Teema hinnang:
  • 3Hääli - 4.67 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Carlos Castaneda lendajad (volados)
#1
Mida arvate sellest seltskonnast.
Mudased varjud

Vaikimine koos don Juaniga oli üks nauditavamaid kogemusi, mida ma teadsin. Me istusime mugavalt tema Kesk-Mehhiko mäestikus asuva maja taga polsterdatud toolidel. Oli õhtupoolik. Puhus meeldiv mahe tuul. Päike oli maja taga, paistes meie selja tagant. Selle tuhmuv valgus moodustas puudele tagahoovis oivalisi rohelise varjundeid. Tema maja ümber ja selle taga kasvasid suured puud, mis varjasid vaate linnale, kus ta elas. See tekitas minus alati mulje, et olen metsikul kõnnumaal, mitte küll samasuguses kui viljatu Sonora kõrb, kuid siiski kõrbes.
Täna hakkama rääkima nõiduse kõige tõsisemast teemast, ütles don Juan äkitselt, ja me hakkame rääkima energiakehast.
Ta oli energiakeha mulle kirjeldanud lõputuid kordi, öeldes, et see oli energiaväljade kämp, mis on peegelkujutiseks füüsilist keha moodustavatele energiakämpudele, kui see füüsiline keha on nähtav energiana, mis voogab universumis. Ta oli öelnud, et see on väiksem, kompaktsem ja raskem ilmum kui füüsilise keha helenduv kera.
Don Juan oli seletanud, et keha ja energiakeha on kaks energiaväljade kämpu, mille on kokku pressinud mingi kummaline kokkuliitev vägi. Ta oli lõpmatult rõhutanud, et see vägi, mis seob kokku selle energiaväljade rühma, on muistse Mehhiko nõidade arvates universumi kõige salapärasem jõud. Tema enda arvamus oli, et see oli terve kosmose puhas põhiolemus, kõige selles oleva üldsumma.
Ta oli kinnitanud, et füüsiline keha ja energiakeha on ainsad vastastikku tasakaalus olevad energia konfiguratsioonid meie inimmaailmas. Ta ei tunnistanud seetõttu mingit teistlaadi kahesust kui ainult seda. Keha ja meele, vaimu ja liha vahelist duaalsust pidas ta pelgalt meele ahelaks, mis emaneerub sealt ilma igasuguse energeetilise aluseta.
Don Juan oli öelnud, et distsipliini abil on igaühel võimalik energiakeha füüsilisele kehale lähemale tuua. Tavaliselt on nende vahel tohutu vahe. Kui energiakeha on juba teatava vahemaa taga, mis meil kõigil on erinev, suudab igaüks seda distsipliini abil sundida muutuma oma füüsilise keha mis on nii-öelda kolmemõõtmeline tahke olemasolu täpseks koopiaks. Sealt pärineb ka nõidade mõiste teine ehk teisik. Liiatigi, igaüks suudab sama distsipliiniprotsessi kaudu sundida oma kolmemõõtmelist tahket keha olema oma energiakeha täpseks koopiaks see on nii-öelda energia eeterlik laeng, mis on inimsilmale nähtamatu, nagu on seda kogu energia.
Kui don Juan oli mulle sellest rääkinud, oli minu reaktsiooniks olnud temalt küsida, kas ta kirjeldas mulle midagi müütilist. Ta oli vastanud, et nõidades pole midagi müütilist. Nõiad on praktilised olendid, ja see, mida nad kirjeldasid, oli alati midagi täiesti kainet ja elulähedast. Don Juani sõnade kohaselt oli nõidade tegevusest raske aru saada seetõttu, et nende tegevus johtus erinevast tunnetuslikust süsteemist.
Sel päeval tema Kesk-Mehhikos asuva maja taga istudes ütles don Juan, et energiakeha oli võti kõigele olulisele, mis mu elus toimus. Ta nägi energeetilist fakti, et mu energiakeha, selle asemel, et minust eemale liikuda, nagu see tavaliselt toimub, läheneb mulle kohutava kiirusega.
Mida, don Juan, tähendab see, et see mulle läheneb? küsisin ma.
See tähendab, et miski tuleb ja peksab su vaeseomaks, vastas ta naeratades. Sinu ellu tuleb tohutu hulk kontrollimist, kuid see pole sinupoolne kontroll, mitte energiakeha poolne kontroll.
Kas tahad öelda, don Juan, et mind hakkab juhtima mingi väline jõud? küsisin ma.
Praegusel hetkel juhib sind hea hulk väliseid jõudusid, vastas don Juan. Kontroll, millele mina viitan, on midagi, mis asub väljaspool keele valdkonda. See on sinupoolne kontroll ja samal ajal ei ole ta seda. Seda pole võimalik klassifitseerida, aga kogeda saab seda kaheldamatult. Ja ennekõike, seda saab kaheldamatult manipuleerida. Pea see meeles: seda saab manipuleerida, täielikult sinu kasuks, mis omakorda, loomulikult, ei ole mitte sinu kasu, vaid su energiakeha kasu. Ometigi on energiakeha sinu oma, nii et seda kirjeldada püüdes võime me igavesti ringi tiirutada nagu koer oma saba taga ajades. Keel on siin küündimatu. Kõik need kogemused on väljaspool süntaksit.
Pimedus laskus väga äkitselt ja puude lehestik, mis oli veidi aja eest veel roheliselt hõõgunud, oli nüüd väga tume ja raske. Don Juan ütles, et kui ma uurin lähemalt lehestiku tumedust ilma oma silmi fokuseerimata, kuid silmanurgast heidetud pilguga, võin ma näha põgusat varju, mis libiseb üle mu nägemisvälja.
See on kõige sobivam päevaaeg selle tegemiseks, mida ma sul palun teha, ütles ta. See võtab vaid hetke, et hõivata vajalik hulk su tähelepanu sellega tegelemiseks. Ära lõpeta enne, kui näed seda põgusat musta varju.
Ma nägin, et puude lehestikule projitseerus mingi kummaline põgus must vari. See oli kas edasi-tagasi liikuv üks vari või mitu möödalibisevat varju, mis liikusid vasakult paremale või paremalt vasakule või õhus otse üles. Nad näisid mulle kui paksud mustad kalad, tohutud kalad. See oli nagu tohutu mõõkkala, kes lendas õhus. Ma olin vaatepilti süvenenud. Lõpuks hirmutas see juba mind. Muutus liiga pimedaks, et näha lehestikku, kummatigi suutsin ma näha põgusaid musti varje.
Mis see on, don Juan? küsisin ma. Ma näen põgusaid musti varje igal pool.
Ah, see on üldine universum, ütles ta, ühismõõduta, mittelineaarne, väljaspool süntaksi valda. Muistse Mehhiko nõiad olid esimesed, kes nägid neid põgusaid varje ja nii nad neile järgnesidki. Nad nägid neid nii, nagu näeme meiegi, ja nad nägid neid kui energiat, mis voogab universumis. Ja nad avastasid midagi transtsendentaalset.
Ta lõpetas kõnelemise ja vaatas mulle otsa. Ta pausid olid väga täpselt ajastatud. Ta lõpetas rääkimise alati siis, kui ma lausa juuksekarva otsas rippusin.
Mida nad siis avastasid, don Juan?küsisin ma.
Nad avastasid, et meil on elamiseks kaaslane,ütles ta nii selgesti kui suutis. Meil on röövloom, kes tuli kosmose sügavusest ja võttis üle meie elu juhtimise. Inimolendid on tema vangid. See kiskja on meie isand ja käskija. Ta on meid muutnud sõnakuulelikeks, abituteks. Kui me tahame protestida, siis surub ta meie protestid maha. Kui me tahame tegutseda sõltumatult, nõuab ta, et me seda ei teeks.
Meie ümber oli juba väga pime ja see näis kärpivat igasuguse minupoolse väljendusavalduse. Olnuks päev, oleksin ennast ribadeks naernud. Pimeduses tundsin end täiesti pärsitult.
Meie ümber on kottpime, ütles don Juan, aga kui sa vaatad silmanurgast, näed sa siiski kõikjal meie ümber hüplemas põgusaid varje.
Tal oli õigus. Ma võisin neid ikka veel näha. Nende liikumine muutis mu oimetuks. Don Juan süütas tule ja see kõik näis hajuvat.
Sa oled jõudnud selleni, ja ainuüksi iseenda jõupingutusega, mida muistse Mehhiko ¹amaanid nimetasid teemade teemaks, ütles don Juan. Ma olen kogu aja käinud nagu kass ümber palava pudru, et sulle ettevaatlikult vihjata, et miski hoiab meid vangis. Tõepoolest, meid hoitakse vangis! See oli muistse Mehhiko nõidadele energeetiline fakt.
Mida on see kiskja siis sel moel üle võtnud, nagu sa kirjeldad, don Juan? küsisin ma. Sellele peab olema loogiline seletus.
Sellele on seletus, vastas don Juan, mis on maailma lihtsaim seletus. Nad on meid enda kätte võtnud, sest oleme neile söögiks, ja nad pigistavad meid halastuseta, kuna oleme nende peatoidus. Just samamoodi nagu meie kasvatame kanu kanakuutides, gallinerostes, kasvatavad kiskjad meid inimpuurides, humanerostes. Seetõttu on nende toit neile alati kättesaadav.
Tundsin, et mu pea rappub ägedalt ühele ja teisele poole. Ma ei suutnud väljendada oma südamepõhjast tulevat rahutust ja rahulolematust, aga mu keha liikus, et see pinnale tuua. Ma rappusin täiesti omapoolse tahteta pealaest jalatallani.
Ei, ei, ei, ei, kuulsin ma ennast ütlemas. See on absurd, don Juan. See, mida sa ütlesid, on midagi koletuslikku. See lihtsalt ei saa tõsi olla, ei nõidadele, ei tavalistele inimestele, lihtsalt mitte kellelegi.
Miks mitte? küsis don Juan rahulikult. Miks mitte? Kas seepärast, et see sind raevu ajab?
Jah, see ajab mu marru, sähvasin ma. Need väited on ebardlikud!
Kena, ütles ta. Kummatigi pole sa veel kõiki väiteid kuulnudki. Oota veel veidi ja vaatame, kuidas sa ennast siis tunned. Ma lasen sul rünnaku alla sattuda. See tähendab, et ma lasen su meelele osaks saada metsikuid rünnakuid, ja sina ei saa üles tõusta ega lahkuda, sest oled takerdunud. Mitte seetõttu, nagu ma hoiaksin sind vangis, vaid seetõttu, et miski sinus endas takistab sul lahkuda, samal ajal kui mingi teine osa sinust satub tõelisse raevuhoogu. Nii et võta ennast jõupingutuseks kokku!
Minus oli midagi, mis, nagu ma tundsin, tahtis musta töö ära teha. Tal oli õigus. Ma ei saanud mingi hinna eest majast lahkuda. Ja ometigi ei meeldinud mulle mitte põrmugi need mõttetused, mida ta retoorilises toonis ette kandis.
Ma tahan apelleerida su analüütilisele mõtlemisele, ütles don Juan. Mõtle veidi ja räägi mulle, kuidas sa võiksid seletada vastuolu insenerist inimese intelligentsi ja tema uskumuste süsteemi rumaluse vahel või tema vastuolulise käitumise rumalust. Nõiad usuvad, et kiskjad on meile andnud meie uskumuste süsteemid, meie mõisted heast ja kurjast, meie ühiskondlikud tavad. Nad on tekitanud meie lootused ja ootused, ettekujutused edust või läbikukkumistest. Nad on andnud meile meie saamahimu, ahnuse, pelgurluse. Need on kiskjad, kes on meid muutnud enesega rahulolevateks, harjumustest sõltuvateks ja egomaniakaalseteks.
Aga kuidas nad seda teha suudavad, don Juan küsisin ma, kuidagi veelgi raevusem selle tõttu, mida ta ütles. Kas nad sosistavad selle kõik meile kõrva siis, kui me magame?
Ei, nii nad seda ei tee. See on idiootlik! ütles don Juan naeratades. Nad on lõputult efektiivsemad ja organiseeritumad kui see. Selleks, et hoida meid kuulekate ja vagurate ja nõrkadena, on kiskjad ennast sidunud hämmastava manöövriga hämmastavaga loomulikult võitleva strateegi seisukohast. Nende seisukohast, kes selle läbi kannatavad, on see koletuslik võte. Nad annavad meile oma meele! Kas kuuled mind? Kiskjad annavad meile oma meele, mis muutub meie meeleks. Kiskjate meel on reeglipäratu, vasturääkiv, tusane, täidetud hirmuga, et ta iga minut avastatakse.
Ma tean, et isegi kui sa pole iialgi nälga kannatanud, jätkas ta, on sul toiduhirm, mis pole midagi muud kui kiskja kartus, kellel on hirm, et tema manööver võidakse iga hetk avastada ja ta kaotab oma toidu. Läbi meele, mis ennekõike on nende meel, süstivad kiskjad inimolendite eludesse kõike seda, mis on neile sobilik. Ja sel kombel kindlustavad nad endale vajaliku saladuskatte, et tegutseda puhvrina oma hirmu vastu.
See on midagi sellist, mida ma ei saa kuidagi puhta kullana võtta, don Juan, ütlesin ma. Ma võiksin, aga selles on midagi nii võõrast, et tekitab minus tõepoolest vastikust. See sunnib mind võtma vastukäivaid hoiakuid. Kui on tõsi, et nad meid söövad, siis kuidas nad seda teevad?
Don Juani nägu oli täis laia naeru. Ta oli rõõmust segane. Ta seletas, et nõiad näevad inimlapsi kui kummalisi, helenduvaid energiapalle, mis on tipust alla välja kaetud hõõguva koorega, millegi sellisega, nagu on plastiline kate, mis on täpselt kohandatud nende energiakookonile. Ta ütles, et kiskjad tarvitavad ära just selle teadlikkuse hõõguva koore, ja siis, kui inimolend jõuab täiskasvanuikka, on teadlikkuse hõõguvast koorest järel vaid õhuke narmastik, mis jookseb aluspõhjast varbaotsteni. See narmastik võimaldab inimkonnal elamist jätkata, kuid ainult hädavaevu.
Nagu olnuks see unes, kuulsin don Juan Matust selgitamas, et tema teadmise kohaselt on inimene ainus liik, kellel on teadlikkuse hõõguv koor väljaspool helenduvat kookonit. Seetõttu on ta muutunud teiste liikide teadlikkusele, nagu kiskjate raske teadlikkus, kergeks röövsaagiks.
Seejärel tegi ta kõige kahjulikuma avalduse, mida ta kunagi oli teinud. Ta ütles, et see kitsas teadlikkuse narmastik oli enesepeegelduse epitsenter, kuhu inimene oli parandamatult kinni jäänud. Mängides meie enesepeegeldusel, mis on ainus meile jäetud teadlikkuse punkt, loovad kiskjad teadlikkuse loidud, mida nad õhutavad, et kasutada neid halastamatult, kiskjalikult. Nad annavad meile mõttetuid probleeme, et sundida neid teadlikkuse leeke tõusma, ja sel kombel hoiavad nad meid elus selleks, et oleksime neile toiduks koos oma pseudomurede energeetilise leegiga.
Selles, mida don Juan ütles, pidi olema minu jaoks midagi laastavat, sest selles kohas hakkasin ma tõepoolest oksendama.
Pärast mõningat pausi, piisavalt pikka mulle toibumiseks, küsisin don Juanilt: Aga miks pole siis nii muistsed Mehhiko nõiad kui ka kõik tänapäeva nõiad, kuigi nad kiskjaid näevad, midagi ette võtnud?
Siin ei ole midagi, mida sina või mina selles suhtes teha saaksime, ütles don Juan tõsisel kurval häälel. Kõik, mida me teha suudame, on ennast distsiplineerida sellise tasemeni, kus nad enam meieni ei ulatu. Kuidas saaksid sa oma kaaslasi paluda, et nad teeksid läbi sellise karmi koolituse? Nad naeraksid ja irvitaksid sinu üle ja mõni agressiivsem annab sulle seepeale tuupi. Ja mitte nii palju selle pärast, et nad seda ei usu. Igas inimolendis peitub sügaval sisemuses esivanemailt päritud teadmine kiskjate olemasolust.
Mu analüütiline mõistus põrkus üles-alla nagu jojo. See lahkus minust ja tuli tagasi, jättis mu maha ja naasis jälle. Kogu asi, mida don Juan esitas, oli pöörane, uskumatu. Samal ajal oli see kõige arukam asi, nii lihtne. See seletas inimlike vastuolude iga liigi, millest ma suutsin mõelda. Kuid kuidas võis keegi seda tõe pähe võtta? Don Juan tõukas mu laviini teele, mis võinuks mind igaveseks endaga kaasa viia.
Tundsin järgmist ähvardustunde lainetust. See laine ei pärinenud minult, oli aga kummatigi minuga seotud. Don Juan tegi mulle midagi, üheaegselt imeliselt positiivset ja kohutavalt negatiivset. Ma tundsin seda kui püüet läbi lõigata õhuke kelme, mis näis olevat minu külge liimitud. Ta silmad olid pilkumatult minu omadesse fikseeritud. Ta viis oma pilgu kõrvale ja hakkas rääkima, ilma et oleks mind enam vaadanud.
Alati kui ebalused su ohtlikku punkti tõukavad, ütles ta, tee midagi pragmaatilist. Lülita valgus välja. Tungi läbi pimeduse; leia see, mida sa suudad näha.
Ta tõusis, et tuled kustutada. Ma peatasin ta.
Ei, ei, don Juan, ütlesin ma, ära tulesid kustuta. Minuga on kõik korras.
See, mida ma tundsin, oli minu jaoks kõige ebaharilikum: hirm pimeduse ees. Ainuüksi mõte sellest pani mu hingeldama. Tundsin oma sisemuses midagi täiesti täpselt, aga ma ei söandanud seda puutuda või seda pinnale tuua, ka miljoni aasta jooksul mitte!
Sa nägid puude taustal põgusaid varje, ütles don Juan tagasi oma tooli istudes. See on üsna hea. Mulle ei meeldiks, kui sa näeksid neid siin ruumis. Sa ei näe midagi. Sa oled üksnes tabanud põgusaid kujusid. Selleks on sul küllalt energiat.
Mul oli hirm, et don Juan ikkagi tõuseb ja kustutab tuled, mida ta ka tegi. Kaks sekundit hiljem karjusin nagu hull. Ma mitte ainult ei tabanud neid põgusaid kujusid, ma ka kuulsin oma kõrvades nende suminat. Don Juan oli naerust kahekorra, kui ta tuled põlema pani.
Kui temperamentne semu! ütles ta. Totaalne mitteuskuja ühelt poolt ja täielik pragmaatik teisest küljest. Sa oled sunnitud selle sisemise võitluse korda seadma. Vastasel korral hakkad sa ennast täis puhuma nagu üks suur kärnkonn ja lõhked.
Don Juan jätkas oma kidade surumist minusse ikka sügavamale ja sügavamale. Muistse Mehhiko nõiad, ütles ta, nägid kiskjat. Nad nimetasid seda lendajaks, kuna see hüppab läbi õhu. Ja see ei ole kena vaatepilt. See on suur vari, läbitungimatult tume, must vari, mis hüppab läbi õhu. Seejärel maandub ta lapikult maapinnale. Muistse Mehhiko nõiad tundsid ennast sootuks halvasti, mõeldes sellest, kuidas nad Maa peale ilmusid. Nad arutlesid, et inimene pidi mingil ajal olema terviklik olend, hämmastava intuitsiooniga, selliste teadlikkuse vägitegudega, mis tänapäevaks on saanud mütoloogilisteks legendideks. Ja seejärel näis kõik see kaduvat, ja nüüd on meil tuimaks muudetud inimene.
Ma tahtsin vihastada, nimetada teda paranoiliseks, kuid mingi õiglus, mis oli tavaliselt mu olemuse pealispinna all peidus, oli kadunud. Midagi minus ei lubanud mul endale esitada mu lemmikküsimust: aga mis siis, kui kõik see, mida ta räägib, on tõsi? Just sel hetkel sel õhtul, kui ta minuga rääkis, tundsin oma südamepõhjas, et kõik, mida ta ütles, oli tõsi, kuid samal ajal ja samasuguse jõuga tundsin, et kõik, mida ta ütles, oli iseenesest absurdne.
Millest sa räägid, don Juan? küsisin ma jõuetult. Mu kõri oli kokku nööritud. Ma suutsin vaevu hingata.
See, mida ma räägin, on see, et meil pole vastas mingi tavaline kiskja. Ta on väga kaval ja organiseeritud. Ta järgib metoodilist süsteemi, et meid kasutuks muuta. Inimene, kes oli määratu olema maagiline olend, pole enam maagiline. Ta on tavaline lihakilluke. Siin pole enam inimese unistusi, vaid on looma unistused, kes on üles kasvatatud selleks, et saada lihatükiks: labasuseni tuttav, tavaline, nõdraaruline.
Don Juani sõnad tekitasid kummalise, kehalise reaktsiooni, mis oli võrreldav iiveldusega. Oli, nagu oleksin jälle oksele hakanud. Kuid see iiveldus tuli mu olemasolu põhjakihtidest, sügavalt üdist. Vappusin tahtmatult. Don Juan raputas mind jõuliselt õlgadest. Tundsin, kuidas mu kael tema haardes edasi ja tagasi võnkus. See võte rahustas mu otsekohe maha. Tundsin, et suudan end veidi valitseda.
See kiskja, ütles don Juan, mis on loomulikult anorgaaniline olend, ei ole meile täiesti nähtamatu, nagu on teised anorgaanilised olendid. Arvan, et lapsena me näeme teda ja arvame selle olevat nii kohutava, et ei taha sellest mõelda. Lapsed muidugi suudavad selle nägemuse fokuseerimise juurde jääda, kuid kõik teised ümberringi keelavad neil seda teha.
Inimkonnale on jäetud vaid üks võimalus, jätkas ta, ja see on distsipliin. Distsipliin on ainus peletusvahend. Aga distsipliin ei tähenda karme harjumusi. See ei tähenda igahommikust tõusmist kell viis kolmkümmend ja enda ülevalamist külma veega, kuni sa sinine oled. Nõiad mõistavad distsipliini all võimet rahulikult seista silmitsi kõige selle võõrastavaga, mis ei kuulu meie ootustesse. Distsipliin on nõidadele kunst, kunst seista kohkumatult silm silma vastu lõpmatusega, mitte seepärast, nagu nad oleksid tugevad või sitked, vaid kuna nad on täidetud aukartusega.
Mil kombel võib distsipliin nõidadele olla ainus peletusvahend? küsisin ma.
Nõiad ütlevad, et distsipliin muudab teadlikkuse hõõguva koore lendajatele mittesuupäraseks, ütles don Juan üksikasjalikult mu nägu uurides, nagu tahtes sealt avastada mingitki uskumatuse märki. Selle tulemuseks on, et kiskjad satuvad segadusse. Ma eeldan, et mittesöödav teadlikkuse hõõguv koor ei kuulu nende tunnetuse kogumisse. Kui nad on hämmingusse sattunud, pole neil muud võimalust kui hoiduda oma nurjatu ülesande edasisest täitmisest.
Kui kiskjad ei saa mõnda aega meie teadlikkuse hõõguvat koort süüa, jätkas ta, jätkab see kasvamist. Asja viimse piirini lihtsustades võin ma öelda, et nõiad tõukavad oma distsipliini abil kiskjad piisavalt kaugele, et kasvatada oma teadlikkuse hõõguvat koort üle varvaste tasandi. Ja kui see jõuab juba teispoole varbaid, kasvab see tagasi oma loomulikku suurusesse. Muistse Mehhiko nõiad tavatsesid öelda, et teadlikkuse hõõguv koor on nagu puu. Kui seda pole kärbitud, kasvab see oma loomulikku suurusesse ja mahtu. Kui teadlikkus jõuab varvastest kõrgemale, saavad tohutud tajumise manöövrid endastmõistetavaks.
Nende muistsete aegade nõidade suur riugas, jätkas don Juan, oli lendajate meel distsipliiniga koormata. Nad avastasid, et kui nad lendajate meele sisemise vaikusega üle koormasid, siis võõras installatsioon haihtus, andes igale selles manöövris kaasa teinule täieliku kindluse meelte võõra päritolu kohta. Võõras installatsioon tuleb tagasi, kinnitan ma sulle, kuid mitte nii võimsalt, ja algab protsess, kus lendajate meele haihtumine saab tavapäraseks, kuni ühel päeval haihtub see lõplikult. Kurb päev muide! See on päev, mil sa pead hakkama toetuma ainult iseenda otsustustele, mida on aga ligikaudu null. Pole kedagi, kes sulle ütleks, mida teha. Pole enam võõra päritoluga meelt, mis dikteeriks tobedusi, millega sa oled harjunud.
Minu õpetajal nagual Julianil oli tavaks oma õpilasi hoiatada, kõneles don Juan edasi, et see on nõia elus kõige karmim päev, karmim meile kuuluvale tegelikule meelele, meie kogemuste kogusummale, mis terve elu jooksul ülemvalitsuse all olles on muutunud arglikuks, kaitsetuks ja muutlikuks. Isiklikult võin öelda, et nõidade tegelik võitlus algab alles sellest hetkest. Ülejäänu on vaid ettevalmistus.
Olin lõplikult läbi raputatud. Tahtsin rohkem teada, kummatigi nõudis minus pesitsev kummaline tunne peatumist. See vihjas teadmata tagajärjele või karistusele, millelegi sellisele kui Jumala raev, mis langeb minu peale selle eest, et surgitakse millegi kallal, mille Jumal ise on varjanud. Tegin tohutu pingutuse, et lasta oma uudishimul võitu saada.
Mida mida mida sa mõtled, kuulsin iseennast ütlemas, lendajate meele ülekoormamise all?
Distsipliin koormab võõra meele lõplikult üle, vastas ta. Niimoodi, distsipliini abil, võidavadki nõiad võõra installatsiooni.
Ma olin tema väidetest rabatud. Ma uskusin, et don Juan oli kas täielikult hullumeelne või et ta rääkis mulle midagi nii kohutavat, et see tarretas minus kõik. Ometigi märkasin ma, kui kiiresti koondasin ma oma energia, et eitada kõike, mida ta oli öelnud. Pärast hetkelist paanikat hakkasin ma naerma, nagu oleks don Juan mulle midagi naljakat rääkinud. Ma isegi kuulsin ennast ütlemas: Don Juan, don Juan, sa oled parandamatu!
Don Juan näis mõistvat kõike, mida ma kogesin. Ta kõigutas pead küljelt küljele ja tõstis mõnitava meeleheite¾estiga pilgu taevasse.
Ma olen nii parandamatu, ütles ta, et tekitan lendajate meelele, mida sa enda sees kannad, veel ühe raputuse. Ma avaldan sulle ühe nõiduse kõige erakordsematest saladustest. Ma kirjeldan sulle leidu, mille tõestamine ja ühendamine võttis nõidadelt tuhandeid aastaid.
Ta vaatas mulle otsa ja naeris õelalt. Lendajate meel haihtub igaveseks, ütles ta, kui nõid haardub edukalt vibreerivasse jõusse, mis hoiab meid koos kui energiaväljade kämpusid. Kui nõiad säilitavad selle surve piisavalt kauaks, haihtub lendajate meel lüüasaamises. Ja see on just see, mida sina praegu teed: hoiad kinni energiast, mis sind kokku seob.
Mul tekkis kõige seletamatum reaktsioon, mida üldse võis ette kujutada. Miski minus hakkas tõeliselt vappuma, just nagu oleks see vastu võtnud põrutuse. Minus tekkis õigustamatu hirm, mille ma otsekohe seostasin oma religioosse taustaga.
Don Juan uuris mind pealaest jalatallani.
Sa pelgad Jumala raevu, kas pole? küsis ta. Võid kindel olla, et see pole sinu hirm. See on lendaja hirm, kuna teab, et sa hakkad tegema täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin.
Tema sõnad ei rahustanud mind karvavõrdki. Tundsin ennast veel jubedamalt. Ma tõepoolest kramplesin kontrollimatult ja mul polnud õrna aimugi, kuidas sellest üle saada.



[Muudetud: 7-3-2009 VironShaman]
Vasta
#2
Kui see on väljavõte Moliere'i teosest "Don Juan" siis ma ei saa aru mis me sellest arvama peaks Bleh
lisan et ma pole raamatut käes hoidnud, lihtsalt esimene nimi mida nägin...

Äkki räägid lähemalt mida sa vastuseks ootad, või mille üle arutleda soovid...või mis see tekst ütlema peaks-see tekst ei ole sugugi lühike ju.





Muudetud: 27-10-08 kell 23:53:06 blinkz
Vasta
#3
Ära muretse, ütles don Juan rahulikult. Tean omast käest, et sellised rünnakud mööduvad väga kiiresti. Lendaja meelel pole mitte mingit kontsentratsiooni.
Hetke pärast midagi lakkaski, nagu don Juan oli ennustanud. Kui öelda veel kord, et ma olin hämmelduses, oleks see eufemism. See oli üldse esimest korda mu elus, olgu siis don Juani seltsis või omapead, et ma ei teadnud, kas ma tulen või lähen. Tahtsin toolilt tõusta ja ringi kõndida, kuid olin surmani hirmunud. Mind täitsid ratsionaalsed väited, ja samal ajal täitis mind ka lapselik hirm. Hakkasin sügavalt hingama, kuna kogu mu keha kattis külm higi. Mingil kombel olin iseendale valla päästnud kõige kohutavama nägemuse: mustad, põgusad varjud minu ümber ringi hüppamas, kuhu ma ennast ka ei pööranud.
Sulgesin silmad ja toetasin pea täistopitud tooli käetoele. Ma ei tea, milline tee valida, don Juan, ütlesin ma. Täna õhtul õnnestus sul mind tõepoolest ära eksitada.
Sind rebestab sisemise võitlus, ütles don Juan. Oma sügavas sisimas tead sa, et oled võimetu keelduma lepingust selle kohta, et sinu hädatarvilik osa, teadlikkuse hõõguv koor on arusaamatuks toiduallikaks loomulikult sama arusaamatutele entiteetidele. Ja teine osa sinust seisab sellele olukorrale vastu nagu vähegi suudab.
Nõidade murranguline pööre, jätkas ta, on see, et nad keelduvad tunnistamast lepinguid, milles nad ise ei osale. Keegi ei ole minult isegi küsinud, kas ma nõustun sellega, et mind söövad teist liiki teadlikkusega olendid. Mu vanemad tõid mu siia maailma selleks, et minust saaks toit, nagu neist endistki, ja sellega on lool lõpp.
Don Juan tõusis toolilt ja sirutas käsi ning jalgu. Oleme siin juba tundide viisi istunud. On aeg sisse minna. Ma tahan süüa. Kas sööd koos minuga?
Ma keeldusin. Mu kõhus möllas.
Arvan, et sul oleks parem magama minna, ütles ta. See tulevärk on su laastanud.
Ma ei vajanud mingi edasist sundimist. Kukkusin oma voodisse ja vajusin surmaunne.
Jälle kodus, muutus mõte lendajatest ajapikku üheks mu elu põhilisemaks kinnisideeks. Jõudsin sinnamaani, et tundsin, et don Juanil oli nende suhtes absoluutselt õigus. Ükskõik, kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma tema loogikat kõrvale heita. Mida rohkem ma selle üle mõtlesin, sellest rääkisin ja iseennast ning oma kaaslasi jälgisin, seda tugevamaks muutus veendumus, et miski muutis meid võimetuks igaks tegevuseks või igaks koostegutsemiseks või igaks mõtteks, mille keskpunktis ei olnud mina. Minu mureks, nii nagu ka iga teise mure, keda ma tundsin või kellega rääkisin, oli mina. Kuna ma ei suutnud leida sellisele universaalsele homogeensusele ühtegi seletust, uskusin, et don Juani mõtteliin oli selle nähtuse seletamiseks kõige kohasem.
Ma süvenesin võimalikult sügavuti müütide ja legendide lugemisse. Kogesin midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem tundnud: iga raamat, mida ma lugesin, oli müütide ja legendide interpretatsioon. Igas viimases kui raamatus oli kombatav seesama homogeenne meel. Stiilid erinesid, aga sõnade taga peituv impulss oli ühtlaselt seesama: isegi kui mõte oli sama abstraktne kui müüdid ja legendid, juhiti autoreid alati sisse panema teateid iseenda kohta. Kõigi nende raamatute taga peituv ühesugune impulss ei olnud raamatu kindlaksmääratud teema; see oli enese teenimine. Kunagi varem polnud ma seda tundnud.
Omistasin oma reaktsiooni don Juani mõjule. Vältimatu küsimus, mille ma endale teatava hämmeldusega esitasin, oli: kas ta mõjutab mind, et seda näha, või on tõesti olemast võõras meel, mis dikteerib kõike, mida me teeme? Ma vääratasin, hädasunnil, jälle eitamisse, ma kõikusin hullumeelsest eitamisest heakskiitmiseni ja sealt jälle eitamiseni. Miski minus teadis, et kõik, millele don Juan iganes sihtis, oli energeetiline fakt, kuid miski samavõrd oluline minus teadis, et kõik see on tühi loba. Minu sisemise võitluse lõpptulemuseks oli halb eelaimus, tunne, et mulle on lähenemas midagi ähvardavalt ohtlikku.
Uurisin laialdaselt antropoloogilist kirjandust, et leida lendajate teemat teistes kultuurides, kuid ma ei suutnud kusagil neile mingeid viiteid leida. Selle teema kohta näis ainus allikas olevat don Juan. Kui ma teda järgmisel korral nägin, hakkasin otsekohe lendajatest rääkima.
Olen püüdnud teha kõik võimaliku, et seda teemat mõistusega võtta, ütlesin ma, aga ma ei suuda. On hetki, kui olen kiskjate suhtes sinuga täielikult nõus.
Keskenda oma tähelepanu põgusatele varjudele, mida sa tõepoolest näed, ütles don Juan naeratades.
Rääkisin don Juanile, et need põgusad varjud olid hakanud muutuma mu mõistusliku elu lõpuks. Nägin neid kõikjal. Sellest ajast saadik, kui ma tema juurest lahkusin, ei suutnud ma pimedas uinuda. Magamine tulevalgel ei häirinud mind sugugi. Niipea, kui ma tule kustutasin, hakkas ometigi kõik minu ümber ringi kargama. Ma ei näinud kunagi täielikke kujusid või vorme. Kõik, mida ma nägin, olid põgusad mustad varjud.
Lendaja meel pole sind hüljanud, ütles don Juan. See on olnud tõsiselt haavunud. Ta teeb kõik võimaliku, et sinuga oma suhet taastada. Kuid midagi sinus on igaveseks ära lõigatud. Lendaja teab seda. Tegelik hädaoht on selles, et lendaja meel võib sinust võitu saada sind väsitades ja sundides sind alla andma, mängides vasturääkivustele selles, mida ütleb tema ja mida ütlen mina.
Sa näed, et lendaja meelel pole võistlejaid, jätkas don Juan. Kui see midagi kavatseb, siis soostub ta iseenda ettepanekutega ja ta paneb su uskuma, et sa teed midagi väärtuslikku. Lendaja meel räägib sulle, et kõik see, mida räägib sulle Juan Matus, on puhas lollus, ja seesama meel nõustub iseenda seisukohaga. Jah, loomulikult on see lollus, ütled sa. See on meetod, kuidas meist jagu saada.
Lendajad on universumi olemuslik osa, rääkis ta edasi, ja neid tuleb võtta sellistena, nagu nad tõepoolest on hirmuäratavate, monstrumlikena. Nad on vahendid, millega universum meid testib.
Me oleme universumi loodud energeetilised sondid, jätkas ta, nagu oleks mu kohaloleku unustanud, ja seda seetõttu, et me valdame energiat, millel on teadlikkus, ja et me oleme vahendid, mille kaudu universum saab teadlikuks iseendast. Lendajad on halastamatud väljakutsete esitajad. Neid ei saa võtta millegi muuna. Kui meil see õnnestub, võimaldab universum meil jätkata.
Tahtsin, et don Juan rohkem räägiks. Aga ta ütles ainult: Rünnak lõppes siis, kui sa viimati siin olid; ainult seevõrra sa saadki lendajatest rääkida. Nüüd on aeg teist sorti manöövriteks.
Sellel ööl ei suutnud ma magada. Hommiku varastel tundidel tukastasin kergelt, kuni don Juan mu voodist välja vedas ja mägedesse jalgsirännakule viis. Paik, kus ta elas, oli väga erineva väljanägemisega võrreldes Sonora kõrbega, kuid ta soovitas mul mitte anduda võrdlemisele, sest pärast veerandmiilist kõndimist olid kõik paigad maailmas samasugused.
Vaatamisväärsused on inimestele autodes, ütles ta. Nad liiguvad suure kiirusega ilma igasuguste omapoolsete pingutustega. Vaatamisväärsused pole jalgsikõndijatele. Kui sa näiteks sõidad autoga, võid silmata tohutut mäge, mille vaade su oma kaunidusega endasse haarab. Selle sama mäe vaade ei raba sind aga samal kombel, kui sa seda vaatled siis, kui kõnnid jala; siis haarab ta sind teisel kombel, eriti siis, kui sa selle otsa ronid või tema ümber käid.
See hommik oli väga kuum. Kõndisime kuivanud jõesängis. Üks asi, mis oli ühine sellele orule ja Sonora kõrbele, oli see, et siin lendles miljoneid putukaid. Sääsed ja kärbsed minu ümber olid kui sööstpommitajad, kes sihtisid mu ninasõõrmetesse, silmadesse ja kõrvadesse. Don Juan soovitas mul nende suminale mitte tähelepanu pöörata.
Ära neid käega laiali vehi, lausus ta kindla häälega. Taotle neid eemale. Moodusta enda ümber energiatõke. Ole vagusi ja sinu hääletusest moodustubki barjäär. Keegi ei tea, kuidas see on tehtud. See on üks neist asjadest, mida muistsed nõiad nimetasid energeetilisteks faktideks. Lülita oma sisemine dialoog välja. See on kõik, mida see nõuab.
Tahan sulle esitada ühe saatusliku idee, jätkas don Juan, kui ta minu ees edasi kõndis.
Olin oma samme kiirendanud, et talle lähemale jõuda ja mitte midagi kaotada sellest, mida ta kõneles.
Ma olen rõhutanud, et see on saatuslik mõte, mis leiab sinus lõputut vastuseisu, ütles ta. Ütlen sulle etteruttavalt, et sa ei nõustu sellega kergesti. Kuid asjaolu, et see on saatuslik, ei peaks olema heidutav. Sa oled ühiskonnateadlane. Seetõttu on su meel alati avatud uuringutele, kas pole nii?
Don Juan viskas minu üle häbematult nalja. Ma teadsin seda, kuid see ei häirinud mind. Vahest seetõttu, et ta kõndis nii kiiresti, ja et ma pidin tal kannul püsimiseks tegema tohutuid pingutusi, libises ta sarkasm minust mööda ja selle asemel, et minus südikust tekitada, pani see mu naerma. Minu jagamatu tähelepanu oli keskendunud sellele, mida ta rääkis, ja putukad lõpetasid minu vaevamise, kas seetõttu, et olin taotlenud enda ümber energiabarjääri, või seetõttu, et mul oli nii kiire don Juani kuulamisega, et ma ei hoolinud enam kriipsuvõrragi nende pinisemisest enda ümber.
See saatuslik idee, ütles ta aeglaselt, oma sõnade mõju katsetades, on see, et igal inimolendil siin maa peal näivad olevat täpselt ühesugused reaktsioonid, samad mõtted, samad tunded. Näib, et nad reageerivad ühesugustele stiimulitele enam-vähem samamoodi. Need reaktsioonid näivad olevat ümbritsetud mingit liiki uduga selle keele tõttu, mida nad räägivad, aga kui me selle maha kraabime, on need täpselt samasugused reaktsioonid, mis piiravad iga inimolendit siin Maa peal. Mulle meeldiks, kui sind see asi, loomulikult sotsiaalteadlasena, huvitama hakkaks, ja ma tahaksin näha, kas sa suudad sellist homogeensust formaalselt seletada.
Don Juan korjas terve hulga taimi. Mõnesid neist oli vaevalt märgata. Need näisid olevat pigem vetikate liigist, samblikud. Hoidsin tema jaoks kotti lahti, ja me ei rääkinud enam midagi. Kui tal oli piisavalt taimi, suundus ta tagasi oma maja poole, kõndides nii kiiresti kui suutis. Ta ütles, et tahab need taimed puhastada ja sorteerida ning korrastada enne, kui nad liialt kuivanud on.
Olin sügavalt mõtetes ülesande kallal, mille ta mulle oli visandanud. Püüdsin hakata oma mõttes tegema ülevaatust, kas ma tean mõnda selle teema kohta kirjutatud artiklit või kirjutist. Mõtlesin, et peaksin hakkama seda uurima, ja otsustasin, et alustan oma uurimistööd sellest, et loen kõike kättesaadavat rahvuslike eripärade kohta. Sorisin entusiastlikult teemas, täiesti juhuslikes suundades, ja ma tahtsin kohemaid kodu poole startida, et kogu hingega ülesande juurde asuda, kuid enne maja juurde jõudmist istus don Juan kõrgele rinnakule, et orgu vaadelda. Veidi aega ei lausunud ta sõnagi. Ta ei olnud hingetu. Ma ei suutnud välja mõelda, miks ta oli peatunud, et sinna istuda.
Päevaülesandeks on sulle, ütles ta äkitselt kurjaennustaval toonil, nõiduse üks kõige müstilisemaid asju, midagi, mis jääb väljapoole keelt, väljapoole selgitusi. Käisime täna jalgsimatkal, me vestlesime, kuna nõiduse müsteerium peab tavamaailmas olema polsterdatud. See peab kerkima eimillestki ja minema jälle tagasi eimillessegi. See on sõjameeste-rändurite kunst: minna märkamatult läbi nõelasilma. Nii, nüüd toeta oma selg tugevasti vastu seda kaljuseina, servast nii kaugele kui võimalik. Ma olen sinu juures, juhuks kui sa nõrked või alla kukud.
;Mis sul plaanis on, don Juan? küsisin ma, ja mu hädaohuaimdus oli nii ilmne, et ma märkasin seda ja alandasin häält.
Ma tahan, et sa ristad oma jalad ja astud sisemisse vaikusse, ütles ta. Öelgem, et sa tahad leida artikleid, mida võiksid otsida, et kahtluse alla seada või kinnitada seda, mida ma olen palunud sul teha su akadeemilises keskkonnas. Sisene sisemisse vaikusse, kuid ära jää magama. See ei ole rännak läbi teadlikkuse tumeda mere. See on nägemine sisemisest vaikusest.
Mulle oli sisenemine sisemisse vaikusse ilma magama jäämata pigem keeruline. Ma võitlesin peaaegu võitmatu sooviga magada. Aga mul läks õnneks ja ma leidsin, et vaatlen läbi mind ümbritseva läbitungimatu pimeduse orupõhja. Ja siis nägin ma midagi, mis tõmbas mind üdini külmaks. Ma nägin tohutut varju, võib-olla viisteist jalga läbimõõdus, õhus hüppamas ja vaikse mütsatusega maandumas. Tundsin seda mütsatust oma luudes, aga ma ei kuulnud seda.
Nad on tõepoolest rasked, ütles don Juan mulle kõrva. Ta toetas mind vasakust käsivarrest, nii tugevasti kui suutis.
Ma nägin midagi, mis nägi välja kui maapinnal väänlev mudane vari, ja mis tegi seejärel järgmise tohutu hüppe, võib-olla viiskümmend jalga pika, ning maandus taas, samasuguse pahaendelise vaikse mütsatusega. Ma võitlesin, et mitte keskendatust kaotada. Ma võitlesin väljaspool kõike, mida võinuksin mõistuslikult kasutada kirjeldusena. Hoidsin oma silmad fikseerituna hüppavale varjule orupõhjas. Siis kuulsin kõige veidramat suminat, segu plaksuvate tiibade helist ja sellise raadio sahinast, mis pole täpselt raadiojaama sagedusele häälestatud, ja mütsatus, mis järgnes, oli unustamatu. See raputas mind ja don Juani üdini tohutu must mudane vari oli just meie jalge ette maandunud.
Ära karda, ütles don Juan käskivalt. Hoia oma sisemist vaikust ja see läheb minema.
Ma vabisesin pealaest jalatallani. Mul oli selge teadmine, et kui ma ei suuda oma sisemist vaikust hoida, katab mudane vari mu nagu voodivaip ja lämmatab mu. Ilma enda ümber olevat pimedust kaotamata kisendasin kõigest kõrist. Ma polnud iial olnud nii raevune, nii täielikult lootustes pettunud. Mudane vari tegi järgmise hüppe, kahtlemata orupõhja suunas. Ma karjusin, endal jalad värisemas. Ma tahtsin endast maha raputada kõik selle, mis iganes võis mind sööma tulla. Minu närvilisus oli nii tugev, et kaotasin ajataju. Ma nähtavasti minestasin.
Kui ma jälle teadvusele tulin, lamasin ma oma voodis don Juani majas. Mu otsaesise ümber oli seotud jääkülma vette kastetud käterätt. Põlesin palavikus. Üks don Juani naiskaaslastest hõõrus alkoholiga mu selga, rinda ja otsmikku, kuid see ei toonud mulle kergendust. Kuumus, mida ma tundsin, tuli minu enda sisemusest. Seda tekitasid raev ja jõuetus.
Don Juan naeris, nagu oleks see, mis minuga juhtus, maailma kõige naljakam asi. Naerulaginad purskusid temast lõputu tulvana.
Ma poleks iial arvanud, et võtad lendaja nägemist nii südamesse, ütles ta.
Ta võttis mul käest ja viis mu oma maja tagaossa, kus ta kastis mu tohutusse veetoobrisse, täies riides kingad, kell, koos kõigega.
Mu kell, mu kell! karjusin ma.
Don Juan väänles naerust. Sa ei peaks kella kandma, kui sa mind vaatama tuled, ütles ta. Nüüd oled oma kella sassi ajanud!
Võtsin kella käe pealt ja panin selle toobri kõrvale. Mulle meenus, et see oli veekindel ja sellega ei saanud midagi juhtuda. Toobrissekastmine kergendas mu seisundit tohutult. Kui don Juan mu jahutavast veest välja tõmbas, olin ma saavutanud teatava kontrolli.
See vaatepilt on pöörane! Kordasin seda, võimetu midagi muud ütlema. Kiskja, mida don Juan oli kirjeldanud, ei olnud midagi heatahtlikku. See oli tohutult raske, kogukas, osavõtmatu. Ma tundsin selle põlgust meie suhtes. Kahtlemata oli ta meid juba ajastuid tagasi purustanud, muutnud meid, nagu don Juan oli öelnud, nõrgaks, haavatavaks ja sõnakuulelikuks. Võtsin oma märjad riided seljast, katsin ennast pont¹oga, istusin oma voodile ja nutsin korraliku peatäie, aga mitte iseenda pärast. Mul oli mu raev, mu paindumatu taotlus mitte lasta neil ennast süüa. Ma nutsin oma kaasinimeste pärast, eriti oma isa pärast. Ma polnud selle hetkeni kunagi tundnud, et ma teda nii palju armastan.
Tal pole kunagi olnud võimalust, kuulsin ma iseennast ikka ja jälle kordamas, nagu poleks sõnad olnud tegelikult minu omad. Mu vaene isa, kõige hoolitsevam olend, keda ma tundsin, nii õrn, nii hell, nii abitu.

Muudetud: 28-10-08 kell 00:19:06 VironShaman
Vasta
#4
Võib olla see oleks sissejuhatus tegelikku mitteorgaanilise elu maailma, sinna kus me oleme samuti kellegi igapäevane toit; aga parem lasen lühidalt seletada VSmeediumil.

Toodud katkendid on pärit ühest Castaneda raamatust. Don Juanil on õigus - kui keskendume oma sisemisele jõule, mis meid koos hoiab ja suudame sealjuures rakendada sisemist vaikust, siis on paljud asjad võimalikud. Nii unenägemises kui ärkvelolles. Samuti olen kogenud, et neid, kes meid juhtida tahaksid, on palju. Lase ainult ligi ja hakkad kuulma erinevate vaimolendite soove ja nõuandeid. See on tüüpiline kanaldajate probleem, et alati ei kontrollita, kellega on ühendust saadud ja millised on selle olevuse eesmärgid, tema päritolust rääkimata. Kontrollida on muidugi keeruline kui kirjeldatakse fantastilisi maailmu, kuid loogikavigu tunneb ikka ära, vassimist samuti ning siis on põhjust juba kahelda, kas siiski too vahendatav olend päris siiras on ja mida ta varjata püüab. Seetõttu kahtlen ka ise selles, kui mingi teadvusega olevus püüab kontakti saada - mida ta minust tahab ja mis on tema tegelikud eesmärgid. Lõpuni usaldan ainult vahendamata kogemusi, neid, mida oma sisemise energia abil kogeda suudan.
VSmeedium
Vasta
#5
Kui teemaalgataja on antud katkendid ise arvutisse ümber trükkinud, siis müts maha tema ees.

Huvitav teooria samuti.
Vasta
#6
Tänud.

VS meediumile.

Ütled, et neid, kes meid juhtida tahavad on palju. Sul on õigus. Meid üritatakse suruda aedikusse mille piirdeks on hirm. Mida lähemal on hirmud, seda kitsam on aedik ja seda lihtsam kontrollida. Smile Ja mis vahet seal on kuidas seda hirmutekitajat nimetatakse - lendajaks, jumalaks, milleks iganes, läbi inimkonna ajaloo on nimetusi palju, kuid iga nimetuse taga on kellegi energeetiline jälg, kes oma obrokit nõuaks. Eesmärk on üks - võimalikult väikesel pinnal võimalikult veatu tootmisüksus.
Suurel territooriumil on kontrollitavat esiteks raske leida ja alati jääb võimalus, et "saak" libiseb lihtsalt käest.
Jumalad surevad jüngrite kaotuse läbi.
Vasta
#7
Aga inimene on ju nii laisk olevus, et juhti on alati vaja. Mõtle kui igaüks elaks oma tahte järgi, lontrused istuvad niisama, lõpuks kui nälg käes minnakse varastama või surrakse nälga, kultuuri inimesed maalivad ja nopivad marju. Miski ei edeneks ju..

Samas usk jumalasse, see ju pani inimesi tegelema põlluharimisega et teenida jumalat, oldi head üksteise vastu et pääseda teavasse, kahetseti oma patte kui tehti midagi halba. Tänapäeval kui puudub uks jumalasse, vaata noori meie ümber, kõik ropendavad, varastavad, isegi austus vanemate inimeste vastu puudub, isegi omaenda isa ja ema ei austata.

Miks oli vaja riigile juhti? Miks oli vaja inimesi kes paneks lihtrahvale mõtteid pähe?
Ikka selleks, et inimesed ei läheks käest ära ning toodaks ikka kõik üheskoos. Me ju ei areneks kuhugi kui kõik istuks omaette, oma mõtetega.
Vasta
#8
Appikene!!!!!
Vasta
#9
Nojah, sina arvad et ma olen lollakas. Ütle milline oleks meie elu kui kõik mõtleks nii nagu sina?

Minu arust on võimatu olukord kui puudub juht, isegi sellel foorumil on juhid-moderaatorid või need foorumi loojad-isegi nemad dikteerivad siin ju mida võib mõelda ja mida mitte, skeptikud aetakse minema.

Kui me kõik vaataks vaid tähtede poole ja mõtleks teistest dimensioonidest, siis poleks ju midagi, teiesugused ei lähe tegema igavat tööd-koristama, liinitööliseks või s***a vedama jms.
Vasta
#10
Blinkz... aga meiesugused just neid igavaid koristustöid, liinitöid ja sitavedu teevadki, või arvad sa, et me oleme kõik siin töötud boheemlased, kes hommikust õhtuni ainult lollusi kokku mõtlevad?

Kui kõik mõtleks nii nagu meie mõtleme, siis oleks palju vähem kuritegevust, haiguseid, inimesed ei hävitaks enam maailma ja iseennast. Usk jumalasse paneb meid hävitama seda keskkonda, kus me elame, sest ei elata mitte oma elu, vaid elatakse selle nimel, mis kunagi olevat tulemas. Vastutus puudub.
Vasta
#11
Tsitaat:Algselt postitas: Celtic
Blinkz... aga meiesugused just neid igavaid koristustöid, liinitöid ja sitavedu teevadki, või arvad sa, et me oleme kõik siin töötud boheemlased, kes hommikust õhtuni ainult lollusi kokku mõtlevad?

Kui kõik mõtleks nii nagu meie mõtleme, siis oleks palju vähem kuritegevust, haiguseid, inimesed ei hävitaks enam maailma ja iseennast. Usk jumalasse paneb meid hävitama seda keskkonda, kus me elame, sest ei elata mitte oma elu, vaid elatakse selle nimel, mis kunagi olevat tulemas. Vastutus puudub.

Ja miks te seda tööd teete, sest juhtimisstruktuur on nii seatud, et kui tahad elada siis teed ka tööd. Poleks juhti siis te ei teeks seda tööd. Istuksite niisama ja mõtleksite elu üle.

Kuidas usk jumalasse paneb meid seda maailma hävitama? Usulised ju võitlevad oma usu eest, kuulutatakse inimestele et elu peab elama jumalale ning peab elama lihtsuses, tuleb teisi aidata ning enda tahtmisi alla suruda.
Vasta
#12
Sa ei saa vist hetkel aru kahest lihtsast erinevusest juhi ja "juhi" vahel - üks on ühiskondliku rollimängu tulem, meie omavaheline kokkulepe, teine on aga isehakanu, kelle olemasolust paljudel pole aimugi ning kes kasutab ära teiste nõrkuseid et ennast toita.

Kui ma lähen tööle, siis ma sõlmin lepingu, ma nõustun nende töötingimustega, mis mulle ette määratakse ja nende õigustega, mis ma selle töö juures saan.
Täpselt samamoodi on riigis ja ühiskonns - meil on valimised, meil on saadikute süsteem. Meil pole despooti, kes keelab käseb, poob ja laseb.
Vasta
#13
Seda küll, mina mõtlen lihast ja luust juhti/gruppi inimesi kes juhib teisi. Nagu Liine ütles siis meid üritatakse suruda hirmuvalitsuse alla, kuid minu arust on see vajalik. Isegi siin foorumis on ju "hirmuvalitsus" kui räägid lolli juttu, siis ähvardatakse bänniga, teised aga kardavad ning alluvad "juhi" mõtetele, et mitte saada välja heidetud para-webi "ühiskonnast".

Muidugi ei mõista ma keda sa mõtled isehakanud juhi all, keda ta siis juhib või mis kujul ta eksisteerib. Ikka juhib ta ju neid teisi inimesi, kes vajavad juhti, vahe on vaid selles mida see juht saavutada üritab. Meie siin elame ju ikka oma mõtetes..kahtlustame kõike. Ühiskond on lihtsalt selline, et ellu jäämiseks tuleb järgida teatud reegleid ning see on võimatu et sa ei allu kellelegi. See on vaid minu arvamus, aga ühiskond mida ei juhiks keegi, elaks siiamaani koobastes, joonistaks koopaseintele maalinguid ja imestaks selle üle kuidas tuli sooja ja valgust annab.

Inimesi on ju erinevaid, on sündinud juhte ning eluaeg alluvaid. Paratamatult on inimesi kes kuulavad kellegi sõna, neil puudub endal mõtlemisvõime, kõik mis ette söödetakse on tõde. Teised on juhid kes vajavad seda, et oma mõtteid kellelegi peale suruda ning nagu sa Celtic ütlesid: "teine on aga isehakanu, kelle olemasolust paljudel pole aimugi ning kes kasutab ära teiste nõrkuseid et ennast toita." Kas sa arvad, et see inimene või mis iganes on kurjast? Mina isiklikult arvan et mitte, me ei tohi neid hävitada, kuna siis puuduks tasakaal kurja vahel mida need isehakanud juhid saavutada püüavad ning hea vahel mida teevad isemõtlejad. Sellepärast oleme meie ka kaotajad, meie teeme lihttööd kuna need teised kes mõjutavad, saavad oma tegudega kõrgemale. Selleks et tõusta kõrgele peab minema üle teiste..
Vahe on selles, et teie töötate vastu neile kes püüavad valitseda, teised alluvad. Kõik ei saa olla ühelpool, alati on 2 poolt. See on küll vaid mõte, aga kui te loodate inimesi mõjutada, et nad ei alluks neile isehakanud juhtidele, siis kas te loodate inimesi teha isemõtlejateks või on teie soov pöörata nad teie "usku" ning et nad alluks hoopis teile ja teie mõtetele. Kas see poleks siis mitte ikka inimeste juhtimine, muutuks vaid "juht".

Aga kuna ma pole ülalpool kirjutatud pikkapikka juttu läbi lugenud ning ei kujuta ette mis selle sisu on, siis ma rohkem siin sõna ei võta. Pole vaja foorumit risustada (mitte et ma alluks foorumi haldajate hirmuvalitsusele)
Minu soov on, et foorum oleks puhas ja hästi organiseeritud Smile
Kuid mu MSN'i list on avatud kõigile ning ma olen väga "open minded" ja ei pea enda mõtteid ainuõigeks..
Vasta
#14
Tsitaat:Algselt postitas: blinkz
Seda küll, mina mõtlen lihast ja luust juhti/gruppi inimesi kes juhib teisi. Nagu Liine ütles siis meid üritatakse suruda hirmuvalitsuse alla, kuid minu arust on see vajalik. Isegi siin foorumis on ju "hirmuvalitsus" kui räägid lolli juttu, siis ähvardatakse bänniga, teised aga kardavad ning alluvad "juhi" mõtetele, et mitte saada välja heidetud para-webi "ühiskonnast".

No aga ei ole ju. Inimesed peavad ise ennast piirama, nad teavad ka ise väga hästi, missugune käitumine on normaalne ja missugune mitte. Selleks pole vaja bänniga ähvardada, et keegi oskaks heal ja halval käitumisel vahet teha. Ja kui tõesti on inimesed, kes vaid ähvarduste toel elavad, siis pole nad üldse inimesed, vaid tundetud robotid, kes ongi loodud selleks, et teiste käske täita.
Vasta
#15
Lugupeetud blinkz, kasulikum oleks olnud siiski alustada sellest pikast tekstist, see endale selgeks teha ja siis vaadata ringi maailmas, mis toimub ja kas on pidepunkte selle teksti õigsuse kinnituseks või ümberlükkamiseks.
Aga kes tahaks oma üllast ja head inimloomust analüüsima hakata ja avastada, et mingid tegelased on välja töötanud võtted ja võimalused kuidas sellest üllast inimesest võimalikult palju emotsioone välja pigistada.
Tunnista endale vähemalt seda, et need naudingud mille nimel sa tegutsed ja töötad on tegelikult suures osas ratsionaalseks eluks ebavajalikud, kogu see sõnavaht ja kukepoks millega kaaslaste ees hiilata ja naiste ümber tähelepanu püüdmiseks tantsida, on samuti kunstlik ja mõttetu.
Ja ometi areneb ühiskond edasi üha tuimema ja rumalama kuid emotsinaalsema inimese suunas.
Kui teda tootliku koduloomana võtta siis emotsioonide väljalüps kasvab, majanduskriis on jällegi parim lüpsiplats kus tootlus täitsa pidupäevakohane karjastele.
Võta asja veidi laiemas plaanis, mis võiks olla elu eesmärk, kas ainult see, et sünnin, kasvan, paljunen, suren ja nii põlvkondade kaupa siin ainukese eesmärgina täita teiste olendite lautu ja olla emotsionaalne lollpea selle asemel et pürgida targema ja ratsionaalsema elu suunas.
Vasta
#16
Blinkz, see appikene oli minu poolt hõigatud mitte tembeldamise eesmärgiga vaid selle pärast, et see tekst, mille kirja panid ja see mida joonealusena kasutad olid rämedas vastuolus.
Vasta
#17
Ma kuulan praegu Eckhart Tolle The Power of Now audiobooki.

Seal kirjutab, et mina ja meel ei ole sama. Meel on meie vahend. See hõlmab mõtteid, mis tekivad selle nö 'purjus ahvi' mölinast, mida me peatada ei suudaning sarnase tekkega emotsioone.

Lisaks kirjutab ta veel, et meel nagu kaitseks ennast ning avaldab meile vastupanu jne kui üritame sellest lahti saada.

Kas siis...
Tsitaat: Postitas: Vironshaman
Kiskjad annavad meile oma meele, mis muutub meie meeleks.
... see osa meist võikski olla Lendajate poolt antud võõrkeha.


[Muudetud: 1-7-09 Thorondor]
Vasta
#18
Ühe cc fänni huvitav vestlus levadosega
Интервью с быком.

Цитата:
03.07.08


Приснился забавный сон.
Ночью почти не спал, поэтому днём, часов около трёх, решил слегка «откинуться» на работе. Бывает «практикую» такое, если не удаётся выспаться ночью.
В таких случаях достаточно 30-40 минут «покемарить» полулежа в кресле, чтобы восстановить силы. В это время я либо выхожу на «мост», либо просто сплю. Заранее никогда не решаю, что будет. Решает что-то во мне.

Устроился в кресле, но было некомфортно. Этажом выше делали ремонт и периодически надсадно визжа-жужжала какая-то электрическая хрень, - то ли болгарка, то ли дрель.
Если бы звук её был постоянным, то было бы пол беды, - можно было бы за него «ухватиться» и проскользнуть на «мост». Но работали этой хренью периодически, без всякой системы, и поэтому звук «продирал» в самые неподходящие моменты.
Я уже хотел было плюнуть на всю эту затею и вернуться к работе, как вдруг почувствовал, что тело всё-таки расслабляется и меня уносит в сон.
Включился звук этой жужжы, но на этот раз он не вернул меня в реальность, а вместо этого сам перенёсся в мой сон.

Мне снилось, что я стою в горах. Было лето. Чем-то всё вокруг напоминало Кавказ. Слева от меня и чуть выше по склону валили редкие деревья какие-то люди. В жужжание их бензиновых пил и «переселился» звук этой электродряни из реала.
Я посмотрел вправо и обнаружил, что в ту сторону вела тропинка. По тропинке, направляясь ко мне, поднимался осёл. А на нем, совершенно голая, сидела молодая девушка. Впрочем, была она и не совсем голая, - на голове красная вязаная шапка, а через одно плечо была перекинута, тоже вязаная, узкая полоска красной ткани, типа шарфика.
Я усмехнулся, потому как сразу «вычислил», какие недавние события из реала моё подсознание перефигачило в этот причудливый образ.
В этот момент я ещё не находился в состоянии полного погружения в сон, а как бы «посередине», то есть, - какая-то часть меня ещё помнила, что в реале я просто оттягиваюсь в кресле.

Я решил подождать, пока ко мне приблизиться эта «всадница», чтобы посмотреть, - чьим же лицом подсознательное наделит этот женский персонаж.
Ослик с девушкой на борту совсем приблизился, и я попытался отойти в сторону с тропинки, чтобы дать им проход. Но меня словно что-то не пускало. Было такое ощущение, что я уже упираюсь спиной в гору, а места на тропинке всё равно недостаточно. Стало как-то так тесно и неуютно, что я даже забыл о своём намерении разглядеть лицо девушки. Возникло нелепое опасение, что ослик раздавит меня, и я всё сильнее вдавливался спиной в гору, пока вдруг не почувствовал, что это не гора, а стенка какого-то холодного и сырого туннеля.

В тот же миг изменилась и картинка сна. Горы и лето исчезли, а я действительно оказался в каком-то длинном туннеле. В его начале (или концеwink светилось что-то красное. А потом вдруг этот свет выключили, и я оказался в ужасной темноте.
Меня, на какой-то миг, одолел самый настоящий ужас, потому что я знал, что в этой темноте НИЧЕГО НЕТ! Ощущение это не передать словами, так что я даже и пытаться не буду.
Жутко захотелось собрать хотя бы ЧТО-ТО. Но я не представлял, как это сделать из НИЧЕГО. Поэтому, как-то автоматически, просто сердито топнул ногой.
Хвала ослам, это помогло! Мрак перед глазами стал рассеиваться, и я вскоре обнаружил себя снова в горах и опять летом. Только была ночь. И место было иное. Передо мною была не тропинка, а словно небольшая долина. Не знаю, какого реально размера она была, потому что пространство оставалось погружённым в ночь, и только участок долины метрах в пяти-восьми от меня освещался… точнее, нет, не так. Он словно сам по себе светился зеленовато-голубым светом.
Посередине этого участка стоял, глядя прямо на меня, огромный красивый Бык, который тоже светился сам по себе чем-то фиолетово-бурым.
Я невольно залюбовался этой скотиной, хотя, после одного случая в жизни, я вообще-то с опаской отношусь не только к быкам, но и к коровам.
Но этот был – красавец. Просто классика жанра!
Общее настроение «картинки» было настолько особенное, что я довольно быстро смекнул, что это не просто бык, а Волшебный Бык. Ну, на манер дон хуановского Волшебного Оленя или Койота Карлоса.
Я понял, что, по инструкции, я теперь обязан потрепаться с ним за жизнь. И многозначительно начал:
- Привет!
- Привет! – отозвался Бык.

Звук его «голоса» как-то странно не вязался с его изображением. Тут я почувствовал, что выражение его морды напоминает мне чьё-то лицо и постарался вспомнить чьё именно.
Вспомнилось почти сразу, - он напоминал мне одного парня из Киева, с которым мы когда-то были на археологических раскопках в Ольвии. Я чуть было не погрузился в размышления о том, с какой это стати мне вспомнился тот парень, о котором я не вспоминал вообще-то, пожалуй, с тех пор, как мы с ним и разъехались в разные стороны.
Но тут бык сделал какое-то движение – я не успел понять, какое именно – и всё «настроение момента» коренным образом изменилось. Я вдруг узнал, что это вовсе не Волшебное Животное. Это был – Летун, Воладор, Флайер, ну, Он, одним словом .

Всё это было так странно и неожиданно, что я растерялся.
- Когда я видел тебя последний раз, ты не принимал такой конкретной формы, - вырвалось у меня, - наверное, чтобы просто что-то сказать.

Он ответил, что я сам подсказал ему образ Быка. Я чуть было не пустился в размышления о том, откуда у меня мог взяться этот образ, но что-то во мне «вздёрнулось» и не дало выскочить из «настроения момента».
- И почему ты пришёл? – спросил я.

Поскольку «говорили» мы не совсем посредством слов (хотя слова реально присутствовалиwink, то это моё «почему» обладало как бы двумя смыслами и почему и зачем одновременно.
- Хотел посмотреть на тебя, - ответил Бык. – Ты ведь стремишься видеть? А мне иногда хочется посмотреть…

Я чуть было не стал расспрашивать, не означает ли это его утверждение того, что они обладают видением, словно неким постоянным эффектом, а привычное для нас смотрение является для них чем-то, на что они должны «переключаться».
Но тут нечто внутри меня «объяснило» мне, что это было что-то типа шутки с его стороны. И в тот же миг как-то внутри себя я узнал об «отношениях» летунов к чувству юмора.
Это любопытно вообще-то, поэтому несколько отвлекусь, чтобы сказать пару слов.
У летунов нет чувства юмора. Вместе с тем, они понимают, что это такое, понимают, что оно присуще нам и порой могут вставлять какие-то фразы, которые, с нашей точки зрения, могли бы быть смешными.
Но то ли потому, что сами они при этом не испытывают «эмоции юмора», то ли ещё по какой причине, фразы эти звучат странно. Этими фразами они вовсе не пытаются «сбавить драматизм ситуации» или сделать нам приятное. Они произносят их просто потому, что пытаются говорить на нашем языке. Правда, мне показалось немного странным, как это до них не доходит, что без того «внутреннего юмора», который должна нести фраза, она не имеет полноценной смысловой нагрузки.

Бык, словно зная о том, что внутри меня происходит, не стал дожидаться моего следующего вопроса, а заговорил сам. Он сказал, что пришёл сделать мне предложение.
Я чуть было не ляпнул: От которого я не смогу отказаться?
Мне действительно стало смешно. Сразу вспомнилось: сделка с дьяволом. И вообще, всё это казалось каким-то… да глупо всё оно было.
У меня не было страха. Потому что по опыту предыдущих с ним «встреч», хотя они были и не такими явными и уж тем более без разговоров, я знал, что он не может причинить мне никако&a
Vasta
#19
У меня не было страха. Потому что по опыту предыдущих с ним «встреч», хотя они были и не такими явными и уж тем более без разговоров, я знал, что он не может причинить мне никакого физического вреда. Более того, он даже совсем не заинтересован в этом. Поэтому мне было смешно и, одновременно, - чего греха таить? – любопытно. Но в то же время я опасался, что он может заманить меня в какую-то ловушку.

Он, словно зная о моих переживаниях, заявил, что он никогда не лжёт. И добавил идиоматическое выражение из ностратического языка: mar gatwut naya guw-ir ne phar. Которое можно перевести, как: ставит западню тот, кто не может обогнать добычу.
Только не надо спрашивать, откуда мне знаком этот язык, - я понятия об этом не имею. Кроме того, знаком он мне лишь во снах. В бодрствующем состоянии мне приходится напрягать достаточные усилия, чтобы записать. Да и то я не на сто процентов уверен, что правильно это делаю.
Забегая вперёд, замечу, что так мы и «разговаривали», - двуязыко. В основном – на русском. Но порой он вставлял какие-нибудь идиоматические выражения из ностратического.

Каким-то образом я знал, что он говорит правду. И даже знал, почему это так.
Им нет никакой нужды врать. Они несравнимо сильнее нас. И мы пользуемся ИХ разумом. Словно арендаторы . Так что им нет ни малейшей нужды хитрить, извращаться или лгать. Они способны загнать нас в полную жопу, просто говоря правду. Ведь правда нам так не нравится!
И снова, словно зная мои мысли, он сказал:
- Вы настолько ревнивы, глупы, самовлюблённые и тщеславные, что сами куёте для себя наилучшие ошейники.

А потом, без всякого перехода, сделал мне своё предложение.
Пересказывать не стану. Тем более что я всё равно сразу же отказался. Не потому, что я какой-то там супер-воин. Просто оно было какое-то нелепое, что ли. Если совсем честно, то где-то в глубине души я ожидал чего-то типа мирового господства . Ну, важность, она ж неистребима!
Кстати, только проснувшись, я осознал, что я так ведь и не узнал, чего же он хочет от меня взамен. Как только я сказал нет, вопрос словно был «снят с повестки дня». Возможно, я сам был виноват в этом, потому что меня вдруг страшно заинтересовало вот что. Я спросил:
- А вы случайно не делали какое-то предложение Кастанеде?

Я старался спрашивать спокойно, но внутри прямо таки трясся от нетерпения.
- Делал, - просто ответил он. И словно предвосхищая мой следующий вопрос, добавил: - Он отказался.

После небольшой паузы, во время которой я лихорадочно обдумывал, как бы мне правильнее сформулировать следующий вопрос, он заявил вдруг, имея в виду Карлоса:
- Но потом он всё равно загнал себя в ловушку. И мне это ничего не стоило. Здесь он снова употребил ностратическую идиому: wir tyhar ne at guw phul. Дословно: копьё промазало, но зверь упал.

Я поинтересовался, почему так случилось, не очень надеясь, что он ответит. Но он ответил. Бык сказал, что Карлосу «помогли» люди. Буквально он сказал: naw-khang many. Что можно перевести, как: напели вожделение.
Я не совсем понял этой фразы и поэтому попросил объяснить подробнее. Но он отказался.
Учитывая, что он ведь сам утверждал, что не может лгать, я позволил себе уточнить, не потому ли он не хочет говорить об этом, что его рассказ мог бы пойти на пользу мне самому.
Он ответил, что рассказ о Кастанеде никоим образом не может пойти мне на пользу.
Я возразил:
- Почему же? Ведь рассказы самого Кастанеды о его встречах с Доном Хуаном очень даже помогли мне!
Тут меня осенило, и я сразу спросил:
- Или всё это Кастанеда выдумал?

Бык ответил, что всё, что описал Кастанеда, было правдой. Кроме одного, - никакого тенсегрити Дон Хуан ему не преподавал. Но сам Дон Хуан реально существовал на этой планете.

Меня охватило страшное волнение. Дело в том, что вопрос об «истинности» текстов КК я, как и все, задавал себе не раз. И моё отношение к его текстам можно разделить на три периода:
сначала я просто не имел какого-то определённого отношения к ним и только удивлялся совпадению множества «моментов», описанных КК с моим собственным опытом и восхищался точностью его формулировок в тех «местах», где сам я плавал, не умея подобрать слова;
потом я полагал, что Кастанеда всё это «сочинил», но поскольку сам я к тому времени уже стал «проникать в миф» , то это не имело никакого значения. Иначе говоря, в «пространстве мифа» не важно, случились ли все эти события реально или это только «художественное произведение»;
и, в конце концов, ко мне пришло полное знание и абсолютная уверенность, что всё это реально.

Так что Бык вроде бы ничего нового для меня и не сказал, но получить подтверждение из «уст» Летуна…
Хотя, не будь я от природы туповатый, я бы мог сообразить, что ОН САМ уже является подтверждением
В общем, как бы там ни было, но я задёргался и с разочарованием начал ощущать, что сейчас проснусь. Я почувствовал, как изменило положение моё тело в кресле, как оно поправило на себе куртку, которую я предусмотрительно накинул, потому как после таких дневных «оттягиваний» частенько просыпаешься озябшим.

Я сильно не хотел просыпаться, но смог контролировать силу этого желания так, чтобы именно его наличие и не привело к пробуждению. И удача улыбнулась мне. Я не проснулся.
В том, чтобы не проснуться или даже проснуться, но потом снова заснуть, - нет никакого подвига. Но «заснуть в то же место», - для меня удача. Потому как не так часто случается.
Короче говоря, я снова был в тех горах с Быком.
Собрав всю свою волю, чтобы волнением не нарушать «настроение момента», я задал вопрос, который иногда возникал у меня. Я спросил:
- Но разве вам не повредили тексты КК? Как вы вообще могли допустить их появление?
- Khal ne guw-ir sagna guw-ur in gatwut , - ответил Бык. То есть: отпущенный зверь привёл к ловушке всю стаю.

Я попросил его объяснить подробнее, что он имеет в виду. Он сказал, что количество тех людей, которым тексты КК «раскрыли глаза» (буквально он сказал: baw khany, - быть воспринимающим, знатьwink не идёт ни в какое сравнение с той массой народу, которая, благодаря этим текстам, превратилась всего лишь в «более изысканную пищу».
Я спросил:
- Но кому-то всё-таки удалось обрести свободу?

Бык ответил, что, если я имею в виду, - посредством текстов КК, - то можно сказать, что никому. И добавил, что он не ведёт, разумеется, какого-то статистического учёта, но наверняка знает, что для него самого книги КК принесли несравненно больше пользы, чем какого-то "убытка".
Здесь меня осенило ещё раз, хотя вроде и не совсем в тему. Я поинтересовался, а не делали ли они какого-то предложения и Дону Хуану?
Он ответил, что нет, никогда. И, в свою очередь, поинтересовался, не отношусь ли я к этим предложениям, как к чему-то типа «искушения дьявола»?
Я должен был признать, что примерно так их и воспринимаю.
Он сказал, что я заблуждаюсь, и что его предложение было сделано с целью помочь мне.
Vasta
#20
Я усмехнулся и сказал, что не верю этому. Бык напомнил, что он не лжёт. На что я возразил, что это ничего не меняет, поскольку наши с ним понятия о моей «пользе» могут существенно различаться.
Он отметил, что замечание моё справедливое, но заверил меня ещё раз, что его предложение не делалось с целью заморочить меня или «совратить с пути истинного».
Я поинтересовался, с какой стати им заботиться обо мне? Он, казалось, не хотел отвечать и сказал, что я не смогу понять этого. Тогда я напомнил ему, что он ведь утверждает, что не может лгать. Бык бросил на меня странный взгляд и сказал, что это его утверждение не значило ведь, что он обязан отвечать на все мои вопросы.
Я вынужден был согласиться с этим. И попытался идти обходным путём. То есть, спрашивать не о себе лично, а так сказать – вообще. Я поинтересовался:
- Но разве вам не мешал сам Дон Хуан? Люди его линии? Или вообще те, что ищут свободы? Как бы мало их ни было, но вдруг эта, с вашей точки зрения «зараза», каким-то чудом начала бы распространяться на бОльшее количество людей?
- Тебе не стоит так легкомысленно рассуждать о «нашей точке зрения», - ответил Бык. – Ты не можешь её знать, и поэтому просто подставляешь себя самого на моё место и пытаешься делать какие-то выводы.

Он что-то продолжал говорить, но я вдруг отвлёкся. Я обратил внимание, что я, в разговоре с ним, постоянно употребляю множественное число по отношению к летунам, а Бык всегда говорит в единственном числе, словно это именно он сам, тот, который сейчас стоит передо мною, делал предложение Кастанеде и тому подобное. Меня заинтересовал этот момент, и что-то внутри меня «пояснило», что мне не следует отвлекаться на это. Поскольку попытки понять «организацию» летунов в данный момент уведут меня прочь от, возможно, более важных моментов, которые у меня теперь есть шанс прояснить. Это «что-то внутри меня» добавило, что сейчас я могу рассматривать Быка просто как некий «собирательный образ» летуна и не отвлекаться.
Я снова стал слушать, что говорит Бык.
- Я могу попробовать дать тебе такой пример, - продолжал он свою «речь», часть которой я проворонил. – Вы ведь тоже выращиваете себе пищу? Например, - свиней? Представь, что на твоей ферме появилась свинья, которая не просто хрюкает, а начинает произносить какие-то вполне членораздельные слова или даже фразы. Разве ты стал бы делать из неё отбивные?
- Именно поэтому вы перестаёте поедать свечение магов, подобных Дону Хуану? – догадался я.
- Чепуха, - возразил Бык. – Я ведь совсем не об этом говорил. Но если тебя так заботит судьба тех, кого ты называешь магами, то я тебе приведу другой пример, хотя и из той же самой свиной темы. Маги это, например, те свиньи, которые не просто научились разговаривать. Они сумели отрастить крылья и убраться из свинарника. Мне самому это может быть удивительно и досадно, но я не могу с этим ничего поделать… Впрочем, досадно мне не бывает. Досада, - это ваше ощущение.
- Но тогда кто же такие те, которые, по твоим словам, научились говорить? – недоумевал я.
- Это такие, как, например, ты, - сказал Бык и замолчал.

Поскольку, как я уже упоминал выше, летунам не свойственно чувство юмора, фраза эта прозвучала как-то мрачно. Я даже разозлился почему-то и решил, что теперь-то я его поймаю.
- И, стало быть, таким вот «разговорившимся» вы делаете предложение с целью научить их ещё и отращивать крылья? – ехидно спросил я.

Бык какое-то время молчал. Но где-то внутри я знал, что он молчит вовсе не потому, что мне удалось загнать его в угол. Он просто пытался подобрать такие слова, чтобы я понял его. Наконец он сказал:
- Я не могу помочь свинье отрастить крылья. Я могу только создать ей более подходящие для этого условия, - переместить в другой свинарник или вообще на лужайку. Именно так и надо расценивать мои предложения.
- Но ты лжёшь! – воскликнул я. – Зачем тебе это? С какой стати тебе заботится обо мне или о ком-то другом, кто хочет избавиться от тебя?
- А с какой стати ты решил, что я забочусь о тебе или о ком-то другом? – спокойно возразил Бык. – Я ведь уже предупредил, чтобы ты не пытался проецировать самого себя на моё место и делать выводы. Ты не можешь понять моих целей и решений…

У меня внутри заваривалась какая-то каша. Я был растерян и, казалось, стал терять «нить беседы». А тут ещё, как назло, этажом выше снова включили эту электрическую сволочь.
Начиная чувствовать, что вот-вот проснусь, я разозлился и дал самому себе команду считать, что это просто пришла ночная смена лесорубов. Как ни странно, но это сработало! Я даже чуть было не рассмеялся, но тут же вернул себя в «настроение момента».
Всё снова было спокойно. Я был в горах. Передо мной стоял Бык. А чуть выше и левее валила деревья ночная команда лесорубов.

Я сказал Быку, что, возможно, я действительно не способен понять его целей и решений, но то, КАК или, точнее, КАКИМИ я увидел Летунов, не позволяет мне принимать за чистую монету его желание мне помочь. И, чтобы не оставалось никаких сомнений, я спросил, не станет ли он отрицать, что они «используют» нашу светимость? Я не сказал «пожирают», потому что уже самое первое моё видение Летунов дало мне возможность осознать, что это слово не совсем верно отражает суть происходящего.
Бык спокойно ответил, что я совершенно прав насчёт наших с ними отношений (тут он сделал небольшую паузу, словно фраза эта должна была нести шуточный контекст, но мне не было смешноwink. Однако, по его словам, я не учитываю некоторые моменты, которые могли бы подсказать мне, что он действительно не лжёт, и что его предложение было лишено какой-либо «ловушки».
- И что это за моменты? – спросил я с иронией.
- У нас с вами общий враг, - заявил он, впервые употребив по отношению к себе множественное число. – А другой момент заключается в общемдля всех осознающих существ чувстве, которое является едва ли не основным побудительным мотивом их существования.

Я не понял этих его утверждений и потребовал объяснений.
Бык терпеливо пояснил, что нашим с ними общим врагом является то, что в традиции Дона Хуана принято называть Орлом. И что если бы я не индульгировал (снова пауза в расчёте на шуткуwink в своём отвращении от видения летунов, то увидел бы и то, что, отбирая нашу светимость они, таким способом, просто продлевают своё собственное существование на такой отрезок времени, который, по сравнению с длиной нашей жизни, кажется едва ли не бесконечным.
Когда он сказал это, я вдруг осознал, что уже знал об этом их «трюке», но, как верно заметил Бык, пропустил всё мимо внимания, увлечённый своим негативным отношением к ним.
Он заметил, что они, в точности как и мы, являются такими же «пленниками» Орла.

Я заявил, что этот факт никоим образом не оправдывает их в моих глазах. На что Бык сухо ответил, что ему плевать, как всё это для меня выглядит.
Этими словами он словно вернул меня в реальность. В том смысле, что я уже начинал индульгировать в том, что Бык, дескать, пытается, типа, установить со мной некие «дружеские отношения» или, по меньшей мере, как-то оправдаться в своём нехорошем поведении по отношению к нам.
Последняя его фраза моментально поставила меня на место. Быку не было до меня никакого дела. Он просто описывал «положение вещей», а «эмоциональную окраску» этим его описаниям придавал я сам. И снова, как последний идиот, подставлял себя на его место, откуда и взялось это нелепое ощущение его «доброжелательности» и «миролюбия».

Чтобы унять чувство досады, вы&#10
Vasta
#21
Я заявил, что этот факт никоим образом не оправдывает их в моих глазах. На что Бык сухо ответил, что ему плевать, как всё это для меня выглядит.
Этими словами он словно вернул меня в реальность. В том смысле, что я уже начинал индульгировать в том, что Бык, дескать, пытается, типа, установить со мной некие «дружеские отношения» или, по меньшей мере, как-то оправдаться в своём нехорошем поведении по отношению к нам.
Последняя его фраза моментально поставила меня на место. Быку не было до меня никакого дела. Он просто описывал «положение вещей», а «эмоциональную окраску» этим его описаниям придавал я сам. И снова, как последний идиот, подставлял себя на его место, откуда и взялось это нелепое ощущение его «доброжелательности» и «миролюбия».

Чтобы унять чувство досады, вызванное собственным идиотизмом, я поспешил спросить о том, что же он имел в виду под «другим моментом». Какое именно чувство он называет общим для всех осознающих существ?
- Вспомни свинарник, - посоветовал Бык. – И поросёнка, который, вдруг, заговорил. Что ты испытал бы?
- Пожалуй, удивление, - ответил я неуверенно, а потом добавил твёрдо, - Да что там удивление! Честно сказать, я, наверное, был бы шокирован!
- Не то! – возразил Бык. – Ты снова индульгируешь в эмоциях! Я спрашиваю о другом.
- О чём же? – недоумённо спросил я.

Бык, казалось, вздохнул.
- Разве тебе не стало бы любопытно? Тебе не было бы интересно, как и почему такое случилось? – спросил он.
- Чёрт, разумеется! – подтвердил я.
- Вот и я об этом, - казалось снова вздохнул он, но на этот раз облегчённо. – Интерес, любопытство, - вот что является общим для всех осознающих существ. С той лишь разницей, что у вас этот интерес всегда окрашен какими-то эмоциями. Вы можете, например, завидовать своему объекту любопытства или интереса. Или начать перед ним преклоняться. Можете его возлюбить или, наоборот, возненавидеть…
- Возненавидеть свинью на крыльях, - это замечательно! – хмуро перебил его я.
- А как насчёт позавидовать? – поставил он меня на место и продолжал: - Мой же интерес свободен от каких-либо эмоций. Именно поэтому я могу выделить такому поросёнку отдельное стойло или даже поселить его на цветущей лужайке. Но вовсе не потому, что воспылаю, вдруг, к нему некой привязанностью. Мне плевать на него. Всё, что мне интересно, так это посмотреть, что из этого всего получится…

Какое-то время я хмуро молчал. Мне всё-таки трудно было расставаться с последними иллюзиями насчёт его отношения ко мне. То, что он разговаривал со мною и даже сделал какое-то (пусть и нелепое на мой взглядwink предложение, казалось, должно было говорить о каком-то его участии во мне ЛИЧНО. Но приходилось осознавать, что это не так.
Что-то внутри меня словно потрепало меня по плечу и сказало, что именно так и обстоят дела. Летуну я лично совершенно безразличен. И он рассматривает только некий ПРИНЦИП, которым я «руководствуюсь» в своей жизни. Только этот принцип и представляет для него интерес. А сам я… Сам я для него ещё более пустое место, чем многоточие.

Внутри меня накручивался какой-то вопрос, но Бык, словно снова прочитав мои мысли, сам заговорил на эту тему.
- Кастанеда не совсем верно описал мои с вами «взаимоотношения», - сказал он. – А возможно и сам Дон Хуан ввёл его в это заблуждение. Он писал, что мы дали вам систему убеждений, представления о добре и зле и даже нравы вашего общества. Это клевета!

Он сделал внушительную паузу после своего восклицания о клевете, словно давая мне возможность оценить шутку и рассмеяться. Но я просто ждал продолжения. Тогда он продолжил:
- Я дал вам только свой Разум. А тот культ, фетиш который вы из него сделали, - ваша собственная заслуга. Алчными, трусливыми, самодовольными, завистливыми, косными и эгоцентричными вы сделали себя сами. Не могу сказать, что это не входило в мои планы. Ещё как входило! Но я не смог бы ничего сделать против вашей собственной воли.
Я дал вам только орудие. Орудие превосходное, прекрасное орудие! Орудие, которым я пользуюсь сам. Никто не виноват, что вы не сумели им правильно воспользоваться.
- Так может, не стоило давать ружьё детям? – огрызнулся я.
- А это уже детские трудности, - холодно возразил он. – Ты снова ставишь себя на моё место и пытаешься взывать к какой-то совести, да?

Я промолчал.
- В одном Дон Хуан был прав, - заявил Бык. – Эта вселенная, - вселенная хищников. В остальном же, что касается того, что именно вам было дано, он основательно напутал. Впрочем, как я подозреваю, его не особенно и интересовала точность формулировок. Вполне возможно, он прекрасно осознавал, каким образом обстоят дела в действительности. Но по какой-то причине решил преподать Карлосу урок именно в такой форме. Что ж, это прекрасная возможность для дальнейшего потакания своему идиотизму. Ведь вы ни в чём не виноваты! Виноваты проклятые летуны!

У меня возникло сразу два вопроса, и я забеспокоился, что пока стану разбираться с одним вопросом, - забуду другой. Поэтому, чтобы не забыть второй вопрос, я, присев на корточки, начертил определённый знак пальцем на каменистой почве, как обычно делал это в реале. Бык, казалось, с интересом наблюдал за моими действиями.
Я не стал снова подниматься на ноги, а удобно уселся и задал вопрос, который меня интересовал больше.
- Ты говоришь о Доне Хуане так, что складывается впечатление, что ты не знал в точности ни его мыслей, ни намерений. В то же время, пока мы тут болтаем, я уже не раз отмечал, что ты буквально читаешь мои мысли. Чем это можно объяснить?
- Что именно объяснить? – то ли не понял, то ли сделал вид, что не понимает Бык.
- Ты можешь читать мои мысли? – напрямую спросил я.
- Когда ты пользуешься моим разумом, я, конечно же, знаю, что происходит внутри тебя. Но когда ты выходишь из пространства разума в пространство воли, я могу только видеть, что с тобой что-то происходит. Но что именно, - не знаю в точности. Мне не хватает данных.

Тут меня осенило, и я сделал предположение, что он именно поэтому так неопределённо говорит о действиях и намерениях Дона Хуана, - потому что тот большую часть времени находился в пространстве воли?
Бык подтвердил мою догадку.


[Muudetud: 7-2-2009 VironShaman]
Vasta
#22
- Дон Хуан говорил, что светящаяся оболочка осознания мага становится невкусной для летунов. Это действительно так? – спросил я.
- Правильнее было бы сказать, - несъедобной, - поправил он и снова сделал паузу в расчёте, что это прозвучит как шутка. – Такой человек словно выходит из сферы моего влияния. Что я могу сделать со свиньёй, которая отрастила крылья, перестала подчиняться законам свинарника и улетела прочь?

Он словно вздохнул, а потом добавил:
- Заметь, законы этого свинарника устанавливаю не я! Это вы сами…

Какое-то время мы молчали. Потом он спросил, - что это я там чертил на земле прутиком?
Я сказал, что чертил не прутиком, а пальцем. Он возразил, что видел прутик. Он выделил слово «видел» интонационно, и я сразу же вспомнил о том вопросе, который вертелся у меня с самого начала нашей с ним «беседы». Я спросил:
- В самом начале я так понял, что вы способны видеть? Подобно тому, как видят маги?

Он ответил, что не может в точности знать, как именно видят маги. Но, судя по описаниям Кастанеды, они, действительно, видят каким-то похожим образом. Во всяком случае, он не нашёл ничего нового или неожиданного для себя в текстах Кастанеды. Для него самого то, что там называлось видением, является обычным режимом восприятия.
(Я уточнил, - он что, читал книги КК?
Бык ответил, что делал это, но совсем не так, как читаем мы.)
Тогда я высказал следующее своё предположение о том, что, в таком случае, ему, возможно, нужно «настраиваться» на смотрение точно так же, как нам на видение?
Бык сказал, что он не способен смотреть точно так же, как это делаем мы. И что ему действительно нужно «переключаться» из режима видения в режим смотрения. Но он не может, а может быть просто не хочет, собрать картинку смотрения точно такую же, какую собираем мы. Он сказал, что, например, меня сейчас он «смотрит», как некое светлое, продолговатое пятно, имеющее объём и совершенно непривлекательное с виду.
Я усмехнулся и сказал, что это забавно, что оба мы друг другу представляемся непривлекательными пятнами. Только он – чёрным, а я – светлым.
Бык возразил, что в этом нет ничего забавного или удивительного. И уж тем более не стоило бы делать какие-то выводы, основываясь на нашей с ним чёрно-белой дифференциации. Это просто разная скорость восприятия.
- Я воспринимаю гораздо быстрее, чем ты, - заключил он. – Только и всего.

Он снова спросил меня о том, что я там чертил на земле. И я попытался сформулировать тот вопрос, который хотел задать после вопроса о Доне Хуане.
- Ну, хорошо, - начал я. – Допустим, мы сами виноваты в том положении «жрачки», в котором находимся. Но разве вы не прикладываете никаких усилий к тому, чтобы сохранить это status quo?
- Тут трудно ответить однозначно, - Бык, казалось, даже переступил с ноги на ногу. – Скажем так: я сам не прикладываю к этому усилий. Но есть люди, которые, как принято у вас говорить, льют воду на мою мельницу.
- Это те люди, которым вы делали предложения? – поинтересовался я.
- Да зачем же? – он вроде как даже удивился. – Если бы ты правильно относился ко всему происходящему, то понял бы, что моё предложение вовсе не имело задачи сделать тебя кем-то, типа «агента влияния».
- Я хотел узнать, - поправился я, - Не означают ли твои слова, что все эти льющие воду действуют по какой-то твоей команде?
- Чепуха! – возразил он. – Они льют эту воду потому, что так им спокойнее, уютнее и комфортнее существовать. Мир, при таком их обращении, принимает ясные и понятные черты. И всё, включая этого придурка-Духа, становится подвластным взаимодействию, вычислению и раскладыванию по полочкам. Так что получается, что воду они льют по самому искреннему своему желанию. Но, при этом, на мою мельницу. Да ты же сам об этом писал! – воскликнул вдруг он и даже издал какой-то односложный хрюканутый звук, который, весьма возможно, должен был означать смех.
- Когда? – удивился я.
- Совсем недавно. На форуме, - подсказал он.

Я моментально вспомнил. Но воспоминание о форуме едва не слило меня обратно в реал. Чтобы этого избежать, я приложил ладони к каменистой почве и постарался погрузиться в ощущение от прикосновения. Странно, но почва была тёплой, почти горячей.
Я понял всё, о чём он сказал. Но одна мысль всё-таки не давала мне покоя. Мысль была идиотская, - я даже сам прекрасно осознавал её идиотизм. Но мне почему-то очень зудело её озвучить.
- И всё-таки… - нерешительно начал я. – Может быть я просто не знаю, как это точно сформулировать, но порой мне кажется, что есть люди, которым вы словно «нашёптываете» их идеи. Во всяком случае, вольно или невольно, такие люди, на мой взгляд, как раз и являются вашими «агентами влияния»… Что ты можешь сказать, например, о Пипе?

Мне показалось, что он даже повеселел.
- Пипа слишком откровенна, чтобы быть, как ты говоришь, моим агентом влияния. Он употребил ностратическое идиоматическое выражение nat hang-thar lakh da-dal dig, то есть, - женщина, которая слишком широко раздвигает ноги при рыбной ловле.
Куда более эффективны люди типа Ксендзюка или Ома, или им подобные, - пишущие совершенно искренние книги о том, как нам удачнее сохранить существующее положение и при этом утешать себя иллюзиями, будто мы что-то меняем и двигаемся по какому-то Пути.

От неожиданности я даже вскочил на ноги. Правда, сразу же сел обратно. Собственно, ничего нового для меня он вроде как и не сказал. Но то, с какой прямотой он выразил терзавшие меня порой сомнения, произвело своё впечатление.
- Я ведь говорил тебе, что вы очень не любите и не хотите правды, - заметил Бык. – Поэтому нет никакой нужды лгать. Правда – убийственна для вас. И всё, что вы делаете, так это всю жизнь пытаетесь её избежать, выстроив уютный мирок, - с наречением себя воинами, с походами за силой, с навешиванием себе лычек сталкера, сновидящего, а то и нагваля. Взаимодействуете с Духом, проводите его посредством того, что вы гордо именуете своим творчеством… И чего это ты так разволновался? Хочешь сказать, что для тебя это – новость?

Я ответил, что меня действительно взволновала его безаппеляционность по поводу книг Ксендзюка или Ома.
Бык возразил, что всё это очевидно. И только наше нежелание принять реальность загоняет нас в ловушку, которую мы сами же себе и выстраиваем.
Vasta
#23
- Позволь процитировать тебе твоего любимчика, - казалось ухмыльнулся он.

Он, каким-то гнусавым «голосом» продекламировал:
Я углубился в литературу о мифах и легендах. Это занятие породило во мне никогда прежде не испытанное ощущение: каждая из прочитанных мною книг была интерпретацией мифов и легенд. В каждой из них обнаруживалось присутствие одного и того же склада ума. Книги отличались стилистикой, но скрытая за словами тенденция была в точности одной и той же; при том даже, что темой этих книг были столь отвлеченные вещи, как мифы и легенды, авторы всегда ухитрялись вставить словечко о себе. Эта характерная для всех книг тенденция не объяснялась сходством их тематики; это было услужение самому себе.

Я, конечно же, помнил этот фрагмент из десятой книги КК, но не очень понял, к чему это он.
- Но ведь ни АПК, ни Ом не пишут о себе! – возразил я.
- От тебя ускользает смысл! – укорил Бык. – Дело не в этом «себя». Смысл в этом присутствии одного и того же склада ума. Оба они пишут об одном и том же, - как уберечься от Иного. Только Ксендзюк делает это более изысканно. И его книги кажутся более «в духе» книг КК. Но на самом деле это не так.
- Не понимаю! – воскликнул я таким тоном, каким, наверное, Станиславский кричал своё - Не верю!
- Да всё ты понимаешь! – отмахнулся хвостом Бык. – Не притворяйся! Все эти авторы совершают такую же «подмену», которую всё время сейчас пытался совершать ты. И точно так же, как ты подставлял себя на моё место и пытался делать выводы о моих целях, не являясь мною, точно так же они ставят себя, например, на место Дона Хуана или Кастанеды и принимаются рассуждать о том, о чём, в сущности, не имеют ни малейшего представления. Если, конечно, не принимать за истинное понимание те умственно-чувственные спекуляции по поводу Реальности, которые у них имеются. Как у существ, бесспорно, разумных, - заключил он и снова издал то однократное похрюкивание, похожее на смех.

Я возразил, что люди просто пытаются разобраться. Он, с готовность, согласился:
- Ага. Именно – разобраться! Это любимейшее и первейшее занятие в свинарнике, - разбираться. И зачем мне даже изгородь ставить вокруг? Вы прекрасно держите друг друга на поводке своих разбирательств. И даже если ткнуть вас прямо носом в ловушку, вы всё равно будете продолжать принимать её за что-то важное и продвинутое, - за какой-то Путь, например.
Вы так ловко избегаете правды о собственных подменах! Вы охотно согласитесь, что нагуаль – непостижим. Тональ – то же самое. Но тут же примитесь вычислять уровни нагуаля и вытаскивать из этого нагуаля тональ. Чем так основательно разрушаете эти "концепции" Дона Хуана, что даже я сам не сумел бы сделать это лучше.
В действительности вы не читаете текстов КК, вы читаете то, что вам в них нравится. А потому легко находите всякие соответствия, аналогии и общие места между тем, что у вас принято называть духовные учения…

Я, казалось, выдохся. И не хотел больше слушать. Но Бык, словно инквизитор, продолжал:
- Те книги, которые вы читаете и изучаете, в действительности, только отвлекают ваше внимание от того, что действительно является важным. Впрочем, вы уже научились и на это находить щит, - не важно ничто, так ведь? А поэтому, почему бы и не проводить большую часть времени в форумах и чатах, например? Ведь здесь так уютно рассуждать о всяких важных духовных вопросах. А главное, не требуется совершать никаких поступков. Ведь быть свидетелем нагуаля, - занятие не из приятных. Куда удобнее порассуждать о его уровнях, а заодно навесить себе значок воина-отличника магической службы, а то и вообще мага, достигшего своей воли.
Куда удобнее попрактиковать сталкинг в форуме и одолеть противника на Арене, ублажая себя мыслью о том, что это - реальная победа. Особенно когда окружающие подбадривают уверениями о том, что виртуальный сталкинг это, дескать, этакая тренировка, равноценная реальности.
Вы как дети, - заключил вдруг он. И, помолчав мгновение, добавил, - Только грязные, тупые, самодовольные и завистливые…

Я молчал. И хотя я мог утешать себя мыслью, что говорил он ведь не обо мне лично, и что я сам не пишу никаких таких книжек, но это было слабое утешение. Я знал, что я точно такой же, - тупой, вонючий, хвастливый, тщеславный, обидчивый и завистливый.

-Вы в ловушке, - как-то тихо сказал вдруг Бык, - В безвыходной ловушке. И знаешь, почему она без выхода?
Это был явно риторический вопрос, поэтому я промолчал.
- Потому что это ваша собственная ловушка. Никто вас туда не загонял. Не надо пенять на меня. Я могу кричать вам прямо в ухо. Но я ведь враг, правда? Искусство сталкинга… Искусство сновидения… - протянул он пародийно-мечтательно. – Вы преуспели только в одном искусстве, - искусстве одурачивания себя. Впрочем…

Он вдруг словно повеселел и, как мне показалось, даже пару раз взмахнул хвостом.
- Преуспели вы и в том, как лить воду так, чтобы никто не догадался о том, что вы просто льёте воду, вместо того, чтобы идти домой.
И никто и не догадывается. Даже вы сами! А это, что ни говори, - ого-го какое искусство!

Дальше у нас произошла короткая беседа, которая касалась меня лично, а поэтому не стану воспроизводить её.

Закончилось всё на такой фразе:
- Но и ты, что ни говори, странное существо! – улыбнулся я. – Кто назовёт разумным того, кто разговаривает с собственной пищей?
- А ты уверен, что ты действительно говорил с Летуном? – спросил Бык и вдруг рассмеялся.

Смех его был неожиданным, похожим на какое-то похрюкивание с перекаркиванием. Он словно вдавил мою задницу глубже в почву, и тут же изменилась картинка сна.
Горы и долина пропали, а я оказался сидящим перед большим киноэкраном, на котором мимо меня, двигаясь справа налево, медленно проходил бык. Камера снимала среднюю часть его тела. Было видно его полувозбужденное (указывающее на без четверти восемьwink причинное место. На его прике, примерно посередине, сияло золотое кольцо, к которому был прикреплён золотой колокольчик, мелодично позвякивающий от движений быка…

Резко зазвонил телефон. Я вскочил с кресла и помчался в другую комнату, где на рабочем столе лежала моя мобила. По пути у меня мелькнула картинка бегущего за морковкой осла, на спине которого сидела голая девушка.
А когда я поднял трубку, то вообще расхохотался, - звонила моя любовница.
Mõnusat lugemist kes oskab.
Vasta
#24
MM, vene keelt ei mõika ja olen kindel, et nii mõnigi ei mõika, võisk mingi lühikokkuvõtte teha.
Vasta
#25
Carlos Castaneda raamatuid on eesti keeleski raske lugeda ja neist aru saada. Need nõuavad alguses tõsist pingutust! Tõsi - hiljem läheb juba kergemaks, kui asja sees olla!
Imestan, et ehkki para-web kubiseb teemadest, kus Casteda raamatutest ja vaimsetest tõdedest juttu, ei leidnud ainsatki teemat, kus oleks öeldud, kes on Castaneda ise.
Et seda viga parandada, siis neile, kes ei tea:

http://et.wikipedia.org/wiki/Carlos_Castaneda

To VironShaman: kõik ei ole nii targad, et teeksid vahet don Juanil ja donžuanil! Iga teema alguses ei teeks paha seletada, millest ja kelle suust jutt tuleb.

Kuna eesti keelde on minu teada tõlgitud juba ammu kõik 13 Castaneda raamatut (eesti vikis puudulikud andmed!) ja lisaks veel Castaneda õpilaste teosed, siis missugusest raamatust jutt käib? Tõsi, "Magical Passes" on vist veel tõlkimata?

To blikz: Tegemist siis selles teemas indiaani nõia nagual Don Juan Matusega , kelle õpilane Castaneda oli!
Esmatutvumiseks sobib ehk see link kõige paremini:

http://www.hot.ee/vaata/raamid.html
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat