[WhiteWolf]

Vaatasin, et ulmekirjanduse klassikust Clifford D. Simakist polegi veel ühtegi teemat.

"Libainimesed" (They Walked Like Men, esmaavaldatud 1962. aastal, eesti keeles 1989) on lugu ajakirjanikust, kes avastab üsna juhuslikult, et keegi Fletcher Atwoodi nimeline mees on kokku ostnud lõviosa linna ärirajoonist.

Loo arenedes kohtub ajakirjanik Atwoodiga, kes väidab, et tema plaan on hoopis ulatuslikum - ta ostab maakera ära! Ajakirjanik raevub ja tahab Atwoodi maha lasta, kuid too laguneb keeglikuulideks...

Ilmneb, et nende keeglikuulide näol on tegemist vaenuliku maavälise eluvormiga, kes suudavad võtta ükskõik millise inimese või eseme (sh sularaha) kuju ning kel muuseas on oma spetsiifiline lõhn. Maa ostetakse ära edasimüügi eesmärgil.

Kuid ka maavälisel eluvormil on oma nõrk koht, mille ajakirjanik - jällegi juhuslikult - avastab.

Raamatus on püstitatud huvitav küsimus: "Kas sa oled kunagi mõelnud, missugune peaks olema eluvorm, kes ei sõltuks ühestki ümbritsevast tegurist - nii-öelda mitteökoloogiline olevus?"

Raamat lõpeb ajakirjaniku tõdemusega: "Nad olid ohtlikud ainult senikaua, kuni me neist ei teadnud."

[Hallucigenia]

Pole paraku lugenud, aga Su soovituse peale ehk loengi. Simaki "Nagu õieke väljal" (All Flesh is Grass, ek Mirabilia sarjas 1975) mulle igatahes küll väga meeldis. Teema ju üldjoontes sama - inimese kohtumine ebamaise (ja väga erineva) eluvormiga.

[Bret]

Mulle tundus Simaki teine raamat "The Goblin Reservation" /Härjapõlvlaste kaitseala, parem kui Libainimesed

[WhiteWolf]

Algselt postitas Hallucigenia
Pole paraku lugenud, aga Su soovituse peale ehk loengi. Simaki "Nagu õieke väljal" (All Flesh is Grass, ek Mirabilia sarjas 1975) mulle igatahes küll väga meeldis. Teema ju üldjoontes sama - inimese kohtumine ebamaise (ja väga erineva) eluvormiga.

Nojaa, tegelikult vist võibki "Nagu õieke väljal" (algselt 1965) nimetada "Libainimestes" käsitletud temaatika edasiarenduseks. Kui "Libainimestes" käsitletakse ainult ilmselgelt vaenulikke võõraid eluvorme, siis "Nagu õieke väljal" mängib Simak juba mõttega, et võõras eluvõrm on sõbralik (ning VÕIB-OLLA on vaenulik).

Algselt postitas Bret
Mulle tundus Simaki teine raamat "The Goblin Reservation" /Härjapõlvlaste kaitseala, parem kui Libainimesed

See on tegelikult üks huvitav lugu. Ma olen Simaki loomingut omajagu lugenud, vist kõike, mis eesti keeles avaldatud, ning pean märkima, et romaanid "Libainimesed", "Nagu õieke väljal" ja "Härjapõlvlaste kaitseala" (algselt 1968) moodustaksid nagu triloogia. Tegemist on Simaki ülejäänud loomingust eristuvate teostega, mis käsitlevad eeskätt inimeste ja võõra(ste) eluvormi(de) suhteid. Algselt vaenulikke, seejärel võimalust, et võõras eluvorm on siiski sõbralik, ning "Härjapõlvlaste kaitseala" sisuliselt räägib meile kaugest tulevikust (ca 25.-26. sajand), kus Maa on muutunud galaktiliseks ülikooliks, loodud on sidemed paljude erinevate maaväliste eluvormidega, inimkond on õppinud rändama ajas ning tundma "väikest rahvast" - härjapõlvlasi, trolle, haldjaid etc ja tegevus keerleb igivana, kahe universumi vanuse planeedi raamatukogu (kus on igasugu pöörast kraami) omandamise ümber. Salapärase kristallplaneedi raamatukogule on olemas ka konkureeriv ostja, nn veerejate, ratastega taruorgańismide esindaja.
Huvitav detail on seejuures, et nimetet kristallplaneet on sisuliselt pigem juhitav kosmoselaev, kui planeet (Nibiru?)... samuti ilmneb tegevuse käigus, et ajarännud olid juba 21. sajandil võimalikud, ning et veerejad olid kunagi ammu Maal orjarass (juudid?)...
Täiesti hämmastavate ja ootamatute kokkulangevuste tõttu omandab kristallplaneedi raamatukogu siiski Maa ülikool.

Tegelikult ma olen Bret'iga nõus, "Härjapõlvlaste kaitseala" on neist parim, kuid ei maksa unustada, et see on finaal, finaalile siiski eelneb ka midagi, ei maksa seda kohe esimesena lugeda

Samas, triloogia on lugemist väärt, ise avastasin Simaki pea paarkümmend aastat tagasi ning siiamaani vasardab mul peas arvamus, et tegemist on kodeeritud teostega...

P.S. Muide, nii "Nagu õieke väljal" kui ka "Härjapõlvlaste kaitseala" mängivad muuhulgas mõttega inimeste peetavatest lemmikutest (lilled, loomad).

[Muudetud: 10-16-2009 WhiteWolf]

[excubitoris]

Seda, et ... WhiteWolf - juudid pole siin planeedil küll kunagi ORJARASS olnud. Isegi mitte rass aga see selleks.
Simak on huvitav autor ning tema raamatutega tutvusin esimest korda juba sügaval lapsepõlves.
Hiljem olen tutvust uuendanud - ka originaalis ning soovitan ka teistele.

[WhiteWolf]

Algselt postitas excubitoris
Seda, et ... WhiteWolf - juudid pole siin planeedil küll kunagi ORJARASS olnud. Isegi mitte rass aga see selleks.
Simak on huvitav autor ning tema raamatutega tutvusin esimest korda juba sügaval lapsepõlves.
Hiljem olen tutvust uuendanud - ka originaalis ning soovitan ka teistele.

Soovid Sa neid siis valitsejateks nimetada? Pime tööriist on minu arvates rohkem ikka nagu orja moodi.

Rassi mõiste on nimetet kontekstis pigem Simaki metafoor. Olgu selle detailiga nagu on.

[excubitoris]

Ei soovi aga see on juba teise teema vaidlus :-)

[alisoman]

''...kaitseala'' oli minu arvates huvitavam jah. Kuigi pakun, et tegevus toimub pigem juba 23-24 sajandil. Ka ei arva, et reaalsuses saab luuavarsi nii lihtsalt alla tuua nagu Simak seda kujutas. Seda ka k'o'ige v'a'gevamate loitsude korral mitte. Teistes episoodides analoogiliselt. See on muidugi vaid isiklik arvamus. Taolises tulevikus pole ka rahal enam kindlasti sellist rolli nagu kujutatud ning uuringud toimuvad palju kiiremini ja eelk'o'ige efektiivsemalt, nii et 'o'lle vajalikus koguses tootmine soovitud kvaliteediga pole pisimgi probleem. Seega pole sellelt needust vajagi eemaldada v'o'i kui, siis suudetakse ka tehnoloogia abil taastada selle esialgne maitse, mida trollid teha ei suutnud.

[NelliN2]

Cliffordilt ei maksa unustada ka ,,Linna,,.

Kiirkokkuvõte netist:
CLIFFORD D. SIMAK, «LINN»

Tuntud ulmekirjaniku Simaki romaan «Linn» (1952) on võitnud rahvusvahelise Fantastika Auhinna. «Linna» kirjutamise ajendiks on olnud Teisest maailmasõjast ja aatomipommist johtunud illusioonide kaotus. Kirjaniku arvates mõistsid just hukatuslugusid loonud ulmekirjanikud selle võimsa relva kogu tähendust - võimuhulluses ei peatu inimene millegi ees. «Linn» ei ole siiski kirjutatud protestiks, vaid otsides fantaasiamaailma, kuhu illusioonideta inimesed võiksid viivuks pageda.

«Linn» viib lugeja maailma, mida valitsevad koerad ja robotid. Neid lugusid jutustavadki koerad küdevate kollete ees. Kutsikad võivad siis küsida, mis on Inimene, mis linn, mis sõda. Nende esimeses meenutusloos on linn langemas, kadumas, sest autode asemel kasutusele võetud perelennukid ei sunni inimesi enam koos elama. Samamoodi hävitab paagitalundus maa väärtuse. Ja nii see läheb - koerad ehitavad tsivilisatsiooni, robotid hooldavad masinaid. Viimaks säilib inimese maja kui mälestusmärk vaid tänu robot Jenkinsile.

Jenkins oli ehitatud heaks teenriks, temast sai lähedane seltsiline perekonnale, kelle arengut ja muutumist ta saatis, kuni inimsugu asus Maalt lahkuma. Hea ja kohusetundliku teenrina hakkas Jenkins teenima Maa pärijaid - läksid ka koerad, võimu võtsid sipelgad...

Inglise keelest tõlkinud Urmas Alas, kujundanud Mari Kaljuste, 320 lk. 1996