Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Puud
Autor Sõnum
Kahvanägu
Tavaliige

Postitusi: 120
Liitunud: Mar 2016
25-03-2017 20:39
Postitus: #76
RE: Puud
Tsitaat:Metsaelustiku seisukohalt vaadates on inimene see kahjur, kes liikide eest puidu ära võtab.
Ütleks veel täpsemalt, nad on kogu planeedi ja eluslooduse kõige suuremad hävitajad ning kiskjad, kui juhuslikult keegi seda veel ei teadnud.
Keda huvitab, siis panen siia Metsaregistri kaardi üles. See annab päris hea pildi meie kodumaa metsadest.

http://register.metsad.ee/avalik/?katast...:001:0553#
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
xcad
Vana kala

Postitusi: 537
Liitunud: Dec 2015
26-03-2017 22:12
Postitus: #77
RE: Puud
Tabel RMK müügihindadest korralik okaspuu palk ~65EUR+20%:
   
http://w3.ee/?id=51&action=find&sort=2&find=RMK
http://www.toostusuudised.ee/uudised/201...-tegutsema
http://www.toostusuudised.ee/uudised/201...-tegutsema
2015. aasta eest maksti riigile dividendidena 19,6 miljonit eurot, millelt arvestati tulumaksu 4,9 miljonit eurot. RMK kasum 2015. aastal oli 36,2 miljonit eurot. 2017. aasta käibeks prognoosib RMK 178 miljonit ning kasumiks 39 miljonit eurot.Bleh
Kui seda vaadata äriliselt siis see on kullaauk....26,17% puhaskasum! Millises "äris" on selline kasum? Kriminaalsetes tegevustes? Riskifondides? Siin aga risk puudub 100% raiume kõik maha! Metsateed ja metsaistutamine on tühine kulu....nii tundub. Väidetakse, et eestit juhitakse ekseli tabelist aga siit tuleb välja (kui andmed õiged!) saab mets otsa 16,4 aasta pärast......siis on kõik 100% lageraie. Järsku jäetakse Kadrioru pargis presidendi lossi ümbruses alles. Mets ei kasva 16,4 ega ka 2x pikema ajaga.......pärast meid tulgu või veeuputusAngry Mõtlemisainet on. Tahetakse ehitada suuri puidutööstusi aga ilma "tagatoaleppeta" vaevalt keegi üritakski, lisaks välisfirma.....kasum läheb välja eestlane saab siin ainult orjapalka ja neidki pidi ainult 350 orja tulema. RMK-s on juhtkonnal üüratud palgad kuni 20tuhat ja rohkem koos lisatasudega, lihttöötajaid aga peedistatakse täielikult, ori mis ori, keskmine palk tööinimesel jääb alla 600jewriku kätte.
(selle postituse viimane muutmine: 26-03-2017 22:14 xcad.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
kivisööja
Uustulnukas

Postitusi: 7
Liitunud: Sep 2013
28-03-2017 09:45
Postitus: #78
RE: Puud
Tuleb vist töölkäimine lõpetada ja hakata tegutsema. Mis kasu on läikivatest asjadest kui põhjavesi solgitud, mets maha raiutud, mere asemel solgi auk.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
I'll be back
Vana kala

Postitusi: 534
Liitunud: Oct 2016
28-03-2017 14:00
Postitus: #79
RE: Puud
Pole mõtet halada- 2014 istutati 18 miljonit uut puud, eelmisel aastal 30 miljonit. 2015 oli see number 18,7 miljonit. Ja seda vaid RMK poolt. Erametsaomanikud taastavad samuti märkimisväärsetes kogustes küpselt raiutud metsa.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Kahvanägu
Tavaliige

Postitusi: 120
Liitunud: Mar 2016
30-03-2017 23:43
Postitus: #80
RE: Puud
Jälle üks hea kirjatükk korrumpeerund lollidemaa kohta.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/metsakalmistu/
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nofretete
Veteran

Postitusi: 2,658
Liitunud: Dec 2010
17-06-2017 11:41
Postitus: #81
RE: Puud
(26-02-2017 13:57 )Kahvanägu Kirjutas:  Paljud võibolla pole kuulnud, lugenud seda V.Mikita kirjutist mille "Postimees" imekombel ka ära trükkis!

Läänemeresoomlase viimane karje
Valdur Mikita

Kultuuride laupkokkupõrge

2016. aastal hakkas eesti inimeses midagi katki minema. Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Eesti propaganda ei ole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika oma.

Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani?

Pole võimalik kaitsta eraldi loodust ja kultuuri, kaitsta tuleb seda, mis neid kahte ühendab – vana aja inimest. Meil on tarvis elus hoida üht teatud inimtüüpi, niisugust, kes ärkab ühel suvehommikul üles ja teab kuidagi intuitiivselt, et murakad on just valmis saanud. Ja nii ongi. Inimest, kes tunneb oma ristluudes, et varsti pöördub vihmale. Ja nii juhtubki. Vanaema, kes on arusaamatul moel ilmajaama alla neelanud, on kultuurinähtus. Ja mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome kultuuri kuuluv nähtus. Praegu on vaja eelkõige kaitsta animistliku elutundega inimest, kelle hinges loodus ja kultuur salapärasel viisil kokku sulavad.

Kardan, et keegi vist ei ole lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel, riigi pöörase eduloo taustal, on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega. Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.

Postimees, 25.02.2017
http://arvamus.postimees.ee/4021373/vald...mane-karje

Haabersti hõberemmelga juures on juba kolm nädalat laagris olnud looduskaitsjad, kes on puud ööpäevaringselt valvanud. Tallinna keskkonnaamet andis puu mahavõtmiseks loa, selle jättis jõusse ka keskkonnaministeerium ja eile andis politsei looduskaitsjatele teada, et täna hommikuks tuleb puu juurest ära minna, sest remmelgat hakatakse maha võtma.

Keskkonnaaktivistid esitasid varem keskkonnaministeeriumile taotluse puu kaitse alla võtmiseks, kuid keskkonnaministeerium teatas teisipäeval, et Haabersti hõberemmelgas ei vasta nende hinnangul riikliku kaitse alla võtmise eeldustele, ja jättis raieloa kehtima. Loodusekaitsjatel endil oli plaan, kuidas remmelgas võiks hoolimata tee-ehitusest alles jääda, kuid linn ei leidnud, et seda saaks rakendada.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=78593596

Puu päästmiseks on algatatud ka petitsioon, millele on allkirja andnud ligi 1400 inimest.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Digitaria
kõrreline

Postitusi: 647
Liitunud: Sep 2009
17-06-2017 13:15
Postitus: #82
RE: Puud
https://www.petitsioon.com/pajupuu_paastmine
allkirja saab anda siin.

Omada omamata.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Digitaria
kõrreline

Postitusi: 647
Liitunud: Sep 2009
30-06-2017 12:44
Postitus: #83
RE: Puud
Pügatud Eestimaa

Oleme loonud poolkogemata praeguse tootmise ja tarbimise kasvule rajatud tsivilisatsiooni, masinavärgi, mis dikteerib meile, kuidas peame elama.

Jaan Kaplinski

Pole ammu tunnud sellist masendust, kui lugedes, kuidas Tallinnas Õismäel müüriti kinni hulk poegadega piirpääsukeste pesi. Juhtus see, mida olin kartnud: paljud piirpääsukesed pesitsevad avades, mis omaaegsete tüüpmajade katuse alla jäeti ja mida nüüd ilmselt, võibolla sooja hoidmiseks, kinni müüritakse. Sääl pesitsevaid linde märkamata. See, et me ei pane tähele ega mõista muud elu, loodust enda ümber, on kahjuks aja märk. Linnulaulu asemel kuulame pargiteel käies midagi kõrvaklappidest ja seda, et maja räästa all või aias põõsas elab linnupere, me ei näe. Eestlane võõrdub loodusest. Mis tegelikult tähendab ka võõrdumist nii meie minevikust, maast kui elust üldse. See, et inimeste äge sekkumine aitas osa linnupoegi päästa, ei muuda kahjuks palju: linnalindudel, piirpääsukestel ja varblastelgi jääb pesapaiku aina vähemaks.

Olen paar korda kirjutanud sellest, mis sünnib meie parkidega. Olgu linnades või maal. Õigemini sellest, et päris parke meil peaaegu enam ei ole. Tartus näiteks on üksainus tõeline park, see on ülikooli botaanikaaed. Kõik ülejäänud on midagi, mida Vello Keppart kord nimetas rohelisteks kõrbeteks. Lisasin toona, et need on kõrbed, milles seisavad mustad sambad – suurte puude tüved, mille võrad kõrgel üleval. Inimsilma kõrgusel neis pseudoparkides rohelust, midagi varjavat pole. Puudub see, mis hiina maastikuarhitektuuris on üks kolmest põhiasjast – inimlik mõõde. Mis osa pargis peaksid täitma põõsad. Aga põõsaid tänases Eestis ei armastata. Põõsaid ei soovi politsei, nagu omal ajal miilits: põõsasse poeb pätt ja põõsa varjus tehakse kahtlasi tegusid. Pääle selle on põõsaid vaevalisem hooldada. Neid peab pügama, noorendama. Nii on mugavam pidada parkide nime all linnas rohelisi kõrbeid sammastega, mille all on mugav murutraktoritega, meie rahvuslike masinatega, sõita. Odav ja lihtne.

Kui loen lehest, et kuskil on taas „korda tehtud” mõni park, aiman, et seegi tähendab, et juurde on tulnud mõni sammastega roheline kõrb. On juhtunud sedagi, et vapras võitluses „võsa” vastu on vanadest parkidest välja raiutud-juuritud mõned haruldasedki põõsad või puud. Mis pääle muu tähendab ka seda, et on kaotatud laululindude elu- ja pesapaigad. Nende asemele on parkides võimu enda käte võtnud varesed ja harakad, kes koos inimeste, koerte ja kassidega teevad lõpu neilegi vähestele väikestele lindudele, kes on mõnes varjulisemas paigas jõudnud pesa ehitada.

Eesti keeles on sõnake „põllulill”. Ma ei tea, kas see sõna praegustele lastele midagi tähendab. Põldudel ei ole enam lilli. Rahvuslill rukkilill kasvab peaaegu ainult aedades lillepeenardel. Herbitsiidid on teinud puhta töö. Eesti põllud on puhtad, puhtad umbrohust, puhtad lilledest, on peaaegu ideaalsed monokultuurid. Ka niitudest-aasadest on saamas kultuurrohumaad, kus kasvab enamvähem vaid see, mis sinna külvatud. Ka metsade asemele hakkab ikka enam tekkima midagi, mida vahel nimetatakse puupõldudeks. Võiks nimetada ka puuistandusteks. Rääkida, eriti veel pateetiliselt, metsa istutamisest on võlts – metsa ei saa istutada. Tõeline mets vajab meil kasvamiseks-kujunemiseks umbes sada aastat. Ja tõeline mets ei ole monokultuur – sirgetes tihedates ridades seisvad ühevanused kuused või männid –, vaid hoopis keerulisem kooslus, ökosüsteem, kus on oma koht mitut liiki põlispuudel, nende järelkasvul, põõsastel-puhmastel, rohttaimedel, igasugu selgroogsetel ja selgrootutel loomadel ning seentel.

Puutumata loodust, ürgmetsa Eestis juba ammustest aegadest samahästi kui ei ole olnud. Kõige vähem on inimene mõjutanud vaid rabasid, meie metsad ja niidud-aasad on kooslused, mis sellisteks kujunesid looduse ja inimese ühistegevuses. Meie nõmmemetsad – liivastel maadel kasvavad põdrasambliku-männikud on tekkinud muistse alepõletamise tulemusena, mis võttis kergetelt muldadelt suure osa huumust, nii et sääl said edaspidi kasvada ainult vähesed taimeliigid – puudest ennekõike mänd. Mõned meie huvitavamad kooslused puisniidud ja rannaniidud ei püsi sellistena ilma niitmata või/ja loomi karjatamata. Traditsioonilise maaelu hääbudes on nemadki määratud kaduma – võsastuma. See on loodusliku protsessi – suktsessiooni algus, mis lõpuks viib kliimaksini, enamikus paikades metsani. Mida me mõnel pool ei soovi ja püüame takistada juba esteetilistel-ökoloogilistel kaalutlustel. See ei peata, ehk ainult pidurdab veidi rohelise kõrbe pääletungi meie maastikule.

Talupidajatele ei saa ette heita seda, et nad oma põllud soovimata taimedest puhtad hoiavad, olgu siis tegu rukkilillede, nisulillede, kellukate või karikakardega. Asja parandaks see, kui maainimestele makstaks mingit kompensatsiooni selle eest, et nad jätavad mõned lapid oma põllu- ja heinamaadest sellisteks, nagu need ennevanasti olid – lilleniitudeks, aasadeks. Kui see ei sünni lähematel aastatel, ei ole endisaegsete niitude tagasitulek enam nii lihtsalt võimalik: mullas pole enam piisavalt niidutaimede seemneid.

Usun, et selle jutu pääle kehitab mõnigi õlgu ja ütleb, et „ilu ei panda padaje”. Asjalik eestlane kasvatab oma maal ikka ennekõike seda, mis sünnib suhu panna ja tulu toob, mitte ei hari maad selleks, et oleks ilus vaadata. Paraku on asjal ka üks külg, millele tasub mõelda, nimelt ökoloogiline. Ning üks ökoloogia põhitõdesid on see, et elussüsteemid, kooslused peavad selleks, et kesta, püsida stabiilsed, olema piisavalt mitmekesised. Monokultuurid, olgu põllud, kultuurrohumaad või puuistandused seda üldjuhul ei ole. Neid peab hooldama, harima, kaitsma kahjurite vastu. Mis tähendab mürgitamist, paraku ka meile väga oluliste loomakeste – mesilaste, kimalaste ja teiste mürgitamist. Viimase aja uurimused on näidanud, et viimase kolmekümne viie aastaga, mil meid, inimesi, sai Maal kaks korda rohkem, on selgrootute hulk planeedil kahanenud peaaegu poole võrra. Seda, et kimalasi ja mesilasi jääb vähemaks, märkab igaüks, kes mäletab, milline oli Eesti loodus pool sajandit tagasi. Ta on märganud ka seda, kui palju vähemaks on jäänud rukkirääke, peoleosid, isegi lõokesi. Kuidas jõgedest on kadunud suur osa kaladest ja suurem osa vähkidest.

Kindlasti on küllalt ka neid, kes niisuguseid muutusi ei märka või vähemalt oluliseks ei pea. Uue aja inimene ju kardab kimalasi ja võibolla isegi haarab mürgiballooni järele, kui avastab oma aias kimalasepesa. Ega tea, et kevadel võib aknale lõksu jäänud suure emakimalase rahulikult pihku püüda ja aknast välja lasta: ta üldiselt ei nõela kunagi. Kuid meie hästi hooldatud-niidetud aedades kimalasepesi vaevalt leida on.

Kõik see murelik jutt mõjub ehk paljudele sentimentaalse halana kadunud ilusate aegade järele, mida poleks vaja taga nutta: elame ju paremini, rikkamalt, vabamalt kui kunagi. Kuid küsima peaks, kui kaua veel. Sest kimalaste, rukkirääkude, peoleode kadumine on märk millestki hoopis tõsisemast. Sellest, mida bioloogid on hakanud nimetama kuuendaks suureks väljasuremiseks. Järgmiseks pärast 65 miljonit aastat tagasi toimunud katastroofi, mis hävitas dinosaurused. Nüüd oleme eluhukutaja rollis meie, inimesed. Oleme loonud poolkogemata praeguse tootmise ja tarbimise kasvule rajatud tsivilisatsiooni, masinavärgi, mis on meie teenijast saanud meie isandaks. See masinavärk dikteerib meile, kuidas peame elama, kuidas peame kasutama oma maad. Maa ja see, mis sellel ja selles elab, on saanud ressursiks, mis peab aitama meid võidule või vähemalt kaitsma allajäämise ja hukkasaamise eest konkurentsivõitluses, mis muutub aina teravamaks sedamööda, kui Maa täidetakse ikka enamate inimestega ja nende vajadused ikka enam kasvavad. Suuresti stimuleerituna sellesama masinavärgi poolt, mis vajaduste kasvuta toimida ei saaks. Nii pigistame põllust, koduloomadest, taimedest välja, mis pigistada annab. Detailid uue aja seavabrikutes ja linnuvabrikutes toimuvast on päris jahmatavad, kui neisse süveneda. Kuid enamusele meist jääb lauda-vabriku seinte vahel sündiv võõraks, me elame omas aina enam meelelahutuse ja meedia loodud mullis.

See mull paisub tasapisi suuremaks ja tema paisutamiseks kulub ikka enam loodusvarasid, olgu elavat või eluta ainet. XX ja XXI aastasaja suuremad konfliktid on suurelt jaolt sündinud võitlusest nendesamade loodusvarade pärast. Olgu tegu Lähis-Ida nafta või Aafrika teemantitega. Nüüd ja tulevikus aina enam tekib konflikte vee ja põllumaa pärast. See võitlus ressursside pärast, olenemata sellest, kes on pääl ja kes all, kas Vesiroos või Köögertal, tähendab alati ka võitlust looduse enda vastu, tema mitmekesisuse vastu. Nii endisaegse aasa muutmine kultuurrohumaaks, põllu muutmine puhtaks monokultuuriks, vihmametsa hävitamine, et vabal maal kasvatada õlipalmi või suhkruroogu.

Biosfääri, kõiki elusolevusi Maal koos nende keskkonnaga, võib võrrelda võrguga, võrgustikuga, kus kõik on kõigiga ja kõigega seotud. Need seosed on keerulised, sõltuvused võrgu „sõlmede ja silmade” vahel tugevamad ja nõrgemad. Kuid need seosed aitavad eluvõrgul püsida enamvähem stabiilsena, elul kesta sellisena, nagu teda tunneme, nagu ta on olnud viimased sajad tuhanded aastad. Eluvõrgu stabiilsust ei kõiguta oluliselt üksikute silmade-sõlmede purunemine, võrk, nagu kalavõrk, püsib enamvähem toimivana, ei lagune ka veidi katkisena. Seda aga ainult teatud piirini. Terve mõistus ja ka perkolatsiooniteooriaks kutsutud matemaatiline teooria näitavad, et niipea kui katki on enamvähem pooled silmad-sõlmed, võrk ei ole enam võrk. Mis ökoloogia poolt vaadates tähendab, et elussüsteemi stabiilsena hoidvad seosed ei toimi enam, stabiilsus võib kaduda ja nagu meie kurjas maailmas ikka, varem või hiljem ka kaob. Seosed ökosüsteemis on mitmesugused, laias laastus troofilised, kus ühed organismid on teistele toiduks, ja niimoodi toitained liiguvad eluvõrgus organismist organismi, tasemelt tasemele, üles ja alla. Liigub ka informatsioon: linnud lauluga, putukad lõhnade abil märgivad oma territooriumi, annavad teada valmisolekust sugu teha, hoiatavad ja meelitavad. Võrk toimib. Kui temas liiga palju seoseid kaduma läheb või nõrgaks jääb, võrk enam ei toimi. Algab populatsioonide hääbumine või ülikiire kasv, liikide väljasuremine, ökosüsteemide kadumine. See ei ole lineaar­ne, sammsammuline protsess, vaid kulgeb enamasti hüpetena. Elussüsteemide eluloos on oma tipping point’id, mille ületamisel nad lähevad kiiresti üle teise olekusse. Nagu näiteks surres.

Selles keerulises süsteemis, mis on biosfäär, on oma koht ka niitudel, aasadel, oli vanaaja põldudel, kus vilja sees kasvasid karikakrad, rukkililled ja moonid. Nüüd on need kirjud aasad ja põllud kiiresti kadumas intensiivse põllumajanduse teelt. Koos nendega paljud liigid, paljud kooslused. Nii on ka uus Eesti andnud oma panuse looduse mitmekesisuse hävitamisse ja selkombel aidanud ligemale tuua tõenäolikku ökokatastroofi, kollapsit. Seda teevad omal viisil nii suurtalunikud ja ühistud oma laiadel pindadel kui ka väikemaaomanikud oma põllulappidel, rohumaadel ja aedades. Meil võideldakse looduse mitmekesisuse vastu ka linnaparkides, murudel, mururibadel, mida niidetakse nii madalalt ja sageli, et sääl sageli ei jõua puhkeda ükski õis ja muidugi ei leia endale toitu ega asupaika kimalased, mesilased ega liblikad. Linn, nagu maa, muutub aina eluvaesemaks. Tavaline pilt mõlemal pool on suurem või väiksem lapp hoolega madalaks pügatud muru, millel korrapäraste vahedega seisavad üksikud puud, sageli elupuude või muude okaspuude vormid. Roheline malelaua mustris kõrb. Üldiselt liigutakse neil maalappidel vaid murutraktori või trimmeriga. Meil suhtutakse murusse teisiti kui Lääne-Euroopas. Sääl on vahe ilumurudel, mis ikka enam tähendab lilleniitu, aasa ja tallatavatel murudel, kus käiakse, joostakse, mängitakse palli ja lihtsalt lesitakse. Tulevad meelde tuules kõikuvad heinakõrred Hyde Parkis, kus osa muru on jäetud vanamoodi niiduks. Või valged võilillenutid ühes Frankfurdi pargis. Tundub vägisi, et oma euroopalikus-saksalikus ülikorralikkuses oleme ajast tublisti maha jäänud. Püüame kõik oma murud, niipalju kui raha ja jaksu on, muuta steriilseteks vaipadeks, kus ei tohi kasvada isegi maarjalilled, võililledest rääkimata. Jah, olen lugenud Maalehes õpetusi selle kohta, kuidas „võidelda” maarjalillede vastu murus. Oh heldeke! Nagu oleks selline roheline madal vaip tõesti midagi ilusat, millega nähakse nii palju vaeva. Meie muruideaal oleks nagu pärit Inglismaalt; on võimalik, et sääl leidub murusid, kus pole maarjalilli, kuid ma ei ole sattunud ühtki sellist nägema, kuigi olen Inglismaal ja Walesis omajagu ringi liikunud.

Pilt on tegelikult kurb. Oma korralikkuses oleme tegelikult hävitamas põlist Eestimaad. Mida võiks teha, et seda hävingut peatada või vähemalt pidurdada? Suures põllumajanduses muidugi tuleks teha midagi maheda maaharimise hääks. Hoida ja kui õnnestub ja taastada pärandkooslusteks nimetatud aasu, põldusid, võsa ja metsa. Mis nõuab juba poliitilisi otsusi ja seda lausa Euroliidu tasemel. On aga midagi, mida saavad teha väga paljud meist oma õues, oma kodus, oma maal. Selle sõnastaksin hää meelega üleskutseks:

Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsia...-eestimaa/

Omada omamata.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog