eemal
Veteran

Postitusi: 1,107
Liitunud: Sep 2009
26-11-2010 22:35
Postitus: #45
 
Tsitaat:Algselt postitas HadziOgloe
Meie Maa.Ekperimentaalplaneet, ka detsimaalplaneet. Niburu nõukogu andmetel püütakse siin rahumeelselt koos eksisteerima õpetada eri tsivilisatsioone. Kui see ei õnnestu, need seni võidelnud tsivilisatsioonid hävitatakse. VIP planeet seega.
Jaah, et siis seale tiibu kasvatada ei saa...

Maa on kvantarvuti, millel jookseb Uniwersumi parim strateegiamäng.
(isiklik tähelepanek)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Halo
Passiivne konto

Postitusi: 224
Liitunud: Jul 2007
26-11-2010 23:31
Postitus: #46
 
Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Jaah, et siis seale tiibu kasvatada ei saa...

No kui seale tiibu ei saa siis saab kindlasti tiibadele sea külge kasvatada. Või mine tea nimetada tiivad seaks ja siga tiibadeks.

Vahest tundub mulle, et liiga palju saab...Smile
ST. minu jaoks liig palju.

Rahu Kõigile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Ilo
Avatariks Orioni Tähevärav xendra

Postitusi: 617
Liitunud: Nov 2010
11-12-2010 17:34
Postitus: #47
 
Hakkasin ka nüüd CC raamatuid lugema + netist infor juurde otsima.
Sellest tulenevalt jõudsin küsimuse juurde - Kes siis Patricia Partin õigupoolest oli? Kas tõesti sinine piilur (Blue scout) või petis.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,045
Liitunud: Jul 2010
31-03-2011 11:32
Postitus: #48
RE:
(11-12-2010 17:34 )Ilo Kirjutas:  Hakkasin ka nüüd CC raamatuid lugema + netist infor juurde otsima.
Sellest tulenevalt jõudsin küsimuse juurde - Kes siis Patricia Partin õigupoolest oli? Kas tõesti sinine piilur (Blue scout) või petis.


Blue Scout Chronology Part I [1957 - 1992]

http://www.sustainedaction.org/Chronolog...scoutI.htm

*****

Kuna raamat arvutis olemas, siis lisan siia nendele kes pole
veel lugenud, seal oleva Sissejuhatuse, et saaksite aimu
millest jutt. See raamat- http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?173277

1960. aasta suvel, kui olin Los Angeleses California ülikooli üliõpilane, tegin ma mitmeid sõite edelasse, et koguda informatsiooni ravimtaimede kohta, mida kasutasid selle piirkonna indiaanlased . Sündmused, mida siin kirjeldan, algasid ühe minu reisi ajal. Ootasin äärelinnas Greyhoundi bussi ja kõnelesin sõbraga, kes oli ülevaatusel olnud minu juhiks ja aitajaks. Äkki kummardus ta minu poole ja sosistas, et mees - valge peaga vana indiaanlane -, kes istub akna juures, teab väga palju
taimedest, eriti peyotest. Palusin oma sõbral ennast sellele mehele
tutvustada.
Minu sõber teretas teda, läks siis ta juurde j a surus ta kätt. Kui nad
olid veidi aega kõnelnud, andis mu sõber mulle märku nendega ühineda, kuid jättis mind siis kohe vana mehega kahekesi, end isegi mitte tülitades meie tutvustamisega. Indiaanlane ei olnud vähimalgi määral kimbatuses.
Ütlesin talle oma nime ja ta ütles, et teda kutsutakse don Juaniks, ning et ta on minu teenistuses. Kõnetamiseks kasutas ta hispaania viisakat vormi. Surusime minu initsiatiivil kätt ja siis jäime mõneks ajaks vait. See ei olnud pingutatud vaikus, vaid rahulikkus, loomulik ja lõdvestatud mõlemal poolel. Ehkki tema tume nägu ja kael olid kortsulised, näidates vanust, hämmastas mind, et ta keha oli liikuv ja lihaseline. Rääkisin talle, et olin huvitatud informatsioonist ravimtaimede kohta.
Ehkki olin täiesti võhik peyote suhtes, leidsin end rääkimas, et tean väga palju ja isegi vihjasin, et tal võiks olla kasu minuga rääkimisest. Kui ma edasi latrasin, noogutas ta aeglaselt ja vaatas mulle otsa, kuid ei öelnud midagi. Vältisin tema silmi ja me lõpetasime mõlemad surmvaikuses.
Lõpuks, pärast näivalt väga pikka aega, tõusis don Juan püsti ja vaatas aknast välja. Tema buss oli tulnud. Ta ütles head aega ja lahkus jaamast.
Olin ärritatud, et olin talle mõttetusi rääkinud ja et need tähelepanuväärsed silmad olid mind läbi näinud. Kui minu sõber tagasi tuli, püüdis ta mind lohutada minu ebaõnnes midagi don Juanilt õppida. Ta selgitas, et vana mees oli tihti vaikiv ja puiklev, kuid selle esimese kokkupuute häiriv mõju ei hajunud nii kergesti.

Uurisin välja, kus don Juan elas ja külastasin teda hiljem mitmel
korral. Igal külaskäigul püüdsin teda õhutada peyotest rääkima, kuid
edutult. Sellest hoolimata saime väga headeks sõpradeks ja minu
teaduslik uurimine ununes või vähemalt suundus kanalitesse, mis olid väga kaugel minu esialgsest kavatsusest.
Sõber, kes oli mind don Juanile tutvustanud, selgitas hiljem, et vana mees ei olnud pärit Arizonast, kus me kohtusime, vaid oli Yaqui indiaanlane Sonorast, Mehhikost.
Algul suhtusin ma don Juanisse lihtsalt kui kaunis iseäralikusse
mehesse, kes teadis palju peyotest ja kes rääkis hispaania keelt
tähelepanuväärselt hästi. Kuid inimesed, kes temaga koos elasid, uskusid, et tal on mingit liiki "salajasi teadmisi", et ta oli brujo.

Hispaaniakeelne sõna brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.
Olin tundnud don Juani juba terve aasta, enne kui ta mind usaldama
hakkas. Ühel päeval selgitas ta, et tal on teatud teadmisi, mida ta on saanud ühelt õpetajalt, "heategijalt", nagu ta teda kutsus, kes oli juhendanud teda mingisuguses õpipoisipõlves. Don Juan oli omakorda valinud minu oma õpipoisiks, kuid ta hoiatas, et mul tuleb väga kohusetundlikult asjasse suhtuda ning et väljaõpe on väga pikk ja vaevaline.
Oma õpetajat kirjeldades kasutas don Juan sõna diablero. Hiljem
sain teada, et diablero on termin, mida kasutavad ainult Sonora
indiaanlased. See viitab kurjale isikule,kes praktiseerib musta maagiat ja on võimeline muutma ennast loomaks - linnuks, koeraks, preeriahundiks või ükskõik milliseks elukaks.

Ühel külaskäigul Sonorasse oli mul eriline elamus, mis illustreerib
indiaanlaste suhtumist diablerodesse. Sõitsin öösel kahe indiaanlasest sõbra seltsis, kui nägin üht looma, kes näis olevat teed ületav koer. Üks minu kaaslastest ütles, et see ei olnud koer, vaid suur preeriahunt.
Aeglustasin kiirust ja hoidsin tee äärde, et looma paremini vaadelda.
See jäi veel mõneks sekundiks tulede ulatusse ja jooksis siis põõsastikku.
See oli kahtlemata preeriahunt, kuid see oli tavalisega võrreldes poole suurem. Kõneldes erutatult, nõustusid mu sõbrad, et see oli väga ebatavaline loom ja üks neist mainis, et see võis olla diablero. Otsustasin selle juhtumi kirjeldust kasutades küsitleda selle piirkonna indiaanlasi nende uskumuste kohta diablerode olemasolu suhtes. Vestlesin paljude inimestega, jutustades neile seda lugu ja esitades neile küsimusi.
Kolm järgnevat vestlust näitavad, milline oli nende seisukoht.

"Kas sa usud, Choy, et see oli preeriahunt?" küsisin ühelt noorelt
mehelt pärast seda, kui ta oli lugu kuulnud.
"Kes teab? Kahtlemata koer. Preeriahundiks liiga suur."
"Kas sa arvad, et see oleks võinud olla diablero?"
"See on suur mõttetus. Selliseid asju ei ole olemas."
"Miks sa nii ütled, Choy?"

"Inimesed kujutlevad asju ette. Vean kihla, et kui te oleksite selle
looma kinni püüdnud, oleksite näinud, et see on koer. Kord oli mul teises linnas üks äriasi korraldada, ma tõusin enne koitu üles ja saduldasin hobuse. Lahkudes sattusin teel tumedale varjule, mis näis nagu tohutu suur loom. Minu hobune tõusis tagumistele jalgadele ja viskas mu sadulast. Olin samuti kaunis hirmunud, kuid tuli välja, et vari oli üksnes naine, kes läks linna poole."

"Kas tahad öelda, Choy, et sa ei usu diablerode olemasolusse?"
"Diablero! Mis on diablero? Räägi mulle, mis see diablero on?"
"Ma ei tea, Choy. Manuel, kes sõitis koos minuga sel ööl, ütles, et
preeriahunt võis olla diablero. Võib-olla sa oskad mulle öelda, mis on
diablero?'

"Räägitakse, et diablero on brujo, kes muutub ükskõik milliseks
kujuks nii, nagu ta tahab. Kuid igaüks teab, et see on vaid mõttetus. Vanad inimesed on siin täis diablerode kohta käivaid lugusid. Te ei leia seda meie, noorte hulgast."

"Mis te arvate, mis loom see oli, doria Luz?" küsisin ma ühelt
keskealiselt naiselt.
"Ainult Jumal teab seda kindlasti, kuid arvan, et see ei olnud
preeriahunt. On asju, mis näivad olevat preeriahundid, kuid ei ole seda mitte. Kas see preeriahunt jooksis või sõi?"

"Enamuse ajast ta seisis, aga kui ma teda algul nägin, siis tundus
mulle, et ta sõi midagi."
"Oled sa kindel, et ta ei kandnud midagi oma suus?"
"Võibolla kandis. Kuid öelge mulle, kas sellel on tähtsust?"
"Jah on. Kui ta kandis midagi oma suus, siis ta ei olnud preeriahunt."
"Kes ta siis oli?"
"See oli mees või naine."

"Kuidas te kutsute selliseid inimesi, dona Luz?"
Ta ei vastanud. Küsitlesin teda veel veidi, kuid tulemusteta. Lõpuks
ütles ta, et ei tea. Küsisin temalt, kas selliseid inimesi kutsutakse
diablerodeks ja ta vastas, et diablero on üks neile antud nimetustest.
"Kas te tunnete mõnda diableron" küsisin.

"Tean üht naist," vastas ta. Ta tapeti. See juhtus siis, kui ma olin
väike tüdruk. Naisel, nagu räägiti, oli kombeks muutuda emaseks koeraks.
Ühel ööl läks üks koer ühe valge mehe majja, et varastada juustu. Valge mees tappis püssiga koera ja just sel hetkel, kui koer suri valge mehe majas, suri naine oma hütis. Tema sugukond tuli kokku ja läks valge mehe juurde ning nõudis maksu. Valge mees maksis hea raha tema tapmise eest."

"Kuidas võisid nad nõuda maksu, kui see oli ainult koer, kelle ta
tappis?"

"Nad ütlesid, et valge mees teadis, et see ei olnud koer, sest teised
inimesed olid koos temaga ja nad kõik nägid, et koer seisis kahel jalal nagu inimene ja küünitas juustu järele, mis oli katuse küljes rippuval kandikul. Mehed ootasid varast, sest valge mehe juustu oli varastatud igal ööl. Nii tappis valge mees varga, teades, et see ei olnud koer."

"Dona Luz, kas tänapäeval on mingeid diablerosid?"

"Sellised asjad on väga salajased. Räägitakse, et enam ei ole
diablerosid, kuid ma kahtlen selles, sest üks diablero perekonna liige
peab õppima ära selle, mida diablero teab. Diablerodel on omaenda
seadused ja üks neist on, et diablero peab õpetama oma saladused
ühele oma sugukonna liikmele."

"Mis te arvate, Genaro, mis loom see oli?- küsisin ma ühelt väga
vanalt mehelt.
"Koer ühe selle piirkonna rantsost. Mis muud võis see olla?"
"See võis olla diablero?"
"Diablero? Sa oled segane! Diablerosid ei ole olemas."

"Kas te tahate öelda, et tänapäeval ei ole ühtegi või et kunagi ei ole
olnud?"
"Jah. kunagi olid. Seda teavad kõik. Igaüks teab seda. Kuid inimesed kartsid neid väga ja tapsid nad kõik."
"Genaro, kes nad tappis?"

"Kõik suguharu inimesed. Viimane diablero, keda ma tundsin, oli S.
Ta tappis oma nõidusega tosinaid, võib-olla isegi sadu inimesi. Me ei
suutnud seda taluda ja inimesed tulid kokku, võtsid ta ühel ööl ootamatult kinni ja põletasid elusalt."

"Kui kaua aega tagasi see oli?"
"1942. aastal."
"Kas nägite seda ise?"
"Ei, kuid inimesed räägivad sellest ikka veel. Nad räägivad, et järele
ei jäänud mingit tuhka, kuigi post oli tehtud värskest puust. Kõik, mis lõpuks jäi, oli suur rasvaloik."

NB! Kui kellegil huvi, siis on võimalik raamat ka netist saada,
seda emakeeles ja tasutawink

*****

19. juunil 1998.a. jõudis avalikkuseni teade Carlos Castaneda surmast 27. aprillil tema kodus Westwoodis (California osariik, USA). Ametliku versiooni kohaselt suri ta pärast 10 kuud kestnud haigust maksavähki, tema keha põletati krematooriumis veel samal päeval ja tuhk puistati laiali Sonora kõrbes Mehhikos. Kuid on olemas veel teine Castanedaga lähedalt seotud infoallikas (http://www.castaneda.org/ ), mille väitel on CC surm ametlike asjaajamiste tarbeks fabritseeritud fiktsioon ning et tegelikult lahkus Carlos Castaneda siinsest reaalsusest oma traditsiooni kõigi reeglite kohaselt täieliku teadvuse seisundis.

http://www.hot.ee/tonal/tekstid/ekspress.htm
(selle postituse viimane muutmine: 31-03-2011 14:25 Päikeseinsener.)

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
WhiteWolf Eemal
Veteran

Postitusi: 1,107
Liitunud: Sep 2009
31-05-2011 18:02
Postitus: #49
RE: Carlos Castaneda lendajad (volados)
Lendaja on anorgaaniline robot programmiga administreerida inimeste hirme ja toituda nendest.
Programmeeriti nad kunagi ammu-ammu pärast seda kui... ütleme siis viisakalt, et inimese eellane - nukedega Uniwersumis ringi vehkis ja sellega loomulikult väga paljusid häiris.
Lendaja ise ei ole mingeid uskumuste süsteeme programmeerinud.

Nüüd ongi lendaja selline elukas, kes tirib su peast mis iganes hirmu ja hakkab sellega einestama. Ei midagi isiklikku - tal on lihtsalt selline programm.
Lahti saad tast siis, kui sul hirme ei ole.

Lihtsalt.

P.S. VS, tagant sisse sõidetakse niisuguste inimeste autole, kes kõigest hingest tagalat kindlustavad.

Maa on kvantarvuti, millel jookseb Uniwersumi parim strateegiamäng.
(isiklik tähelepanek)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
koba
Tavaliige

Postitusi: 63
Liitunud: Aug 2010
01-06-2011 23:13
Postitus: #50
RE: Carlos Castaneda lendajad (volados)
Lugemissoovitus : Colin Wilson "The Mind Parasites". Selle andis omal ajal välja isegi Moskva kirjastus Progress.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog