16-10-2009, 10:32
Alapealkirjaks võiks panna “Juhuslikkuse juhuslikkusest”
Täitsa juhuslikult on viimase paari kuu jooksul igahommikune töölesõit viinud mööda teeviidast, kuhu on kirjutatud Sammallahden mäki ja selgituseks, et see vaatamisväärsus kuulub UNESCO maailmapärandisse. Sai möödasõites töökaaslasega naljagi visatud, et noojah, miks mitte mingit metsast mäge samblalaheks nimetada, meri jääbki nats kaugele, aga tahaks, et ikka vastu koduõue oleks.
Juhtuma hakkas 3 päeva tagasi, üleüleeile, kalendri järgi 13.oktoobril. Juhuslikult olime varahommikul mitte kahekesi, vaid kolmekesi. Kolmandaks seltskonnas inimene, kes pidi juhuslikult Eesti abibrigaadiga Indoneesiasse sõitma. Reis jäi ära, aga töö juurest mõne tunniga saadud 3-nädalane puhkuseaeg vajas täitmist, siis sattus ta tulema Soome. Teeviidast möödasõites sai tehtud nö valvenalja mere teemal ja et ükspäev peaks vist ikka vaatama minema, et mis seal siis on.
Olin enese jaoks juba tükk aega minekut edasi lükanud, sest pidasin paremaks seal esiti üksinda ära käia. Läks aga teisiti. Niipea kui hakkasime tagasi sõitma pakkusid töökaaslane ja sõbranna välja, et lähme käime seal ikkagi kohe ära, põhjenduseks UNESCO ja puha. Naerukoht. Ja selle asemel, et tanklasse keerata ja mersu paaki mingi kogus diislit tankida, keerasin teele, mis mäe poole viis. Suurelt teelt näitab viit mäele 600 meetrit. Ja siis kadus aeg. Tee venis ja venis ja oli hullut aukline. Tabasin, et meid jälgitakse. Teadsin seda ju enne ka, mõtlesin endamisi.
Mäeveerul lugesime läbi kõik infotahvlitele kirja pandu. Et mäge on uuritud 19. Sajandi lõpus ja sada aastat hiljem 1990-2002. Et kivihunnikud mäel on kivikalmed ja et tavalistele kivikuhjadele või ringidele lisaks on kirikupõrandaks nimetatav nelinurkne 18 meetrit lai ja 19 meetrit pikk ainulaadne rajatis ja et osades kalmetes leiti paekivikirstud ja luukilde ja isegi üks käevõru tükk. Dateeringud viitasid alguses pronksiaega, aga kui luukilde juba radioaktiivse süsinikumeetodil (või kuidas seda nimetatakse) uuriti, siis ilmnes, et osa kalmeid pärineb varasest rauaajast.
Jalutasime mäele. Hetkega läks õhk külmaks. Hoidsin hoolega suud kinni, et mitte midagi öelda,sest nägin neid, kes meid ootasid, vägagi selgelt. Ja siis täiesti süüdimatult hakkas sõbranna järjest kivikuhilatele näitama, et mismoodi siia saab maetud olla, kui kivid on laotud otse kaljule, siin pole mulda ju ollagi. Et ta saab aru küll, et põletusmatus. Aga kes need inimesed olid. Kes siia on maetud ja kes sinna. Ühtäkki vastasin täiesti kontrollimatult tema küsimustele. Seal on naine ja kaks last, seal laevatäis rahvast/sõjamehi ja seal noorem mees, seal vanem mees… Peas keerlesid nagu käsud või palved:”Tee tuld!”, “Tee mere ääres tuld!”. Aga mereni on mäelt päris tükk maad. Kunagi ammuaega tagasi oli jah see mäenukk kõrgem koht mere ääres, aga vahepeal on meri taganenud ja maa tõusnud. Ütleks siis siia juurde, et puht juhuslikult teadsin küll, kus seda lõket teha tuleb. Merd on ümber Rauma palju, ainult et enamuses koosneb see saarte varjus olevatest madalatest lahesoppidest, kus vesi on peelegsile ja ei anna kuidagi mere mõõtu välja. Vaid mõne üksiku neemenuki pealt võib avamereni ulatuda. Ühe sellise leidsin suvel. Neemenukk, millest otse mere kaks kaljut ja avameri silmapiiril.
Kui nii siis nii, mõtlesin endamisi ja ütlesin oma kaaslastele, et aeg on mäelt alla minna ja et lähen õhtul mere äärde tuld tegema, kui tahavad, võivad kaasa tulla.
Puhtjuhuslikult ei olnud mäele minnes meil ühtegi fotoaparaati kaasas. Olin eelmine päev enda oma autost kaasa võtnud, et aku laadima panna ja sõbranna ei võtnud enda oma lihtsalt kaasa, ehkki ilma aparaadita uksest välja suurt ei lähe ja tal on see alati kotis. Töökaaslane arvas ka, et oleks ette teadnud…
Muideks, mäelt allsõit kestis vaevalt minuti mööda suht siledat teed. Nagu oleks mäele mööda teist teed sõitnud, naersime. Aga eks meid kiirustati takka.
Sellega oli hommik otsas ja päev käes. Proovisin mingit lõunauinakut teha, et selgeks saada, mis tuld teha tuleb. Tuld tule pärast elementide tasakaalustamiseks ma oskan teha. Aga hingedele? Mere ääres kaljul? Täiesti võõras teema, sesmõttes, et polegi proovinud ega isegi mitte mõelnud selle peale. Sekund peale silmade sulgemist hakkas jooksma – laastutuli, laastutuli – kust ma need laastud ometigi võtan või puudki? – keldris on – mismõttes? – saun, sauna kuuris on – hea küll, eks vaatan.
Hilisõhtul enne mereäärde minekut läksin siis lõkkemateriali kokku korjama. Polnudki nagu põhjust imestada, et puht juhuslikult oli sellist parajat pilbast ja laastu kohe terve kotitäis. Peast käis küll veel läbi, et tegelikult võiks mõni hea taim kah sekka olla, aga – saab vast ilma ka – saab küll, istusin koos teistega autosse ja nii me tuld tegema läksimegi. Seekord fotoaparaat kaasas.
Esimese korraga ma tuld põlema ei saanud. Tuul segas. Kolmandal katsel lõi leegid üles ja järgmisel hetkel rullus leek mööda paljast kaljut laiali nagu lina, loitsisin endamisi ja pildid jooksid leegis. Sõbranna klõpsis fotokat.
Koju tagasi jõudes pidin vastama küsimustele, et mis see nüüd oli, kuhu sa meid viisid. Pealegi südaöösi. Ma siis üritasin mingit põhjendust leida nii naljaga pooleks, et kuskil oktoobris on kolletamispäev, et algab hingede-aeg-mis-iganes jne. Sõbranna krapsas püsti, et - aga vaatame kalendrist järele, tal on märkmikus rahvakalendri tähtpäevad olemas. Ja puhtjuhuslikult olime otsaga just sellessamas kolletamispäevas/öös.
Tegime endile ühed korralikud kokteilid. Et oleks unenägudeta uni.
Wikipediast leiab Sammallahden mäe kivikuhilatest pilte, aga ühe lõkkepildi panen siia lõppu. Vaatamiseks.
[Muudetud: 10-16-2009 Liine]
Täitsa juhuslikult on viimase paari kuu jooksul igahommikune töölesõit viinud mööda teeviidast, kuhu on kirjutatud Sammallahden mäki ja selgituseks, et see vaatamisväärsus kuulub UNESCO maailmapärandisse. Sai möödasõites töökaaslasega naljagi visatud, et noojah, miks mitte mingit metsast mäge samblalaheks nimetada, meri jääbki nats kaugele, aga tahaks, et ikka vastu koduõue oleks.
Juhtuma hakkas 3 päeva tagasi, üleüleeile, kalendri järgi 13.oktoobril. Juhuslikult olime varahommikul mitte kahekesi, vaid kolmekesi. Kolmandaks seltskonnas inimene, kes pidi juhuslikult Eesti abibrigaadiga Indoneesiasse sõitma. Reis jäi ära, aga töö juurest mõne tunniga saadud 3-nädalane puhkuseaeg vajas täitmist, siis sattus ta tulema Soome. Teeviidast möödasõites sai tehtud nö valvenalja mere teemal ja et ükspäev peaks vist ikka vaatama minema, et mis seal siis on.
Olin enese jaoks juba tükk aega minekut edasi lükanud, sest pidasin paremaks seal esiti üksinda ära käia. Läks aga teisiti. Niipea kui hakkasime tagasi sõitma pakkusid töökaaslane ja sõbranna välja, et lähme käime seal ikkagi kohe ära, põhjenduseks UNESCO ja puha. Naerukoht. Ja selle asemel, et tanklasse keerata ja mersu paaki mingi kogus diislit tankida, keerasin teele, mis mäe poole viis. Suurelt teelt näitab viit mäele 600 meetrit. Ja siis kadus aeg. Tee venis ja venis ja oli hullut aukline. Tabasin, et meid jälgitakse. Teadsin seda ju enne ka, mõtlesin endamisi.
Mäeveerul lugesime läbi kõik infotahvlitele kirja pandu. Et mäge on uuritud 19. Sajandi lõpus ja sada aastat hiljem 1990-2002. Et kivihunnikud mäel on kivikalmed ja et tavalistele kivikuhjadele või ringidele lisaks on kirikupõrandaks nimetatav nelinurkne 18 meetrit lai ja 19 meetrit pikk ainulaadne rajatis ja et osades kalmetes leiti paekivikirstud ja luukilde ja isegi üks käevõru tükk. Dateeringud viitasid alguses pronksiaega, aga kui luukilde juba radioaktiivse süsinikumeetodil (või kuidas seda nimetatakse) uuriti, siis ilmnes, et osa kalmeid pärineb varasest rauaajast.
Jalutasime mäele. Hetkega läks õhk külmaks. Hoidsin hoolega suud kinni, et mitte midagi öelda,sest nägin neid, kes meid ootasid, vägagi selgelt. Ja siis täiesti süüdimatult hakkas sõbranna järjest kivikuhilatele näitama, et mismoodi siia saab maetud olla, kui kivid on laotud otse kaljule, siin pole mulda ju ollagi. Et ta saab aru küll, et põletusmatus. Aga kes need inimesed olid. Kes siia on maetud ja kes sinna. Ühtäkki vastasin täiesti kontrollimatult tema küsimustele. Seal on naine ja kaks last, seal laevatäis rahvast/sõjamehi ja seal noorem mees, seal vanem mees… Peas keerlesid nagu käsud või palved:”Tee tuld!”, “Tee mere ääres tuld!”. Aga mereni on mäelt päris tükk maad. Kunagi ammuaega tagasi oli jah see mäenukk kõrgem koht mere ääres, aga vahepeal on meri taganenud ja maa tõusnud. Ütleks siis siia juurde, et puht juhuslikult teadsin küll, kus seda lõket teha tuleb. Merd on ümber Rauma palju, ainult et enamuses koosneb see saarte varjus olevatest madalatest lahesoppidest, kus vesi on peelegsile ja ei anna kuidagi mere mõõtu välja. Vaid mõne üksiku neemenuki pealt võib avamereni ulatuda. Ühe sellise leidsin suvel. Neemenukk, millest otse mere kaks kaljut ja avameri silmapiiril.
Kui nii siis nii, mõtlesin endamisi ja ütlesin oma kaaslastele, et aeg on mäelt alla minna ja et lähen õhtul mere äärde tuld tegema, kui tahavad, võivad kaasa tulla.
Puhtjuhuslikult ei olnud mäele minnes meil ühtegi fotoaparaati kaasas. Olin eelmine päev enda oma autost kaasa võtnud, et aku laadima panna ja sõbranna ei võtnud enda oma lihtsalt kaasa, ehkki ilma aparaadita uksest välja suurt ei lähe ja tal on see alati kotis. Töökaaslane arvas ka, et oleks ette teadnud…
Muideks, mäelt allsõit kestis vaevalt minuti mööda suht siledat teed. Nagu oleks mäele mööda teist teed sõitnud, naersime. Aga eks meid kiirustati takka.
Sellega oli hommik otsas ja päev käes. Proovisin mingit lõunauinakut teha, et selgeks saada, mis tuld teha tuleb. Tuld tule pärast elementide tasakaalustamiseks ma oskan teha. Aga hingedele? Mere ääres kaljul? Täiesti võõras teema, sesmõttes, et polegi proovinud ega isegi mitte mõelnud selle peale. Sekund peale silmade sulgemist hakkas jooksma – laastutuli, laastutuli – kust ma need laastud ometigi võtan või puudki? – keldris on – mismõttes? – saun, sauna kuuris on – hea küll, eks vaatan.
Hilisõhtul enne mereäärde minekut läksin siis lõkkemateriali kokku korjama. Polnudki nagu põhjust imestada, et puht juhuslikult oli sellist parajat pilbast ja laastu kohe terve kotitäis. Peast käis küll veel läbi, et tegelikult võiks mõni hea taim kah sekka olla, aga – saab vast ilma ka – saab küll, istusin koos teistega autosse ja nii me tuld tegema läksimegi. Seekord fotoaparaat kaasas.
Esimese korraga ma tuld põlema ei saanud. Tuul segas. Kolmandal katsel lõi leegid üles ja järgmisel hetkel rullus leek mööda paljast kaljut laiali nagu lina, loitsisin endamisi ja pildid jooksid leegis. Sõbranna klõpsis fotokat.
Koju tagasi jõudes pidin vastama küsimustele, et mis see nüüd oli, kuhu sa meid viisid. Pealegi südaöösi. Ma siis üritasin mingit põhjendust leida nii naljaga pooleks, et kuskil oktoobris on kolletamispäev, et algab hingede-aeg-mis-iganes jne. Sõbranna krapsas püsti, et - aga vaatame kalendrist järele, tal on märkmikus rahvakalendri tähtpäevad olemas. Ja puhtjuhuslikult olime otsaga just sellessamas kolletamispäevas/öös.
Tegime endile ühed korralikud kokteilid. Et oleks unenägudeta uni.
Wikipediast leiab Sammallahden mäe kivikuhilatest pilte, aga ühe lõkkepildi panen siia lõppu. Vaatamiseks.
[Muudetud: 10-16-2009 Liine]