•  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 11
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 2Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Orioni grupi maavälised tehnoloogiad ja teised salastatud pr
#26
Siin tuleb huvitav võrdlus kahest omavahel seostamatust allikast hallide ja teiste kohta, ikka uued vaated Orioni impeeriumi tegelikele tegudele maal.
На рубеже тысячелетий в прессе стали широко появляться статьи о контрабанде человеческих органов в иные миры. Земной криминал расширил свою сферу и перебрался в космос, а может быть, наоборот — спустился на Землю.

Короче говоря…

Восемь лет Спаркс был так близок с инопланетянами, что «мог, — по его словам, — чувствовать запах тухлых яиц, идущий от их кожи», и он полагает, что кое-что знает об их жизни. Но эти знания таковы, что от них возникает больше вопросов, чем ответов.
Спаркс рассказывает: «Не знаю, почему, но в половине четвертого утра я проснулся и почувствовал, как что-то начало вращаться в глубине живота и стало подниматься к груди. Сердце билось очень часто. В голове что-то стонало, пронзительно свистело, всхлипывало. И я ощущал такой страх, будто сей час должен был умереть. Потом я почувствовал страшное ускорение, сменившееся чувством падения, куда — не знаю. Оказалось, — на борт космического корабля». Такое повторялось со Спарксом не раз и всегда примерно одинаково.

В 2000 году, сообщал журнал «Уорлд Уикли Ньюс», в обломках НЛО, обнаруженного на дне океана недалеко от берега близ города Сан-Диего, водолазы военно-морских сил США нашли части и органы земных животных, а также два человеческих трупа.

«Обломки были разбросаны по дну океана на территории в две морские мили в диаметре. Здесь были предметы размером с пивную банку и несколько размером с автомобильный гараж, — сообщает пожелавший остаться неизвестным источник информации. — Там было несколько объектов цилиндрической формы, привлекших внимание водолазов. Один из цилиндров был открыт. Внутри него находилось до тысячи различных органов и частей тела, принадлежавших как животным (в основном крупному рогатому скотуwink, так и людям. Они были залиты каким-то желеобразным веществом, светившимся сине-зеленым цветом».

Самой страшной находкой были два человеческих тела, также залитые желе и аккуратно упакованные в большие контейнеры. Все это подтверждало, что мрачные истории о похищении людей, краже животных — не бред романистов и кинорежиссеров.

* * *
Эта находка заставила СМИ и исследователей обратить внимание на заявления считавшегося ранее «свихнувшимся на тарелочках» американского уфолога, занимающегося фермерским трудом, Джима Спаркса. Он утверждал, что Высший разум использует низший разум примерно так же, как мы, люди, используем скот. Но, используя скот, мы вынуждены заботиться о нем. Если пастбища будут отравлены, фермер разорится. Он должен наживать свое имущество. Так пишет Спаркс, который 8 лет поддерживает контакты с инопланетянами.

Джим рассказывает о том, как он встречался с космическими пришельцами и как они выглядели. Одни из них маленькие серые, типа чернорабочих, другие — высокие, истинные инопланетяне, надзиратели, и третьи — большие, похожие на рептилий, с человеческим телом и чешуйчатой змеиной кожей.

Себя Спаркс видит в роли переводчика или посредника в общении с внеземными существами.

Восемь лет Спаркс был так близок с инопланетянами, что «мог, — по его словам, — чувствовать запах тухлых яиц, идущий от их кожи», и он полагает, что кое-что знает об их жизни. Но эти знания таковы, что от них возникает больше вопросов, чем ответов.

Спаркс рассказывает: «Не знаю, почему, но в половине четвертого утра я проснулся и почувствовал, как что-то начало вращаться в глубине живота и стало подниматься к груди. Сердце билось очень часто. В голове что-то стонало, пронзительно свистело, всхлипывало. И я ощущал такой страх, будто сей час должен был умереть. Потом я почувствовал страшное ускорение, сменившееся чувством падения, куда — не знаю. Оказалось, — на борт космического корабля». Такое повторялось со Спарксом не раз и всегда примерно одинаково.

Спаркс уверен, что его «падение» происходит в реальном физическом мире: он проходит сквозь стены или потолок и другие препятствия.

— Как это получается у них, я не знаю, — говорит он. — По-моему, здесь используется какое-то поле. Оно начинает воздействовать на вас, и вы чувствуете, будто превратились в магнит или в электричество. Перед вами стена, вы ее видите, но вдруг она становится прозрачной, и вы проходите сквозь нее. Да, вы попадаете в неизвестное людям поле, и оно изменяет вашу физиологию.

Одна из встреч с гуманоидами, похожими на рептилий (уфологи называют их рептоидамиwink, происходила так.

— Меня вытащили из постели, и все шло, как обычно, только не было пугающей скорости. Да и обращались со мной аккуратнее, чем всегда. Я был парализован, но быстро пришел в сознание, хотя моя транспортировка еще не закончилась. Я впервые мог видеть, куда меня доставляют. Я осмотрелся и понял, что нахожусь примерно в трех с половиной метрах над «землей» и медленно опускаюсь. Подо мной раскинулся запущенный парк. А я парю над ним в воздухе, сидя в старомодной кабине, какие бывают на «американских горках».

Ближе к поверхности кабина начала раскачиваться, будто маятник. Создавалось впечатление, что ее направляли к определенному месту посадки. Было темно, но я разглядел силуэты высоких созданий, стоявших полукругом. Перед самой посадкой я потерял сознание. Когда пришел в себя, то с удивлением заметил, что уже стою на ногах и слышу ясные, громкие слова, звучащие в моей голове: «Мы бы дали вам ЭТО, но мы знаем, что оно будет бесполезно, пока вы его не доработаете». Я тотчас понял, что ЭТО означает знание.

Двенадцать рептоидов ростом под два метра стояли, образовав круг, частью которого был Спаркс. Их головы были повернуты к инопланетянину, находившемуся слева от фермера. Единственным источником света в этом странном помещении была голова этого создания. Из этого же света было «вылеплено» и его лицо — это было нечто вроде голограммы человеческого лица. Как он выглядит в действительности, Джим не видел: они сделали ему лицо, чтобы Спарксу было удобнее общаться с ними. Лица остальных рептоидов скрывала тьма.

Увидев, что Спаркс не напуган, рептоид продолжил говорить, не размыкая губ, потому что они общаются телепатическим путем. Смысл его речи сводился к следующему.



!!!Однако правительства не соблюли условия соглашения. Они не стали следовать плану рептоидов, а полученные технологии попытались использовать в военных целях, для разработки новых систем вооружения, которые должны были далеко превзойти все, чем располагают их потенциальные противник.!!!

«Он говорил, а я ощущал ужасный эмоциональный накал, идущий от этих созданий, — продолжает свой рассказ Джим Спаркс. — Меня буквально сжигало чувство огромной потери. Я не удержался и спросил: «Но вы ведь не бросите нас?!» Наступило долгое молчание. И я повторил свой вопрос. Опять молчание, и, наконец, мой сосед заговорил:

— Мы вас не бросим. Сейчас мы решили сосредоточить свое внимание на рядовых гражданах, — вступить в контакт с как можно большим числом их. Они обязаны знать: ваш воздух и вода отравлены, леса, джунгли, — вся растительность умирает. У вас накоплено огромное количество атомного и биологического оружия. Ваша планета перенаселена. Если вы будете и дальше жить по прежним законам, преследовать те же цели, спасение окажется невозможным.

***Существуют иные, экологически безопасные способы получения и использования энергии и необходимых продуктов питания. Способы, которые исключают возможность нанесения вреда &amp
Vasta
#27
Ja nüüd aafrika shamani jutt.
Inimesest on saamas … pingeline on edasi areneda … rohkem hooliv olend. Kuid võõrad ei lähe magama. Nad panevad jälle meid üksteist tapma. Ja ma kardan seda, mis hakkab juhtuma.
Söör, ma võin sulle näidata mitmeid veidraid asju, mida Aafrika rahvas on teinud enda kaitsmiseks Halli võõra vastu. Need asjad, mis meie rahvas teinud on, ei ole ebausust. Need on tulnud hirmsatest isiklikest kogemustest.
Ükspäev ma loodan jagada teiega, söör, minu „võtmise” lugu, nagu me ütleme. Me usume, söör, et Mantindane (kiusaja, nuhtlus), Hallid, on tegelikult Chitauli teenrid. Ja, et nad teevad asju vastupidiselt sellele, mida Valged inimesed mõtlevad — Valged inimesed mõtlevad valesid asju, söör, paljud — et Mantindane katsetavad meiega. Nad EI tee seda. Ma kordan: nad ei tee seda.
Igaüks, kes on käinud läbi nonde olevuste põrgu, ütlevad sulle, et seal pole midagi katselist selles, mida nad teevad. Seal on külm, külm … külmavereline otsus, ja nad ei tee seda, mida nad meile teevad, endale, nad teevad seda … seda, mida nad meile teevad … kõrgemale olevusele, kui nad ise. Palun, söör, kas sa saad anda mulle veidi aega jagada sinuga, lühidalt, mis juhtus minuga?
Oh jah, muidugi, palun. Meil on aega nii palju, kui sa vajad.
Söör, oli tavaline päev, nagu iga teinegi. Oli kaunis päev Ida- Zimbabwe mägedes, mida me kutsume Inyangani’ks. Seal on mäed Ida-Zimbabwe’s.
Niisiis, ma olin saadetud oma õpetaja poolt leidma teatud ürti, mida me tahtsime kasutada ühe väga haige õpetatu tervendamiseks. Ja minu õpetaja, naine, niikutsutud Miss Moyo, oli Ndebele Zimbabwe’st, kunagisest Rhodesia’st.
Ma otsisin seda ürti ja ma ei mõelnud midagi ning ma ei uskunud mingitesse olevustesse. Ma polnud iial varem nendega kohtunud, ja kuigi, me aafriklased usume mitmeid asju, olin ma suur kahtleja, isegi mitte teatud olevused, mida me uskusime tol ajal, sest ma polnud iial enne kohtunud millegi sarnasega.
Ja äkki, söör, ma panin tähele, et temperatuur ümber minu oli langenud, kuigi oli väga kuum Aafrika päev. Äkki ma märkasin, et oli külm ja seal oli, nagu näis nõnda, kirgas sinine udu, pööreldes kõikjal ümber minu, hõljudes minu ja idapoolse maastiku vahele. Ma mäletan ennast imestamas, rumalalt, et mida see asi peaks tähendama, sest olin just hakanud välja kaevama üht ürti, mille olin leidnud.
Äkki ma leidsin ennast väga veidras kohas, kohas, mis sarnanes tunneliga, joonitud metalliga. Ma olin töötanud enne kaevanduses, ja see, kus ma end leidsin, näis olevat kaevanduse tunnel, mis oli joonitud hõbehalli metalliga.
Ma lamasin millelgi, mis näis olevat väga raske ja väga suur tööpink või töölaud, söör. Aga siiski, ma polnud laua küljes kinni. Ma lihtsalt lamasin seal ja mu püksid olid kadunud ja nii ka rasked saapad, mida ma alati kandsin, kui ma kusagil väljas käisin. Ja siis äkki, selles imelikus tunneli sarnases ruumis, nägin miskit, mis näis totter, hall, ilmetu, olevust minu poole tulemas.
Seal olid valgustid, kuid mitte sellised, nagu meie neid tunneme. Nad paistsid paremad kui hõõglambid. Ja seal oli miski kauge sissepääsu kohal, mis tundus olevat kirjutus hõbehallile pinnale, ja nood olevused tulid minu juurde, kuid mina olin hüpnotiseeritud, justkui nõidus oleks mulle pähe pandud.
Kuid ma vaatasin olevusi, kui nad tulid minu juurde. Ma ei teadnud, mis nad on. Ma olin hirmunud, kuid ma ei suutnud liigutada oma käsi ega jalgu. Ma lihtsalt lamasin seal, nagu kits ohvrialtaril. Ja kui olevused jõudsid minu juurde, tundsin ma hirmu enda sees. Nad olid lühikesed olevused, umbes Aafrika pügmeede suurused. Nad olid väga kogukate peadega, peenikeste kätega.
Ma märkasin, söör, sest ma olen kunstnik, et neis olevustes oli kõik valesti, kunstniku vaatenurgast lähtudes. Nende jäsemed olid liiga pikad nende kehadele ja nende kael oli väga peenike ja nende pead olid peaaegu täiskasvanud arbuusi suurused. Neil olid veidrad silmad, mis sarnanesid mingit tüüpi kaitseprillidega. Nende ninad polnud sellised, nagu meil, ainult väikesed augud kahel pool silmadevahelist kumerust. Nende suudel puudusid huuled, ainult kitsad lõiked, nagu oleks habemenuga kasutatud.
Ja kui ma vaatasin noid olevusi, söör, hämmastunud nõiduses, ma tundsin midagi oma pea lähedal, pea kohal. Ja kui ma vaatasin üles, siis oli seal üks teine olevus, veidi suurem kui teised, ja too seisis mu pea kohal ja vaatas alla, mind.
Ma vaatasin üles talle silma ja ma olin täielikult hüpnotiseeritud, ja tead sa, ma olin võlutud. Ma vaatasin tolle silmadesse ja ma märkasin, et olevus tahtis hoida mind vaatamas enda silmadesse. Ma vaatasin ja nägin seda, läbi nonde silmakatete, ma võisin näha nonde olevuste tõelisi silmi, läbi mustade kaitseprillide sarnaste katete. Need silmad olid ümmargused piklike pupillidega, nagu kassil. Ja too ei liigutanud oma pead. Too hingas, ma võisin näha seda. Ma võisin näha ninasõõrmete liikumist, sulgudes ja avanedes. Kuid söör, kui keegi ütleb, et ma haisen nagu see olevus, tõesti, ma virutaks talle näkku.
(Naer)
Olevus haises kujuteldamatult. See oli imelik hais, hingemattev, keemiline, nagu mädamuna ja samas nagu kuum vask [väävel] — väga tugev hais.
Ja olevus nägi, et ma vaatasin teda ning too vaatas alla mind. Ja äkki, ma tundsin kohutavat, jubedat valu oma vasakus reies, justkui mõõk oleks torgatud mu vasakusse reide. Ma karjusin valust, kohutav, karjusin appi oma ema, ja olevus kattis oma käega mu suu. Tead sa, söör, see oli nagu … kui sa tahad teada, mis tunne see oli, palun söör, võta kana jalg, elusa kana, ja pane see vastu oma huuli. Nõnda tundus mu suu peal olevuse käsi. Sellel olid peenikesed sõrmed, milledel oli rohkem lülisid kui mu inimkäel. Ja pöial oli vale koha peal. Iga sõrm lõppes musta küünisega, peaaegu nagu mõnedel Aafrika lindudel. Too „ütles”, et ma vait oleksin. Ja kui kaua valu kestis, söör, ma ei tea. Ma karjusin ja karjusin ja karjusin.
Ja siis, äkki tiriti midagi välja mu lihast, ja ma vaatasin alla ning nägin oma verist reit, ja ma nägin, et üks olevustest — neid oli neli, peale selle, kes seisis mu pea juures — neil oli liibuv kaitseriietus, mis oli hõbehalli värvi, ja nonde liha sarnanes lihaga ühel teatud kalal, keda sa võid leida Lõuna-Aafrika järves. Ning mu pea juures seisev olevus tundus olevat emane. Too oli kuidagi teistest erinev. Too oli pikem, suurem. Kuigi tollel polnud rindu, nagu naisel, näis too olevat naiselik. Ja teised tundusid kartvat toda … ma ei tea, kuidas ma saaks seda kirjeldada.
Ja siis, kui need hirmsad asjad kestsid, üks teine olevustest tuli minu juurde — ta kõndis külg ees, mõnevõrra nõksudes, justkui oleks purjus — ta kõndis laua juurde, mu paremale küljele, seisis tolle juurde, kes oli mu pea juures. Ja enne, kui ma taipasin, mis toimub, see olevus võttis midagi, mis sarnanes juhtmega ühendatud pastapliiatsiga, ning toppis selle külmalt mu paremasse ninasõõrde.
Söör, valu oli ebamaine, aga too teine, mu pea juures, pani oma käe mu laubale ja hoidis mind paigal väga vähese jõuga. Ma olin lämbumas ja püüdsin verd välja sülitada, ning siis püüdsin oma pead paremale pöörata, et verd välja sülitada, mida ma ka tegin, ja siis, mida olevused mulle tegid, söör, ma ei tea.
Kõik mida ma tean, on see, et valu läks ära ja valu asemele valgus veider nägemus mu pähe, nägemus linnadest, mõned, mida ma tundsin oma rännakutest — kuid linnad olid poolenisti hävitatud, minema pühitud ülaosadega ehitised, aknaavadega, justkui tühjade silmakoobastega inimkolbad. Ma nägin neid nägemusi jälle ja jälle. Kõik ehitised, mida ma nägin, olid poolenisti uppunud punakasse mudasesse vette.
See oli, nagu oleks toimunud uputus ja ehitised olid lahti kistud selle suure uputuse poolt, poolenisti mingi õnnetuse läbi hävitatud, ning see oli jube märk.
Ja siis, enne, kui taipasin seda, üks olevustest, too, kes seisis mu jalgade juures, toppis midagi mu mehisuse organisse, kuid nüüd ei olnud valus, lihtsalt pöörane ärritus, nagu seksiks millegagi või kellegagi. Ja siis, kui olevus eemaldas selle asja, mis oli nagu väike must toru, mis oli surutud mu meheorganisse, tegin ma midagi, mis andis veidra tulemuse, ja ma ei teinud seda tahtlikult. Ma arvan, et mu põis oli avatud ning ma urineerisin otse olevuse rindkerele, sellele, kes oli välja võtnud asja mu organist. Ja kui ma olin tulistanud olevust, ei oleks see kunagi pidanud reageerima nii, nagu see tegi. See tõukus eemale ja peaaegu kukkus, ja siis see rahunes ja komberdas eemale, nagu purjus putukas, ning väljus ruumist. Ma ei tea, kas mu uriin tegi seda. Ma ei tea. Aga nõnda see juhtus.
Siis, mõne aja pärast, teised olevused lahkusid, jättes mind koos nürida valuga ninasõõrmes, verega mu reiel ja uriinist märja lauaga. Ja too, mu pea juures seisja, ei olnud liikunud paigast. See lihtsalt seisis seal, oma parema käega puudutades oma õlga, veidralt, kaunilt ja naiselikult. See seisis seal vaadates mind. Polnud mingit ilmet selle näos. Ma pole näinud ühtegi olevust rääkimas või tegemas mingitki häält. Kõik, mida ma tean, on see, et nad näivad olevat tummad.
Ja siis, kusagilt saabusid kaks teist olevust, üks neist oli üleni tehtud metallist. Oma halvimas õudusunenäos näen ma ikka veel seda olevust. See oli pikk. See oli suur. Ja ruum, kus me olime, oli liiga väike selle jaoks. Ta kõndis veidi küürutades, liikudes ettepoole, ja see ei olnud kindlasti elus asi. See oli metallolevus, mingit tüüpi robot. Ja ta tuli ning seisis mu jalgade kõrvale, selle kogu keha kummardas kohmakalt, vaadates alla mind. Seal polnud suud. Seal polnud nina. Seal olid vaid helendavad silmad, mis näisid muutvat värvi, ja tundusid kuidagi liikuvad — nagu elektriseade.
Ja siis, selle hiiglasuure, kummargil olevuse tagant, tuli olevus, mis üllatas mind. See oli väga, väga, väga, väga paistetanud, söör, väliselt. Sel oli roosa nahk. See oli blond. Väga inimkeha sarnane. Tal olid väga heledad, sinised, viltused silmad. Sel olid juuksed, mis sarnanesid mingit tüüpi nailonkiuga. Sellel olid põsesarnad ja peaaegu inimese suu koos täishuultega, terav lõug. Olevus, söör, oli kindlasti emane, kuid nagu maalikunstnik, kes ma olen, ja samuti skulptor, ma märkasin, et olevus oli täielikult proportsioonist väljas. See oli vale.
Esiteks, selle rinnad olid õhukesed ja teravad ning asetsesid liiga kõrgel rindkere kohal, mitte seal, kus tavalise naise rinnad asuksid. Selle keha oli võimas, peaaegu paks, kuid selle jalad olid liiga lühikesed ja käed olid liiga lühikesed ülejäänud keha suhtes.
Ja see tuli minu suunas, vaatas alla mind, ning enne, kui ma taipasin, mis see minuga teeb, see kuidagi paaritus minuga. See oli jube kogemus, söör, isegi hullem sellest, mis mulle enne tehti. Kuid isegi praegu … selle päeva õudus mõjutab mu elu isegi nüüd, täpselt 40 aastat hiljem.
Ja pärast seda, kui olevused olid läinud, jäi ainult too olevus, mis seisis mu pea juures. Mu pea juures seisev olevus sakutas mind juukseid pidi, see haaras mul peast ja sundis laualt püsti tõusma ja sellest eemalduma. Ma tegin seda, kuid mu seisund, milles ma olin, oli säärane, et ma langesin põlvili kätele põrandale.
Ja ma märkasin, et põrand oli veider. Seda katsid liikuvad kujundid, mis vaheldusid ja muutusid — purpurpunased, punased ja rohekad kujundid metallhallil taustal. Ja olevus tiris mind jälle juukseid pidi, sundides mind püsti tõusma ning see tõukas mind suunates ja sundis endale järgnema.
Söör, see võtaks liiga palju aega, kirjeldada seda, mida ma nägin selles imelikus kohas, kui olevus tõukas mind, suunates ruumist ruumi. Isegi praegu ei suuda mu meel haarata, mis see oli, mida ma nägin. Paljude asjade seas, mida ma nägin, olid tohutud silindrilised esemed, tehtud mingit tüüpi klaasist. Ja neis esemeis, silindrites, mis ulatusid laest põrandani kohas, kust me läbi läksime, paistis olevat mingit sorti hallikasroosa vedelik. Ja selles vedelikus nägin ma võõra olevuse väikseid järglasi, ujudes kõikjal ringi, nagu tillukesed konnad, selle vedeliku sees.
Ma ei suutnud mõista, mis oli see, mida mulle näidati. Kuid siis, viimases ruumis, kust ma läbi läksin, nägin ma inimesi, ja teisi imelikke olevusi, kes … isegi praegu ei jõua see mulle kohale või ei näe mõtet selles … kõik lamasid laudadel.
Ning ma möödusin Valgest mehest, tõelisest Valgest mehest, kes haises nagu inimolend — higi, kusi, sitt ja hirm. See Valge mees lamas sarnasel laual, nagu minagi olin lamanud, ja ma vaatasin talle silma ning tema vaatas minu omadesse, kui ma möödusin.
Ja siis leidsin ma ennast põõsastest. Ma avastasin, et mu püksid on kadunud. Mu vasak reis valutas kohutavalt. Mu peenis valutas ja hakkas paistetama, ning kui ma tahtsin vett välja lasta, oli valu väljakannatamatu. Ma võtsin oma särgi ära ja kasutasin seda kui seelikut ning kõndisin minema.
Esimesena kohtasin rühma Rhodesia mustanahalisi, kes saatsid mind mu õpetaja külla. Ja kui ma jõudsin külani — ma haisesin nii jubedalt — siis kõik koerad selles külas tulid mind haukudes ja urisedes tükkideks rebima. Ja ainult tänu oma õpetajale ja tema õpilastele ja külaelanikele, pääsesin eluga sel päeval.
Mu õpetaja ja külaelanikud polnud hoopiski üllatunud sellest, mida ma neile rääkisin. Nad nõustusid sellega, söör. Nad ütlesid mulle, et see, mis minuga oli juhtunud, on juhtunud paljude teistega ennegi, ja olin õnneseen, et eluga tagasi sain, sest paljud inimesed on kadunud selles kandis, pole iial enam nähtud — Musti inimesi, Valgeid inimesi, ja nii edasi.
Söör, ma kärbin pika loo lühikeseks. Järgneval aastal, 1960-dal, olin ma üle saadetud maaalale Johannesburgis. Vaata, ma töötasin antiikpoes, kui Valge mees hüüdis mind peatuma.
Ma arvasin, et Valge mees on salapolitsei, kes tahtis vaadata mu isikutõendeid. Ja kui ma püüdsin esitada pabereid, ütles ta vihaselt, et ta ei taha näha mu haisvaid dokumente.
Söör, ta küsis mult selle küsimuse: „Kuule, kus põrgu päralt ma sind enne näinud olen? Kes sa oled?”
Ma ütlesin: „Ma olen mittekeegi, söör. Olen lihtsalt töömees”.
Ta ütlesin: „Ära pasanda minuga, mees, kes kurat sa oled? Kus ma sind enne näinud olen?”
Ja siis ma vaatasin teda. Ma tundsin ta ära, tema pikad salkus kuldpruunid juuksed, tema veidrad vuntsid ja habe. Ma mäletasin tema … tema siniseid silmi … verdtarretavas ja toores vägivallas, kiirates tema silmadest, ja tema nahka — kahvatu nagu kitsel.
Ma ütlesin: „Maneer”, mis on aafriklaste moodi, „Maneer, ma nägin sind Rhodesia’s mingis kohas Maa all”. Ja kui ma oleksin löönud Valget meest oma rusikaga, poleks ta reageerinud nõnda, nagu ta tegi, söör. Ta pööras ringi ja kõndis hirmunult minema ning ta kadus teisel pool tänavat.
Nüüd, umbes nii minuga juhtus, söör, kuid see pole hoopiski eriline juhtum.
Alates sellest ajast olen ma kohtunud mitme, mitme, mitme inimesega, kes on kogenud seda, millest ma rääkisin, ja enamus neist on rahvapärased Mustad mehed ja naised, kes ei oska ei lugeda ega kirjutada. Nad on tulnud abi otsima minu juurde, kui šamaani juurde, kuid ma otsisin ise kedagi targemat, kui mina, rääkimaks, mis minuga täpselt toimus. Sest, söör, kui ma põrkusin Mantindane’ga, siis oled sa nii traumeeritud, su elu on nii muutunud, sa hakkad end nii häbenema, sa tekitad eneseviha, mida sa ei suuda mõista, ja su elus on tundlikke muutusi, millel puudub mõte sinu jaoks.
Üks: Sa lood veidra armastuse inimkonnale. Sa tahad kõigil õlast haarata ja öelda: „Hei! Ärgake üles, rahvas, me ei ole üksi. Ma TEAN, et me pole üksi!”
Ja sa lood tunde, et sinu elu ei kuulu enam sulle, ja lisaks hakkad sa tundma imelikku tõmmet — liikuda kohast kohta, rännata. Sa hakkad muretsema tuleviku pärast, sa hakkad muretsema inimeste pärast.
Ja veel üks asi, söör, mida ma loodan, et ükspäev saadad sa inimesed minu juurde nägema seda ise: sa arendad teadmisi, mis ei kuulu sulle. Sa arendad mõistmise ruumist, mõistmise ajast ja loomisest, mis ei ole loogilised sulle, kui inimolendile — see on seisund, pärast jubedaid piinamisi, pärast ainete eemaldamist sinust, toimub mingit liiki vahetus, kui sa äkki tead asju, mida Mantindane teaks, mida tavalised inimolendid ei tea.
Aga, söör, ma tean, et see Jumala kiirgus toimub tihti, isegi kui … näiteks, ükskord, 1966-dal, Lõuna-Aafrikas, söör, võeti mind kinni ja üsna metsikult kuulati mind üle salapolitsei poolt. See oli see aeg, mil igat Musta intellektuaali, polnud vahet, kes või mis ta oli, külastasid nood jälgid tüübid, kes panid su piinlema, mõnikord kasutasid nad sinu peal elektrilisi seadmeid ja esitasid küsimusi, ja nii edasi.
Mõnikord, kui need „inimolendid” sind piinavad, siis sa tihti püüad aru saada, mida nad mõtlevad. Kuidagi, kui need inimolendid sind piinavad, mitte ainult Mantindane, toimub mõtte loovutamine. Näiteks, kui eriti jälk salapolitsei hakkas sind peksma, sa TEAD, mida ta mõtleb, isegi enne kui ta murrab ruumi, kus sind hoitakse. Sa tead, et ta tuleb, ja sa tead täpselt, mida ta mõtleb ning mida ta kavatseb sulle teha.
Niisiis, see on see, miks ma ütlen — veidrad asjad, mis valguvad meelde. Ja mis valgus mu meelde sellel päeval, kus olid visioonid Mantindane meelest.
Sellest ajast — ma olen mees väga vähese haridusega — ma leidsin, et on raske rääkida, kirjutada inglise keeles. Mul võttis jupp aega öelda asju, mida inimesed, parema inglise keele oskusega, laususid mõne sõnaga. Kuid mu käed on võimelised tegema asju, mida mitte keegi pole mulle iial õpetanud.
Ma teen mootoreid, raketi mootoreid, mis tõesti töötavad. Ma teen relvi, igasuguseid, mida soovin, ja kõik inimesed, kes mind tunnevad, võivad öelda seda, Mr. David Icke, söör, võib näidata pilte sellest, mida ma olen teinud ümber oma uue maja. Ma olen teinud koguka roboti vanarauast, ja mõned neist hakkavad tööle. Ma ei tea, kust ma need teadmised olen soetanud. Ja pärast seda hirmsat päeva, nägemus, mida ma olen näinud lapsest saati, ning tõeline arusaam, mis mul on, kui šamaanil, on kasvanud palju jõulisemaks.
Ma ei tea, miks, ja ma tahan teada põhjust, miks. Aga ma võin sulle öelda, söör, et need olevused, keda inimesed ekslikult võõrasteks kutsuvad — pole üldsegi võõrad.
Mõlemad tekstid väidavad et need olendid haisevad mädamuna järgi ja et nad kasutavad inimest kui toitu ja elundidoonorit oma eksperimentides.
See on nüüd siis püramiidirahva õige pale.
Vasta
#28
Kordan veel siin (ka maa-aluste tunnelite teema):

Jõu poolest Eesti tsenter nr 1:

Delfi kaardil N 58,97059 E: 26,61196

Mustvee ja Tamsalu vahel on
Simuna, Laekvere ja Avinurme vahel suur soine metsa-ala.
Sellel alal on paik nimega Luusika (vist küla).

http://kaart.otsing.delfi.ee/?lang=et&p=...utton.y=12



Sellest lõuna poole jääbki energeetiline tsenter nr. 1.
Jõult ca 9 korda tugevam kui Valga tsenter.

Ca 7 ruutkilomeetrit.
Rajatud ca 8000 aastat tagasi.
6D tsenter (6. tihedus).
Reptiloidide ja “väikeste hallide” pesa.
Kuna reptiloidide satelliidid on maha võetud ja “väikesed hallid” on räsitud haigustest, on täna kohal vaid 7 reptiloidi.
Aegade jooksul on sinna baasi viidud ca 800 röövitud inimest söögiks ja katseteks (seda on suhteliselt vähe nii vana baasi kohta).

Minule selle baasi füüsilises läheduses viibimine midagi head ei too, pigem loobuksin lähenemisest.
Mets ei peaks seal olema soine, ligi peaks saama.
Vasta
#29
Millised oleksid paraveebude kümme asjalikku küsimust Luusika jõukeskuse repriloididele?
Vasta
#30
Pagan, süsteem ei lasknud artiklit lõpuni ühe tekstina üles riputada aga jänkifarmeri jutus vastused osadele küsimustele on juba olemas.

***Существуют иные, экологически безопасные способы получения и использования энергии и необходимых продуктов питания. Способы, которые исключают возможность нанесения вреда планете.

Среди ваших лидеров нет единства, часть их осознает опасность и готово вернуться к нашим соглашениям, чтобы использовать все, что мы даем на благо всему миру.

— Почему вы не даете нам ЭТО сейчас? — спросил я. Вопрос был наивен, даже глуп, но что сказал, то сказал.
Снова воцарилось молчание. Было странно и удивительно наблюдать, как двенадцать рептоидов думают и общаются, не произнося ни звука. Еще более удивительным было то, что и я участвовал на равных в этой беседе. Впервые я получал прямые ответы на важнейшие вопросы.

— Ваша верхушка считает, что использование технологии, позволяющей вырабатывать чистую энергию и неограниченное количество продуктов питания, создаст угрозу для национальной безопасности вашей страны.

— Вы имеете в виду, что люди, стоящие у власти, могут улучшить… спасти планету и не делают этого?! — Я страшно разозлился.

— Амнистия, — сказал мой сосед с лицом-голограммой.
— Что вы имеете в виду?

— Полная амнистия правительствам и лидерам, скрывающим правду. Они не должны быть наказаны за прошлые ошибки. Это единственный способ объединить их, и дать им возможность двигаться вперед, не скрывая более истины от своих сограждан. Амнистия необходима для того, чтобы вы вместе навели порядок и выжили.

— Что я могу сделать?.. Один?.. — спросил я после недолгого молчания.

[color=yellow]— Спасать леса, формировать группы людей, осознающих опасность. Мы дадим вам необходимые знания и окажем всяческую поддержку.

Людей, готовых учиться, мы будем учить. И вы не окажетесь один — таких групп, как ваша, будет много. Самое важное — это условия жизни на вашей планете. И первый ваг к решению проблемы — амнистия»…

Когда пришельцы собрались уходить, Спаркс попросил, чтобы они показались ему в своем истинном обличье. И он увидел, как все 12 лиц и торсов стали излучать белый с зеленоватым оттенком свет, который постепенно становился все ярче. Увидел, как огромны рептоиды — с широченными плечами и толстой сильной шеей, покрытыми чешуей. Глаза их были похожи на человеческие, но имели форму граненого алмаза и красные зрачки. Головы — пропорциональны туловищам, соответственно, гораздо больше, чем у людей. Казалось, в этих гигантских черепах сосредоточился весь разум Вселенной.

Когда Спаркс был включен в их ментальный круг, он многое понял. Рептоиды живут среди нас многие тысячелетия. Они — не добрые и не злые, и разводят нас как сырье. Человек — самовоспроизводящееся существо и дает урожай, не требуя забот на его получение. Слава богу, инопланетяне — не каннибалы, и не убивают нас, как мы скот, а только используют. Извлекают из наших тел то, что им нужно (например, кровь, сперму).

Похищают свежие трупы… И все это длится долгие, долгие годы, столетия. Они потратили на нас уйму времени и усилий, регулярно прилетая на Землю. Но теперь мы вступили на путь саморазрушения, и их инвестиции оказались под угрозой.

Однако внеземные существа создали отличную страховочную систему. Если мы применим ядерное или биологическое оружие и убьем себя, если мы сделаем это иными способами — уничтожая природу, создав на планете демографический кризис, исчерпав ресурсы и т. п., рептоиды или другие пришельцы используют свой «ноев ковчег» — гигантский банк данных и образцов, где хранятся семена растений, зародышевые клетки животных и человека, и возродят земную жизнь где-то на другой планете.

Увы, Джим пока так и не дождался от рептоидов конкретных инструкций, как ему выполнять свою миссию. Почему рептоиды вообще решили возложить на Спаркса такую серьезную задачу? Ведь у него нет ни средств, ни влияния? Джим полагает, что таких агентов, как он, у рептоидов много. И они рано или поздно вмешаются «в этот бедлам» и помогут землянам. А такие люди, как Джим, станут их помощниками.


[Muudetud: 5-24-2009 VironShaman]

[Muudetud: 5-24-2009 VironShaman]
Vasta
#31
Tsitaat:Ja siis... ...tuli olevus, mis üllatas mind. See oli väga, väga, väga, väga paistetanud, söör, väliselt. Sel oli roosa nahk. See oli blond. Väga inimkeha sarnane. Tal olid väga heledad, sinised, viltused silmad. Sel olid juuksed, mis sarnanesid mingit tüüpi nailonkiuga. Sellel olid põsesarnad ja peaaegu inimese suu koos täishuultega, terav lõug. Olevus, söör, oli kindlasti emane, kuid nagu maalikunstnik, kes ma olen, ja samuti skulptor, ma märkasin, et olevus oli täielikult proportsioonist väljas. See oli vale. Esiteks, selle rinnad olid õhukesed ja teravad ning asetsesid liiga kõrgel rindkere kohal, mitte seal, kus tavalise naise rinnad asuksid. Selle keha oli võimas, peaaegu paks, kuid selle jalad olid liiga lühikesed ja käed olid liiga lühikesed ülejäänud keha suhtes. Ja see tuli minu suunas, vaatas alla mind, ning enne, kui ma taipasin, mis see minuga teeb, see kuidagi paaritus minuga

Siin on detaile, mis panevad mõtlema. Kes on lugenud Siim Veskimehe "Kõverat metsa", siis seal on kah haldjanaised blondid, viltuste siniste silmadega. Ning... Poul Andersoni "Murtud mõõgas" on kõik valgusehaldjad sihukesed, ainult keha on neil üsnagi sarnane inimese kehaga (mitte nagu tsitaadis kirjeldatud ebardil).

Kust põrgust aga need kirjanikud oma info võtsid? niipalju kui ma olen uurinud Põhjala legende, pole neis midagi öeldud haldjate silmade kohta. Ning kelti legendides tunduvad neil silmadki olevat üldjoontes inimese silmadega sarnased...

Haldjate seksuaalne huvi inimeste vastu aga võib olla tõsi... legendides on sihukesi asju mainitud. Vist on ka meie Murueide tütred himurateks tembeldatud (kunagi sattusin mingil saidil sellisele infole - mäletaks vaid, kus).


Luusikasse võiks tiiru teha küll.

[Muudetud: 24-5-2009 paadikapten]
Vasta
#32
Mäletan kooliajast,kus sai küllaltki palju muinasjutte loetud. Haldjad on tegelased pajude rahvaste juttudes.Mõnede allikate järgi, kiusati neid meie ilmas ja nad läksid meie silme eest peitu. Valitud isikutele on nad end näidanud. Tene liik on kääbused ja moonutised- nad on selle halvem pool. Mendess on kirjutan KREUTSVALD on EESti rahva ennemuistsetes juttudes, samuti ka teised on kasutanud samu motiive. Head lugemist.....
Vasta
#33
Nonii, Luusikul ära käidud.
Oli Iisakusse asja ja jäi teele, ainukesed efektid kohapeal: üks hall vari kondas üle tee ja tulekera sähvatas tee kohal, kogu ümbruskonnas oli rõhuv pingeline ebameeldiv tunne, linnud ei laula, täielik vaikus.
Kuna sealse seltskonna poolt tuli selge sõnum: meie ei puutu sind ära torgi meid, siis küsimustele vastusi ei saanud.
Isegi arusaamatuks jäi see, kas kogu see äng on pärit metsavarastest ja salaküttidest või millestki muust, igatahes kellegi ähvardus mitte toppida piirkonda oma nina oli vägagi suur.
Metsa on sealt aga palju maha võetud.
Samas paarkümmend kilomeetrit edasi rõkkasid linnud nii, et mets kajas.
Kokkuvõttes ühes oli HadziOgloel õigus, koht selline kuhu oma nina ei tasu toppida, alles suurele teele jõudes läks tuju jälle inimlikuks.
Enne seda sai veel Ebavere mäel ära käidud kust jumal Saaremaale lendas, ei tea kas on see mingi kättemaks hiiekohtadele, aga see on juba teine äralagastatud Hiiekoht, endine haldjamägi on vaevu elus, äri on mineviku nahka pannud ja traktorid mäele suusarajad sisse uuristanud.
Niipaljukest siis kahest kohast, kus eestimaal peaks nagu midagi huvitavat olema.

[Muudetud: 5-25-2009 VironShaman]
Vasta
#34
Huvitav venekeelne link sattus pihku, mingi kohalik maine reptiilidaam annab intervjuud, mida rahvas asjast arvab, üldiselt väidab, et elohimid olid nordicud ja pärit Aldebaranilt, inimene olevat nende projekt.
http://svecha-vremeni.ru/lasserta/
Mis veel põnev pole nagu teisi linke peale vene omade.
Vasta
#35
Meil selle kohta isegi terve teema olemas, kuigi sealt on ingliskeelsele intervjuule viitav link maas.
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=1757&page=1
Ma arvan, kes otsib googlist Lacerta reptiloid interview vms, see ka midagi leiab.
Vasta
#36
Eelmine teema suubus ju sõtta jasoniga ja mingit reaalset faktide välja toomist üldse ei toimunud, mina leidsin sealt mitugi huvitavat kohta, kuigi jutt tundub konstrueeritud ja vale tõega kokku mikserdatud.
Aga kes isegi tõeline reaalne olevus tahaks pihku jääda kuigi mingi sõnum sealt oli edasi anda.
Kui tänasele majanduskriisile mõelda siis võib olla polegi jutt eri välistsivilisatsioonide võimusõjast ja selle meetoditest maal eriti vale.
Sealt koorub ju otseselt välja mõte et sõda pole nähtava seda peetakse läbi majanduse ja ilmastiku.
Nii et võiks uuesti häid mõtteid siia arvamusena üles riputada peale tekstidega tutvumist.
Vasta
#37
http://aigarsade.com/tulnukad/Sinise_pla...rojekt.pdf
Soft Shock! Seda oli minu jaoks palju.... Mul on seda raske uskuda.. jeebus jeebus... Kas tõesti tulnukad valitsevad Maad? Milline pettumus nad ongi halvad! Linnugripp, seagripp ka tehtud nende poolt? Ja kõik need maaalused katsed ja ELUKAD? Ma ei tea mida arvata..
Vasta
#38
Tsitaat:Algselt postitas Para-Mammu Ma ei tea mida arvata..

Ma soovitaks arvata, et tegu on luulude või uudse ja omapärase dokumentaalulmekirjanduse vormiga.
Vasta
#39
Kulla ParaMammu - need on alles marjad ehk mammud :-) Hullem on veel ees - kahjuks.
Vasta
#40
Morgan, räägi parem sellest kuidas lõppes su külaskäik Kaiu rabaaluste juurde, mis nad sulle ütlesid.
Või soovitaks eneserahustuseks ära käia Luusikal kohalike reptiilide baasi vaatamas, saaksid lihtsalt foorumis ilkumise asemel millegi enda jaoks harivaga hakkama.
Sinust saaks hea kristlane, kogu selle sõnavahule tuleks juurde ainult üks mõõde kõik sellised asjad on Saatanast hoidke ennast eemale jumal karistab.
Lasnamäel õigeusk väga moes, äkki oledki saastunud ise seda teadmata, jutt küll sarnane.
Eneseharimiseks võiksid veel selgeks teha miks juudid, tark rahvas kristlasi ja kohalikke goideks sõimab ja õigusega.
Vasta
#41
Kaiule lähen juuni lõpus või juuli alul.

Kas saaks ka kaarti soovitatud kohtade viidetega pluss asjaolusid, mida peaks proovima tähele panna?

Su jutud saastumisest ja sõnavahust paistavad aga minu poolt vaadates sinul täpselt samas kategoorias olevat, nii et misiganes.
Vasta
#42
VironShamanile.

Igasugu sauruseid on kah reptiilideks nimetatud. Äkki see reptiiliksnimetamine tähendabki tegelikult seda, et nad on väga vanad Maa asukad, mitte et nad nüüd konkreetselt miskid sisult roomajalaadsed olevused oleks. Hmm ja energeetilise keha/välja temperatuuri mõõtmine on üldse suht raske ülesanne Laugh
Vasta
#43
Kõik me oleme tegelikult veest tulnud ja iga inimene kordab seda evolutsiooni enne sündi nii et geneetiliselt muutunud saurusteks võime ka endid pidada.
Materjal on paras segapuder, aga seal on varjatud ajastute kohta üht teist, et inimesel on raske minna ajas tagasi kaugemale kui 12000 aastat.
Mind häirib kogu jutu juures see tehnoloogiline osa, igasugune tehnoloogia nõuab nii arendamist kui korrashoidu, samas maalt lahkuda ja rännata saab ainult omavahel sümbioosis olevate olendite kompott teiste sõnadega toidupüramiid.
Seega ei usu, et nad on päris maised tegelased kui laevu ei valmistata siin, muide huvitav materjal oli ühe austraalia lennuinstruktori kohta kes rööviti koos lennukiga ja pandi tööle nende ühe välisbaasi transportlaeva meeskonda, leping 50 aasta peale ja tingimus et ei vanane selle aja jooksul.
Laevadega varastatakse siit õhku ja veetakse kusagile Jupiteri kanti, vend saatis mingi ilmselgelt mittemaise materjali peal teate mille leidis ufouurija mägedest ja kontrollides osutus, et see inimene on kadund koos lennukiga ja viimane teade side kaudu oli, et laeva ees on suur õhuleaev mille luuk avaneb, kolin ja vaikus, radarid ei näinud midagi.
See materjal klapib lenduri jutuga.
Kogu materjali uba on selles, et aastal 2000 ei olnud õhkugi majanduskriisist, kliimavempudest ja päikese tsükli anomaaliatest, aga just sellisena iseloomustab see tegelane tulevast sõda eri välisrasside vahel ülemvõimu pärast maal.
Vasta
#44
Kas VironShaman ise ka usub, mida ta kirjutab? Loe ja imesta. Kõige kummalisem inimene siin foorumis vist.

(Ja miks on eestlane üldse sellise nime endale pannud? Kõige rohkem häirib eesti keelele mitteomane 'sh' ühendi kasutamine, selleks on ju meil oma täht - š!)
Vasta
#45
Kuule neoon - meenuta sellist ütlust - "nori meest mitte mehe mütsi".

Kui sulle ei meeldi tema jutt siis "shit happens" - keegi ei suuda kõigile meele järgi olla.
Kui sa leiad, et tema jutus on midagi valesti siis TÕESTA vastupidist mitte ära virise.
Kui sa ei saa aru mida tema (või teised) räägivad siis küsi või õpi juurde - parim vahend selleks on LUGEMINE.

Siin on Para-Weeb kui sa pole veel sellest aru saanud - see ongi koht igasuguste veidrate ja vähem veidrate teooriate väljakäimiseks.
Vasta
#46
Ei, ma niisamaLaugh uudishimust. Probleem seisneski selles, et teised 'mitte ühe postituse mehed' räägivad enam-vähem mõeldavat juttu, aga tema puhul tekib tahest tahtmata õigustatud küsimus, et kas ta ise ka usub seda? Kogu lugu.
TÕESTA vastupidist? Vaata enda ümber ja ongi sul tõestus olemas.
Aga noh. Mul suht suva, fanataseerigu palju tahab, mul lihtsalt üks inimene 'ignore list-is' juures. Aga see ei huvita kedagiLaugh
Vasta
#47
Neoon, usu ma olen veel kummalisem, sest saan aru, millest VironShaman kirjutabLaugh
Vasta
#48
Neoon, kahjuks on enamik väljaöeldud ja toodud materjale pärit internetist, välja arvatud mõned juhtumid kus ise küsitud ja vastused saadud.
Kahjuks jooksis üks arvuti viirusetõrje vahetusel kinni ja täna remondis, sealt oleks sulle selle austraalia härrasmehe jutu võinuks ka üles panna.
Tegelikult me elamegi kohutavalt veidras kihilises maailmas, kuid usu mind kui sa just usulistel kaalutlustel ei ürita kõike veidrat eitada, et tavainimene ikka ühe kihi loom oleks ja ei roniks segama ülemistesse kihtidesse, siis pean sind lihtsalt nooreks uljaspeaks kellele suhted ja isiklik asukoht suhtluspüramiidis väga tähtis.
Minule kõik need stiimulid ei ole enam sugugi väärtused, ma ei paku ei koolitust, ei loenguid ega ürita luua endale järglaskonda, olengi lihtsalt netiviirastus ja isegi nimi on praktilisel eesmärgil klaveri ingliskeelse tähestiku tõttu (meiliaadress) selline.
Nii et võta heaks ja tarvita seda mida pakutakse, kui ei meeldi otsi omale muud huvitavat.
Vasta
#49
Tsitaat:Algselt postitas neoon

(Ja miks on eestlane üldse sellise nime endale pannud? Kõige rohkem häirib eesti keelele mitteomane 'sh' ühendi kasutamine, selleks on ju meil oma täht - š!)

1. inimestel on erinevad arvutid ja erinevad kasutusharjumused. Ma hetkel istun ka v66ra masina taga, mida eesti t2hestiku jaoks ei hakka ymber seadistama, seet6ttu palun vabandus numbrite p2rast.

2. paraweb on just 6ige koht igasugu kummaliste teemade jaoks. Minu lemmikud on ajalugu, militaar, vanden6ud. Arvan neist midagi teadvat ja seet6ttu v6tan seal rohkem s6na. Ufod jms, millest maailm teab suht v2hem ja mina seda enam, on minu jaoks lihtsalt huvitav lugemisvara, oma kaheldavad tarkused j2tan aga neis teemades endale, sest vaevalt see asjale suurt juurde annab. Jah, kui leian huvitavaid uudiseid, postitan nad siin. Kuid kui keegi tahab nn muinasjuttude teemasid arendada, palun v2ga sest - siin on nagu 8eldud ainu6ige koht. Ei maksa unustada - t2nases heinakuhjas v6ib olla n6el ja yhel p2eval me m2rkame seda.

3. Vironi kohta - ajaloo ja vanden6ude kohta on ta leidnud ja jaganud meiega palju p6nevat materjali (enamus kyll vene keeles, mida mina aga vabalt loen), seet6ttu 2ra lahmi vaid leia midagi ka positiivset.

4. Sinu kohta - tubli oled, et oma arvamust avaldad, see on juba iseenesest positiivne, kuid s2ilita viisakus ja ole konstruktiivne.
Vasta
#50
Neoon, eesti keeles kirjutatakse nimed suure algustähega. Kas sa oled nimetu? Miks küll keegi niimoodi teha võiks?
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 11
  • Järgmine 


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat