Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 1 Häält - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Himmlerist
Autor Sõnum
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 11:54
Postitus: #1
Himmlerist
http://en.wikipedia.org/wiki/Himmler

Himmleri vari - Vladimir Abarinov ajalehest Sovershenno Sekretno

1.
21 aprillil 1945 Ravensbrücki koonduslaagris oli SS-hauptsturmführer Frantz Göring käsuga vabastada poola ja prantsuse juuditarid. Nad pidid kiirkorras liikuma kohta, kus neid ootas Rootsi Punase Risti autokolonn. Laagri monadant keeldus allumast, viidates RSHA ülema Kaltenbrunneri käsule vangide täieliku likvideerimise kohta. Seepeale saadik võttis telefonitoru ja nõudis enda ühendamist Lübecki politseikasarmutega. Neil päevil asus seal SS reichsführer Heinrich Himmleri staap. Käsk tulid temalt isiklikult. Pärast kinnituse saamist küsis komandant, mida teha eksperimendi ohvritega. Sain vastuse: saata sama partiiga. Pääsenute koguarv oli um 15 000 inimest. Ravensbrückist vabastamine oli tihti tehingud, mida Himmler püüdis sõlmida lääneliilastega Punase Risti Rootsi haru presidendi krahv Folke Bernadotta vahendusel, kuningas Gustafi sugulasega. „Nad on minu kõige kindlam investeering“ öelnud kunagi reichsführer juutide kohta.
Teistest 3nda reichi juhtidest palju varem mõistis Himmler, e Saksamaa võib sõja kaotada. Juba augustis 1942 oma SS peakorteris nõustus ta oma alluva. Välisluure ülema Walther Schellenbergi ettepanekuga alustada läbirääkimisi vaherahusks läänega tingimusel, et ta ise ei muutu nende vangiks ja ebaõnnestumise korral ei hakka Schellenbergi välja puksima. Sama aasta sügisel Himmler hakkas lahendama Hitleri-vastast vandenõud ja kohe selgitas välja, et põletik algas Abwehris.
1944 märtsis Himmler kohtus salaja tuntud astroloogi Wilhelm Wulfiga, kes ennustas, etr Hitleri elu on ohus um 20 juuli paiku ja ta sureb enne 7 maid 1945, kusjuures surma põhjuseks saab olema mürgitus.
Schellenberg kinnitas hiljem, et reichsführer teadis vandenõust kõike. Või vähemalt ta teadis kõigest rohkem kui ükski teine vandenõus osaleja eraldi. Lausareteerimiste käigus peale 20 juulit 1944, kui Hundikoopas plahvatas Staufenbergi pomm, ei võetud kinni kedagi üleliigset, kuid võeti kõik.Miks ta ei võtnud ette ennetavaid abinõusid? Vastus on banaalselt lihtne – Himmler ootas õiget aega. Talle olid vajalikud vandenõulaste kontaktid liitlastega ja ta oli valmis Hitlerist loobuma.




[Muudetud: 11-17-2009 T11ger]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 12:29
Postitus: #2
 
2.
Ettekanne «Punasest majast»
Kolme nädala pärast peale ebaõnnestunud kallaletungi, 10 augustil 1944, sattus Elsassi pealinn Strassubrgi linn kogu sõja jooksul ainukese pommirünnaku alla. Linn oli seni üheks turvalisemaks kohaks kesk-euroopas. Hotellis Hotel de la Maison Rouge, mida kirjeldab juba Victor Hugo, ja mis nimetati sakslaste poolt ümber Rotes Hous´ks, pidasid nõu kõikvõimalikud ärimehed, töösturid, pankurid, kino ja muud tähed, endised ja tegevad poliitikud neutraalsetest ja okupeeritud maadest.
Suurimat kahju kannatasid tänavad, mis asusid vahetult Punase maja läheduses – ajaloolises linnaosas, millel polnud mingit sõjalist tähtsust. Brittide pomm purustas Jean Batista Kleberi mälestusmärgi samanimelisel väljakul. Hommikul tuhnisid varemetel SS ohvitserid, kõikidele hotelli ustele olid pandud tunnimehed, keegi ei saanud väljuda majast ilma ülekuulamiseta. Linnas levisid kuulujutud, et hotelli kogunes SS või isegi kogu riigi juhtkond.
Kuuldused polnud tõest kaugel, 10.augustil kogunesid hotellis saksa tööstuse võtmeisikud – Rochling, Messerschmitt, Volkswagenwerk, Rheinmetall ja Kruppi kontserni esindajad. Neid kutsus kokku SS reichsführer. Liigne on öelda, et SS-i impeeriumi ja tööstureid sidusid tihedad ja vastastikku kasulikud suhted. Himmleri nimel esines obergruppenführer Scheid. Esimeste sõnadega väljendas ta arvamust, et sõda on kahtlemata kaotatud. Saksa erakapitali ees seisab raske ülesanne – luua 4 reichi majanduslik vundament. Selleks eraldab valitsus firmadele märkimisväärsed vahendid, et nad avaksid oma firmad välismaal. Ekspordikeeld tühistatakse. Uus natsionaalsotsialistlik poliitika on kapitali maksimaalne eksport. Kuulanud ära Scheidi, asusid kokkutulnud arutama praktilisi detaile.
Liitlased teadsid kokkutulekust nind pommitasid linna lootuses, et nende hulgas saavad olema võtmefiguurid. Koosoleku sisu sai liitlastele teatavaks tänu agendile, kes osales istungil ja kelle ettekanne sai luuremaailmas tuntuks kui „ettekanne Punasest majast“. Asjast oli teadlik ka vene luure, kuid võimalik, et mitte nii üksikasjalikukult. Himmler valmistus sõjaliseks kaotuseks kaugeltki mitte diletandina.
1945 alguses rääkis Himmler esimest korda Schellenbergiga Hitleri võimult kõrvaldamisest. Schellenberg, kes teadis ülemuse otsustusvõimetust, viis ta kokku Berliini kliiniku Scharite direktori De Krinisiga, kes kinnitas Himmlerile, et füürer kannatab progresseeruva Parkinsoni tõve käes. Kahtlus, et Himmler korraldas „arstide vandenõu“ (Schellenbergi versioon), on vaevalt tõsine. Kõik, mida ta võis julgeda teha, on Hitleri isiklike arstide kohtumiste korraldamine Bormanniga, kus nad teatasid oma kahtlustest. Nagu võiski oodata, vestlus ei toonud kaasa mingeid tulemusi.
Sel ajal tegutses Schellenberg oma kanalite kaudu ja päris edukalt. Isegi nii edukalt, et sattus Gestaapo kahtluse alla. 1944 kutsuti Berliini ülekuulamisele Karl-Heintz Kremer, reichsführeri eriesindaja Stockholmis. Gestaapo ülem Joseph Müller küsis RSHA nõupidamisel ootamatult Schellenbergilt «Kas teie olete ka Briti agent? Teil peaks tekkima ebameeldivused selle teie Kremeriga. Te peate palju selgitama“. Sellegipoolest otseseid tõendeid Mülleril ei olnud. Kremer eitas kõiki süüdistusi. Schellenberg aitas ta kambrist välja, andes isikliku käenduse.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 15:49
Postitus: #3
 
3.
Josefina
Müller oli valedel jälgedel. Aga intuitsioon ei vedanud teda alt. Just Rootsis oli vandenõu pesa.
Üks vähestest Euroopa neutraalsetest pealinnadest oli Stockholm WWII ajal diplomaatilise ja luurealase tegevuse keskuseks. Raske on üles lugeda kõiki siin toimunud rahuläbirääkimiste üritusi, kuna need lihtsalt ei lõppenudki. Üks eraviisilistest saadikutest Stockholmi oli Karl Gerdeler, Leipzigi linnapea ja üks 20.juuli vandenõulastest, kes vahistati juba enne kallaletungi. Tal olid suurepärased sidemed Rootsi establishmendis. Koos pankur Markus Vallengergiga kohtus ta korduvalt Briti alama sir Victor Molletiga, pankurite perekonna järeltulijaga, kellele oli enne sõda tihedad sidemed saksa finstsistidega. Teiste Molleti salajaste vestluspartnerite hulgas olid ka Himmleri saadeikud. 1943 a kevadel kohtus Mollet esimest korda Schellenbergiga.
See kohtumine ei jäänud märkamata SOE spetsoperatsioonide osakonna (SOE-sabotaazi ja diversiooniteenisutus, pidas sidet natsivastase põrandaaluse liikumisega okupeeritud maades, allus vahetult Ühendkuningriigi peaministrile) töötajale Peter Tennant´ile, kes töötas saatkonnas pressiatasheena. Londonisse saabus ettekanne, vastuseks milllele oli vaikus. Samas tema kolleegi SIS töötaja Peter Folk poolt sai osaks täielik mõistmine. Pooleteise kuu möödudes SOE Stockholmi residentuuri juht edastas Tennantile saljase teate kontori ülemalt sir Charles Hambro´lt: festina lente («kiirusta aeglaselt»), mis selles olukorras tähendas „unusta ära“. Aga Tennant ei kuulanud juhtkonna korraldust isegi vaatamata sellele, et Mollet sai teada tema ettekandest ning üritas kõikvõimalikult moel Tennanti jalgealust õõnestada.
Folkile, kes saabus Stockholmi 1943a suve lõpus, oli pandud konkreetne ülesanne. Ta pidi võtma jälgimise alla Karl-Heintz Kremeri. Kremer ilmus Rootsi pealinna aasta varem koos naise ja tütrega ja elas pillavalt. Ta nimetas end Himmleri erisaadikuks ja nautis erikohtlemist.
Folkil õnnestus värvata Kremeri toateenija, kes kaebas sõbratarile pr Kremeri vastiku iseloomu ja norimise üle. Muutudes Briti luure agendiks, toateenija selgitas varsti välja, et kõige tähtsamaid dokumente hoiab peremees lauasahtlis, mis on pidevalt lukus aga võtmest lahkub vaid kord päevas vannis käies umbes pooleks tunniks. Sellest piisas toateenijale, et võtta võtmest jäljend võipakile, mis kohe peale seda külmikus ära külmutati. Peatselt hakkas teenija Folki pidevalt varustama materjalidega, mis peale pildistamist korrektselt sahtlisse tagasi pandid.
Juba ühe esimese dokumendi sisu jahmatas Folki – seal oli Roosveldi ja Churchilli erajutuajamise lindistus 1943 a Quebecki konverentsilt, andes täpselt edasi ka Briti peaministri soolased sõnad nõukogude juhi aadrssil, kusjuures Kremer sai stenogrammi vaid paari päeva möödudes konverentsist. Teises, USA riigidepartemangus koostatud dokumendis olid märked, mis näitasid, et paber ringles ka Briti välisministeeriumis. Mõlemal juhul hoidis Kremer sahtlis mitte koopiaid vaid originaale, mis nende sisu arvestades oleks pidanud kuuluma hävitamisele. Kremeri ettekannete seas olid ka igakuised detailsed ülevaated Inglise sõjalennukite tootmise kohta.
Nagu selgus Kremeri kaaskirjadest, laekusid dokumendid agendilt koodnimega Josefina. Pärast esimese dokumnetide paki saatmist kulleriga Londonisse, sai Folk käsu ilmuda Londonisse kohtumaks MI-5 töötaja Anthony Bluntiga. Kohtumine toimus 2 kuu möödudes, detsembris 1943, ühes Londoni klubirestoranis. Blunt tutvus põhjalikult Folki toodud uute dokumentidega. Nagu Folk hiljem meenutas, Blunt veenis teda, et paljud väljendid on selgelt germanistlikud ja seetõttu on dokumendid ilmselt võltsitud. Kuid konks oli selles, et Folk töötas ise 1941 augustis kahe liidri kohtumisel Rejkjavikis ja nägi seal dokumente, mis olid vormistatud täpselt samamoodi, lisaks kuulis seal samu väljendeid. Ta teatas Bluntile, et peab neid väljendeid amerikanismideks «Ta tundus lööduna ja lõpuks nõustus“– kirjutab Folk.
Jutuajamise lõpus väljendas Folk kartust, mida jagasid ka tema kolleegid Stockholmis, kelle jaoks nõukogude oht oli palju selgem kui Londonis. Ta arvas, et sellise taseme salastusega dokumendid ei tohiks mingil juhul sattuda venelaste kätte. Folk oli väga üllatunud, kui Blunt vastas talle omase kindlusega: «Ma võin kategooriliselt kinnitada teile, et sellise info vahetamist ei toimu. Ainus, mis venelasi huvitab, on millal avatakse teine rinne».
Blunt´st sai NKVD agent 1937a alguses. Ja alles 1940 – Briti luure töötajaks.
Sel ajal saabus Stockholmi briti sõjaväe atashee uus abi major Evan Buttler. Just temale pandi ülesandeks läbirääkimised Schellenbergiga. Buttler oli meeldiv inimene, rääkis soravalt saksa keelt ning oli enne sõda mitu aastat viibinud saksamaal ajakirjanikuna, kus tutvus lähemalt Reinhardt Heindrichiga. Seda suhet rikkus vaid regulaarsed joomingud. Buttler ei allunud Stockholmi residentuuri ülematele. Tema otseseks kuraatoriks Londonis oli Anthony Blunt.
Veebruaris 1945 palus Buttler võimalust koju sõita ja saades keeldumise osaliseks, langes depressiooni. Ükskord, olles end täis tõmmanud, rääkis Folkile, et läbirääkimised Victor Molleti ja Schellenbergi vahel toimuvad eesmärgiga kindlustada pankade ja teiste huvitatud poolte finantshuve, sh SS impeeriumi omi. Buttler mainis ka oma isiklikke eraldiseisvaid läbirääkimisi Schellenbergiga: tema sõnul saab toimuma salajane massiline natsikurjategijate, sh Himmleri, väljaränne Rootsi.
Kolme päeva pärast Folk ja Tennent said oma ülemustelt ranged juhised mitte esitada Buttlerile mingeid küsimusi. Hiljem selgus, et hoiatus tuli Bluntilt. Mõlemad mõistsid, et sattusid tahtmatuks tunnistajaks mängule, mille panused ületasid igasuguse kujutlusvõime.
Sellest, kes peitus Josefina, vaidlevad luureajaloolased tänapäevani. Abwehri esindajat Stockholmis major Friedrich Buschi näris kadedus Kremeri edu ja elustiili suhtes, tema restoranide ja naiste suhtes. David Can, WWII aegse spoinaazhiajaloo asjatundja, kirjutab oma raamatus «Hitleri spioonid»: «Busch oli kindel, et Kremer võltsib suurema osa oma informatsioonist ja et mõned Abwehri ametnikud kaitsevad teda, kuna ta aitab neid valuutaoperatsioonides». Ebaselged kahtlused Kremeri vastu olid olemas, nagu me teame, ka Gestaapol.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,800
Liitunud: Oct 2004
17-11-2009 18:15
Postitus: #4
 
Ma ei tea, kas sobib siia vahele segada, aga leidsin rohke pildimaterjaliga lingi, kus on öeldud, et Himmler oli prints Alberti reinkarnatsioon:

http://brianstalin-magicandreincarnation.blogspot.com/

Need andmed tulid välja kellelgi Akashi Kroonikatest teavet ammutades.


[Muudetud: 17-11-2009 Müstik]

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 18:25
Postitus: #5
 
Sega aga Smile
Seda enam, et tõlgitav jutt lõppeb ka korraliku üllatusega. Minu jaoks oli igatahes ootamatu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 18:33
Postitus: #6
 
samas selle lehe tegijale viskaks nina peale, et mõned pildid on ikka väga otsitud... selliseid sarnasusi võib ju Eesti Ekspressis tagalehel samuti pea iga nädal leida...
Mis Himmlerit puudutab, on kriitikat pälvinud tema fotod just surnust peast. Pisut kannatust.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 18:38
Postitus: #7
 
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 18:40
Postitus: #8
 
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 19:29
Postitus: #9
 
4. Spioonibörs.
Diplomaatidele ja eriteenistuste töötajatele, kes tegutsesid Rootsi pealinnas, oli täiesti selge, et Jaapani luure resident Stockholmis, kindral Makoto Onodera (mõnede allikate järgi juhtis ta kogu euroopa spioonivõrku) korraldas lausa salajaste dokumentide „ostu-müügi börsi“. Selles äris puudusid tal poliitilised eelistused. Nagu rääkis Folkile Eesti (sic!) sõjaväe atashee Saarson, siis Onodera palus teda pakkuda oma briti tuttavatele mõningaid nõukogude agentide ettekandeid. Materjalid kujutasid endast briti sõjanõukogu kabineti koosoleku protokolle, kusjuures kaasnevatest märkmetest oli näha, et nad on olnud SD analüütikute käes.
Kõikidest nõukogude „muttidest“ Briti saartel kõige informeeritum teatud perioodil oli Cambridge „suurepärase viisiku“ liige John Kerncross, lord Henky isiklik sekretär. Tal oli ligipääs kõikidele valitsuskabineti dokumentidele, mh kahe liidri kirjavahetusele. 1942 märtsis läks Henky erru ning Кеrncrоss alustas tööd śifreerimiskeskuses Blechly Park´is, kust ta hankis infot nõukogude luurele meeletutes kogustes. Samas Folki poolt Kremeri lauasahtlist varastatud materjale võib Kerncrossiga seostada vaid osaliselt.
1945 sügisel briti okupatsioonivõimud vahistasid Maria Luisa Schinke, Walther Schellenbergi vanema ja kõige usaldusväärsema sekretäri. Tema kaudu selgus, Himmler ja Schellenberg valmistasid ette oma põgenemist juba 1945 aasta alguses. Schinke ja hauptsturmführer Frantz Göring pidid saatma neid Rootsi. Proua Schinke tunnistas, et viimastel sõjakuudel oli tema śeff Gestapo väsimatu jälgimise all. Himmleri käsul viis ta oma kontori eriliselt valvatud linnaäärsesse majja, kus oli ka eluruumid. Toitu valmistasid Schinke ja üks teine sekretär, eelkõige mürgitamiseohu tõttu. Himmler nõudis, et Schellenbergi kontoris valvaks pidevalt ka 2 koera, kusjuures üks neist saatis Schellenbergi kõikjal tema sõitudel. Sellites oludes valmistada ette põgenemist ja pidada läbirääkimisi sel teemal, oli äärmiselt raske. Vaatamata sellele sai mai alguseks kõik valmis: ülekanded riigimarkades ja valuutas, usaldusisikud perfektsete dokumentidega ootasid kokkulepitud kohtades.
Samsa põgenemine pidi olema äärmuslik vahend. Reichsführer soovis mängida olilist rolli Saksamaa sõjajärgses saatuses. Trumbiks said tema alluvuses olevate laagrite vangid. Schellenbergi esimene kohtumine krahv Bernadottiga toimus 16.veebruaril 1945. Kahe päeva pärast tõi Schellenberg krahvi Himmleri juurde Hochenlichenis läbirääkimiste jätkamiseks skandinaavia juutide saatuse üle. Tulemuseks oli, et laagritest vabastatid peaaegu kõik skandinaaviamaade juudid ja veidi Rootsi alamaid, kes olid vangimõistetud Saksamaal spionaaźi eest. Reichsführeri korraldusel anti Śveitsi võimudele üle endise Kraiova Armee ülemjuhataja kindral Tadeuś Bur-Komorovski, ühtlasi verre uputatud Varssavi ülestõusu juht. Himmler pakkus vahetuseks 20 vangilangenud briti ohvitseri, kes olid juba kokku kogutud. Seejuures jäid diili täpsed tingimused ebaselgeks. Igatahes oli üheks Himmleri tingimuseks tema vabastamine igasugusest kriminaalvastutusest. Bernadotti näol said Himmler ja eriti Schellenberg mõjuka kaitsja, kes, nagu me näeme hiljem, tegi kõik endast sõltuva.
21.aprill kl 2 hommikul toimus Himmleri kohtumine Norbert Mazuriga (Ülemaailmse Juudikongressi Rootsi osakonna esindaja). Reichsführer teatas, et kui suurriigid veel enne sõda oleksid nõustunud juutide väljaajamisega Saksamaalt, poleks mingit juudikõsimust tekkinudki. Seejärel teatas ta, et koonduslaagrid olid peamiselt „tööettevalmistamise keskusteks“ ja personalipoolne julm käitumine on karmilt karistatav. Himmler tundis kahetsust valepropaganda pärast, millega liitlased ümbritsesid laagrite teema. «Kui ma lubasin lahkuda Śveitsi 2700 juudil“, rääkis ta kibedalt Mazurile, „ siis alustasid nad personaalselt minu vastu laimukampaania meedias, nagu ma oleks nad vabastanud omale alibi hankimiseks. Aga mul pole alibit vaja, ma olen alati teinud seda, mida pean vajalikuks. Seda, mida on eluliselt vaja minu rahvale. Ma vastutan selle eest. Viimase 10a jooksul pole kellegi peale valatud nii palju soppa nagu minule. Ma pole kunagi pööranud sellele tähelepanu, isegi täna võib Saksamaal igaüks öelda minu kohta kõike, midas soovib. Ajalehed välismaal käivitasid minu vastu kampaania, võttes mul ära soovi edaspidi vabastada inimesi laagritest.“
Himmleri viimane kohtumine Bernadottiga toimus 23. aprillil Rootsi saatkonnas Lübeckis. «Führeri suur elu läheneb lõpule» kuulutas hiljuti Berllini maha jätnud riigimarssal (ilmselt viga-tõlk).
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
17-11-2009 20:21
Postitus: #10
 
On korduvalt välja käidud, et 3Riigi ladvikul (ja mudieks - mitte ainult neil) olid olemas teisikud.
Arvan, et lähtuvalt teatud loogikast loeti neid "ohverdatavateks" kuna EI omanud informatsiooni mida omasid peremehed.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 20:38
Postitus: #11
 
just just
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
17-11-2009 21:42
Postitus: #12
 
5. 30 aprilli raske päev
Sellest kohtumisest kanti Hitlerile ette 28.aprilli õhtul. Raadio BBC viitega Reuterile teatas, et Himmler veab läbirääkimisie läbi Bernadotti, pakkudes Eisenhowerile saksa armee kapitulatsiooni läänerindel. Teate püüdis kinni Propagandaministeeriumi pealtkuulamisjaama post. Nagu kirjutab pealtnägija, katselendur Hanna Reitsch, peale raevuhoogu langes Hitler mingisse kangestusse ja punkris valitses vaikus. Rahunedes teatas Führer, et Himmleri tegu on viimane reeturlik akt, millega ta kunagi kokku puutunud on. Just sellel ööl abiellus Hitler Eva Brauniga, dikteeris testamendi ja lõpuks käskis kindral Ritter von Greimi, kelle ta määras Göringi asemel õhuvägede ülemjuhatajaks, koos Hanne Reitschiga arreteerida Himmler.
Poliitilises testamendis teatas ta Göringi ja Himmleri tagandamisest kõikidelt riiklikelt ametitelt ning parteist, kuna nad on määrinud häbiga kogu natsiooni, astudes salaja läbirääkimistesse vaenlasega, ilma tema teadmata ja tema tahte vastaselt. Riigi presidendiks ja kõrgeimaks ülemjuhatajaks määras ta suuradmirali Karl Dönitzi.
Kui Göring oli selleks ajaks juba vahistatud SS jõudude poolt Bercheshadenis, siis Himmler ei olnud mitte ainult vabaduses, vaid ka jätkas oma distsiplineeritud vägede kamandamist. Ta ei teadnud, et juba 26.aprillil Rootsi konsul Lübeckis krahv Levenhaupt teatas Schellenbergile, et Himmler ei ole läbirääkimispartnerina Läänele vastuvõetav. Schellenberg ei öelnud sellekohta Himmlerile midagi.
Hitleri suma ajaks ei olnud käskjalg jõudnud testamendi tekstiga Dönitzi juurde, kes asus oma staabis Plönis Slesswigis. Seetõttu 30. aprillil, Hitleri sumapäeval, saatis Bormann suuradmiralile raadiogrammi, kusteatas tema määramisest führeri järeltulijaks aga mitte tema surmast. Dönitz oli rabatud valikust ja rahunenult vastas raadiogrammiga, mis algasid sõnadega: «Mein führer! Minu ustavus teile on piiritu!». 1.mai lõuna paiku saabus uus teade punkrist Bormanni allkirjaga: «Pärandus astus jõusse». Kolm tundi hiljem teatas Goebbels Dönitzile führeri sumast. Kl 22.20 esines suuradmiral raadiokõnega rahvale. «Minu esmane ülesanne on – teatas ta, – päästa Saksamaa pealetungiva vaenlase – bolshevismi käest. <...> Tekkinud asjaoludel <...> anglo-ameeriklased sõdivad mitte oma rahvaste vaid ainult bolshevismi laienemise huvides ».
Samal päeval, ja võimalik et sama tunnil, millal suri Hitler ja Dönitz sai teada oma ametisse määramisest, suuradmirali staapi ilmus Himmler. Sellest, kuidas see kohtumine möödus, on teada vaid eelkõige Dönitzi memuaaridest.
Tema visiit, nagu kirjutab suuradmiral «näitas mulle, et ta selgelt arvestas riigipeaks saamisega. Siin peitus potentsiaalse ohu allikas. Himmler omas relvajõude kogu riigis. Minul polnud midagi.“ Himmler ilmus keskööl 6 SS ohvitseri saatel. Dönitz ootas oma sõnul reichsführerilt mida iganes ja peitis paberite alla oma kirjutslaual püstoli, millel kaitseriiv oli maha võetud.
«Andsin Himmlerile telegrammi oma määramisest. «Palun, lugege see läbi», õtlesin ma. Jägisin teda pinglsalt. Lugemise edenedes näoilme muutus-selge pettumus.Kõik tema lootused purunesid. Ta kahvatus. Lõpuks ta kummardus ja ütles: «Lubage mul olla teine isik teie riigis». Ma vastasin, et see küsimus ei kuulu arutamisele ja ma ei saa kasutada kuidagi tema teeneid». Dönitzi sõnul lahkus Himmler kl 1 paiku öösel.
Himmleri adjutant sturbannführer Heintz Maher räägib samast situatsioonist pisut teisiti. Tema sõnul reichi viimastel päevadel sõiutis Himmler Plöni iga päev. Iga kord suure eskordiga. Saabus ka 30. aprillil. Saabudes Lübeckisse õhtul, sai Himmler Maherilt teate, et suuradmiral palub teda kiirelt tagasi sõita. «Mulle see ei meeldi – ütles Himmler Maherile. – Me ju tuleme just sealt. Midagi on juhtunud. Palun võtke rohkem inimesi». Maher valis sõidule kaasa 36 järeleproovitud SS veterani. Korteeź saabus Plöni keskööl ja see on ainus kokkusattumus Dönitzi versiooniga. Jutuajamine polnud üldse mitte nii lühike, nagu Dönitz kirjeldab. Vestlus kestis hommikuni. Ta jätkus peale seda, kui Dönitz oli saatnud telegrammi Hitlerile (oma piiritust truudusest) ja pärast tema raadioesinemist, mis algasid sõnadega: «Führer on elus ja jätkab Berliini kaitsmist». Kogu selle aja adjutandid jõid kõrvaltoas konjakit õhkkond oli üsna sõbralik. Lahkudes põrkus Himmler kokku Greimi ja Reitschiga, kes käes oli käskkiri tema vahistamise kohtas.
Reitsch väidab dialoogi olevat olnud järgmise:
Reitsch: see on reetmine, hr reichsfürer
Himmler: Reetmine? Ei, küll näete, ajalugu mõitab õigust teisiti. Hitler soovis võitluse jätkumist, ta oli uhkuse ja aust pimestatud. Ta tahtis valada saksa verd, siis kui seda pole enam jäänud. Hitler on arust ära, selle oleks pidanud peatama juba ammu.
Reitsch: Hitler suri vapralt ja uhkelt. Aga teie, Göring ja teised elate nagu äraandjad ja argpüksid.
Himmler: Ma tegin seda, mis sain, et säilitada saksa verd ja päästa seda, mis on järgi meie maast.
Seejärel reichsführer eemaldus takistuseta. Dönitz kirjutab, et 6.mail tagandas ta Himmleri kõikidelt postidelt. «Kui ma tagantjärele sain teada kõikidest julmustest, mis on toime pandud laagrites, ma kahetsesin, et lasksin ta vabaks». Võimalik, et Maheri jutustus on enam lähemal tõele. Himmler ilmus Dönitzi staabis ammu enne selle määramist Hitleri järeltulijaks. Suuradmiral, kuuldes füüreri peatsest lõpust, väljendas täielikku valmisolekut teenida Himmleri ülemjuhatuse all. Siis, kui Dönitz sai teada oma määramisest riigi presidendiks ja säjaväe ülemjuhatajaks ja et reichsführer tuleb vahistada (mõlemad teated sisaldusid Hitleri poliitilises testamendis), arutas ta koos Himmleriga Hamburgi kapituleerumise plaani. See diskussioon kestis lõunalauas, kuhu oli palutud ka Reitsch ja von Greim ja samuti ka suuradmirali ja reichsführeri adjutandid. Väheusutav, et Hanna Reitsch vestles Himmleriga lõunalauas sellises melodramaatilises võtmes, nagu ta näitas oma dialoogis.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
18-11-2009 18:02
Postitus: #13
 
6. Maskeraad ei õnnestunud.
Nii või teisiti, Himmleri śansid mängida mingit rolli Saksamaa sõjajärgses elus sulasid silmnähtavalt. Just sel ajal ilmusid esimesed teated Reuterilt Pathe kinokroonikalt koonduslaagrite kohta. Himmleri poolt Eisenhowerile tehtud rahuettepanekute läbiimbumine raskendasid tugevalt tema ülesannet. Esimesele kohale tõusis tema enda julgeolek-ta pidi ootama turvalises paigas, kuni tolm hajub.
Üks briti ohvitseridest kinnitas, et nägi Himmlerit Dönitzi kaaskonnas 12. mail. Uue välisministri Schwerin von Krozich´i tunnistuse järgi ütles reichsführer talle mai alguses: «Nad ei leia mind kunagi. Poliitilised sündmused arenevad minu kasuks. Ma lähen peitu ja ootan muutusi».
Himmler lahkus Flensburgist Henrich Hitzingeri nimeliste dokumentidega, kes oli maapiirkonna politseinik, kohtu poolt süüdi ja surma mõistetud mõni kuu tagasi. Enne viimast reisi ajas reichsführer maha vuntsid. Teda saatis rühm, kuhu kuulus 14 inimest, sh isiklik arst, SS obergruppenführer dr Karl Brandt, isiklik kirurg SS obergruppenführer Karl Gebhardt, SS obergruppenführer Otto Olendorph, Himmleri isiklik sekretär sturmbannführer Joseph Kirmeier ja adjutandid SS obersturmbannführer Werner Grottmann ja SS sturmbannführer Maher, samuti kaks ohvitseri kaitsesalgast ja 7 ohvitseri reichsführeri staabist. Kõigil olid käes dokumendid välipolitseist demobiliseerimise kohta haiguse tõttu ja suunduvad Münhenisse dr Gebhrdti järelvalve all. Kõigil oli erinevad mundrid ilma eraldusmärkideta ja telkmantlid nende peal. Kirjelduste järgi jättis rühm kõrilõikajate bande mulje. I-le pani punkti asjaolu, et isik, kes nimetas end Hitzingeriks, oli oma vasaku silma kinni katnud nagu piraat.
Alguses liikus rühm 4 autoga, seejärel loobusid neist ja liikusid edasi jalgsi. 18.mai. jõudsid nad Bremerwerde linnakesse. Siin võeti vastu arusaamatu otsus – väike jõgi Oste , mida oli vaja ületada, on madal ja sajad põgenikud liikusid sellest läbi. Samas seisid mõlemal sillal briti kontrollpunktid. Dokumnetide kontrollides uuriti ka tagaotsitavate isikute nimekirja, mille olid koostanud liitlased, nn CROSSCASS (Сentral Registry of War Criminals and Security Suspects). Seda dokumenti omas ka Himmler. Patrullidel polnud ilmselt fotosid, kahtlastel juhtudel pidid nad ühendust võtma luureteenistusega.
20.mail um kl 3 päeval Kirmeier ja Gebhardt suundusid sillale esimestena, plaan oli saabuda tagasi teiste juurde, kui kontrollist läbiminek õnnestub (peab tunnistama, et plaan oli kahtlane: õnnestunud kontroll oleks siis, klui kontrollitav ei saabu tagasi). Elementaarne loogika ütleb, et rühm oleks pidanud välja panema vaatluse, mis oleks fikseerinud, kas kontrollitavad pääsesid KPst läbi või mitte. Vaatamata rühma kõrgele proffessionaalsele tasemele seda ei tehtud. Nad peeti kinni ja tulid tagasi kahel veokil koos konvoeerijatega. Peale ülekuulamist, millel anti vastukäivaid ütlusi, vahistati kogu rühm. Kõik, v.a. 3 isikut. Maher, Grotmann ja Hitzinger kadusid. Gebhardt koos briti patrulli ülemaga tulid saml päeval veel kord farmi, kus rühm end varjas, kuid kadunuid ei leitud. Ta rääkis neist kui haigetest seltsimeestest, kes vajavad arstiabi. Kadunuter asemel leiti pööningult reisikott, kus see olid pidźaama, kodused sussid, maniküürikomplekt, millel oli iseloomulik monogramm R.F.SS. Ei pidanud olema skasa keele tundja (kuid patrulli ülem oli seda), et deśifreerida tähti kui „reichsführer SS“.
Kolmandal päeval, 22.mail, päeva teisel poolel, ilmus kadunud kolmik välja Bremerwerde peatänaval. Nad jalutasid kiirustamata, vaatamata sellele, et põgusast pilgust neile piisanuks kahtluste tekkeks. Andjutandi tunnused koos ohvitseri hoiakuga, lisaks selgelt säjaväelise päritolu mantliga saatsid tsiviilülikonnas isikut. Briti patrull pidas kolmiku kinni enne silda ja viis nad karauuli ruumidesse, milleks oli veski. Sealt patrulli ülem helistas kontrollpunkti ja teatas kadunute leidmisest. Öö veetsid nad jahukottidel, äratati varahommikul ja kl 7 viidi laagrisse, kus olid ees juba teised 12 rühmaliiget. Nad hakkasid kohe lärmakalt nõudma kohtumist laagri komandandi kapten Thomas Silveteriga. Kohtumisel palus komandant lahkuda suuremat kasvu isikutel ja jäi üksi nende väiksema kaaslasega. See kolmas ilma keerutamata võttis kleeplindi silmalt ja pani prillid ette. Peale seda ei pidanud ta end tutvustama, kuid siiski ütles vaikse häälega: «Heinrich Himmler».



[Muudetud: 11-18-2009 T11ger]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
T11ger
Veteran

Postitusi: 839
Liitunud: Feb 2009
18-11-2009 19:27
Postitus: #14
 
7. Kahtlane meditsiiniline ülevaatus
Kapten Silvester teatas viivitamatult 2.armee staapi feldmassal Montgomeryle Lüneburgis, kus sõitis välja luureohvitser isiku tuvastamiseks. Samal ajal vaatas komandant vahistatu üle. Ta käskis vangil lahti riietuda ning hoolikalt uuris läbi iga riideeseme, seda protseduuri kordas seersant. Pintsakust leidsid nad messingist hülsi, mis meenutas padruni oma aga vutlaris. Vutlaris oli väike klaasampull, mille kapten kohe ära tundis. Mürgiga täidetud ampull oli valmistatud Saksenhausenis reichi kõrgema juhtkonna jaoks. «See on mu ravim, aitab maospasmide vastu“ selgitas vang. Peagi leiti teine vutlar kuid tühi. Silvester otsustas, et vang peidab teist ampulli kuskil kehal ja uuris põhjalikult läbi riieteta keha, isegi kammis juukseid kuid suhu ei vaadanud kuna pelgas vastuväiteid. Selle asemel lasi tuua teed ja juustusändvitśi. Vang sõi nagu ikka, mälumine ja neelamine raskendatud ei olnud.
Viimast episoodi on raske uskuda, kuna ampull on 9mm läbimõõduga ning 35 mm pikk. Sellise esemega suus on närida ja neelata võimatu. Üks kahest – kas läbiotsimine polnud piisavalt hoolikas ja vang peitis läbiotsimise ajal ampulli kuskil mujal või söömisepisood on kapteni fantaasia vili.
Lõpuks saabusid laagrisse grupp luuretöötajaid eesotsas major Rice´ga. Rice´l oli kaasas Himmleri arvestuskaart, mis sisaldas lühikokkuvõtte tema karjäärist, tähtsaid andmeid nagu parteipileti number, SS ohvitseri number, allkirja näidis ja isegi foto. Samas puudusid sealt aga anatoomilised tunnused (kasv, kaal, erilised tundemärgid), sõrmejäljed ja andmed hammaste kohta.
Rice meeskond esimese asjana võrdles kõrva ehitust vangil ja fotol ning tuli järeldusele, et need on identsed (kuigi fotol on näha vaid osa kõrvast). Vastuseks küsimusele parteipileti numbri kohta vastas vang «neliteist tuhat millegiga». Reaalne number oli 14303. Oma parteipileti numbrit teadis peast iga parteiliige, Himmler oli lisaks veel tuntud oma fenomenaalse mälu poolest. SS ohvitseri isiklikku numbri kohta vastas lähemale kui ka mitte täpselt: 168 asemel 169. Ja ainult sünni aja kohta andis täpse vastuse: 7.okt 1900. Kuid just see vastus ei kattunud kaardil oleva vea tõttu kirjapanduga, seal oli ekslikult 1.nov 1900. Seejörel palus Rice vangilt allkirja, millega viimane nõustus vaid tingimusel, kui paber tema allkirjaga hävitatakse viivitamatult. Imelik, kuid major nüustus sellega. Nagu juhtus kõrvaga, nii ka nüüd polnud meeskonnas käekirja spetsialisti ning Rice järeldas, et allkiri kattub näidisega arvestuskaardil. Järeldus – Heinrich Hitzinger on Heinrich Himmler.
Edasises jutuajamises ei teatanud Hitzinger-Himmler midagi sellist, mis võinuks kinnitada tema tihedat seost kolmanda riigi saldustega. Ta ütles vaid asju, mis olid teada igale saksa ohvitserile.
Kui major Rice meelest oli vangi isik tuvastatud, saatis ta sellekohta ettekande staapi Lüneburgis. Laagrisse saabus 2.armee luure ülem kolonel Michael Murphy.
Tutvunud läbiotsimise tulemustega, käskis Murphy vangil uuesti lahti riietuda ja panna selga teised rõivad. Vang keeldus sellest ja teatas, et ta on juba korra end lahti riietanud ning ei soovi panna selga pakutud briti mundrit. Ähvarduse peale kasutada jõudu ta siiski kuuletus kuid riietuda vaenlase mundrisse ta siiski ei soostunud. Peale uut läbiotsimist pani selga oma vanad riided. Külmetamise vastu anti talle armee tekk, milless vang end kohe ka mässis.
Puuduv teine ampull ei andnud Murphyle rahu. Oma sõnul ta mõistis, et vangi kehas on vaid 2 kohta, kuhu saaks seda peita – pärak ja suuõõs. Kolonel otsustas viia läbi meditsiiniline läbivaatus milleks tuli vang viia armeestaapi. Mingil ajal tundus autojuhile, et ta on eksinud kuid siis ütles vang, et nad on siiski õigel teel Lüneburgi.
Samal ajal leiti staabis arst. Selleks oli kaptem Clement Wells. Saades teada, mida tal teha tuleb, teatas Wells: «ma olen arst, mitt nuhk». Mille peale Murphy vastas: «Tehke, mis teile öeldakse». Alustades selliste repliikidega, räägivad vahetud tunnistajad üksteisele edaspidi vastu. Wells alustas suuõõnest. Vang pandi tugitooli istuma. Kõrvalseisev seersant hoidis lampi. Juba esimesel vaatlusel paistis Wellsile mingi hõbedane läigatus suus. Seersant tõstis lambiu kõrgemale. «Avage suu», käskis Wells. Selle asemel aga vang surus lõuapärad järsult kokku ja viskas pea kuklasse. Tema nägu muutus hetkega rohekaks. Vaatamata kohestele püüdlustele loputada tema magu ja kunstlikule hingamisele, suri vang õhtul kl 11.14.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Weisthor
Uustulnukas

Postitusi: 28
Liitunud: Nov 2005
01-01-2010 22:58
Postitus: #15
 
http://et.metapedia.org/w/index.php/Heinrich_Himmler
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,800
Liitunud: Oct 2004
06-01-2010 15:17
Postitus: #16
 
Katkend wikist:
Germaani müstik.
Olenemata oma tagasihoidlikkusest ja lembusest germaani-müstika ideede vastu, sai Himmlerist NS-hierarhia üks olulisemaid jõudusid. Eesmärgiga, näidata SS-i pikka ajaloolist traditsiooni, üüris ta 1934. aastal Wewelsburgi linnuse Westfaalis. [8] Reichsführeri huvid müstika ja mütoloogia vastu väljendusid selgelt ka Wewelsburgi linnuse väljaehitamisel, mida ta ise kutsus graalilinnuseks. Linnuse ruumid olid sisustatud ja pühendatud sangaritele läbi kogu Saksa ajaloo. Eriti tähelepanuväärselt oli kujundatud linnuse põhjatorn. Selle alumisel korrusel oli krüpt (Krypta), mida kutsuti Wallhallaks või ka maailma keskmeks. Teisel korrusel asus Gruppenführersaal, kus oli kuulus Musta Päikse ornament. Wewelsburgi linnuse ümbrusesse oli pärast sõda ette nähtud püstitada SS-i koolituskeskus. RFSS: „Ma imetlen india religiooniloojate tarkust, kes oma kuningatelt ja kõrgematelt valitsejatelt nõudsid, et nad läheksid iga aasta kaheks kuni kolmeks kuuks kloostrisse mediteerima. Sellised kohad loome ka meie hiljem.“ [10] Sellised esoteerilised istungid ja kokkusaamised olevat ka Wewelsburgi linnuses toimunud. [11]

Ja siit juhatus selle Wewelsburgi linnuse teema juurde, kes ei ole juhtunud lugema:

http://para-web.org/viewthread.php?tid=4...1#pid84384

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Weisthor
Uustulnukas

Postitusi: 28
Liitunud: Nov 2005
11-01-2010 20:02
Postitus: #17
 
Tsitaat:Algselt postitas T11ger
Surnud Himmler. Sellel parempoolsel pildil pole mingit armi, tegu on prillide kandmisest tuleneva (päevitus)randiga. Laugh
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,800
Liitunud: Oct 2004
05-11-2011 20:00
Postitus: #18
RE: Himmlerist
Dmitri Petrjakovi raamatust "Kaarli Golem"
HIMMLER ja ROSENBERG:

SS-Reicführer Heinrich Himmler käis sõja jooksul Tallinnas kaks korda.
31.juuli 1942 ja 28.sept. 1943.
Himmler oli haaratud Teutooni ordu tassünni ideest.
Teema Teutooni ordu kohta:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...tooni+ordu

Himmler oli musta SS-ordu ja esiisade müstiliste teaduste suurmeister.
Alfred Rosenberg oli sündinud Tallinnas 1893.a.
Oli kingsepa poeg, kes sai Moskva ülikoolis diplomeeritud arhitektiks. Seal sai temast ka vabamüürlane.
Rosenbergi peamiseks kireks oli paganlus ja Hüperborea vaimu jäise vägevuse külm tuul. Kaali meteoriidi kukkumise paigas töötas operatiivstaabi "Reicleiter Rosenberg" salajane ekspeditsioon RR-1. Teine salajane ekspeditsion töötas Toompeal ja Tõnismäel.
Rahvapärimuse järgi kujutas just Toompea kompleks endast paganlike kultuserajatiste süsteemi.
Revalis töötava grupi RR-2 otsinguobjektide nimekirjas seisid esimese kahe punktina kirjas:
Must ruunikivi Toompeal ja Püha kaev Tõnismäel.

Himmler oli Teutooni ordu esimene mees. Ladvik koosnes kümnest suurmeistrist. 1935 rajas ta ordu juurde teaduslik-müstilise ühingu Ahnenerbe - muinas-Saksa ajaloo ideoloogiate ja pärandi uurimise ühingu.
Ahnenerbes oli ka "kunstlike tekkega asustatud kõrgendike uurimise osakond", mida juhatas Haarnagel. Tegutseti ka Toompeal ja Tõnismäel, sest legendi järgi pidi Toompea olema midagi sootuks enamat kui vaid Kalevi hauale kuhjatud kääbas. Uurmisosakond otsis Dannebrogi.
Nimelt 1219.a. kui toimus võitlus estide ja taanlaste vahel, nähti sõjameeste kohal õhus suurt punast rüüd, valge rist keskel. Sellest ajast saadik muutus johanniitide valge ristiga püha rüü Taani ametlikuks lipuks -Dannebrogiks.
Mõnedel andmetel kuulus kõnealune rüü küll Teutooni ordu esimesele magistrile Heinrich von Walpotile. See oli sel ajal, kui Teutooni ordu polnud veel saanud iseseisvaks organisatsiooniks, vaid oli Hospidalivennaskonna osa.
Igatahes olevat see rüü lehvinud õhtuhämaruses taevas Lindanise linnuse kohal. Kui taani rüütlid olid ennast Kalevi haual kindlustanud ja asunud eitama kivist tsitadelli, peitis piiskop Dannebrogi kui püha reliikvia hästi ära.
Just seda nüüd otsiski Himmeri salajase käsu kohaselt Toompeal "kunstlike tekkega asustatud kõrgendike uurimise osakond." Smile
Himmleri teine külaskäik Eestisse oli samuti Dannebrogiga seotud.
Esimest korda käis ta koos Willigutiga ja siis ta saigi teada Dannebrogist.
Nüüd tahtsid nad selle reliikvia kätte saada ja viia Wewelsburgi lossi. Himmler uskus jäägitult selle von Walpoti rüü maagilisse jõudu, sest legendi järgi käis selle jõud üle isegi norra äikesejumal Thori vägevusest.
Nad tutvusid arhitekt Armin Neumanniga, kes hiljem sai eestindatud nime Armin Tuulse. Neumann oli spetsialist Liivi ordulinnuste alal:
http://et.wikipedia.org/wiki/Armin_Tuulse

1942.a. vandus Neumann (Tuulse) Himmlerile, et leiab Dannebrogi. Nüüd lendas Himmler hinnalisele reliikviale järele. Selgus aga - seda netu.
Nimelt ehitati muistse paganliku ohvrikiriku kohale pühakoda ja see rüü riputati altari kohale.
Kuid u. 1230.a. tegid dominikaani mungad pühakoja oma kloostrikirikuks ja sellest ajast pole Dannebrogi enam keegi näinud.
On mitu arvamust. Üks neist, et roosiristlased või Albert Suur viisid selle Kölni, teine et see võib asuda hoopis Kaarli kirikus.
Igatahes Himmler sõitis sel päeval Williguti juurde Münchenisse tagasi tühjade kätega, ilma esoteerilise kingituseta.
Hilisemad KGB eksperdid jõusid selle raamatu järgi järeldusele, et von Walpoti maagiline punane rüü, mis sai Tallinna iidse vapi eeskujuks, jäi linna.
Ja otsida saab seda kahest kohast - dominiiklaste kloostrist Vene tänaval või Kaarli kirikust Tõnismäel.
(selle postituse viimane muutmine: 05-11-2011 20:24 Müstik.)

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Wilholmensis
Veteran

Postitusi: 821
Liitunud: May 2009
09-02-2013 13:16
Postitus: #19
RE: Himmlerist
Ahnenerbe on küll see viimane koht, kust miskit tõsisemat teavet hankida. Sama, mis nõukaaegne ajalookäsitlus, vaat, et veel hullemgi....
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 9,800
Liitunud: Oct 2004
09-02-2013 20:32
Postitus: #20
RE: Himmlerist
Küllap tahtsid öelda, et Dmitri Petrjakovi raamat "Kaarli Golem"ei ole tõsiselt võetav? Muidugi ei ole. Selle sisu tõin teemasse vaid teema elavdamiseks.

Mis aga Ahnenerbesse puutub, siis kas Ahnenerbe dokumendid on säilinud?
Ahnenerbe oli ju üks kõige kummalisem III Reichi ametlikest organisatsioonidest. Instituudi ametlik eesmärk oli uurida kõike, mis on seotud vanade germaanlaste ajaloo, kultuuri, keele ja traditsioonidega.
Esimese asjana koondati ja monopoliseeriti kõik varem tehtud selleteemalised uurimistööd. Mõne kuu jooksul liitis Ahnenerbe endaga kõik teadlaste grupid, kes tegelesid antud valdkonnaga. 1937 a-ks koosnes Ahnenerbe peaaegu poolesajast instituudist.
Enne kui Himmler selle 1940 SS-i koosseisu lülitas oli kõik teaduslik.
Alles siis suurenes müstika osakaal.
Ühingu enam kui 50 sektsiooni tegelesid keldi ja skandinaavia mütoloogiaga, ruunidega, Hans Hörbigeri näiteks maailmajää teooriaga, iidse aaria tsivilisatsiooni jälgede otsimisega kogu maailmast.
Euroopast korjati kokku kõikvõimalikud vanad väärtesemed, arhiivid, raamatukogud ja iidsed ürikud. Tegeleti psühhotroonse relva väljatöötamisega, uuriti inimese organismi talumisvõimet ekstremaalsetes oludes jne.
Enamus asju olid salastatud ja ma kahtlen, et need dokumendid kõik säilinud on, et neid uurida saaks.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
09-02-2013 20:55
Postitus: #21
RE: Himmlerist
Isegi vaenlased arvestasid Ahnenerbe töödega - ajasid taga tema töötajaid ja materjale aga näe - meie Wilholmensisele nemad ei kõlba. Äkki sa tead midagi mida meie ja nemad ei tea - oleks tore kui jagaksid meiegagi.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Wilholmensis
Veteran

Postitusi: 821
Liitunud: May 2009
10-02-2013 02:08
Postitus: #22
RE: Himmlerist
(09-02-2013 20:32 )Müstik Kirjutas:  Küllap tahtsid öelda, et Dmitri Petrjakovi raamat "Kaarli Golem"ei ole tõsiselt võetav? Muidugi ei ole. Selle sisu tõin teemasse vaid teema elavdamiseks.

Mis aga Ahnenerbesse puutub, siis kas Ahnenerbe dokumendid on säilinud?
Ahnenerbe oli ju üks kõige kummalisem III Reichi ametlikest organisatsioonidest. Instituudi ametlik eesmärk oli uurida kõike, mis on seotud vanade germaanlaste ajaloo, kultuuri, keele ja traditsioonidega.
Esimese asjana koondati ja monopoliseeriti kõik varem tehtud selleteemalised uurimistööd. Mõne kuu jooksul liitis Ahnenerbe endaga kõik teadlaste grupid, kes tegelesid antud valdkonnaga. 1937 a-ks koosnes Ahnenerbe peaaegu poolesajast instituudist.
Enne kui Himmler selle 1940 SS-i koosseisu lülitas oli kõik teaduslik.
Alles siis suurenes müstika osakaal.
Ühingu enam kui 50 sektsiooni tegelesid keldi ja skandinaavia mütoloogiaga, ruunidega, Hans Hörbigeri näiteks maailmajää teooriaga, iidse aaria tsivilisatsiooni jälgede otsimisega kogu maailmast.
Euroopast korjati kokku kõikvõimalikud vanad väärtesemed, arhiivid, raamatukogud ja iidsed ürikud. Tegeleti psühhotroonse relva väljatöötamisega, uuriti inimese organismi talumisvõimet ekstremaalsetes oludes jne.
Enamus asju olid salastatud ja ma kahtlen, et need dokumendid kõik säilinud on, et neid uurida saaks.
Jah, nad koondasid materjale aga see kogumine pole veel teadustöö. Uurimised tehti SS tegelaste ja korrumpeerunud akadeemikute poolt selektiivselt, heideti kõrvale kõik, mis ei näita germaanlasi tugevast küljest, otsiti mingit erilist esivanemate liini. Ja veel, mis puutub materjalide kogumisse, siis selle hulka kuulus ka ajalooliste artefaktide kogumine väljaspool Saksamaad ehk siis, selle töö hulka kuulus ka kultuuriväärtuste röövimine. Tacituse teos "Germania" oli natside Ahnenerbe ihaldusobjekt, sellega jäid nad pika ninaga aga kui see oleks nende valdusesse sattunud, siis oleks selle publitseerimine kohe kindlasti olnud selektiivne ja meelevaldselt tõlgendatud. Arvestades tolle aja võimu, ideoloogiat ja meelsust Saksamaal, ei saanud teadus erapooletu olla, täpselt nii nagu ka Nõukogude Liidus ja selline institutsioon nagu Ahnenerbe polnud ammugi neutraalne uurimisasutus kuna kuulus otseselt repressiivorgani alluvusse. Lisaks siia ka natside teised pseudoteadused: eugeenika, saksa rassiteooria.


(09-02-2013 20:55 )excubitoris Kirjutas:  Isegi vaenlased arvestasid Ahnenerbe töödega - ajasid taga tema töötajaid ja materjale aga näe - meie Wilholmensisele nemad ei kõlba. Äkki sa tead midagi mida meie ja nemad ei tea - oleks tore kui jagaksid meiegagi.

Kes vaenlased? Liitlasriigid ajasid neid taga teistel põhjustel mitte aga teadusuuringute jaoks. Venelased- kui ajasid, siis muide vene nõukogude teadus tegeles samade asjadega mis Ahnenerbegi ainult teistes teadusvaldkondades.
Too siis mulle vähemalt üks viide, kus akadeemiline teadus toetub Ahnenerbe uurimustele! Millised on üldtunnustatud teadussaavutused, ida on tänu Ahnenerbele saavutatud? milline akadeemiline ringkond on nüüd tunnustanud Ahnenerbe "uurimisi?"
(selle postituse viimane muutmine: 10-02-2013 02:13 Wilholmensis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
10-02-2013 06:37
Postitus: #23
RE: Himmlerist
Tänapäeva teadlasel tunnistada, et tema töö on pärit Ahnenerbe ampluaast oleks vast sama kui ta peaks tunnistama, et Maakera on õõnes või siis tunnistama, et inimene ei tulnud mitte Aafrikast aga Marsilt.
Aga ei tohiks unustada (millele on viidatud 3Riigi teemades), et need teadusesuunad mida enne 2MS olid pehmelt öeldes varjusurmas ja milledega Ahnenerbe poisid tegelesid said mingil põhjusel peale sõda "uue elu" sisse - nohh näiteks nagu raketitteadus ja seda vedanud Werner von Braun, servast ka geneetika ja militaar tasemel praktiline psühholoogia. Kui "lääne" poisid on suht vaiksed olnud siis Venemaal pole rahvas mitte enam nii kokkuõmmeldud keelega olnud ja on ilmunud mitmeid mälestusi nii paberil kui liikuvate piltidega milles päris kõrged ohvitserid tunnistavad, et Kolmandast Riigist toodi teaduslikke materjale rongide viisi ja asuti neid uurima ja tulemusi ka rakendama. Mõned vennad olid valmis laskma ringvele tonnide viisi kuulujutte oma seotusest "tulnukatega" kellelt saadi nipet näpet kui tunnistada seda, et alles 10 kuni 20a peale sõda suudeti Ahnenerbe materjalid läbi närida ja sealt ka midagi rakendada - näiteks mikrolaine ahi.

Tõesti oleks vist palju oodatud, et mõni "teaduslik ringkond" avaldaks mingis suures päevalehes artikli selle kohta, et "näe meie saime pabereid ja inspiratsiooni just Ahnenerbelt või siis (vähemalt) sakslastelt 3.Riigis" - vaata edasi 1, lause. Kuid asjasse süvenemiseks ei ole palju vaja - piisab isegi suht pealiskaudsest uurimisest teaduse ajaloost. Seal on selgelt näha, et mitmed teaduslikud suunad olid ummikus enne 2MS ja mitte alati selle pärast, et poleks olnud tarku mehi aga selle pärast, et need kelle käes olid rahakoti rauad eelisatasid asju nii nagu nad olid - vaikselt susisemas.
Peale 2MS aga said päris paljud "liinid" nähtava ja kuuldava tõuke. Peamiselt just nendelt aladelt mis olid ka Ahnenerbe prioriteedid. See näitab ilmekalt, et need "pagana fritsud" panid oma raha sinna kus suu on ja ehitasid midagi valmis ja panid paberile seda mida mujal ei tehtud. See, et "liitlased" Saksamaalt tonnide ja vagunitäite kaupa materjale välja vedasid on tunnustatud fakt. See, et Ahnenerbe oli 3.Riigi teaduse alus ei ole küll tunnustatud aga fakt siiski. Nüüd - kas tõesti võiks arvata, et liitlased vedasid välja vaid peldikupaberit või tapeeti ja või jätsid saadu kasutamata/uurimata?

Ahhjaah lõpetuseks üks "tomat" kahh - nii "fermi ja termi kui einsteini" on tunnistanud, et kuni teatud hetkeni oli USAs läbi viidud aatomiprojekt sisuliselt "surnud". Siis ühel hetkel sõja lõpu poole tabas neid "valgustumine" ja nad lahendasid kõik probleemid mis nende ees olid ja said omale valmis aatomipommid just nagu oleks Harri Potteri käsi mängus olnud. Aga sellest on siin ka enne juttu olnud. Ma tõesti ei arva, et suudan igaüht veenda, et 3.Riigi teadus oli Ahnenerbe "kaitsva tiiva" all pikalt ees ja muu maailm sörkis järgi ja kopeerides sealt tulnud ideid ja arendusi kui enda omasi aga elu on näidanud, et tõde tuleb lõpuks ikka päevavalgele - nii ka see lugu lõpuks.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog