Teema hinnang:
  • 3Hääli - 4.67 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Carlos Castaneda lendajad (volados)
#76
Ega lahti ei saagi. See on nagu budistide sansaarast väljumisegagi - proovid ja proovid aga krt ikka sünnid uuesti.
Vasta
#77
Appii, olen juba siin 113 korda taassündinud.
Vasta
#78
Ega CC raamatutes Lendaja-teemat palju ei puudutatagi. Üks või kaks kohta oli vist ja ma kahjuks ei mäleta, mis raamatutes.

Aga loe sellesama teema esimesi postitusi VironShamanilt. Ta on tsiteerinud ühe neist Lendajat puudutavast lõigust siia. Edasi järgneb venekeelne jutt, mida CC raamatutes pole, teisel leheküljel on selle osaline tõlge. Kuskil oli vist kogu teksti tõlge ka? Seal oli Lendaja Sõnni kujul. Igati hea lugemine.

Castaneedalaste raamatutest oletan, et sulle võiks meeldida Taisha Abelari "Nõidade üleminek" rohkem kui CC enda raamatud. Aga ega nendegi lugemine paha tee.

Rahumeelsematest parateemalistest foorumitest võiks soovitada Tuulepesa, kuid seal ei ole niipalju ufosi ja kummitusi kui lihtsalt elufilosoofiat. (kuna sa selle üle kurtsid ühes teises teemas)
Vasta
#79
Väga ei pruugi kui nad tulevad sarnastest oludest. Kui üks on näiteks neeger Aafrikast, teine eskimo
Gröönimaalt, kolmas aborigeen Austraaliast jne siis kohe päris kindlasti ja vägagi erinevad.
Vasta
#80
Lõpmatuse aktiivne pool, kunagi kopitud hot.tonal.ee lehelt:

Don Juan oli rääkinud, et distsipliini vahenditega on igaühel võimalik tuua energiakeha füüsilisele kehale lähemale. Tavaliselt on nende vaheline vahemaa tohutu. Kui energiakeha jõuab teatud ulatusse, mis igaühe meist jaoks on erinev, saab igaüks meist distsipliini kaudu selle sepistada füüsilise keha täpseks koopiaks – teiste sõnadega: kolmemõõtmeliseks tahkeks olendiks. Siit siis ka nõidade teise või duubli idee. Pealegi veel, sama distsipliiniprotsessi kaudu saab igaüks sepistada oma füüsilise keha oma energiakeha täpseks koopiaks – teisisõnu: eeterlikuks energialaenguks, mis on nähtamatu inimsilmale, nagu kogu energia.
Kui don Juan oli mulle kõigest sellest rääkinud, siis minu reaktsiooniks oli küsida, kas ta kirjeldas müütilist väidet. Ta vastas, et nõidade puhul pole millegi müütilisega tegemist. Nõiad olid praktilised olendid ja see, mida nad kirjeldasid, oli alati midagi vägagi kainet ja asist. Vastavalt don Juani väitele tekkisid raskused nõidade tegemistest arusaamisel seetõttu, et nad lähtusid erinevast kognitiivsest süsteemist.
Istudes tema maja taga Kesk-Mehhikos sel päeval, ütles don Juan, et energiakeha omas keskset tähendust kõigis minu elusündmustes.Ta nägi energeetilise faktina, et mu energiakeha lähenes – tavapärase eemaldumise asemel – mulle tohutu kiirusega.
“Mida see tähendab, et see läheneb mulle, don Juan?” küsisin ma.
“See tähendab, et miski on tulemas sind jalust rabama,” ütles ta naeratades. "Sinu ellu on tulemas tohutul määral kontrolli, kuid mitte sinu, vaid su energiakeha kontrolli.”
“Kas sa, don Juan, tahad öelda, et mingi väline jõud hakkab mind kontrollima?” küsisin.
“On hulk väliseid jõude, mis kontrollivad sind praegusel hetkel,” vastas don Juan. “Juhtimine, millele mina viitan, on väljaspool sõnalise väljendamise võimalusi. See on sinu kontroll ja samas ei ole ka. Seda ei saa klassifitseerida, aga seda saab kindlasti kogeda. Ja lisaks kõigele – seda saab kindlasti ära kasutada. Pea meeles: seda saab kasutada sinu täielikuks hüveks, mis jällegi ei ole sinu hüve, vaid su energiakeha hüve. Siiski – energiakeha oled sa ise, seega me võime jätkata lõpmatuseni, nagu koerad oma sabasid taga ajades, püüdes seda kirjeldada. Keel on ebatäpne. Kõik need kogemused asuvad väljaspool süntaksi.”
Pimedus oli saabunud väga kiiresti ja puude lehestik, mis oli olnud mõni aeg tagasi kumavroheline, näis nüüd väga tumeda ja raskena. Don Juan ütles, et kui ma pööraksin keskendatud tähelepanu lehestiku tumedusele silmi mitte fokusseerides, vaid pigem justkui silmanurgast vaadates, näeksin kiiresti mööduvat varju ületamas mu nägemisvälja.
“See on sobiv päevaaeg tegemaks seda, mida ma sult palun,” ütles ta. “Selleks kulub hetk, et hõivata sinus piisaval hulgal tähelepanu selle tegemiseks. Ära peatu enne, kui oled selle kiiresti mööduva musta varju tabanud.”
Ma nägingi paari kummalist kiiresti mööduvat musta varju puude lehestiku foonil. See oli kas üks edasi-tagasi liikuv vari või liikus seal mitmeid kiiresti mööduvaid varje vasakult paremale või paremalt vasakule või otse üles taevasse. Nad näisid mulle paksude mustade kaladena, tohutute kaladena. Näis, nagu oleks hiiglaslik mõõkvaal õhus lennnanud. Ma olin vaatepilti süvenenud. Siis, lõpuks, hakkas mul hirm. Oli läinud liiga pimedaks, et näha lehestikku, kuid ma suutsin ikka veel näha kiiresti mööduvaid musti varje.
“Mis see on, don Juan?” küsisin ma. “Ma näen musti kiiresti mööduvaid varje kõikjal ümberringi.”
“Ah, see on üleüldiselt universum,” ütles ta. “Võrreldamatu, mittelineaarne, süntaksi maailmast väljaspool olev. Iidse Mehhiko nõiad olid esimesed, kes nägid neid kiiresti mööduvaid varje, seega nad jälgisid neid lähemalt. Nad nägid neid, nagu sina neid näed, ja nad nägid neid kui kui energiat, mis voogab universumis. Ja nad avastasid midagi mõistusevälist.”
Ta katkestas rääkimise ja vaatas mind. Tema pausid olid perfektselt ajastatud. Ta peatas jutu alati siis, kui ma rippusin juuksekarva otsas.
“Mida nad avastasid?” küsisin ma. “Nad avastasid, et meil on kaaslane kogu eluks,” Ütles ta nii selgesti, kui ta suutis. “Meil on kiskja, missugune tuleb kosmose sügavikest ja võtab üle õiguse valitseda meie elusid. Inimolendid on selle vangid. Kiskja on meie isand ja meister. Ta on muutnud meid sõnakuulelikeks, abituteks. Kui me üritame protestida, siis see surub meie protesti alla. Kui me tahame tegutseda sõltumatult, siis see nõuab, et me nii ei teeks.”
Meie ümber oli väga pime ja see näis kahandavat igasuguse minupoolse eneseväljendumissoovi. Oleks see toimunud päevavalguses, oleksin naernud oma pea otsast. Pimeduses tundsin ennast aga üpriski pärsituna.
“Meie ümber on pilkane pimedus,” ütles don Juan, “ kuid kui sa vaatad oma silmanurgast, siis sa näed kiiresti mööduvaid varje hüppamas kõikjal ümber sinu.” Tal oli õigus. Ma suutsin neid ikka veel näha. Nende liikumine pani mu pea pööritama. Don Juan pani tule põlema ja see näis hajutavat kõik eelneva.
“Sa oled jõudnud ainult omaenda pingutusega selleni, mida iidse Mehhiko šamaanid kutsusid teemade teemaks,” ütles don Juan. “Ma olen kõik see aeg tegutsenud selle nimel, et sinusse märkamatult poetada mõtet, et miski hoiab meid vangis. Tõepoolest – meid hoitakse vangis! See oli energeetiline fakt iidse Mehhiko nõidade jaoks.”
“Miks too kiskja on meie üle võimust võtnud sinu poolt kirjeldatud moel, don Juan?” küsisin ma. “Sellel peab olema loogiline seletus.”
“Sellel on seletus,”vastas don Juan, ”mis on lihtsaim asi maa peal. Nad on meie üle võimust võtnud, sest me oleme neile toiduks, ja nad pigistavad meid armetult, sest me oleme nende peatoidus. Just nii nagu meie kasvatame tibusid kanakuutides – gallineros, kasvatavad kiskjad meid inimkuutides – humaneros. Seetõttu on nende toit neile alati kättesaadav.”
Ma tundsin, et mu pea rappus ägedalt küljelt küljele. Ma ei suutnud sõnaliselt väljendada oma sügavat ebamugavuse ja rahulolematuse tunnet, kuid mu keha liikus, et tuua see pinnale. Ma värisesin peast kuni varvasteni välja ilma igasuguse minupoolse tahteta.
“Ei, ei, ei, ei,” kuulsin ma ennast ütlemas. “Miks mitte? Kas sellepärast, et see ajab sind raevu?”
“Jah, see ajab mind raevu,” vastasin kiiresti. “Need väited on koletislikud.”
“Olgu,” ütles ta, ”sa pole kuulnud veel kõiki väiteid. Oota veidi kauem ja sa näed, kuidas sa end tunned. Ma lasen sul osaks saada ägeda pommirünnaku. See tähendab, et ma kavatsen alistada su meele kohutavate metsikute kallaletungidega – ja sa ei saa tõusta üles ja lahkuda, sest sa oled kinni püütud. Mitte sellepärast, et ma hoian sind vangis, vaid seetõttu, et midagi sinus endas saab takistama sinu lahkumist, samas kui teine osa sinust on minemas tõeliselt pööraseks. Seega – valmista ennast ette!” Oli midagi minus, ma tundsin, mis oli täis indu karistuse järele. Tal oli õigus. Ma poleks majast lahkunud mitte mingi hinna eest. Ja ikkagi mulle ei meeldinud karvavõrdki need rumalused, mida ta ette kandis.
“Ma tahan pöörduda sinu analüütilise meele poole,” ütles don Juan. “Mõtle korraks ja selgita ütle mulle, kuidas sa suudad selgitada vastuolu inimese insenerimõistuse intelligentsuse ja tema ususüsteemide rumaluse või tema vastuolulise käitumise totruse vahel. Nõiad usuvad, et kiskjad on andnud meile meie uskumuste süsteemi, meie hea ja halva ideed, meie kõlblustavad. Nemad on need, kes panevad paika meie lootused ja ootused ja edu või ebaedu kujutlused. Nemad on andnud meile saamahimu, ahnuse ja argpükslikkuse. Need on kiskjad, kes on teinud meid enesega rahulolevaks, rutiinseks ja egomaniakaalseks.”
“Kuid kuidas nad saavad seda teha, don Juan?” küsisin ma, olles mingil moel edasi vihale aetud sellest, mis ta rääkis. “Kas nad sositavad kõike seda meile kõrva sel ajal, kui me magame?”
“Ei, nad ei tee seda sel moel. See on idiootlik!” ütles don Juan naeratades. “Nad on sellest lõpmatult enam tõhusad ja organiseeritumad. Selleks, et hoida meid sõnakuulelike, vagurate ja nõrkadena, rakendasid kiskjad ennast hämmastava manöövri läbiviimisse – hämmastava, loomulikult, lahingut pidava strateegi vaatenurgast. Õudustäratav manööver selle käes kannatajate seisukohalt. Nad andsid meile oma mõistuse! Kas sa kuulsid mind! Kiskjad andsid meile oma mõistuse, millest sai meie mõistus. Kiskjate mõistus on reeglipäratu, vastuoluline, tusane, täidetud hirmust olla avastatud nüüd igal hetkel.”
“Ma tean, et kuigi sa pole ealeski kannatanud nälga,” jätkas ta,” on sul ometi hirm toidu pärast, mis ei ole midagi muud, kui kiskja hirm, kes kardab, et nüüd igal hetkel võidakse tema manööver paljastada ja ta ei saa enam süüa. Mõistuse kaudu, mis eelkõige on ikkagi nende mõistus, kiskjad süstivad inimolendite ellu mida iganes, mis on neile otstarbekas. Ja nad kindlustavad sel moel teatud turvalisuse taseme, mis toimib nende hirmu tõkestava puhvrina.”
“See pole nii, et ma ei saa seda omaks võtta selle tegelikus väärtuses,” ütlesin ma. “Ma suudan, kuid selles on midagi niivõrd vastikut, et see tegelikult tõukab mind eemale. See sunnib mind asuma vastaspositsioonile. Kui see on tõsi, et nad söövad meid, siis kuidas nad teevad seda?”
Don Juan nägu valgustas lai naeratus. Ta oli lausa narruseni rõõmus. Ta selgitas, et nõiad näevad noori inimolendeid kummaliste helenduvate energiapallidena, mis on kaetud tipust põhjani helenduva kihiga, millegi plastikkattele sarnanevaga, mis on tõmmatud tihedalt üle energiakookoni. Ta ütles, et helenduv teadlikkuse kiht oli see, mida kiskjad tarbisid, ja et inimolendite täiskasvanuikka jõudes oli teadvuse helenduvast kihist alles kõigest kitsas serv, mis ulatus maapinnast varbatippudeni. See riba võimaldas inimkonnal jätkata eksisteerimist, kuid ainult hädapärasel moel.
Justkui unes olles kuulsin don Juani seletamas, et tema teadmist mööda on inimene ainus liik, millel on helenduv teadvuse kiht väljaspool energiakookonit. Seetõttu saab sellest lihtne saak teist tüüpi teadlikkusele – sellisele, nagu seda on raske kiskjate teadvus. Siis edastas ta seni avaldatutest enimhävitava teadaande. Ta ütles, et see teadvuse kitsas riba oli keskpunkt enesepeegeldusele, millesse inimene oli ravimatult kinni püütud. Mängides meie enesepeegeldusega, mis on ainus meile kasutada jäetud teadlikkuse kese, tekitavad kiskjad teadvuse lahvatusi, mida nad tarbivad armutul, kiskjalikul moel. Nad sisestavad meisse mõttetuid probleeme, õhutades sel moel seda teadvuse lõõma; ja sellistena meid elus peetaksegi, et nende söötmine meie pseudomurede energeetilise hõõgusega oleks tagatud.
Selles, mida don Juan ütles, pidi olema midagi nii laastavat, et ühel hetkel tuli mulle iiveldushoog peale.
Pärast hetkelist pausi, mis oli piisav taastumiseks, küsisin don Juanilt: “Kuid miks on nii, et kuigi nii iidse Mehhiko nõiad ja kõik tänapäeva nõiad näevad neid kiskjaid, pole midagi selles osas ette võetud?”
“Pole midagi, mida sina või mina saaksime selles osas ette võtta,” ütles don Juan tõsisel ja kurval toonil. “Ainus, mida me teha saame, on distsiplineerida ennast sellise määrani, millest alates nad meid enam ei puutu. Mil moel sa saaksid oma kaaslasi meelitada neid distsipliini karmuseid läbima? Nad kõik naeraksid ja heidaksid sinu üle nalja; agressiivsemad peksaks sinust lihtsalt pasa välja. Ja mitte just väga sellepärast, et nad ei usu sind. Iga inimolendi sügaval sisemas esivanematelt päritud kehaline teadmine kiskjate olemasolust.”
Mu analüütiline mõistus õõtsus edasi ja tagasi nagu yo-yo. See jättis mu maha ja tuli tagasi ja jättis mu ja tuli jälle tagasi. Mida iganes don Juan rääkis, oli pöörane, oli uskumatu. Samas oli see kõige mõistlikum asi, niivõrd lihtne. See selgitas kõigi mulle pähe tulevate inimlike vastuolude põhjused. Kuid kuidas oleks saanud seda kõike tõsiselt võtta? Don Juan oli mind tõukamas laviini, mis võis mind igaveseks kaasa viia. Ma kogesin teist ohustatuse tunde lainet endas. See laine ei pärinenud minust, kuid oli ikkagi seotud minuga. Don Juanil oli midagi minuga käsil, midagi müstiliselt positiivset ja kohutavalt negatiivset korraga. Ma tajusin seda kui katset lõigata õhukest kilet, mis näis olevat mu külge kleepunud. Ta silmad olid kinnitunud ainitise pilguga minule. Ta viis oma pilgu kõrvale ja hakkas rääkima mulle enam otsa vaatamata.
“Kui ükskõik millal oled oma kahtlustes jõudnud ohtliku piirini,” ütles ta, “siis tee midagi rakenduslikku. Kustuta tuli. Läbista pimedus; leia üles kõik see, mida suudad näha.” Ta Ta tõusis üles, et kustutada valgus. Ma peatasin ta.
“Ei, ei, don Juan,” ütlesin ma, “ ära kustuta tuld. Minuga on kõik korras.”
Mida ma hetkel tundsin, oli minu jaoks kõige ebatavalisem hirm pimeduse ees. Paljas mõte sellest pani mu hingeldama. Ma kindlasti teadsin midagi oma sisimas, kuid ma poleks seda puutuda söandanud, või tuua seda pinnale – ei, ealeski mitte!
“Sa nägid kiiresti mööduvaid varje puude taustal,” ütles don Juan istudes tagasi oma toolile. “See on päris hea. Ma tahaksin, et sa näeksid neid siin selles ruumis. Sa ei näe midagi. Sa oled tabamas üksnes kiiresti möödalibisevaid kujutisi. Sul on selleks piisavalt energiat.”
Ma olin hirmul, et don Juan võib tõusta ja kustutada valguse, mida ta ka tegi. Kaks sekundit hiljem karjusin ma paanilises hirmus. Ma mitte ainult ei tabanud põgusa pildi nendest vilksatavatest varjudest, vaid ma ka kuulsin nende suminat oma kõrvade juures. Don Juan naeris kaks korda valjemini, kui ta tuled põlema lülitas.
“Milline temperamentne kaaslane mul on!” ütles ta. “Ühelt poolt totaalne uskmatu, teisalt aga täielik pragmaatik. Sa pead lepitama selle selle sisemise kakluse. Vastasel juhul võid sa puhevile paisuda ja lõpuks lõhki minna nagu kärnkonn.”
Don Juan jätkas selle konksu minusse üha sügavamale tõukamist.
“Iidse Mehhiko nõiad,” ütles ta, “nägid kiskjat. Nad kutsusid seda lendajaks, sest see hüppab läbi õhu. See ei ole eriti meeldiv vaatepilt. See on suur vari, läbitungimatult must, must vari, mis hüppab läbi õhu. Siis see maandub lapiti maapinnale. Iidse Mehhiko nõiad tundsid ennast väga ebakindlana selle olendi esmakordselt Maale ilmumise oletamisel. Nad arutlesid, et mingil ajal pidi inimene eksisteerima tervikliku olendina, hämmastava intuitsiooni ja teadlikkuse tohutu väega, mida kirjeldavad tänapäeva müütilised legendid. Ja siis näis kõik kaduvat ja meil on nüüd rahustatud inimene.”
Ma tahtsin saada vihaseks, nimetada teda paranoiliseks tüübiks, kuid ilmeksimatuse tunne, mis tavaliselt asus kusagil minu olemise pealispinna läheduses, oli ühtäkki kadunud. Midagi minus oli teisel pool seda punkti, kus ma tavatsesin küsida: “Mis siis, kui tal ongi õigus?” Sel hetkel, kui ta minuga rääkis sel ööl, tundsin ma oma kõige sügavamal sisemas, et kõik see, millest ta räägib, on tõsi; kuid samal ajal tundsin ma sama tugeva jõuga, et kõik, millest ta räägib, on absoluutne jama.
“Millest sa räägid, don Juan?” küsisin ma jõuetult. Mu kurk oli kui kokku nööritud. Ma suutsin vaevu hingata.
“Millest ma räägin, on see, et meie vastas ei ole lihtne kiskja. See on väga tark ja organiseeritud. See järgib metoodilist süsteemi, et muuta meid kasutuiks. Inimene, kelle saatuseks on olla maagiline olend, ei ole enam maagiline. Ta on keskpärane lihatükk. Pole enam mingeid unistusi inimese jaoks, on vaid looma unistused, kes on kasvatatud lihatükiks: kulunuks, tavapäraseks, nõdrameelseks.”
Don Juani sõnad kutsusid minus esile veidra kehalise reaktsiooni, mida võiks võrrelda iiveldustundega. Tundus, et mu kõhus hakkas jälle keerama. Kuid iiveldustunne tuli minu olemise põhjast, minu kontide üdist. Ma tõmbusin tahtmatult krampi. Don Juan raputas mind jõuliselt õlgadest. Mu kael vankus edasi ja tagasi tema haarde mõjul. See manööver rahustas mind otsekohe. Ma suutsin ennast rohkem kontrollida.
“See kiskja,” ütles don Juan, “kes on loomulikult anorgaaniline olend, ei ole tervenisti nähtamatu, nagu seda on teised anorgaanilised olendid. Ma arvan, et lastena me samuti näeme seda olendit ja otsustame, et see on nii kohutav, et me ei taha sellest mõelda. Lapsed loomulikult võiksid jääda nähtule keskenduma, kuid kõik inimesed nende ümber mõjutavad neid selle tegemisest hoiduma."
“Ainus võimalus, mis on inimkonnale jäänud,” jätkas ta, “on distsipliin. Distsipliin on ainus hirmutusvahend. Kuid distsipliini all ma ei mõtle karmi rutiiini. Ma ei pidanud silmas hommikul pool kuus ülesärkamist ja enda siniseks minekuni külma veega ülevalamist. Nõiad mõistavad distsipliini all võimet meelerahus vastu seista vastuoludele, millega me ei ole arvestanud. Nende jaoks on distsipliin kunst – kunst tagasi kohkumata trotsida lõpmatust, mitte seetõttu, et nad on tugevad ja sitked, vaid et nad on täidetud aukartusest.”
“Mil moel nõidade distsipliin toimib hirmutusvahendina?” küsisin ma.
”Nõiad ütlevad, et distsipliin muudab teadvuse helenduva kihi lendajate jaoks mittemaitsvaks,” ütles don Juan, uurides mu nägu justnagu otsides mingeidki mitteuskumise märke. “Tulemuseks on see, et lendajad satuvad segadusse. Ma oletan, et mittesöödav teadvuse helenduv kiht on midagi nende kogemusse mittekuuluvat. Pärast segadusse sattumist pole neil muud võimalust, kui hoiduda oma nurjatu ettevõtmise jätkamisest.”
“Kui kiskjad ei söö meie teadvuse heleduvat kihti mõnda aega,” jätkas ta, “ siis see saab edasi kasvada. Äärmiselt lihtsustades võin ma öelda, et nõiad tõukavad oma distsipliini vahenditega kiskjad eemale piisavalt kauaks, et lasta teadvuse helenduval kihil kasvada kõrgemale varvaste tasandist. Kui see on kord juba varvaste piiri ületanud, siis see kasvab tagasi oma loomuliku suuruseni. Iidse Mehhiko nõiad tavatsesid öelda, et teadvuse helendav kiht on nagu puu. Kui seda ei pügata, siis see kasvab oma loomulikku suurusse ja mahtu. Kui teadvus saavutab varvaste tasandist kõrgema taseme, siis muutuvad tohutud taju manöövrid iseenesestmõistetavaks asjaks."
“Nende iidsete aegade nõidade põhinumbriks,” jätkas don Juan, ”oli lendajate mõistuse distsipliiniga koormamine. Nad avastasid, et kui nad lendajate mõistuse koormasid üle sisemise vaikusega, siis see võõrinstallatsioon põgenes, andes igale selles manöövris osalejale täiesti kindla arusaamise mõistuse võõrast päritolust. See võõrinstallatsioon tuleb tagasi, ma kinnitan sulle, kuid enam mitte nii tugevana, ja algab protsess, milles lendajate mõistuse põgenemine muutub rutiiniks, kuni ühel päeval see põgeneb lõplikult. Milline kurb päev! See on päev, millal sa pead lootma omaenda vahenditele, millised on nullilähedased. Ei ole kedagi, kes ütleks sulle, mida teha. Ei ole mingit võõrpäritolu mõistust sind sundimas tegema neid harjumuspäraseid lollusi."
“Mu õpetaja, nagual Julian, tavatses hoiatada kõiki oma õpilasi,” jätkas don Juan, “et see oli raskeim päev nõia elus, kuna tõeliselt meile kuuluv mõistus on meie kogemuste kogutulemusena, pärast eluaegset valisemist muudetud häbelikuks, ebakindlaks ja riukalikuks. Isiklikult ma ütleksin, et nõidade tõeline võitlus algab sellel hetkel. Ülejäänu on kõigest ettevalmistus.”
Ma muutusin tõeliselt erutunuks. Ma tahtsin teada rohkem, ent mingi kummaline tunne minus nõudis ägedalt, et ma peatuksin. See vihjas tumedatele tagajärgedele ja karistusele, millegile sellisele, nagu Jumala raev, mis langeb mu peale millegi Jumala enda poolt varjutatu torkimise eest. Ma tegin äärmise pingutuse, et lasta oma uudishimul võidule pääseda.
“Mida... mida... mida sa silmas pead,” kuulsin ma ennast ütlemas, “lendajate mõistuse ülekoormamise all?”
“Distsipliin kurnab võõra mõistuse lõplikult välja,” vastas ta. “Seega saavutavad nõiad distsipliini kaudu võidu võõrinstallatsiooni üle.”
Ma olin tema teadaannetest rabatud. Ma uskusin, et don Juan oli kas hullumeelseks diagnoositu või et ta rääkis mulle midagi niivõrd kohutavat, et see tarretas kõik minu sees. Ma märkasin sellegipoolest, millise kiirusega ma koondasin oma energia kõige tema poolt öeldu eitamisse. Pärast paanikahetke hakkasin ma naerma, justkui don Juan oleks mulle rääkinud mingi nalja. Ma isegi kuulsin ennast ütlemas: “Don Juan, don Juan, sa oled parandamatu!” Don Juan näis aru saavat kõigest, mida ma kogesin. Ta vangutas oma pead küljelt küljele ja tõstis oma pilgu taevaste poole pilkava meeleheite märgiks.
“Ma olen nii parandamatu,” ütles ta, “et ma kavatsen anda lendaja mõistusele, mida sa iseendas kannad, veel ühe latsaka. Ma kavatsen sulle avaldada kõige erakordseima nõiduse saladuse. Ma kirjeldan sulle järeldust, mille tõestamiseks ja kinnitamiseks kulus nõidadel aastatuhandeid."
Ta vaatas mulle otsa ja naeratas õelalt.
“Lendajate mõistus põgeneb igaveseks,” ütles ta, “kui nõial õnnestub kinni haarata vibreerivast jõust, mis hoiab meid koos energiaväljade konglomeraadina. Kui nõid suudab sellele survele piisavalt kaua vastu pidada, siis lendajate mõistus põgeneb lüüasaanuna. Ja see on täpselt see mida sa hakkad tegema – hoidma kinni energiast, mis köidab sind kokku."
Mul oli kõige ootamatum reaktsioon, mida võis ette kujutada. Ma sisenesin õigustamatusse hirmu seisundisse, mille ma koheselt seostasin oma religioosse tagapõhjaga.
Don Juan vaatas mind pealaest jalataldadeni.
“Sa kardad Jumala raevu, on ju?” ütles ta. “Võid olla täiesti kindel, et see ei ole sinu hirm. See on lendaja hirm, sest see teab, et sa teed just täpselt nii, nagu ma ütlen.”
Tema sõnad ei rahustanud mind mitte sugugi. Ma tundsin ennast halvemini. Ma tegelikult tõmbusin tahtmatult krampi ja mul polnud mingeid võimalusi selle peatamiseks.
“Ära muretse,” ütles don Juan külmalt. “Ma tean kindla peale, et need rünnakud vaibuvad väga kiiresti. Lendajate mõistusel pole mingitki konsentratsioonivõimet.”
Hetke pärast kõik lõppeski – nagu don Juan oli ennustanud. Öelda taas, et ma olin hämmeldunud, oleks väga leebe väljend. See oli esimene kord – kas siis koos don Juaniga või üksinda olles – kogu mu elus, kus ma ei teadnud, kas ma olin tulemas või minemas. Ma tahtsin tõusta toolilt ja kõndida ringi, aga ma olin surmani hirmunud. Ma olin üleni täidetud mõistlike väidetega, ja samas valdas mind lapsik hirm. Ma hakkasin sügavalt hingama, samas kui kogu mu keha kattis külm higi. Ma olin kuidagi endas vallandanud võikaima vaatepildi: mustad kiiresti mööduvad hüppamas kõikjal minu ümber kuhu iganes ma pöördusin. Ma sulgesin oma silmad ja toetasin oma pea tugitooli käetoele.
“Ma ei tea, kuhu suunas minna, don Juan,” ütlesin ma. “Täna õhtul oled sa tõeliselt edukas minu eksitamises.”
“Sa oled lõhki rebitud sisemises võitluses,” ütles don Juan. “Sügaval oma sisimas sa tead, et ei saa keelduda kokkuleppest, et sinu asendamatut osa, sinu teadvuse helenduvat kihti, kasutatakse mõistusevastase toiduna sama mõistusevastaste olemisvormide jaoks. Ja teine osa sinust võitleb selle olukorra vastu kogu oma jõuga.”
“Nõidade ülestõus,” jätkas ta, “seisneb selles, et nad keelduvad austamast kokkuleppeid, milles nemad ei ole osalenud. Mitte keegi pole kunagi minu käest küsinud, kas ma oleksin nõus olema söödud erinevat tüüpi teadvusega olendite poolt. Mu vanemad tõid mu siia maailma lihtsalt toiduks, nagu nad seda isegi olid – ja lool lõpp.”
Don Juan tõusis üles oma toolist ja ringutas käsi ja jalgu.
“Me oleme istunud siin tundide kaupa. On aeg minna majja. Ma kavatsen süüa. Kas sa tahad koos minuga einestada?”
Ma keeldusin. Mu kõht möllas.
Vasta
#81
Tegelikult sellesama postitusega, VS poolt, teema algab. Aga mu süda aimas, et teemasi ei loeta algusest peale.
Vasta
#82
See Castaneda värk on ikka uskumatu. Varitsesin (kogumispunkti)asendit, kus õigekiri on väga oluline. Ühel hetkel soovitasin Sägal õigekirjareegleid jälgida ning see ei ajanud mind naerma. Samal hetkel märkasin ka, et mu kasutajanimi pole korrektne ning lugupeetud Excubitorisi nimi on väiketähega. Kordagi varem polnud ma seda märganud. Järgnev oli vist tüüpiline tsirkus, mis järgneb, kui kellelgi punkt ära sõidab.
Veel märkasin, et Eesti Vabariigis pole pole lootustki, et elu helgemaks läheb. Poliitikud kaitsevad kaabakaid, kui need omad on. Siin on väiksemas mastaabis põhimõtteliselt sama. Kui kellelgi sõrmed sahtli vahele püütakse, on omad kohe kohal, koos uskumatute selgitustega muidugi.
Vasta
#83
Seda nimetatakse moodsas keeles ka iseenda programmeerimiseks. Just seetõttu palusin ka mina üksaeg tagasi enda nime suure tähega kirjutada. Tundub lihtsalt õigem...
Vasta
#84
pigem häälestumine sinna, kuhu surutakse, kasvõi selleks, et järele vaadata. tulemusena märkad paratamatult rohkem kui suruja on eeldanud. veider vastuolu siin nende suurtähtedega, kui kastuajanimed, nagu selgub, paneb foorum kõigile oma kasutajatele väikese tähega
(18-01-2012, 22:23 )keeris Kirjutas: Eneseõigustused laitmatuse mittejärgmiseks toidavad lendaja meelt. Lendaja meelt toidavad ka korralekutsujad, kes manitsevad laitmatusele.
jep. kui on juba tekkinud mingigi vajadus õigustada midatahes või nõuda (korrale kutsuda jms), võib vist üsna kindel olla, et minnakse toiduks selle tegemisega
Vasta
#85
Teretulemst raamatuklubisse!
Vasta
#86
(20-09-2009, 01:03 )VironShaman Kirjutas: Katkendlik tõlge vestlusest levadosega, kes CC fänni unenäos ennast näitas sõnni kujul:
"...Pimedus hakkas kaduma ja varsti leidsin end jälle mägedest ja jällegi suvel. Ainult nüüd oli öö. Ka koht oli teine. Enam ei olnud jalgrada, vaid mingi väike org. Ei tea, milline oli ta tegelik suurus, sest ümbrus oli öiselt pime ja ainult minust 5-8 meetri kaugusel asuv org oli valgustatud, õieti mitte ka nii. See helendas iseenesest rohekassinises valguses.
Keset seda platsi seisis mulle otse silma vaadates hiiglaslik ilus Sõnn, kes ise helendas samuti lillakaspunase helendusega.
Jäin tahtmatult seda looma imetlema, kuigi pärast üht juhtumit oma elus suhtun ma ettevaatusega mitte ainult sõnnidesse, vaid ka lehmadesse.
Kuid see oli iludus. Lihtsalt žanri klassika.
Pildi üldine meeleolu oli niivõrd eriline, et taipasin üsna kähku, et see polnud lihtsalt Sõnn, vaid Maagiline Sõnn.
Midagi sarnast Don Juani maagilise hirve või Carlose maagilise koiotiga.
Sain aru, et instruktsiooni järgi pean nüüd temaga vaidlema oma elu eest. Jätkasin tähendusrikkalt: "Tere".
"Tere," vastas Sõnn.
Tema hääle tämber ei klappinud kuidagi pildiga. Siin taipasin, et tema näoilme meenutab mulle kedagi ja püüdsin meelde tuletada, kelle oma nimelt. Meenus peaaegu kohe, ta meenutas ühte poissi Kiievist, kellega me olime kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel Olvinis. Ma hakkasin juba arutlema, et miks mulle mõttesse kargas just see poiss, keda ma polnud meenutanud sest ajast kui meie teed lahku läksid.
Aga siin tegi Sõnn mingi liigutuse, ma ei jõudnud aru saada millise nimelt, ja kogu momendi meeleolu muutus täielikult. Järsku ma sain aru, et see pole mingi Maagiline Loom, vaid Lendaja, Volados, üldiselt Tema.
Kõik see oli nii veider ja ootamatu, et sattusin segadusse.
"Kui ma sind viimati nägin, ei võtnud sa sellist konkreetset vormi", kohmasin, et midagi öelda.
Ta vastas, et ma ise ütlesin talle ette Sõnni kuju. Tahtsin juba laskuda arutlusse, et kust mul võis tekkida selline kujund, kuid sees nõksatas ja ei lubanud momendi häälestusest väljuda.
"Ja milleks sa tulid?" küsisin.
Kuna me ei suhelnud päris sõnade abil (kuigi sõnad olid reaalselt olemas), siis minu milleksil oli kaks varjundit: miks ja milleks.
"Tahtsin sind vaadata," vastas Sõnn. "Sina ju tahad "näha", aga mina tahan mõni kord vaadata."
Tahtsin juba hakata küsima, kas see väide ei tähenda tõsiasja, et neil on nägemine igapäevane ja vaatamise jaoks peavad nad kuidagi ümber lülituma.
Kuid siis selgitas miski minu sees, et see oli Tema poolt naljana mõeldud. Ja samas teadsin sisimas lendajate suhtumisest huumorisse. See on üldiselt võttes huvitav, seetõttu püüan mõne sõnaga selgitada. Lendajatel pole huumoritaju. Samas saavad nad aru, mida see endast kujutab, saavad aru, et see on meile omane ja võivad vestlusesse lisada mingeid fraase, mis meie seisukohalt võiksid tunduda naljakad.
Kuid kas seetõttu, et nad ise ei naudi nalja, või millegi muu tõttu kõlavad need fraasid kummaliselt. Nende fraasidega nad ei püüa kuidagi vähendada olukorra dramaatilisust või pakkuda meile midagi meeldivat. Nad väljendavad end niimoodi vaid sellepärast, et püüavad rääkida inimeste kombel.
Tõsi, mulle tundus imelikuna, kuidas nad ei mõista, et ilma sisemise huumoritajuta, mida fraas endas sisaldab, ei teki ka täisväärtuslikku mõtet.
Sõnn, nähes, mis minus toimub, ei hakanud ootama järjeordset küsimust, vaid hakkas ise rääkima. Ta ütles, et tuli mulle ettepanekut tegema. Oleksin peaaegu välja öelnud: pakkumist, millest ei saa keelduda.
Mulle tegi kogu asi nalja. Kohe tuli meelde leping kuradiga. Ja üldse kõik tundus kuidagi ... ja rumal see ju oligi.
Mul polnud hirmu, sest eelnevate kohtumiste kogemusest, kuigi need polnud nii selgelt kujustatud ja ilma vestluseta, teadsin, et ta ei saa mulle mingit füüsilist häda tekitada. Veel enam, ta pole sellest üldse huvitatud.
Seetõttu oli mul ühtpidi naljakas, ja samal ajal, tuleb tunnistada, uudishimu. Aga samal ajal kartsin, et ta võib mind mingisse lõksu meelitada.
Nähtavasti aru saades minu üleelamistest teatas ta, et ei valeta kunagi.

Lugedes teemat "kes mõtles välja tulnukad" Leena pandud postitust Dänikenist, sai kinnitust taju, et äkki siin teemas kohtumine lendajaga ei olnudki see lendaja, kellega see tegelane kohtus. Inimese aju ju töötab niimoodi, et millegagi kohtudes otsitakse oma ajupagazist sellele kõige tuttavam kuju, sest ilma kujuta oleks nagu raske suhelda. Ja kontaktler oli see, kes arvas, et see on lendaja. Niiet oluline on antud tekstis olendi jutt, mitte see, kuidas teine pool seda tõlgendab.

(11-02-2012, 19:46 )Leena Kirjutas: Meelis Piller
Tsitaat:Ei juhtu tihti, et «ebateaduslike» huvidega inimesed maailmakuulsaks saavad. Aprillis 64. eluaasta künnise ületanud šveitslane Erich Anton Paul von Däniken on jäägitult pühendanud oma elu võõrtsivilisatsioonide jälgede otsimisele Maal. Ka eesti rahvuseepos «Kalevipoeg» võib tema arvates sisaldada rudimente suuremast eeposest, mis kirjeldas maarahva kohtumist kodanikega tähtedelt.

Kahtleb piiblis

Poisina oli Däniken väga usklik. Range katoliikliku kasvatuse käigus jesuiitide koolis tuli tõlkida piiblit ladina ja kreeka keelest saksa keelde. «Minus tekkis korraga sügav kahtlus,» räägib Däniken, «Armas jumal – kellesse ma uskusin – peab enesestmõistetavalt olema kõikjalviibiv, ajatu ja veatu. Jumal ei pea tegema eksperimente ja ootama, kuidas need välja tulevad. Märkasin piiblit tõlkides, et armastatud jumal vajab ratastega, suitsu ja tuld purskavat sõidukit, teeb vigu jne.»

Dänikeni hakkas huvitama, kas ka teised rahvad peale israeliitide tunnevad samalaadseid kurioosseid lugusid.

«Äkki ütlesin ma endale, et see, keda piiblis kirjeldatakse, ei ole jumal. Kuid kes ta siis on?» meenutab Däniken. «Varem või hiljem jõuame mõtteni maavälistest olenditest.»

Nad on jälle siin

Däniken arvab, et UFO-d tulevad dimensioonist, mille olemust me veel ei mõista. «Füüsikaliselt ei saa me neid määratleda, kuid neid ilminguid ei saa ka eitada,» räägib ta. Mõned aastad tagasi viibis Däniken Ameerikas kaljusse rajatud keskuses Space Command, mis tegeleb maalähedase ilmaruumi uurimisega. Seal teatakse kõikide ümber Maa tiirlevate satelliitide asukohti meetrise täpsusega. «Küsisin, kas nad UFO-sid on näinud. Nad vastasid, et natürlich. Need nõndanimetatud UFO-d teevad võimatuid manöövreid, mida ükski maine materjal ega inimkeha välja ei kannata. Näiteks täisnurksed pöörded.

Me teame, et sellised asjad eksisteerivad, kuid pole võimelised kindlaks tegema, mis need on.»

Tänapäeval leidub inimesi, kes väidavad, et neid on viidud UFO-desse. «Mina tavaliselt naersin selliste juttude peale,» räägib Däniken. «Arvasin, et nad ajavad lolli juttu ning pidasin neid psüühiliste hälvetega inimesteks. Aga ma eksisin.»


«Nad on jälle siin ja jälgivad meid. Aga kuna nad ei taha meid ehmatada, ei võta nad meiega ühendust. Me oleme ikka veel väga-väga primitiivsed.

Mõned aastasajad tagasi oli meil heliotsentriline maailmasüsteem – tänaseks on see muutunud egotsentriliseks. Usume, et oleme ainsad universumis. Tegeleme iseenese naba imetlemisega. Mõtleme, et peale meie ei ole kedagi, et oleme ainulaadsed. Ja kui me avastame, et tulnukad on siin... see oleks tõeline šokk. Muidugi ma ei usu ka, et need, kelle tehnoloogia võimaldab interstellaarseid reise, oleks sõjahimulised.»

Mõni aeg tagasi küsis telesaate juht Dänikenilt, miks tulnukad ei võta meiega diplomaatiliselt ühendust. Däniken naeris: «Meie, inimesed, ei loo ju diplomaatilisi sidemeid kanadega.»



Vasta
#87
(17-01-2012, 14:38 )Ei kukkunud kännust kaugele Kirjutas: “Lendajate mõistus põgeneb igaveseks,” ütles ta, “kui nõial õnnestub kinni haarata vibreerivast jõust, mis hoiab meid koos energiaväljade konglomeraadina. Kui nõid suudab sellele survele piisavalt kaua vastu pidada, siis lendajate mõistus põgeneb lüüasaanuna. Ja see on täpselt see mida sa hakkad tegema – hoidma kinni energiast, mis köidab sind kokku."
/-/
“Nõidade ülestõus,” jätkas ta, “seisneb selles, et nad keelduvad austamast kokkuleppeid, milles nemad ei ole osalenud. Mitte keegi pole kunagi minu käest küsinud, kas ma oleksin nõus olema söödud erinevat tüüpi teadvusega olendite poolt. Mu vanemad tõid mu siia maailma lihtsalt toiduks, nagu nad seda isegi olid – ja lool lõpp.”

Märksõna.. "köidab sind kokku", sind kokku (energia kehad), sinus kokku..nii, et keegi ei saa avada seal ja energia jääb, mõttes Perpetuum mobile jms...Enne seda harjuda jõu vibratsioonidega "step by step" ja mitte põleda läbi?
Huvitav, kas me shamaanidel on NEED tehnikad väljatöötatud või taastatud...

Vasta
#88
"Meie shamaanidel" ei ole seda eesmärki - kotkast mööda kihutada surmahetkel. Samamoodi nagu polnud nagualidel ja nende grupi liikmetel eesmärk ravida ja aidata inimesi.
Vasta
#89
(13-02-2012, 11:15 )Temimoor Kirjutas: "Meie shamaanidel" ei ole seda eesmärki - kotkast mööda kihutada surmahetkel. Samamoodi nagu polnud nagualidel ja nende grupi liikmetel eesmärk ravida ja aidata inimesi.

Nu nuh...ja mis eesmärk see peaks olema, mis on enamat, kui kotkast mööda/üle/läbi no mida iganes.....Huvitav oleks teada...?
Inimeste aitamine on tegelikult kõrvaltegevus, ainult osaliselt see arendab või õigemini seda saab kasutada enda arenguks, aga mitte rohkem...
Eeldame, et areng on põhi eesmärk, aga kotkas peab oma saama, siis milline areng ja kuhu, milleks...toidu areng(?) järgides öeldut... "Mu vanemad tõid mu siia maailma lihtsalt toiduks, nagu nad seda isegi olid – ja lool lõpp.”?

Tervitused Temile, teg. mul on äärmiselt kahju,et ainus a ja o on CC Venusele ja et ta kurat vene keelt kohe üldse ei oska Smile)

Vasta
#90
(13-02-2012, 21:13 )murjam Kirjutas:
(13-02-2012, 13:04 )Eithea Kirjutas: teg. mul on äärmiselt kahju,et ainus a ja o on CC Venusele ja et ta kurat vene keelt kohe üldse ei oska Smile)
Mulle jäi mulje, et Venus ei austand kedagi. Ta võttis kõigilt midagi teadmiseks, mis tema arvates tasus võtta ehk kui tema isiklik kogemus seda kinnitas. Niiet, vist ei pea kahju tundma?

No tere, tere

Nu vot, aga ta ei saanud ju veel midagi, kannatust oleks enam pidanud olema..sest ma isegi ei iitsatanud neist asjust...nuh jha..eks mul kuklas oli kelluke, mis ütles, et ole ettevaatlik selle foorumiga...seega ilu ju oli üleval..jms...ja rohkelt jama ka.
Aga kahju on spe...no on midagi, mida ta ise ka ei tea, et see tal on ja raiskab edukalt, seega sellest osast on kahju ja kogemused ju peaksid pidevalt täienema....neid ei saa olla inimeseks sündinul kunagi küllalt ..
Igatahes tervitused sulle.
Aga austamine eip ole kohustuslik (CC austamine siiski, siiski...Smile
Vasta
#91
Väga ei taha lobiseda aga kui teid huvitavad kohalikud saksa katoliiklikud maagilised liinid siis tuleb neid otsida mõisatest ja rääkida surnud mõisnikega. Neid on palju siin tänu rikkalikele hauamonumentidele, kus nende nimi jäädvustatud, kui hale hakkab andke uued nimed ja nad kaovad.
Castaneda uued nägijad olid ju Hispaania katoliiklikud rüütlisuguvõsade liinid, CC ise aga juba ainult põhi, tulemaailm ja vabamüürlus.
Vasta
#92
Tüübid see on eesti para-web
Vasta
#93
Kas Castaneda polnud mitte edev avantürist, kellel suurepärane kujutlusvõime ja pisut tunnetust?
Vasta
#94
Huvitav, kas "lendajad" vaevavad aind karmaõigusega siia sündinuid ehk inimesi või on lendajad ka mujal kukil? Celtic, kas nt "sinised" teavad midagi lendajast või...sinised siin ju ikkagi väidetavalt inimesega ühes karmarattas....?

Vasta
#95
(30-08-2012, 14:48 )euroruubel Kirjutas: Huvitav, kas "lendajad" vaevavad aind karmaõigusega siia sündinuid ehk inimesi või on lendajad ka mujal kukil? Celtic, kas nt "sinised" teavad midagi lendajast või...sinised siin ju ikkagi väidetavalt inimesega ühes karmarattas....?
Veel on CC huvitav väide,et "lendajad" pole alati inimese üle valitsenud vaid see on viimaste aastatuhandete probleem.Kui nii siis pidid olema inimesed kunagi tohutu vaimse potentsiaaliga aga millal ja millise kultuuris?Kas lendajad on ainult inimeste probleem või on ka muudel kõrgematel imetajatel energeetiliste parasiitidega probleeme?
Vasta
#96
(15-01-2013, 20:53 )Xtzone Kirjutas:
(30-08-2012, 14:48 )euroruubel Kirjutas: Huvitav, kas "lendajad" vaevavad aind karmaõigusega siia sündinuid ehk inimesi või on lendajad ka mujal kukil? Celtic, kas nt "sinised" teavad midagi lendajast või...sinised siin ju ikkagi väidetavalt inimesega ühes karmarattas....?
Veel on CC huvitav väide,et "lendajad" pole alati inimese üle valitsenud vaid see on viimaste aastatuhandete probleem.Kui nii siis pidid olema inimesed kunagi tohutu vaimse potentsiaaliga aga millal ja millise kultuuris?Kas lendajad on ainult inimeste probleem või on ka muudel kõrgematel imetajatel energeetiliste parasiitidega probleeme?

CC juhib tähelepanu sellele, et inimene on teadaolevalt ainus loodu, millel "teadvushelendus" asub kookoni pinnal, seega kiskjatele kerge saak...


A muidu tere tulemast foorumisse...esimene post ja kohe pähkel puremiseks ette võetud wink

Vasta
#97
Leidsin ühe selge kirjelduse lendaja olemusest ja sellest, mida lendaja vastu ette võtta.

------------------------------------------------
Lendaja olemuse kirjeldus läbi ilmingute:

1. Ma olen kogu aja käinud nagu kass ümber palava pudru, et sulle ettevaatlikult vihjata, et miski hoiab meid vangis. Tõepoolest, meid hoitaksegi vangis! See oli muistsete Mehhiko nõidade fakt.”
2. Nad on meid enda kätte võtnud, sest oleme neile söögiks, ja nad pigistavad meid halastuseta, kuna oleme nende peatoidus. Just samamoodi nagu meie kasvatame kanu kanakuutides - gallinerostes, kasvatavad kiskjad meid inimpuurides, humanerostes. seetõttu on nende toit neile alati kättesaadav.
3. On vastuolu insenerliku mõtlemise kõrge intellekti ja tema elutarkuse uskumuste süsteemi rumaluse ja vastavalt käitumise rumaluse vahel.
4. Kiskja on meile andnud meie uskumuste süsteemi, meie mõisted heast ja kurjast, meie ühiskondlikud tavad.
5. Meie lootused ja ootused, ettekujutlused edust ja läbikukkumisest.
6. Nad on andnud meile meie saamahimu, ahnuse, pelgurluse,
7. Need on kiskjad, kes on muutnud meid enesega rahulolevateks, harjumusest sõltuvateks ja egomaniakaalseteks.
8. Selleks, et hoida meid kuulekate, vagurate ja nõrkadena, on kiskjad meid sidunud hämmastava manöövri abil - nad on meisse paigutanud oma kiskjameele, mis on reeglipäratu, vasturääkiv,tusane, täidetud hirmuga, et iga minut ta avastatakse.
9. Isegi kui sa pole kunagi nälga kannatanud esineb sul toidust ilmajäämise hirm, mis pole muud kui kiskja kartus, kellel on hirm, et tema manööver võidaks iga hetk avastada ja ta kaotab oma toidu.
10. Läbi installeeritud (mikrokiibi) kiskjameele, süstib kiskja inimelusse kõike seda, mis on neile sobilik. Ja sel moel kindlustavad nad enda tegevusele täielikku saladuskatte.
11. Nõiad näevad inimlapsi, kui kummalisi, helenduvaid energiapalle, mis on tipust allavälja kaetud hõõguva koorega, millegi sellisega, nagu on plastiline kate, mis on täpselt kohandatud nende energiakookonile. Kiskjad tarvitavad ära just selle -teadlikkuse hõõguva koore- ja siis kui inimolend jõuab täisikka on ta teadlikkuse hõõguvast koorest järele jäänud vaid õhuke narmastik, mis jookseb aluspõhjast varvaste otsteni.. see narmastik võimaldab inimesel elamist jätkata, kuid ainult hädavaevu.
12. Inimene on ainus olend, kellel on Teadlikkuse hõõguv koor, väljaspool energiakookonit. Seetõttu on see teistele liikidele teadlikusele kiskjatele, kergaks röövsaagiks.
13. Seesama narmastik muutub enesepeegelduse epitsentriks, kuhu inimene ise takerdub. Mängides meie enesepeegeldusel, mis on ainus meile jäetud teadvuse punkt, loovad kiskjad meile teadvuse loidud, mida nad õhutavad, et kasutada neid halastamatult, kiskjalikult.
14. Nad annavad meile mõttetuid probleeme, et sundida meid teadvuse leeke tõusma ja sel kombel hoiavad nad meid elus selleks, et oleksime neile toiduks koos oma pseudomurede energeetilise leegiga.


-------------------------------------------------

Mida ette võtta Lendaja vastu:

1. Siin ei ole midagi, mida me saaksime ette võtta, et inimkonda päästa.
2. Kõik, mida me suudame, on ennast distsiplineerida sellise tasemeni, kus nad enam meieni ei ulatu.
Aga kaasinimesi me ei suuda küll selleni viia, et kõik nii teeksid. Nad naeraksid ja irvitaksid meie üle ja isegi teekid tuupi, sest selline tegevus on kiskja huvide vastane, aga peab meelde tuletama, et meil kõigil on kiskja meele järgi programmeeritud mikrokiibid peas. Inimesed isegi võiksid meid uskuda, aga neis kõigil on esivanemate ajast pärit hirmuaimdus kiskjast, kes kohe kätte maksab.
3. Inimene pidi mingil ajal olema terviklik olend, hämmastava intuitsiooniga, selliste teadlikkuse vägitegudega, mis tänapäeval on saanud mütoloogilisteks legendideks ja seejärel näis kõik see kaduvat, ja nüüd on meil tuimaks muudetud inimene.
4. meil pole vastas mingi tavaline kiskja. Ta on väga kaval ja organiseeritud. Ta järgib metoodilist süsteemi, et meid kahjutuks muuta. Inimene, kes oli määratud olema maagiline olend ei ole seda enam. Ta on ainult üks liha killuke, kellel ei ole inimese unistusi, vaid on looma unistused, kes on üles kasvanud selleks, et saada lihapalukeseks, labasuseni tuttav, tavaline nõdraaruline.
5. See kiskja on orgaaniline olend ei ole meile täiesti nähtav nagu tavalised orgaanilised olendid. Arvan, et lapsena näeme me teda ja arvame selle olevat nii kohutava, et ei taha sellest mõeldagi. Lapsed suudavad selle nägemuse fokuseerida, kuid täiskasvanud keelavad neil seda teha.
6. Inimkonnale on jäetud vaid üks võimalus ja see on distsipliin. Distsipliin on ainus peletusvahend. see ei tähenda karme harjutusi, vaid sisemine rahu iga elunähtuse puhul. Distsipliin on nõidade kunst, kunst seiststa kohkumatult silm silma vastu lõpmatusega, mitte sellepärast, et nad on tugevad ja sitked vaid sellepärast, et nad on täidetud aukartusega.
7. Distsipliin muudab teadlikkuse hõõguva koore lendajatele mittesuupäraseks. Selle tulemuseks on , et kiskjad satuvad segadusse. Mittesöödav teadlikkuse hõõguv koor ei kuulu nende tunnetuse kogumisse.
Kui nad on hämmingusse sattunud, pole neil muud võimalust kui hoiduda oma nurjatu ülesande edasist täitmist.
Kui kiskja ei saa mõnda aega meie teadlikkuse hõõguvat koort süüa, jätkab see kasvamist. Nõiad tõukavad end distsipliini abil kiskjast küllalt kaugele, et kasvatada uuesti oma teadlikkuse hõõguvat koort üle varvaste tasandi ja kui see jõuab ülespoole varvaste tasandit, kasvab see ise tagasi oma loomuliku suuruseni. teadlikuse hõõguv koor on nagu puu. Kui seda pole kärbitud kasvab see oma loomulikku suurusesse ja mahtu. Kui teadlikkuse koor kasvab varvastest kõrgemale, saavad tohutud tajumise manöövrid enesestmõistetavaks.
8. Nende muistsete nõidade suur riugas oli lendajate meel sisemise vaikusega üle koormata, siis võõras meel (installeeritud energeetiline mikrokiip) haitus. Siis tajuti ka võõra meele olemasolu ja päritolu. Lendajate installatsioon kipub aga tagasi tulema, aga pideva harjutamisega on võimalik ta lõplikult ära ajada.
9. Kui inimene on harjunud kellegile meelejärele olema ja kellegi käske pidevalt täitma, siis on ta võõra meele lahkumise hetkel nagu peata kana, sest sellest ajast alates peab ta ise oma otsustuste järgi elama.
Talle küll enam ei dikteerita tobedaid ja mõttetuid käitumisi, aga siiski sa olid juba tobedustega harjunud.
10. Distsipliin koormab võõra meele lõplikult üle. Niimoodi distsipliini abil, võidavadki nõiad võõra installatsiooni.
11. Lendajate meel haitub igaveseks kui nõid haardub edukalt vibreerivasse jõusse, mis hoiab meid koos kui energiaväljade sõlmpunkti kogumikku. Kui nõiad säilitavad selle surve piisavaks ajaks , haitub lendajate meel lüüasaamisse. Tuleb hoida kinni energiast mis meid uhtseks tervikuks kokku seob.
Nõidade murranguline pööre on see, et nad ei tunnista lepinguid, milles nad ise ei osale. keegi ei ole minult küsinud, kas ma nõustun sellega, et mind söövad teist liiki teadvusega olevused. mu vanemad tõid mu siia ilma selleks, et must saaks toit, nagu neist endistki ja sellega on lool lõpp.
Miski muudab meid võimetuks igaks tegevuseks, koostegutsemiseks igaks mõtteks.
Kui lendaja meel pole veel sust täielikult lahkunud, siis ta teeb kõik, et tema suhe sinuga kestaks. Ta püüab, sind väsitada ja sundida alla andma. lendaja meelel pole võistlejaid. ta on sinu monopoolne valitseja, kes paneb sind tühipalja pisiküsimusega tegelema ja püüab veenda sind, et see just ongi tähtis, kuhu sa pead oma viimase jõu ja aja kulutama. Kõik inimesed, kes on avastanud lendaja meele, püütakse isoleerida ühiskonna põlu alla seada ja kui võimalik, siis teiste inimeste abil ta ikkagi lendaja mõju alla tagasi tuua.
Et asjasse rahulikult suhtuda tuleb võtta lendajaid kui universumi osa, mis toitub inimenergiast. Inimesel on eriline energia teadlikuse energia, mille kaudu universum saab teadlikuks iseenesest. Lendajad on halastamatu universumi surve inimesele.


Vasta
#98
Lisan siis lingi Lendaja kirjelduse allikale:

http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php?...c&start=40

Kas nüüd muutus siis "muinasjutt" objektiivseks reaalsuseks? Smile
Vasta
#99
Algselt oli see tekst üleval http://www.hot.ee/tonal/tekstid/lendajad.htm, kuid kuna see on maha võetud, ja leidsin vähemalt osa tekstist olemas olevat arengumaagide foorumis, siis toon ta ka siia.
Tsitaat:lendajad

flyers / los voladores

Lendajad on meist oluliselt kõrgema teadvustasandiga anorgaanilised olendid, kes toituvad meie teadvuse helendusest. Kusagil teismelise ea alguses paigutavad nad meie energiakookoni ülaossa polüüpi väliselt meenutava anorgaanilise installatsiooni, mille kulendid imbuvad kogu meie kehasse, imedes teadvuse helendust meist, jättes vaid varvaste tasandile hädapäraseks ellujäämiseks vajaliku koguse (DJ kutsus tavalisi inimesi seetõttu heleduvateks sussikesteks – nägijad näevad neid tuhmide energiakookonitena, millel veel vaid jalalabade tasandil on näha intensiivsemat kiirgust). (lisan: sain aru et see võõras installatsioon on ego)

Meie naaberkihi anorgaanilistest olenditest erinevad lendajad oluliselt oma kiiruse poolest. Ma olen näinud juhuslikult telest dokfilmi, kus filmiti taeva taustal kuskil 1000 kaadrit (võin eksida) sekundis ning siis näidati nolmaalkiirusega ja seal nad sibasid. Filmi autorid ei osanud asjast ise midagi arvata, kui et seda, et need liikuvad objektid näivad päris ilmselt olevat elusolendid...

Lendajate nägemiseks on meil tarvis lisaenergiat vajaliku kiiruse saavutamiseks.

Robustselt öeldes on kogu tsivilisatsioon lendajate väljamõeldis (selles osas on Matrix puhas koopia, vt raamatutest lõpukommentaare). Juba Castaneda varasemates raamatutes (vist Sisemine tuli) on juttu kahest erinevast minast. Meie tavamõiste mina, ehk ego on lendajate installatsiooni tulemus ja see mõttekonstruktsioon/näivus töötab teadvuse lendajatele söödaks pumpajana. Nagu ma aru saan, oleme me kui lehetäid, keda sunnitakse endast välja pigistama magusat nestet. Vahe on vaid selles, et pigistajad on olulisemalt kõrgema intelligentsitasemega.

Castaneda võrdles meid tibupoegadega – et lendajad suhtuvad meisse just nagu meie tibupoegadesse. Ja linnu nimetas kanalateks.
Lendajaid võib hulgaliselt kohata nt rockkontserdil kus ümber nad tiirlevad või mõnedel suurtel rahvarohketel üritustel (lehetäid elasid ennast välja, mahla voolas ojadena, söömaorgia).

Castaneda on lendajaid ka nimetanud 'saba peal seisvateks krokodillideks'. Kylie (chack mool -- see esimestes videotes, valge peaga) olevat pärast esimest nende nägemist nii vapustatud olnud, et olevat päevapealt kõik senise kõrvale heitnud ja raevuga enda kallal tööle hakanud. Castaneda nimetas lendajaid meie väljakutseks – asi on selles, et me peame oma teadvuse helenduse tagasi võitma, üles töötama varvastest alates kuni kookoni tipuni. See on kogu elu kestev võitlus. Ja ainus vahend lendajate vastu on oma teadvuse helenduse ümbertöötamine lendajatele mittesöödavaks.

Selline heledus tekib läbi distsipliini.

Endani jõudmine on egost/võõrmoodustisest vabanemine, enesetähtsuse killimine, mittekauplemine, tegutsemine tasu lootmata...
arvan, et kõigil meil on piisavalt mõelda, millega me peamiselt oma lendajaid söödame....

____________________________________________________________

Küsimus: Kas lendajate installatsioon on kõikidel inimestel?
Vastus: Väidavad, et kõigil. Väga väheste eranditega – vaatasin SA materjalides, Cleargreen Night Sessions, et seal väideti toonase Carola kohta, et talle ei ole ikka veel lendajad ennast peale suutnud haakida... võibolla on mingid võimalused laste päästmiseks...

Nägijad näevad seda polüüpi kui teistsugust energeetilist liikumist. Kui vasakule kehapoolele on iseloomulik kiirgav energialiikumine ja parempoolsele endassesulguvalt tsirkuleeriv, siis moodustise kohal on tajutav meile mitteomane (kui mäletan õigesti siis, kuidagi neljakandiline) edasi-tagasi võnkumine. Ja et parema kehapoole vasakut allasuruv aina korduv tsirkuleerimine on tekitatud lendajate poolt... st. et meile algselt omane on kiirgav...

Lendajate annektsioon maale toimus mingis enneminevikus ning sealt edasi saab alguse tsivilisatsiooni areng... Ja veel tehakse vahet erineva taseme installatsioonide vahel...
Vasta
Üksnes egoks pidada lendaja installatsiooni on natuke vähe. Mulle tundub, et sinna alla liigub ka hea hulk instinkte, mis inimest defineerivad. Laste omamine on küll auk energiakehas aga see tekitab sõdalase teel ka täiesti uued takistused instinktide näol, mille tõttu osad õpilased oli vaja veenduma panna, et nende lapsed on surnud. Augu saab lappida energiakehas aga sundida inimest võtma ära teadvuse helendus oma lapselt?
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat