•  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 5
  • 6
  • 7(current)
  • 8
  • 9
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 1Hääli - 1 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Merivälja objekt
http://www.ohtuleht.ee/468128
Kokkuvõte sellest loost.
http://www.ohtuleht.ee/468128
Kokkuvõte sellest loost.
Vasta
Oot oot - miks tulid selle vana teemaga nüüd välja?
Vasta
Küllap meeldetuletuseks või uutele foorumlastele. Smile
See 2012 ÕL artikkel räägb, et nüüd on avalikuks saanud materjalid, mida püüti varjata isegi iseseisva Eesti ajal. Sest keegi ei teadnud täpselt, millega tegu. Vene ajast rääkimata, mil kogu meeletu kirjavahetus kandis võluparooli soveršenno sekretno (täiesti salajane) ja paberid, mida Eesti NSV Teaduste Akadeemia vahetas Soome vastava ala teadlastega, ei olnud ette nähtud kaugeltki mitte igaühe silmade jaoks.
Vasta
(19-10-2013, 21:30 )Veli Joonatan Kirjutas: Oot oot - miks tulid selle vana teemaga nüüd välja?

Miks vana? Objekt alles ja ka Merivälja pole kuhugi kadunud.
Vasta
(20-10-2013, 13:31 )excubitoris Kirjutas:
(19-10-2013, 21:30 )Veli Joonatan Kirjutas: Oot oot - miks tulid selle vana teemaga nüüd välja?

Miks vana? Objekt alles ja ka Merivälja pole kuhugi kadunud.

Muidugi. Nii see on. Kas sul on ka mingit uut infot.
Elavad seal samad inimesed? On seal juhtunud viimasel ajal midagi paranormaalset?
Ei jõua kõigel silma peal hoida.
Vasta
(20-10-2013, 13:46 )Veli Joonatan Kirjutas:
(20-10-2013, 13:31 )excubitoris Kirjutas:
(19-10-2013, 21:30 )Veli Joonatan Kirjutas: Oot oot - miks tulid selle vana teemaga nüüd välja?

Miks vana? Objekt alles ja ka Merivälja pole kuhugi kadunud.

Muidugi. Nii see on. Kas sul on ka mingit uut infot.
Elavad seal samad inimesed? On seal juhtunud viimasel ajal midagi paranormaalset?
Ei jõua kõigel silma peal hoida.


Pidavat olema majas uus põlvkond kellega mõned uurijad ikka suhtlevad.
Samas on nemad tunduvalt privaatsemad kui eelmised ja seda mitmel põhjusel.
Midagi paranormaalset pole seal suurt kunagi juhtunud - vähemalt selle hetkeni
kui kaevama asutakse aga seni kuni ei kaevata on vaikus ja rahu.

Vasta

Müstika või tegelikkus, aga huvi Merivälja fenomeni vastu püsib ülikõrge
06. märts 2015 16:03
Igor Volke huvilistele loengut pidamas.
Kui parematel juhtudel on raamatukogu loenguruum peaaegu täis, siis Igor Volke esinemine tõi rahvast nii palju, et mõned seisid ürituse lõpuni seina ääres püsti ning varnad vankusid üleriiete kuhjade all.
Raamatukogu töötajate sõnul oli tegemist kõigi aegade kõige rahvarohkema loenguga.
Kokku paluti Igor Volke rääkima kolmel neljapäeval. Selle nädala avaloeng puudutas eriteenistuste ufoloogilist tegevust Merivälja fenomeni uurimisel ning laiemaltki. Volke rääkis, kuidas ta sattus kaheksakümnendate keskel Meriväljale uurima salapärast objekti, mille Hõbekuuse tänaval asuva eramu peremees oli kaevates leidnud. „Minu, kui huvilise jaoks oli see elu pakkumine,“ märkis ta.
Kuigi pildistada oli rangelt keelatud, õnnestus Volkel toonastest töödest mõned fotod siiski teha ning neidki oli võimalus loengule tulnud inimestel näha.
Volke sõnul oli huvi leiu vastu ülisuur ning salastuse astet hoiti väga kõrgena. „Minu ettepanek oli, et lähen sinna kaevu põhja, otsin augu serva üles, löön vasaraga välja proovimaterjali ning vajadusel šurfin igas suunas.“
Kui õnnestub oletatav metallplaat välja kaevata, tuli see puhastada, katta meetripaksuse puistekihiga ning helistada kohe ettenähtud numbrile. „Läks üsna põnevaks,“ muigas Volke.
Lisaks otseselt Merivälja fenomenist rääkimisele, avas Volke mitmeid taustu sellest, kuidas kolmekümne aasta eest neid töid tehti, kuidas asju aeti ja millised inimesed Tallinnas tegutsesid.
Järgmine loeng toimub Viimsi raamatukogus 19. märtsil kl 17, mil koos Igor Volkega räägib folklorist Krister Kivari keskkonnaanomaaliatest. Sarja kolmandas osas räägitakse, mis vahe on UFOdel ja lendavatel taldrikutel ning mis on nende tähendus ning siis on koos Volkega kõnelemas ufoloog Priit Rifk.


Vasta
First person witness wink Ehk kirjeldus tunnistajalt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/nora-nora-ufo-merivaljal
Vasta
Väga hea saade. Põnev on ka eetrisse laskmise aeg. Smile
Vasta
Huvitav kas Merivälja objektil on midagi ühist Deefa baasiga?
Vasta
Selline asi https://www.youtube.com/results?search_q...E1QvtVfNAc
Vasta
"Hõbekuuse tänava all kulgeb NL-i ajal kasutuses olev tunnel mida kasutati allveelaevade sidekeskuse (asub samal tänaval) ja varustusbaasi vahelises logistikas.
Asudes kaevama kaevu satuti selle tunneli lae/katuse konstruktsioonide otsa. Antud konstruktsiooni karkassis oli kasutatud mõningaid eksperimentaalseid materjale mis ajasid esmased uurijad segadusse.
Asja jõudmisel laiematesse "ringidesse" asus tööle GRU kattetöö. Leiutati "tulnukate laev" mis pidi peitma ülisalajase tunneli avastamise. Need Jaapanist tulnud uurijad olid NL-i Kesk-Aasia osadest toodud mõned töötajad kes etendasid kaugeid eriteadlasi.
Mõnele uurijale anti natuke aimu ka tõest, kuid tingimusel, et jätkatakse "uurimist", kuid seda nii, et kuhugi ei jõutaks.


Nagu mitmed muud asjad - see on legend/lugu mida keegi ei usu aga tore on uskuda.
Ega seegi vaatenurk on vaid lugu - vaidlemisel pole alati mõtet.
Mõtleme vaid natuke...
Vasta
Kus need allveelaevade varustusbaasid siis seal Meriväljal ka asusid? Allveelaevad sõitsid kohe neid tunneleidmööda või? Kuuli muna juurest läksid tunnelisse ja lasid pop-pop-pop Hõbekuuse tänavale välja moona peale võtma?
Kogu Tallinna lahes ei saaks mingi allveelaev vee alt kaldale ligemale kui pool kilomeetrit. Tallinna lahel olen oma silmaga 60-ndail näinud pinnalsõitvaid allveelaevu. 70-ndate keskel ja lõpul neid siin enam praktiliselt ei liikunud. Miks pidi keegi üles Merivälja mäe peale, elurajooni alla kaevama mingi tunneli, mis kuidagi oleks veel allveelaevadega seotud ???
Enam kummalisemat teooriat annab ikka välja mõelda.
Vasta
Lõpuks ometi ka üks põhjalik artikkel Merivälja objekti kohta.
http://www.ohtuleht.ee/468128/salaparane...salatoimik

Salapärane Merivälja objekt M: Eesti oma ja tõestisündinud salatoimik
Urmas Vahe, 29. august 2017, 12:36

[Pilt: x-da021e79-b6c6-4783-85d4-8235490770a2.jpg]
Vene ajakiri «Tšudesa i prikljutšenija» avaldas 1996. aasta 10. numbris skeemi, millel on kujutatud Merivälja objekti asend ja suurus, mille määras kindlaks «vene biolokatsiooni isa» N. N. Sotševanov, kasutades võnkevahendiks metalli, mis pärines sellelt samalt objektilt.
6
fotot
Vene ajakiri «Tšudesa i prikljutšenija» avaldas 1996. aasta 10. numbris skeemi, millel on kujutatud Merivälja objekti asend ja suurus, mille määras kindlaks «vene biolokatsiooni isa» N. N. Sotševanov, kasutades võnkevahendiks metalli, mis pärines sellelt samalt objektilt. ()

Täna on uue seriaali "Merivälja" esitluspidu. Juba septembris jõuab TV3 eetrisse Eesti suurim mõistatus, mis on siiani lahendamata! Mida uurisid ja leidsid nõukogude sõjaväelased vene aja lõpul Meriväljalt? Kas tõesti oli tegu maavälise objektiga, ufoga? Taasavaldame 2012. aasta artikli, mis veidi antud mõistatusele valgust heidab.

Selle loo kuulsus- ja kõmurikkast algusest on möödas juba rohkem kui veerandsada aastat. Vaikne ja kuulsusetu lõppki jääb eelmise sajandi viimasesse kümnesse. Omal ajal nn. Merivälja juhtumina tuntuks saanud lugu pani Eesti kuulsaima paranähtusena kihisema peaaegu pool Euroopat ning Nõukogude Liidus ulatus see kõige kõrgematesse Kremli koridoridesse ja tollal pukis olnud Juri Andropovi ümber olnud inimesteni välja.

Meriväljast kirjutati 80.–90. aastatel üleliidulises pressis, siit tehti telesaateid ja vändati filme. Siia lennutati kosmonaute – kindlasti käis Meriväljal Hõbekuuse teel näiteks Valentina Tereškova – ja väärikaid teadlasi ning diplomaate. Nõukogude Liidu neljanda kosmonaudi Pavel Popovitši abikaasa, teeneline katselendur Marina tegi veel 1990. aastal Meriväljale ehk objektile M tugevat reklaami, meelitades siia suure Asahi filmigrupi, kes aga olla vahetult pärast Tallinnas-käiku täies koosseisus surnud. Venemaal täiesti tõsiselt võetav ja organite poolt rangelt jälgitav para-ajakiri "Imed ja seiklused" (Tšudesa i prikljutšenija) avaldas Meriväljalt koguni 10-leheküljelise reportaaži, mida meiegi siinkohal sagedasti kasutame.

Meriväljal toimetati nagu avalikult, aga samas äärmise saladuskatte all – mängu olid tõmmatud KGB ise ja loomulikult kõige kõrgemad riigikaitsejõud.

Nüüd on avalikuks saanud materjalid, mida püüti varjata isegi iseseisva Eesti ajal. Sest keegi ei teadnud täpselt, millega tegu. Vene ajast rääkimata, mil kogu meeletu kirjavahetus kandis võluparooli soveršenno sekretno (täiesti salajane) ja paberid, mida Eesti NSV Teaduste Akadeemia vahetas Soome vastava ala teadlastega, ei olnud ette nähtud kaugeltki mitte igaühe silmade jaoks.

Kõik algas rauatükist

Šõu oli korralik. Sajad tuhanded rublad uuringute jätkamiseks oli heinapuru, mida ei lugenud keegi. Pealegi oli samadest uuringutest ja muidugi ka rahast sündimas imerelv, mis piltlikult pidi olema võimeline muutma maailma.

Minu käes on õiend tolleaegse keskkonnaministeeriumi peaspetsialisti Jaan Saare allkirjaga, õigupoolest loo esimene kirjalik tunnistus. Nooremale lugejale on asi väga konkreetselt ära räägitud ja ega mäluvärskendamine vanemale lugejalegi paha tee. Tsiteerin: "Tallinnas Hõbekuuse 34 eramaja maavaldusel 1960ndate aastate lõpul sooritatud kaevetööde käigus tulid maapinnast 6,5 meetri sügavuselt esile 3–4 sm paksused metallitükid, mis peremehe Virgo Mittli (tegelikult Virgo Mitt – U. V.) sõnade järgi moodustasid kaevu põhjas ühtse, kompaktse kihi."

Kiht oli metaljas, ülimalt sile, aga siiski kivist. Mingist väga tugevast kivimist, mida Mitt sai puruks ainult suruõhuhaamri abil, ja saagiks olid imepisikesed tükid. Need korjas ta ämbrisse, mis seisis tal majaräästa all veel hulga aega. Paar kõige ilusamat pala viis ta siiski oma kollektsiooni.

Virgo Mitt oli automehaanik, kuulu järgi heade kätega, kes töö puuduse üle kurtma ei pidanud. Teisalt olnud tal veel imetabane hobi – kivide korjamine. Kord tulnud tema garaaži keemik-geoloog Hergi Karik, kellele Mitt tundmatutest kividest rääkis ja need külalisele määrata andis. Kivid sattunud Geoloogia Instituudi asedirektori Herbert Viidingu lauale, kes aga üsna lahtise suuga mees olnud, ja peagi oli riigisaladus poolele Eestile teada. Peale selle sai Viidingu töökaaslane kivikeselt elektrilöögi. Loomulikult jõudis kõik see otse KGB kõrvu.

Eesti kangeimad geoloogid kummalist leidu ometi määrata ei osanud. Analüüsid näitasid senitundmatus mineraalis suurt rauasisaldust, aga spektris oli ka ebanormaalselt suur hulk titaani, kroomi, vanaadiumi ja niklit. Kokku 38 üli- ja vähem haruldast metalli. Kõige hämmastavam, et mõned neist ei saanud looduses koos eksisteeridagi. Näidis polnud küll radioaktiivne, ent võimsalt magnetiline. Moskvas pandi selle leidmiseks huugama tolle aja kohta seninägematu teaduspark: skannerid, elektronmikroskoobid, kogu spektromeetria arsenal, keemia- ja laseranalüüs...

Üks tükk tehti pooleks, üks pooltest omakorda kolmeks, millest tükike saadeti Kiievisse oma sõbrale, teine Leningradi ja kolmas Moskvasse. Kõige kiirem vastus tuligi Kiievist, kus NSVL Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni esimees professor J. Šukoljukov teatas, et tegemist pole mitte oletatava meteoriidi, vaid tehissulamiga. Et leid tuli välja moreenikihi alt, hakkasid jalamaid levima kuuldused ja arutlused, et jääajal maandus Meriväljale ufo, ja julgemad avaldasid arvamusi, et leid peaks olema ufode raadiomajaka jäänus. Kõige suuremad optimistid oletasid, et Meriväljal leidub ka tõeliste ufonautide säilmeid. Teooriatel, õige totratelgi, ei paistnud lõppu tulevat. Oli neid ufouurijaid, kes jõudsid järeldusele, et Merivälja objekt on maa all X–XI sajandist peale, mida illustreerivat ühes Tallinna kirikus olev freskofragment. Mida loomulikult ei leitud.

Moskvast tuli aga kaks kirja. Ühele oli alla kirjutanud NSV Liidu Teaduste Akadeemia asepresident ja teisele Kindralstaabi ülema asetäitja. Nende kahe tuntud seltsimehe kontakt kõige hellemate organitega andis märku, et asi võetakse rangeima kontrolli alla.

Tagatipuks tuli NSV Liidu tippkeemikute arvamus, et praeguste maailmas levinud tehnoloogiate põhjal pole ükski USA, Jaapani ega Saksamaa ettevõte võimeline sellist sulamit valmistama. See võimendas asja veelgi. Järelikult pidi leid olema ebamaist päritolu. Ja ideaalne toore kosmoselaevade ehitamiseks. Liiati pidi Meriväljalt leitud materjalil usutavasti olema omadus ajutiselt dematerialiseeruda.

Ränne Meriväljale suurenes veelgi

Nüüd sagenesid Liidus tuntud ekstrasensside palverännud Meriväljale. Paraku – mida kuulsamad inimesed, seda aremad nad on, ja ümbritsevad end segaste jõududega. Oma selgeltnägija oli ju ka Hitleril ja Stalinil. Oli Andropovil, kes tuli isiklikult Meriväljale selgelt nägema. Viimane, kes kangekaelselt uuringute jätkumist toetas, oli akadeemik Nikolai Sotševanov. Ta võttis asja väga tõsiselt, tegi arvukalt plaane ja kaardistusi. Leidmata ometi midagi asjalikku.

Mittide aed muutus põhjatuks kaevemaaks, kus mullahunnikud ulatusid telefoniliinideni. Pererahval oli oma aia hukkaminekust kahju, kuid õnnetusest osati teha ka väike õnn: Venemaalt kaubeldi kaevetööde eest välja hiigelsummasid. Vähe sellest. Oma vanaduspäevadel õnnestus Virgo abikaasa Vivikal end objekti valvuriks vormistada, et kaitsta aeda sissetungijate ja teiste huviliste hordide eest. Pange tähele: valvuri kuutasu oli 500 rubla! See võrdus tollal umbes peaministri palgaga. 1986. aastani oli Merivälja Eesti uurijate eest suletud.

1984. aastast hakkas Moskvast Tallinnas käima Aleksandr Dejev, kindel KGB kaastööline, kaitseministeeriumi ühe endise allasutuse päris tugev tegelane, kes oma tegevuse oli osavalt suunanud üleliidulise alluvusega tehase Punane RET tiiva alla. Koos kolme siberlasega moodustasid nad kooperatiivi Ruslan, mis hakkas tegelema õige imepäraste asjadega.

Vivika Mitt pidi nende käsutusse andma koguni omaette toa, kuhu venelased seadsid üles hullvõimsa aparatuuri.

Kõigepealt korjasid nad kokku kogu kivipuru, mille Virgo Mitt oli matnud kaevu rakmetesse. Siis hakkasid nad aias peale uute kaevetega, lootes veel kivimit leida. Aeda kaevati kahekorruselise maja sügavune šaht, mida kunagi ei õnnestunudki veest tühjendada. Peagi tõmmati aeda veel teisegi huvitava ala, AO2 kontuurid. Sealt loodeti leida järgmine kosmiline keha. See pidi oletuste järgi olema vähemalt 200tonnine unikaalsest metallist taevakeha, mille juures võivad olla ka masinad, mootorid ja aparatuur.

Häbiga lõpp

Kivimil arvati olevat imevõimed, millest konstrueeriti Dejevi järgi nimetatud D-generaator. Juuresolevast tabelist näete isegi, et võlukepike oli selle kõrval lapselalin. Kokku kavatseti kuuldavasti teha 20 imemasinat, millest kolm olevat isegi mingisuguse vormi saanud. Ja mille eest maksti "leiutajatele"

50 000 rubla. Kahjuks pole masina jälgi tänapäeval enam võimalik leida. Küll aga on seda oma silmaga näinud akadeemik Anto Raukas, kelle sõnul leitud masina avamisel selle sisemusest vaid purakas Eestis üsna levinud mineraali püriiti, mida eesti keeles tuntakse ka kassikullana (FeS2) ja pundar traati.

Kõiki üleliidulise Geoloogia Instituudi uuringuid finantseeriti NSVL Kaitseministeeriumi rahaga ja loomulikult oli kõik saladuses. Alles 1996. aastal, kui olid lagunenud nii ENSV kui NSVL, hakkas tunneli otsast paistma valgust ning lugu sai üldiselt teatavaks.

Et lugematu hulk raha haihtus hämarusse ning ka Mittide pere, õigemini veel ainsana ellu jäänud perenaine Vivika ei olnud rahaveski kadumisest õuelt huvitatud, räägiti rahvale ja ka otsustajatele igasugust soga, ning kui legendi ja müstikat polnud, siis mõeldi see lihtsalt välja. Nii ei väsinud perenaine seletamast, kuidas tema maja aknad periooditi nagu automaatselt sulguvad ja avanevad. Kuidas kellegi naiskodaniku käes olevat Meriväljalt pärit õnnekivi tükike, mis perenaisega alati kaasas käivat – tekkivat taskusse ka siis, kui naine kivi koju jättis. Natuke müstilisi muinasjutte sündis kümneid.

Kuna tohututel kaevamistel mitte midagi märkimisväärset ei leitud, hakkas vähemalt Eestis kõikidele ufo kallal maadlevatele seltskondadele selgeks saama, et asi on võetud laest ja müstika taga pole mitte midagi. Kõik jutud olid välja mõeldud ja suured silmad tekkinud maksimaalsest salastamisest. Aga kellelegi, eriti kindralstaabile ei juletud seda otse ka välja öelda – lolluste ja kuulujuttude sünniks oli ju tuulde lastud miljoneid. Isegi edumeelsemad Moskva kindralid pilgutasid silma ja ütlesid, et lasku me vaikselt edasi. Viimased rahad tulid veel taasiseseisvunud Eesti aegu. Alles 10. aprillil 1992 saatis toonane Teaduste Akadeemia asepresident Mihkel Veiderma Venemaa kolleegidele kirja selle kohta, et eestlased lugesid Meriväljal tehtud uuringud ammendatuks. Kirjas öeldi, et Hõbekuuse tee leid ei pärinenud iidsest geoloogilisest läbilõikest – nagu siiani oli arvatud. Vaid kusagilt mujalt.

Milles asi?

Nagu hea kriminaalromaani alguses märkisime, oli Virgo Mitt kirglik kivimisõber. Ta korjas kive igast võimalikust kohast. Objekti M lõpetamisel kaalus teised versioonid üles seisukoht, et palju furoori tekitanud materjal oli pärit küll Meriväljalt, aga mitte Hõbekuuse teelt, vaid läheduses olnud vanalt sõjaväe jäätmete matmispaigalt, kuhu muu hulgas toodi ka jäätmeid vanast Bekkeri laevatehasest. See tehas oli Esimese maailmasõja aegu ehitanud hävitajaid Vene armeele just samast väga unikaalsest metallist, mille koostist uuritakse praegugi. Nagu damaskuse terase omagi.

Hõbekuuse teelt leiti aga ainult kassikulda. Omal ajal oli Virgo Mitt need kaks materjalitükikest lihtsalt segi ajanud.

Nii lihtne miljoni maksnud saladuse lahendus ongi.

See metallitükk ajas tagajalgadele hulga Nõukogude kindraleid

Pärast külaskäiku ufokivi müüja juurde veereb meie bussike Geoloogia Instituuti, kus Merivälja müsteeriumi müüdipurustaja Anto Raukas tahab avalikuks teha veel ühe suure saladuse. Seal, sügavalt varjatud kogudes, on peidus tikutopsisuurune metallitükk, mida Eestis on näinud ainult vähesed inimesed ja mis ligemale 30 aastat tagasi pool Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi ja isegi Jaapani sõjaväeluure hulluks või vähemalt segadusse ajas. Viimane oli seesama Asahi võttegrupp, millest "Vaatluse" põhiloos juttu. Nagu hiljem selgus, kuulus sinna vaid üks teletöötaja – operaator. Kõik ülejäänud olid luurajad.

Tegu on sama metalliga, mis omal ajal neljaks murendati ja millest kolm tükki NSV Liidu mitmesse uurimiskeskusesse saadeti. Üks tükike aga jäeti suure saladuskatte all Eestisse.

"Tänaseks on peaaegu 40 metalli sulam molekulideni lahti harutatud ja me teame täpselt, millest ta koosneb," märgib Raukas, kes on veendunud, et see on Bekkeri laevatehase sulam. "Väga eriline. Isegi praegustes tingimustes on sellist sulamit valmistada üliraske. Vahest isegi võimatu. Sellel sulamil on oma saladus. Täpselt nagu damaskuse teraselgi, mida samuti keegi teha ei oska."

Tükk ufost jälle müügil!

Nagu Õhtulehe "Vaatluse" teemat aimates, ilmus paari päeva eest ajalehte Soov kuulutus, kus pakutakse 210 g kaaluvat tükikest Merivälja ufo väliskorpusest. Hind 55 miljonit dollarit.

Telefonis vastab tume, sensuaalse tooniga naishääl.

"Kas teie müüte kivi kosmosest?"

"Jah."

"Ei tahaks põrsast kotis osta. Kust asi pärit?"

"Olete midagi kuulnud Merivälja ufost?"

"Olen, seal elas perekond Mitt. Kas olete nende soost?"

"Olen. Minu esimene abikaasa oli nende poeg. Olen Mittide eksminia. Ämm mulle selle kivi kinkiski."

Niisiis räägib Mittide suguvõsa esindaja, kadunud Virgo ja Vivika Miti esimene minia Leili. Jutu edenedes selgub, et praegu müügil olev imekivi olevat põhjustanud hulgi segadusi, hüpanud toonasele abikaasale kõrvetades silmnäkku, muutunud väljakannatamatult kuumaks, kui keegi ta pihku võttis, olnud kohtades, kuhu teda iial ei pandud. Kivi olevat osake maakera juhtimissüsteemist, millest üks pool asub Tallinnas Meriväljal ja teine pool Mehhikos. Pealekauba olevat kivi abiga teoks saanud Leili-proua külaskäik ufole.

Proua Leili on sellest vaikinud aastakümneid. Kartes, et tema saladuse ilmsikstulekul ootaks teda vältimatu sõit majja, kus laed ja põrandad on pehme vooderdusega. Võib-olla just seetõttu usaldaski proua nii oma saladuse kui ka kivi hoiule Eesti väga kuulsa psühhiaatri kätte. Kodus ei julgenud Leili kivi hoida.

Kui proua viimaks julguse kokku võttis ja kivi tagasi küsis, polevat doktor aga hoiusest üldse mitte loobuda tahtnud. Ta needis Leili ära, öeldes, et kivi teda üle nädala elada ei lase. Nii läkski. Nädala pärast jäi Leili kopsupõletikku, mis tema eluküünla ainult napilt puhumata jättis.

Proua ei loodagi, et kivile kiiresti ostja leiab. "Võib kuluda kuid, kuni õige inimene maailmas selle kuulutuse üles leiab. Aga vahest ka aastaid. Summa ei ole tõesti just väike. Aga maailmas on palju miljardäre, kes koguvad üle maailma veidra päritoluga kivisid ja ei pelga nende eest välja laduda kosmilisi summasid. Kuid kivike ise on ju samuti kosmiline," ei välista Leili, et hind võib osaval rääkimisel ka langeda. "Aga võib-olla ka mitte, sest tegu on ülimalt unikaalse asjaga."

Õhtuleht on kolmas, kes paar päeva rippunud kuulutuse peale helistab. Kaks eelmist olnud rohkem naljategijad. Küsinud vaid, mis on arve number, kuhu raha üle kanda. Ise kivi nägematagi. Eestlased olid. "No nii need asjad küll ei käi," on proua kindel.

Ime oma peos

Ei mingit veiderdamist. Sõidame ufo tükki oma silmaga vaatama. Võtame kaasa ka Eesti Merivälja-ime vaieldamatu autoriteedi, akadeemik Anto Raukase, kes kogu seda jahmerdamist algusest peale oma silmaga näinud, Meriväljale lugematu hulga Nõukogude armee kindraleid toimetanud ja nende või siis kogu armee mõistuses kahtlema löönud.

Miti peres käib algul ka väike komöödia. Proua väidab, et kivikest pole kodus, sest kes sellist aaret seal julgeb hoida. Ikkagi 55 miljonit dollarit. Nähes telekast tuttavat Raukast, leitakse aga 210 grammi raskune varandus kohemaid üles.

Raukas vaatab. Ei ütle midagi. Tõmbab suunurga muigele. Aga sõnab targalt: "Kes usub, see usub. Kes ei usu, see ei saagi uskuma."

Kivi käib kõikide osaliste pihkudes ringi. Kuumendav toime on kadunud. Kas võluvõim on lahtunud?

Rahvas istub veidi rahulikumalt uuesti maha. Kivi ei näi funktsioneerivat. Aga hind ei lange. "Raha paneb ikka kõik rattad käima. Raha on materiaalse maailma kuningas," kordab Leili.

Akadeemik muutub närviliseks

Anto Raukas hakkab tasapisi ilmutama tüdimusemärke. Tal pole siin enam midagi teha. Kõik on ju selge. Tegemist on püriidi ehk kassikullaga, mida Maardu kandis ja küllap ka Meriväljal on teatud ladestuses nii palju, et kaeva või ekskavaatoriga. Veel enam – püriit ehk lämmastikhappe üks põhilisi tooraineid on arvatud Eesti kõige tavalisemate maavarade hulka. Mittidele püüab ta siiski ääri-veeri seletada, et lootus kiviga kosmiline varandus kokku ajada on leebelt öeldes üle pingutatud. Aga otse ei ütle midagi. Võib-olla leidub maailmas uskujaid, kes tahavad oma rahast lahti saada. Nagu ütleb vana tarkus: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Uuesti tänavale jõudes ei saa akadeemik naeru pidama. "Ongi väike vahe sisse tulnud. Kümmekond aastat tagasi pakuti neid kive müüa kümnest kohast. Vanal Mitil oli sarnaseid kivikesi ju vähemalt pool ämbrit."

Milleks pidi olema võimeline Merivälja objektilt pärit ufo metallist valmistatud D-Generaator

Säästma autokütust 30–50%.

Tegema vasest kulda.

Kui kallim kedagi maha jätab, pidi piisama vaid tema pildi kiiritamisest generaatoriga, et ihaldatu tagasi saada.

Ravima aidsi.

Pöörama haigestunud vähirakud uuesti terveks.

Ravima inimesi kõikidest tõbedest haige uriini D-kiiritamisega.

Sotsialistliku töö kangelane Rudolf Mannov katsetas oma majandis D-kiiritatud seemnevilja, mis pidi sügisel saagikust suurendama umbes 50%.

Seda juttu aeti täiesti tõsimeelselt üleliidulise tähtsusega ettevõtte Punane RET üldkoosolekul, kus arutati RETi koosseisus "oma uuringuid" läbi viinud kooperatiivi Ruslan tegemisi ja otsustati loomulikult uuringuteks lisaraha leida.

Allikas: ajaleht Sovetskaja Estonia, 28.02.1988

Hõbekuuse teel juhtunud siiski ka midagi sellist, mida ei osata seletada

Üsna ootamatult on surnud kõik peategelased, kellel objektiga M mingit pistmist olnud. Väga äkki murdus peremees Virgo Mitt ise.

Kui mängu sekkus Vormsi Enn, andis ta täpselt ette, millal palju segadust tekitanud kaev täis ajada. Seda pidi tehtama 6.–15. novembrini 1988. Aga hetkel, kui 6. novembrini kaevu esimene ämbritäis liiva visati, käis õhus tugev kärgatus, mida kuulsid paljud. Kohale tulnud miilits ei suutnud loole mingit seletust keida.

Kummaline lugu juhtus ka maailma esimese naiskosmonaudi Valentina Tereškova Tšaikaga, kui ta Meriväljal külas käis. Erakordsete kogemustega sohver unustas just tol korral raske limusiini käsipiduri peale tõmbamata ja see vuhises künkast alla. Loomulikult omistati seik ebamaistele jõududele.

HÕBEKUUSE TEE 34 NÜÜD:

Pilk kunagi üleskaevatud hoovil olevasse masinaparki reedab, et elu keeb. Vanapaar Virgo ja Vivika Mitt on mõistagi ise juba kosmilistes kõrgustes ja siin elab nende minia koos oma uue perega. Pika ootamise järel tuleb uksele paarikümne lähedal perepoeg, kes on ufoteemal väga napisõnaline. Nemad on elanud siin 5–6 aastat ja sellel ajal on turistide ja müstikaotsijate voorid täiesti olematuks muutunud. Õhtuleht olla esimene, kes asja vastu huvi tunneb. Ka ei tea majaelanikud, et miski anomaalne jõud nende elu kuidagi mõjutanud oleks. Aga nende huvi probleemi vastu on kadunud – pealegi ei teadvat nad asjast suuremat midagi – ja fotoaparaadi ilmudes kaob toasooja noormees isegi.
Vasta
Iga kord kui seda vana juttu taas heietatakse, seegi artikkel kordustekst, tuleb meelde Sotševanovi kirjutis, mis ilmus ajakirjas Universum nr.3. Artikli pealkiri “UFO-kildude keemiline koostis ja struktuur.”
Vasta
Palju lolli juttu kokku soperdatud. Raukas mängib ka lolli, või on talle sõnad suhu pandud. Mingi tsaariaegne raud ei saa olla see salapärane materjal, sest see tükikene, mida uuriti, ei ole metall, see on 98% räni. Rauavabrik sulatas liivast metalli või? Ei saa see olla ka püriit, sest püriit on kuldkollane, uuritav tükikene aga must, seda saate torust ise vaadata - Volkel on tükike.
Asi on tsirkuseks keeratud, ja see ongi eesmärk olnud.
Vasta
Volke räägib asjast, lisaks on LP lehes palju piltmaterjale, soovitan!

Merivälja ufolugu. Kõik sai alguse kaevu ehitamisest
kaevu ehitamisest
01. SEPTEMBER 2017, INGE PITSNER

Meriväljal asuv salapärane objekt on pannud maailma teadlased aastakümneteks kukalt kratsima ja andnud mõtteainet paranähtuste uurijatele.
1980-ndate lõpu Eesti NSV-sse, Meriväljale Hõbekuuse tee 34 majja tulid Moskvast mehed, kel oli kaasas diplomaadikohvritäis dollareid, et krunt ära osta. Raha, mida pakuti, oli rohkem kui majaomaniku kogu elu palk kokku. „Kui nad oleksid vähem pakkunud, siis ma võib-olla oleks müünudki,” tunnistas toonane perenaine Viivika Mitt ufoloog Igor Volkele.
Miks tahtsid moskvalased ilma mõjuva põhjuseta maksta lihtsa maja ja väikse krundi eest hiigelsumma? Järgnevas loos räägib Volke (67) LP-le Merivälja juhtumi üksikasjadest, mida ta pole avalikkusele varem jaganud.
Igor Volke PRIIT SIMSON
Merivälja lugu sai alguse 1960-ndate keskel, kui Hõbekuuse tee 34 peremees Virgo Mitt tahtis krundile puurkaevu saada. Kaevupuurid ei läinud sügavamale kui seitse meetrit. Puuri teemantpead oleksid pidanud läbi puurima ka graniitrahnudest ja Virgo ei saanud aru, miks kaevamine ei õnnestu. Kui ei saa ühtmoodi, tuleb proovida teistmoodi.
Virgo leppis naabrimehega kokku, et tehakse siis kahe krundi piirile tavaline mantelkaev. Nad hakkasid kahekesi kaevama. Moreen on kõva materjal, aga suruõhuhaamriga jõuti umbes seitsme meetri sügavusele, kus oli jälle ees väga tugev takistus. „Müdistasin seal haamriga umbes pool tundi ja hing oli täis, et mis kuradi värk see on. Siis käis järsku mingi robakas ja sain aru, et midagi läks katki. Kui edasi panin, siis läks umbes meetrise läbimõõduga kaevupõhi kildudeks. Varsti hakkas vesi kaevu tulema ja süda oli rahul, et jõudsimegi veesooneni,” rääkis peremees Igor Volkele 1980-ndate keskel, kui oli juba halvatud ja ratastoolis.
Kaev tehti valmis ning siis oli aega mõelda ja uurida, mis kõva materjal seal põhjas oli. Virgo ja naabrimees pesid killud puhtaks. Need olid niklikarva ja kaalult väga rasked.
Merivälja maa-alused
Autoremondilukksepp Virgo Mitt teadis varasemast, et tema kodu lähedal maasügavuses asub salapärane objekt ja suur lahmakas Meriväljast on maa alt tühjaks kaevatud. Nimelt olid tema klientideks autoomanikest sõjaväelased, kes kutsusid ta aeg-ajalt maasügavuses asuvale salajasele objektile midagi keevitama. Ta oli 30–35 meetri sügavusel maa all sõitnud nii GAZ-69-ga kui ka teiste sõjaväesõidukitega.
Ent ta oli andnud kõige selle kohta vaikimisvande. Saladuse avaldas Virgo Igor Volkele siis, kui oli juba halvatud ja voodihaige. Surm siin või Siberis, vahet pole, oli ta naernud.
Virgo arvas teadvat, et Merivälja all oli ja on materjali, mis sobib aatomipommi ehitamiseks, seega tundis ta mõistagi huvi ka oma kaevu põhja vastu. Aastaid pärast kaevutegemist hakkas ta neid tükke teadusasutustesse viima. Ühe tüki viis TPI-sse, teise tüki andis oma kliendile, kes oli TPedI-s füüsikadotsent, kolmas tükike jõudis geoloogiainstituuti. Igal pool tehti analüüsid ja kehitati siis õlgu: oli kindel, et see pole looduslik materjal, aga mis nimelt, ei osatud öelda.
Merivälja objekti keemiline koostis ERAKOGU
Materjalitükikeste laialijaotamisega sattus üks tükk ka geoloogiainstituuti. Sealt omakorda jõudis info instituudi direktori Herbert Viidingu kaudu Enn Parveni, kes töötas raadiotehase Punane RET erikonstrueerimisbüroos ja oli kursis Nõukogude Liidu tehnilise spionaažiga. Viiding andis materjali Parve kätte ja ütles, et geoloogina võib ta kinnitada, et see materjal oli enne purustamist plaadikujuline ja tehnoloogiline, kuid sulatatud peab see olema kõrgtehnoloogilisel tasemel, sest komponentide hulgas on selliseid, mida ei saa koos sulatada. Näiteks tina, vask ja tsink jõuavad ammu enne aurustuda, kui volfram ja koobalt alles sulavad.
Teine ja ehk suuremgi mõistatus oli see, et materjal polnud hangunud raskusväljas ehk Maal, vaid kusagil mujal.
„Edasi tekkis loomulikult küsimus, kas ta oli kosmiline keha, mis oli kõrges kuumuses ja hangus kaaluta olekus. Aga kes selle materjali siis kokku pani? Kes sulatas?” räägib Volke, kelle pühendas asjasse Enn Parve. „Need olid kõvad argumendid. Enn Parve jagas tükid kolme osasse ja saatis 1984. aasta algul kolme instituuti: Kiievi materjaliinstituuti, Moskva geoloogiainstituuti ja oma tutvusi kasutades kaitseministeeriumi laborisse.”
Objekt M
Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi labor tundiski Merivälja materjali erakordsuse ära. „Teil ei saa sellist asja olla, kui meil on pisikesed tükid niisugust materjali, mida oleme sulatanud orbitaaljaamade tiigelahjudes,” teatati Moskvast. Ja lisati, et objekti M tuleb edasi uurida. Tallinnas käisid Minski ja Kiievi laborite esindajad ning jälgede segamiseks võeti allhankeid siit ja sealt. Pärast korduvat mõõtmist oli kaitseministeerium kindel, et see on ufomaterjal, ja sai teada isegi selle, millise mudeliga on tegemist.
Selleks ajaks olid ka venelastel juba uforümbad käes, Roswell ei ole maailmas ainuke. Üle Ameerika on 64 Roswelli analoogi.
„Selleks ajaks olid ka venelastel juba uforümbad käes, Roswell ei ole maailmas ainuke. Üle Ameerika on 64 Roswelli analoogi. Ka mujal on lendavaid taldrikuid kätte saadud. Mina tean, et Arhangelski lähedal kukkus alla objekt, mis saadi kätte väga heas säilivuses. Laadoga järve kukkus samuti, see õnnestus isegi käima panna ja lendas sealt välja. Merivälja mudel on selline, et maa sees on 17 x 22 meetrine ellipsikujuline objekt ja selle peal on pommikujuline moodul, kus sees on piloodid. See moodul on mingil põhjusel pealt eraldunud. Kaitseministeeriumi huvitas just moodul, õigemini selles olev agregaat,” selgitab Volke.
Kui Enn Parvele ja Eesti teaduste akadeemia presidendile Karl Rebasele tuli 1984. aasta suve lõpus Moskvast teade, et Tallinna läheduses aadressil Hõbekuuse tee 34 on neid huvitav objekt ja alustada tuleb uuringuid, helistas Parve Volkele.
„Mäletan, et oli ilus suvelõpu õhtu. Parve ütles, et tal on üks jutt, aga see pole telefonijutt. Et tal on juba kohvilaud kaetud ja Herbert istub ka seal. Ta näitas neid kirju ja ütles, et kuna sa tunned asja vastu huvi ja töötad siseministeeriumi sõjaväestatud süsteemis, sul on meeskond ja tehnikat, siis võiksid neid uurimis- ja kaevamistöid teha,” meenutab Volke, kes töötas päästeteenistuses, mis toona oli sõjaväestatud. Moskva nõudis, et sõjaväge ei tohi kasutada, aga tuletõrjujad polnud sõjaväelased, kuigi kandsid vormi.
„Anomaalse objekti otsingud Merivälja krundil“. Autorid V. N. Salnikov, V. P. Skavinski, J. P. Zubkov ja I. Volke. Dokument, mis sisaldab teaduslikku materjali Merivälja objekti uuringutest. ERAKOGU
Tegutseda tuli nii, et see ei ärataks tähelepanu, ja levitada müüti, et tegemist on vanade eestlaste metallisulatus- ahjudega, mis on huvitav arheoloogiline materjal.
34-aastane Igor Volke tegeles juba ufode teemaga ja oli huvitatud ka sellest pakkumisest. Nüüd oligi võimalik minna nii lähedale, et objekt välja kaevata. Volke hakkas aga mõtlema, et kui see ülisalastatud objekt välja kaevatakse, siis see läheb ju venelaste kätte. „See oli moraalne konflikt, aga teise asjana mõtlesin enesekaitsele. Kui oleksin tõesti jõudnud materjalini, siis ma ei tea, mis minuga oleks tehtud, sest ma oleksin ju olnud informeeritud inimene. Nõuded olid sellised, et kui jõutakse materjalini, tuleb see ära puhastada, panna peale 2 x 2 meetrine turvaline ohutuskiht, markeerida nurgad ja helistada kahel telefoninumbril.”
Anomaalne püriit
Volke hakkas kasutama venitamistaktikat. Ta teatas, et käib kõigepealt ära pererahva kaevus, kus peremees seitsme meetri sügavusel plaadi ära lõhkus, ja võtab sealt kordusproovi. Kui selle tulemused langevad esimestega kokku, siis on kindel, et need on sellestsamast emamaterjalist. Igor käiski koos tuletõrjujatest kolleegidega kaevus ja tõi uued tükid välja. Moskvas tehtud analüüsid näitasid, et see pole emamaterjaliga identne. Volke oli saanud kätte püriidikillud.
„Aga ka see püriit oli anomaalne, püriiti looduses plaadi kujul ei esine. Moskvast küsitigi, miks on see plaadi kujul. Nii et üks väike mõistatus tuli juurde. Möödus umbes kuus aastat, kuni sain teada, et need objektid on transformeeruvad ja sageli püriidi suunas – püriidist metalliks ja metallist maagi suunas tagasi. Ameeriklased tegid selliseid uuringuid juba 1930. aastatest saadik.”
Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi labor tundis Merivälja materjali erakordsuse ära.
1985. aasta lõpus saatis geoloogiainstituudi direktor Herbert Viiding kui uuringute eest vastutav isik Moskvasse raporti, et objekti ei õnnestunud tuvastada. Järgmise aasta kevadel tuli Moskvast kiri, et Eestil tuleb vastu võtta sealne töörühm. Igor Volke rõhutab, et venelaste töörühma ei juhtinud kaitseministeeriumi poolt mitte metallurgia ega masinaehituse spetsialist, vaid kindralpolkovnik Varganov, Leningradis asuva erisideinstituudi (institut ossoboi svjazi) direktor. Instituut tegeles signaalide ülekandega materjalilt materjalile, elusainelt materiaalsele, inimese ja materjali suhetega, telepaatia ja muu sellisega.
„Ega meile palju ei räägitud ja läks aega, enne kui sain teada, mis agregaati nad sealt otsisid. Tegu oli transmitteriga – kui piloot on hea psühholoogilise ettevalmistusega või on sünteetiline küborg, siis see genereerib signaale, mis võimendatakse üle ja tõlgitakse materjali keelde ning objekt hakkab liikuma. 1986. aastal oli Tõnismäel inseneride majas valitsuse ja partei esindajatele loeng, kus räägiti Merivälja objektist ja miks kaitseministeerium on sellest huvitatud. Saalis olijad ohkasid ja ohkisid iga natukese aja tagant, sest nad polnud sellist asja kuulnud. Seal räägitigi, et nendel objektidel ei ole jõuseadmeid, ei ole generaatoreid. Materjal, millest ta koosneb, on sellise võimekusega, et tekitab liikumishulga ehk impulsi erinevates keskkondades.”
Kuna Volke oli olnud varem kaevetöödega seotud, sai temast Moskva töörühma konsultant. Samuti kasutasid venelased vajaduse korral päästeteenistuse masinaid. Volkele meenub eriti eredalt päev, kui tuletõrjebussi seati üles tehnilised seadmed, aparaadid ja mingid komponendid, mis Eesti mehi muigama panid. Miks muigama? Sest need asjad tundusid täiesti absurdsed. Nii-öelda mõistetava aparatuuri ja laseri kõrval olid ka messingist või vasest sfinksikujuline tuhatoos, väga teravate nurkadega 20 cm läbimõõduga kiiskav plastmassist viisnurk ja väikese meloni suurune metallitükk, mida koheldi erilise austusega.
Pool tundi surra-murrat
„See metalljurakas olevat kätte saadud Valdai kõrgustikult ja seda kutsuti pühalikult vanaisaks, vene keeles ded. Ded oli eraldi paksust vineerist kasti sees, tal oli pehmendatud alus, millele pandi tao märgiga musta ja punase joonisega velve- talus. Pandi see kõik surisema ja öeldi, et nüüd proovivad nad objekti maa sees käima lasta. Et Laadoga järve põhjast olevat käima lastud. Mina ütlesin, et maja on ju selle peal, mida käima tahetakse lasta, ja peremees on ratastoolis. Mul kästi vakka olla ja anti juhtnöörid: buss seisku kallaku peal, mootor peab töötama, sidur olgu lahutatud ja kui antakse korraldus, siis sõidame mäest alla.”
Hõbekuuse 34
FOTO: ANDRES PUTTING

Ettevalmistusi oli vaja selleks, kui „see” hakkab maa alt välja tulema. Igorile öeldi, et ei ole teada, kuidas ta välja tuleb, aga välja ta tuleb. Igor küsis, mis saab halvatud majaperemehest. „Ta jookseb ise välja,” vastati.
Kui operaator oma surra-murrat tegi, jooksis perenaine õue ja karjus: „Lõpetage ära! Mehel on valus, jalgu väänatakse!”
„Mehed jaurasid umbes pool tundi. Siis viskas operaator, auastmelt major, kõrvaklapid peast ja teatas: materjal ergastub, kontakt on, aga käima ei lähe. Olukord oli hullumeelne. Perenaisele öeldi varem, et ta saadaks tütre koeraga objektilt minema ja läheks ka ise jalutama. Muide, kui operaator oma surra-murrat tegi, jooksis perenaine õue ja karjus: „Lõpetage ära! Mehel on valus, jalgu väänatakse!” Venelane küsis minu käest, et mida see baba karjub, ja kui olin talle tõlkinud, käskis küsida, mis suunas väänatakse. Viivika jooksis tuppa ja vastusega tagasi välja. Venelane konstateeris, et suund on õige. Noh, see suund, kuhupoole halvatud mehe jalgu väänatakse. Kõik see oli midagi sellist, mida tol ajal polnud veel isegi lääne filmides.”
Objekt maa seest välja ei tulnud ja ded pakiti ettevaatlikult oma karpi tagasi. Kuu-pooleteise pärast saabusid järgmised töömehed. Need võtsid kaevu tükkhaaval lahti, aga ei leidnud ka midagi peale saja kilo püriiditükkide, mis ei olnud looduslikud. Peale selle lõhkusid nad keldris ära peremees Virgo autokanali ja tegid endale töötamiseks suurema augu.
Seesama tiim kaevas lahti ka krundi selle osa, kus oli moodul, mida jahiti. Igor Volke nägi ka mooduli markeeringut maapinnal, aga pilti teha ei saanud, sest see oli rangelt keelatud. Nad tahtsid seda maa seest välja saada, aga ei saanud. Miks?
Volke 1985. aasta suvel päästeteenistuse kolleegidega välitöödel. Fotod tehti salaja, pildistamine oli keelatud. ERAKOGU
„Nad ütlesid, et objekt läheb eest ära, migreerub pinnases. Mul õnnestus ühega nende grupist rohkem rääkida ja tema usaldas mulle, et kaalumisel on tuua Moskvast süsiniktorud või kasutada Kunda tehase keraamilisi torusid, millele tehakse puitraamid ja sinna sisse keraamilised kujundid ning imetakse siis objekt maa seest välja.”
Vene töörühm läks minema 1986. aasta sügisel. Järgmise aasta algul tuldi rahaga tagasi, et krunt perekond Mitilt ära osta. Oldi veendunud, et objekt on pinnases ja tuleks sealt välja võtta. Volke sai ühe tiimiliikme käest teada, et venelased oleksid tahtnud ehitada objekti kohale kolmekorruselise laboratooriumi.
Viimane, Siberi teadlaste tiim saadeti siia vahetult enne seda, kui Eesti riiklik iseseisvus taastati. Koos nendega tehtud uuringu raport on ka Volke käsutuses. „See dokument on näide, et Merivälja objekt ei ole müüt, see ei ole folkloor. Seal on mütatud ja kaevatud. See natuke, mida ma rääkisin, on folkloori lahtivõtmine. Merivälja väärib tõsist käsitlust, aga enne tuleb veel hulk müüte, belletristikat jms.”
Igor Volke tänavu ilmunud raamatus „Täiendatud ufopäevikud” ei ole Merivälja juhtumist juttu. Miks? „Sest Merivälja objekt on Eesti ufoloogias omaette pärl, millest tuleb eraldi kirjutada.” 
ROSWELLI JUHTUMI AMETLIK SELGITUS
Aastail 1947–1949 korraldasid USA armee õhujõud projekti Mogul raames lende suure kõrguse õhupallidega, et kontrollida tuumakatsetuste efektiivsust. Üks neist kukkus 8. juulil 1947 Roswelli õhuväebaasi lähistel alla.
Tegu polnud tundmatu lendava objektiga, kuid sõjaväebaasi pressiesindaja oskas välja saata avalduse, et 509. operatiivgrupi liikmed on leidnud Roswelli lähistelt „lendava ketta”.
1978. aastast hakkasid ulmekirjanikud kirjutama, et Roswelli lähistel on ufo alla kukkunud ja maavälised jõud on meie planeedil jala maha pannud.
Roswelli juhtumi kohta on tehtud dokumentaalfilme ja seriaale, kirjutatud raamatuid ja loodud lugematu hulk veebilehti.
Vasta
Kas seal mõni põnev pilt ka kaevatud objekti enda kohta leidub?
Vasta
Nad ei saanud objekti lahti kaevatud, seega pole ka pilti.
Vasta
(03-09-2017, 17:30 )Tulnukinimene Kirjutas: Volke räägib asjast, lisaks on LP lehes palju piltmaterjale, soovitan!

Anomaalne püriit
Volke hakkas kasutama venitamistaktikat. Ta teatas, et käib kõigepealt ära pererahva kaevus, kus peremees seitsme meetri sügavusel plaadi ära lõhkus, ja võtab sealt kordusproovi. Kui selle tulemused langevad esimestega kokku, siis on kindel, et need on sellestsamast emamaterjalist. Igor käiski koos tuletõrjujatest kolleegidega kaevus ja tõi uued tükid välja. Moskvas tehtud analüüsid näitasid, et see pole emamaterjaliga identne. Volke oli saanud kätte püriidikillud.
„Aga ka see püriit oli anomaalne, püriiti looduses plaadi kujul ei esine. Moskvast küsitigi, miks on see plaadi kujul. Nii et üks väike mõistatus tuli juurde. Möödus umbes kuus aastat, kuni sain teada, et need objektid on transformeeruvad ja sageli püriidi suunas – püriidist metalliks ja metallist maagi suunas tagasi. Ameeriklased tegid selliseid uuringuid juba 1930. aastatest saadik.”
Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi labor tundis Merivälja materjali erakordsuse ära.
Väga huvitav. Kahju, et Volke seda varem ei usaldanud laiemale üldsusele rääkida.
Vasta
Veider ju et ei rääkinud. Mida ta siis veel varuks hoiab ja miks?
Vasta
Kunagi sai ka Meriväljal käidud huvipärast.Kõik oli seal üles tuhnitud. 1959a sai seal mängimas käidud . oli meie mängupaik. Kool oli seal kaugel Piritalt edasi ringraja ääres.Sai viimane kord isegi seda nn nimetatud pruuni kilet katsuda käes. Igale meist mõjus see isenoodi. Kes tundis põletust, kes ei tundnud midagi. Mul tekkis sinna kuldset värvi tähekaart kuldset värvi.....nii et mõtlemist on.....Mis seal tegelikult on......


.
Vasta
(04-09-2017, 17:30 )positiivne Kirjutas: Veider ju et ei rääkinud. Mida ta siis veel varuks hoiab ja miks?
Mida lubati, seda ka rääkis ja kirjutas. Aga eks teisedki hoidsid ju Merivälja juhtumil silma peal. Seejuures Hans Raudsik. 2004 kirjutati, et tal on kodus tundide kaupa videolindistusi, mis tehtud Hõbekuuse tee 34 maja nüüdseks juba manala teele läinud perenaise Viivika Mitiga.

http://www.ohtuleht.ee/165743/musteerium...ahendamata
Raudsik siis see paranähtuste uurija, kes küsitles ja filmis Eesti inimesi, kes julgesid avalikult rääkida, kuidas ufod on nad ära viinud ja seejärel tagasi toonud. Uuris inimeste seletamatuid ja salapäraseid kadumisi.
http://parnu.postimees.ee/2340147/teadma...i-reaalsus





Vasta
(04-09-2017, 17:30 )positiivne Kirjutas: Veider ju et ei rääkinud. Mida ta siis veel varuks hoiab ja miks?

No tilgub veel üht-teist:
"Ega meile palju ei räägitud ja läks aega, enne kui sain teada, mis agregaati nad sealt otsisid. See on üks niisugune transmitter, et kui piloot on hea psühholoogilise ettevalmistusega või on sünteetiline küborg, siis see genereerib signaale, mis võimendatakse üle ja tõlgitakse materjali keelde ning objekt hakkab liikuma. 1986. aastal oli inseneride majas valitsuse ja partei esindajatele väike loeng, kus räägiti, mis see Merivälja objekt on ja miks kaitseministeerium on sellest huvitatud. Saalisolijad ohkasid ja ohkisid iga natukese aja tagant, sest nad polnud sellist asja kuulnud. Seal siis räägiti, et nendel objektidel ei ole jõuseadmeid, ei ole generaatoreid. See materjal, millest ta koosneb, on sellise võimekusega, et tekitab liikumishulga ehk impulsi erinevates keskkondades."
"Me püüame kõnetada reaktorit," oli vastus. "Merivälja objekti lähedus on niivõrd jõuline, et me saame väljalise sideme reaktoriga ja meil on võimalik reaktorit rahustada." Tulemusi ma muidugi ei tea, sest mulle ei raporteeritud. Siis sain teada veel, et sel meetodil on korrigeeritud tohutuid naftareostusi. Ja näiteks kui nafta on ešelonis maha jahtunud, siis ei pea hakkama sulatama kõiki tsisterne, vaid võetakse paarist tsisternist n-ö emaainet mõni liiter, sulatatakse see üles, mediteeritakse mingi välja sees ja kõnetatakse emaainet ning see emaaine hakkab ka sulama. Vaat selliste asjadega tegeles see erisideinstituut juba 30 aastat tagasi. Ja kui kaugele praeguseks juba kõik arenenud on?"

Tänavu ilmunud Igor Volke raamatus "Täiendatud ufopäevikud" ei ole Merivälja juhtumi kirjeldust. Miks? "Sest Merivälja objekt on Eesti ufoloogias omaette pärl ja sellest tuleb eraldi raamat."

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/mysteer...d=79415724

Vast avaldab siis kogu loo mainitud raamatus.
Vasta
Mõned mõtted sel teemal. Venemaa "transmitteri" otsimine on põhjendatud. Otsitakse seadet mis inimese telepaatilise signaali või siis mõtte teeb mehhaanilisele(digitaalsele võimisganes) seadmele mõistetavaks. Et seadet mõtte jõul juhtida. Meenub, et kui USA eriteenistused panid nendega koostööd tegeva selgeltnägija vaatama lendavate taldrikute sisse siis pärast õnnestunud katseid (taldrikutega lendavad blokeerisid esialgu nägija katsed ära) jutustas nähtust mainides muuhulgas, et mingi osa sellistest lennuaparaatidest on orgaaniline st taimne või nii. Polegi täismehhaniline vaid pooleldi elav süsteem. Nüüd võibki pakkuda, et kuna taime ja inimese vaheline telepaatia on tõestatud aga inimese ja mineraalse (metalli jm) vahelise kohta pole nagu kuulnud siis Nemad kasutavadki orgaanilist poolt vahelülina piloodi ja lennuaparaadi enda vahel. Piloot juhib mõttejõul orgaanilist poolt mis omakorda korraldab metallist korpuse ja "mootori" või süsteemide tööd. See on selline spekulatsioon minu poolt. Mis tegelikult toimub, ei tea kuna nägija võimed puuduvad.
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 5
  • 6
  • 7(current)
  • 8
  • 9
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Tundmatu objekt Eesti taevas (28.06.2016) bestkeptsecret 17 10,484 03-07-2016, 09:27
Viimane postitus: xcad
  Peipsi ääres kahtlane lendav objekt? kasutajanimi 24 14,198 31-05-2014, 17:26
Viimane postitus: zzz34
  Tundmatu objekt Toompea kohal Kotkatiib 1 2,759 20-06-2013, 12:58
Viimane postitus: zzz34
  Salapärane objekt taevas Belive 15 9,542 23-01-2013, 12:47
Viimane postitus: Cassiopeia
  Tundmatu objekt 80´ lõpul Järvamaal Addy 3 3,741 11-12-2012, 14:53
Viimane postitus: Elessandra
  Metalselt läikiv, statsionaarne objekt t3rmiit 3 6,351 20-10-2012, 14:08
Viimane postitus: t3rmiit
  Merivälja 30.07.2012 pillu 2 3,737 16-10-2012, 10:47
Viimane postitus: Pirx
  Tundmatu lendav objekt Viljandi lähistel 90ndate alguses hullkeel 25 10,906 15-08-2012, 20:42
Viimane postitus: excubitoris
  2007a Jõgevatreff ja objekt taevas Astro-97 5 5,547 17-02-2012, 22:47
Viimane postitus: Astro-97
  Läbikumav ristkülikukujuline lendav objekt stars 1 3,492 31-07-2011, 21:16
Viimane postitus: t3rmiit

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat