16-08-2009, 23:28
Juba aastakümneid on augusti esimestel nädalatel Muhu saarele Rässa küla kohale ilmunud müstiline lõkendav kera. Kohalikud on nähtusega harjunud ja leidnud tulepallile nimegi – lõkits. Paranähtuste uurija Igor Volke võrdleb Rässa küla kurikuulsa Bermuda kolmnurgaga.
Juba aastakümneid nähakse Muhumaal mereäärses Rässa külakeses augustis ja hiljemgi sügisöödel aeg-ajalt kummalist tulekera. Suur, pisut täiskuud meenutav kera veereb kord mööda kiviaedu, kord hõljub mere kohal. Sealsed kalurid on üritanud seda isegi paadiga taga ajada.
"See kalur, Rässa Jaani Madis, on nüüd surnud, aga tema läks õhtul õngesid panema, kui lõkits korraks paadi nina peale olevat hüpanud ja siis jälle edasi lennanud," ütleb muhulane Helga Kuik.
Kalur olla hiljem meenutanud, et oleks suurest ehmatusest peaaegu püksi lasknud.
Kummalisel kombel ilmutavat kera end vaid augustis. Mõnikord siiski ka hiljem sügisel. Helga Kuigi sõnul heitvat kera, mille liikumiskiirus olenevat tuulest, maa poole valguskiiri. Kohalikud kutsuvad nähtust lõkitsaks – lõkendavaks keraks.
Neljapäeva õhtul helistas Helgale Virtsus elav õde, kes väitis, et silmas oma teise korruse korterist taas lõkitsat. Helendav pall olevat liikunud Muhu suunas.
Ennustab selget ilma
Asta Auväärt nägi tulekera viimati lapsepõlves, kuid pilt püsib tal senini silme ees, nagu oleks see alles eile olnud. Kera liikus mööda kiviaeda üsna madalalt, kord kadus aia taha, kord hüppas pisut kõrgemale. "Kui mööda läks, tegi toa täiesti valgeks!" imestab Asta.
"Istusime söögilauas, pidasime videvikku ja ajasime juttu. Äkki ütleb tädi – vaata, Helga, mis sealt tuleb mööda puude latvu!" meenutab Helga, kuidas ta teismelise plikana esimest korda lõkitsat nägi. "Kui teistele rääkisime, selgus, et paljud on seda värki juba enne meid näinud."
Kohalike kinnitusel on kera näinud liiga paljud, et seda mõne üksiku kuutõbise sonimiseks saaks pidada. Õieti on lõkits Rässa külale omamoodi staar. Seda olevat uurimas käinud isegi teadlased, rääkimata paranähtuste uurijaist.
Lõkitsast on muhulased kasugi lõiganud – see aitavat ilma ennustada. Nimelt ilmub kera alati koos selgete ilmadega. "Vanasti ju ilmajaamu ega sünoptikuid polnud. Vanad inimesed ütlesid – näe, täna juba Rässa lõkits käib jälle, ilm läheb selgemaks," lausub Helga Kuik.
Ohtlikuks kera ei peeta. Muhulased ei usu ka, et see oleks maavälist päritolu. Helga rõhutab, et tema nooruspõlves, sügaval nõukogude ajal, ei teatud ega kõneldud tulnukatest midagi. "Ufodesse mina ei usu ja meie neist midagi ei teadnudki. Pidasime seda lihtsalt loodusnähtuseks," kinnitab Helga.
Küla on nagu Bermuda kolmnurk?
Küll olevat vanemad inimesed oletanud, et merepõhjast eritavad kiirgust sinna sõja ajal uppunud laevad. "Üks sõjalaev lasti põhja ju Virtsust veidi Viirelaiu pool, nii-öelda Viire kurgus. Koos laskemoonaga," mäletab Helga.
Asta oletab, et küllap tekitavad tulekera maagaasid või mingi seletamatu energia. Paranähtuste uurija Igor Volke teab lõkitsast juba aastaid ja on seda juba kümmekond aastat tagasi uurimas käinud. Oma silmaga pole tal seda siiski näha õnnestunud.
"Rässa lõkits on keskkonnaanomaalia. Seda ei saa tulnukatega seostada. Ta on selles piirkonnas esinev virtuaalne fenomen," ei usu temagi tulepallil maavälisega pistmist olevat. Volke oletab, et maailmas eksisteerivad nii-öelda energeetilised piirkonnad nagu laevu ja lennukeid neelav kurikuulus Bermuda kolmnurk. "On ka vähem energeetilisi mikropiirkondi. Rässa on üks sellistest."
Volke arvates kujutab kera endast mikropoltergeisti, mis ilmuvatki sageli helenduva kerana. Et Rässa on eriline piirkond, tõestab Volke sõnul see, et vanade eestlaste jaoks oli see püha koht. Kunagistele ohverdamispaikadele osutavaid märke olevat seal praegugi.
Samuti on Volke teada külaelanikele ühtäkki kangastunud stseene ammumöödunud aegadest: "Seal olevat nähtud vanu sõjamehi merest välja tulemas. See küla on virtuaalse informatsiooni paljandumise koht."
Allikas: Õhtuleht
[Muudetud: 16-8-2009 InDemand]
Juba aastakümneid nähakse Muhumaal mereäärses Rässa külakeses augustis ja hiljemgi sügisöödel aeg-ajalt kummalist tulekera. Suur, pisut täiskuud meenutav kera veereb kord mööda kiviaedu, kord hõljub mere kohal. Sealsed kalurid on üritanud seda isegi paadiga taga ajada.
"See kalur, Rässa Jaani Madis, on nüüd surnud, aga tema läks õhtul õngesid panema, kui lõkits korraks paadi nina peale olevat hüpanud ja siis jälle edasi lennanud," ütleb muhulane Helga Kuik.
Kalur olla hiljem meenutanud, et oleks suurest ehmatusest peaaegu püksi lasknud.
Kummalisel kombel ilmutavat kera end vaid augustis. Mõnikord siiski ka hiljem sügisel. Helga Kuigi sõnul heitvat kera, mille liikumiskiirus olenevat tuulest, maa poole valguskiiri. Kohalikud kutsuvad nähtust lõkitsaks – lõkendavaks keraks.
Neljapäeva õhtul helistas Helgale Virtsus elav õde, kes väitis, et silmas oma teise korruse korterist taas lõkitsat. Helendav pall olevat liikunud Muhu suunas.
Ennustab selget ilma
Asta Auväärt nägi tulekera viimati lapsepõlves, kuid pilt püsib tal senini silme ees, nagu oleks see alles eile olnud. Kera liikus mööda kiviaeda üsna madalalt, kord kadus aia taha, kord hüppas pisut kõrgemale. "Kui mööda läks, tegi toa täiesti valgeks!" imestab Asta.
"Istusime söögilauas, pidasime videvikku ja ajasime juttu. Äkki ütleb tädi – vaata, Helga, mis sealt tuleb mööda puude latvu!" meenutab Helga, kuidas ta teismelise plikana esimest korda lõkitsat nägi. "Kui teistele rääkisime, selgus, et paljud on seda värki juba enne meid näinud."
Kohalike kinnitusel on kera näinud liiga paljud, et seda mõne üksiku kuutõbise sonimiseks saaks pidada. Õieti on lõkits Rässa külale omamoodi staar. Seda olevat uurimas käinud isegi teadlased, rääkimata paranähtuste uurijaist.
Lõkitsast on muhulased kasugi lõiganud – see aitavat ilma ennustada. Nimelt ilmub kera alati koos selgete ilmadega. "Vanasti ju ilmajaamu ega sünoptikuid polnud. Vanad inimesed ütlesid – näe, täna juba Rässa lõkits käib jälle, ilm läheb selgemaks," lausub Helga Kuik.
Ohtlikuks kera ei peeta. Muhulased ei usu ka, et see oleks maavälist päritolu. Helga rõhutab, et tema nooruspõlves, sügaval nõukogude ajal, ei teatud ega kõneldud tulnukatest midagi. "Ufodesse mina ei usu ja meie neist midagi ei teadnudki. Pidasime seda lihtsalt loodusnähtuseks," kinnitab Helga.
Küla on nagu Bermuda kolmnurk?
Küll olevat vanemad inimesed oletanud, et merepõhjast eritavad kiirgust sinna sõja ajal uppunud laevad. "Üks sõjalaev lasti põhja ju Virtsust veidi Viirelaiu pool, nii-öelda Viire kurgus. Koos laskemoonaga," mäletab Helga.
Asta oletab, et küllap tekitavad tulekera maagaasid või mingi seletamatu energia. Paranähtuste uurija Igor Volke teab lõkitsast juba aastaid ja on seda juba kümmekond aastat tagasi uurimas käinud. Oma silmaga pole tal seda siiski näha õnnestunud.
"Rässa lõkits on keskkonnaanomaalia. Seda ei saa tulnukatega seostada. Ta on selles piirkonnas esinev virtuaalne fenomen," ei usu temagi tulepallil maavälisega pistmist olevat. Volke oletab, et maailmas eksisteerivad nii-öelda energeetilised piirkonnad nagu laevu ja lennukeid neelav kurikuulus Bermuda kolmnurk. "On ka vähem energeetilisi mikropiirkondi. Rässa on üks sellistest."
Volke arvates kujutab kera endast mikropoltergeisti, mis ilmuvatki sageli helenduva kerana. Et Rässa on eriline piirkond, tõestab Volke sõnul see, et vanade eestlaste jaoks oli see püha koht. Kunagistele ohverdamispaikadele osutavaid märke olevat seal praegugi.
Samuti on Volke teada külaelanikele ühtäkki kangastunud stseene ammumöödunud aegadest: "Seal olevat nähtud vanu sõjamehi merest välja tulemas. See küla on virtuaalse informatsiooni paljandumise koht."
Allikas: Õhtuleht
[Muudetud: 16-8-2009 InDemand]
