Para-web'i sünnipäev 2017


Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Autor Sõnum
kitikene
Uustulnukas

Postitusi: 3
Liitunud: Oct 2012
05-10-2012 17:17
Postitus: #26
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
tere.vabandust a kuidas saan ise teemat alustada et postitada oma küsimus? just tegin kasutaja.mul mure samuti lahkund kassiga seoses.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nielander
Questioning Everything

Postitusi: 3,051
Liitunud: Sep 2007
05-10-2012 17:21
Postitus: #27
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Loe siit: http://www.para-web.org/misc.php?action=help
Ja kindlasti siit: http://www.para-web.org/reeglid.php
Ja tungivalt siit: http://www.hot.ee/m/minu51/

"It is the mark of an educated mind to be able to entertain a thought without accepting it."
― Aristoteles
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Miikene
Uustulnukas

Postitusi: 1
Liitunud: Jun 2013
03-06-2013 14:27
Postitus: #28
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Kahe aasta eest kaotasin oma truu sõbra, 8a saksa lambakoera. Võitlesime 2 päeva tema elu eest, aga jäime kaotajaks. Kurbus oli piiritu...
Järgmisel päeval pidin paraku tööle minema. Korraga tundsin, et ta on siin, minu kõrval, minuga kaasas. Tunne oli nii tugev, et vaatasin enda kõrvale maha, selja taha - ei näinud kedagi. Liikusin edasi ja jälle oli ta kohal - kõndis minu kõrval kui vari. Istusin, tema istus, aga näha teda ei olnud, ainult tunda. Esialgu oli see tunne ehmatav - mõtlesin, et kas hakkan hulluks minema. Vaatasin ringi - kõik muu maailm oli endine, tajusin kõike tavapärasena, aga tema oli ikka lähedal. Pärast esimest ehmatust (oma vaimse seisundi pärast) oli aga hea tunne, kuidagi turvaline ja lohutav. Silitasin siis teda - seda oletatavat kohta, kus tajusin teda olevat.
Teistele ei julendu öelda, ühele töökaaslasele vaid, kes ka äsja oli koera kaotanud-ta ise ei olnud sellist asja tundud, küll aga kuulnud, et nii on teistelgi olnud. Tema mulle ütleski, et koer tuli sind lohutama, et lase ta nüüd lahti, lase vabaks.
Samal õhtul kodumaja ümber toimetades "käis" mu koer nähtamatu varjuna mu sabas. Küsisin siis teistelt pereliikmetelet, kas nemad ei tunne midagi, aga keegi ei olnud midagi taolist tundud, ainult kurbust. Aga minul oli siis, kui koer nähtamatuna mu juures viibis, kurbuse asemel kerge olla. Ema arvas, et see on mu kujutelm, et koer mu juures viibib, mul olevat närvid pingul, et küll see mööda läheb.
Ma ei osanud midagi arvata, kujutelm või ei, väga reaalne tunne oli. Mõtlesin, et äkki on see ikkagi tema hing, mis mind saadab ja proovisin teda vabaks lasta, kuigi ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib:" Mine, mu sõber, ära minu pärast muretse, küll mina saan hakkama. Lippa nüüd, kuhu soovid!" Ja uskuge või mitte, läinud ta oligi ja sellisel kujul tagasi ei ole enam tulnud. Mina ei ole vähemalt tunnetanud.
Eile matsin tema kaaslase, oma teise koera, imearmsa perelemmiku. Me olime temasse kõik samavõrra kiindunud, kui eelmisse. Saksa lambakoer oli elu ajal üdini minu koer, eile surnud loomake eelistas mu meest, poega ja ema. Mu kurbus on taas piiritu. Näen teda ikka ja jälle vaimusilmas lamamas seal, kust ta eile leidsime ... aga see on teine tunne, kui see, mida oma eelmise koera surmaga kogesin. Eile surnud loom ei ole meie kellegi juurde veel tulnud. Ta oli meisse kõigisse enam-vähem võrdselt kiindunud, väga südamlik ja hell koerake ning me armastasime teda väga-väga. Ta oli eriline loom. Aga kohalolemise tundena ma pole teda pärast tema surma tajunud. Vastupidi, tunnen vaid tühja auku. Kõik on nii vaikne... nii vaikne ja üksildane.
Näib, nagu oleks ta kuhugi kohe ära kiirustanud. Tajun seekord vastupidist tunnet-ta on juba kaugel, kaugel, kuhu minu mõtegi ei küüni ...
Kuidas neid asju seletada?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Bännitud

Postitusi: 2,949
Liitunud: Jul 2011
03-06-2013 14:42
Postitus: #29
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
(03-06-2013 14:27 )Miikene Kirjutas:  Kahe aasta eest kaotasin oma truu sõbra, 8a saksa lambakoera. Võitlesime 2 päeva tema elu eest, aga jäime kaotajaks. Kurbus oli piiritu...
Järgmisel päeval pidin paraku tööle minema. Korraga tundsin, et ta on siin, minu kõrval, minuga kaasas. Tunne oli nii tugev, et vaatasin enda kõrvale maha, selja taha - ei näinud kedagi. Liikusin edasi ja jälle oli ta kohal - kõndis minu kõrval kui vari. Istusin, tema istus, aga näha teda ei olnud, ainult tunda. Esialgu oli see tunne ehmatav - mõtlesin, et kas hakkan hulluks minema. Vaatasin ringi - kõik muu maailm oli endine, tajusin kõike tavapärasena, aga tema oli ikka lähedal. Pärast esimest ehmatust (oma vaimse seisundi pärast) oli aga hea tunne, kuidagi turvaline ja lohutav. Silitasin siis teda - seda oletatavat kohta, kus tajusin teda olevat.
Teistele ei julendu öelda, ühele töökaaslasele vaid, kes ka äsja oli koera kaotanud-ta ise ei olnud sellist asja tundud, küll aga kuulnud, et nii on teistelgi olnud. Tema mulle ütleski, et koer tuli sind lohutama, et lase ta nüüd lahti, lase vabaks.
Samal õhtul kodumaja ümber toimetades "käis" mu koer nähtamatu varjuna mu sabas. Küsisin siis teistelt pereliikmetelet, kas nemad ei tunne midagi, aga keegi ei olnud midagi taolist tundud, ainult kurbust. Aga minul oli siis, kui koer nähtamatuna mu juures viibis, kurbuse asemel kerge olla. Ema arvas, et see on mu kujutelm, et koer mu juures viibib, mul olevat närvid pingul, et küll see mööda läheb.
Ma ei osanud midagi arvata, kujutelm või ei, väga reaalne tunne oli. Mõtlesin, et äkki on see ikkagi tema hing, mis mind saadab ja proovisin teda vabaks lasta, kuigi ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib:" Mine, mu sõber, ära minu pärast muretse, küll mina saan hakkama. Lippa nüüd, kuhu soovid!" Ja uskuge või mitte, läinud ta oligi ja sellisel kujul tagasi ei ole enam tulnud. Mina ei ole vähemalt tunnetanud.
Eile matsin tema kaaslase, oma teise koera, imearmsa perelemmiku. Me olime temasse kõik samavõrra kiindunud, kui eelmisse. Saksa lambakoer oli elu ajal üdini minu koer, eile surnud loomake eelistas mu meest, poega ja ema. Mu kurbus on taas piiritu. Näen teda ikka ja jälle vaimusilmas lamamas seal, kust ta eile leidsime ... aga see on teine tunne, kui see, mida oma eelmise koera surmaga kogesin. Eile surnud loom ei ole meie kellegi juurde veel tulnud. Ta oli meisse kõigisse enam-vähem võrdselt kiindunud, väga südamlik ja hell koerake ning me armastasime teda väga-väga. Ta oli eriline loom. Aga kohalolemise tundena ma pole teda pärast tema surma tajunud. Vastupidi, tunnen vaid tühja auku. Kõik on nii vaikne... nii vaikne ja üksildane.
Näib, nagu oleks ta kuhugi kohe ära kiirustanud. Tajun seekord vastupidist tunnet-ta on juba kaugel, kaugel, kuhu minu mõtegi ei küüni ...
Kuidas neid asju seletada?

Minu meelest sa seletasid seda kõike väga ilusti ja ka tunded olid siirad. Niipalju kui esoteerika raamatutest ja kanaldustest olen lugenud, see nõndamoodi käibki. Et looma ja ka inimese hing peale kehast lahkumist jääb kas lohutama oma lähedasi või kui näeb, et seda pole vaja, liigub kohe edasi oma kõiksuse rännakutes. Ja kui lubad hingel lahkuda, siis ta teebki seda.
Loomade hingerännakutest oli palju juttu M. Newtoni raamatutes https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?25135


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.

(Dalai-laama)
Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
mässaja
Vana kala

Postitusi: 497
Liitunud: Jan 2012
04-06-2013 08:58
Postitus: #30
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Ma usun küll et koera hing käib külas. Meil tagaaias on kahe koera viimased puhkepaigad. See paistab rõdult hästi kätte ja päris tihti olen ma näinud kui meie hundiväänik üksisilmi ja tükkaega vaatab sinna. Ma ise ei ole midagi näinud aga mõtted lähevad kohe nendele koertele just nagu kõnetaksid mind.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Manaja
Tavaliige

Postitusi: 97
Liitunud: Mar 2013
09-08-2014 12:41
Postitus: #31
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Relvatärinale vahele üks kurb lugu koer Joosust, kes saabus eiteakust eelmisel talvel meie ületee-naabrite juurde. Vana, pime, kurt, nälginud ja haavades. Kiiresti muutus ta uue peremehe truuks varjuks, saates teda tänutundega kõikjal ja leides lõhnataju järgi tee koduni ka siis, kui üksi külapeal seikles. Selle aasta suvel, murakate aegu, läks peremees sohu (mis on sealkandis peaaegu lõputud) ja Joosu pidi koju jääma. Aga kutsa otsustas teisiti ja järgnes talle. Enam nad ei kohtunudki. Hirmkuumadele ilmadele järgnes paaripäevane sadu, mis uhus kõik lõhnajäljed ja õnnetu Joosu ei leidnudki enam koduteed. Jah, teda otsiti.
Kolme nädala pärast nägi peremees und: üle tema maja kaardus vikerkaar, selle all ootamas lehviva lakaga valge hobune. Ja siis, sealt soopoolsest metsaservast, tuli Joosu, läks otsejoones hobuse juurde, vaatas veel korra peremehe südamesse ja tõusis koos hobuga üle vikerkaare.
Peremees on vana inimene, ei ta tea midagi vikerkaresildadest ega muust müstikast. Peale unenägu said rahu kõik hinged, kes Joosu pärast muretsesid.
Miks küll inimrass ei oska elada, lihtsalt elada ja olla õnnelik ...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Skinwalker
Avatud hing

Postitusi: 23
Liitunud: Nov 2014
25-11-2014 07:32
Postitus: #32
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Tahaksin seoses teemaga jagada oma kogemust. Võtsime Deesi kui ma läksin kooli ja ta oli meiega kuni sain 16. Ta lahkus väga ruttu, 48 tunni jooksul nakkusliku maksahaiguse tagajärjel. Veterinaar oli abitu, tegi süstid ja muu, aga ütles, et noor- ja vanaloomad ongi need kõige õrnemad. Matsime Deesi suvilasse, tal on seal oma koht.
Lahkus ta siit ilmast sügisel, 2. nov matsime, ja kui kevadel suvilasse elama tulime, siis kord vaatasime perega telekat. Mina istusin ühe voodi peal, kus Deesi magada armastas (kui tal jalutsis kitsaks läks, no dogi ikkagi!) ja tundsin tema lõhna....samuti tema peeruhõngu ja ma vabandan, aga minu kutsu oli paras pussukott ja tema peeru tunnen alati ära. (Naerge kriitikud pealegi, aga tõtt tõrvaga ei riku), kõik koera tekid olid ammu põletatud, vooditekk uus, seega ei tulenenud see voodist endast. Olin Deesisse väga kiindunud ja vastupidi, elasin tema surma väga üle.
Mõned aastad hiljem tundsin koeralõhna suvilas, kui kedagi polnud kodus peale minu ja see aasta juhtus päris põnev lugu, mis annab tunnistust, et kutsu on läheduses. Võtsin kaks kassi. Mul on unetus. Lonkisin ühel ööl alla kööki vett jooma, kui kuulsin kriipimist meie puituksel (tegemist oli esikuuksega, mitte välisuksega). Raske käpp oleks nagu tõmmanud. Heli oli nõnda vali, et hüppasin üles ja jooksin kontrollima. Ukse taga kiisukesi polnud, läksin trepist üles, kiisud magasid rahus madratsi peal.
See talv olin poolunes juba oma linnakorteris ja hakkasin ärkama kui tundsin nagu keegi lamaks mu jalutsis ja et kui ma jalgu liigutan, siis ta läheb ära. Mu jalad olid tõesti kuidagi kõveras nagu toona kui Deesi mu jalutsis magas. Lamasin nii mõnda aega, nautisin ja siis ärkasin ning tunne oligi läinud.
Ja asi ei piirdu ainult kasside ja koertega! Mul oli kaks rotti, Mona Lisa ja Ükssilm. Monasse olin rohkem kiindunud, ta oli ka vanem, ronis õlale ja andis huultele musi. Elasin tema surma väga üle ja nägin teda tihti unes. Kui aeg lähenes mu teisele rotile, siis olin juba ette ärevil. Öösel kuuslin voodijalutsis kolme koputust. Hommikul öeldi, et loomake on lahkunud. Selge, anti märku. Mõni aeg hiljem, enne oma kasse, jalutasin oma pimedas linnakorteris ja vannun elu nimel, et kuulsin roti krabistamist seal, kus vanasti seisis tema puur.
Seega loomadel on hinged ja kusagile nad lähevad või püsivad omaniku lähedusesSmile1 On ju palju lugusid kummitavatest loomadestSmile1
(09-08-2014 12:41 )Manaja Kirjutas:  Relvatärinale vahele üks kurb lugu koer Joosust, kes saabus eiteakust eelmisel talvel meie ületee-naabrite juurde. Vana, pime, kurt, nälginud ja haavades. Kiiresti muutus ta uue peremehe truuks varjuks, saates teda tänutundega kõikjal ja leides lõhnataju järgi tee koduni ka siis, kui üksi külapeal seikles. Selle aasta suvel, murakate aegu, läks peremees sohu (mis on sealkandis peaaegu lõputud) ja Joosu pidi koju jääma. Aga kutsa otsustas teisiti ja järgnes talle. Enam nad ei kohtunudki. Hirmkuumadele ilmadele järgnes paaripäevane sadu, mis uhus kõik lõhnajäljed ja õnnetu Joosu ei leidnudki enam koduteed. Jah, teda otsiti.
Kolme nädala pärast nägi peremees und: üle tema maja kaardus vikerkaar, selle all ootamas lehviva lakaga valge hobune. Ja siis, sealt soopoolsest metsaservast, tuli Joosu, läks otsejoones hobuse juurde, vaatas veel korra peremehe südamesse ja tõusis koos hobuga üle vikerkaare.
Peremees on vana inimene, ei ta tea midagi vikerkaresildadest ega muust müstikast. Peale unenägu said rahu kõik hinged, kes Joosu pärast muretsesid.
Miks küll inimrass ei oska elada, lihtsalt elada ja olla õnnelik ...
Tõid kohe pisara silma oma jutugaSad Mu jumal kui kurb lugu.
(selle postituse viimane muutmine: 25-11-2014 08:20 Skinwalker.)


Kõik oleneb sellest, kust vaatad ja näed, ja sellest, mis oled ise.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
insomnia
otsija

Postitusi: 32
Liitunud: Nov 2009
27-01-2016 12:04
Postitus: #33
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Tihtipeale võtavad koerad sellise imeliku poosi- nagu kangestuvad ja panevad pea alla ja seisavad üldiselt midagi kuulmata-nägemata...Kas keegi teab, miks nad seda teevad? Olen kunagi selle kohta lugenud, et nad näevad ja annavad au mingitele tegelastele, keda nad näevad. Aga...?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
roberdd
Uustulnukas

Postitusi: 27
Liitunud: Jun 2014
29-01-2016 09:22
Postitus: #34
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
küsiks siin teemas mis saab inimese hingest peale surma? siin õeldi ,et koer sünnib koerana ja kalana vahel ka inimesena
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
claudia Eemal
Uustulnukas

Postitusi: 17
Liitunud: Jan 2016
29-01-2016 12:13
Postitus: #35
RE: Kuhu läheb koera hing pärast surma?
Seda tuleb küsida nende hingede käest, kes on juba surnud, sest nemad on selles valdkonnas köige targemad. Kui sa nendega kontakti muidugi suudad leida.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kas lähedase hing läheduses? (külm ohk, saan kõikjalt elektrit) Grissuu 3 1,723 23-12-2012 14:42
Viimane postitus: Veli Joonatan
  Nägin unes surma ette ja hiljem sain teispoolsusest teate Pirx 13 4,803 23-09-2012 21:43
Viimane postitus: Vanakurat
  Peale vanavanaema surma tuvi akna taga. Atsikan123 4 1,609 17-03-2012 10:11
Viimane postitus: SurnudVanaisa
  Minu koera imelik käitumine Mill 13 4,331 30-09-2011 18:21
Viimane postitus: artsakas
  Kas rahutu hing ? ttania 4 2,270 09-02-2011 21:15
Viimane postitus: ttania
  Vaim või hing? Või kujutelm? GZBoy 1 1,784 05-06-2010 21:26
Viimane postitus: Phrase
  Kas taimed võivad surma ette kuulutada? margot 22 4,762 26-10-2009 19:35
Viimane postitus: kati
  Needusega nukk mingi hing on nukkul sees Golden 13 3,756 23-10-2009 15:23
Viimane postitus: RoosakasT2pp-
  Lamp läheb ise põlema Justmina 37 8,444 25-09-2009 09:24
Viimane postitus: Sauram
  Hing rändab öösel? helena9212 6 2,681 26-01-2009 16:16
Viimane postitus: sensitiiv

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog