•  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 7
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 1Hääli - 2 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Inimröövid tulnukate poolt
#26
Mina arvan, et kõiki juhtumeid tasub objektiivselt, kriitiliselt läbi kaaluda.

Võrdluseks: ka inimeste tavameditsiinis tehakse ju lihtsaid, inimsõbralikke ja patsiendile vajalikke operatsioone, toiminguid. Tehakse patsiendile üsna kahtlaseid, küsitava vajalikkusega toiminguid (nn. "õppeoperatsioonid vigaste või vanade inimeste suhtes, neid juhtumeid on ikka kuulda) ja siis vägagi imelikke ja vahel arusaamatuid protseduure ja muud sellist. Vahemikus healoomulised toimingud <-> väga küsitava eesmärgiga toimingud.

Lisaks võimalikud laiamastaapsed inimkatsed kasvõi mõne keemilise ühendi ja haiguste või mõjude suhtes, lihtne on ju toiduainetesse midagi ära "peita."

Need "tulnukröövid" võivad varieeruda ka inimese meelepetete ja tegelike rünnete vahel.

Tuleks vaadeltda otstarvet... see võib anda infot ja teooriad, mis viivad tõele lähemale.

[Teadet on muutnud 14-6-2004 postitaja Metsakoll]
Vasta
#27
Tsitaat:Esialgne postitaja celtic
ma arvan et kui nad juba on miljoneid valgusaastaid kohale sõitnud et meid uurida siis ei teeks nad seda mitte salaja... ja mitte kindlalt kohe mingi ädi maaliga kuskilt kapa-kohilast nagu eesti juhtumid teavad rääkida senimaani.

oled sa selles nii kindel? Äkki on olemas sellised väravad seal kuskil avakosmoses hõljumas, kust kaudu nad sekunditega meieni jõuavad, siis pole asi selles, et nii pikk maa maha tuldud ja siis ainult nö. luurame?

Aga mõnes mõttes on sul õigus, et kui ma tahan ühe sipelgaga midagi ette võtta, siis ma ei otsi kuskilt üksikut sipelgat, vaid koeheselt lähen otse nende pesa juurde ning sealt siis võtan vastava, kuid siiski on selliseid inimesi, kellele meeldib näiteks sipelgaid piinata, eriti väiksed lapsed, siis olen tähele pannud, et nemad ei lähe kohe pesa kallale, vaid võtavad pesa ümbrusest üksikuid, äkki käituvad tulnukad samal põhimõttel, et siiski on neil mingi kartus kohe minna terve maa elanikkonna ette?
Vasta
#28
hmm, huvitav. samas on ju ka selline teooria, et tulnukad ei ole meist tegelt üldse kaugel, vaid eksisteerivad lihtsalt teisel sagedusel. see seletaks ju ka ootamatud ilmumised ja kadumised? et ühesõnaga vahetavad sagedust lihtsalt? siis neil ei oleks üldse pikk maa tulla. samas miks peaksid nad siis jälle kohale lendama? äkki nad tahavad jätta muljet, et tulevad hoopis teistelt planeetidelt. ka igasugu aukude-teooria on võimalik. ma ei usu tõesti, et nad siia hullult pikka aega lendavad. samuti võib ju nende aeg teisiti kulgeda ja seda nende sõiduvahendite puhul. nad äkki oskavadki aja ja energiaga hästi ümber käia?
Vasta
#29
Mõned teadlased väidavad, et paljud UFO-inimröövi elamused on kunstlikult tekitatud. Hüpnoseeriti 16 inimest, kelle UFO-alaseid teadmisi oli eelnevalt kontrollitud, ja kutsuti esile kunstlikke UFO-inimröövi elamusi, ilma et katsealuseid oleks sugestiivselt mõjutatud. Nad ei tohtinud huvi tunda UFO-de või selletaoliste nähtuste vastu ning puutusid seesuguse teemaga esimest korda kokku hüpnoosi all olles. Igale inimesele esitati kaheksa küsimust. Huvitav on see, et peaaegu kõigilt 16-lt katsealuselt saadi vastused, mis vaevalt erinesid t e g e l i k e UFO-röövitute kõneldust.

Kõik katsealused kirjeldasid mitmeid üksikasjades kokkulangevaid stsenaariume, nagu neid kirjeldati ka tegelike UFO-inimröövi juhtumite puhul. Need üksikasjad on: väikesed lootetaolised humanoidsed olevused, valgustunnelid, seinte ja tahkete esemete läbimine, apokalüptilised sõnumid ja palju muud. Teadlased jõudsid arvamusele, et e n a m i k UFO-inimröövi elamusi on inimese sünniga kaasneva psühhotrauma spontaanne taaskogemine. Need kujuteldavad UFO-inimröövid äratavad hüpnoosi all oleva inimese sügavale alateadvusse peitunud mälestused tema enda sündimisest.

Küsimused olid järgmised:
1. Kujutlege, et näete tundmatut lendobjekti - kirjeldage seda.
Need kujuteldavad UFO-d sarnanesid lamedate ketastega, mis nägid välja nagu emakook. Oletatava UFO sees oli ruum katsealuste kirjelduses ümmargune. Sellisena tajub oma ümbrust emaihus olev loode.

2. Kujutlege, et olete ühtäkki tundmatu lendobjekti pardal - kuidas te sinna saite?
Seda elamust võib vaadelda kui sümboolset taassündi. Paljud tegelikud UFO-röövitud näevadki asja nii. Mõned katsealused tõmmati läbi silindrikujuliste voolikute üles UFO-sse. Sealjuures tungisid nad läbi imaginaarse lendobjekti tahke põhja. Kõik need UFO-sse sisse- või sealt väljapääsud olid tupekujulised, välja arvatud juhul, kui katsealune oli tulnud ilmale keisrilõike või tangsünnitusega.

3. Te asute tundmatu lendobjekti sees - mida te näete?
Kõik katsealused kirjeldavad suurt ümmargust ruumi, kus kostab müra, mida võib seletada sünnitusaegsete kokkutõmmete kajana. Seinu kirjeldatakse emakoja võlvja sisemusena. Neil oli tunne, et nad ujuvad, mis võib tähendada loote ujumist lootevees.

4. Kujutlege, et näete tundmatus lendobjektis mingeid olendeid - kirjeldage neid
Milliseid olendeid katsealused ka ei kirjelda (inimesi, loomi, roboteid) - emakataolises UFO-s sarnanevad tulnukad alati lootega. Eksootilised ja loomataolised olendid, robotid jne võisid kinnistuda alateadvusse televisiooni, filmide koomiksite ja rahvaluule mõjul ning sünnijärgse psühhotrauma taaskogemisel välja ilmuda.

5. Kujutlege, et need olendid vaatavad teid läbi - mis teiega sünnib?
Paistab, et need läbivaatlused viivad mõtte nendele toimingutele, mida sooritatakse haigla sünnitusruumis vastsündinuga. Kaks katsealust ei mäletanud midagi, kuna nende emadele oli sünnitusaegsete tugevate valude tõttu antud valuvaigisteid. Need medikamendid põhjustasid beebidel amneesia. Teised jutustasid, et läbivaatajate sõrmed tundusid neile jahedate ja niiskelt kleepuvatena. Need meenutused võib panna kummikinnaste arvele.

6. Olendid teatavad teile mingi sõnumi - mis on selle sisu ja mis viisil te selle saate?
Suhtlemine ei toimu mitte sõnade vaid tunnete ja sümbolite kaudu. Tulnuka ja kujuteldava röövitu vahel tekkis side. Tulnukas kehastab mingil moel ema.

7. Kas see elamus avaldas teile mõju?
Mõnede katsealuste jaoks oli see elamus emotsionaalne kõrgpunk. Nende isikute jaoks, kelle lapsepõli ei olnud meeldiv, ei tekkinud sidet tulnuka (ema) ja asjaosalise vahel.

8. Naasmine kujuteldava röövi alguspunkti ja hüpnoosiseansi lõpp
Katsealused ärkasid hüpnoosist positiivse või negatiivse elamusega kogetud sidemest. Mõned ei suutnud pärast seansi lõppu enam vahet teha, kas neid oli räävinud päris või kujuteldav UFO. Mõned kurtsid külmust, mida õhkus olenditest. Mõned jällegi tajusid emalikku soojust.

Uurides kahte kujuteldavat UFO-röövitut ilmnes, et nemad ei kogenud mingeid tunneleid. Selgus, et nemad olid sündinud keisrilõike abil. Tunneleid ja valguskiiri kirjeldasid vaid vagiaalselt sündinud isikud.

Üks katsealune jutustas, et teda tõsteti kujuteldavasse UFO-sse tangidesarnase seadme abil. Selle inimese sünniasjaolusid kontrollides saade teada, et ta oli tulnud ilmale tangsünnitusega.

[Teadet on muutnud 26-9-2004 postitaja etc]
Vasta
#30
etc, sa unustasid, et imikud hakkavad nägema alles paari päeva pärast peale sündi.
igatahes, keegi väitis eespool, et tulnukatel pole sugusid määratud, ja siis veel see talumehe jutt vais tulnukaga, ning katsed inimestega et oma rassi päästa.
Järeldus: tulnukad siia tulles olid ühesugulised, nad jälgisid meie geene, tegid meiega katseid, varastasid munarakke jne. ning tegid endast järglased kes on võimelised paljunema suguliselt, see talumehe jutt võis isegi tõsi olla, ja samas need samad tulunkad võisid olla ka ennem suguvõimetud jne.
muide, miks neid kutsutakse hallideks? sest nad on halli või valget värvi ja neil puudub karvkate, nende silmad on üleni yhte tooni nagu ööloomadelgi. ilmselt nad on kaotanud kogu oma karvkatte, ning nad on pärit pimedamalt planeedilt vaadataes nende nahavärvi ja silmi.
Vasta
#31
Ka päevaajal toimub meie peade kohal taevas igasuguseid kummalisi asju . Kas olete näinud põuavälku ?Ma täiesti juhuslikult vaatasin üles .Päike ju paistis veel . Peakohal sähvisid välgud .Täiesti selges taevas ....see selleks.
Ka huvitavaid lendobjekte olen näinud päevavalges .Pesapallikujulist; helendas ja liikus silmatorkava kiiruséga -natuke kiiremini ja siis jälle aeglasemalt , hetkeks peaaegu seisatades.
Öistest nägemistest - olen näinud tamburiinisarnast hõljumas .

[Teadet on muutnud 27-9-2004 postitaja truude]
Vasta
#32
to metavo: miks sa seda arvad, et alles paar päeva pärast sündi? Tõsi, selle väitega pole ma kursis. Küll tean seda, et imikud peaksid alguses nägema ümberpööratud pilti.

to truude: põuavälk - tegelikult on see täitsa tavaline välk, aga sähvib nii kaugel, et müristamist pole kuulda.
Vasta
#33
pasapallikujuline...helendas...keravälk
Vasta
#34
to etc: selles ma ei kahtle, aga igatahes see ema kõhu teooria on ka vägagi imelik. üyleme nii, et mõnel erijuhul on see võibolla isegi võimalik, aga äkki hoopis tulnukad tunnevad ennast sellistes masinates koduseltwink
Vasta
#35
Tulnukad võtavad inimestelt ja loomadelt kehaosasid.

http://www.geocities.com/aliengrip/Mutil...nga-En.htm

See on vana sündmus, võibolla siit juba läbi joksnud.

[Pilt: 36474d1235950124-claims-ufo-related-homicide-mute1.jpg]
Vasta
#36
Itaallanna Giovanna on andnud neljaosalise intervjuu:
http://ufoblogger.blogspot.com/2009/07/i...woman.html

Lühike sisukokkuvõte.

Giovannat hakati “hallide” tsivilisatsioonide poolt ette valmistma alates 4. eluaastast.

Hiljem, suguküpsuse saabudes hakati teda kunstlikult viljastama ja ta pandi “hallide” ja inimeste hübriidlapsi sünnitama. Ta on olnud 18 hübriidi ema.

“Hallid” võtavad loote 2-kuuselt ära ja kasvatavad last ise edasi. Vahel viiakse Giovanna selleks üles “hallide” laeva, vahel võetakse loode ära spetsiaalse kiirega, mis saadetakse laevast maa peale. Vahel käivad “hallid” ka tema juures kodus.
Kui Giovanna oli noorem, siis isa pahandas temaga kui “hallid” Giovanna ööseks ära viisid. Isa arvas, et Giovanna käib siinsamas Maa peal öösiti ringi hulkumas.

Giovannale on “hallid” rääkinud, et nad ei saa ise paljuneda, sest on oma nüüdseks mahajäetud planeedil ja teel meie planeedile liiga palju radioaktiivset kiirgust saanud ning neil on tekkinud ületamatud geneetilised probleemid.

Siia tulid “hallid” sellepärast, et meie planeedi inimeste DNAs on mitmete kosmiliste tsivilisatsioonide DNAd, kaasa arvatud “hallide” DNAd. Seepärast on inimesed ainus liik, kelle abil “hallid” võiksid väljasuremist vältida.

“Hallidel” on ainult kaks aastat aega, et luua hübriidrass inimestega (miks, Giovanna ei kommenteerinud).

Giovanna info kohaselt “hallid” on siin ja ei lähe kuhugi. Nad on läbinud väga pika tee ja nüüdseks on neil baasid Maal, Kuul, samuti teistel Päikesesüsteemi planeetidel.

Siis Giovanna näitas oma aju (röntgeni)ülesvõtet. On näha, et tema aju keskel on implanaat.
“Hallid” panid Giovanna aju keskele metallist kapsli, tehes seda nina kaudu.

Giovana näitas ka fotot, kus ta oli kohe pärast järjekordse loote äravõtmist. On näha operatsioonihaavu ja valget ainet, mida kasutatakse desinfitseerimiseks.

Desinfitseerivat ainet kasutavad “hallid” alati kui inimest puudutavad. Inimestes on viirus, mis inimestele ohutu, kuid “hallidele” surmav.

Et saada inimeste veres olevaid viirusevastaseid antikehi, “hallid” viivad ohvri abitusse seisundisse ja võtavad temalt verd. Hiljem inimeste verest antikehad eraldatakse ning kasutatakse “hallide” hüvanguks.

Lõpuks ütles Giovanna, et kaks kosmilist rassi on sõjajalal, kuid ta ei või sellest rohkem rääkida. Pealegi on meil ainult kas aastat jäänud…


Vasta
#37
Palju uut infi.

Varasem info oli, et hübriidrassi aretamine on läbi kukkunud ja "hallid jäid haigeks" ning nende haigusi ei saa ravida.

Nüüd selgub, et "hallid" keelduvad välja suremast ja jätkavad katseid, kasutades inimesi toorainena.

Ka siin para-web´is on inimesed kirjutanud kogemustest, mis võivad olla "hallide" külastused vere võtmiseks või Giovanna taoliste ettevalmistamiseks. Eks nad võtavad vahel organeid ka kui neil tarvis läheb, emotsioone neil ei ole. Ja mis neil kaotada. Ei nad hooli millestki.
Vasta
#38
I'll shit bricks, kui see asi tõele vastab.
Vasta
#39
Mulle jääb veidi selgusetuks asja juures see, et kuidas nad siis seni hakkama on saanud kui nad pole võimelised ise paljunema ? Kuidas saab üldse eluvorm edasi püsida kui tal ei sugulist ega mittesugulist paljunemist ei esine ? OK üks variant on kloonimine, aha huvitav mis nad siis ainult selle najal ongi elanud :S
Vasta
#40
Kui ma seda vahepealset juttu lugesin siis millegi pärast tuleb väga tugevalt Stargate meelde. Seal oli ka see, et "Loki" eksperimenteeri inimeste ja siis enda rassi peal, et enda rassi DNA uuesti tervemaks muuta.
Vasta
#41
Tsitaat:Algselt postitas hiidlane
Tsitaat:Esialgne postitaja celtic
huvitav fakt on see et inimröövid toimuvad enamuses öisel ja pimedal ajal... huvitav kas tulnukad päikesevalgust ei talu?

äkki on üldse vampiirid ja vastavad olendid tulnukate aretatud? Et äkki tõesti ei kannata nad päikesevalgust või on äkki siinne gammakiiritus või mis see on liiga suur nende jaoks, kust nemad tulevad, äkki nendel polegi päikest ega midagi? Et nemad ei suuda päevavalguses ise liikuda, aga nad tegid inimestega katseid ning tekkisidki vastavad vampiirid, libahundid jne, ehk siis nad ei suutnud perfektset olendit luua, ning tuli defektne olend, kes samuti ei suuda päeval liikuta, kuna temas sisaldub mingeid tulnuka geene või midagi?


Igasugu haldjalegendid kipuvad samuti rääkima sellistest asjadest. Näiteks ei taluvat osa haldjaid üldse päikesevalgust, osad neist ei tohi puudutada rauda ja kasutavad mingeid oma sulameid jne. Ka olen kohanud legendides infot selle kohta, et osade haldjate silmad on musta värvi.
Kuid haldjate ja tulnukate seoste teoorial on ka vastuolusid. Näiteks kipuvad haldjad kristlusesse halvasti suhtuma, samas kui tulnukatega kohtunud inimesed on ikka ja jälle rääkinud, kuidas hallid neile kristlikku sõnumit jagasid. Ning - vist olen lugenud kusagilt lausa, et mingi osa tulnukaid pidigi mööda kosmost ringi süstima eesmärgiga leida see müütiline LoojaSmile Oli vist mingis kunagises eestikeelses ufoajakirjas jutt kohtumisest, kus tulnukad oma ohvrile rääkisid, et jagavad Looja sõnumit, samal ajal aga otsivad seda loojat ise kosmoses taga.

[Muudetud: 15-7-2009 paadikapten]
Vasta
#42
Sel juhul nad väga inimestest ei erinegi.
Vasta
#43
No minu arust on kogu see jutt väga kaheldav ja lünki täis. Inimesed on tähelepanu nimel hullemaidki asju teinud kui tulnukate kohta juttude välja mõtlemine. Samas, need metallitükid on jällegi kindlad tõendid. Ja ma kaldun ka arvama, et maa ei ole ainuke planeet kus leidub nn. "kõrgema intellektiga olendeid". Aga ma keeldun uskumast et tulnukad on rohelised, suurte mustade silmadega elukad. Ma arvan pigem, et tegu on millegi rohkem inimeselaadsetega. Ja nõustun täielikult ka Celticu viimase postitusega. Ja kogu selle hüpnoosi - teemaga.

Midagi imelikku toimub - ma kahtlen, kas inimesed suudavad selle põhjuse kunagi täielikult välja mõelda.
Vasta
#44
Tõlkisin teile sellise loo:

Tulnukad röövisid Ukraina abielupaari ja rääkisid neile Maa elanike võimalikust tulevikust.

Rovenski oblasti Dubno elanikud, 29-aastane Olga (3 lapse ema) ja 34-aastane Vladimir olid vangis tulnukate laevas ja viidi uuringute eest preemiaks vaatama teisi galaktikaid.

12. jaanuaril nägid esimesena laeva vanemad tütred, 9-aastane Vanessa ja 8-aastane Anželika.
Ema saatis tüdrukud poodi ja tagasi tulles kilkasid plikad, et me nägime lendavat tähte, kutsusid vanemaid välja vaatama, ema pildistas telefoniga kõrgel otse maja kohal asunud tikukujulist ufot.

Öösel ärkas majaperemees tuppa tekkinud lillakasvalge valguse peale. Kardinad, seinad - kõik helendas ümberringi.
Sakutas naist - vaata, mis toas toimub. Naine poolunisena teatas: sa näed seda unes. Ja mees magas edasi.
Aga imelik valgus äratas üles ka noorema tütre Anželika.
Silmi pimestas oranž valgus, rääkis tüdruk. Kardinad olid suletud, valgus tuli pilust kardinate vahelt ja toas oli valge nagu päeval.
Tüdruk ehmatas ja jooksis ema üles ajama.
Ehmunud Olga togis mehe üles.

Naine ütles: "Vaata üles!" meenutab Vladimir. Ta vaatas ja kangestus. Katust majal nagu polekski olnud! "Otse meie kohal - taevas ja suur lendav taldrik! Hüppasin tänavale paljalt trussikutes ja maikas, naine jõudis hommikumantli sega tõmmata. Ümberkaudu veikles kõik erinevates värvides. Ja äkki ma nägin, et Olja ... hakkas ülespoole tõusma! Ta tõusus aeglaselt spiraali pidi õhku.
Püüdsin teda jalust haarata, kuid tundsin, et mul pole keha üle kontrolli."

"Miski tõstis ka mind üles ja ma ei ssanud liigutada käsi-jalgu," ühines jutuga Olga. "Tundsin kerget iiveldust ja hakkas jube, kuidas võib keegi vastu minu tahtmist mind õhku tõsta? Kuidas on see üldse võimalik. Neil sekunditel olin täielikus šokis.
Mitte hirmust - hirmu ei olnud, vaid ma ei saanud aru mis toimub.
Me leidsime end mingis valges ilma mööblita ruumis, seinad olid läbipaistvad, nagu klaasist. Seal oli kaksteist elusolendit.
Pikkust oli neil veidi enam kui vanemal tütrel Vanessal, umbes 1,2 meetrit.
Ainult üks nende hulgas oli pikk, oma kaks meetrit.
Jalgu neil ei olnud, liikusid nagu röövikud, nagu oleks pikkade maani keepide all olnud iminapad. Nad ei kõndinud, vaid ujusid.
Näod olid veidrad: huuli ja nina polnud, ainult suured mustad silmavalgeteta silmad, veidra silmade kujuga, mis ei sarnanenud mingil mole filmides ja piltidel kujutatud tulnukate omadega.
Mind pandi toolile, mis sarnanes günekoloogi tooliga. Lamasin ja nägin oma keha. Kirurgiriistu ei näinud, kuid imelikul viisil lõikasid need olendid mu kõhu lõhki.
Tundsin oma siseelundite lõhna. Oli selline raske lõhn, nagu turul, kui hakatakse seal soolikaid kõhust välja võtma. Nägin oma magu, kõhunääret, maksa, soolikaid. Valu ei olnud.
Mõistusega sain aru, et see pole normaalne, et nii ei saa olla, kuid olin tardumuses.
Toimuvale kuidagi vastu hakata ma ei saanud.

Tulnukad sobrasid mu siseelundites erinevate instrumentidega, mille sarnaseid ma polnud kunagi näinud. Võin kirjeldada ühte, pintsetid ainult kolme haruga.
Muide, ka tulnukatel endil oli kolm sõrme. Pärast nad õmblesid kõhu kinni. Kuidas nad seda tegid, ei tea, aga mingit armi ei jäänud.
Enne piinasid mind tihti kõhuvalud, pärast operatsiooni kadusid ka valud..."

"Kas tulnukas rääkisid teiega operatsiooni ajal?"

"Jah, kuulsin nende hääli otse minu sees," - räägib Olga, "suud ju neil ei olnud. Nähtavasti anti mõtted edasi telepaatiliselt. Nad rahustasid, et ära karda, midagi halba me ei tee, lihtsalt tahame vaadata. Rohkem midagi ei räägitud. Neil oli huvitav suhelda minu mehega.
Vovale seletasid nad, et naine on terve järgu võrra madalam olend kui mees.
Seepärasst tegeldi temaga."

Vladimir mäletab, et tundmatu jõud viis ta maja lävelt minema naise järel. Siis sattusid koos naisega valgesse tuppa. Kui ta nägi, et naine viiakse kusagile ära, tuli ta kiiresti kangestusest välja.

"Minu juurde tulid kaks väikest humanoidi," räägib Vladimir. "Poisid, mis siin toimub?" küsin. "Ei midagi hirmsat, vastatakse, varsti olete kodus". Ütlesin, et mulle see ei meeldi ja ma hakkasin neid endast eemale loopima. Aga siis tulid veel kaks juurde ja haarasid mind kätest-jalgadest. Olen 20 aastat tegelnud professinaalsel tasemel ida võitluskunstidega. Tegin mõned võtted. Imelik oli see, et ned lendasid eemale ja tulid bumerangina tagasi. Siis torkasid mulle neli metallora rindu ja ma ei saanud enam liigutada. Seisin ja vaatasin kuidas Oljal lõigati kõht lõhki, tema ümber askeldas kaksteist olendit."

Vladimiri jutu järgi tehti laeva pardal ka temaga meditsiinilisi uuringuid. Pähe torgati mingi püstolikujuline ese, valu ei olnud.

"Kui kõik oli lõppenud, siis viidi mind eraldi tuppa vestlema kahemeetrise tulnukaga, pisikesed nimetasid teda professoriks. Küsisin, et miks nad tirisid meid Oljaga laevale. Milleks neil meid vaja? Ta vastas, et nii on vaja ja lubas lohutuseks meile teha reisi galaktikates.

Mäletan et istusime Oljaga toolidesse.
Sähvatus, iiveldus ja juba ripume mingi planeedi kohal. Seal pandi meid ümber kosmilisele väikelaevale ja sõidutati veidi planeedi kohal. Planeedi pinnas olid nähtavad augud, tuli välja et kohalikud elasid maa all, nagu mutid! Professor ütles, et seda kohta nimetame meie maalased Andromeeda udukoguks.
Jälle sähvatus, iiveldus ja juba oleme teises kohas. Jälle tundmatu planeet.
Küsisin, et kuidas nad suudavad nii kiiresti ühest kohast peaaegu valguse kiirusel teise kohta jõuda. Vastus oli, et valguse kiirusest kiiremini ei saa ka meie liikuda, aga liikumise asemel me lihtsalt lõhume ruumi. Ausalt öeldes ei saanud eriti aru, kuidas see neil õnnestub?
Üks neist väikestest teatas, et nüüd ma tean liiga palju ja mind ei tohi koju lasta. Sain tigedaks ja ütlesin neile, et ma neid üldsegi ei karda. Kui nad tahavad mind tappa, hakkan vastu ja pole veel selge, kes rohkem kannatada saab. Peale seda hakkasid nad veidi aupaklikumalt suhtuma.
Võõrplaneetlasest professor rääkis kohalikus ukraina murdes, nii nagu kõik Dubno imnimesed räägivad."

Vladimiri jutu järgi pakkusid võõrplaneetlased talle seksuaalsuhet humanoidist daamiga.

"See naine oli jube!" võpatab Vladimir. "Paljas kolp, hallikasrohelise nahaga kaetud ja samasugune jube keha. Tulnukad küsisid, kuhu paigutada suguelundid? Kuidas on sul mugavam? Mulle tegi kogu olukord nalja. "Poisid, sihukese daamiga ma pole lihtsalt füsioloogiliselt võimeline..." seletasin neile.
Siis pandi see olend ühele platvormile, kus äkki tekkis valgussammas. Sealt tuli ta välja... ümberkehastununa kenaks brünetiks maiseks daamiks! Keha ei näinud, midagi lina moodi oli üle visatud, kuid nägu oli väga sümpaatne, minu maitse, brünettide juustega.
See naine meeldis juba rohkem, kuid siis sekkus Olja, kes hakkas armukadetsema."

"Läksin selle naise peale armukadedaks," jätkab Olga "Hakkasin karjuma, et nad lõpetaks. Nad ei saanud aru, milles asi. "Te inimesed ju seksite pidevalt. Teile ju see meeldib...". "Ei, see pole nii," räägin neile võõrastele. "Me ei seksi lihtsalt niisama, meil on tunded ja emotsioonid!" Nemad küsivad: " Mis asjad on tunded?" Mina räägin armastusest, armukadedusest, vihast solvumisest... Kuid neile see polnud arusaadav."

"Just seetõttu me oleme võõrtsivilisatsioonidele huvitavad," toetab abikaasa juttu Vladimir. "Kahemeetrine professor ütles nii: "Me ei saa aru, miks teie, mõistusega loomad, pole siiani ennast hävitanud? Kuidas te suudate oma emotsioonidega ellu jääda?"
Ja veel ütles ta, et nende ülesanne on õpetada inimestele maaväliseid tehnoloogiaid. Kosmoses käib sõda. See, keda te nimetate Jumalaks, pani vette ja Maasse palju informatsiooni. Need, kes on Jumala vastased, tahavad seda informatsiooni hävitada. Maa võidakse ära põletada. Kui see juhtub, siis maale tuleb uuesti jumala poeg ja taastab kogu elava. Vot seda ütles mulle sõna sõnalt professor."

"Küsisin surma kohta," jätkab Vladimir. "Professori sõnade järgi nad surma ei karda, sest seda ei ole. On olemas üleminek eksistentsi teise vormi."

Peale laeval käiku hakkasid Vladimiril kaduma hallid juuksed ja Olga sai lahti kroonilisest koliidist.
Maale toodi nad tagasi samamoodi: väikeselt laevalt suurele ja sellega Maale.

"Laevas oli kõik läbipaistev, lamasime mugavates istmetes, nägime planeete ja tähti. Maale lähenedes vähenes kiirus sujuvalt.

Tuppa tagasi toodi meid läbi katuse, nagu poleks seda üldse olnudki. Hommikul ärkasime Oljaga oma voodis. Ainult et olime teki peal ja kohad vahetanud. Oli tunne, nagu oleksime läbi kolgitud, pea lõhkus, väsinud."

"Mitu päeva ei rääkinud me sellest teineteisele," jätkab Olga. "Mõtlesin, et olen hulluks läinud ja kartsin seda mehele tunnistada. Tema kõndis samade mõtetega ringi."

Regressivse hüpnoosi katsed kinnitasid hiljem kontakti tõelisust.


Allikas:
http://smi.marketgid.com/news/910

Vasta
#45
Ja samasse näide meditsiiniuuringutest aafrika nõia Mutwa jutustus oma kogemusest.
Söör, oli tavaline päev, nagu iga teinegi. Oli kaunis päev Ida- Zimbabwe mägedes, mida me kutsume Inyangani’ks. Seal on mäed Ida-Zimbabwe’s.

Niisiis, ma olin saadetud oma õpetaja poolt leidma teatud ürti, mida me tahtsime kasutada ühe väga haige õpetatu tervendamiseks. Ja minu õpetaja, naine, niikutsutud Miss Moyo, oli Ndebele Zimbabwe’st, kunagisest Rhodesia’st.

Ma otsisin seda ürti ja ma ei mõelnud midagi ning ma ei uskunud mingitesse olevustesse. Ma polnud iial varem nendega kohtunud, ja kuigi, me aafriklased usume mitmeid asju, olin ma suur kahtleja, isegi mitte teatud olevused, mida me uskusime tol ajal, sest ma polnud iial enne kohtunud millegi sarnasega.

Ja äkki, söör, ma panin tähele, et temperatuur ümber minu oli langenud, kuigi oli väga kuum Aafrika päev. Äkki ma märkasin, et oli külm ja seal oli, nagu näis nõnda, kirgas sinine udu, pööreldes kõikjal ümber minu, hõljudes minu ja idapoolse maastiku vahele. Ma mäletan ennast imestamas, rumalalt, et mida see asi peaks tähendama, sest olin just hakanud välja kaevama üht ürti, mille olin leidnud.

Äkki ma leidsin ennast väga veidras kohas, kohas, mis sarnanes tunneliga, joonitud metalliga. Ma olin töötanud enne kaevanduses, ja see, kus ma end leidsin, näis olevat kaevanduse tunnel, mis oli joonitud hõbehalli metalliga.

Ma lamasin millelgi, mis näis olevat väga raske ja väga suur tööpink või töölaud, söör. Aga siiski, ma polnud laua küljes kinni. Ma lihtsalt lamasin seal ja mu püksid olid kadunud ja nii ka rasked saapad, mida ma alati kandsin, kui ma kusagil väljas käisin. Ja siis äkki, selles imelikus tunneli sarnases ruumis, nägin miskit, mis näis totter, hall, ilmetu, olevust minu poole tulemas.

Seal olid valgustid, kuid mitte sellised, nagu meie neid tunneme. Nad paistsid paremad kui hõõglambid. Ja seal oli miski kauge sissepääsu kohal, mis tundus olevat kirjutus hõbehallile pinnale, ja nood olevused tulid minu juurde, kuid mina olin hüpnotiseeritud, justkui nõidus oleks mulle pähe pandud.

Kuid ma vaatasin olevusi, kui nad tulid minu juurde. Ma ei teadnud, mis nad on. Ma olin hirmunud, kuid ma ei suutnud liigutada oma käsi ega jalgu. Ma lihtsalt lamasin seal, nagu kits ohvrialtaril. Ja kui olevused jõudsid minu juurde, tundsin ma hirmu enda sees. Nad olid lühikesed olevused, umbes Aafrika pügmeede suurused. Nad olid väga kogukate peadega, peenikeste kätega.

Ma märkasin, söör, sest ma olen kunstnik, et neis olevustes oli kõik valesti, kunstniku vaatenurgast lähtudes. Nende jäsemed olid liiga pikad nende kehadele ja nende kael oli väga peenike ja nende pead olid peaaegu täiskasvanud arbuusi suurused. Neil olid veidrad silmad, mis sarnanesid mingit tüüpi kaitseprillidega. Nende ninad polnud sellised, nagu meil, ainult väikesed augud kahel pool silmadevahelist kumerust. Nende suudel puudusid huuled, ainult kitsad lõiked, nagu oleks habemenuga kasutatud.

Ja kui ma vaatasin noid olevusi, söör, hämmastunud nõiduses, ma tundsin midagi oma pea lähedal, pea kohal. Ja kui ma vaatasin üles, siis oli seal üks teine olevus, veidi suurem kui teised, ja too seisis mu pea kohal ja vaatas alla, mind.

Ma vaatasin üles talle silma ja ma olin täielikult hüpnotiseeritud, ja tead sa, ma olin võlutud. Ma vaatasin tolle silmadesse ja ma märkasin, et olevus tahtis hoida mind vaatamas enda silmadesse. Ma vaatasin ja nägin seda, läbi nonde silmakatete, ma võisin näha nonde olevuste tõelisi silmi, läbi mustade kaitseprillide sarnaste katete. Need silmad olid ümmargused piklike pupillidega, nagu kassil. Ja too ei liigutanud oma pead. Too hingas, ma võisin näha seda. Ma võisin näha ninasõõrmete liikumist, sulgudes ja avanedes. Kuid söör, kui keegi ütleb, et ma haisen nagu see olevus, tõesti, ma virutaks talle näkku.
Olevus haises kujuteldamatult. See oli imelik hais, hingemattev, keemiline, nagu mädamuna ja samas nagu kuum vask [väävel] — väga tugev hais.

Ja olevus nägi, et ma vaatasin teda ning too vaatas alla mind. Ja äkki, ma tundsin kohutavat, jubedat valu oma vasakus reies, justkui mõõk oleks torgatud mu vasakusse reide. Ma karjusin valust, kohutav, karjusin appi oma ema, ja olevus kattis oma käega mu suu. Tead sa, söör, see oli nagu … kui sa tahad teada, mis tunne see oli, palun söör, võta kana jalg, elusa kana, ja pane see vastu oma huuli. Nõnda tundus mu suu peal olevuse käsi. Sellel olid peenikesed sõrmed, milledel oli rohkem lülisid kui mu inimkäel. Ja pöial oli vale koha peal. Iga sõrm lõppes musta küünisega, peaaegu nagu mõnedel Aafrika lindudel. Too „ütles”, et ma vait oleksin. Ja kui kaua valu kestis, söör, ma ei tea. Ma karjusin ja karjusin ja karjusin.

Ja siis, äkki tiriti midagi välja mu lihast, ja ma vaatasin alla ning nägin oma verist reit, ja ma nägin, et üks olevustest — neid oli neli, peale selle, kes seisis mu pea juures — neil oli liibuv kaitseriietus, mis oli hõbehalli värvi, ja nonde liha sarnanes lihaga ühel teatud kalal, keda sa võid leida Lõuna-Aafrika järves. Ning mu pea juures seisev olevus tundus olevat emane. Too oli kuidagi teistest erinev. Too oli pikem, suurem. Kuigi tollel polnud rindu, nagu naisel, näis too olevat naiselik. Ja teised tundusid kartvat toda … ma ei tea, kuidas ma saaks seda kirjeldada.

Ja siis, kui need hirmsad asjad kestsid, üks teine olevustest tuli minu juurde — ta kõndis külg ees, mõnevõrra nõksudes, justkui oleks purjus — ta kõndis laua juurde, mu paremale küljele, seisis tolle juurde, kes oli mu pea juures. Ja enne, kui ma taipasin, mis toimub, see olevus võttis midagi, mis sarnanes juhtmega ühendatud pastapliiatsiga, ning toppis selle külmalt mu paremasse ninasõõrde.

Söör, valu oli ebamaine, aga too teine, mu pea juures, pani oma käe mu laubale ja hoidis mind paigal väga vähese jõuga. Ma olin lämbumas ja püüdsin verd välja sülitada, ning siis püüdsin oma pead paremale pöörata, et verd välja sülitada, mida ma ka tegin, ja siis, mida olevused mulle tegid, söör, ma ei tea.

Kõik mida ma tean, on see, et valu läks ära ja valu asemele valgus veider nägemus mu pähe, nägemus linnadest, mõned, mida ma tundsin oma rännakutest — kuid linnad olid poolenisti hävitatud, minema pühitud ülaosadega ehitised, aknaavadega, justkui tühjade silmakoobastega inimkolbad. Ma nägin neid nägemusi jälle ja jälle. Kõik ehitised, mida ma nägin, olid poolenisti uppunud punakasse mudasesse vette.

See oli, nagu oleks toimunud uputus ja ehitised olid lahti kistud selle suure uputuse poolt, poolenisti mingi õnnetuse läbi hävitatud, ning see oli jube märk.

Ja siis, enne, kui taipasin seda, üks olevustest, too, kes seisis mu jalgade juures, toppis midagi mu mehisuse organisse, kuid nüüd ei olnud valus, lihtsalt pöörane ärritus, nagu seksiks millegagi või kellegagi. Ja siis, kui olevus eemaldas selle asja, mis oli nagu väike must toru, mis oli surutud mu meheorganisse, tegin ma midagi, mis andis veidra tulemuse, ja ma ei teinud seda tahtlikult. Ma arvan, et mu põis oli avatud ning ma urineerisin otse olevuse rindkerele, sellele, kes oli välja võtnud asja mu organist. Ja kui ma olin tulistanud olevust, ei oleks see kunagi pidanud reageerima nii, nagu see tegi. See tõukus eemale ja peaaegu kukkus, ja siis see rahunes ja komberdas eemale, nagu purjus putukas, ning väljus ruumist. Ma ei tea, kas mu uriin tegi seda. Ma ei tea. Aga nõnda see juhtus.

Siis, mõne aja pärast, teised olevused lahkusid, jättes mind koos nürida valuga ninasõõrmes, verega mu reiel ja uriinist märja lauaga. Ja too, mu pea juures seisja, ei olnud liikunud paigast. See lihtsalt seisis seal, oma parema käega puudutades oma õlga, veidralt, kaunilt ja naiselikult. See seisis seal vaadates mind. Polnud mingit ilmet selle näos. Ma pole näinud ühtegi olevust rääkimas või tegemas mingitki häält. Kõik, mida ma tean, on see, et nad näivad olevat tummad.

Ja siis, kusagilt saabusid kaks teist olevust, üks neist oli üleni tehtud metallist. Oma halvimas õudusunenäos näen ma ikka veel seda olevust. See oli pikk. See oli suur. Ja ruum, kus me olime, oli liiga väike selle jaoks. Ta kõndis veidi küürutades, liikudes ettepoole, ja see ei olnud kindlasti elus asi. See oli metallolevus, mingit tüüpi robot. Ja ta tuli ning seisis mu jalgade kõrvale, selle kogu keha kummardas kohmakalt, vaadates alla mind. Seal polnud suud. Seal polnud nina. Seal olid vaid helendavad silmad, mis näisid muutvat värvi, ja tundusid kuidagi liikuvad — nagu elektriseade.

Ja siis, selle hiiglasuure, kummargil olevuse tagant, tuli olevus, mis üllatas mind. See oli väga, väga, väga, väga paistetanud, söör, väliselt. Sel oli roosa nahk. See oli blond. Väga inimkeha sarnane. Tal olid väga heledad, sinised, viltused silmad. Sel olid juuksed, mis sarnanesid mingit tüüpi nailonkiuga. Sellel olid põsesarnad ja peaaegu inimese suu koos täishuultega, terav lõug. Olevus, söör, oli kindlasti emane, kuid nagu maalikunstnik, kes ma olen, ja samuti skulptor, ma märkasin, et olevus oli täielikult proportsioonist väljas. See oli vale.

Esiteks, selle rinnad olid õhukesed ja teravad ning asetsesid liiga kõrgel rindkere kohal, mitte seal, kus tavalise naise rinnad asuksid. Selle keha oli võimas, peaaegu paks, kuid selle jalad olid liiga lühikesed ja käed olid liiga lühikesed ülejäänud keha suhtes.

Ja see tuli minu suunas, vaatas alla mind, ning enne, kui ma taipasin, mis see minuga teeb, see kuidagi paaritus minuga. See oli jube kogemus, söör, isegi hullem sellest, mis mulle enne tehti. Kuid isegi praegu … selle päeva õudus mõjutab mu elu isegi nüüd, täpselt 40 aastat hiljem.

Ja pärast seda, kui olevused olid läinud, jäi ainult too olevus, mis seisis mu pea juures. Mu pea juures seisev olevus sakutas mind juukseid pidi, see haaras mul peast ja sundis laualt püsti tõusma ja sellest eemalduma. Ma tegin seda, kuid mu seisund, milles ma olin, oli säärane, et ma langesin põlvili kätele põrandale.

Ja ma märkasin, et põrand oli veider. Seda katsid liikuvad kujundid, mis vaheldusid ja muutusid — purpurpunased, punased ja rohekad kujundid metallhallil taustal. Ja olevus tiris mind jälle juukseid pidi, sundides mind püsti tõusma ning see tõukas mind suunates ja sundis endale järgnema.

Söör, see võtaks liiga palju aega, kirjeldada seda, mida ma nägin selles imelikus kohas, kui olevus tõukas mind, suunates ruumist ruumi. Isegi praegu ei suuda mu meel haarata, mis see oli, mida ma nägin. Paljude asjade seas, mida ma nägin, olid tohutud silindrilised esemed, tehtud mingit tüüpi klaasist. Ja neis esemeis, silindrites, mis ulatusid laest põrandani kohas, kust me läbi läksime, paistis olevat mingit sorti hallikasroosa vedelik. Ja selles vedelikus nägin ma võõra olevuse väikseid järglasi, ujudes kõikjal ringi, nagu tillukesed konnad, selle vedeliku sees.

Ma ei suutnud mõista, mis oli see, mida mulle näidati. Kuid siis, viimases ruumis, kust ma läbi läksin, nägin ma inimesi, ja teisi imelikke olevusi, kes … isegi praegu ei jõua see mulle kohale või ei näe mõtet selles … kõik lamasid laudadel.

Ning ma möödusin Valgest mehest, tõelisest Valgest mehest, kes haises nagu inimolend — higi, kusi, sitt ja hirm. See Valge mees lamas sarnasel laual, nagu minagi olin lamanud, ja ma vaatasin talle silma ning tema vaatas minu omadesse, kui ma möödusin.

Ja siis leidsin ma ennast põõsastest. Ma avastasin, et mu püksid on kadunud. Mu vasak reis valutas kohutavalt. Mu peenis valutas ja hakkas paistetama, ning kui ma tahtsin vett välja lasta, oli valu väljakannatamatu. Ma võtsin oma särgi ära ja kasutasin seda kui seelikut ning kõndisin minema.

Esimesena kohtasin rühma Rhodesia mustanahalisi, kes saatsid mind mu õpetaja külla. Ja kui ma jõudsin külani — ma haisesin nii jubedalt — siis kõik koerad selles külas tulid mind haukudes ja urisedes tükkideks rebima. Ja ainult tänu oma õpetajale ja tema õpilastele ja külaelanikele, pääsesin eluga sel päeval.

Mu õpetaja ja külaelanikud polnud hoopiski üllatunud sellest, mida ma neile rääkisin. Nad nõustusid sellega, söör. Nad ütlesid mulle, et see, mis minuga oli juhtunud, on juhtunud paljude teistega ennegi, ja olin õnneseen, et eluga tagasi sain, sest paljud inimesed on kadunud selles kandis, pole iial enam nähtud — Musti inimesi, Valgeid inimesi, ja nii edasi.
http://www.hot.ee/valgelind/
edasi teema aafrika

[Muudetud: 12-24-2009 VironShaman]
Vasta
#46
Tundub nagu oleksin kunagi ajakirjast "Universum" sedasama UFO-juhtumit lugenud, aga eks need teisele galaktikale viimise juhtumite kirjeldused ole kõik enam-vähem sarnased.
Olgu see siis Ameerikas või Venemaal või antud juhul siis Ukrainas...
Tsiteerin pikakasvulise tulnukpealiku ütlust:
"Kosmoses käib sõda. See, keda te nimetate Jumalaks, pani vette ja Maasse palju informatsiooni. Need, kes on Jumala vastased, tahavad seda informatsiooni hävitada. Maa võidakse ära põletada. Kui see juhtub, siis maale tuleb uuesti jumala poeg ja taastab kogu elava. Vot seda ütles mulle sõna sõnalt professor."
Küsimus: Nii, et isegi need koledad tulnukad arvavad siis, et Maale tuleb taas jumalapoeg? Mnjah, vat siis.
Ja just Jumala vastased tahavad meile antud liigset infot hävitada?
Ka usuvad tulnukad üleminekut eksistentsi teise vormi. Siis need nn valgustajad oma dimensioonidega on ju õigel teel?
Mis Aafrika nõia Mutwa jutustusesse puutub, siis sarnane on see kirjeldus tõesti Ukraina abielupaari omaga!
Raamatus "Üleloomulik" on toodud välja väga palju sarnasusi ja kokkulangevusi šamaanide kogetu ja tulnukate inimröövide vahel. Aga küllap oled neid isegi juba lugenud...
Huvitav on see, et need pikakasvulised on siis nagu nende nn hallide ülemused.

Tsitaat:
"Planeedi pinnas olid nähtavad augud, tuli välja et kohalikud elasid maa all, nagu mutid! Professor ütles, et seda kohta nimetame meie maalased Andromeeda udukoguks."

Vat siis, meie jaoks udukogu, aga mingi võõrtsivilisatsiooni jaoks täiesti elamiskõlbulik, mis siis, et maa all...
Aga jah, see aafrika nõid pidi kogu aeg valu taluma, aga muidu enamus röövituid seletab, et nad on tuimestuse all ja mõned isegi on lollakalt itsitanud, kui neid uuritakse...
Ilmselt seda Mutwat uurisid siis mingid sadist-tulnukad...kes tegid mingeid geneetilisi katseid...
lausa koletu!...õudustäratav!...jube!
Sõnu ei ole!
Aga õnneks need juhtumid ei leidnud aset Eestis. Nii et võiks olla kuskil mujal teemas!


[Muudetud: 25-12-2009 Müstik]
Vasta
#47
Müstik, vaidleksin vastu! Sarnane oli ainult kahes loos see, et viidi läbi inimese uuringuid ja nö professorik oli teistest pikem olend. Edasi on kaks erinevat viisi, kuidas seda tehti. Ühe puhul siis valutult ja tervendavat, teise puhul kogeti tohutut valu ja ebameeldivust ja mille lennuaparaati võiks võrrelda labor-inkubaatoriga.
Et siis esimeste puhul tundub olevat meile sõbralike tulnukatega. Teise juhtumi olendid meenutavad väga neid reptitoloide... võis siis neid halle.



[Muudetud: 12-25-2009 KrayonFänn]
Vasta
#48
Vast karistati selle eest et sõi hallide liha, seal ju jutt ka sellest, et peale mingit ufo katastroofi pistsid aafrika nõiad oma kombe kohaselt võõra nahka et tema tarkust endale saada. Neil pidi seal olema mägi mille vastu aeg ajalt taldrikud ennast puru koksavad ja nõidu värske lihaga varustavad.
Hmm, peale Luusial käimist oli kuu aega vasak käsi nii ära, et pidasin ennast juba operatsiooni kandidaadiks. Ei tea kas mõni veel sinna oma nina on toppind neid õige lõhnaga tegelasi enesele kallale kutsuma.
On ka siin igasuguseid juhtumeid, ainult lähemalt pole neist isu rääkida. Lihtsalt ässitan teisi teemat kohapealsete juhtudega jätkama.
Aga see isa ja poja jutt võib rahulikult olla õigeusklike poolt külge poogitud või arvavad välistegelsed, et nii on lihtsam atru saada.
Selles stiilis võiks isegi lõputult tekste toota.
Ka selles loos ei kattunud mingid asjad tegelikkusega, näiteks tagasituleku pildi planeetide suurused polnud paigas aga selle ma jätsin tõlkimata, kel isu võib venekeelse lingi tagant vaadata.
Lugesin suure hoolega üht järjekordset vene prohvetit ja pettusin, sest lihtlabaselt välistehnoloogialid miksida maiste toodetega, lennukite ja laevadega jne pole mõtet.
Kui käes on ruumilõhkumise tehnoloogia siis milleks kivikirveid sisse tuua.
Aga samas jälle õigeid killukesi ka, nii ma siis sobrangi erinevate tegelaste kirjatöödes ussikesi otsides.


[Muudetud: 12-25-2009 VironShaman]
Vasta
#49
Tsitaat:Algselt postitas KrayonFänn
Müstik, vaidleksin vastu! Sarnane oli ainult kahes loos see, et viidi läbi inimese uuringuid ja nö professorik oli teistest pikem olend. Edasi on kaks erinevat viisi, kuidas seda tehti. Ühe puhul siis valutult ja tervendavat, teise puhul kogeti tohutut valu ja ebameeldivust ja mille lennuaparaati võiks võrrelda labor-inkubaatoriga.
Et siis esimeste puhul tundub olevat meile sõbralike tulnukatega. Teise juhtumi olendid meenutavad väga neid reptitoloide... võis siis neid halle.
Aga mida mina siis rääkisin? Täpselt sama juttu ju!Smile
Ütlesin oma postituse alguses, et enam-vähem sarnased on kõik inimröövide juhtumite kirjeldused! Usun, et olen neid ikka väga palju lugenud, vähemalt üle saja juhtumi kindlasti.
Ma ei öelnud, et need kaks juhtumit peale paari kokkulangevuse sarnased olid...Kui hakata juhtumeid detailselt uurima, siis leiab alati mingeid väikesi erinevusi...
Aga jah, vähe tuleb ette hirmu äratavaid juhtumeid, võib-olla neid hoitakse inimeste ees rohkem saladuses?
Paide Anna oli väga rõõmus ja roosa, kui talle tulnukad kristallid ajju istutasid!


[Muudetud: 25-12-2009 Müstik]
Vasta
#50
Olgu, annan allaSmile
Aga kas oleks võimalik mingit linki anda nende tulnukatega kohtumise kohta, mida oled lugenud?
Eks uurin ise ka internetist, aga igatahes hetkel pakub asi huvi. Seega igasugune materjal ja allikad teretulnud!
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 7
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Meie võimalused tulnukate vastu? hulkuv hing 116 47,401 05-11-2021, 13:22
Viimane postitus: Maakristall
  Inimesed tulnukate poolt aretatud. Klaid 19 13,971 03-05-2017, 19:26
Viimane postitus: Marimu
  Mõned küsimused tulnukate kohta. Merc MKIII 50 26,047 18-01-2017, 18:55
Viimane postitus: Müstik
  Kepleri kosmoseteleskoop avastas tulnukate megastruktuuri zafa 3 3,919 10-11-2015, 09:40
Viimane postitus: Müstik
  Petitsioon tulnukate avalikustamiseks garber 14 7,917 16-02-2015, 20:55
Viimane postitus: VironShaman
  Nasa teleskoop püüdis pildile tulnukate õhulaeva ? kk2ku- 5 5,636 22-01-2012, 15:17
Viimane postitus: Leena
  ÜRO nimetas tulnukate kontaktisiku? donulme 19 8,712 20-12-2010, 17:12
Viimane postitus: ekke721
  Tulnukate maailmad. silverm 14 7,505 28-05-2008, 19:47
Viimane postitus: silverm
  Tulnukate inimrööv Zakarum 3 3,589 10-04-2008, 22:01
Viimane postitus: kala

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat