23-03-2009, 04:43
Tere,
kirjutan siia foorumisse esimest korda. Leidsin selle foorumi tuhnides internetis, lootes leida infot asja kohta, mis toimus mõni aeg tagasi minu ja mu tuttavate-lähedastega. Lugesin ja vaatasin siin ringi ikka hea 12 tundi, kuid just nende asjade kohta, mis mulle eriti huvi pakkusid, ei leidnud erilist infot. Kui kuskil ikkagi midagi oli, ning see mulle kahe silma vahele jäi, siis vabandan ette, et uue teema algatasin. (Nimesid ma sisse ei kirjuta, loodan, et on arusaadav kuidagi ikkagi.)
Juhtum siis selline, et..
selleks hetkel küll eks-poiss, kuid siiski, armastasime me teineteist endiselt, poos ennast minu pärast. Tean, et minu, sest ta rääkis seda juba kuid, et teeb seda. Alguses üritati nii heaga kui halvaga, et ta ometi aru saaks, et pole mõtet. Kuid lõpuks ei võtnud keegi enam eriti tõsiselt, sest ta rääkis seda kogu aeg ning midagi ei teinud. Kord ka üritas, kuid ebaõnnestus. Igatahes. Ma tean, et see ei olnud tema tõeline soov, end tappa. Ta tahtis tähelepanu, ja just sellel põhjusel ta kogu aeg ainult rääkiski sellest, lootes, et ma oleksin rohkem temaga, mõistaks jne. Ma olin talle kinnisidee olnud alati, minu nimel kõigeks valmis, algusest peale (kaks aastat siis järjest). Probleeme oli piisavalt, ning tema liialtki õrnahingeline - võttis kõike äärmiselt südamesse ning see viis ta ka kergelt depressiooni. Eriti see, et tänu sellele, et me ei olnud lõpus enam päris koos, ja kooli algusest saati oli mind nö. sebinud üks klassivend, ning lõpuks oli meil ka mingi "teema". Minu segadus, tingitud meie tülidest, ning sellest, et 9 kuud oli meil olnud kaugsuhe, kus nägime kord-kaks kuus, ja nüüd tahtis ta kogu aeg koos olla.. käitusin endalegi ettearvamatult ja segaselt. Põhimõtteliselt olin kahega korraga, samas olin vaba ja ei olnud kummagagi korralikult koos ega midagi, üritasin aega jagada ja mõlemaga koos olla kuigi-palju. Teadsin, et nii polnud õige, kuid ei leidnud ka väljapääsu. Pidin nägema mõlemat iga päev ja palju ning ei suutnud nii karmilt valida, nagu sooviti. See oli minu suur viga asjas, et ma asja julmalt ära ei lõpetanud, vaid olin.. enesekeskne ja.. surnud ringis kinni.
Poiss, oma depressiooni ja suitsiidsusele kaldumisega.. ta käis nii psühholoogi kui psühhiaatri juures, kuid mõtted peast siiski ei kadunud. Tegi ta seda sellise ravimi, nagu Valium/Diazepam, mis on tuntud kui kõrvaltoimega suitsiidile kaldumisega (Siiamaani tundub äärmiselt kahtlane, et püshhiaater kirjutas välja inimesele, kes alles oli enesetappu üritanud, sellise ravimi..) Igatahes. Muidu ei oleks ta seda suutnud, ning ta oli mind endale järgi oodanud ka seal kohas enne oma tegu, veel tükk aega.. Süümepiinad söövad siiani, et ma õigel ajal ei läinud-teinud.. 2oleksid-poleksid" peas..
Igatahes. Siit tuleb sisse nüüd põhiteema. Kuidas ma tean, et ootas ja ravimi mõju all oli? Sest peale surma, mõned päevad, ta ütles seda mulle. Teise inimese kaudu. Sellele inimesele oli ta päev enne oma tegu öelnud, et ta ütleks mulle edasi, et kui ma talle järgi ei lähe, tapab ta end ära. Ja see poiss (meie mõlema ühine sõber ja koolivend) võttis seda naljana, teades, et ta on oma enesetapu juttu rääkinud juba kuid, ning ei öelnud seda mulle. Ja justnimelt tänu sellele, arvasime me omakeskis, valis ta ka just selle poisi.. nö.. sisenemiseks. Esimest korda ma ei näinud. Seda nägi ta tüdruk. Kuidas ta poiss läks sõna otseses mõttes üleni kivikõvaks, tegi kahtlast rögisevat häält, silmad kõvasti kinni, üleni pingul, suu (samuti pingul) lahti, ja tegi siis silmad järsku lahti (tüdruku sõnul täpselt surnud poisi suured silmad, nii täpsed, et tüdruk ehmus tohutult ära.) ning nende samade silmadega, ütles : "Andke andeks. Ma ei tahtnud seda. Ütle talle (loe : minule, kes ma kirjutan hetkel.) , et ma armastan teda.." ..ja kadus.. Lõdvestus ja hingas sügavalt. Jõi. Ja vajas magusat, kuna ta on suhkruhaige. Igatahes oli see tema jaoks kurnav ja šokeeriv asi, eriti esimesel korral. Lisaks oli tal tunne, nagu kõri nööritaks. Hääl oli vahelduvalt kas rägisev, nagu hoitaks kõri kinni, samamoodi, nagu oleks köis kaelas või siis rahulik ja vaikne. Peaaegu arusaamatu mõlemal juhul.
Ning oli ta ka maininud ajahetki ja kellaaegu. Buss sinna, kus ta end poos, läks kell 11:00. Poomissõlme tegi ta 7 minutit. Poos end 12:01, kohale jõuti 12:22 , hiljaks jäädi 21 minutit.. (kõik ei ole detailselt meeles, kogu asi on mu mälu hävitanud vaikselt.)
Ka oli too poiss näinud läbi sigaretisuitsu poodud poisi kuju. (ja alati, ka hiljem, kui teda nägi, oli tal kapuuts peas, ainult nina ja suud oli näha.)
Igatahes, siis räägiti sellest ka mulle. Ning ühes toas olime mina, see tüdruk, tema poiss, ning see klassivend, kellega ma hästi läbi sain, ning kelle vastu mu surnud poisil väga-väga suur vaen-viha-jälestus oli. Rääkisime asjast. Imelikest asjadest, mis olid toimunud. 3 tundi peale ta poomist olid klassis tuled vilkunud-särisenud, sellisel viisil, mida muidu ei juhtu, ka õpetaja oli imelikult vaadanud ja tulesid kontrollimas käinud. Seda ma siis tähele ei pannud, kuid hiljem viisin asjad kokku küll. Asjad, nagu aknale koputamine ning koputused uksele, olid juhtunud teistega. Minule otseselt mingeid märke ei tulnudki, mis pani ja paneb mind siiani mõtlema, et miks mina, kui nö. kõige tähtsam, ei saanud ega saa ühtegi märki.. Igatahes. Kell oli siis.. umbes.. kahe aeg öösel. Siis suhtusin asja skeptiliselt. Ei osanud seisukohta võtta. Ei olnud, et ma ei usuks, aga samas, et kindlalt usuks - kah mitte. Igatahes, tuli tollelel poisile jälle see hoog peale. Ausalt - hirmutav oli. See jõud, ja kohutavalt kivikõvaks tõmbumine, kinni hoida teda.. ja siis see lõdvestus.. nägu.. rahulik hääl ja silma vaatamine : " Anna andeks, ..... , ma armastan Sind. Ma ei tahtnud seda." .. ja kadus jälle. Neid kordi oli veel mitmeid. Ja see jõud, kuidas kinni hoidsime teda selle tüdrukuga (teist poissi ei tohtinud ligi lasta, see viha tema suunas, oli tohutu. Poiss, kellesse "hing sisenes" karjus, et too eemale läheks. " Kõik olid omaette šokis. Pisarad loomulikult, (poomisest oli möödas 4-5 päeva. Matused toimusid 6-ndal päeval.) ja hirm, segadus. Poiss, kelle vastu oli vaen, istus voodil, jääkülm - kuigi meil teistel oli palav - ja külm higi kätel - värises. Me hakkasime tajuma, millal hing on meiega, millal mitte. Selline kerge värin oli, kui ta juures oli. Igatahes, hakkas see poiss kartma, et hing tahab teda tappa, ta tundis enamust, mida oli poodud isik tundnud, ja hingel oli tema sõnul viha ta vastu, et ta mulle seda lauset edasi ei olnud öelnud. Poiss tundis end aina enam kurnatuna, ning, et see "sisenemine" tegi talle ka haiget. Tundis, et hing tahab teda kägistada. (Enamus aega, kui hing rääkis, oli ka hääl ja nägu sellised, nagu kõri soonitaks, tugevalt. Nöör kaelas.)
Poiss aga rääkis, et hinge eesmärk ei olnud mitte tema, vaid just see vihatud isik. Ja nii palju, kui mina aru sain, siis teda tappa. (Siit ka omaette küsimus, et kas vaimud-hinged on võimelised tapma? Jah, vaimselt hulluks ajama, mis lõpuks mõjub füüsiliselt ja on võimeline kindlasti aja vältel tapma, aga muudmoodi?)
Siis oligi vahepeal osa, mida ma eriti ei mäletanud hiljem. Kirjutasin msn'i ja teatud kohtadesse staatusesse lauseid, mis sisaldasid lauset "Do it." (+ midagi sellist, nagu "We're eternal. I'm yours. Forever. You have my support." - erinevatesse kohtadesse erinevalt, ja igale poole lisaks "do it") Ise olin rahulik, naeratasin. Teadsin, et ma tean midagi, aga mida, seda ma ei tea. (See tunne valdab mind siiani.) Hommikul mäletasin, et kirjutasin, aga, et mida? Ja lugedes.. hirmutas see ära nii minu kui teised isikud.
Vahepeal ütles poiss, et nüüd on hing läinud. Aga siis olin mina seisus, et ma ei tahtnud, et ta läheks. Siis hakkasin ma ka suhtlema temaga. Mõttejõul. Vähemalt üritasin. Kaelas oli mul kett, mis oli meile mõlemale ülimalt tähtis, graveeritud nimed ja kuupäevad. Hoidsin seda käes, ja mõtlesin, nii sügavalt kui vähegi suutsin, asju. Et ta tuleks tagasi, et vastaks mu küsimustele, jne jne. Tuli tagasi. Kui käskisin tal natuke oodata, et poiss saaks puhata, et ta ei tapaks teda, palusin, ja enamus asjad toimisid. Kuigi mitte kõik. Ja see mõtlemine, mu mõttejõud polnud ealeski nii tugev olnud, kui siis, süda ja mõte koos, süvenenud ühte asja. Konkreetsesse mõttesse, soovi.
Kuigi millegipärast ta enamusele küsimustest, konkreetselt ei vastanud. Ja mis oli omaette imelik, et kui ma küsisin, kas tal on nüüd parem, ütles, et "ei". , kuid hiljem too poiss mäletas ja ütles, et oli parem tal. Samamoodi, küsisin: "Kas me kohtume veel kunagi?" Öeldi, et jah. Hiljem poiss ütles, et ei kohtu. Ja see asi jäigi segaseks.. keegi ei osanud seletada.
Üks hetk ütles too poiss mu nime, täiesti enda häälega, ja et ma tema juurde läheks ja kalli annaks. Läksin, ja ta kallistas sellise jõuga, et kõik, kes ruumis viibisid, said aru, et see oli hing jälle. See oli selline jõud, et mul oli valus, kuid ma ignoreerisin, ja kallistasin vastu. Kordas mu nime. Ja jälle vajus, lõdvestus.. Iga kord, kui ta sellesse asja sisse läks, nägi see jube välja, nagu ta piinleks - agoonia. Need hääled, nägu ja olek..
Kui poiss, kellesse "siseneti" oli niivõrd kurnatud, et enamus ajast, kui oli iseendana, lamas põrandal pikali, käskis tüdruk mul lõpetada. Aga ma ei soovinud, hoidsin kogu aeg ketti käes. Ja suhtlesin selle kaudu, nii palju kui oskasin, vähemalt üritasin, ja lootsin, et mõjub.
Igatahes kestis kogu jant umbes 02:00 - 05:30 . Vahepeal vahetasime tube, taheti sealt minema. (kogu asi toimus ühikas) Mindi minu tuppa, mõtlematult, aga mina just teadlikult ajasin nad sinna, sest teadsin, et seal on energiat. (Miskipärast tundsin, et ta saab energiat hirmust, - Käisin vahepeal ka pika koridori läbi nii, et kustutasin ära kõik tuled, ja kottpimedas tagasi, vaikselt. Kuigi ma kardan kohutavalt selliseid hetki, sain hakkama sellega, miski sundis. - Igatahes. Energia - hirmust, elujõust ja mälestustest.) Igal hetkel olin (ja olen siiani) tema poolt. Kui see poiss mu tuppa astus, tahtis ta sealt kohe ära, nagu oleks puuga pähe saanud, tundis ta ise, ja ütles, et seal on liialt mälestusi. Aga ma surusin nad tagasi sinna. Ja hoidsin teatud aja. Kuni tundsin, et hing oli piisavalt energiat saanud. Ennast valdas kummaline rahu, naeratasin. Kuna see tuba oli suurem kui eelmine, pidin sealt lõpuks kõik kähku välja saama, muidu tundsin, et ta tahab jälle "siseneda" kuid see oli liialt suur ruum, energia oleks.. kadunud. (Seda kõike tundsin ja arvasin mina. Polnud ega pole siiani kindel, kas ma midagi õigesti tegin üldse. Tegin vaid nii, nagu tundsin, et pean tegema.)
*kogu aeg käisin mina ja kustutasin igal pool tulesid, tundsin, et neid ei tohi olla.*
Siis läksime tolle poisi, kellesse "siseneti", tuppa. Seal oli poodud poiss vähim viibinud, ja seal oli rahulikum ka. Ainuke asi - uksi ei tohtinud kinni panna, siis tekkis hingel paanika - jällegi asi, mida ma tundsin. Seletamatul kombel. -
Igatahes.. asi vaibus vaikselt. Lõpuks jäime kõik koos magama.
Hommikul oli.. segadus. Sama päeva keskpäeval olid matused ka. Aga sellega asi ei lõppenud. Küll vaiksemalt, aga midagi oli veel. Sarnaselt. Kuigi nüüd lihtsamalt. Poiss tundis, et enam ei olnud seda tohutult rasket "sisenemist" , vaid oli kas tema või .. hing. Segane värk.
Ka tahtis see poiss ära koju minna, nad ei tahtnud enam seda asja kogeda, keegi ei tahtnud. Vaid mina olin ja olen see, kes üritab asja tagasi saada, kuidagi, mitte minna lasta. Ma ei tea, mida ma tahan või ootan-soovin.. aga ma ei taha, ei suuda, minna lasta.. Igatahes, tahtis poiss koju minna, ja buss.. läks 8 minutit varem ära. (Me ise veel hiljem arvasime, et äkki oli 7 - vaatas ehk kella valesti. 7 minutit - sama aeg, mis tegi ta poomissõlme..) Ka oli päevad tagasi selline juhtum, et üks ta tuttavatest - tüdruk - saatis ühele teisele tuttavale kell 00:01 sõnumi sisuga "12.01" Teine saatis vastu: "Ja edasi?" Ning tagasi sai sõnumi : "Mis edasi? Mis asja?" .. ehk.. tüdruk ei teadnud asjast midagi, telefonis sõnumit salvestunud polnud, ehkki muidu salvestab saadetud sõnumeid. Poisi telefonis aga olid kõik sõnumid. Ka see imeliku sisuga sõnum. .. 12.01 aga oli poomise aeg.. nagu hing ise väitis..
Üldiselt.. asju on palju, mida veel rääkida. Neid imelikke juhtumeid on olnud palju. Ka olin ma paar õhtut väga imelik. Näost valge, kinnisideedega küünlaid põletada, küünal juures magada ja ühel õhtul jõin tohutult vett, arusaamatult palju, nii, et hingatagi ei saanud vahepeal, ja vajasin aina vee, veel. (polnud söönud midagi soolast ega muud sarnast, oleme kõik läbi mõelnud)..
Panime tähele igasuguseid liikumisi ja pisiasju.. Kindlasti, väga kindlalt kohe, on osa fantaasia ja paranoia mõju, kuid enamus ei saa olla. Lihtsalt ei saa. Keegi ei teeskleks sellist asja, ja seda ise kogeda.. Väga keeruline oli kirjutada.. ja üldse, kuidagigi seletada. Loodan, et saab kuidagimoodi aru. Pikk tekst tuli ka väga, aga lühemalt enam ma kahjuks ei suutnud - niigi jätsin paljutki välja, hetkel.
Asjad mis mind siis huvitavad, ja mida ei leia.. on see sama. Nn. hinge sisenemine teise, elavasse, inimesse. Teisi juhtumeid, selgitusi.. teadmisi.. ükskõik mida, midagigi, midaiganes.. Tean, et televisioonis on kunagi näidanud midagi sarnast, kivistumisega ja nii.. ning rääkisin ka tuttava nõustajaga, kes uskus, ja tunnistas, ning nõustus, et on varemgi sarnaseid jutte kuulnud. Jamh..
Ja teine asi, millest ma kuskilt ei leia, ning kas seda teab ja saabki teada keegi.. aga.. see kunagi kokku saamine. Kas on võimalik kokku saada hingedel? Teises elus on asi kahtlane.. ei mäletata ega teata ju, kuid selles.. teispoolsuses. Kuidagi? See asi on nii.. teadmatu, segane.. Aga vajaks, kohutavalt, mingeidki arvamusi..
Aitäh lugemast, ootan huviga arvamusi. Ja vabandan veelkord liialt pika teksti (ning ka võimalike vigade) eest. Ning samas, kui kellelgi küsimusi, vastan palju suudan.
[Muudetud: 3-23-2009 Sh3roin]
[Muudetud: 3-23-2009 Sh3roin]
kirjutan siia foorumisse esimest korda. Leidsin selle foorumi tuhnides internetis, lootes leida infot asja kohta, mis toimus mõni aeg tagasi minu ja mu tuttavate-lähedastega. Lugesin ja vaatasin siin ringi ikka hea 12 tundi, kuid just nende asjade kohta, mis mulle eriti huvi pakkusid, ei leidnud erilist infot. Kui kuskil ikkagi midagi oli, ning see mulle kahe silma vahele jäi, siis vabandan ette, et uue teema algatasin. (Nimesid ma sisse ei kirjuta, loodan, et on arusaadav kuidagi ikkagi.)
Juhtum siis selline, et..
selleks hetkel küll eks-poiss, kuid siiski, armastasime me teineteist endiselt, poos ennast minu pärast. Tean, et minu, sest ta rääkis seda juba kuid, et teeb seda. Alguses üritati nii heaga kui halvaga, et ta ometi aru saaks, et pole mõtet. Kuid lõpuks ei võtnud keegi enam eriti tõsiselt, sest ta rääkis seda kogu aeg ning midagi ei teinud. Kord ka üritas, kuid ebaõnnestus. Igatahes. Ma tean, et see ei olnud tema tõeline soov, end tappa. Ta tahtis tähelepanu, ja just sellel põhjusel ta kogu aeg ainult rääkiski sellest, lootes, et ma oleksin rohkem temaga, mõistaks jne. Ma olin talle kinnisidee olnud alati, minu nimel kõigeks valmis, algusest peale (kaks aastat siis järjest). Probleeme oli piisavalt, ning tema liialtki õrnahingeline - võttis kõike äärmiselt südamesse ning see viis ta ka kergelt depressiooni. Eriti see, et tänu sellele, et me ei olnud lõpus enam päris koos, ja kooli algusest saati oli mind nö. sebinud üks klassivend, ning lõpuks oli meil ka mingi "teema". Minu segadus, tingitud meie tülidest, ning sellest, et 9 kuud oli meil olnud kaugsuhe, kus nägime kord-kaks kuus, ja nüüd tahtis ta kogu aeg koos olla.. käitusin endalegi ettearvamatult ja segaselt. Põhimõtteliselt olin kahega korraga, samas olin vaba ja ei olnud kummagagi korralikult koos ega midagi, üritasin aega jagada ja mõlemaga koos olla kuigi-palju. Teadsin, et nii polnud õige, kuid ei leidnud ka väljapääsu. Pidin nägema mõlemat iga päev ja palju ning ei suutnud nii karmilt valida, nagu sooviti. See oli minu suur viga asjas, et ma asja julmalt ära ei lõpetanud, vaid olin.. enesekeskne ja.. surnud ringis kinni.
Poiss, oma depressiooni ja suitsiidsusele kaldumisega.. ta käis nii psühholoogi kui psühhiaatri juures, kuid mõtted peast siiski ei kadunud. Tegi ta seda sellise ravimi, nagu Valium/Diazepam, mis on tuntud kui kõrvaltoimega suitsiidile kaldumisega (Siiamaani tundub äärmiselt kahtlane, et püshhiaater kirjutas välja inimesele, kes alles oli enesetappu üritanud, sellise ravimi..) Igatahes. Muidu ei oleks ta seda suutnud, ning ta oli mind endale järgi oodanud ka seal kohas enne oma tegu, veel tükk aega.. Süümepiinad söövad siiani, et ma õigel ajal ei läinud-teinud.. 2oleksid-poleksid" peas..
Igatahes. Siit tuleb sisse nüüd põhiteema. Kuidas ma tean, et ootas ja ravimi mõju all oli? Sest peale surma, mõned päevad, ta ütles seda mulle. Teise inimese kaudu. Sellele inimesele oli ta päev enne oma tegu öelnud, et ta ütleks mulle edasi, et kui ma talle järgi ei lähe, tapab ta end ära. Ja see poiss (meie mõlema ühine sõber ja koolivend) võttis seda naljana, teades, et ta on oma enesetapu juttu rääkinud juba kuid, ning ei öelnud seda mulle. Ja justnimelt tänu sellele, arvasime me omakeskis, valis ta ka just selle poisi.. nö.. sisenemiseks. Esimest korda ma ei näinud. Seda nägi ta tüdruk. Kuidas ta poiss läks sõna otseses mõttes üleni kivikõvaks, tegi kahtlast rögisevat häält, silmad kõvasti kinni, üleni pingul, suu (samuti pingul) lahti, ja tegi siis silmad järsku lahti (tüdruku sõnul täpselt surnud poisi suured silmad, nii täpsed, et tüdruk ehmus tohutult ära.) ning nende samade silmadega, ütles : "Andke andeks. Ma ei tahtnud seda. Ütle talle (loe : minule, kes ma kirjutan hetkel.) , et ma armastan teda.." ..ja kadus.. Lõdvestus ja hingas sügavalt. Jõi. Ja vajas magusat, kuna ta on suhkruhaige. Igatahes oli see tema jaoks kurnav ja šokeeriv asi, eriti esimesel korral. Lisaks oli tal tunne, nagu kõri nööritaks. Hääl oli vahelduvalt kas rägisev, nagu hoitaks kõri kinni, samamoodi, nagu oleks köis kaelas või siis rahulik ja vaikne. Peaaegu arusaamatu mõlemal juhul.
Ning oli ta ka maininud ajahetki ja kellaaegu. Buss sinna, kus ta end poos, läks kell 11:00. Poomissõlme tegi ta 7 minutit. Poos end 12:01, kohale jõuti 12:22 , hiljaks jäädi 21 minutit.. (kõik ei ole detailselt meeles, kogu asi on mu mälu hävitanud vaikselt.)
Ka oli too poiss näinud läbi sigaretisuitsu poodud poisi kuju. (ja alati, ka hiljem, kui teda nägi, oli tal kapuuts peas, ainult nina ja suud oli näha.)
Igatahes, siis räägiti sellest ka mulle. Ning ühes toas olime mina, see tüdruk, tema poiss, ning see klassivend, kellega ma hästi läbi sain, ning kelle vastu mu surnud poisil väga-väga suur vaen-viha-jälestus oli. Rääkisime asjast. Imelikest asjadest, mis olid toimunud. 3 tundi peale ta poomist olid klassis tuled vilkunud-särisenud, sellisel viisil, mida muidu ei juhtu, ka õpetaja oli imelikult vaadanud ja tulesid kontrollimas käinud. Seda ma siis tähele ei pannud, kuid hiljem viisin asjad kokku küll. Asjad, nagu aknale koputamine ning koputused uksele, olid juhtunud teistega. Minule otseselt mingeid märke ei tulnudki, mis pani ja paneb mind siiani mõtlema, et miks mina, kui nö. kõige tähtsam, ei saanud ega saa ühtegi märki.. Igatahes. Kell oli siis.. umbes.. kahe aeg öösel. Siis suhtusin asja skeptiliselt. Ei osanud seisukohta võtta. Ei olnud, et ma ei usuks, aga samas, et kindlalt usuks - kah mitte. Igatahes, tuli tollelel poisile jälle see hoog peale. Ausalt - hirmutav oli. See jõud, ja kohutavalt kivikõvaks tõmbumine, kinni hoida teda.. ja siis see lõdvestus.. nägu.. rahulik hääl ja silma vaatamine : " Anna andeks, ..... , ma armastan Sind. Ma ei tahtnud seda." .. ja kadus jälle. Neid kordi oli veel mitmeid. Ja see jõud, kuidas kinni hoidsime teda selle tüdrukuga (teist poissi ei tohtinud ligi lasta, see viha tema suunas, oli tohutu. Poiss, kellesse "hing sisenes" karjus, et too eemale läheks. " Kõik olid omaette šokis. Pisarad loomulikult, (poomisest oli möödas 4-5 päeva. Matused toimusid 6-ndal päeval.) ja hirm, segadus. Poiss, kelle vastu oli vaen, istus voodil, jääkülm - kuigi meil teistel oli palav - ja külm higi kätel - värises. Me hakkasime tajuma, millal hing on meiega, millal mitte. Selline kerge värin oli, kui ta juures oli. Igatahes, hakkas see poiss kartma, et hing tahab teda tappa, ta tundis enamust, mida oli poodud isik tundnud, ja hingel oli tema sõnul viha ta vastu, et ta mulle seda lauset edasi ei olnud öelnud. Poiss tundis end aina enam kurnatuna, ning, et see "sisenemine" tegi talle ka haiget. Tundis, et hing tahab teda kägistada. (Enamus aega, kui hing rääkis, oli ka hääl ja nägu sellised, nagu kõri soonitaks, tugevalt. Nöör kaelas.)
Poiss aga rääkis, et hinge eesmärk ei olnud mitte tema, vaid just see vihatud isik. Ja nii palju, kui mina aru sain, siis teda tappa. (Siit ka omaette küsimus, et kas vaimud-hinged on võimelised tapma? Jah, vaimselt hulluks ajama, mis lõpuks mõjub füüsiliselt ja on võimeline kindlasti aja vältel tapma, aga muudmoodi?)
Siis oligi vahepeal osa, mida ma eriti ei mäletanud hiljem. Kirjutasin msn'i ja teatud kohtadesse staatusesse lauseid, mis sisaldasid lauset "Do it." (+ midagi sellist, nagu "We're eternal. I'm yours. Forever. You have my support." - erinevatesse kohtadesse erinevalt, ja igale poole lisaks "do it") Ise olin rahulik, naeratasin. Teadsin, et ma tean midagi, aga mida, seda ma ei tea. (See tunne valdab mind siiani.) Hommikul mäletasin, et kirjutasin, aga, et mida? Ja lugedes.. hirmutas see ära nii minu kui teised isikud.
Vahepeal ütles poiss, et nüüd on hing läinud. Aga siis olin mina seisus, et ma ei tahtnud, et ta läheks. Siis hakkasin ma ka suhtlema temaga. Mõttejõul. Vähemalt üritasin. Kaelas oli mul kett, mis oli meile mõlemale ülimalt tähtis, graveeritud nimed ja kuupäevad. Hoidsin seda käes, ja mõtlesin, nii sügavalt kui vähegi suutsin, asju. Et ta tuleks tagasi, et vastaks mu küsimustele, jne jne. Tuli tagasi. Kui käskisin tal natuke oodata, et poiss saaks puhata, et ta ei tapaks teda, palusin, ja enamus asjad toimisid. Kuigi mitte kõik. Ja see mõtlemine, mu mõttejõud polnud ealeski nii tugev olnud, kui siis, süda ja mõte koos, süvenenud ühte asja. Konkreetsesse mõttesse, soovi.
Kuigi millegipärast ta enamusele küsimustest, konkreetselt ei vastanud. Ja mis oli omaette imelik, et kui ma küsisin, kas tal on nüüd parem, ütles, et "ei". , kuid hiljem too poiss mäletas ja ütles, et oli parem tal. Samamoodi, küsisin: "Kas me kohtume veel kunagi?" Öeldi, et jah. Hiljem poiss ütles, et ei kohtu. Ja see asi jäigi segaseks.. keegi ei osanud seletada.
Üks hetk ütles too poiss mu nime, täiesti enda häälega, ja et ma tema juurde läheks ja kalli annaks. Läksin, ja ta kallistas sellise jõuga, et kõik, kes ruumis viibisid, said aru, et see oli hing jälle. See oli selline jõud, et mul oli valus, kuid ma ignoreerisin, ja kallistasin vastu. Kordas mu nime. Ja jälle vajus, lõdvestus.. Iga kord, kui ta sellesse asja sisse läks, nägi see jube välja, nagu ta piinleks - agoonia. Need hääled, nägu ja olek..
Kui poiss, kellesse "siseneti" oli niivõrd kurnatud, et enamus ajast, kui oli iseendana, lamas põrandal pikali, käskis tüdruk mul lõpetada. Aga ma ei soovinud, hoidsin kogu aeg ketti käes. Ja suhtlesin selle kaudu, nii palju kui oskasin, vähemalt üritasin, ja lootsin, et mõjub.
Igatahes kestis kogu jant umbes 02:00 - 05:30 . Vahepeal vahetasime tube, taheti sealt minema. (kogu asi toimus ühikas) Mindi minu tuppa, mõtlematult, aga mina just teadlikult ajasin nad sinna, sest teadsin, et seal on energiat. (Miskipärast tundsin, et ta saab energiat hirmust, - Käisin vahepeal ka pika koridori läbi nii, et kustutasin ära kõik tuled, ja kottpimedas tagasi, vaikselt. Kuigi ma kardan kohutavalt selliseid hetki, sain hakkama sellega, miski sundis. - Igatahes. Energia - hirmust, elujõust ja mälestustest.) Igal hetkel olin (ja olen siiani) tema poolt. Kui see poiss mu tuppa astus, tahtis ta sealt kohe ära, nagu oleks puuga pähe saanud, tundis ta ise, ja ütles, et seal on liialt mälestusi. Aga ma surusin nad tagasi sinna. Ja hoidsin teatud aja. Kuni tundsin, et hing oli piisavalt energiat saanud. Ennast valdas kummaline rahu, naeratasin. Kuna see tuba oli suurem kui eelmine, pidin sealt lõpuks kõik kähku välja saama, muidu tundsin, et ta tahab jälle "siseneda" kuid see oli liialt suur ruum, energia oleks.. kadunud. (Seda kõike tundsin ja arvasin mina. Polnud ega pole siiani kindel, kas ma midagi õigesti tegin üldse. Tegin vaid nii, nagu tundsin, et pean tegema.)
*kogu aeg käisin mina ja kustutasin igal pool tulesid, tundsin, et neid ei tohi olla.*
Siis läksime tolle poisi, kellesse "siseneti", tuppa. Seal oli poodud poiss vähim viibinud, ja seal oli rahulikum ka. Ainuke asi - uksi ei tohtinud kinni panna, siis tekkis hingel paanika - jällegi asi, mida ma tundsin. Seletamatul kombel. -
Igatahes.. asi vaibus vaikselt. Lõpuks jäime kõik koos magama.
Hommikul oli.. segadus. Sama päeva keskpäeval olid matused ka. Aga sellega asi ei lõppenud. Küll vaiksemalt, aga midagi oli veel. Sarnaselt. Kuigi nüüd lihtsamalt. Poiss tundis, et enam ei olnud seda tohutult rasket "sisenemist" , vaid oli kas tema või .. hing. Segane värk.
Ka tahtis see poiss ära koju minna, nad ei tahtnud enam seda asja kogeda, keegi ei tahtnud. Vaid mina olin ja olen see, kes üritab asja tagasi saada, kuidagi, mitte minna lasta. Ma ei tea, mida ma tahan või ootan-soovin.. aga ma ei taha, ei suuda, minna lasta.. Igatahes, tahtis poiss koju minna, ja buss.. läks 8 minutit varem ära. (Me ise veel hiljem arvasime, et äkki oli 7 - vaatas ehk kella valesti. 7 minutit - sama aeg, mis tegi ta poomissõlme..) Ka oli päevad tagasi selline juhtum, et üks ta tuttavatest - tüdruk - saatis ühele teisele tuttavale kell 00:01 sõnumi sisuga "12.01" Teine saatis vastu: "Ja edasi?" Ning tagasi sai sõnumi : "Mis edasi? Mis asja?" .. ehk.. tüdruk ei teadnud asjast midagi, telefonis sõnumit salvestunud polnud, ehkki muidu salvestab saadetud sõnumeid. Poisi telefonis aga olid kõik sõnumid. Ka see imeliku sisuga sõnum. .. 12.01 aga oli poomise aeg.. nagu hing ise väitis..
Üldiselt.. asju on palju, mida veel rääkida. Neid imelikke juhtumeid on olnud palju. Ka olin ma paar õhtut väga imelik. Näost valge, kinnisideedega küünlaid põletada, küünal juures magada ja ühel õhtul jõin tohutult vett, arusaamatult palju, nii, et hingatagi ei saanud vahepeal, ja vajasin aina vee, veel. (polnud söönud midagi soolast ega muud sarnast, oleme kõik läbi mõelnud)..
Panime tähele igasuguseid liikumisi ja pisiasju.. Kindlasti, väga kindlalt kohe, on osa fantaasia ja paranoia mõju, kuid enamus ei saa olla. Lihtsalt ei saa. Keegi ei teeskleks sellist asja, ja seda ise kogeda.. Väga keeruline oli kirjutada.. ja üldse, kuidagigi seletada. Loodan, et saab kuidagimoodi aru. Pikk tekst tuli ka väga, aga lühemalt enam ma kahjuks ei suutnud - niigi jätsin paljutki välja, hetkel.
Asjad mis mind siis huvitavad, ja mida ei leia.. on see sama. Nn. hinge sisenemine teise, elavasse, inimesse. Teisi juhtumeid, selgitusi.. teadmisi.. ükskõik mida, midagigi, midaiganes.. Tean, et televisioonis on kunagi näidanud midagi sarnast, kivistumisega ja nii.. ning rääkisin ka tuttava nõustajaga, kes uskus, ja tunnistas, ning nõustus, et on varemgi sarnaseid jutte kuulnud. Jamh..
Ja teine asi, millest ma kuskilt ei leia, ning kas seda teab ja saabki teada keegi.. aga.. see kunagi kokku saamine. Kas on võimalik kokku saada hingedel? Teises elus on asi kahtlane.. ei mäletata ega teata ju, kuid selles.. teispoolsuses. Kuidagi? See asi on nii.. teadmatu, segane.. Aga vajaks, kohutavalt, mingeidki arvamusi..
Aitäh lugemast, ootan huviga arvamusi. Ja vabandan veelkord liialt pika teksti (ning ka võimalike vigade) eest. Ning samas, kui kellelgi küsimusi, vastan palju suudan.
[Muudetud: 3-23-2009 Sh3roin]
[Muudetud: 3-23-2009 Sh3roin]
