Internetiavarustes leiad mõnikord ka midagi, mille üle tasuks sügavamalt järele mõelda. Jah, eks ole tõsi see, et on ainult üks poliitiline süsteem ja selleks on orjanduslik süsteem ning ülejäänud nn süsteemid on pettus, olgu ta nimetus nii ilus kui tahes.
Keegi isik, varjunimega mulk, kirjutab nii-
Goidele on ängistavat muljet avaldanud teada saamine , et maailm osutus geneetilisel alusel sotsiaalselt fikseerituks . Iga mutrike teab oma kohta . Meid õpetati , et vaid fauna on rangelt fikseeritud , kus igaüks „oma kohta „ teab . Inimeste maailmas oleks aga justkui teisiti , - „ piiramatute võimaluste ja valikuvabaduse maailm“ . Seejuures unustades , et vaid 150 aastat tagasi oli kogu maailmas ja sealjuures ka Eestis – aristokraatia-siniverelised , keskklass-rõhujad-bursuid ja oli lihtsalt pärisorjad – aristokraatia kinnisASJAD . Oli „Teie ausus“ , oli „Teie kõrgeausus“ ja oli „jumala ori“ , - tegelikult eelnimetatud kastide ori . Ja siis äkki , lausa juhuslikult , spontaanselt , toimus selline sotsiaalne revolutsioon , analoogselt , nagu naistel sukad äkki lõhki kärisevad , et kõigile kuulutati välja võrdõiguslikkus ja vendlus ja nii ka ühel päeval natuuris toimuski ! Kuid seejuures ei kadunud maailmast rikasteks ja vaesteks jagunemine , vaid veelahe nende vahel suurenes veelgi ! Ja juba ainuüksi see fakt lubab kahelda selles , et nüüdne maailm „pole enam see , vaid võrdsed võimalused kõigile“ ; kahelda juriidilistes deklaratsioonides vabadusest ja vendlusest . Millegipärast ronivad aina visamalt esile kahtlused sellest , et kõik siin maailmas on jäänud samaks , kui ennegi . Sest nagu varemgi – iga mutrike teab oma kohta . Jah , inimeste kihistumine on jäänud ja põhineb just geneetilisel alusel – sinisel ja punasel verel . Lihtsalt selle maailma valitsejad läksid järgmise kaitsevalli taha . Nad kuulutasid välja „üleüldise võrdõiguslikkuse ja vendluse“ , - „lobiseda , see pole kotte tassida „ , - kuid praktikas jäi kõik samaks . Tegelikult tegid nad nimelt nii , nagu NEILE parem , aga mitte justkui „vabastatud orjadel“ . Varem oli orje vähem , nad olid rangelt arvel ja maksid suurt raha . Neid müüdi – osteti ja nende hukkumine oli peremehele suur kaotus . Peremees pidi orje toitma , jootma , katma , ravima , hoolitsema orja järeltulijate eest , SÕLTUMATA sellest , oli tal orjadele tööd , või polnud ! Demograafilise plahvatusega , mis oligi tegelikuks sotsiaalse revolutsiooni põhjustajaks , muutus orjade -goide pidamine peremeestele-juutidele kahjulikuks . Seepärast viskas sinine veri orjad „vabadusse“ . Orjast goile tähendas see , et nüüdsest peab ta ise endale töö leidma , hoolitsema oma eluaseme , järglaste eest . Sinine veri pesi omad käed nende eest hoolitsemisel puhtaks .Goile-orjale tähendas muundumine orjast TÖÖLISEKS täielikku katastroofi . Kusjuures peab märkima väga OLULIST fakti , et vabaduse said mustad neegrid Ameerikas ja pärisorjad Venemaal praktiliselt ÜHEL ja SAMAL PÄEVAL ! Ärge seejuures unustage , et siis ja pikka aega pärastki goid-orjad , nagu praegugi paljudes kohtades , ei oska kirjutada ja lugeda . Venemaal moodustasid nad 90% elanikkonnast , järelikult ei teadnud nad ka muud , peale oma küla ja „mida härra ütles“ .
2) Hiljuti leidsin ametlikult Iisraeli Välisministeeriumi saidilt dokumentaalse tõestuse , mis tunnistab Gorbatsovi visiiti Iisraeli 1992 aastal , aruandega , edukalt tehtud koostööst NSVLiidu lammutamisel ja plaanist – asendada kommunism sionismiga , säilitades juudi inimese õigused :
http://www.mfa.gov.il/mfa/foreignpolicy... Tsiteerin ametlikku allikat – Iisraeli Välisministeerium : "By June 1992 five rounds of peace talks were held in Washington, yielding some progress. A week before the elections Israel hosted former Soviet president Gorbachev. In his talks in Israel he admitted that in the struggle between Zionism and Communism, Zionism triumphed and Communism collapsed." « ….1992 aastal võeti Iisraelis vastu Gorbatsov , endine NSVLiidu president . Gorbatsov kriipsutas alla , et Sionismi võitluses Kommunismiga , Kommunism kollapseerus , mille tulemusel võitis Sionism .“
Kas vähemalt nüüd on rahval mõistetav , milline ideoloogia on viimased 20 aastat prioriteetne demokratiseeritud postnõukogude ruumis ? MIS siis ikka on demokraatia OLEMUS ?!
Ütlen teile veelgi enam ! Lingvistika – on võti peeglitagusesse maailma ! Olete te kunagi-kusagil kohanud ladinakeelse algvormiga sõna derogateeriva lisaga „DE“ , et omaks positiivset tähendust ? Alustate loetelu ? DEstruktsioon , DEgradatsioon , DEkompositsioon , DEkapitatsioon (peade maharaiumine) , DEvalveerumine , DEebet (võlg) , jne. Sest lisand „DE“ tähendab destruktsiooni . Ja kas te arvate , et DEmokraatia - on vaid ainus erinevus reeglist ? Teie (goide) üle vaid irvitatakse ! Te lahake sõna lihtsalt teisiti DE-MOK-RATIA , mitte sedasi , kuidas teile räägitakse – DEMO – KRATIA , siis VEBSTERI sõnaraamat näitab teile sõnatüve – MOK tähendust !
http://www.merriam-webster.com/dictionary... – See on inglise keele ja ladina keele ühendamine . Seda enam , et suurima kasutuse leidis sõna „demokraatia“ ingliskeelses maailmas ! mock - verb \ˈmäk, ˈmȯk\ - : to laugh at or make fun of (someone or something) especially by copying an action or a way of behaving or speaking – IRVITAMA , irvitame kellegi üle , eriti varjatud tegevuse , parodeerimisega !
Otse ladina keelest aga DEMO - RATIO , kus DEMO – lammutamine ja RATIO – mõistus = mõistuse lammutamine . Kreeka keelest : Demokraatia – kus sõna "de-mos" märgib nimelt orjapidajaid – Demos – (kreeka keeles – "rahvas" ) : Demos – vanas Kreekas -"vabad kodanikud , kes omasid orje " See on sõna , kus "De" tähendab eitust , aga "mos" – ivritist " maks , andam " . St. "DE-MOS " - need on need vabad inimesed , kes ei maksnud makse .
* Demokraatia
Demokraatia kannab formaalset iseloomu , ta ei tea isegi enda olemust ja tema väidetava printsiibi ulatuses ei oma mingit sisu . Demokraatia ei taha teada , mille nimel rahva tahet väljendatakse , ega taha allutada rahva tahet ühelegi kõrgemale sihile . Sel momendil , kui demokraatia tunneb ära sihi , millele peaks püüdlema rahva tahe - omandab enda tahtele väärilise ainese , täitub positiivse sisuga , peab ta selle sihi , selle ainese , selle sisu asetama kõrgemale kõige formaalsemast tahteväljendusest , asetama ühiskonna aluseks . Kuid demokraatia tunneb ainult formaalse tahteavalduse printsiipi , mida hindab üle kõige ja millele ta ei taha midagi allutada . Demokraatiale on ükskõik , rahva tahte sisu ja suund , ega oma endas mingeid kriteeriume tõe ja vale suuna määratlemiseks , milles rahva tahe väljendub , rahva tahte väärtuse määratlemiseks .
Rahvavalitsus – sisutu , ta pole ühelegi objektile suunatud . Demokraatia jääb heale ja halvale ükskõikseks . Ta on taluv , sest on indiferentne , sest kaotas usu õiglusse , on jõuetu tõe valikul . Demokraatia on skeptiline , ta tekib skeptilisel sajandil , usuta sajandil , kui rahvad kaotasid kindlad tõe kriteeriumid , on jõuetud jutlustama mingitki absoluutset tõde . Demokraatia on äärmuslik relativism , kõige absoluutse eitus . Demokraatia ei tea tõde ja seepärast annab ta tõe avaldamise otsuse enamuse häältele . Enamuse võimu tunnistamine , üleüldisele hääletusele kummardamine , on võimalik , vaid mitte teades ja mitte usaldades tõde . Tõesse uskuja ja tõe teadja ei anna seda enamuse hulkadele lõhki rebimiseks . Demokraatia kannab sekulaarset iseloomu , mis on kogu sakraalsele ühiskonnale vastand , sest on formaalselt sisutühi ja skeptiline . Tõde on sakraalne ja ühiskond , mis rajaneb tõel , ei saa olla eranditult sekulaarne ühiskond . Sekulaarne demokraatia tähendab ontoloogilistest alustest eemaldunud ühiskonda , inimühiskonna eemaldumist tõest . Ta soovib poliitiliselt inimühiskonda ehitada nii , nagu tõde ei eksisteerikski , mis on põhiline puhta demokraatia olemus . Ning selles sisaldub demokraatia vale alus .
Demokraatia idee olemuses sisaldub inimese humanistlik eneseteostus . Inimese tahe peab suunama inimühiskondasid ja tuleb eemaldada kõik , mis segab seda tahteväljendust , selle lõplikku võidukäiku . Sellega eitatakse ühiskonna hingelisi aluseid , mis lebavad sügavamal inimese formaalsetest tahteväljendustest ja kummutatakse kogu ühiskonna hierarhiline ülesehitus .
Demokraatia on psühhologism , vastupidine igasugusele ontologismile .
Demokraatia eelduseks on äärmuslik optimism . Demokraatliku ühiskonna skeptitsism on optimistlik , mitte pessimistlik skeptitsism . Demokraatia ei lange meeleheitesse tõe kaotusest . Ta usub , et enamuse tahte avaldamine , mehaaniline häälte lugemine , peab alati viima heade tulemusteni . Formaalne rahva tahte väljendus , viib mingisuguse tõeni , sünnitab mingisuguse hüve . Demokraatia olemuses on optimistlik eeldus inimese loomulikust headusest . Demokraatia hingeliseks isaks oli Rousseau , kelle optimistlikud ettekujutused inimesest kanti üle demokraatia ideoloogiale . Demokraatia ei taha midagi teada inimese radikaalsest kurjusest . Ta justkui ei näe seda , et rahva tahe võib suunduda kurjusele , et enamus võib vale eest seista ja tõde – õiglus võivad jääda vähemuse pärusmaaks . Demokraatias pole mingeid garantiisid sellele , et rahva tahe oleks headusele suunatud , et rahva tahe soovib vabadust , ega soovi vabadust lõplikult hävitada .
Prantsuse revolutsioonis revolutsiooniline demokraatia , alustades inimõiguste ja vabaduste väljakuulutamisest , ei jätnud 1793 aastaks enam mingeid vabadusi , hävitas kõik vabadused eranditult . Inimese tahe , rahva tahe lebab kurjusel ja kui see tahe on teostunud , ei allu kellelegi , ega valgustata seda , hakkab ta isevalitsuslikult määrama inimühiskondade saatusi , kaldub kergelt tõe teelt , hakkab eitama igatsugu tõde ja kustutama vabaduse hinge .
Demokraatia tekkis vabaduse paatosest , iga inimese võõrandamatute õiguste tunnustamisest , demokraatlikust vabadusest , mis oleks nagu väide südametunnistuse vabadusest ja valikuvabadusest . Demokraatia kaitsjad osutavad sellele , et demokraatia sündis hingeliselt Inglismaal , reformatsiooni epohhil , kui religioossed kogukonnad jutlustasid südametunnistuse vabadusest . Kuid formaalselt sisutu ja negatiivne vabaduse mõistmine peitis endas põrgut , mis sõi ajaloolise demokraatia ja korraldas neis hingelise vabaduse huku . Rousseau eitas südametunnistuse vabadust printsipiaalselt . Robespierre hävitas seda teos . Isevalitsuslik rahvas võib vägistada inimeste südametunnistust , võib ükskõik millisest vabadusest ilma jätta . Tocqueville ja Mill , keda ei saa demokraatia vaenlasteks nimetada , räägivad suure ärevusega ohtudest , mida kannab endas demokraatia . Ohtudest inimese vabadusele , inimese individuaalsusele . Demokraatia on oma olemuses individualistlik , kuid enda otsustavas dialektikas viib antiindividualismi – inimeste individuaalsuste nivelleerimisele . Demokraatia on vabadust armastav , kuid see vabadusarmastus ei teki inimhinge individuaalsuse austusest , see vabadusearmastus on tõele ükskõikne . Demokraatia on fanaatiline üksus revolutsiooni stiihias . Rahulikus , normaalses olukorras on ta igale fanatismile võõras ja leiab tuhat rahulikku ja märkamatut moodust nivelleerida inimeste individuaalsust ja kustutada vabaduse hinge .
emokraatia tekib , kui langeb orgaaniline rahva tahte ühtsus , kui ühiskond atomiseeritakse - lagundatakse aatomiteks , kui hukkuvad rahvalikud usud , mis rahvast ühte sidusid . Ideoloogia , mis tunnistab rahva tahte ülimuslikkust ja isevalitsuslikkust , tekib siis , kui rahva tahet enam pole . Demokraatia on kriitiline ideoloogia , mitte inimühiskonna orgaanilise elu ajajärgu ideoloogia . Demokraatia seabki enda eesmärgiks koguda laialipudenenud rahvuslikku tahet . Kuid inimese isiksus on talle segav aatom , võrdne mistahes muuga ja inimeste ühendamise ülessanne on lihtsalt mehaaniline . Demokraatia on võimeline ainult mehaaniliselt summeerima kõigi tahet , kuid üldist tahet , orgaanilist rahva tahet sellest ei saa . Orgaaniline rahva tahe ei saa olla aritmeetiliselt väljendatud , teda ei avasta mingite häälte lugemisega . TAHE , see leitakse kogu rahva ajaloolise eluga , kogu tema kultuuri laadis ja eelkõige ja ülekõige leiab ta endale väljenduse rahva religioosses elus . Demokraatia ongi võitluse areen , kus põrkuvad suundumused ja huvid . Selles on kõik ebakindel , ebastabiilne . See on pidev ülemineku seisund . Demokraatia loob parlamendi , kõigest piiramatu moodustise , poliitiliste parteide diktatuuri organi . Demokraatlikus ühiskonnas on kõik lühiajaline , kõik on millelegi püüdlev , mis väljub demokraatia enese piirest . Ehe ontoloogiline elu asub demokraatia piirest väljaspool . Demokraatia tunnistab rahvast suveräänseks ja isevalitsuslikuks , kuid rahvast ennast ta ei tunne , demokraatias pole rahvast .
See , lühikesest ajaloolisest piirist välja rebitud inimpõlv , eranditult kaasaegne , isegi mitte kõik neist , vaid osa , kes end teiste saatuste määrajana esitab , ei saa olla nimetatud rahvaks . Rahvas on suur ajalooline tervik , millesse kuuluvad kõik põlvkonnad , mitte ainult elavad , vaid ka surnud , nii isad , kui meie esiisad . Kaasaegsete eneseteostus ja arvamus , mis väljendatakse kogu eelnevate põlvede nimel , ongi demokraatia vale olemus . See on lõhe mineviku , kaasaja ja tuleviku vahel .
Demokraatia ei arvesta ajalooliste traditsioonidega , uskumustega , ajaloolise mäluga suhtumises igavikku . Ta ei taha seda teada , seepärast ei tea ta rahva tahet , vaid ainult tühise hulga kaasaegsete mehaaniliselt summeeritud tahteid . Demokraatia kriis algas juba ammu , juba Prantsuse revolutsioonist , mis ei toonud enda lubatut . Kaasaegsed demokraatiad seisavad ristteel , piinavas jõuetuses ja rahulolematuses . Nad on lõhki rebitud sisemistest lõhedest . Neis ühiskondades pole midagi orgaanilist , midagi püsivat , midagi igavikulisuse hingest . Nad on vabadust armastavad lihtsalt headusesse ja kurja , õiglusesse ja valesse suhtumise mõttes .
Oma mõtted kirja pannud mees, kes nimetab end kasutajanimega "mulk".
Mis planeet see küll on, kus elame?
Abi
Nielander
