[marillus]

Üks väike katkend E.Tolle raamatust "Uus Maailm":
Hiljuti näitas keegi mulle ühe suure spirituaalse organisatsiooni iga aastast tutvustavat brosüüri.Lappasin seda ja mulle avaldas muljet huvitavate seminaride ja õpitubade lai valik.See meenutas mulle rootsi lauda,skandinaaviapärast puhvetit,kus võid valida suure hulga ahvatlevate roogade hulgast.Mu kaaslane küsis,kas võiksin talle paari kursust soovitada."Ma ei tea,"vastasin ma,"Kõik tundub nii köitev.Ent ma tean seda,et peaksid endale teadvustama oma hingamist nii sageli kui suudad,kui sul vähegi meeles on.Tee seda terve aasta vältel ja see kutsub esile palju võimsama muutuse kui kõigil neil kursustel osalemine.Ja see on tasuta".

[Mannu]

Tollest Tollest.

Ma ei oska kommenteerida, kas ta räägib valgustumisest või mitte. Ja üldse, kas valgustumine on mingi seisund, mille poole pürgida. Igatahes räägib ta meelerahust, mis aga minu meelest ei ole mitte igikestev õnneseisund.

Hetkes Olemist kirjeldab ehk kõige lühidamalt ja paremine tema lasteraamat "Miltoni saladus" http://www.pilgrimbooks.ee/product/5023/?cid=3948. Lastel on selliseid hetki ja tõenäoliselt rohkem kui neid hiljem ehk mäletame.

Tolle üks hea külg (lisaks tema edasiantu sisule) seisneb tema info kontsentreerituses ja lühiduses. Mis on erinev paljudest teistest vaimsetest jutlustajatest. Tema tekstid on paljuski nagu aforismiraamatud. Lause ... pikk mõttepaus. Ikka pikk. Päevi võib mõtiskleda. Siis järgmine lause.

Aga viga (või kuidas nüüd öelda?) on selles (minu jaoks, ja mõne teise jaoks ka), et Tolle näitab kätte ainult värava ja jätab mulje, et värava leidmisega ongi lahendus käes. Leitud kestev meelerahu. Jätab ütlemata, et sealt alles teekond algab. Miks ta selle ütlemata jätab, ei tea. Üks inimene arvas, et Tollel oli eelmistes eludes juba selline tase saavutatud, et temal piisas selle hetkelisest sähvatusest praeguses elus ja eelmises elus saavutatud seisund taastus. Teistel inimestel on aga vaja selle seisundi ülesehitamine ja püsivaks muutmine. Ja see on suur töö.

"Kõigutatav meelerahu ei ole meelerahu" ütlevat üks budistlik vanasõna.

Tolle iseendasse vaatamise tehnika on väärt asi iseendast. Selle abil saab näiteks vahet teha, millal on tegu normaalse loomuliku hirmutundega, millal aga haiglasliku ärevusega. Millal loomuliku kurvastamisega mingi sündmuse puhul, millal aga haiglasliku kurvameelsusega. Millal on tõesti keha füüsiliselt haige ja ei peaks mitte laskma mõistusel end tööle minema sundima.

Võimalik aga, et igal inimesel pole sedagi kõrvaltvaatajat veel välja kujunenud, kes seda vahet suudaks teha. Ma ei näe Tolles seda inimest, kes elab stiilis "näita lollile näppu ja loll naerab". Eks igaüks näeb oma rikutuse tasemelt. Minu jaoks ütleb ta üsna sedasama, mida Castanedagi. Seal on varitsemist ja mittetegemist oma ehedaimal kujul. Ja teadlikkuse tõusu tähtsuse rõhutamist.

Tolle annab näpunäiteid selle kõrvaltvaataja väljakujundamiseks.
Ja jällegi rõhutan - pideva praktiseerimise vajalikkust. Hetkelistest äratabamistest võib jõuda ainult järjekordse enesepettuseni.

[Müstik]

Tolle üks hea külg (lisaks tema edasiantu sisule) seisneb tema info kontsentreerituses ja lühiduses. Mis on erinev paljudest teistest vaimsetest jutlustajatest. Tema tekstid on paljuski nagu aforismiraamatud. Lause ... pikk mõttepaus. Ikka pikk. Päevi võib mõtiskleda. Siis järgmine lause.

Teadnudki, et Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku harjutused" on nii tilluke raamat. Arvasin, et paks raamat, mille läbi lugemiseks pole aega.
Aga nõus, et tekstid on nagu aforismid.

Raamatu sissejuhatusest:
Vabadus algab sealt, kus mõistad, et sa ei ole "mõtleja". Hetkel, mil sa hakkad mõtlejat jälitama, lülitub tööle kõrgem teadvuse tasand. Siis saad aru, et mõtte taga pesitsevad tohutud teadvuse avarused, millest mõte ise on vaid imepisike osa.
Siis mõistad ka seda, et kõik tõelist tähendust omavad asjad - ilu, armastus, rõõm, sisemine rahu - tulevad mujalt kui mõtetest.
Sa hakkad ärkama.

[marillus]

Tänud Marina selle väikese,kuid täitsa asjaliku ülevaate eest!Siia paraweebi ma selleks "sisse trügisingi",et midagi sellist kogeda.Asi läks käest ära,kui otsustasin vähe "vaimse ärkamise" teemasse sekkuda....Seal eraldati sikud lammastest ja näidati koht kätte minu arusaamisest E.Tollest.Aga see oli hea kogemus.Kõigil eksisteerib teadvuses oma isiklik maailm....

[sissy_]

Inimene on kompleksne olend, kelle olemus on tegelikult lihtsam, kui esialgu paistab. Suures plaanis koosneb inimene kolmest "komponendist" - keha, hing, vaim. Need kolm moodustavad ühtse terviku, inimest ei saa eksisteerida ilma nende kolmeta.

Vaim on killuke kõiksusest, iseseisvat teadvust omav olend, kes kogeb iseennast läbi kehastumiste. Inimeseks kehastumine algab hinge valimisest. Hing on elusäde,mille bil vaim "sünnib" meie ilma. Kui vim on iseseisev osa kõiksusest, mis omb isiklikku teadvust, ent on samal ajal osa kõiksusest, siis hing on vaimu poolt kõiksusest eraldatud valgus, mis ei oma isiklikku teadvust, vaid on puhas loomismaterjal.
Hing saab vaimuga üheks, vaim kogeb hinge kehastudes iseennast läbi hinge. Hing kannab endas kõike seda, mis on vaim, ent kehastudes jääb hingele alles vaid mälestus sellest ning kanal vaimuga. Füüsilises plaanis on kehastunud hing ühenduses taevase vaimuga läbi valgusniidi/kanali, vaimses plaanis aga hing=vaim kuid vaim ei võrdu hing.

Inimese arenedes mõistame me, et meie igpäevast elu juhivad kolm erinevat teadvust, ehk mina-pilti: tavateadvus, alateadvus ning üliteadvus.

Tavateadvus on loogiline teadvus, mis suhtleb füüsilise ilmaga, loob seoseid ning juhib inimese maist tegevust. Tavateadvus ongi ego.

Alateadvus on hinge teadvus. Hinge teadvuses on peidus meie ettekirjutatud saatuse käigud ning erinevate tavateadvuse poolt loodud seoste tõlgendused vaimses plaanis.

Üliteadvus on vaimne teadvus, meie vaim, mis otseselt meie ellu ei sekku, ent kust on meil võimalik teavet hankida.

Ego, ehk tavateadvus on vajalik, et ennast tunnetada inimesena. Ilma egota puudub meil identiteet, läbi mille me iseendit peaks kogema. Alateadvus on vaid vahend umbejooksnud võimluste ja seoste talletamiseks, see on koht, kus elavad meie potensiaalid.

Egost on tehtud mingi koletis tänapäeval, miski, millest tuleb tingimata lahti saada, sest ainult siis on elu ilus. See on tüüpiline uusajastulaste käitumine, mis on vajalik selleks, et hingi püüda (kaotades oma maise identiteedi, on lihtsam eksinud hinge enda poolele meelitada.).

Kõik need egoismi ilmingud, mida pidevalt esile tuuakse (vajadused ennast eksponeerida ja olla kiidetud, soov näidata ennast teistest targemana jne) on tegelikkuses hoopis meie alateadvuse probleemid. Meie hing, mida meil on vaja vaid elusädeme saamiseks, kannab endas hirme, millest suurim hirm on olla üksi. Hing on kollektiivset mälu kndev valgus, mis sündimise ajaks eraldatakse kõiksusest - kogu olemasolevast. Seda küll näiliselt, ent hirm varjutab tema seljataguse. Kõik, kes manipuleerivad egoga ning käsivad egost loobuda, mängivad tegelikult just sellele hirmule - ilma egota hing on haavatav ning kergesti manipuleeritav. Egoism aga mõistena on täielikult alateadlik tung kuuluvustunde suunas, miski mis peaks kompenseerima eraldatusetunde hinges.

Väga tore on vahetevahel seda hinge ja ego asja uuesti üle lugeda. Aastate jooksul rõhuasetused muutuvad, aga see ongi hea. Näitab arengut.