Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Puud
Autor Sõnum
murjam
Nõid

Postitusi: 406
Liitunud: May 2010
26-02-2017 02:32
Postitus: #51
RE: Puud
(24-02-2017 08:24 )Tulnukinimene Kirjutas:  
(23-02-2017 19:34 )murjam Kirjutas:  A mis väeinimesi puudutab, on pilt, et nad võiks kord kõik oma juured korraks kodusest pinnast välja sikutada ja saada kokku, et panna õlg alla kääbikute algatusele, umbes nagu siin https://www.youtube.com/watch?v=gyxzsVKa...tion=share
Sellest kääbikute vihjest ma ei saa aru

Link oli jah kujundlik näide (tglt meenus mulle Kääbiku raamatust koht, kus puudel (ja Endid polnudki tavalised puud, vaid iidsed) sai lõplikult kõrini pehmelt öeldes töösturite vandalismist, aga see kõrini saamine võttis neil ikka julmalt kaua aega - küll aga, kui klõps ära käis, siis sajandeid omal kohal seisnud läksid liikvele), mõte selles, kui mainisid, et metsade eest võitlejad teevad selle vea, et ei kaasa väeinimesi - nad ei pruugi teadagi, kuidas seda teha ning kui väeinimesed juba seda viga märkavad, peaksid nad ise oma jõud koondama ja õla alla panema - või on see mittekaasamine kuidagimoodi keeldumine taolisest koostööst? Väeinimesed tükivad teinekord välistama nö maiseid asjaajamise viise, teinekord aga näib, et asjata või liiga palju - st kui on oluline asi, mida ajada, pole palju kehtivaid võimalikkuseid selle teenistusse rakendada... parasjagu nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik... Nt on üks fenomenaalne kuju Züleyxa Izmailova, kahtlemata väekas... Minu rida ja asi ajada on pisut erinev, sestap pole päriselt detailidega kursis.
(selle postituse viimane muutmine: 26-02-2017 02:57 murjam.)

Härrasmees lubab daamil jääda tema veendumuse juurde. /kpt J. Sparrow/
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tulnukinimene
turist Maal

Postitusi: 641
Liitunud: Mar 2012
26-02-2017 08:00
Postitus: #52
RE: Puud
Ma olen ka vaadanud, et mõne puu ümber on ebatavaline aura, ilmselt on nemadki rohkem kui puud.
Jah, samale grupile kirjutasingi üksipulgi lahti, tänati ja lisati kausta. Üks tekst mida ka siia foorumi (osaliselt) lisasin oligi neile mõeldud.
Mul on õnneks ka maise asjaajamise taust, nii et suht hästi orienteerun seadustes.
Parandan vea: siiski tuntakse seal grupis huvi, ma polnud oma kirjakasti vaadanud, nii et üritame.
(selle postituse viimane muutmine: 26-02-2017 13:09 Tulnukinimene.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Bännitud

Postitusi: 2,949
Liitunud: Jul 2011
26-02-2017 09:45
Postitus: #53
RE: Puud
(26-02-2017 08:00 )Tulnukinimene Kirjutas:  Ma olen ka vaadanud, et mõne puu ümber on ebatavaline aura, ilmselt on nemadki rohkem kui puud.

Omal ajal, kui lugesin "Aurad ja värvid" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?7892 ja selle järgi õppisin vähesel määral ka aurasid vaatama, siis märkasin, et puudel ja taimedel oli selline õrn, valkjas-hallikas aura, vääriskividel oli see erinevat värvi ja inimestel, keda julgesin kusagil pingsalt ja (loomulikult salaja) jõllitada, olid värvid erinevad. Ja need värvid muutuvad. Kui mu lapsed koolis käisid, siis oli neil ümber pea rohkem kollakaid toone, nüüd on need aga värve muutnud....

Puude osas pole veel värve näinud, aga eks siin linnas need vaesed puud elavadki ellujäämise piiri peal....


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.

(Dalai-laama)
Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tulnukinimene
turist Maal

Postitusi: 641
Liitunud: Mar 2012
26-02-2017 09:51
Postitus: #54
RE: Puud
(26-02-2017 09:45 )Minaelan Kirjutas:  
(26-02-2017 08:00 )Tulnukinimene Kirjutas:  Ma olen ka vaadanud, et mõne puu ümber on ebatavaline aura, ilmselt on nemadki rohkem kui puud.
Puude osas pole veel värve näinud, aga eks siin linnas need vaesed puud elavadki ellujäämise piiri peal....
Puudel, metsal on ühtlane valge kuma nagu lambipirni kuma. Kuid mõnel lausa sinine-lavendel kuma, see viitaks nagu kõrgemale teadvusele.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tyto Alba
Veteran

Postitusi: 840
Liitunud: Aug 2016
26-02-2017 10:43
Postitus: #55
RE: Puud
Kas puude "värvid" peavad vastama Inimeste värvidele!
Värvide samasus ei näita veel muude aspektide samasust.

Jumal on isiksustatud Egregor...
Huvitav fakt - isik kes ei saa aru millest sa räägid peab lolliks sind mitte ennast.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
xcad
Vana kala

Postitusi: 457
Liitunud: Dec 2015
26-02-2017 11:23
Postitus: #56
RE: Puud
(26-02-2017 10:43 )Tyto Alba Kirjutas:  Kas puude "värvid" peavad vastama Inimeste värvidele!
Värvide samasus ei näita veel muude aspektide samasust.
Ma küll aurat ei näe aga arvan, et puude aura muudab, rahustab inimese aurat. Inimesel samuti loomadel aura värvid sõltuvad emotsioonidest, ärritudes muutub värv. Puudel on see ühtlasem, kui puule viga teha kindlasti samuti muutub aga seda ei tea kuidas ja millisel määral. Seetõttu puudega "suhtlemisel" peab olema vaikne rahulik ilm, vana aga terve puu.....ja muidugi tahtmist ja aega. Parem kui inimesi pole läheduses, see segab ennast.
(selle postituse viimane muutmine: 26-02-2017 11:24 xcad.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kahvanägu
Tavaliige

Postitusi: 116
Liitunud: Mar 2016
26-02-2017 13:57
Postitus: #57
RE: Puud
Paljud võibolla pole kuulnud, lugenud seda V.Mikita kirjutist mille "Postimees" imekombel ka ära trükkis!

Läänemeresoomlase viimane karje
Valdur Mikita

Eesti metsade tulevik sõltub paljuski sellest, millise taustsüsteemi valime oma arutluse nurgakiviks. Ühelt poolt pole Eestis kunagi olnud nii palju metsa kui praegu ja teiselt poolt pole maailmas kunagi olnud nii vähe metsa kui praegu. On selge, et nende lähtekohtade vastandlikkuse tõttu on tulemus, kuhu välja jõuame, täiesti erinev.

Kui Eesti metsade juurdekasvu kõrvale oleks joonistatud ka see arv, mida tegelikult oleks vaja arvestada, st Euroopa, Euraasia või terve maailma metsavarude vähenemine, tuleks Eestis rangelt kaitstavate looduskaitsealade pindala korrutada kahega.

Võtame Eesti viimaste aastate ühe kõige masendavama näite – Hiiumaa. Kui 1990. aastate lõpus tehti loodavate Natura-alade audit, selgus, et kõige rohkem inimmõjust puutumatuid metsi on Hiiumaal ja Alutagusel. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, tuleb tõdeda, et roheline anomaalia on edukalt likvideeritud. Maakatte kaardid näitavad, et kõige rohkem on metsa maha võetud Hiiumaal ja Virumaal. Alutaguse lendoravast on saamas viirastus. Hiiumaa oleks võinud olla Läänemere roheline pärl, nüüd peaksime taas sada aastat ootama, et taastada Hiiumaa endine pale.

Siit jõuamegi peamise vastuoluni: arvestades metsade raiumise kiirust, pole eesti kultuuris olnud kunagi nii suurt metsamaastike kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Metsade tagastamisel ja edasimüümisel raiuti lühikese ajaga maha meeletu hulk meie hingemaastike üht peamist sümbolit – kodumetsa. Muidugi on väga raske selles kedagi süüdistada. Hinge vaakuvad väiketalunikud ostsid selle eest vana Belarussi, linnas elavad sugulased aga pruugitud Ford Sierra – oli kunagi selline 1990. aastate rahvaauto, millel armatuur kippus pragunema. Sellega põristati senikaua ringi, kuni põhi kukkus alt ja sümboolne tükike Eesti metsa lõpetas oma maise teekonna Kuusakoski väravas.

Seejärel hakkas vilja kandma RMK mastaapne uute metsaveoteede rajamise projekt. Kuna metsa raiutakse peamiselt ikka teede ääres, tekitab see erilise tunde metsamaastike kiirest vaesumisest. Küsimus ongi selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja suurejoonelised metsavaated. Neid tuleb nüüd tikutulega otsida. Maastik on muutunud inetuks. Ja kui kaob metsavaade, kaob ka see hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.

Teisest küljest hakkab suur maailm ringiga tagasi jõudma igiammuse mõtteni, et ka üksik metsatee, tühi mererand või vaikushetk tähtede all on hindamatu osa maailmakultuurist. Maailmas lihtsalt ei ole enam tühja mereranda, metsavaikust ja Linnuteel kumavat tähevalgust ega palju muid lihtsaid asju, mis kunagi täitsid maailma. Isegi niisama väljas olemist enam ei ole, selle asemel on miski tegevusteraapia või loodusturismi pakett või mõni muu jaburavõitu leiutis, mis püüab kaaperdada inimese põhiolemust ja seda talle suure raha eest tagasi müüa.

See, mis Eesti metsades praegu toimub, on süsteemne viga, kuid peame seejuures mõistma, et selle süsteemi peakorter ei asu Eestis. Küsimus polegi tegelikult selles, kas Eesti metsa raiutakse malelauaks või mitte, vaid selles, et suuremas osas Euroopast ei saa metsas isegi enam mitte malet mängida, seal mängitakse nipsu. Sellist Eestit nii rikkaliku vanade metsade hulgaga, nagu oli 1980. aastate lõpus, et tule enam kunagi tagasi. Tekib küsimus, miks kapitalistlikus maailmas pole enam õigeid metsi, kuigi aastakümneid on metsa majandatud säästlikult, kõiki sertifikaate omades, kõiki osalisi kuulates? On kibe tõde, et kapitalism hävitab metsad igal juhul. Kommunism kägistab inimest, kapitalism loodust. Viimased 150 aastat on nüri järjekindlusega näidanud, et kapitalism on olemuselt raske biosfääri haigus.
Kõige vastuolulisem on see, et protsentuaalselt on Eesti metsadega justkui kõik korras. Samal ajal on metsade üldine elurikkus kiiresti kahanenud, osa metsatüüpe on ülemäärase ja jätkusuutmatu raiemahu tõttu väga kehvas olukorras. Katkemas on rohevõrgustiku ühendusteed, see tähendab metsa elusooned. Meie metsade diagnoos on piltlikult veresoonte ummistus. Eesti metsad on infarktieelses seisundis. Mets on läänemeresoomlase pühamu ja kui sellele tehakse liiga, hakkab ta vihaselt vastu. Paljude asjade kohta tavatsetakse öelda, et miski riivab meie õiglustunnet. Metsadega on asi märksa tõsisem: metsade mahavõtmine riivab meie elutunnet.

Kui vaadata kaugele minevikku, siis peame tunnistama, et eestlaste muistsed esivanemad tegid läbi nii keele- kui ka kultuurivahetuse. Kuid see, mis on alati jäänud, on maastikud. Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist. Mingi ürgvana animistlik kohalolu ümbritseb kogu meie hõimkondlikku looduspärandit. Inimesed lihtsalt ei taha, et maad asja ees teist taga songitaks või solgitaks, kuigi tavaline inimene ei mõista seda kummalist vastuseisu seletada. Oluline on aga märgata, et animistlikust elutundest on saanud meie looduskaitse tähtis ressurss.


Kultuuride laupkokkupõrge

2016. aastal hakkas eesti inimeses midagi katki minema. Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Eesti propaganda ei ole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika oma.

Kõik me mäletame veel selgesti Iraagi sõda ülistanud üüratut propagandamasinat. Iraagi sõja arutu propageerimine lõi Eestis riigivõimu ja rahva vahele ränga mõra, see usaldus ei ole senini taastunud. Iga erimeelsus riigi ja rahva vahel paisub seetõttu kergesti suuremõõtmeliseks kriisiks, kus riik demoniseerib rahvast ja rahvas omakorda riiki ning seda üleüldist poriloopimist tuuakse lahendama PR-firmad, kes teevad oma soperdistega asja veel hullemaks. Igal pool avalikus ruumis (st poris) on näha PR-firmade inetuid pardijälgi. Lühendit PR ei tule avalikus sektoris enam ammu mõista kui Public Relations, vaid kui moodsat, halvasti maskeeritud propagandaministeeriumi, see tähendab – pahaks läinud pardimuna. Vajalik oleks eesti keeles kasutusele võtta uued verbid nagu «prägistama» (PRi kaudu verbaalselt vägistama) ja «prägin» (meeleheitlik PR-ägin). PRi sünonüüm avalikus ruumis peaks aga olema see, mis ta rahva jaoks tegelikult on: part-rõvedik.

Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani? Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks.

Mind on jäänud kummitama üks mullune Setomaal kuuldud lugu. Ühel hommikul komberdas langile valge pearätiga eideke, seadis end otse langetustraktori ette, tõstis käe ja ütles: «Kuulake mind ära: minu mees on surnud, lehm on surnud, koer on surnud. Ja kui ma nüüd oma elule tagasi mõtlen, siis lehm oli niru, mees oli loru ja koer oli kah igavene masuurikas – ega ta võõra peale ei haukund. Aga mul oli, kellega sõnake juttu puhuda. Nüüd on mulle jäänud ainult mets. See mets – tema on viimane, kellega ma jagan oma mõtteid enne surma.»

Raske on leida lugu, mis kajastaks paremini läänemeresoome tabamatut elutunnet. Kui veidi järele mõelda, siis on langetustraktori taga terve suur kontsern, on advokaadibüroo, on kogu Euroopa õigussüsteem. Eidekese selja taga ei ole midagi. Peale ühe märkimisväärse asja – see on viis tuhat aastat läänemeresoome kultuuri. Ja kõigi inimeste elus on hetki, kus sõnadesse tuleb ühtäkki hirmus jõud sisse. Nii suur, et masinavärk jääb seisma.

See, mis praegu Eestis toimub, on kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne. See ajab hinge täis ja tekitab paljudes raevu. Nendele inimestele tuleb anda Hääl.

Häda on selles, et seda pika aja jooksul tekkinud ängi on väga keeruline sõnadesse panna. Kogu maaelu hävimine, rüüstatud elutunne, kadunud seenemetsad, teistsugused inimesed... Olen pikka aega ettevaatlikult otsinud ühisnimetajat maa- ja kultuuriinimestele, looduskaitsjatele, kogukondade eest kõnelejaile – tähendab rahva südametunnistusele, kes on üha häälekamalt märku andnud, et asjad lähevad vales suunas. Usun, et selle ühisosa nimeks on meie vana läänemeresoome kultuur. Loodus, maaelu, vaimuelu – kõik need on ühe ja sama maailma lapsed. Seda mõistmata ei saa tekkida ka reaalset kodanikuühiskonda. Mõistuse hääl on praegu killustunud, tuhanded sõrmed trummeldavad lauaplaadile ja see monotoonne heli suurendab üksnes toas olijate põlgust. Kuid meil on vaja rusikat, mis raksaks lauale, et tõuseksid ehmunud pilgud.

Eesti kultuuris pole tõenäoliselt kunagi olnud nii suurt omakultuurse elemendi kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Viimase saja aasta jooksul on sisuliselt hävinud kümmekond läänemeresoome, sadakond põhjala ja tuhatkond maailma väikekultuuri. Euroopa kultuuri suuremeelne loogika ütleb, et kaitsta tuleb nii vana loodust kui ka vana kultuuri. Nii sünnivad Natura-alad ja uhked etnograafiamuuseumid, kuid kahjuks ei anna see kultuuri säilimisele mingit garantiid. Pole võimalik kaitsta eraldi loodust ja kultuuri, kaitsta tuleb seda, mis neid kahte ühendab – vana aja inimest. Meil on tarvis elus hoida üht teatud inimtüüpi, niisugust, kes ärkab ühel suvehommikul üles ja teab kuidagi intuitiivselt, et murakad on just valmis saanud. Ja nii ongi. Inimest, kes tunneb oma ristluudes, et varsti pöördub vihmale. Ja nii juhtubki. Vanaema, kes on arusaamatul moel ilmajaama alla neelanud, on kultuurinähtus. Ja mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome kultuuri kuuluv nähtus. Praegu on vaja eelkõige kaitsta animistliku elutundega inimest, kelle hinges loodus ja kultuur salapärasel viisil kokku sulavad.

Kõige suurem vastuolu praeguse riigitunnetuse juures ongi see, et oleme ehitanud oma riiki aiva Euroopa mudeli järgi, kuid rahvas on suuresti jäänud läänemeresoomlaseks. Seepärast ei tahagi paljud inimesed midagi kuulda raiemahtude suurendamisest ja Rail Balticust. Iseseisva riigi kulg on näidanud, et riik suudab väga hästi kaitsta ja arendada eesti keele, kultuuri ja looduse «euroopalikku» komponenti, kuid mitte läänemeresoome kihistust. Samal ajal kui läänemeresoomlasest on saamas punase raamatu liik, oleme uhked oma keele digitaliseerumise, Natura-alade ja euroopaliku kõrgkultuuri üle. Sellesse tõdemusse on peidetud väga suur vastuolu.

Kardan, et keegi vist ei ole lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel, riigi pöörase eduloo taustal, on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega. Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.

Mis see on, mis inimese seest välja tungib? Paha vaim? Mao sisu? Sisemine indiaanlane? Usun, et riigil on omajagu vedanud, et läänemeresoomlastel ei ole siiamaani tekkinud karismaatilist vaimset liidrit. Vana aja inimene on loodud reageerima maagilisele sõnale. Paar-kolm täpselt sihitud ja jõuga öeldud lauset, ning allasurutud hingeraev pääseb valla. Kui riigis pikalt vindunud suurte väärtussüsteemide konfliktile lähiajal tähelepanu ei pöörata, kujuneb mõõdutundetule europiseerimisele vastukaaluks välja mingisugune läänemeresoome fundamentalism ja unistus harmoonilisest ühiskonnast on lõplikult purustatud.

Oleme aiva taganenud, tõmbunud üha kaugemale elu ääremaadele. Läänemeresoomlasel on õrn ja pelglik loomus nagu rukkiräägul, kelle hääl on osa hämaratest suveöödest, kuid keda keegi pole oma ihusilmaga näinud. Meie hulgas on palju inimesi, kes ei erutu kunagi selliste märksõnade peale nagu «detailplaneering», «arengupoliitika» ja «valimised», kuid nad kikitavad kõrvu, kui keegi lausub «seen», «pohl» või «vana õunapuu». Häda ongi selles, et riigiteenrid võivad kõige paremate kavatsustega käia läbi terve Eesti, Vilsandist Puhatu põhjatute soodeni, kuid nad ei kohtu kunagi selle nähtamatu maailmaga, sest igalt poolt vaatavad neile vastu ontlike nägudega euroopa-eestlased. Eestis on võimalik elada, puutudes aiva kokku ühe kunagise Ida-Euroopa riigi ahhetama paneva edulooga, nägemata kogu selle taga maarahva elutunde laostumist ja allakäiku. Paljudest neist on saanud sisepagulased, kes hulguvad ringi nagu varjud oma vanade mälestuste varemetel.

Mingil hetkel muutus Eesti Vabariik lihtsalt Eurovabariigiks. Sel maalapil ongi kaks Eestit üksteise kukil, on Euroopa-Eesti ja Läänemeresoome-Eesti, Eurovabariik (EV) ja Vana-Eesti (VE). Selleks et mõista eestlase hinge, tuleb osata issameiet lugeda nii õigetpidi kui ka tagurpidi. Muidu ei hakka hingeloits tööle.

Me oleme oma riigiga jõudnud üpris halba seisu. Katla pealispinnalt on veel võimalik riisuda rammusat leent, kuid paja põhjakiht on juba rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on toimunud läänemeresoome inimese arvelt. Tema jaoks on mets laastatud, hing rüüstatud. Oskuses hoida euroopa ja soome-ugri maailma omavahel tasakaalus väljendub muu hulgas ka Kreutzwaldi ja Lennart Meri hingesuurus, millest nad ehk ise arugi ei pruukinud saada. Nad olid sillaehitajad kahe maailma vahel. Nüüd on meie pärisusuks saanud euroopa usk, meid valitsevad juba ammugi geneetilised eurooplased.


Põlisrahva sõna

Ent küsime nüüd: kuhu see läänemeresoomlane siis kaob? Kui keegi reostab kaugel džunglis ära neitsiliku jõe ja pärismaalased ei saa enam kala püüda, siis on kõigile selge, kes selle jõletu roima toime pani, ning raevunud inimesed tormavad kaigaste ja kaameratega näruste kapitalistide kallale. Ent meie hääbume kuidagi teisiti. See sunnib küsima, mis on ülepea meie jaoks traditsiooniline elulaad.

Esmajoones on see aed ja peenramaa, kus alati on midagi kõpitseda, üks kodukotus, mis jääb meid alatiseks painama, muinasjutulised seene- ja marjametsad, tung keeta moosi, mis siis, et keegi seda enam eriti ei söö, teha näputööd, puid lõhkuda, käia laulupeol, uurida oma esivanemate lugu ja hoida alles vanu asju, panna õlg alla suguvõsa kokkutulekule ja palju-palju muudki. Ja see kentsakas loetelu juhatab meid just täpselt õigele teele.

Hajaasustus on läänemeresoome kultuuri alustala. Tegelikult peaks just see kuuluma UNESCO kultuuripärandisse. Üks vana talukoht on läänemeresoome mõtteviisi viimane kants, ükskõik, kas tahame sellesse uskuda või mitte. Selleks võib olla ka maa- või suvekodu – kõik oleneb inimesest.

Asi on selles, et läänemeresoome kultuuri ei saa praktiseerida siseruumides. Euroopa kultuuri saab. Kui üks vana mees, loomult soomeugrilane, ei saa enam lõhkuda oma perele küttepuid, käib ta kiiresti alla. Puulõhkumine on kõige teraapilisem tegevus vanaks saanud läänemeresoomlaste hulgas. Täpselt sama kehtib koriluse kohta: korilane, kes ei saa tegeleda korilusega, on tühipaljas vaimne korjus. Metsa minekut ei saa asendada raamatu lugemise või teatris käimisega. See asendamatus on vana aja inimese jaoks olemuslik ja põhimõtteline. Teiste sõnadega, traditsioon on see, mida ei ole võimalik asendada euroopa kultuuriga.

Neid tugisambaid on tänapäevasel läänemeresoomlasel ehk kümmekond ja kui need kõik kokku liita, märkame selgesti veel midagi. Näeme, et kõik need on seotud mõne konkreetse paigaga. Maastikuga. Läänemeresoomlane ei saa mitte kunagi ära minna. Isegi mitte siis, kui ta saab – selline on lihtsalt tema saatus. Kui ta lähebki, siis jääb kogu tema elu maha ja hing jääb alatiseks kisendama millegi järele, mida ta ei oska sõnadesse panna. Läänemeresoome kultuur koosneb suuresti asjadest, mida Euroopas enam keegi ei mäleta. Eurooplane ja ameeriklane võib oma kultuuri (või elu) alati kaasa võtta, see mahub hõlpsasti ära kohvrisse või läptoppi või minu poolest kas või pangakaardile.
Kardan, et oleme praeguses kultuuriteadvuses segamini ajanud kaks asja: kultuurimälestise ja elava traditsiooni. Vana rahvalaul, rahvarõivad, rehielamu, «Kalevipoeg» – kõik need on väga olulised läänemeresoome kultuurimälestised. Kuid elav traditsioon on midagi muud. ERMi külastamine on tähtis, kuid mitte nii tähtis kui seeneläik. Vabaõhumuuseumis käimine on ka tähtis, kuid mitte nii tähtis kui võimalus teha endale ise küttepuid. Pohlamoosi keetmine, pärnaõite korjamine ja suguvõsa kokkutulek on kõige tähtsamad asjad, sest nende kaudu järgime oma vana kultuuri.

Paljudel inimestel on aastatega tekkinud frustreeriv tunne, et valitsused üha vahetuvad, kuid midagi ei muutu ja riik üha kaugeneb inimesest. Põhjus on selles, et uus võim hakkab sekeldama Euroopa-Eestis, seda peenhäälestama, nipet-näpet ümber jagama – ja kirjutab edasi sünget nekroloogi läänemeresoome maailmale.

Rahva hääl on aja jooksul killustunud eri looduskaitse- ja kogukonnaliikumiste, kultuuri- ja vabaühenduste vahel. Rahva sümboolne võim jääb üha väiksemaks. Meil oleks vaja uut võimustruktuuri, mis ei oleks loomult parteiline, vaid kultuuriline. Üks lähtekoht võiks olla ÜRO põlisrahvaste deklaratsioon, mis on täiesti legaalne, ÜRO poolt heaks kiidetud moodus oma hääl kuuldavaks teha. See ei koondaks rahvast mitte parteilisel, vaid kogukondlikel alusel. Eraomandi ja riigi omandi kõrval ilmutaks end sel juhul selgemini ka kogukondlik omand. Me peaksime selle ettevõtmise juures rõhutama esmajoones just looduskaitselist, mitte poliitilist aspekti.

Kõigepealt tuleb lõpetada riigi koloniaalpoliitika oma maade ja metsade suhtes. See on valus lause, mida on väga raske välja öelda. Kuid tuletagem siiski meelde, et Eesti riik võttis endale 2007. aastal nimetatud deklaratsiooniga ühinedes kohustuse tagada siin elavate põlisrahvaste kultuuri säilimine. Sellest lähtuvalt on põliselanikel alati õigus ise otsustada oma looduspärandi üle, kui sellel on mingisugune kultuuriline väärtus. Täpselt nii see läänemeresoome kultuuri kontekstis ongi. Kuid selleks, et see dokument sümboolselt jõustuks, tuleb end kõigepealt ise põlisrahvaks kuulutada. See sümboolne samm on jäänud seni tegemata.

Selles valguses eeldab meie elutunne ka mõne suurema asja selgeksmõtlemist. Praegune maailm ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu meie seda tunneme. See mõtteviis kütab ahju oma tare seinast virutatud palkidega. On palju asju, mida maailm peaks õppima pisikestele ja jätkusuutlikele väikekultuuridele omasest elutundest.

Niisiis kannustagu meid teadmine, et me ei võitle mitte oma kultuuri ja looduse ellujäämise eest, vaid panused on märksa suuremad. Läänemeresoome kultuur ei ole mingi kuivanud pastel, millega Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumi uksel hiina turistile naljaviluks rindu taob. See on hoopis midagi muud.

Kui meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda, siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse stratosfääri.

Postimees, 25.02.2017
http://arvamus.postimees.ee/4021373/vald...mane-karje
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tyto Alba
Veteran

Postitusi: 840
Liitunud: Aug 2016
26-02-2017 14:12
Postitus: #58
RE: Puud
@Mikita&Kahvanägu - inimesed oskavad hästi kirjutada.
Samas paljud ei oska aru saada - veel raskem on leida ettevõtjaid Sad

Jumal on isiksustatud Egregor...
Huvitav fakt - isik kes ei saa aru millest sa räägid peab lolliks sind mitte ennast.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
murjam
Nõid

Postitusi: 406
Liitunud: May 2010
26-02-2017 14:25
Postitus: #59
RE: Puud
Mikita räägib tagajärjest, mis leiab aset täna igast mainitud parem- ja vasakäärmuslaste korraldatud jamade tõttu. Kuna need agressiivsed jõud (kesikud, ekre, putinisti infosõdalased jm kanged võitlejad) harrastavad oma populismis retoorikat, mis peaks justkui veenma pühendunud eesmärkides, siis on sellesarnane reetoorika ühest küljest vohama löönud mujalgi ja teisalt on see totaalselt devalveerunud: see tähendab seda, et kui päris inimene võtab sõna oma põlispaiga nimel, kõlab see ühtäkki sarnaselt sellele, mida populistid juba kusagil on pasundanud ja seeläbi rumalusi teinud - ning kus peaks leiduma see, kes eristab, kui ka hüüdjad ise enam vahet ei tee, kus ja kui kõvasti karjutakse. Siinne kihutustöö on üksnes karuteene põlisele. Paraade ja kõnemehi on niigi liiast juba. Rahunege maha, tulge mõistusele, mõelge läbi ja tegutsege targalt sellel alal, mida valdate!

Härrasmees lubab daamil jääda tema veendumuse juurde. /kpt J. Sparrow/
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kahvanägu
Tavaliige

Postitusi: 116
Liitunud: Mar 2016
26-02-2017 17:57
Postitus: #60
RE: Puud
Proovin siis peenemalt kirjutada, ilma et kustutatakse ja hoiatatakse! Miks sa pr. töötaja arvad, et su arvamised, peale su enda, kedagi veel huvitavad?Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
togli
Vana kala

Postitusi: 534
Liitunud: Nov 2010
26-02-2017 18:06
Postitus: #61
RE: Puud
Kas Maalehe artikkel Taimed näevad ja mõjutavad Kuud väärib ostmist?
Tsitaat:Ara näita puule rusikat, ta võib sind vaadata. Äsjased uuringud on taas toonud päevavalgele tõsiasja, et taimed mitte ainult ei neela valgust selleks, et ehitada fotosünteesi abil enda keha, vaid omavad ka midagi silma sarnast, kuigi väga lihtsat. 1807. aastal pakkus Charles Darwini poeg Francis Darwin, et lehed on organid, milles kombineeruvad läätsesarnased rakud valgustundlike rakkudega. XX sajandi algul tehtud eksperimendid näisid seda ideed toetavat - struktuurid, mida nimetati otsellideks, eksisteerivad, ent nägeva taime kontseptsioon jäeti kõrvale et see mõne aasta eest taas päevavalgele sikutada.
.......

Viiteid taimede intelligentsusest
https://metsikaed.wordpress.com/2016/02/...entsusest/
Põhiline tekst ja artiklid on tekstis olevatel linkidel.

Tsitaat:Maatriks vaatab seekord taimede maailma.

Kas taimedes on nii palju väge, et nad võiksid vähihaiguse võita? Või aidata elu pöördehetkedel õiget rada valida?

“Taimedes on mitmesugused signaalid, nii maa-alused kui ka maapealsed signaalid,” rääkis taimefüsioloog Ülo Niinemets, “juured on omavahel kontaktis, siis hakkavad nad eritama mitmesuguseid ühendeid.”

On teada, et taimed suhtlevad omavahel, olgu selleks siis keemilised signaalid, puutekontaktid või püüd teist varju jättes edumaad võita. Nii saab mõjutada üksteise kasvu, kaitsta end ja teisi haigustekitajate eest ning meelitada ligi tolmeldajaid. Kas taimed räägivad?

Taimed peavad peavad seene juureniidistiku kaudu üksteisega ühendust ning hoiatavad teisi lehetäide rünnaku eest, selgus hernetaimi uurinud briti teadlaste artiklis, mis ilmus ajakirjas Ecology Letters. Taimed suhtlevad omavahel maaaluse võrgustiku kaudu.

Samamoodi võitlevad taimed niidul oma eluõiguse eest. Valgus, vesi ja mullas leiduvad toitained on ühised. Kas taimed on isekad?

Bioloog Ülo Niinemets: Kas taimed oskavad vihma loitsida?

Sinu jalge all on peidus informatsiooni kiirtee, mis võimaldab taimedel omavahel suhelda ja üksteist aidata. See kiirtee koosneb seentest. Taimed suhtlevad üksteisega seenepõhise interneti teel

“Taimede omavahelise suhtlemise seletamiseks võib tuua näiteid inimühiskonnast: kes on suurem ja tugevam, aitab nõrgemaid,” ütleb taimeökoloog Mari Moora (48), kellest sai teadlane juhuslikult. “Taimede omavahelise suhtlemise seletamiseks võib tuua näiteid inimühiskonnast: kes on suurem ja tugevam, aitab nõrgemaid,”
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
teku
Uustulnukas

Postitusi: 42
Liitunud: Nov 2008
03-03-2017 22:07
Postitus: #62
RE: Puud
Mikita artikkel oli huvitav ning loodetavasti paneb paljusid sellele teemale vähemalt natukenegi mõtlema. Metsade olukorrale viidates on Eesti just kui samas kohas nagu Kesk- ja Lääne Euroopa paarsada aastat tagasi, mil seal kiire ja põhjalik metsade hävitamine toimus. Vanu metsi on läänes vähe ning noored "joonlauaga" mõõdetud tööstusmetsad ei paku florale & faunale piisavalt elupaiku ning täheldatud on lindude arvukuse vähenemist, sest putukaid ei ole. Pargitaolistes metsades ei ole neil lihtsalt kuskil enam elada, sest kõdunevaid ja vanu õõnsaid puid ei ole. Rolli mängib ilmelgelt ka intensiivne põllumajandus, kuid vähemalt Saksamaal on lähikümnendil eesmärgiks luua vähemalt iga põllu äärde mingingi metsaviirg, sest on mõistetud, et looduslik mitmekesisus on oluline.

Aednike seas levib looduslähedane aiandus, mis tähendab vähem muruniitmis ja rohkem liblikaid & mesilasi ning paljudes linnades on murulappide asemel niidulillede väljad, mida niidetakse vähem, et linnadese samuti elu tuua & kulusid kokku hoida.


There are no forests on earth!

See originaalis venelase poolt postitatud video väidab, et kunagi olid puud palju kõrgemad ning ka sekvoiad arvatavasti oleksid pigem põõsaste mõõtu nende puude kõrval.

[Pilt: 13936940_1022767954468433_1374429769_n.jpg]

“The universe is full of magical things, patiently waiting for our wits to grow sharper.”
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kahvanägu
Tavaliige

Postitusi: 116
Liitunud: Mar 2016
05-03-2017 18:52
Postitus: #63
RE: Puud
K.Kama kirjutas hea artikli "Postimehesse". Aga vaevalt need jutud midagi muudavad.

Kaido Kama: raiesurve kaitsealadele hakkab ilmselt kasvama.

On kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets otsa saama. Raiemahu vähendamise asemel minnakse järjest nooremate metsade kallale ja ilmselt hakkab kasvama ka raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles, kirjutab aastatel 1982–1990 Antsla metskonna III jaoskonna metsnikuna töötanud Kaido Kama.

Hakkame peale asjade algusest. Kõigepealt tuletame omale meelde sellist lihtsat tõdemust, et metsale pole inimesi vaja. Mets oleks siin maa peal olemas ka siis, kui inimesi üldse poleks. See meeldetuletus on vajalik eelkõige selle seltskonna jaoks, kes kipub metsa võrdlema porgandipeenraga, ja küsib, et kui põllumehele ei tehta ettekirjutusi, mida ta peab kasvatama, millal harvendama ja millal saaki koristama, siis miks metsamehele tehakse. Mets ei ole porgandipeenar. Mets on siin olemas hoolimata inimesest, mitte tänu inimesele.

Ja mets ei rõõmusta selle üle, et Eesti riik uuesti iseseisvaks sai. Viimased kakskümmend viis aastat on meie metsale olnud väga rasked ajad. Kui 80ndatel sai peetud metsamehe ametit, siis kirusime nõukogude võimu ja selle röövmajandust. Ei oleks siis kuidagi osanud arvata ja ette kujutada, et metsade majandamise koha pealt peab hakkama seda aega taga igatsema.

Asi hakkas peale omandi- ja maareformist, kui inimesed said oma maad ja metsad tagasi. Ja üks osa neist tagasisaajatest otsustas oma metsa kohe ja kiiresti rahaks teha. Et see oleks võimalikult lihtne, kaotati 90ndatel ära elementaarsed riiklikud regulatsioonid, mis metsa majandamist juhtisid ja suunasid.

Metsamajandamiskava, mis oli varem olnud igasuguse metsaraie alusdokument, muudeti soovituslikuks paberiks. Metsakorraldus muudeti äriliseks ettevõtmiseks põhimõttel, et kes maksab, see tellib ka muusika. Raieluba asendati informatiivse iseloomuga metsateatisega. Ja nii edasi.

Kõige selle põhjenduseks väideti, et meie põhiseadus ei luba eraomandi valdamist, kasutamist ja käsutamist piirata. Mis loomulikult on vale. Põhiseadus lubab õigusi eraomandile piirata avalikes huvides.

Sel ajal saidki kõige rängemalt kirvest tunda just erametsad. Üks vana metsamees ütles mulle tollal, et ilmselt on riigi poliitika nüüd selline, et tehtagu erametsades mida tahes, aga asja hoiab tasakaalus see, et riigimetsas käitutakse ka edaspidi mõistlikult ja viisakalt. Kahjuks see vana metsamees eksis. Kirvelöögi raskuspunkt on nüüdseks juba ammu nihkunud erametsadest riigimetsa.

Riigimets suurema (kirve)löögi all

90ndate lõpus loodi riigimetsa majandamise keskus (RMK). See organisatsioon oli ja on enneolematu moodustis meie õigusruumis. Selle moodustise jaoks oli vaja luua uus õigusmõiste – riigi tulundusasutus.

Juba mõistes endas on vastuolu: tavaliselt käivad asjad nii, et riigiasutused ei tegele tulu teenimisega, sellega tegelevad äriühingud. See juriidiline vorm loodi selleks, et saaks istuda kahel toolil korraga. Täita riiklikke funktsioone ja samal ajal tegeleda ettevõtlusega. Piltlikult öeldes võiks näiteks ka maksu- ja tolliameti teha riigi tulundusasutuseks. Ehk siis isemajandavaks. Korjavad maksud kokku, teenivad tulu, elavad priskelt ja siis riik võtab sealt vajadusel dividende välja.

Nagu juba öeldud, kandus kirvelöögi raskuspunkt kiiresti erametsadest riigimetsa. 2000ndatel tegeldi riigi tasemel peamiselt sellega, et järk-järgult alandada raievanuseid, lubada suuremaid raielanke, lubada raiuda lisaks küpsusvanusele ka küpsusdiameetri alusel jne. Sinna juurde käis jutt sellest, milline tohutu majanduslik kahju on vana metsa püstihoidmine. Iga raievanuse alandamisega tekkis hüppeliselt juurde «küpset» metsa. Ja siis oli seda äsja küpseks kuulutatud metsa jälle liiga palju ning seda oli vaja hakata kiiresti maha võtma. Et mitte majanduslikku kahju kannatada.

Kui riigikontroll oma 2010. aastal tehtud auditis ütles, et riigimetsa paremates kasvukohtades raiutakse metsa kiiremini, kui keskealine mets vananeda jõuab, siis ütles keskkonnaministeerium, et riigikontroll on loll ega tea midagi. Kui riigikogule esitati 2011. aastal kinnitamiseks järjekordne metsanduse arengukava, siis väideti seal, et senise alaraiumise tulemusena on metsadesse kogunenud täiendav raiepotentsiaal. Ja keskkonnaminister kinnitas RMK-le järjest suuremaid arvestuslanke ning raiemahud riigimetsas üha kasvasid.

Kui lapsetapp

Ja nii olemegi siis jõudnud välja 60-aastaste raieküpsete kuusikuteni. Iga vana metsamees teab, et tegemist on lapsetapmisega. Tähelepanuväärne on, et selle järjekordse raievanuse alandamise vastu astusid esmakordselt välja ka suured metsafirmad (konkreetselt näiteks Lignator Mets OÜ). Ja selle seadusemuudatuse eestkõnelejateks on olnud eelkõige RMK ja riigiametnikud, mitte erametsaomanikud.

Rahvast võib lõputult lollitada juttudega puistu rinnaspindalast, arvestuslankidest ning metsa jooksvast juurdekasvust. Kogu selle keerulise jutu juures tasuks aga meeles pidada mõnda lihtsat asja:

- praegu võetakse maha sellise väljanägemisega metsad, kus nõukogude ajal tehti põimendusraiet (tänapäevases tähenduses harvendusraie 40–60 aasta vanuses metsas). Lageraiele minevad metsad on järjest peenemad ja nooremad. Seda võib igaüks oma silmaga näha.

- 80ndatel oli kogu Eesti aastane raiemaht kuni 3,5 miljonit tihumeetrit. Praegu raiutakse 10 miljonit ja tahetakse hakata raiuma 15 miljonit.

- ja nüüd siis see kõige põhilisem väide. Et metsa majandamine on jätkusuutlik, kuna me raiume vähem, kui juurde kasvab. Trikk on selles, et mida noorem mets, seda suurem juurdekasv. Mida vähem vana metsa, seda suurem on kogu juurdekasv tervikuna. Kõige suurem oleks juurdekasv siis, kui kõik Eesti metsad raiutaks maha 20–30-aastaselt, ehk siis – kasvataksime ainult energiavõsa. Kui võtame maha korraliku ja hea boniteediga saja-aastase palgimetsa, siis saame sealt umbes 300 tihumeetrit hektarilt. See tähendab, et keskmine puidukoguse suurenemine on kolm tihumeetrit hektari peale aastas. Aga kõige viimase metoodikaga väidetakse meile nüüd, et metsa juurdekasv on 6,8 tihumeetrit hektari kohta aastas. Ja seda mitte üksnes korraliku metsa kohta, vaid kõigi Eesti metsade kohta kokku koos sookaasikute ja rabamännikutega.

Olukord on hull

Tegelikult on kogu teema olnud üleval ja vaidlusobjektiks juba pikemat aega. Et niimoodi jätkates saab vana mets otsa ja et metsa raiutakse praegu tulevaste põlvkondade arvelt. Aga see jutt jäi kitsasse valdkonnaspetsialistide ringi ega pälvinud avalikkuse tähelepanu. Keegi ei suutnud ennast läbi närida sellest arvestuslankide ja rinnasdiameetrite juturägastikust. Ei lehelugeja, ajakirjanik ega riigikogu liige. Nüüd on asi lihtsalt niikaugele jõudnud, et meie metsade tegelik olukord on silmaga näha igale marjulisele ja seenelisele.

Ja olukord on päris hull. Minul on kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets ikka päris tõsiselt otsa saama. Viimases hädas siis raiutakse metsateede rekonstrueerimise sildi all ülilaiu teetrasse. Ilmselt hakkab kasvama raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles. Näiteks mõned kuud tagasi kinnitati Otepää looduspargi uus kaitse-eeskiri, millega lubatakse teha lageraieid ka kaitsealal.

RMK ongi väljapääsmatus olukorras. Ei saa ju ometi tunnistada, et kogu see säästliku majandamise ja jätkusuutlikkuse jutt on olnud suur bluff ning et normaalse olukorra taastamiseks peab pikaks ajaks raiemahtusid oluliselt vähendama. Selle asemel siis minnaksegi järjest nooremate metsade kallale.

Mulle on pähe tulnud ka selline kiuslik mõte, et kas sama asja pärast ongi Eestisse vaja suurt tselluloosivabrikut. Praegusel moel metsade majandamist jätkates jäävad saetööstuste mehed varsti nälga, kuna saepalki lihtsalt ei jätku enam. Aga paberipuud annab Eesti metsadest veel pikka aega välja raiuda. Ükskord saab see ka otsa ja siis ongi aeg hakata energiavõsa kasvatama. Ja metsade jooksev juurdekasv muutub suuremaks kui kunagi varem.

Lõpetuseks. Kes ikka veel ei usu, ei saa aru või ei taha aru saada, võiks mõelda ühe lihtsa küsimuse peale. Kui Eestis kasvab metsa tõepoolest juurde nii hirmsa kiirusega, et peame kõigest jõust kirvega vehkima, aga ikka ei saa kuidagi sellest juurdekasvust jagu, siis miks on ometi vaja järjest ja pidevalt leevendada kõikvõimalikke raiet piiravaid ja takistavaid tingimusi?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
xcad
Vana kala

Postitusi: 457
Liitunud: Dec 2015
10-03-2017 17:01
Postitus: #64
RE: Puud
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ees...d=77504966
Asi on tõsineHrmm Varsti on eestis stepimaastik kus mõni põõsas kasvabAngry
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tulnukinimene
turist Maal

Postitusi: 641
Liitunud: Mar 2012
10-03-2017 17:50
Postitus: #65
RE: Puud
Asi ongi tõsine! Seepärast kõik kes hoolivad, liituge: http://www.liikumine.ee/ ja fb Eesti Metsa Abiks, praegu on juba üle 3400 liikme. Plaanime aktiivset tegevust, mida rohkem meid on, seda suurem nö. avalik huvi.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
xcad
Vana kala

Postitusi: 457
Liitunud: Dec 2015
11-03-2017 08:15
Postitus: #66
RE: Puud
(10-03-2017 17:50 )Tulnukinimene Kirjutas:  Asi ongi tõsine! Seepärast kõik kes hoolivad, liituge: http://www.liikumine.ee/ ja fb Eesti Metsa Abiks, praegu on juba üle 3400 liikme. Plaanime aktiivset tegevust, mida rohkem meid on, seda suurem nö. avalik huvi.
Registreerisin ära, väga vajalik asi kui tahame siin edasi elada. 1967a augusti tormi aegu olin koolipoiss ja Laulasmaal langes palju suuri ilusaid mände, elujõulisi, kõrgeid puid. Kui tehti palkideks lugesin aastaringe keskmine vanus 150+ aastat! Oli ka 230 ja vanemaid puid mis olid täiesti terved. See "raieküpsus" on suhteline mõiste, on puu haige või liiga vana siis kindlasti aga tervet ilusat elujõulist metsa langetada? See on tingitud sellest, et kõik on maha müüdud või pihta pandud ja nüüd tuleb mets rahaks teha. Raha läheb korruptiivsete projektide katteks Nordika, Eesti Energia kõiksugu "kaevandamised" ja lisandub Rail BaltikaAngry
Kui eestit juhivad debiilid ja pugejad (aga seda nad ju on!), kaitseministeriks sõjaväest kõrvalehoidja ja desertöör mikser, maaelu ministriks mingi petis kes oma kitsejuustuga ka valetas ja "pea"ministri(teks) sellised kes oma arvamust ja otsuseid vahetetavad vastavalt vajadusele (E-hääletamine, rail baltica, nordica j.n.e.) siis on jääb kõik P-ses olevaks.Angry
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Digitaria
kõrreline

Postitusi: 630
Liitunud: Sep 2009
13-03-2017 13:07
Postitus: #67
RE: Puud
HEA VABATAHTLIK, KESIGANES JA KUSIGANES SA KA POLEKS -
EESTIMAA ROHELISED·13. MÄRTS 2017. A.
KERETÜ METSAD VAJAVAD SINU ABI!

Oled sa kursis sellega, mis toimub Nursipalul?
Vaata siia ja tea, et Kaitseministeerium tahab polügooni arenduse tarbeks lagedaks raiuda ja raadata ligi kahe ruutkilomeetri suuruse maa-ala kavandatava kaitseala kõrval. Puutumatu põlismetsa asemele rajataks teedevõrk, kus hakkaksid sõitma sõjaväemasinad.
Tulirelvade sihtmärgialale jääksid kahe kaitsealuse taime vääriselupaigad.
Miinipildujatega lastaks üle looduskaitseala, kus elavad häirimisele tundlikud metsised ja merikotkas.
Üha väheneva arvukusega metsised saaksid ka kaitseministeeriumi enda ekspertiisi kohaselt kannatada.
Kaitseväele sobimatu soise pinnase parandamiseks nähakse piirkonnas ette maaparandustöid, sealhulgas hulga vanade kraavide puhastamist, ehkki juba 2013. aasta SEI eksperthinnangus on märgitud, et ala hüdroloogilise režiimi kahjustamine ohustab sealseid liike.
EMA kavatseb ühisaktsiooniga avaldada solidaarsust Keretü õrnale ja erilisele looduskeskkonnale, aga kampaania täpsemad asjaolud selgitatakse juba vabatahtlike kitsamas ringis. Nii palju ütleme siiski ette ära, et potentsiaalsel vabatahtlikul peab 23. märtsil olema kasutusvaba päev. Head teeb ka autotranspordi võimalus, teisalt oleme sisemeeskonnas juba praegu ette arvestanud, et saame läbi ka üksikute autokasutajatega. Usume, et häid lambaid mahub palju ka ühe pisikese plekkkatuse alla.
HEA VABATAHTLIK, ANNA OMA OSALEMISSOOVIST TEADA ABI@LIIKUMINE.EE
MEIE VÕIMUSES ON TUUA PROBLEEMID AVALIKKUSE SILME ETTE NING ASTUDA OHTU SATTUNUD METSADE KAITSEKS OTSE VÄLJA!
[Pilt: 17309049_1389774854379303_53584132543166...e=59313259]
Kaitseminister Tsahkna läheb Nursipalu küsimuses seadustega vastuollu

Läinud nädalal pöördus kaitseminister Margus Tsahkna avalikkuse poole kinnitusega vastuoluline Nursipalu polügoon igal juhul valmis ehitada (Margus Tsahkna: Nursipalu harjutusväljak ehitatakse igal juhul välja, Lõunaeestlane, 7. märts 2017). Tegelikult ei tohiks kaitseminister avalikku arvamust niimoodi survestada, kuna polügooni arendusprojekti keskkonnamõjude hindamine (KMH) on alles pooleli ning mitte Tsahkna arvamus, vaid spetsialistide poolt teostatud KMH otsustab, kas polügooniarendus kahjustab Keretül elavaid kaitsealuseid liike või mitte, leiab kodanikuliikumise Eesti Metsa Abiks (EMA) koordinaator Linda-Mari Väli.
Sihtasutuse Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) esindaja Siim Vahtre sõnul pole Keskkonnaministeeriumil mingit õiguslikku kohustust lähtuda kaitsealade projekteerimisel-planeerimisel riigikaitseliste objektide arendusplaanidest. „Looduskaitseseaduse § 8 lg 6 näeb ette just vastupidise võimaluse – õiguse peatada mõne muu arendusprojekti menetlus selleks ajaks, kui kaitseala luuakse, et teha selgeks, kas arendustegevus on looduskaitselisi piiranguid arvestades võimalik,“ selgitab Vahtre. Ometi on Keretü kaitseala ja Nursipalu polügooniarenduse puhul talitatud täpselt vastupidises järjekorras.
Võitlus Keretü looduse säilimise eest on kestnud juba üle kümne aasta eelkõige kohalike elanike ja üksikute keskkonnaametnike eestvedamisel. Rõuge ja Sõmerpalu valda kavandatava looduskaitseala piirkonda on moodustatud kaksteist püsielupaika ja registreeritud üheksa vääriselupaika. Keskkonnaameti tellimusel valminud eksperthinnanguga leidsid Säästva Eesti Instituudi (SEI) eksperdid Meelis Uustal ja Kaja Peterson juba neli aastat tagasi, et piirkonnas asuvaid püsi- ja vääriselupaiku ohustab killustumise tõttu hääbumine. Sellegipoolest on ekspertide poolt vajalikuks peetav ühtne kaitseala tänini loomata, samal ajal kui Kaitseministeerium surub jõuliste meetoditega läbi oma plaani: enam kui neljakümne kaitsealuse liigi mõjuväljas pommitamispolügooni suuremastaabilist arendust.
Arenduse tarbeks tahab ministeerium raadata pea kahe ruutkilomeetri suuruse põlismetsamassiivi otse merikotka ja teiste kaitsealuste liikide püsielupaikade kõrval. Pinnast hakataks kuivendama, endise metsaelustiku asemele rajataks teedevõrgustik, sinna toodaks sõjaväetransport ning üle looduskaitseala hakkaksid lendama miinid. Kuigi Nursipalu polügooniarenduse vastu on korduvalt tõstnud häält nii Rõuge vallavalitsus kui ümberkaudsete külade piirkonna elanikud, avaldab Kaitseministeerium kohalikule omavalitsusüksusele Nursipalu arendusprogrammi läbi surumiseks endiselt survet.
„On selge, et ohustatud, inimpelglikud vana metsa elanikud nagu must-toonekurg, merikotkas, metsis või laanerähn polügooni laiendamisega kaasnevat sõjaväeinvasiooni vastu ei pea,“ leiab EMA koordinaator. Ometi pole Kaitseministeerium tänini veenvalt põhjendanud, miks on kavandatav polügooniarendus võimalik vaid Keretü soos ja selle ümbruses, pealegi veel põlise metsa hävitamise hinnaga. Nursipalu asukohavalik tundub paljudele asjaosalistele ebamõistlik, sest soine keskkond pole kavandatavaks õppetegevuseks tegelikult soodne. Ala kuivendamiseks näeb Kaitsevägi ette maaparandustöid, ent need tekitavad piirkonna loodusväärtustele veelgi ohte, samuti lisakulutusi. Juba 2013. aasta Säästva Eesti Instituudi koostatud eksperthinnangus on märgitud, et ala hüdroloogilise režiimi rikkumine võib kaitsealust piirkonda kahjustada. Sellegipoolest leiab Kaitseministeerium igasugust vastuolu tunnistamata, et arendus peab toimuma just Nursipalus. Kodanikud soovivad selgust sellise asukohavaliku põhjenduste osas.
Sellega seotult esitas EMA Riigikogule, Keskkonnaministeeriumile ja Kaitseministeeriumile palve selgelt põhjendada, miks on polügooniarendus võimalik vaid Nursipalus. Samuti nõuavad kodanikud, et Keretü kaitseala piiride määramisel lähtutaks sealse elustiku vajadustest. Seega peab kaaluma Keretü kaitseala piiride laiendamist ministeeriumi poolt raadamisele määratud aladele, miinipildujate õppetegevuse ära jätmist ja teisi elurikka Keretü looduse säilimisvõimalusi. “Mida suurem ning terviklikum kavandatav kaitseala saab, seda kindlamalt sealsete liikide eluvõimalused säilivad,” on kodanikuliikumise lõplik seisukoht ka Keskkonnaministeeriumile, Kaitseministeeriumile ja Riigikogule üle antud pöördumises.
Kodanikel on plaanis alustada Nursipalu küsimuses üle-Eestilist teavitustööd ning -kampaaniaid, et suunata Eesti riigi ja eeskätt Kaitseministeeriumi tegevus tagasi demokraatlikele radadele.
https://www.facebook.com/notes/eestimaa-...7774317120

Omada omamata.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
xcad
Vana kala

Postitusi: 457
Liitunud: Dec 2015
13-03-2017 15:26
Postitus: #68
RE: Puud
Ida virumaal kaevanduste kandis on piisavalt vaba maad mis milleksi enam ei sobi, mikas mitte sinna? Polügon tuleb aga sinna teha kust saab max. kogus lageraietSad
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
togli
Vana kala

Postitusi: 534
Liitunud: Nov 2010
14-03-2017 10:11
Postitus: #69
RE: Puud
(13-03-2017 13:07 )Digitaria Kirjutas:  HEA VABATAHTLIK, KESIGANES JA KUSIGANES SA KA POLEKS -
EESTIMAA ROHELISED·13. MÄRTS 2017. A.
KERETÜ METSAD VAJAVAD SINU ABI!

Oled sa kursis sellega, mis toimub Nursipalul?
....
Sõjavägi on praeguse RMK metsade rüüstamise kõrval sama suure mõjuga kui kärbse must läänemeres.

Kas looduskaitsjad suurt pilti ei näe või ei taha näha?

Sõjavägi vajab harjutamiseks mingit kohta ja selleks sobib endine vene sõjaväe territoorium kõige paremini (venelased hoidsid inimasustuse eemal). Muidugi segi pööratud kaevanduste alad on sõjaväele tümitamiseks veel sobilikumad aga jäävad liig kaugele. Aja ja tehnika kulu läheb üle mõistuse suureks.

Palun saage aru - sõjavägi peab kuskil pauku tegema ja Nursipalu on piirkonna ainus selleks sobiv koht.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
I'll be back
Vana kala

Postitusi: 534
Liitunud: Oct 2016
14-03-2017 10:18
Postitus: #70
RE: Puud
Sõna otseses mõttes loll hala Nursipalu teemal- loodus säilib sõjaväe polügoonidel millegipärast märksa paremini ja liigirohkemalt kui nn. "roheliste" toimetamise piirkondades.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tyto Alba
Veteran

Postitusi: 840
Liitunud: Aug 2016
14-03-2017 19:20
Postitus: #71
RE: Puud
(14-03-2017 10:18 )I'll be back Kirjutas:  Sõna otseses mõttes loll hala Nursipalu teemal- loodus säilib sõjaväe polügoonidel millegipärast märksa paremini ja liigirohkemalt kui nn. "roheliste" toimetamise piirkondades.

Selliseid väiteid olen ka varem kuulnud. Kuid on ka mainitud, et plussiks pole seal mitte sõjardite tegevus vaid tegevusetus ehk kuna see tegevus (manöövrid ja mis iganes) pole just kõige odavam siis kasutuse tegus on suht madal ja need väikesed paugutamised elab mets ja loomastik kergelt üle.

Kuulutame ehk terve Eesti katsepolügooniks! Kasulik ka kuna sõjaväe alad on liikumispiiramistega saame ka soovimatud elementi meist kaugel hoida.

Jumal on isiksustatud Egregor...
Huvitav fakt - isik kes ei saa aru millest sa räägid peab lolliks sind mitte ennast.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
I'll be back
Vana kala

Postitusi: 534
Liitunud: Oct 2016
14-03-2017 20:50
Postitus: #72
RE: Puud
Nii ehk naa- jutud "sõjardite" põhjustatud looduskahjudest on tekitatud arhitektuursel meetodil- kirjutuslaua taga vaheldumisi lage ja põrandat jõllitades ja sealjuures näppu imedes. Õnneks näikse lõpuks terve mõistus võidule pääsevat.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
kivisööja
Uustulnukas

Postitusi: 7
Liitunud: Sep 2013
22-03-2017 23:07
Postitus: #73
RE: Puud
Nonii, selline paha uudis. Unistavid oma tehasest edasi raiped. http://www.aripaev.ee/uudised/2017/03/22...anspordile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Digitaria
kõrreline

Postitusi: 630
Liitunud: Sep 2009
25-03-2017 08:55
Postitus: #74
RE: Puud
Anneli Palo: Eesti metsi pole kunagi nii intensiivselt raiutud kui praegu.


Mulle meeldib käia vanades pärandkultuurmaastike metsades, kus on võimalik metsa „lugeda“ – et mis seal kunagi on olnud, mis on sinna millalgi kasvanud ja kuidas on kõik vahepeal muutnud. Lähen nagu läbi ajaloo – see on kõige huvitavam.

Majandatud mets on minu meelest igavam. Seal ei ole midagi vaadata – puistu on korrapärane ja ilmetu. Tõeline põlismets mõjub nagu pilt, nagu loodusmaal. Astun mõne sammu ja jälle on uus vaade. See on, nagu nimigi ütleb, kuidagi põlistunud. Seal on aeg teatud mõttes seisma jäänud, igaühel on oma koht, kõik kohad on kellegi poolt täidetud.

Metsaelustiku seisukohalt vaadates on inimene see kahjur, kes liikide eest puidu ära võtab.

http://arvamus.postimees.ee/4057355/anne...utm_source

Omada omamata.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
teku
Uustulnukas

Postitusi: 42
Liitunud: Nov 2008
25-03-2017 14:59
Postitus: #75
RE: Puud
http://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/va...ist-metsa/

Mattias Turovski:"Eestlane, kes lubaks tekkida uuel reaalsusel – Eestil ilma metsata? Kuidas iseloomustaksite sellist eestlast? Kumb neist teile pigem sümpatiseerib? Kumb Eesti teile pigem imponeerib – kas mõnd lääneriiki meenutav pooltehislik pargiriik või varahommikune udu rabajärve kohal? Kas pühapäevahommikune tunnine järjekord rahvuspargi piletikassa ees või värsked võileivad metsalaanes marjuliste lõunapausil?"

“The universe is full of magical things, patiently waiting for our wits to grow sharper.”
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog