[Müstik]

Avan uue teema filosoofia kohta, kuna filosoofia kohta ei ole siin varem suurt midagi olnud.
Alustan Bertrand Russelliga:

Algselt postitas excubitoris

3- Teaduslik maailmanägemuse manipuleerimine
Lugu on teadusliku maailmanägemuse muutumisest ja muutjatest. Pea tähelepanu alla on võetud mees nimega Berthrand
Russell kes oli kõva kommunist ja kelle töid loetakse "teadusliku marksismi" tugisammasteks. Seda loomulikult siiski "mitteametlikult" - muidu ei oleks olnud võimalik ettevaatlikel aastakümnetel tema töid levitada ja nendega masside teadvust manipuleerida.

Esimest korda kuulen, et Russell oli kõva kommunist!?
Ja, et tema töödega on masside teadvust manipuleeritud?
Tuletan meelde, et aastal 1950 sai Russell Nobeli kirjandusauhinna "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust".

Ta oli pärit kuulsast aristokraatlikust suguvõsast, mis tal kommunismi pooldamisega asja võis olla?
Russelli ema pidas kirjavahetust paljude oma aja suurmeestega, teelauas nähti ka kuninganna Victoriat.

Russell õppis alates 1890. aastast Cambridge'i Ülikoolis Trinity College'is algul matemaatikat ning seejärel filosoofiat

Pärast Berliini kirjutas ta 1903.a. oma esimese olulise raamatu "The Principles of Mathematics" (Matemaatika printsiibid) ning asus koos oma sõbra Alfred North Whiteheadiga Peano ja Gottlob Frege matemaatilist loogikat arendama ja laiendama. 1908 valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks.
1920 käis Russel lühikest aega Venemaal bolševismi uurimas (kusjuures sattus Mokvas musta nimekirja, raamatutele pääses ligi vaid eriloaga), seejärel veetis aasta Pekingis. Koos abikaasaga lõid nad eksperimentaalse Beacon Hilli kooli, mida nad pidasid 1932. aastani.
1939.a. asus Russell elama Californiasse Santa Barbarasse ja California Ülikoolis Los Angeleses loenguid pidama. Varsti pärast seda nimetati ta õppeasutuse College of the City of New York professoriks.
1960. aastate lõpus kirjutas Bertrand Russell oma kolmeköitelise autobiograafia ning ta suri 1970 Walesis grippi.

Russellit peetakse üheks analüütilise filosoofia rajajateks.
Ludwig Wittgenstein õppis 1911–1914 Russelli juures.
Russell avaldas suurt mõju ka Willard Van Orman Quine'ile, Karl Popperile ja paljudele teistele.

Alates 1950. aastatest oli Russell tuumarelvade häälekas vastane. Ta osales Pugwashi konverentsidel ja hiljem korraldas neid. Koos Albert Einsteiniga avaldasid nad Russelli-Einsteini manifesti. 1961 oli ta seoses tuumadesarmeerimist pooldavate meeleavaldustega nädal aega vangis. Ta oli Vietnami sõja vastu ning korraldas koos Jean-Paul Sartre'iga nn Russelli tribunali, mis pidi paljastama USA sõjakuritegusid.

Ta kritiseeris juba varakult John Kennedy mõrva ametlikku versiooni: tema tööd "16 Questions on the Assassination" ("16 küsimust atentaadi kohta"; 1964) peetakse tänini selle juhtumi väga heaks käsitluseks.

Poliitikas oli tema visiooniks hea, demokraatlik sotsialism. Ta suhtus väga kriitiliselt Stalini režiimi totalitarismisse.

Russelli on ka eesti keelde tõlgitud:
"Valik esseid". Tõlkinud ja järelsõna: Erkki Sivonen. Sari Avatud Eesti raamat, Hortus Litterarum, Tallinn 1994, 295 lk
"Uurimus tähendusest ja tõest". Tõlkinud Tiiu Hallap. Sari Avatud Eesti raamat, Hortus Litterarum, Tallinn 1995, 520 lk

Olen ka ise tema esseid lugenud ja kommunismist pole seal nüüd küll ridagi!

Muuseas, kes pole kuulnud Russelli habemeajaja paradoksist, siis siit saab teada, mis see on:

http://et.wikipedia.org/wiki/Habemeajaja_paradoks

Keda filosoofia huvitab, siis siit saab lugeda Hasso Krulli artiklit:
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97...htm#kolmas

Essees "Kasutud teadmised" ütleb Russell järgmist:
"Kasulikud teadmised" on toonud kaasa tohutu paranemise inimeste tervislikus seisundis ja samal ajal aidanud välja mõelda, kuidas on võimalik suuri linnu gaasiga ära mürgitada.

Teises kohas:
Eksootilised tarkused mitte ainult ei tee ebameeldivaid asju vähem ebameeldivamateks, vaid teevad ka meeldivad asjad meeldivamaks.
Vaja ole mitte kitsalt erialast teabekildu, vaid teadmisi, mis loovad käsitluse elu kui terviku otstarbest üldse: kunstist ja ajaloost, teadmisi kangelaslike inimeste elulugudest ja mõnevõrra arusaamist inimese kummalisest juhuslikust ja üürilisest olemisest maailmakõiksuses.

Esseest Müstika ja loogika:

Suurimad inimesed filosoofide seast on tundunud vajadust nii teaduse kui müstika järele. Juba Herakleitose filosoofias on kokku sulanud need kaks suundumust.
Herakleitos: Tarkus on vaid ühes - teada seda mõtet, mis kõige kaudu juhib kõike."

Müstiline kaemus algab tundega, et müsteeriumilt on võetud loor, et salatarkus on äkki kinde lja väljaspool kahtlust.
Valgustushetke esimene ja kõige vahetum tulemus on veendumus niisuguse teadmise viisi olemasolus, mida võib nimetada ilmutuseks, kaemuseks või intuitsiooniks. Müstitsismi teine tunnusjoon on veendumus ühtsuses ja mistahes vastakuse mittetunnistamine.
Herakleitos: "Me astume ja ei astu samasse jõkke, me oleme ja meid ei ole."


[Muudetud: 17-1-2010 Müstik]

[excubitoris]

Aga nüüd vaata ja meenuta KES sai Nobeli rahupreemia ?!

[Müstik]

Unustasin Exu lisatud lingi Bertrand Russelli kohta lisamata.

http://noworldsystem.com/2009/12/14/the-...r-reality/

Mida sellest jutust, mis Russelli kohta kirjutatud, arvate?

Obama kohta on kuskil teema olemas.
Aga võrrelda Obamat Russelliga muidugi ei anna. Vaevalt, et Obama midagi Russellist üldse teab või lääne filosoofiat lugenud on...
Jah, 50.ndatel anti Nobelit ikka mingite teenete eest - mitte lihtsalt niisama.
Russellile anti Nobeli kirjanduspreemia "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust".

Huvitav miks Russell nüüd ette äkki jääb? Ja missuguste tunnustatud filosoofide mõttearengud
veel?

[excubitoris]

Müstik - mitte paha pärast - aga näiteks sina - mitme filosoofi toeseid oled sa REAALSELT lugenud ja kui oled siis AUSALT
(vastust ära ütle palun) paluks kui palju sa tegelikult aru saad mida see isik on mõtelnud ? Olen üritanud mõningaid lugeda
ja mida ligemale on autori sünnkuupäev minu sünnipäevale seda segasemaks ja üldisemaks see jutt läheb. Vahest on lausa
tunda nagu oleks isik elanud mingis omas mullis ignoreerides täiega seda mis siin maailmas meie ümber REAALSELT toimub.
Enamuses ma saan aru ilusti mida autor räägib ja mida silmas peab, kuid side reaalsusega on sama mis näiteks Punamütsikese
muinasjutus ja meenutab pigem Mehhiko seebiseriaali kui reaalset elu. Tuuakse esile ainult äärmused ning serveeritakse neid kui
reegleid. Samas räägitakse üllatest tunnetest, kuid ignoreeritakse INIMEST kui selle kandjat. Sellistes teostes kumab läbi rusikaga
löödud elitaarsus mitte aga inimlikkus. Isegi Bastiat "LAW" on tihti arusaadavam ja inimlikum kui mõni (näiteks) selle Russelli "lugu".

Eelnevat võb ju lugeda minusuguse harimatu matsi profaanseks lobaks, kuid oma kergenduseks olen märganud, et minu hinnang
on ühtinud veel teiste inimeste omadega - ka nende kellel on formaalne kõrg haridus.

[Müstik]

No oleneb milliseid Russelli teoseid keegi lugenud.
Mina olen ainult tema esseid lugenud - ja need küll meeldisid mulle, lihtsad ja arusaadavad.
Aga oleneb muidugi missugune filosoofia kellegile peale läheb - inimeste maailmavaatelised tõekspidamised ju erinevad, lisaks veel muutuvad arvamused elu jooksul.
Kui kohustuslik filosoofia ajalugu välja arvata, siis iseseisvalt olen lugenud Keyserlingi, Schweitzerit, Sarvepali Radhakrishnani, Swedenborgi, Paul Tillichit, Wilhelm Diltheyd, Nietzscet, Calude Levi-Straussi, Schopenhauerit, Soren Kierkegaardi, MARCUST, Toynbeed, Jose ortega Y Gassetti, Rousseud, Julius Evolat, Ludvig Wittgensteini, Vladimir Solovjovi, Wrighti jmt.
Lisaks muidugi veel kõiksugu filosooofid-kirjanikud.
Russelli mul endal kodus ei ole ja seega ma ei saa sulle ainult mälule tuginedes täpset vastust anda. On mõned üleskirjutused, aga need pole piisavad.
Mulle üldiselt meeldib Russelli joon, mis kutsub järele mõtlema meie teaduslik-tehniliselt vermitud tegelikkuse ja argipäeva üle. Samas jälle ei lähe ta arutlustes sügavuti, sutsu kerglaslik toon.
Ja nagu ma praegu loen, siis hilist Russelli peeti jah vasakpoolseks mõtlejaks. Tatsanud ta ju veel kõrges easki koos kepi ja Sartre´ga barrikaadidel. Kommunismi Russell siiski ei jutlusta.
Aga temas oli omakasupüüdamatu ja õiglane vaim. Ta oli kaastundlik alandatute ja solvatute vastu, armutu ühiskonnas valitsevate totruste vastu - surmatunnini valmis seisma tõe ja õiguse eest.
Ega ta mulle mingi lemmikfilosoof ole, aga kui sa temast kirjutasid, siis tuli meelde, et olen ta esseid lugenud ja ehmatasin lihtsalt ära, et kas lugesin siis kommunismi propageerija esseid, et seda nüüd küll esseedest välja lugeda ei olnud.
Äkki oskad öelda, kes tänasel päeval popimad filosoofid on?
Mida noorem põlvkond loeb ja mille üle arutleb?


[Muudetud: 17-1-2010 Müstik]

[Celtic]

Mitte kedagi ei loe hetkel ja ei ole ka kunagi lugenud...

[Müstik]

Vaevalt küll.
Siin mitmes teemas välja tulnud, et filosoofe on loetud.
Lisaks veel alles ükspäev mainisid Jungi. Ma eeldasin, et oled teda lugenud. Nojah, ta ju tegelikult psühhiaater, aga oma filosoofiline iva peitub temagi teostes. Ja samas oled sa siin mitmes teemas ise jutustanud indiaanifilosoofiast. Või oli see keegi teine?
Kunagi pidi keegi ikka ju filosoofe ka lugema - kuidas ilma selleta saab ülikoolihariduse?
Siin on välja tulnud, et paljudel isegi mitu kõrgkooli diplomit.
Näiteks Prelikass on kirjutanud: "Peale riigiteaduste, filosoofia, meditsiini, mütoloogia ja parateaduste, antropoloogia. Nendega tegelen nagunii. "
Palju on kirjutatud teemadesse india filosoofiast, kreeka filosoofiast jpm-st.
Dannil kirjutas, et õpib just praegu ülikoolis filosoofiat.
KrayonFännist olen aru saanud, et ta on loonud omaenese vaimse filosoofia.
Aerling on lugenud filosoofia õpetaja Jostein Gaarderi teost "Sophia maailm" ja öelnud selle kohta: "Sofia maailm " on põhimõtteliselt ülevaade filosoofia ajaloost, aga kirjutatud nii põnevalt, et filosoofia tunnis ma küll nii innukas ei olnud. "
InDemand tundub olevat lugenud 20.saj. õigusfilosoofiat.
Vogon on päris asjalikke arutlusi toonud ja ma olen eeldanud, et ta on filosoofiat lugenud ja asjad enda jaoks paika pannud.
Metavo on lugenud jooga-filosoofiat.
Ise oled kirjutanud järgmist: "filosoofia on üldse selline tore hobi, mille viljelejad tegelevad siuliselt iseenda mõttemaailma kui ..."Ja teises kohas: "usuõpetuse asemel võiks parem filosoofiatunnid sisse seada... "
Glaurung on kirjutanud: "Tutvu Immanuel Kant'i teooriaga "asi iseeneses". Olin ise seda tänu filosoofia õppejõule sunnitud tegema kunagi ja mulle hakkas väga meeldima."
Paraku pean jah tõdema, et need targemad, kes filosoofiaga kursis, käivad siin aina harvemini ja paljud ei käi enam üldse.
Üldiselt tähendab sõna filosoofia ju "tarkusearmastust" ja seda armastust tarkuse vastu näen ju pean igas teemas, aga millegipärast keegi ei vaevu kasvõi natukenegi mõne filosoofi töödega tutvuma? Milles asi?
Ehk see, et filosoofia ei ole moes, ongi põhjuseks miks minnakse kahtlastele kursustele jne. Inimene tahab ju elu kui niisuguse üle filosoofiliselt arutleda - nendel kursustel aga arutletakse.


[Muudetud: 12-1-2010 Müstik]

[Cassiopeia]

Lõpetasin just ülikooliga seoses Teadusfilosoofia aine ... Huvitav oli lugeda mitmeid teadusajaloolasi ja teadusfilosoofe Alustades Alan Chalmersi ja Thomas Kuhniga lõpetades Imre Lakatosi ja Karl Popperiga.

Väga hariv aine oli see Teadusfilosoofia - soovitan teistelegi kes magistri/bakalaureuse õppes on võtta see aine.

Kokkuvõtteks võin öelda sellest ainest ja filosoofidest, et ... tegemist oli teaduse teemadel arutlusega - mis on teadus, mis seda suunavad, mis seda defineerivad jne. Kõige parema ülevaate teeb sellest Alan Chalmersi raamat "Mis on see asi, mida nimetatakse teaduseks", seda lugedes jäin isegi arutlema ja vaagima selle üle, mis on see asi siis, mis on teadus. Kuna on nii palju erinevaid filosoofe, siis kõik arutlevad erineva nurga alt asjade üle. Raske on kogu seda ainet täielikult kokku võtta.
Teine raamat, mida tahan välja tuua on Thomas Kuhni "Teadusrevolutsioonid". Mis mulle isiklikult hästi meeldis. Seal arutleb Kuhn teaduse arengu ja tema revolutsioonide üle.


Alguses sellesse ainesse läksin negatiivse suhtumisega, et võeh, mis see filosoofia küll on. Aga pärast selle aine läbimist hakkas see mulle suhteliselt hästi meeldima. Usun, et loen tulevikuski mõnda filosoofilist raamatut veel

[Müstik]

Jaa, filosoofide lugemine arendab mõtlemist ja seda on sinu puhul juba ammu märgata olnud, et oled seda, teist ja kolmandat lugenud.
Ise ei ole Alan Chalmersi lugenud, aga Kuhni natuke veel mäletan.
Tema jah ja tema koolkond püüdis mõtestada teaduse olemust.
Mul on konspektis isegi välja toodud tema arvamus.
Ta uskus, et teadus areneb hüppeliselt (vana teooria heidetakse kõrvale ja asendatakse uuega).
Norm.teadus on suletud grupp kindlate mängureeglite alusel. Tegevuse käigus võivad koguneda uued faktid, mis ei mahu olemasoleva paradigma raamidesse.
Gnoseoloogilises plaanis iseloomustab Kuhni kontseptsiooni äärmuslik relativism ja subjektivism. Ta eitas seda, et teadus peegeldab oma tulemustega objektiivselt reaalsust.
Ka McLuhani (1911-80) õpetus seostas inimkultuuri tunnetuse ja sotsiaalsete suhete arengu tehnoloogiaga, eelkõige kommunikatsiooni tehnoloogiaga.
Ta rääkis, et mehhanistliku tehnoloogia periood on Läänes kestnud juba 3000 aastat. Nüüd aga üle sajandi on kestnud elektriline tehnoloogia ja nüüd on inimkond lähenemas teadvuste ühendamisele elektrontehnika baasil.
Ega sa äkki Erich Frommi "Armastuse kunsti" ei ole juhtunud lugema?
Minu arvates on see üks huvitavamaid filosoofilisi raamatuid ja just noores eas.

[Liine]

Kas Georg Hendrik von Wright läheb arvesse? Ta on umbes paarikümne viimase aasta vaieldamatu lemmik. Kahju, et tema kirjutatut eesti keeles nii vähe saadaval on. Kaplinski tõlked on täitsa head.

[Müstik]

Kõik läheb arvesse!
Ja tunnustus sulle, sest Wrighti lugeda - see on juba tõeline saavutus!

[InDemand]

Noh, mina olen ammusest ajast kõrvataha pannud osasid Friedrich Nietzsche mõtteid. Eriti seda, mis on kirjas "Ecce Homos". Selle katked olid mul kunagi ka ülikoolis vaja lahti mõtestada. Ja seal on häid asju ka pararahvale.

Aga üleüldiselt ei ole kunagi pööranud tähelepanu sellele, millise filosoofi või suurmehega tegu on, st häid mõtteid on paljudel, lihtsalt nimed ei ole alati olulised. : )

[excubitoris]

Õige InDemand - pole niivõrd oluline KEDA lugeda. Häid mõtteid (üksikuid reeglina) on neist KÕIGIL.
Kuid mis tihti kahe silma vahele jäetakse on see KELLEGA see isik suhtleb ja kes on teda rahastanud.
Meenutagem - "kes maksab pillid tellib muusika" ja muusika on üks tugevamaid mõjutusvahendeid keele kõrval.

[WhiteWolf]

Excubitorise mainitud nõrk side reaalsusega pole juhuslik. Lääne filosoofiaga on tehtud sedasama, mis hariduse ja meediaga.
Vana-Kreeka, Vana-Rooma, isegi keskajast leiaks veel mõne autori... aga see nn. kaasaegne filosoofia on üsna eluvõõras ja vahetevahel üritatakse ka mõnda ideed maha müüa. Marx ja Engels olid ka filosoofid, Uljanov oma interpretatsioonidega samuti.

Aga muidu... hiina ja jaapani filosoofia.

[Müstik]

No pealkirja panin niisuguse: kes millist filosoofi lugenud on? - sellepärast, et kartsin, et muidu jääb teema toppama.
Oleksin võinud ka panna: kes milliselt filosoofilt milliseid tarkusi omandanud on?
Aga see on jälle omaette lugu, sest sageli jäävad paljud tarkused alateadvusesse püsima ja suurte õpetajate endi nimed ununevad. See tähendab ununeb, kes mida on öelnud.
Üldjuhul jõutakse Ida filosoofideni siis, kui lääne omasid juba loetud ja need tunduvad igavad ja kuivad. Ehkki on ka lääne filosoofe, kes oma maailmapilti ida filosoofia mõtestatusi on lisanud ja neid ei ole vähe. Näiteks võib tuua meie oma Uku Masingu ja ka Jaan Kaplinski.
Lääne filosoofia koosneb ontoloogiast, gnoseoloogiast ja aksioloogiast ehk väärtusõpetustest, mis püüab selgusele jõuda, kas selles maailmas saab ka õnnelik olla.
Õnnelik saab inimene olla aga vaid juhul, kui ta jõuab veendumusele, et maailm on tunnetatav, ja ta tajub end olemuslikult ühtsena maailmakõiksusega.
On usutud, et filosoofia algas Sumeris ja esimene filosoofiline tekst oli "Gilgameši" eepos.
Nii hiina-ja araabia, kuid eriti india mõttekultuuris on hulganisti erinevaid mõttesüsteeme, mille sügavus ja tekstiline maht ületavad mitmekordselt Vana-Kreeka filosoofiat, ent ka kogu Euroopa filosoofiat kokku.
Jaapani Zen on mitme kultuuri filosoofilise koolkonna segu.
Zen on tüüpiline jaapani elulaad, kuid peegeldab endas india müstitsismi, taoistide vahetut looduselähedust ja pragmaatilist konfutsiaanlaste mõttelaadi.
Zeni siht on valgustuse saavutamine, kogemus, mida zen`is tuntakse kui SATOR´´it.
Valgustatus zeni õpetuses ei tähenda tagasitõmbumist maailmast, vaid just aktiivset osavõttu igapäeva maailma askeldusest.
Sellele vaatamata on zen sügavalt müstiline.
Soto ehk järkjärguline zeni koolkond taotleb zen õpilase astmelist arengut (soovitab "vaikselt istumist" ja oma igapäevatööd kui kahte meditatsioonivormi.

Istudes vaikselt ja tegevusetult,
kevad tuleb ja rohi hakkab iseenesest kasvama.

To WhiteWolf:
Kui sa oled tutvunud hiina ja jaapani filosoofiaga, siis peaksid sa hästi tuttav olema ka "Muutuste raamatuga" ja samuti Konfutsiusega?
Peab vaatama kas meil Konfutsiuse või "Muutuste raamatu" kohta on siin mõni teema...

[excubitoris]

Müstik - lugemine ja omandamine ei käi kahjuks alati käsikäes.

[Müstik]

Nii ta on, aga ei tee kellelegi kahju kunagi loetud filosooofilisi teoseid meelde tuletada.
Mina muidugi kaasa arvatud.
Nii mõnelegi küsimusele oleksin osanud adekvaatsemalt vastata, kui oleksin vaevunud kunagi loetut meelde tuletama.
Ise leidsin vahepeal palju huvitavat, mis tasuks üle lugeda... Ja nende tekstide üle taas sügavamalt mõelda...
Üksi, ilma teiste osalemiseta (mõttekaaslasteta) inimesed tavaliselt ei viitsi eriti mälu pingutada!
Iseenda pingutamisest rääkimata.

[WhiteWolf]

Lääne ja Ida filosoofia peamise erinevusena torkab silma, et kui Ida filosoofia käsitleb maailma tervikuna, siis Lääne filosoofidele meeldib tervikust fragmente välja kiskuda. Eriti on see kombeks nn. kaasaegsetele filosoofidele, kellest ma üldiselt suuremat ei pea. Spinoza ja Kierkegaard olid minu arvates viimased filosoofid Lääne kultuuriruumis, kes suutsid tervikut... no kas just näha, aga vähemalt ette kujutada.

Kaasaegne Lääne filosoofia kisub seinast üksiku tellise välja ning käsitleb seda siis majana...
Näiteks Schweitzer. Ma ei ütle tema tööde kohta midagi halba, aga ta käsitleb küsimusi, mis Ida filosoofias on elementaarsed. Nii elementaarsed, et nende üle pole vaja enam arutleda. Kuna Idas on inimestel säilinud rohkem muistseid teadmisi, siis on teatud elementaarsed tõekspidamised üldiselt aktsepteeritud.

Mis meie oma Masingusse ja Kaplinskisse puutub, siis nad on targad inimesed. Ka Masing - looja on surematu läbi oma loomingu.
Ja nende huvi Ida vastu pole juhuslik. Eestlastel pole oma päritolu tõttu Euroopaga midagi pistmist, aga selle küsimuse arutamiseks on siin foorumis vähemalt kaks muud teemat juba olemas.

Konfutsius on sissejuhatuseks hiina filosoofiasse lääne inimesele jõukohane küll. Ta on arusaadav just sellesama pragmatismi tõttu, mis Hiina kultuuriloos paistab pisut erandlik olevat.

Mis Muutuste raamatusse puutub, siis - kõik geniaalne on lihtne. Ja vice versa. See on lausa sümptomaatiline, kui palju sõnavahtu suudab lääne inimene toota, ilma et ta midagi ütleks. Ida inimene võib ütelda väga vähe... aga ometi jätkub mõtlemisainet hulgaks ajaks.

[Liine]

Me naersime kunagi, et kellel öölaual Piibel kapsaks loetuna, kellel Konfucius.

[WhiteWolf]

Algselt postitas Liine
Me naersime kunagi, et kellel öölaual Piibel kapsaks loetuna, kellel Konfucius.

On ka põhjust.

[Müstik]

Näen, et tegemist on mõtleva inimesega, kes on enda jaoks palju asju selgeks teinud.

Ma ei tea, kas mul õnnestub sõnavahtu ära hoida või ei, aga...
ma ei pea ka sellest uuema aja Lääne filosoofiast suurt midagi sestsaati, kui ida mõttemaailmaga põgusalt tutvusin.
Põgusalt sellepärast, et sel ajal ei olnud ida kohta suuremat midagi lugeda. Tükike siit ja tükike sealt.
Albert Schweitseri kohta räägid õigust, aga kui teda hästi varases nooruses lugeda, siis võib tema lugemisest ikka kasu ka olla. Üks asi, mida ta õpetab on ju aukartus elu ees. Ise olen lugenud tema elulugu ja see avaldas mulle kunagi ikka täiega muljet.
Ja tundub, et ta nägi selle 12 köitelise "Kultuurifilosoofia" kirjutamisega kõvasti vaeva.
Tema teine tähtsaim filosoofiline teos oli uurimus india filosoofiast. Tema kaudu ma india kultuurist esmakordselt teada saingi.
Küllap sa tead seda juba ennegi, aga oma lähtekohtadelt on Schweitseri filosoofia idealistlik.
Printsiibini "Aukartus elu ees" jõuab inimene siis, kui ta hakkab analüüsima enda ja maailma vahelisi suhteid.
Schweitzeri peateose "Kultuur ja eetika" avaldamine eesti keeles oli siinsele haritlaskonnale omal ajal suur samm. Näiteks inspireeris Marie Underit Shweitseri isiksus ja elutöö.
On ka neid, kellele Schweitseri mõtlemisstiil ei sobi, aga Kaplinski esseistlikus tegevuses on sellel olnud väga tähtis koht.
Aga kui Szhweitseri üksikuid komponente käsitleda, siis ei leia me sealt tõesti tervklikku ja originaalset süsteemi. Tal oli väga suur eruditsioon ja anne kõigis valdkondades, kuid üheski ei avastanud ta uusi teid ega tõstatanud uusi probleeme. Tema filosoofiat saab mõista ainult koos tema isiksust ja tegevust käsitledes.
Suurimaks ideaaliks jäi talle alati Kant, tunnetuse ja eetilise vaimu harmoonilise sünteesi eeskujuks aga Goethe.
Ta väitis, et ühiskonna "välise arengu" (majandus, tehnika, haridus jne) ja inimese vaimse täiustamise vahel pole mingit seost.
Üheks tema filosoofia keskseks teemaks on inimisiksuse saatus kaasajal. Tänapäeva inimene on massis kadunud sellisel määral, millel pole pretendenti ajaloos.
Ta oli ka veendunud, et on võimalik inimkonna tõeline taassünd uuele elule.

HERMANN von KEYSERLING (1880-1946)
kirjutas ida ja Lääne kultuuriprobleemide seesmistest seostest järgmist:
Kujutlege, et keegi kohtab ajal, mil tema teadvuses hakkab küpsema mingi arusaam (olgu see siis filosoofilist, religioosset või eetilist laadi), isikut või vaimuhiiglast, kes leiab samale arusaamale selge ja täiusliku väljenduse – mis saab siis?
Sellisel juhul on eirline tähtsus välistel sündmustel; need võivad sisemist arengut lausa uskumatult kiirendada; nad võivad viia kiire eneseteostuseni.
Teises kohas:
Idamaalased heidavad meile ette, et Lääne rahvad pööravad liialdast tähelepanu elatusvahendite hankimisele, unustades seejuures elamise enese. Areng seesmise tegelikkuse mõistmise osas on Läänes pidurdunud. See printsiip valitseb Läänes antiikajast peale.
India kultuur on meile aga täiusliku eneseteostuse näiteks psüühilises sfääris, mis kujutab endas filosoofia ja religiooni kõrgemait ideaali; hiina oma on aga täiusliku eneseväljenduse näiteks konkreetses elus.
Samas aga Idamaade vanadel mõttetarkadel puudus teaduslik huvi oma õpetuse edasiandmisel ja nii tardusid nende õpetused peagi skolastiliste dogmade kogumikeks.
Hiinas on taoism mandunud maagiliseks kultuseks, konfutsianism surnud rituaaliks.
Lääne inimesed soovivad objektiivselt ära tunda kõike seda, mis oli Idas teada vaid subjektiivselt.
Vat see ongi minu aravates siiani see vastuolu lääne ja ida kultuuri vahel.
Keyserlig kirjutas sellest Raikkülas jaanuaris 1913.
Kas me oleme sellest ajast saadik ida mõtlemisele lähemale jõudnud?

KIERKEGAARD oli taani religioosne filosoof ja ei avalda mulle mingit muljet.
Tema arvates pole jumalik ja inimlik maailm omavahel võrreldavad ja usk eeldab loobumist loogilisest mõtlemisest ja üleminekut "paradokside" valdkonda.
Arvas ka, et filosoofia ei saa olla süsteem.
Inimesed ühiskondliku olendina on tema arvates kui "heeringaparv" meres. Iga üksik heeringas on väga vähe väärt!
Kierkegaardi ristiusk on sihitud mõistuse ja teaduse vastu. Meie ajal näevad protestantlikud teoloogid Kirkekaardis oma silmapaistvat eekäijat miskipärast...

UKU MASING mõtles alati ruumajaliselt.
Ruumiliselt mõtlemist leidub ainult vähestel pidevalt, enamikul inimestel haruharva. On selge, et ruumajaliselt maailma tajuva inimese mõtted, ühtlasi ka tunded ja soovid ning kogu maailmapilt erineb oluliselt tavalise inimese vastavatest käsitlustest ja elamustest.


[Muudetud: 16-1-2010 Müstik]

[WhiteWolf]

Schweitzeri kohta ma ei ütelnudki muud, kui et Ida filosoofias kuulub see kõik elementaarsete teadmiste juurde.

Välise arengu ja vaimse arengu vahel polegi mingit seost. Vorm contra sisu...
Taassünd on esialgu ka veel võimalik.

Selles mõttes ütles Keyserling lihtsalt mõne asja otse välja, muud midagi. Kas poliitilise korrektsuse kütkeisse kammitsetud tõe väljaütlemist filosoofiaks pidada, no eks see sõltub vaatlejast...

Mis huvi pidanuks Ida filosoofidel olema oma vaatenurga promomisel? Nad lihtsalt väljendasid oma arvamust... suur asi on juba see, et enamik sellest on meie päevini säilinud. Kellel vaja, eks see leiab nad üles. Soov väljendab alati vajadust. Vajaduse motiiv on iseasi.

Keskmine lääne inimene on Idast muudkui eemaldunud... ja unustanud.

Kierkegaard oli lihtsalt oma aja laps ning nägi kõike läbi kristliku filtri. Tegelikult on mõistlik iga filosoofi puhul mõtiskleda, miks ta just nii kirjutas... miks just niisuguste sõnadega... siit ka soovitus võimalikult palju originaalkeeles lugeda.
Aga tervikut suutis ta minu arvates siiski ette kujutada.

Filosoofia on mingil määral alati interpretatsioon, looming - seega ei saa see kunagi olla süsteem.

See "üksiku heeringa" küsimus on tänapäevalgi päris aktuaalne. Mõni loebki ainult Õhtulehte ja vahib telerist Võsareporterit... no võta sa nüüd kinni...

Seda, et mõni filosoofia võib olla sihitud "mõistuse" ja eriti "teaduse" vastu... hämmastav, et seda paraweebudele meelde peab tuletama, kuid see tõepoolest pole veel vaimuhaiguse tunnus. Mina näiteks olen mõelnud, et kas ludiitidel siiski mitte õigus polnud... eriti just sotsiaalsete protsesside osas.

[Muudetud: 16-1-2010 WhiteWolf]

[Müstik]

Ma ei saa sinu reageeringust aru WW,
oleks ikka vist pidanud selle lause ka jätma sisse, mida plaanitsesin, aga mõtlesin, et mõistad ise, milleks see minupoolne jutt -
ja see lause oli järgmine:
"Toon ära teksti, mis on lugemiseks neile, kes ei tea Schweitzerist midagi ja pole temast kuulnudki."
Ka teistest filosoofidest kirjutasin lihtsalt, et endale ja ehk ka mõnele teisele - seletada või meenutada, kes on kes.
Saan aru, et sina tead kõike - ja ei tahtnud oma tekstiga sind pahandada.

Nii oleks tahtnud kellegagi natuke rääkida sellest, mis filosoofia üldse on ja juba sai jõutud ida ja lääne filosoofia eristamiseni, aga olgu....eks ma siis lõpetan praeguseks ära.

[WhiteWolf]

Mis reageeringusse puutub, siis on asi vist selles, et mul oli sel nädalal väga palju tööd. Kui ikka rammus põder mööda sörgib, ei jäta ükski hunt talle kõrri kargamata... paraku on see pisut väsitav tegevus.
Ja muidugi on meil teisi lugejaid ka, kelle huve ei maksa samuti unustada. Mõned neist on veel üsna noored.

Ah et mis filosoofia üldse on... filosoofia on eneseotsing nende jaoks, kes end veel leidnud pole. Tarkuse armastus... tõepoolest. Eneseotsing on Ida ja Lääne inimeste jaoks erinev protsess lähtuvalt nende erinevast väärtushinnagute süsteemist, mis omakorda tuleneb erinevast kultuuriruumist.

Kahtlemata ma ei tea kõike. Keegi ei tea.
Kes juba teavad kõike (mida neil vaja), need lahkuvad kiiremas korras meie meeldivast seltskonnast. Seda protsessi nimetatakse suremiseks. Eks selles ole meile tuntud maailma mõte.

P.S. Tarkus algab iseenese olemuse mõistmisest. End ümbritsevat maailma peegeldame me endale kõigepealt meie ise, ei keegi muu.
Halvemal juhul võib keegi muidugi kaasa aidata. Oma huvidest lähtuvalt.

P.P.S. Nali on selles, et ümbritseva maailma loome samuti kõigepealt meie ise.

[Muudetud: 16-1-2010 WhiteWolf]

[Muudetud: 17-1-2010 WhiteWolf]

[WhiteWolf]

Algselt postitas Müstik
Istudes vaikselt ja tegevusetult,
kevad tuleb ja rohi hakkab iseenesest kasvama.

Idee pärineb taoistidelt... toimi toimimata.
Ida filosoofiaga pole suurt mõtet tegelema hakata enne, kui on piisavalt aega kuulamaks, kuidas vihm sajab. Või vaatamaks, kuidas lumi langeb.
Lääne inimene oma kroonilises ajapuuduses ei suuda kuidagi pealiskaudsusest lahti saada.

SATOR <-> ROTAS