[excubitoris]

USA Kosmoseagenturil ehk siis NASA-ll on süstikuid päris mitu. Kaks neist on purunenud - Challenger õhkutõusmisel 1983 aastal ja Columbia maandumisel 2003 aastal. Versioone on olnud palju miks need laevad purunesid alates sabotaasist ning lõpetades mega välguga - Columbia puhul.

Peamine põhjus selle nupu kirjutamiseks oli aga hiljuti leitud lugu mis rääkis raamatust (Challenger Revealed - Challengeri Paljastused) mille kirjutas kauaaegne NASA töötaja Richard Cook. Ma ei ole kindel kui aus ja otsekohene on see raamat, kui kui meenutada, kuidas ameerikalsed kutsuvad NASAt lähtuvalt tema nimest - Never A Straight Answer ehk siis Mitte Kunagi Ausat Vastust.
Olgu nende vastustega kuidas on, kuid raamat toob välja palju huvitavaid detaile NASAst üldse ja ka sellest kuidas seal "raketid lendavad" siis tegelikult. Paljuski meenutas see lugu seda kuidas käisid asjad osadele ka meie seast tuttavas N-Liidus.

Lõpetuseks lisan veel mõned lingid ja loodan, et see lugu ärgitab seda asja lähemalt vaatama;

http://history.nasa.gov/sts51l.html
http://www.nasa.gov/columbia/home/index.html

http://www.fas.org/spp/51L.html
http://www.spaceshuttlememorial.com/

[Nielander]

Never A Straight Answer ehk siis Mitte Kunagi Ausat Vastust.

Ma tõlgiks selle pigem: Mitte Kunagi Otsekohest Vastust...

[excubitoris]

Isegi nõus aga kell oli kuskil 5 öösel

[Müstik]

Artikkel, mis osutab sellele, et kogu rahvusvaheline kosmoseprogramm on võlts.
Nimelt kirjutab loo autor Darrell Foss, et kõik kosmosesüstik "Challengeri" liikmed on siiani elus.

Challengeri seitsmeliikmelise meeskonna nimed: komandör: Francis Richard Scobee piloot: Michael J. Smith missiooni spetsialist Ronald McNair missiooni spetsialist Ellison Onizuka missiooni spetsialist Judith Resnik laadungi spetsialist Christa McAuliffe laadungi spetsialist Greg Jarvis.

Tegelikult süstikul puudus avariiväljapääsu süsteem, meeskonna kabiini kokkupõrge ookeani pealispinnaga oli liiga ränk, et eluga pääseda.

“Clues Forumi” liikmed on jõudnud järeldusele, et vähemalt kuus seitsmest Challengeri meeskonnaliikmest on elus ja mõned neist pole isegi oma nime muutnud.

http://www.telegram.ee/nwo/kas-1986-aast...mU4h9KLQsY

[Nielander]

1976. kuni 1993. aastani arendati Nõukogude Liidus Burani nimelist kosmosesüstikut, millest üks ka 15. novembril 1988. aastal mehitamata kujul orbiidile saadeti. Pärast NSVL lagunemist programm tühistati ning ainus kosmoses käinud süstik hävis 2002 Baikonuri kosmodroomi koostepaviljoni katuse sissevarisemisel.

Küll aga jäid mõned valminud süstikud nii-öelda lattu seisma. Siin neist detailsed fotod: http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/a...angar.html



Tegemist oli väidetavalt kallima NSVL kosmoseprojektiga, millesse oli kaasatud kümneid tuhandeid insenere, teadlasi ja sõjaväelasi ja üle 1200 ettevõtte üle kogu maa.

PS: Burani soojusplaatide alla käis vildi taoline materjal, mis ei tohtinud kuumuse käes paisuda ning mida toodeti Eesti Mistra nimelises ettevõttes.

[positiivne]

See on ka Venemaa kosmoseprojekti suurim häbi, kuna korduvkasutatavat masinat ei saanud korduvkasutada.

---

Venemaal toimetab ka erakosmoseprojekt.
Facebooki kodukas:
https://www.facebook.com/Lin-Industrial-...522205553/

[I'll be back]

Võrreldes näiteks Elon Muski jtt. saavutusi kosmosevallas on venelaste mahajäämus ka erakosmose osas märkimisväärne. Paraku...

[Nielander]

Siin Space Shuttle ja Burani võrdlus (inglise keeles): http://www.buran.su/buranvssts-comparison.php



Kuigi Burani kosmosevallutus jäi üürikeseks, oli igatahes paberil Buran USA versioonist natukene ees. Näiteks oli Burani kandevõime 5 tonni suurem (kuna kanderaketis kasutati efektiivsemat vedelat kütust, kontrollimatu ja ka ohtlikuma tahke kütuse asemel) ja selle arvutid kiiremad.

Suure erinevusena oli Buran täielikult automaatne - suutis lennata orbiidile, teostada seal erinevaid operatsioone ja iseseisvalt naaseda (selle järgi on ta suurim autonoomne lennumasin tänapäevani). Lisaks oli Buranil pilootidel võimalus ohu korral katapulteeruda või kanderaketist eralduda ning süstikule laotud kuumusekilbid olid oluliselt vastupidavamad (kui näiteks Buran kaotas oma esimesel ja ainukesel lennul paar kilpi, siis Space Shuttel'il lendas neid kümnete viisi minema).

Lihtsalt kahju, et projektist loobuti. Kes teab, mis huvitavaid (teadus)instrumente oleks venelased selle abil orbiidile saatnud. Mahavisatud raha- ja ajuressurss...

PS: Space Shutteli algselt arendamisel tehti kindlaks, et teoreetiliselt saaks selle abil põigata korraks atmosfääri, visata alla tuumapomm ning seejärel uuesti orbiidile naasta. See oli ka üks põhjusi, miks venelased enda oma arendama hakkasid. Kusjuures neid väliselt võrreldes tekib kõva kahtlus, et kas venelased mitte tol ajal kõva tööstusspionaaži ei kasutanud...

[I'll be back]

...kuna kanderaketis kasutati efektiivsemat vedelat kütust, kontrollimatu ja ka ohtlikuma tahke kütuse asemel...

See väide on nüüd küll ülimalt kahtlase väärtusega. Läbi aegade on tahkekütusega kandurid vedelikkütusega kanduritest odavamad, töökindlamad ja ohutumad olnud.

[Nielander]

See väide on nüüd küll ülimalt kahtlase väärtusega. Läbi aegade on tahkekütusega kandurid vedelikkütusega kanduritest odavamad, töökindlamad ja ohutumad olnud.

Vaatenurga küsimus. Nad võivad odavamad ja lihtsamad olla, aga kuna tahke kütusega rakette ei ole võimalik välja lülitada, siis saa hädaolukorras starti katkestada ning isegi mitte nende võimsust reguleerida. Lisaks võivad nad transpordil detoneeruda (https://en.wikipedia.org/wiki/VLS-1_V03). Vedela kütusega rakette saab ka näiteks enne starti katsetada.

[positiivne]

Kuigi Burani kosmosevallutus jäi üürikeseks, oli igatahes paberil Buran USA versioonist natukene ees.

Suure erinevusena oli Buran täielikult automaatne Lisaks oli Buranil pilootidel võimalus ohu korral katapulteeruda või kanderaketist eralduda ning süstikule laotud kuumusekilbid olid oluliselt vastupidavamad
Lihtsalt kahju, et projektist loobuti.

Paberil on uhke jah. Ka uusim vene tank "armata" on paberil konkurentsitu uusim põlvkond.

Kas mitte ei saanud kuumuskindel kate (ära mõranes, nagu üks eesti soost kaasa löönud spetsialist kord mainis) ja projekti ülikõrge hind põhjuseks, miks edasine tegevus lõppes?

Tundub kahtlane isegi katapulteerumine. Atmosfääri sisenemisel seda rakendada ei saa... või mis?
"Täisautomaatne" vene moodi on ka reeglina krutskitega.

[Nielander]

Kas mitte ei saanud kuumuskindel kate (ära mõranes, nagu üks eesti soost kaasa löönud spetsialist kord mainis) ja projekti ülikõrge hind põhjuseks, miks edasine tegevus lõppes?

Kuumuskatte kohta ma ei tea... ei leia hetkel, et sellel midagi viga oleks olnud. Kindlasti oli osaks põhjusest kõrge hind, aga ka ilmselt ka liidu lagunemise järgne segadus ja vanade prioriteetide ümberhindamine mängis oma rolli.

Siit lehelt on gifidelt näha milliseid ulmelisi plaane 70ndatel peeti, milles Buran oleks osaline olnud...

Tundub kahtlane isegi katapulteerumine. Atmosfääri sisenemisel seda rakendada ei saa... või mis?

Nagu siit võib lugeda, siis katapulteerumine oli võimalik stardist kuni 25 km kõrguseni ja alla tulles alates 30 km kõrguselt kuni maapinnani. Ehk siis ainult atmosfääris.

See leht on üldse väga informatiivne ja põhjalik: http://www.buran-energia.com/bourane-bur...e-desc.php

[I'll be back]

30 km kõrgusel on maanduva süstiku kiiruseks M=3,5, mis teeb jutu edukast katapulteerumisest võrdlemisi ebatõenäoliseks, lisaks veel jääkkuumus(plasmapilvest väljub süstik mälu järgi 50 000 m kõrgusel).

[positiivne]

No ei meenu enam sugugi kogu infomahu juures kes ja millal seda täiesti muuseas kirjeldas, minu meelest veel ka emakeeli, et kuumuskindel keraamika läks pekki ja lennuk oli uueks sõiduks kõlbmatu või kuidagi nii. Ja kuna põrgulikult kallis siis pandi seisma.

[I'll be back]

Kasutatav katapultiste on põhimõtteliselt sama, mida kasutatakse hävitajatel (K-36). Diskussiooni piloodi santsudest katapulteerumisel kiirusel M=2 on lugeda näiteks siit...

http://www.airliners.net/forum/viewtopic.php?t=749149

[Nielander]

30 km kõrgusel on maanduva süstiku kiiruseks M=3,5, mis teeb jutu edukast katapulteerumisest võrdlemisi ebatõenäoliseks, lisaks veel jääkkuumus(plasmapilvest väljub süstik mälu järgi 50 000 m kõrgusel).

Sellest kiirusest päästab antud juhul õhu hõredus 30 kilomeetri kõrgusel. Maapinna lähedal on õhk tihedam, aga samas kiirus väiksem. Seega ilmselt kõige hullem oleks katapulteeruda seal kusagil keskel.

Kasutatav katapultiste on põhimõtteliselt sama, mida kasutatakse hävitajatel (K-36). Diskussiooni piloodi santsudest katapulteerumisel kiirusel M=2 on lugeda näiteks siit...

http://www.airliners.net/forum/viewtopic.php?t=749149

Eks nad modifitseerisid ka seda, aga... ma võin käsi südamel öelda, et kui mina seal süstikus kriitilise rikke ajal oleksin, siis mul oleks nendest šansidest täiesti ükskõik.

[I'll be back]

...Sellest kiirusest päästab antud juhul õhu hõredus 30 kilomeetri kõrgusel...

Jällegi kahtlane, MiG-25 on ka suures kõrguses (25 000 m) piirang kiirusele ( kui mälu ei peta, siis M=2,4), seotud just termobarjääriga. (Teatud detailid kipuvad sulama). Tõsi küll, piloot sai vajadusel RUDi juurest piiranguplanka tagasi keerata (ajaloos väidetakse seda ka kahel korral olevat tehtud, mõlemal juhul raketi eest pagemiseks, aga fakt jääb faktiks- hõre õhk on piisav, panemaks detaile sulama. Venekeelses netis liigub jutt ka maalt maandatud katselennukist, millel maks. kiirusel irdus suurel kõrgusel kabiinikate. Kirjeldus piloodist järele jäänust on üpris õõvastav. Ja see oli kabiinis, mitte katapulteerumisel...

[Nielander]

Jällegi kahtlane, MiG-25 on ka suures kõrguses (25 000 m) piirang kiirusele ( kui mälu ei peta, siis M=2,4), seotud just termobarjääriga. (Teatud detailid kipuvad sulama). Tõsi küll, piloot sai vajadusel RUDi juurest piiranguplanka tagasi keerata (ajaloos väidetakse seda ka kahel korral olevat tehtud, mõlemal juhul raketi eest pagemiseks, aga fakt jääb faktiks- hõre õhk on piisav, panemaks detaile sulama. Venekeelses netis liigub jutt ka maalt maandatud katselennukist, millel maks. kiirusel irdus suurel kõrgusel kabiinikate. Kirjeldus piloodist järele jäänust on üpris õõvastav. Ja see oli kabiinis, mitte katapulteerumisel...

Kindel, et kiirus on piiratud termobarjäärist, mitte sellest, et MIG-25 kasutab nö. õhku hingavaid turboreaktiivmootoreid, mis sõltuvad hapnikust?

Siit lehelt võib lugeda, et kui merepinnal on õhu tihedus kusagil 1,225 kg/m3, siis 30 kilomeetri kõrgusel on see 0,0183 kg/m3. Vahe on siis kusagil 70 kordne.

[I'll be back]

Kindel. Pilootide sõnul sulavad esimesena navigatsioonitulede katted, seejärel tulevat järg kabiinikatte kätte. Muideks- SR-71l on spetsvarustuseta lennuväljadel allatulekul sama probleem. Ilma jahutusseadmeteta baasis võtab päris pikalt aega, enne kui piloodid lennukist välja pääsevad

[Nielander]

Ma ei kahtle, et paari kilomeetri kõrgusel helikiirust ületades lennuk tõsist valu saab, aga kõrgemal läheb asi keerulisemaks. Näiteks leidsin sellise seletuse: http://aviation.stackexchange.com/questi...-can-reach

Kõrgel muutub õhk nii hõredaks, et sa pead säilitama teatud minimaalse kiiruse, et mitte kõrgust kaotada (kuna õhuvool on see mis lennukit üleval hoiab). Samas õhku hingavad mootorid ei saa igavesti kõrgemale tõsta, kuna viimaks saab õhk otsa ja mootori "leek" kustub.

Aga ärme äkki siin teemat unusta. Küsimus oli praegu selles, et kas 30km kõrgusel katapulteerumine on sama hull kui näiteks 15 kilomeetri kõrgusel ja samal kiirusel. Arvutused näitavad, et õhutihedus on nendel kõrgustel 10 kordne. Oleks igati loogiline arvata, et tihe õhk lööb su keha kõvemini kui hõre. Pealegi oleks Burani pilootidel olnud ilmselt natukene kõvemad skafandrid kui MIG'i juhtidel.

[lahendused]

Suurtel kiirustel katapulteerumisest:

Energia eraldumine erinevatel kiirustel kilogrammi kohta, kui kiirus muutub 1 m/s:
E=m*v*v/2; m=1; E=(v1*v1-v2*v2)/2

(10 -> 9) m/s (36 km/h) 100-81 = 19/2 = 9J
(50 -> 49) m/s (180 km/h) 2500-2401 = 99/2 = 49J
(500 -> 499) m/s (1800 km/h) 250000-249001 = 999/2 = 499J
(7800 -> 7799) m/s (28000 km/h) 60mil-60mil = 15500/2 = 7799J

St argielus kõndides on kiiruse muutus 1m/s (3.6 km/h) üsna väike: ehk kõndides vastu seina eriti haiget ei saa.
Kuid linna-avariis 36 km/h juures on taoline "kõks" juba tuntav.
Kiirtee-avariis 180 km/h juures on taoline "kõks" eluohtlik (luud murduvad).
Ülehelikiirusega lennukilt katapulteerudes on "kõks" keha lömastav - hõredama õhuga saab seda kompenseerida.
/ Eemaldasin eksitava rea, kus suhtelist kiirust käsitlesin absoluutsena/
/Muutsin sõnastust, et esile tuua plasma tekkimise primaarse põhjusena suurest kiirusest tulenevat suurt põrke-energiat/
Maa atmosfääri ülakihtides suurtel kiirustel pidurdades väljendub röögatu energia "tulises plasmas", mis maandurit ümbritseb - ehk suurtel kiirustel vabanev pidurusenergia loob tulise plasma, ehk pidurdamisel vabanevast energiast pole pääsu.

Ühesõnaga suurtel kiirustel pidurdamisel eralduvat energiat ei kompenseeri "hõredam õhk" (moodustub tuline plasma, mis on palju raskemini ületatav probleem: skafander-kummiülikond põleb ära, ning astronaut "praetakse elusalt ära").
Ehk suurtel kiirustel pole probleemiks mitte otsene löök, vaid pigem "ära põlemine tulises plasmas".


-------------------

Ameeriklaste süstik ei omanud majandusliku sisu tolle ajastu kontekstis: orbiidilt pole vaja pehmelt alla tuua 15 tonniseid koormaid, vaid pigem 0.5 tonniseid koormaid (mõned astronaudid).

Küll aga omas ameeriklaste süstik "sõjalist sisu": 20 tonni tuumapomme on ca 20-100 tuumapommi, ehk väga palju.

Seega pidi NLiit vastama sarnase süstiku loomisega, et tagada jõudude tasakaalu "tähtede sõjas".
Kuid majanduslik analüüs näitas, et NLiit ei suuda taolist projekti teostada ilma majandust laostamata.
Seega pressis Ameerika oma "tähesõdade projektiga" teadlikult, et NLiidu majandust ära kurnata, ning see ka õnnestus.


Vaadake kasvõi 1979. aasta Bondi-filmi "Kuurakett" (Moonraker), kus näidati ameeriklaste süstikut sõjalises perspektiivis (Maa mürgitamine kosmosest saadetavate kapslite abil + otsene kosmose-võitlus Nasa & Drax'i astronautide vahel laser-püssidega).
Lisaks "koputati NLiidule pähe" ka läbi selle, et eraettevõtja Drax suutis omada 6-t süstikut, kuid riiklik Nasa vaid 1 süstikut.
Kuna NLiidus puudusid "miljardäridest eraettevõtjad", siis öeldi filmi abil otse ära, et Ameerika suudab NLiitu edestada süstikute alal,
mis viis NLiidu veelgi kurnavamasse võidurelvastuse agooniasse.

------

Tolle ajastu majanduslikus mõttes maksimaalne süstik võinuks olla "Hermes", mis kaalunuks ca 20 tonni ja suutnuks transportida mõne tonni kasuliku koormat - selline olnuks üles lennutatav NLiidu Proton raketi abil.

Kuna NLiit omas "sõjalises mass-tootmises" eeliseid Ameerika ees, siis suutnuks NLiit üles lennutada 1000 Hermes'e analoogi Proton rakettide abil, ning nii üle mängida ameeriklaste 10 suurema süstiku sõjalise võimsuse.

Samas ei oma võidurelvastumine mingit sisu inimeste & Planeedi jaoks - ainus kasu võidurelvastumisest seisneb vaid "rahvusvahelisel kapitalil", kes riike üksteise vastu üles ässitades võtab lõpuks riigid üle laenu-protsentide abil - ehk lõpuks jõuame kosmose-teemadest ikkagi välja vandenõuteooriateni

[positiivne]

Minu meelest on siin vandenõuteooriaid vaid küsimuses, kuidas toimus ja kui suures mahus varastamist ameeriklastelt.

[I'll be back]

Tegelikuses olid venelased need, kes oma kosmoselaevadele suurtükke aretada üritasid...

https://hi-news.ru/space/raskryt-vneshni...ushki.html

[Malandro]

Ma veits loll selle koha pealt,aga kuidas hõredam õhk soodustab kuumuse-plasma teket? Mina olin koguaeg arvamusel,et raketi ette jääv õhk surutakse kokku(rakett liigub nii kiiresti ,et õhk ei pääse eest minema) ja selle tulemusena see soojeneb. Kui miski suurem meteoriit peaks maale langema,siis see plahvataks enne maapinnani jõudmist,õigemini kokku surutud õhk meteoriidi ees plahvataks.
Hõredamas õhus on kokkusurutavat materjali vähem,kuidas see soodustab plasma tekkimist?

[Lorenz]

Kiirused on suhtelised, aga lahendused tundub neid käsitlevat absoluutsetena. Kui miski läheneb orbitaaljaamale, siis on selle millegi energia E=v²m/2, kus m on selle millegi mass, ja v selle millegi suhteline kiirus orbitaaljaama suhtes. Kiirused millegi muu suhtes ei oma siinkohal tähendust.

Õhus pidurdumise osas tundub lahendused olevat õigel teel.

Miks ollakse põkkumiste puhul eriti ettevaatlikud? No lihtsalt sellepärast, et üle kümne tonnine mass võib asju katki teha ka väikese kiirusega kokkupõrke korral. Mõttetuid riske pole vaja ja kiirustamiseks pole põkkumise juures põhjust.