Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte
Autor Sõnum
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:01
Postitus: #1
Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte
Kuna mul on arvutis ema keelne jutt Hitlerist ja tema võimule tulekust,siis kopeerin selle siia.Ehk huvitab kedagi!?

Artikkel on tõlgitud Ajaloolise Vaate Instituudi ajakirja 1992 aasta kevad numbris ilmunud artikli
alusel. Artikkel on ilmunud GPL litsentsi alusel mille puhul peab olema viidatud originaalile.
The Journal Of Historical Review, Fall 1992.
How Hitler Consolidated Power in Germany and Launched a Social Revolution.
By Leon Degrelle.
(selle postituse viimane muutmine: 25-04-2016 06:55 Nielander.)

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:02
Postitus: #2
 
1. Kes tooks meid välja pankrotist.
"Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö"
Need sõnad lausus Hitler 30. jaanuaril 1933 seistes Berliinis Riigikantselei rõdul kui all väljakul
sammusid viie tunni jooksul temast mööda juubeldavad rahvamassid.
Tema poliitiline võitlus oli kestnud 11 pikka aastat. Ta oli 43 aastane ja oma intellektuaalse ja
füüsilise vormi tipus. Ta oli just võitnud miljonite sakslaste südamed ning organiseerinud nad
Saksamaa suurimasse ja võimsamasse poliitilisse parteisse mis ümbritses teda võimsa
mitmesajatuhandelise löögirühmlaste grupiga kelledest 2 kolmandikku olid endised proletaarlased.
Ta oli olnud ääretult kaval - ülemängides kõik oma poliitilised vastased.
Seistes seal, käsi tervituseks välja sirutatud, pidi Ta tundma võidurõõmu. Kuid kõrvalvaatajale
tundus Ta kuidagi raskemeelsena, nagu viibiks ta omas maailmas.
Maailmas mis oli kaugel rõõmujoovastusest tänavatel, maailmas kus elas 65 miljonit inimest kes
teda armastasid või vihkasid kuid kes kõik olid saanud sellel päeval Tema vastutuse all elavateks.
Ta teadis, nagu teadsid kõik sakslased aastal 1933, et tegemist oli raske peaaegu purustavalt raske
vastutusega.
Pool sajandit hiljem vaid üksikud inimesed on suutelised aru saama sellest milline oli elu Saksamaal
tol hetkel. Tänapäeval on lihtne oletada, et sakslased alati olnud hästi toidetud isegi tervisest
pakatavad. Kuid Saksamaa ja sakslased mis sai Hitlerile päranduseks eelnevatelt valitsejatelt oli
põhimõtteliselt luukere.
Eelnevatel dekaadidel olid mitmed demokraatlikud valitsused tulnud ja läinud - enamus jättis
endast maha veel suurema segaduse kui sai eelmiselt valitsuselt. Selle asemel, et kergendada
inimeste koormat olid nad seda tõstnud põhiliselt selle pärast, et nende valitsus aeg piirdus ühe
kahe aastaga ning nad lihtsalt ei jõudnud ega soovinud midagi ette võtta. Saksamaa oli saabunud
tupikusse mille jubedaimaks näiteks oli viimase paari aasta enesetappude arv mis ületas 224 000
tuhandet - hirmus arv mis rääkis sügavast kriisist milles rahvas ja riik asusid.
1933 aasta alguseks oli saksa rahva allakäik universaalne. Orienteeruvalt kuus miljonit töötut
jõlkus tänavatel otsides mingitki tööd (pealegi loeti töötajateks tollal põhiliselt mehi - tõlkija
märkus) kelledest ainult osa sai 24 margast töötuabiraha millest jätkus vaevalt elamiseks ühele
isikule. Paljud neist inimestest omasid peret nii, et kokku umbes 20 miljonit sakslast pidid elama
allapoole igasugust vaesusepiiri umbes 20 penniga päevas inimese kohta.
Pealegi sai töötuabiraha ainult kuus kuud peale töötuks jäämist. Peale seda oli võimalik saada ainult
veel väiksemat abiraha erinevat sotsiaalset abi pakkuvatest organisatsioonidest.
Lisaks kroonilisel puudusele abipakkumisel, püüdes päästa mis päästa annab pannes töötutele
kompensatsiooniks rohkem kui 57% oma eelarvest olid enamus Saksamaa omavalitsustest
pankrotis.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:03
Postitus: #3
 
Need vähesed õnnelikud kelledel oli veel tööd ei elanud sugugi palju paremini. Üle 25% nende
palgast läks maksudeks. 21% neist inimestest teenisid kuskil 1O0 kuni 250 marka kuus; 1933 aasta
seisuga teenis 69,2% töötajatest said alla 1200 marga aastas. Vaevalt 100 000 sakslast said elada
ilma suuremate finantsprobleemideta.
Viimase kolme aasta jooksul oli keskmine palgatulu riigis aastas kukkunud 23 miljardilt margalt 11
miljardi margale. Keskmine tulu isiku kohta oli kukkunud 1929 aasta summast 1187 marka
summale 1932 aasta lõpus mis oli 627 marka ehk just vaesuse piiril. Kui Hitler sai Riigikantsleri
ameti koha 1933 aasta jaanuaris elas 90% sakslastest äärmises vaesuses.
Mitte keegi ei pääsenud töötuse kurvast haardest. Haritlased olid sarnaselt töölisklassiga
meeleheitlikus seisus. Orienteeruvalt 135 000 kõrgharidusega isikust olid üle 60% töötud ning
ainult mõned said abiraha.
"Ülejäänud haritlased - koolilõpetajad on sõltuvad oma vanematest või magavad ja elavad
vaestemajades. Päeval aga jalutavad nad Berliini tänavatel kandes silti [OTSIN TÖÖD]" niimoodi
kirjeldas olukorda kaasaegne välismaa kirjasaatja Marcel Laloire oma raamatus "New Germany".
Kuid tööd enam EI olnud.
Sarnane drastiline kukkumine oli tabanud ka Saksamaa väiketööstust milles oli eelnevalt töötanud
kuni 4 miljonit inimest. Käive ja sisse tulekud olid kukkunud 55% arvuliselt 22 miljardilt margalt
kuni 10 miljardi margani.
Kõige hullem oli seis ehituses - 90% ehitajatest olid töötud.
Ka farmerid olid saanud hävitava löögi mis võrdus 12 miljardi margaga. Paljud olid pankrotis ning
pangad olid võtnud nende maad ja majad. 1932 aastal ületas nende võlakoorem 20% selle mida oli
võimalik üldse maksta. Need farmid mis ei suutnud enam maksta pandi oksjonile ning likvideeriti,
ajavahemikus 1931-32 müüdi niimoodi maha 17 157 farmi kogupindalaga 462 485 hektarit.
Weimari Wabariigi (1918-19133) demokraatia ei olnud suutnud teha Saksamaaga mitte midagi
muud kui viia ta pankrotti. Ja vaatamata sellele, et Saksa farmerid ja töölised olid ühed töökamad
Euroopas. Selliste näitajate juures ei ole imestada, et kõik need inimesed tõusid ülesse järgides
Hitleri kutset Saksamaa ülesse tõsta.
Saksamaa töötajate seis jaanuaris 1933 oli traagiline - petetuna ja vaeseks tehtuna olid nad aetud
tänavale allapoole inimväärikust toimuvasse olelusvõitlusse mis sisaldas nälga ja kerjamist.
Saksamaa tööstus, kord tuntud üle maailma oma kvaliteedi poolest, oli laostunud vaatamata
miljonitele markadel mida töösturid sahkerdasid poliitikute taskutesse altkäemaksudest poliitiliste
teenete eest. Viimased 14 aastat olid Konservatiivid ja Kristlikud Demokraadid toitunud
altkäemaksudest nagu kõik nende vastased poliitilises võitluses.
Enne 1933 aastat olid Sotsiaal Demokraadid olnud tööstusmagnaadi Friedrich Flicki "taskupartei".
Flick kasutas taktikat - maksa kõigile. Peale 1945 aastat taastas Flick oma praktika ning makstes
jälle kinni Sotsiaal Demokraatide arved saades vastu tulusaid valitsuse lepinguid ja kustutatud
riiklikke võlgasi.
Tasuta lõunaid ei ole. Poliitikas on toiduks aga raha.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:04
Postitus: #4
 
Tasuta lõunaid ei ole. Poliitikas on toiduks aga raha.
Vaatamata niimoodi ostetud toetusele Weimari Wabariigi poliitikute hulgast Saksa kapitalistid olid
läbinud ühe kukkumise teise järel. Valitsused mis nende rahadega moodustada olid krooniliselt
ebaefektiivsed. Need valitsused lonkisid ühest katastroofist teise suutmata ellu rakendata või kokku
panna mingitki plaani Saksamaa majanduse edendamiseks.
Selleks kulub aega, et midagi olulist saavutada. Ainult koos ajafaktoriga on võimalik suured plaanid
kokku panna ja leida kompetentsed isikud nende läbiviimiseks. Seega ei tulnud üllatusena, et kõik
plaanid mis kokku pandi kukkusid kokku kuna valitsus vahetus enne kui suudeti neid plaane
rakendama asuda.
Altkäemaksud ei teinud poliitikutest võimekaid juhte kes oleks suutnud saavuta Versaillesi
rahulepingu nõuete täitmist ja saada ka riigile arenguks raha. Peale seda kui Prantsusmaa
okupeeris "seaduslikult" 1923 aastal Ruhri tööstuspiirkonna hoidis ta Saksamaal kõrist ning viis
Weimari Wabariigi kapitulatsioonini. Kuid kuidas oleksid need poliitilised "linnud" suutnud vastupanu
osutada kui nende vahel valitses väiklane rivaalitsemine ja jalatahapanemise poliitika ? 1923 aasta
mõne kuu jooksul vahetus Saksamaal SEITSE valitsust. Neil ei olnud mingit mõju ega jõudu ja nad
allusid Liitlaste igale nõudmisele.
Suured maksud mis määrati Saksa toodetele müügiks välismaal ei soodustanud äri. Kägistavate
lepingute tulemusena oli Saksamaa sunnitud maksma summasi mis ületasid taastuvuse piiri ja kui
raha otsas siis valitsused asusid laenama ning seda põhiliselt USAst.
Võlgnevused nõudsid oma osa ning aastaks 1929 oli Saksamaa majanduskriisis.
Vaatamata suurtele altkäemaksudele olid töösturid lõhkise küna ees - vabrikud olid tühjad ja
töölised kerjasid tänavatel.
Tuhanded Saksa tehased seisid külmalt - suitsuta korstnas olid kui mets linnade keskel. Paljud olid
pankrotis. Need üksikud veel omasid suitsevadi korstnaid töötasid minimaalse koormusega.
Saksamaa tööstusindeksid olid kukkunud üle poole - 1920 aasta seisuga 7 miljardit marka teeninud
tööstus sai vaevalt kokku 3,5 miljardit marka 1932 aastal.
Autotööstus oli "parim" näide. Saksamaa autotööstus tootis 1932 aastal umbes 12% sellest mida
tootis USA autotööstus ja neljandiku sellest mis Prantsuse autotööstus: 682 376 autot vuras
Saksamaa teedel kui Prantsusmaal oli neid 1 855 174 kuigi prantslasi oli vähem 20 miljonit.
Saksamaa eksport oli kokku kukkunud samuti - 2 872 miljardit marka 1931 aastal oli juba 1932
aastal vähem kui 667 miljonit - pea aegu 75% kukkumist.
Ka Saksa Keskpank ei elanud paremini - praktiliselt olematud rahavoolud olid viinud panga
kokkukukkumise äärele. Välisvõlgade tagasimaksmisest tühi Hitleri võimuletuleku päeval oli pangas
vaid 83 miljonit marka välisvaluutat millest 64 oli juba reserveeritud maksmiseks järgmisel päeval.
Välisvõlg mille suurus vastas kolme aasta ekspordile oli raske küüruna iga sakslase turjal. Kuna
raharinglus oli pea nullilähedane siis ainuke koht kust raha oli saada olid maksud.
Üldise kaose valguses olid ka maksusummad kokku kuivamas. 1930 aastal oli riigi maksutulu 9
miljardit marka, 1931 aastal laekus aga ainult 7,8 miljardit ning 1932 aastal ainult 6,66 miljardit
millest oli 4 miljardit planeeritud töötu abirahadeks.
Kohalike omavalitsuste võlakoorem oli tõusnud samuti miljarditesse. 1928 aastal oli kokku
võlasumma 6542 miljardit ning 1932 oli see tõusnud 11 295 miljardile margale ja sellest oli 1668
miljardit lühiajalised laenud.
Igasugunegi lootus maksta neid võlgu arvestades summasi mis võisid laekuda oli fantastika piirides.
Maksud olid niigi tõusnud ajavahemikul 1925-31 kuni 45%. Ajavahemikus 1931-32 Kantsler
Brüningi valitsuse ajal oli valitsus "löönud" tööstureid ja töölisi 23 "hädaabikäsuga". Selline üle
maksustamine oli täieliku kaose põhjustanud nagu "International Bank of Payments" oli
ennustanud. Selle Panga avalduse oli kirjas, et sakslaste maksukoormus oli juba maksimaalne.
Ja nii edasi ja nii edasi - 19 miljardit välisvõlga, sama summa ulatuses sisevõlga. Riigipangas ainult
83 miljonit marka - see tegi seisu kus igal sakslasel oli võlakoormaks 6000 marka ja ainult 14
marka selle maksmiseks.
Üheks vääramatuks tagajärjeks sellise olukorra juures oli kukkuv sünniindeks. Kui kogu su
perekonna säästud on kadunud ja silmapiiril ei ole paranemise märke ei muretse sa enam
perekonda suid juurde vaid muretsed juba olemasolevate liikmete ellujäämise eest.
Neil suhteliselt kaugetel aegadel oli riigi parimaks tervise näitajaks sündide suhteline arv. Laps on
rõõmusündmus seni kui sul on panna midagi söödavat tema väljasirutatud kätte. Kuid just see
pisikene asi puudus neil aastatel enamuses Saksamaa peredes - igapäevane tükk leiba lapse
peopesas.
1905 aastal Keiser Wilhelm II valitsemise ajal oli Saksamaa sünni indeks 33,4 tuhande elaniku
kohta. Aga 1921 aastal oli see langenud juba 25,9 -ni ja aastaks 1932 oli see number ainult 14,7
sündi iga tuhande elaniku kohta.
Ja selline number oli tänu ainult tunduvalt kõrgemalt sündivusele maarajoonides. Viiekümnes
suuremas linnas oli ületas surmade arv juba mitu aastat sündide arvu. Keskmiselt 45% töölisklassi
peredes polnud sünde olnud juba viimase mitme aasta jooksul. Berliinis oli keskmiselt perekonnas
alla 1 (ühe) lapse ning sünni indeks 9,1. Surmad ületasid sünde 60%iga.
Kontrastina sündide ja surmadega oli ainult üks klass mis õitses - poliitikud. Ajavahemikul 1919
kuni 1932 oli Saksamaa üle elanud ei rohkem ega vähem kui 23 erinevat valitsust ehk siis
keskmiselt uus valitsus iga seitsme kuu järel. Nagu iga asjalik inimene aru saab mõjub selline
võidujooks usutavusele negatiivselt. Mitte keegi ei arva, et kui tööstusettevõttes vahetatakse kogu
juhtkond tipust kuni keskastme juhtideni välja iga kaheksas kuus siis selleine ettevõte suudaks
efektiivselt toimida.
Ja Reich ei olnud tehas 100 või 200 või isegi mõne tuhande töölisega aga suur riik 65 miljoni
inimesega kes kõik olid painutatud Versaillesi rahulepingu ägiseva koorma alla mida jagasid pea
kõik Saksamaa inimesed.
Kiiresti vahetuvad ministrid ja kantslerid viimase 13 aasta jooksul ei suutnud oma lühikese
valitsusajaga saavutada muud kui segadust, segadust ja veel kord segadust ning seda kõike saatis
poliitiline rivaalitsemine ja jalgade taha panemine oma vastastele mis lisas omakorda segadust.
Seda saatis tihti otsene vastutöötamine keskvalitsusele ehk Berliinile mis omakorda mõjus
negatiivselt riigi arengule.
Saksamaa olukord oli omakorda keeruliseks aetud piiramatu rivaalitsemine 25 regionaalse
omavalitsuse vaheliste võitluste ja kaikeveoga. Westphalia rahuleping aastal 1648 oli jaganud
Saksamaa sadadeks liliput riikideks mis kõik kiivalt jälgisid oma õigusi ja privileege. Isegi veel 1
Maailmasõja alguses koosnes Saksa Riik mitmetest pisikestest „riikidest" - neist 4 suurt -
Preisimaa, Bavaaria, Würtemberg ja Saksoonia - igal neist oma lipp ja vapp kuningas, valitsus,
armee ja muud regaalid. Peale selle oli veel lisatud kuus Suurvürstiriiki, viis Vürstiriiki, seitse
Eravaldust ja kolm vabalinna.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:05
Postitus: #5
 
Bavaaria rippus oma nahkpükste, õlle ja piipude küljes. Ta isegi sõdis oma naabritega nende nimel.
Saksoonia oleks heameelega üle võtnud uhke Preisimaa. Igaüks seisis OMA õiguste eest ja kedagi
neist ei huvitanud Saksamaa ega rahvas. Ja kõigi nende jaoks oli Berliin kui okas kopsus.
Iga piirkond omas oma valitsust, parlamenti, pea ja muid ministreid. Lisaks veel Reichi ministrid ja
saigi ministrite armee mis koosnes 112 ministrist kes vaatasid teineteist kui mitte vihaga siis
tugeva rivaalitundega.
Siia tuleb veel lisada keskmiselt 2 kuni 3 TUHAT saadikut kes esindasid kümneid rivaalitsevaid
parteid ja Reichi ja vabalinnu.
1932 aasta novembris toimunu Riigipäeva valimistel - just mõned kuud enne kui Hitlerist sai
Kantsler oli pürgimas võimule 37 erinevat parteid kokku 7000 kandidaadiga kõik fanaatiliselt
soovides osakest niigi õhukesest riigipirukast. See oli väga imelik ja omapärane - mida rohkem
selline süsteem diskrediteeris ennast sakslaste silmis seda rohkem andis see süsteem kätega
vehkijaid kes lubasid seista huvide eest ja olla demokraatia verstapostid.
Kõik valitud käitusid nagu nad oleks seal igavesti. Nad said head palka keskmiselt 10 korda seda
mida hea tööline sai ja lubasid endiselt suuri pistiseid kõigilt kes ainult midagi soovisid. Näiteks
mõned Berliini esindavad saadikud olid omale teinud „diili" mille alusel said nende naised ja tütred
jne karusnahksed kasukad teatud juudi kaupmeestelt.
Parlamentaarse demokraatia puhul on üldjuhul aga aeg millal on võimalik riigipirukat viilutada
suhteliselt lühike ja see pani neid inimesi sellise kiirusega nuga viibutama kui ainult jõudu jätkus.
Ausad, ebaausad või lausa piraatlikud need 112 ministrit ja tuhanded saadikud oli seisnud selle eest
hea , et Saksamaa oli muutnud virtuaalselt valitsematuks. See on täielikult väljas pool igasugust
kahtlust, et 1933 aasta jaanuariks oli selline süsteem ennast täielikult diskrediteerinud. Kes iganes
sai ohjad oma kätte sai päranduseks riigi mis oli sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt
varemetes.
Tänapäeval rohkem kui pool sajandit hiljem millal pea kõik elavad suhtelises külluses on raske aru
saada kuidas Saksamaa oli langenud nii madalale. Kuid igaüks kes oskab lugeda võib leida
dokumendid mis tõestavad, et ükski arv siin dokumendis pole väljamõeldud. Jaanuariks 1933 oli
Saksamaa pikali maas ja jooksis verest tühjaks.
Kõik eelmised Kantslerid nagu Brüning, Papen ja Schleicher olid vajunud häbisse ja ei olnud
suutnud Saksamaad jalule tõsta. „Ainult geenius või hull oleks suutnud seda teha" räägiti
Saksamaal mis oli vajunud sellisesse kaosesse.
Kui Ameerika President Franklin Roosevelt oli olukorras kus tema pidi USA päästma analoogse kriisi
käest siis tema aitas hädast välja tohutud kullavarud Fort Knoxis. Hitler aga seistes sellel jaanuari
päeval Riigikantselei rõdul teadis, et riigikassa oli tühi.
Hitler teadis, et tema peab alustama nullist. Isegi vähem kui nullist. Kuid ta oli kindel oma
tahtejõus, et luua uus Saksamaa majanduslikult, poliitiliselt, rahanduslikult ja sotsiaalselt -tõsta riik
ja rahvas ülesse ja aidata nad jalul. Nüüd olles võimul nii praktiliselt kui ka juriidiliselt teadis ta, et
suudab Saksamaa saatuseratta panna veerema positiivses suunas.
Millisele toetusele ta lootis ?
Esiteks neile fanaatilistele järglastele oma parteis. Ja sellel jaanuari õhtul marssisid nad rõõmsalt
Riigikantselei akende all joovastatuna võidust. Üle kolmeteist miljoni sakslase kelledest paljud olid
veel hiljuti olnud teiste parteide andunud pooldajad olid andnud talle ja tema parteile oma hääle.
Kuid miljonid sakslased olid veel tema vaenlased või vähemalt mitte toetajad. Kuid neid kõiki olid
petnud nende eelmised parteid ja liikumised kuid Hitler teadis, et tema suudab nad võita enda
poole - teha neist Natsionaal Sotsialismi veendunud pooldajad.
Need kaks võitlevat poolt - Hitler ja tema vastased olid pea aegu numbriliselt tasakaalus kuid
Temal oli trump mis teistel puudus. Kui Hitleri vastased olid pisitülide ja oma uhkuse orjad ning
rivaalid siis tema pooldajad olid kui ühtne rusikas valmis võitluseks tuleviku nimel. Korralikult
organiseeritud ja ideeliselt ühtne partei oli ületanud kõik seni tema ees seisnud takistused ning nad
ei kartnud viimast tööd oma ees - puhastada Saksamaa Augeiase tallid.
Saades osa tohutust populaarsest toest rahva seas oli NSDP kasvanud kiiremini kui Hitler oleks
tahtnud ning sellest tulenevad probleemid vajasid lahendamist eelkõige. Tuhanded visionäärid ja
igatsorti tuulepead - silme ees kaklused ja muud „lahedad tegevused" ning lõpmatu revolutsiooni
jutlustajad ummistasid partei ridasid. Mõned eriti ambitsioonikad püüdsid tõusta Hitleri kõrvale kuid
nende eesmärk ei olnud riik ega rahvas vaid isiklik heaolu - nad ei olnud mentaalselt suutelised
väljuma Weimari Wabariigi poliitilisest ringist. Seoses sellega ootas Hitlerit ees veel mitmed
pettumused ja ta teadis seda.
Hitler oli käskinud oma parteil peatada uute liikmete vastuvõtu ja isegi peatada uute liikmee
vastuvõtu partei löögirusikasse ehk SA-sse mis oli juba 2,5 miljoni liikmeline ehk 25 korda suurem
kui riigi armee ehk Reichswehr.
Sellised seisud olid põhjuseks miks Hitler vahest valis kiirema tee olukordade lahendamiseks kuigi
tema eesmärgiks oli rahva ja riigi ühendamine vastastiku kokkuleppe abil ning sotsiaalse ja
majanduslike uuenduste abil ja mitte luua konflikte.
Hitler teadis, et mängib dünamiidiga. See ei peatanud teda sest ta teadis, et teda ajab edasi töö
saksa rahva hüvanguks ja vahel tundis ta nagu suunaks teda mingi üleloomulik jõud tema
saavutuste teostamiseks. Kuidas seda kutsuda polnud tema jaoks oluline - sest ta teadis see jõud
viib ta võidule. Tema isiklik jõud oli see mis aitas teda võidule ja ei lubanud vastaste ees murduda.
Hitler teadis, et see töö mida ta oli ette võtnud on tohutu - selle käigus pidi ta muutma kõiki
reegleid mille alusel saksa ühiskond oli enne elanud ja luua uus klass inimesi kes elaksid riigi ja
rahva hüvanguks. Selle saavutamiseks pidi muutuse läbima nii majandus kui ka sotsiaalne
mõtlemine rääkimata tavadest valitsemises alates riigist lõpetades perega. Samuti tuleb luua riik
mis on vaba privaatsetest pisi rivaalitsemistest ja iseseisev ega oma välisvõlga ega võõra elemendi
võimu ühegi Saksamaa inimese ega elu aspekti üle.
Töö number 1 - ta peab taastama töö ja uhkuse üle 6 miljonile töötule inimesele. See oli töö millest
alustada.
Sulgedes akna surus ta käed rusikasse ja ütles ümberseisjatele lihtsalt - „Suur töö on ees -
Kolmanda Riigi aeg on saabunud".
Ainult aasta sellest hetkest edasi olid Hitleri programmid juba ellu rakendamas ja muutsid
Saksamaad igast aspektist - alates sotsiaalsest lõpetades majanduslikuga.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:06
Postitus: #6
 
II. Riigi ühendamine.
„See on minu uhkus - ka peale minu lahkumist öeldakse, et see olin mina kes taastas Saksa
töötaja uhkuse ja pani tema tundma austust oma riigi vastu ning ka vastupidi" ütles Hitler saades
Kantsleriks. Ta pidas silmas mitte ainult seda, et pani kõik sakslased tööle aga ka seda, et töötaja
sai lisaks kohustustele ka õigused ja võrdse staatuse teiste ametite seas.
Riik ja selle „keerutajad" olid olnud nagu paha võõrasema töölise suhtes. Klassivõitlus polnud
Marksistide eksklusiivne tegevus, vaid oli juba ammu enne nende saabumist areenile olnud
igapäevane osa töölise elust. See oli olnud ka osa kapitalistide igapäevasest elust kellede peamine
eesmärk oli domineerida töölise ja tema saavutuste üle. Seoses sellega oli saksa töölist koheldud
kui alamat klassi olendit kelle ainuke ülesanne oli teenida raha omanikule.
Kapitalisti meelest oli raha ainuke tasuv püüdlus elus ja ainuke riigi edukuse näitaja. Hitleri jaoks oli
kogu kontseptsioon ülesse seatud valedele alustele raha oli vaid vahend saavutamaks inimesele ja
töötajale uhkust ja hinge.
Hitler ei soovinud lihtsat klassivõitluse lõpetamist aga luua tingimused kus selline muutub
mittevajalikuks.
Kellelgi oli oma saavutuste realiseerimiseks suur kogus kulda - Hitleril oli vaid soov ja tahtejõud.
Hitler teadis, et midagi on vaja leida midagi mis asendaks raha esialgu ja aitaks majandusele hoo
sisse puhuda.
Et taastada töölise usk oma kodumaasse peab eelkõige taastama töölises tunde, et ta pole lihtsalt
mingi tööriist vaid temast sõltub midagi, et ka temal on hing ning ta on osake riigist ja rahvast. Töö
on asi millest sõltub kõik - töö loob selle millest me elame.
Eesmärk polnud mitte lihtsalt panna kuus miljonit inimest tööle aga saavutada inimeste
arusaamistes täielik revolutsioon.
„Inimesed pole siia Maale pandud majanduse tarvis ja majandus ei eksisteeri raha jaoks. Vastupidi
- raha on määratud teenima majandust ja majandus on määratud teenima rahvast" ütles Hitler.
Ei piisa, et lihtsalt avada tuhanded suletud tehased ja täita need töölistega. See teeks kui poleks
mingit muudatust toimunud. Vaja oli luua moraalne ja emotsionaalne side töötajate ja töö vahel -
luua moraalne kapitalism mis teeniks riigi ja rahva huve mitte üksikute ja raha huve.
Hitler teadis, et selliseid eesmärke ei ole võimalik saavutada kui riigi erinevad osad on kui kaklevad
kutsikad. Kui riigi on sadu parteisid mis võitlevad omavahel ja neid huvitab eelkõige enda mitte riigi
ja rahva heaolu -selline poliitiline režiim oli valitsenud Saksamaal alates 1919 aastast.
Taastada riigi aparaadi ühtsus oli seega aluseks igale muudatusele mis tal kavas oli.
Vene vanasõna ütleb - „kala hakkab mädanema peast". Ja see oli just endise Saksa poliitiline pea
mille ta tahtis maha raiuda. Lõpuks lagunesid kõik poliitilised parteid isegi ilma nominaalse kaitseta.
1930 aastal vananev President von Hindendburg kasutas oma jõudu ja Weimari konstitutsiooni
andes välja seaduse tuntud kui Artikkel 48 mis andis Kantsleritele pea diktaatori volitused. Kuid
eelnevate juhtide puhul isegi see ei andnud mingeid tulemusi.
Eelmised ehk viimased Kantslerid enne Hitlerit härrased Brüning, von Papen ja Kindral Schleicher
olid suutelised valitsema Artikkel 48 alusel välja antud Erakorraliste Käskude alusel. Sellise
valitsemise ebapopulaarsust näitas usaldushääletus kus 90% saadikutest hääletas tollase Kantsleri
vastu.
Hitleri tõus võimule tõi sellisele impotentsusele kiire lõpu. Von Hindenburgi korraldusel pandi Hitler
suluseisu ja talle anti võimalus määrata ainult 2 NSDP ehk oma inimest valitsusse.
Hindenburgi esindajate kohustus valitsuses oli hoida Hitlerit lühikese rihma otsas. Kuid Hitler
kavaldas nad üle ning manipuleerides parlamendiga selle 24 märtsi istungil sai omale eriõigused kui
Parlament 2/3 enamusega võttis vast nn Enabling Act'i mis peatas legaalselt konstitutsiooni ja andis
Hitleri eriõigused järgmiseks neljaks aastaks.
Nüüd oli Hitleril aega 4 aastat oma plaanide teostamiseks. Poliitiliselt oli see revolutsioon - Hitleri
esimene revolutsioon. Ja mis peamine - see oli saavutatud täielikult demokraatlike vahenditega.
Sarnaselt oli ta tõusnud Kantsleri toolile - sarnaselt sai ta ka volitused Parlamendilt.
See oli kooskõlas Hitleri põhiprintsiibiga - võim peab olema saavutatud rahva vabalt antud volituste
alusel. Hitler tavatses ütelda - „Kui sa saavutad võimu inimeste üle ainult riigi asutuste abiga siis
parem planeeri kella 9.00 keelutundi".
Mitte üheski riigis eelnevalt polnud riigipea saavutanud sellist ülekaalukat populaarsust nagu Hitler
Saksamaal. Tema soosingu protsent oli 70 % võrreldes tavalise 50-51% ga.
Hitler kordas tihti - „Ma ei ole diktaator ja kunagi ei saa selliseks. Demokraatia printsiipe hakkab
Natsionaal Sotsialism kõrvale kaldumatult järgima".
Autoritaarsus ei tähenda türanniat. Türann on selline kes saabub võimule ja hoiab sellest kinni
rahva tahte vastaselt. Demokraat saab võimule hääletustega. Kas see fakt meeldib kellelegi või
mitte see on ise asi aga fakt jääb selliseks - Hitler tuli võimule ja püsis võimul tänu laiade masside
tugevale toetusele kogu oma valitsemise ajal. Peale esialgset pääsu Kantsleri toolile tema
populaarsus ainult kasvas. Seda on sunnitud isegi mainima tugevalt Hitleri vastased ajaloolased
nagu Joachim Fest kes kirjutas;
Hitlerit ei huvitanud kunagi lihtsa türannia kehtestamine. Lihtne võimuiha ei seleta tema isikut ega
energiat - te lihtsalt ei olnud sündinud türanniks. Tal oli missioon kaitsta Euroopat ja Aaria rassi...
Ta tunnetas lausa vaistlikult rahvast ja tema reaktsioone ning jälgis ja järgis neid kannatamatusega.
Need read ei olnud kirjutatud Dr.Goebbelsi poolt aga Hitleri ja valitsuse tugeva kriitiku poolt - J.
Fest, Hitler, New York: 1974, lk 417.
28 veebruariks 1933 oli Hitler end vabastanud poliitilisest ballastist millega teda oli varustanud
Hindendburg. Riigipäevahoone põleng eelmisel õhtul pani Presidenti alla kirjutama eriolukorra
seadust „For The Protection of the People and the State" (Riigi ja Rahva kaitseks) mis tunduvalt
suurendas valitsuse volitusi.
Vaatamata sellele otsis Hitler midagi muud kui ainult vana mehe mokaotsast antud lubadusi. Ta
soovis seadusandlikku võimu mida saab anda ainult kõrgem rahvavõimu organ - Riigikogu ehk
Reichtag. Hitler valmistas seda ette oskuslikult ja peene poliitiku vaistuga mida keegi temalt ei
oodanud. „Ta omas poliitilise rütmi tunnetust ja intelligentsust oma eesmärkide saavutamisel" -
kirjutas juba eelpool mainitud ajaloolane Fest.
Esialgu töötles Hitler hoolikalt von Hindenburgi kes Esimese Maailmasõja veterani ja Feldmarssalina
oli väga kinni traditsioonides. Lähtuvalt sellest organiseeris Hitler ürituse pea ainult Hindenburgi
pärast Potsdamis 21 märtsil 1933 aastal sealse garnisoni kirikus. Potsdamis toimus propaganda
ürituste kõrgeim pilotaas ja seda just paar päeva varem kui Riigipäev oli kokku kutsutud.
(Saksa Riigipäeva juhtis President Hindenburg)
Hindenburg oli teeninud armees üle poole sajandi. Et ühendada vana ohvitser oma kaasvõitlejatega
organiseeris Hitler pea kõik tema endised võitluskaaslased üle terve riigi kohale paraadil
osalemiseks.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:08
Postitus: #7
 
Saabusid Prantsuse-Preisi sõja veteranid (1870-71: 62a tagasi), Austria - Saksa sõja veteranid
(1866) ja isegi Saksa - Taani sõjast aastast 1864. Sellise kontingendi saabumine sellise vana
veterani kohta nagu Hindenburg oli pea võimatu midagi paremat välja mõelda.
Mängides alandlikku ja ametlikku kandes lihtsat ülikonda kummardas Hitler sügavalt vana sõduri
ees väljendades oma austust. Hitler organiseeris kirikusse ka viimase Keisri Wilhelm II trooni
millest Hindenburg väljudes möödus ja ka saluteeris oma marssali kepiga justkui oleks Keiser veel
kohal.
Hitler juhatas Hindenburgi ka alkoovidesse kus olid Keiser Wilhelm I ja Frederick Suure põrmud -
vana feldmarssal mattus pisaratesse.
Sellel päeval, 21.03 1933 Potsdamis sai vanaldane President meeleliigutuse osaliseks mis meenutas
talle Saksamaa ja Preisi suuri aegu ning kuulsusrikast minevikku ja ka tema enda pikka ning
kuulsusrikast minevikku. Hitler oli esimene Kantsler alates 1919 kes oli võtnud vaevaks midagi
sellist korraldada ja see liigutas Presidenti hingepõhjani.
Kõigest kuu aega varem oli Hindenburg käskinud ministritel Papen, Hugenberg ja Neurath ning ka
teistel konservatiivsetel ministritel „grillida teda seni kuni ta jookseb" - see oli nüüdseks möödanik.
Hitler oli võitnud Hindenburgi oma poole üle. Ja seda minimaalsete vahenditega.
(Peab mainima, et ka Hitler oli teeninud Hindenburgi alluvuses Esimeses Maailmasõjas)
Poolteist aastat hiljem oma surivoodil - olles juba suhtelises deliiriumis adresseeris Hindenburg
Hitlerit kui „Teie Majesteet" justkui vaadates tagasi keisrite aegadele.
Sama tseremoonia andis Hitlerile toetuse riigi paljude monarhistide ja paljude veteranide hulgas.
Erinevatel põhjustel kuid toetus sellegi poolest. Kuid Hitleri etteaste oli kalkuleeritud ning mingeid
illusioone ta monarhistidele looma ei hakanud.
„Puudub vajadus olemasolevate institutsioonide likvideerimiseks kui pole eelnevalt midagi paremat
välja pakkuda" - Hitler.
Talle olid endiselt veel vajalikud Papen ja teised endised poliitilised troglodüüdid. Ta hoidis neid
enda kõrval ja defileeris koos nendega linnas ringi mis oli ehitud uute natsi lippudega ja ka Teise
Riigi puna-must-valgete lippudega. Orkestrid mängisid marsse ja rahvas pidutses - veteranid said
medaleid ja uhkustasid nendega linnas ringi rinnad kummis. See kõik oli vajalik igatsorti
aristokraatide ja nii pärilike kui ka monetaarsete rahustamiseks - justkui öeldes - kõik on korras
Saksa riik püsib ja suuri muutusi ei tule.
Kuid see oli Saksa Armee ehk Reichswehr mida Hitler hakkas suure innuga „kosima". 1933 aastal
oli kõige suurem vajadus armee lojaalsuse pärast. Kindralid olid tolereerinud tema tõusu võimule.
Kaprali tõus nende ülemuseks ajas vanad monoklitega uhkusekotid puhevile ja mõned ärksamad
otsisid omapoolset kontrolli poliitilise masinavärgi üle.
Nendega ju ei olnud konsulteeritud kui Hitler määrati Kantsleriks ! Hindenburg oli isegi saatnud
kindral von Hammerstein-Equordi kes tuli tooma kindralstaabi kirja milles väljendati rahuolematust
Hitleri vastu. Vahepealsed nädalad oli kostnud sealt aga palju suminat.
Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta parteid plaanid tuleviku suhtes asus
Hitler tegutsema. Potsdamis paigutati armee üksused esiletükkivatesse kohtadesse, ning mitmel
puhul moodustasid nad ühise rivi SA rühmadega justkui sümboliseerides Saksamaa kahe jõu
ühtsust ja taastatud harmooniat.
Mis aga puutus kindralitesse siis nende mantlitel särasid samuti tähed nad marssisid oma vana
ülemjuhataja järel, NEILE hüüti HEIL ning nad tundsid ennast kui püünel nautides mineviku sõjalise
kuulsuse varje ja seda kõike tänu ühele pisikesele kapralile - ning neile tundus, et ehk polegi asi nii
lootusetu.
Endine kapral aga istus tasakesi nurgas ja lasi militaristidel särada. Tema eesmärk - vaherahu oli
saavutatud.
Rahvaga otsese ühenduse pidamiseks olid Hitler ja Goebbels kiiresti ja vaikselt võtnud oma kontrolli
alla Saksamaa raadio. Meedia millest neid kaua oli eemale hoitud. Samuti olid nende vastased selle
meedia praktiliselt unustanud. Paari nädala jooksul tegi Hitler raadiost parima info ja propaganda
vahendi. Kõik tema võimsad kõned kandusid riigi igasse nurka.
Samuti kasutati raadiot viimaks rahva sekka Potsdami etendust. Goebbels pani oma mikrofonid
ülesse igale poole kuhu võimalik. Mikrofonid olid igal pool - Hindenburgi ees ja taga, kirkus,
paraadidel, katustel - kus reporterid riskisid otseselt kaelamurdmisega, et viia massidesse selle
päeva sõnumit. Üheks selliseks reporteriks oli noor Riigipäeva töötaja Baldur von Schirach kes
1946a seisis juba aga Nürnbergis tribunali palge ees.
Kogu Saksamaa oli oma raadiote ees - kuulates iga sõna, iga fraasi, igat meloodiat justkui viibides
ise kohal ja saades osa sellest suurest vaatemängust. Kuulajaid said osa igast Hindenburgi
liigutusest ja samuti kõikide teiste paraadil osalejate omadest.
Viimaste aastate tumedatel päevadel oli vana sõdalane Hindenburg sümboliseerinud traditsioone ja
jätkuvust. Nüüd tänu Hitleri osavale planeerimisele ilmestas ja kujutas vana sõdur rahva
uuestisündi ja uhkust. Räägib ajaloolane Fest - „leppimise pidu uhkelt esindatud... See päev
Potsdamis oli tõeliseks pöördepunktiks... Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt kes
olid Hitlerit eelnevalt mitte usaldanud ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma
seisukohta..."
(J. Fest, Hitler, New York: 1974, p. 405.)
Potsdam oli suureks teatrilavaks kus kõigil oli mängida oma roll. Isegi puuduvatel poliitilistel
vastastel spektri vasakult otsast.
Justkui liimituna oma raadiote ette kogu Saksa rahvas kuulas ja jälgis mis toimus. Järgmisel päeval
kirjutasid Berliini ajalehed - „Justnagu suur torm oleks puhkenud - samamoodi puhus natsionalismi
puhang eile üle kogu Saksamaa".
„Omapärane kooslus taktikalisest mõtlemisest ja visionäärist" - kirjutas ajaloolane Felt. Sest Hitler
oli mänginud vanade ohvitseridega ja muude tähtsate isikutega kui tinasõduritega kelledel jäigi
arusaamtuks mis oli tegelikult toiminud. Kuid sellel päeval oli Hitleril muudki plaanis kui ainult vana
kaardiväe usalduse võitmine.
Et kergendada oma reformide elluviimist vajas Hitler Riigipäevas dokumendi ratifitseerimist mis
oleks talle andnud diktaatorlikud õigused. Sellise tulemuse saavutamiseks pidi Riigipäev seiskama
riigi konstitutsiooni ja sellega pidi olema nõus vähemalt 2/3 saadikutest.
Hitleri partei sai 177 300 000 häälega Riigipäevas 288 kohta. Tema lähim liitlane Hugenbergi
Saksa Rahvuslik Rahvapartei sai 4 750 000 häält ja 52 kohta Parlamendis - seega oli koalitsioonil
kokku 340 häält.
Kui välja jätta 81 tühja kohta mis kuulusid kommunistidele siis omas opositsioon 226 kohta. - 120
Sotsiaal Demokraadid , 92 Katoliiklased Kesk ja 14 „teised". Kuigi Hitleril oli liht enamus vajas ta
ikkagi veel 36 lisa häält.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:09
Postitus: #8
 
Esmapilgul tundus see täiesti võimatu. Kumbki fraktsioon ei olnud nõus taanduma. Katoliiklased
olid lausa ju keeldunud matmast neid Hitleri kaasvõitlejaid kes olid tapetud kommunistide poolt
(tollal olid poliitilised võitlused ikkagi võitlused mitte sõnamula).
Hitler koos Göringuga võttis sihikule Katoliiklased. Partei liider monsignore Kaas kes pidas poliitilist
võitlust paremaks kui hingede eest hoolitsemist sai mitmeid lubadusi kiriku ja riigi suhte
parandamiseks järgmisel suvel - neid lubadusi muideks Hitler ka pidas. Ja oligi kõik - kui
kuluaarides liikus jutt hingekarjaste alla andmisest siis mitmed pisemad fraktsioonid kukkusid
Hitlerile sülle juba iseenesest.
Hääletamisel sai Hitler suhte 441:94. Ta mitte ei võitnud enda poole 2/3 aga lausa 82,44%
Riigipäevast. Vastuvõetud Enabling Act andis Hitlerile praktiliselt piiramatud volitused järgmiseks
neljaks aastaks nii seadusandliku võimu kui ka täitevvõimuosas.
Tema esimese seaduse „Law for the Allevation of the Misery of the People and the Nation" (Seadus
Rahva ja Riigi olukorra kergendamiseks) 5 paragrahvi olid lihtsad;
*1- Valitsus võib anda seadusi Konstitutsiooni protsessi väliselt.
*2- Valitsus võib anda seadusi mis ei ole kooskõlas Konstitutsiooniga. Tingimusel, et nad ei muuda
Riigikogu, Reichrati ja Presidendi institutsiooni.
*3- Valitsuse poolt välja antud seadused valmistab ette Kantsler ja nad avaldatakse Riigi Teatajas
(Official Journal).Kui teisiti ei ole määratud jõustuvad seadused järgmisel päeval.
*4- Lepingud kolmandate riikidega ei vaja kooskõlastamist Riigipäevas.
*5- See seadus hakkab kehtima järgmisest päevast ja muutub kehtetuks kui käesolev valitsus
lahkub või vahetatakse välja.
Berlin, March 24, 1933
Von Hindenburg, Hitler, Frick, von Neurath, Krosigk
Lühidalt kokkuvõtteks - parlamentaarne demokraatia kasutatud konstitutsioonilisi vahendeid oli
loonud autoritaarse rahvusliku riigi. Järgmiseks oli vaja leida lahendused võitlevate pisiriikide ja
muude administratiiv üksuste ohjeldamiseks ja Reichi külge liitmiseks. Kuigi nad olid vahel ka koos
tööd teinud ei olnud neil mingeid ambitsioone ja vahest olid nad lihtsalt suured nullid kellel puudus
tahe ja võimalus oma üksuse kontrollimiseks. Ainuke asi mida nad olid viimase 14 a jooksul
saavutanud oli vastu võidelnud keskvalitsuse pea igale stabiliseerimise katsele.
On mõeldamatu, et tugev valitsus mille Hitler oli just loonud saaks efektiivselt funktsioneerida
sellise pagasiga. Isegi rahva hulgas oli kostnud aastaid hääli mõned sellised „valitsused" kinni sest
lõpuks olid inimesed need kes maksid kinni nende nägelemise ja raiskamise.
„Fakt oli, et saksa rahvas oli tüdinenud sellisest väiklasest poliitilisest nägelemisest kus iga teine
pisikene küla ja linna ähvardas lahku lüüa kui neile midagi ei meeldinud. Sakslased olid juba
pikemat aega avaldanud lootust luua suur ja tugev Saksa Riik" kirjutab Prantsuse ajaloolane
Benoist-Mechinoma raamatus Historie de L'Armee Allemande, osa3 lk117.
Kuigi see tundus kerge ja soovitud ülesanne oli see siiski raske kuna oleks teinud „sinise silma"
paljudele kohalikele huvidele ja isikutele. Keegi kes on olnud aastaid riigi(omavalitsuse) piruka
juures ei soovi kergelt loobuda austusest prestiižist ja millest veel kõik lihtsalt, et nii on rahvale
parem. Vaatamata Hitleri soovile likvideerida sellised pisikesed riigikesed ei olnud Hitler huvitatud
kohalike omapärade „ületriikimisest" vaid oli isegi tugevalt nende poolt ja väljendas ka seda
korduvalt, et rahvas on tugev isegi siis kui säilivad erinevad traditsioonid ning omapärad riigi
erinevates piirkondades.
Ajavahemikul 1871 kuni 1933 mitmed Saksa valitsused ja isegi Bismarck ei olnud suutnud selliseid
pisikesi rivaalitsemisi ohjata. Isegi Teise Riigi ja Weimari Wabariigi juhtkond ei olnud suuteline
midagi ette võtma.
Hitler määras oma esimeseks märklauaks Bavaaria. Teda aitas ka Bavaaria ministrite järjekordne
plaan teha Bavaariast riik riigis endise Prints Ruprechti juhtimisel. Enne kui keegi arugi oli saanud
määras Hitler uueks valitsejaks oma usaldusisiku von Eppi kes annuleeris kõik kohalikud
korraldused ja vallandas kõik mitte vajalikud isikud. Ülejäänud riigikesed kukkusid kokku kui
kaardimajakesed ja allusid ilma igasuguse edasise nurinata Berliinile ning lasid laiali kõik kohalikud
esindused.
Kõige keerulisem ja raskem oli hakkama saada Preisi riigiga. Peale oma määramist Kantsleriks
õnnestus Hitleril vaevalt sokutada Göring sinna siseministriks. Kasutades infot mida Göring hankis
Hitler sisuliselt dikteeris von Papenile tema lahkumisavalduse ja teatas President Hindenburgile
lühidalt - „Seoses von Papeni lahkumispalvega määran ma ennast Preisi Ringkonna valitsejaks".
Asjaosaliste kirjavahetus millega on võimalik tutvuda arhiivides on poliitiliste ütlemata jätmiste ja
möödarääkimiste musternäidised. Kõik ülejäänud osad langesid sama skeemi alusel. Hitler sokutas
oma inimese juhtkonda kes jõudis kiiresti tippu ja seejärel andis oma volitused üle Kantslerile
jäädes ise kohalikuks kuberneriks.
Pea täpselt aasta sellest hetkest kui Hitler sai Kantsleriks võttis Riigikogu vastu „Riigi Ühendamise
Akti" mis võttis elegantselt kokku senini tehtud töö;
1. Regionaalsete osade iseseisvus on tühistatud
2. Regionaalsete osade suveräänsed õigused lähevad üle Reichi valitsusele.
3. Kuberner allub Reichi Siseministrile.
4. Reichi Siseminister annab välja vajalikud seadused.
5. Reichi valitsus võib muuta Regionaalsete osade konstitutsiooni.
6. See seadus hakkab kehtima avaldamise päevast.
Berliin, Jaanuar 30, 1934
Von Hindenburg, Hitler, Frick
Isegi „Raudne Kantsler" Bismarck poleks julgenud unistada sellistest sammudest aga tundus, et aeg
oli küps. Ja kogu see protsess saavutati praktiliselt täielikult demokraatlike vahenditega.
Peale 1945 aastat pakkusid paljud, et sakslased kaotasid kõik kollektiivselt oma pea - kuid
muudatusi tagasi pole ka tehtud. Vaatamata põhjustele isegi Hitleri mitte sõber ajaloolane Fest oli
sunnitud mainima, et see Hitleri liigutus oli ainult positiivne nähtus Saksa riigile ja rahvale.
Peale seda jäid veel poliitilised parteid. Igavesti rivaalitsevad ning ainult enda huvide eest väljas
olevad - mida tegi Hitler nendega ? Seda vaatamegi järgmises peatükis.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:10
Postitus: #9
 
III Parteide likvideerimine.
Ühel ilusal Märtsikuu päeval seisis Hitler saadikute ees kes olid just asumas hääletama, et anda
oma volitused üle talle ning lausus järgmise fraasi - „Need olete Teie, Riigipäeva saadikud, kes
peavad valima sõja ja rahu vahel."
Kuid kuidas oleksid nad olnud valmis võitlema kui nad olid juba võitlusest loobunud ?
Sel hetkel ei olnud Hitler enam valmis lubama ka viimasel vastasel ehk Sotsiaal Demokraatlikul
Parteil kes moodustasid vaid 17,55 % Riigipäevast kes veel ei tunnistanud tema võimu saamast
märtri staatust kui viimased kes püüdsid talle vastu hakata.
„Te räägite tagakiusamisest ?" mürises Hitleri hääl kui ta vastas Sotside liidrile kõnele - „ Ma arvan,
et on ainult mõned meist siin NSDP liikmetest kes ei oleks pidanud kannatama TEIE partei poolset
tagakiusamist ja vangis istumist kui teie olite võimul. Tundub, et Te unustate, et need olid Sotside
valitsuses mis kiskusid maha meie särgid kuna teile ei meeldinud pruun värv ! Kuid meie oleme üle
saanud sellisest pisiasjast. Aastaid keelati meil rääkimast, meie väljaandeid suleti ja meie
koosolekuid aeti laiali, mind sunniti vaikima pannes mind vanglasse. Ja nüüd te väidati, et kriitika ei
ole oluline ?"
„Sellest hetkest edasi meie Natsionaal Sotsialistid aitame leida Saksa töölisel tema õige paiga
ühiskonnas. Meist saab nende kaitsja. Teie kulla džentelmenid ei ole enam vaja. Ärge meelitage
meid oma vana kapitalistliku maailmaga sest meie ehitame uue maailma. Teie mõtlete, et teie täht
lööb veel kord särama ? Mõtelge uuesti - Saksamaa tõuseb tuhast ja teie langete unustusse kuna
need kes ei suuda juhtida rahvast kaovad ja ei tule enam tagasi..."
Ja Hitler lõi viimase naela nende kirstu „... me ei vaja teie hääli - hoidke need endale..."
(Fraasid raamatust: J.Feist, Hitler, New York: 1974 lk 408)
Poole aasta jooksul oli Hitler viinud ilma vägivalla ja repressioonideta praktiliselt kõik parteid
Saksamaal seisukorda kus neil puudus mingigi arvestatav toetus rahva hulgas. Kõik need parteid
kes olid lubanud Saksa riigile õitsengut ja tema rahvale turvalist tulevikku ning olid oma lubadused
unustanud ning viinud Saksamaa peaaegu täielikku kokku kukkumise äärele.
Parteide süsteem oli ennast Weimari Vabariigi päevil diskrediteerinud täielikult. Ta püsis ainult
inertsist ja sellest, et keegi ei pakkunud asemele midagi paremat. Peale Hitleri võimule tulekut kui
rahvas nägi tema panust mille tulemusena olukord hakkas paranema lahkusid inimesed pea kõigist
parteidest ning praktiliselt ignoreerisid nende igasugust esinemise püüdu. Mõned neist olid veel
suutnud koguda hääli 1932 aasta valimistel aga 1933 aastal nende valijaskond hääbus kiiresti.
Kõik mis oli Saksamaal halvasti - üle 6 miljoni töötu, nälg, riigi bankrott, moraalne degradeerumine
võis julgelt panna nende arvele. Kõik see aastate pikkune virisemine teineteise kallal ja riigi maha
müümine tasus end nüüd kätte. Nüüd kui Hitler oli näidanud ennast tugeva liidrina ja isikune kelle
oli lisaks soovile midagi muuta ka poliitiline julgus koondus Saksa rahvas tema selja taha. Nagu
Joachim Fest kirjeldas olukorda, et „parteid olid kui ämblikud kes püüdsid oma võrku püüda
kotkast."
Hitleri miljonid järgijad olid leidnud töömehe jõu ja oskasid seda äratada. Ärganuna aga said need
inimesed aru, et endine poliitiline süsteem ei ole võimeline midagi tegema nende heaks ega ole ka
eriti soovinud seda teha.
Esimesena lagunes Sotsiaal Demokraatlik Partei. Ta küll vingerdas ja vingus kuid andis alla.
SDP oli 23 märtsil suutnud veel näidata hääletades Hi9tleri reformide vastu, mida nad hiljem peale
1945 aastat laialt reklaamisid, kuid 2 kuud hiljem ehk 17 mail hääletasid nad juba pea täies
koosseisus Hitleri poolt tema välispoliitika küsimustes. Isegi SDP saadikud läksid lausa gruppidena
igal Riigipäeva istungil üle Hitleri „leeri". Istudes oma saadiku pingil kommenteeris seda sebimist
Göring järgmiste sõnadega - „Kui Isamaa nõuab siis on sakslased ikka temaga".
See oli päev millal isegi SDP liidrid otsustasid hääletada Hitleri poolt ning sealt maalt ka kogu
parteile veel vähegi ustavad liikmed ei tundnud enam mingit piirangut hääletada nagu nad ise
soovisid.
Neli nädalat hiljem likvideerus partei ja mitte keegi ei tundud temast puudust nagu oleks 3 tähte
SDP tähendanud hoopis RIP ehk Rest in Peace - puhka rahus.
Peale üksikute vasakpoolsete saadikute kes lahkusid Saksamaalt ja hädaldasid seal neile
osakssaanud kurba saatust oli Hitleri poliitiline võit täielik. Ta oli kõik parteid kas meelitanud oma
leeri või võtnud üle nende liikmeskonna ja need likvideerusid ise. Väga paljud endised vastased aga
töötasid hiljem väga edukalt riigiparaadis Saksmaa hüvanguks. Mitte ühtegi endist parteitegelast ei
represseeritud vaid neile anti kopsakas riigipension ja nad jalutasid rahulikult ringi ning töötasid
riigi ja rahva hüvanguks.
Endine metsaraidur Gustav Noske kellest sai Kaitseminister Weimari Wabariigis teatas 1944 aastal,
et kuigi Saksamaa kapituleerub jääb enamik sakslastest siiski ustavaks surmani Hitleri kuna too oli
toonud muudatused saksa töö inimese ellu mida enne teda polnud ükski valitseja suutnud.
Kui sotsidega oli ühel pool siis oli järg käes ligi 30-nel väikeparteil mis oli moodustatud segastel
asjaoludel ja ilma mingi otsese ideeta, silmas pidades vaid partei kokkuklopsija ambitsioone. Kuna
Riigikogus neile enam ruumi polnud siis nad haihtusid ise jätmata endast mingit jälge.
Parempoolsed parteid mis olid veel säilitanud osalisegi tunnustuse kadusid samuti. Liikmed lihtsalt
tõid oma lahkumisvaldused ja parteid suhteliselt väike toetajaskond sulas kui lumi päikesekäes.
Saksa Rahvuslik Rahvapartei andis esimesena sisse laialisaatmise paberid, mõned päevad hiljem 28
juunil tegi seda ka Riigipartei. Bavaaria Rahvapartei ja Saksa Rahva Partei tegid samasuguse
sammu kui likvideerisid ennast 4 juulil.
Kõige keerulisem juhtum oli aga Alfred Hugenberg meediatitaan kes oli ka minister Hitleri kabinetis.
Hitleri tugev vastane kes oli vandunud, et võitleb „selle tõusiku vastu kaua suudab". Viibides
Londonis konverentsil 1933 aasta juunis tegi ta aga avalduse milleks ta ei olnud saanud mingit
volitust ei Hitlerilt ega ka Riigipäevalt nagu sooviks Saksamaa tagasi oma kolooniaid mis oli
kaotatud 1 MS päevil. Saades isa ka aru millise diplomaatilise vea ta tegi siis saabudes tagasi andis
ta ise sisse avalduse oma errumineku suhtes.
See erruminek oli kasulik Hitlerile kuna esiteks vabanes ta tülinorijast ning inimesest kelle
ainukesed huvid olid tema meedia impeeriumi laiendamine ning teiseks näitas see kahtlevale
välismaailmale, et Saksmaa ei kavatse hakata tagasi nõutama oma endiseid kolooniaid lõpetades
sellega mitmed järelpärimised välisriikidest antud teemal. Hugenberg aga kaotas viimasegi toetuse
mis tal veel oli jäänud Hindenburgi juures.
Viimaseks minejaks oli aga kiriklik Keskpartei. Olles toetanud Hitlerit tema erakorraliste volituste
hääletamisel andis ta nagu mõista oma liikmetele, et edasine partei eksistents on suhteliselt
mõttetu.
Pealegi olid just lõppenud Hitleri läbirääkimised Vatikaniga kes veendus, et Hitleril pole mingit
plaani astuda laias laastus Vatikani varvastele seni kuni Vatikan austab Saksamaa iseseisvust. Kuna
seda kohtumist reklaamiti meedias laialt siis ei pidanud Hitler ka tulevikus muretsema keskmise
katoliiklase lojaalsuse pärast. Partei liider Piiskop Kaas teatasid oma poliitilisest neutraalsusest ja
partei kokku kukkumisest 5 juulil 1933.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:10
Postitus: #10
 
Nagu üks kaasaegne poliitiline vaatleja märkis - „inimesed unustasid kõik kokku kukkunud parteid
väga kiiresti". Kommenteerides kogu poliitilise süsteemi kokkukukkumist mis oli üleval hoidnud
Weimari Vabariiki lausus Joachim Fest järgmised sõnad - „ Weimari Vabariigi ainukeseks jõuliseks
liigutuseks oli see kui kiiresti ja jõuliselt kukkus kokku see poliitiline süsteem" ( tsitaat Feist, Hitler
lk415)
Poliitiliste parteide kokku kukkumine võttis aega vähem kui pool aastat ja jättis Hitleri poliitilise
resümee praktiliselt puhtaks. Hitleril õnnestus võita oma leeri, või siis vähemalt viia neutraalsele
seisukohale, kõik oma poliitilised vastased kes olid tema võimule tulles vandunud talle tuld ja tõrva.
Kõige rohkem aga oli sellise kiiruse üle üllatunud Hitler ise. „Uskumatu, et see toimus nii kiirelöt ja
kergelt" märkis ta oma kõnes juuli lõpus 1933. (J.Fest, Hitler, lk 415).

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:12
Postitus: #11
 
III Ametiühingute liitmine
Peale parteide kokkukukkumist oli jäänud Saksamaale peale Hitleri partei ainukeseks poliitiliseks
jõuks Marksistlikud ametiühingud. Kuigi nominaalselt ainult majanduslik faktor oli neil käed sees ka
poliitikas. Ametühingud varustasid kommunistlikku liikumist kaklejatega ja sotsialistlikke parteisid
valijatega.
Viimased viisteist aastat olid nad olnud pidev ja fanaatiline grupp mis provotseeris rahutusi
tänavatel ja nende nõudmised aina kasvasid. Ametiühingud finantseerisid heldelt vasakpoolseid
parteisid pakkudes pea enamuse materiaalsetest vahenditest elades ise peost suhu. Kogu see raha
saadi miljonitelt ametiühingu liikmetelt kelledest enamus isegi ei teadnud summade tegelikku sihti.
Ja veel kord, nagu paljude muude parteide ja gruppide ning isegi Weimari riigi puhul olid ka
ametiühingute lihtliikmed kaotanud igasuguse lootuse, et ka nende kasuks midagi tegelikku
tehtaks. Töötajad nälgisid. Sajad ja tuhanded funktsionäärid aga istusid niisama, ise elades
maksudest, kuid töötajate heaks ei olnud nad suutelised midagi tegema.
Ametiühingute liidritel ei olnud mingeid kriisiplaane, nad ei pakkunud mingeid lahendusi ei töötajate
abistamiseks ega riigi abistamiseks, et tekitada uusi töökohti. Samuti ei tundunud neil ka olema
mingit tahtmist midagi muuta paremuse poole.
Samuti ignoreerisid nad välisfirmade ja pankade poolt teostatavat Saksamaa tööstuse ja
panganduse otsest röövimist, mis oli paika pandud Versaillesi rahulepinguga. See ei olnud ka ime -
olid ju sotsialistlikud liikumised ise hääletanud selle „rahulepingu" ratifitseerimise poolt 1919 aastal.
Ainukesed muudatused Versaillesi lepingusse viidi sisse konservatiivse poliitiku, tollase välisministri
Gustav Stresemanni poolt. Vaatamata teiste Weimari Vabariigi poliitikute ja parteide poolse toe
absoluutsele puudumisel oli ta suuteline kergendama mõnede punktide osas Saksamaa majanduse
saatust. Kuid see oli liiga vähe, et hoida eemale liitlaste ahneid küüniseid Saksamaa rikkustest.
Aastatel 1930-32 Saksamaa rahvas ja töölised olid näinud kuidas katastroof kasvas. Töötute armee
kasvas miljonini, siis kahe miljonini ja lõpuks kuni kuue miljonini 1932 aasta lõpuks. Samal ajal
töötute abirahad aga kuivasid kokku kuni lakkasid lõpuks hoopis. Kõikjal oli häda ja viletsus -
näljast kondised ja punnis kõhtudega lapsed ja naised, kerjused pikkades vaikivates ridades pea iga
tänava ääres ja iga tehase läheduses.
Vasakpoolsete liidrite tahtmatus või suutmatus, rääkimata nende ükskõiksusest teha midagigi
Saksamaa rahva ja riigi hüvanguks oli viinud Saksamaa inimesed letargilisse seisundisse. Mida
olekski suutnud sellised „liidrid" teha oma tühjade peade kuid samas suhteliselt täis taskutega ?
Juba ammu enne valimisvõitu 30 jaanuaril 1933 olid tuhanded proletaarlased ühinenud Natsionaal
Sotsialistliku liikumisega. Paljud liitusid kuna ka Hitler oli lihtne inimene ja see imponeeris neile.
Kuid peamiseks põhjuseks loetakse, et Hitleril olid konkreetsed plaanid tööpuuduse likvideerimiseks
ja mitte ainult aga, et kaotada selline nähtus üldse Saksamaalt ning tõsta tööline nimetu mutrikese
seisusest tööandja võrdväärseks partneriks. Hitler soovis kaotada selged klassivahed ja peamine
klassivõitluse mis oli toonud nii palju häda Saksmalle ja tema töölistele. Need samad klassid mille
üle olid olnud uhked vasakpoolsed kuid mida nad olid ignoreerinud.
Jaanuaris 1933 olid Hitleri jõud pea enamikus endised, vasakpoolsetes tänavakaklustes karastunud,
tihti veel tema enda vastu, kuid riigi poolt maha kantud proletaarlased.
Samal ajal kui Hitleri liikumise rivid täienesid siis Marksistlike liikumiste rivid kahanesid.
Ümmarguselt 13 miljonist hääletajast kes valisid sotsialiste oli kuni 5 miljonit ametiühingute
liikmed. Ükskõiksus ja pettumus liikumises oli viinud selleni, et rõhuv enamus ei maksnud enam ka
liikmemakse, paljudel puudusid selleks ka vahendid. Liikumiste juhid ise kergelt ideeliselt löödud
hakkasid juba imestama, et äkki need desertöörid olid need kes said asjast õieti aru - varsti see
aga selgus ka neile, ning imestamine asendus arusaamisega.
Veel enne kui Hitler sai Riigipäevas omale laiad volitused oli üks Saksamaa suurimaid ametiühinguid
ADGB asunud toetama tema poliitikat ja liikumist. Ajaloolane Joachim Fest kirjutas „20 märtsil
ADGB ametiühingu keskkomitee võttis vastu resolutsiooni milles tunnistas Hitleri poliitikat ja
väljendas ametlikku toetust" (ibid, lk413)
Seejärel astus Hitler julge sammu. Kogu Weimari Vabariigi ajal olid ametiühingud soovinud saada 1.
Maid kui töörahva püha, kuid millega kunagi ei nõustutud. Hitler selle soovis ka täitis - veelgi
enam, Ta kuulutas 1.mai ametlikuks riigipühaks. Hitler tavaliselt kunagi ei jätnud juhust
kasutamata, eriti mis puutus selliseid pealtnäha tühiseid kui emotsionaalseid nõudmisi.
Täpselt nagu Sotsialistlik Partei oli teinud kanna pöörde, hääletades Riigipäevas 23 märtsil Hitleri
vastu ja juba 17 mail Hitleri poolt, nii ka tegid Ametiühingud kanna pöörde ainult mõne nädala
jooksul. Hitleri vastalisus ja ignoreerimine muutus pea täielikuks toetuseks. Ühe suleliigutusega oli
Hitler täitnud nende soovi mis oli jäänud ignoreerituks kõikide Weimari Vabariigi valitsuste poolt.
Hitler teatas, et kuna 1 mai on riigipüha siis tema juhtimisel korraldatakse Berliinis Tempelhofi
lennuväljal suur vabaõhuüritus mis on pühendatud austusele töö vastu. Olles ettevalmistamata
asjade sellisele käigule liitusid ametiühingud siiski selle väljakutsega saades aru, et tegemist on
aegade suurima massiüritusega ning soovides ka oma nimed sellega siduda. Seoses sellega
kutsusid nad kõiki oma liikmeid , kes neil veel ametlikult alles olid, liituma Esimese Mai üritustega
milledest suurim oli Berliinis.
Ka mina osalesin selle miitingul 1 mail 1933 aastal. Juba kell 09.00 hommikul liikusid kolonnide viisi
töölisi ja noori, Hitleri pooldajaid ja mitte eriti pooldajaid, sirgetes ridades, pikkades kolonnides
marssisid nad Tempelhofi lennujaama suunas kuhu Hitler oli kutsunud KÕIKI sakslasi - jah just
nimelt kõiki sakslasi kuna seda üritust kanti üle raadiotega kõikjale Saksamaal.
Keskpäevaks olid kolonnid kõikide osalistega saabunud sellele suurele väljakule. Demonstrandid
järgisid hämmastavalt hästi korda. Väljakule saabudes võttis neid vastu kaetud lauad vorstide ja
õllega, et värskendada just marsilt saabujaid. Kõik seisid loomulikult ja seisid kõik need neliteist
tundi püsti.
Tohutu suur poodium seisis vastu taevast - ääristatuna hiigelsuurtes lippudega ja kolme korruselise
maja kõrgusena nagu laevaehituse platvorm. Päeva edenedes võtsid poodiumi ümber istet
tuhanded prominendid, kaasa arvatud diplomaatilise korpuse esindajad. Pealelõunaks oli
kogunenud sellele väljale kuni poolteist miljonit inimest esindades kõiki Saksamaa elanike kihte.
Sõdurid ja tsivilistid koos kuulasid fanfaaride poolt puhutavaid marsse. See oli läinud üle piiride ja
polnud enam lihtne poliitiline kogunemine vaid üritus kus kokkukuuluvus tunne liitis üheks kõik
sakslased nagu võrdsed võrdsete seas.
Õhtu saabudes kui pimenes saabus poodiumile Hitler. Üksik prožektor valgustas kõneleja poodiumit
ning oleks kui kõneleja seisaks tohutu laeva ninas. Tõrvikud mis olid valgustanud tohutut inimmerd
kustutati. Hitler seisis kui üksik inimene õhus inimeste kohal.
Pimeduses oleks grupp pahatahtlikke võinud kergelt saboteerida seda üritust. Tekitada mis tahes
ebasoovitavaid intsidente. Olid ju ligi kaks kolmandikku neist olnud natsionaalsotsialistide
vaenlased - kommunistid ja sotsialistid. Kuid mitte ükski käsi ei tõusnud, mitte ükski vastuhääl ei
kõlanud - rahvas hingas ühes rütmis.
Tseremoonia oleks õige sõna kujutamaks seda üritust või nagu maagiline rituaal. Hitleril ja
Gobbelsil ei olnud võrdseid organiseerimaks üritusi mis tõstsid rahva meeleolu ja mõjusid sügavale
hinge soppidesse. Üritus algas populaarsete paladega ning jätkus Wagneri hingeülendavate
hümnidega mis läksid sügavale saksa hinge ja vangistasid kuulajate meeled. Sakslastel on nõrkus
orkestri muusikale ning Wagneri looming on just kui saksa hinge peegeldus, tema sisemuse
kaemus, tema romantilisus ja sisemine jõud.
Sajad lipud ääristasid poodiumi - neid valgustasid alt poolt tuled mis näitas nagu hõljuksid nad
õhus. Nüüd seisis poodiumil Hitler. Vaatajaskonnale paistis tema nägu kindlasti pisikesena kuid
tema hääl kaikus hiiglaslikuna üle terve väljaku, üle sadade ruutmeetrite ulatuses inimeste peade
kohal.
Mõned oleks eelistanud natuke pehmemat häält - kuid polnud kahtlustki, et Hitler hääl mõjus just
sellisena sakslastele kõige paremini.
Sakslastel on olnud harva võimalus kuulata suuri oraatoreid. Kuulata hästi seotud ja hästi kõlava
sõna maagiat. Saksamaa senised oraatorid olid imetlenud rohkem ennast ja oma häält mitte
pannud rõhku sellele mida rääkida ja kuidas. Hitler kui oraator oli oma ajastu imelaps. Tal oli
omadus mida keskmisel kõnelejal puudus -maagilist jõudu mis voolas tema kõnest ja anda seda
edasi kuulajatele.
Justkui meedium, viibides nagu transis püüdis ta kinni masside meelolud ja mängis nendega. Tema
poolt kuulajatele projetseeritud jõud voogas läbi masside ja saabus temale tagasi ning andis talle
rohkem jõudu. See oli fenomen mida peab ise kogema.
Oraatorlus oli Hitleri suurim anne. See oli see jõud mis võitis tema poole pea kõik tema vastased.
Selline kõrgpingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile kes seda kuulasid.
Kui hurraa hüüded olid peale kõnet lõppenud siis olid saksa rahvast saanud Hitleri andunud
järgijad. Kümned tuhanded ja isegi miljonid töölised ja teised kes olid olnud enne Hitleri suhtes kas
ükskõiksed või isegi vaenulikud olid saanud oraatorluse elektrilöögi ning olid sellest päevast alates
tema ustavad järgijad just nagu SA löögirühmad kes olid sarnaseid kõne fenomene kogenud ka
varem.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:13
Postitus: #12
 
Suur inimmeri lahkus Tempelhofi lennuväljalt - poolteist miljonit inimest olid saabunud pea
täiusliku korra tingimustes ja samamoodi sealt ka lahkuti. Kõik meie välismaalased kes seda nägid
olid üllatunud ja vaimustunud sellisest enesedistsipliinist. 1mai paraad oli läinud kui kellavärk -
algusest lõpuni.
Mälestus sellest päevast ei kustu kunagi minu mälust - massid lahkusid linna kui üks mees, kui
inimene kellel on silme ees eesmärk ja tulevik. Mitte sakslased selles hulgas ei olnud mitte vähem
kaasahaaratud sellest maagilisest ühtekuuluvuse tundest. Justkui uus rahvus oleks tekkinud selle
päeval - uus ühtekuuluvuse tunne.
Oma memuaarides meenutas Prantsuse Suursaadik André Francois-Poncet seda niimoodi;
Välismaalased oraatori puldi juures kandsid seda sama jõudu endaga kaasa mida ka kõik lahkuvad
sakslased. See oli nagu ilus kevadine tunnetus milles oli uhkust, jõudu heasüdamlikkust ja teisi
emotsioone mis liigutavad inimest. Kogu ürituse muusika, lipud, ülesehitus meenutas festivali mis
kehastas uue rahvuse sündi, uue ühtekuuluvuse tunnet mis haaras kogu Reichi.
„See on meie soov, olla koos nagu vennad, võidelda koos nagu vennad, et tunnil kui seisame
silmitsi oma Loojaga saame ütelda talle järgimised sõnad - ,Vaata Jumal, me oleme muutunud.
Saksa rahvas pole enam häbitundev rahvas, rahvas kes jagunenud, arg ja kiuslik. EI JUMAL ! Saksa
rahvast on saanud tugev hingelt ja tahtejõult, me oleme tugevad ja oleme valmis igaks
ohverduseks. Jumal, me oleme ustavad Sulle. Õnnista meie võitlust!"
(André Francois-Poncet, Saadiku suveniirid Berliinist, lk 128)
Kes veel oleks suutnud sellist kõnet esitada ja sealjuures näida mitte naeruväärsena ? Mitte ükski
poliitik polnud senini rääkinud tööliste õigustest sellise usu ja veendumusega, pannud paika plaane
tema heaoluks ja tulevikuks.
Järgmisel päeval vasakpoolne „Union Journal" kirjutas sellest üritusest ja teatas, et kaks
kolmandikku olid töölised ning konstateeris lühidalt - „See oli Võidupäev".
Saanud tööliste otsese toetuse osaliseks said kõik aru, et tuhandete ametiühingute lokaalsed
kontorid olid ainult aja ja ressursside raiskamine kes pealegi polnud kogu oma eksisteerimise ajal
saavutanud midagi asjalikku tööliste heaks.
Mängides tundidega 1. Mai paraadi lõppemisel võttis Natsionaal Sotsialistlik liikumine ilma
mingisuguse vastuseisuta üle kõikide kohalike ja suuremate ametiühingute varad - majad, pangad
ja ka nende kontorid ning liikmeskonna. Marksistliku kaigaste loopimise ja viibutamise aeg oli läbi -
sellest päevast marssisid Saksa töölised ühte jalga riigiga ja Riik nendega, moodustati üks suur
Riiklik Ametiühing.
Kuigi ta oli saavutanud peaaegu kõik, et moodustada ühtne «rahvavalitsus" sai Hitler aru, et palju
on veel teha ja veel on teel takistusi. Nagu Moskva bolševistlikud valitsejad polnud taandunud oma
plaanidest vallutada Saksamaad mis oli neil 1920 aastal ebaõnnestunud tänu Poola Ratsaväe jõule.
Rahvuse taastamine nõuab ka muud kui paljaid lubadusi ja sõnu - see nõuab kindlaid tegusi.
Saades nüüd enda selja taha Saksa tööliste jõu ja usu oli Hitler valmis tegutsema.
Kuid kuidas lahendada lahendamatut - Kuidas saavutada see mis oli sundinud alla vanduma
valitsusi nii Saksamaal kui ka mujal ?
Mis oli Hitleril plaanis ? Kuidas lahendab ta palga küsimuse ? Aga töötunnid ? Vabaaeg? Elamu
probleemid ? Kuidas saavutada tööliste poolehoid ja austus ?
„Natsionaal Sotsialismil on oma tund ja oma missioon. Meie liikumine ei ole mööduv nähtus aga osa
ajaloost ja ajalooline faas" ütles Hitler.
Reaalse võimu instrumendid olid tal nüüd käes - autoritaarne riik, provintsid mis kuuletusid
keskvõimule kuid omasid siiski piisavalt vabadusi oma omapära, et olla ühtse riigi osad. Hitler oli
saanud üle rivaalitsevatest ja suutmatutest poliitilistest parteides ja nüüd oli tema käes ka töölised.
Jõud mis oli valmis ehitama uue Saksamaa, jõud mis ei olnud enam killustatud erinevate
organisatsioonide vahel see jõud ei olnud enam nagu hulk ojakesi mis otsisid oma teed mereni aga
suur ja võimas jõgi mis oli valmis rajama OMA sängi mereni - ning see kuuletus talle ja oli ustav
riigile.
Hitler oli endas kindel - ta oli kindel oma sihtmärgis. Tal ei olnud ei vajadust ega tundud soovi
kasutada füüsilist jõudu. Ta oli otsustanud võita enda leeri need miljonid sakslased kes kahtlesid
temas või olid isegi tema vaenlased. Saksamaa vallutamine oli nõudnud aastate pikkust
planeerimist. Käes oli aeg realiseerida oma plaanid mis muudaksid riiki ja ühiskonda. Need plaanid
olid midagi muud kui ainult muuta riigi asutuste struktuurid - nad sisaldasid ka kaugele ulatuvaid
sotsiaalseid muudatusi.
Hitler oli kord ennustanud - „Me võidame oma ridadesse ka need miljonid kes hetkel meid vihkavad
ja koos nendega me teostame Saksamaa elustamise.". Lõplikult suutis ta seda lubadust täita ja
võita oma pooldajate ridadesse pea kõik sakslased.
Ajaloolane Joachim Felt oli sunnitud tunnistama;
„Hitler oli liikunud kiiresti - muutudes demagoogist tunnustatud riigimeheks. Soov liitude tema
pooldajatega haaras ühe uusi ja uusi inimesi ja levis kui epideemia. Need aga kes ei soovinud seda
jäid nähtavasse vähemusse. Minevik oli surnud. Tulevik kuulus režiimile mis kogus jõudu ja inimesi
ning kelle ideed olid lihtsad, loogilised ja teostatavad."
Isegi tuntud vasakpoolne kirjutaja Kurt Tucholsky, kes tundis muutuste jõudu, väljendades seda
tunnet mis liikus Saksamaa inimestes kirjutas - „Sa ei uju vastuvoolu kärestikulises jões." (ibid, lk
„Meie jõud ja võim ei ole enam mingis osas Saksamaast, või mingis osas tema elanikest, vaid see
asub kogu tema elanikkonnas" - deklareeris Hitler.
Kuid tõus oli alles ees, seni oli Hitler suutnud eemaldada kõik takistused mis seisid tal ees nüüd oli
käes tegelik töö - alustada Saksamaa ülesse ehitamist. Paljud enne teda olid selliste probleemide
lahendamisega hätta jäänud. Rahvas nõudis lahendamist suurele murele - töötusele. Kas Hitler
suudab lahendada selle konundrumi või ei ?

[Muudetud: 10-25-2010 t11t]

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:14
Postitus: #13
 
V Kust leida miljardeid ?
Seistes tollel külmal jaanuari päeval Riigikantselei aknal ja võttes vastu masside juubeldusi oli ta
siiski haaratud hirmust ja mitte asjata.
Oma memuaarides meenutas Dr. Hjalmar Schacht järgmist; „Mulle jäi tunne, et see mees on oli
surutud kägarasse piltlikult selle vastutuse koorma all mis oli tema õlgadele asetunud. See ei olnud
näitlemine aga kajastas tõelisi emotsioone."
( H.Schacht, Maagiku memuaarid, osa II, lk 52)
Kuid Hitler oli inimene kes oli suuteline sellist koormat valitsema. Vaatamata sellele, et tema vastas
oli suur rahvuslik tragöödia - tööpuudus oli suur, üldised raskused, pea täielik tööstuslik
stagnatsioon nähtused mida eelmised poliitikud polnud suutelised isegi mitte leevendama, siis see
nooruslik juht võttis seda kui väljakutset, kui ettemääratust ning asus neid probleeme lahendama
jõu ja ettemääratuse seguga. Kohe kui Hitler oli läbi surunud oma „Enabling Act'i" kääris ta käised
ülesse ja asus olukorda lahendama.
Erinevalt teistest vastutavatest poliitikutest - või vastutustundetutest - 20ndal sajandi Euroopas ei
arvanud Hitler, et majandus paraneb ise ning nemad peavad ainult ootama vaatamata sellele, et
majandust tabas üks hoop teise järel ning imet ei sündinud - tööstus suri ja miljonid töötud
trampisid tänavatel otsides tööd ja leiba.
Neil aegadel oli tavaliseks rohuks majanduslike raskuste puhul nn püksivöö pingutamine, nii era kui
riigisektoris. Seega juhid enne teda olid vähendanud palku, lühendanud abirahade saamise aega
ning vähendanud investeeringuid. Riigi elu tase oli kukkunud kokku kui nõelaga torgitud õhupall.
Loomulik, et sellises olukorras isegi peale poolt aasta mille jooksul saadi töötu abiraha ei olnud
mingeid väljavaateid saada uut tööd mida lihtsalt polnud. Vastupidi - kõik need töötud muutusid
kerjusteks kes käisid ühe heategevus ukse tagant teise taha või jõlkusid päevast päeva Tööameti
uste taga lootes imele, mida aga ei sündinud.
Inimesed ostsid aina vähem ja vähem - see omakorda viis pankrotti paljusi väikseid ja keskmisi
äris mis omakorda lisasid inimesi töötu abiraha järjekordadesse. Aastaks 1932 oli Saksamaa
tootmine pea olematu. Keskmine aasta investeerinud olid kukkunud 3 miljardilt margalt 500 miljoni
margani. Majandus stagneerus kuna kellelgi ei olnud raha renoveerimiseks või tootmiseks.
Ka valitsus polnud paremas seisus. Valitsusel puudusid igasugused initsiatiivid ja ideed olukorra
parandamiseks - ta oli ka praktiliselt pankrotis. Laekumistest läks kuni 2/3 töötuabirahade
maksmiseks.
Kuid Hitler oli aru saanud, et olukorra parandamiseks peab just nimelt valitsus midagi ette võtma -
midagi julget ja omapärast, et väljuda sellest nõiaringist.
Töötusega saab võidelda ainult kui anda tööstusel vahendeid millega uuendada ja toota ning selle
abil luua uusi töökohti mis omakorda vähendab tööpuudust ja raiub läbi negatiivsest ringist.
Majanduslikku tõusu on võimalik saavutada ainult majandust stimuleerides, tuua ta kaasaega, et
oleks võimalik toota uusi tooteid.
Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud kuid olid aga kivisöe varud siis oli vaja uuendada
selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget
tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunst kummi nimega „BUNA" tootmiseks, lisaks
sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid.
Suured avalikud tööd olid teiseks võimaluseks luua juurde töökohti, stimuleerida tööstust ja
arendada majandust. Saksamaa halvad teed vajasid parandamist. Moodne maailm nõudis korralike
teede võrgustikku mis iseenesest aitaks kaasa majanduse elavdamisele.
Uued korralikud teed stimuleeriksid samuti ka autotööstust mis oli Saksamaal olemas kuid tootis
vaid marginaalse osa Euroopa auto turu osast, näitena ainuüksi Prantsusmaa tootis viis korda
niipalju autosi kui Saksamaa.
Pea aegu kümme aastad varem olles poliitilise vangina müüride vahel oli Hitler näinud tulevikku kus
tervet Saksamaad kattis korralike teede võrgustik millel vurasid tuhanded ja tuhanded Saksamaal
toodetud autod. Samal ajal joonistas ta ka oma kontseptsiooni auto mis hiljem sai tuntuks kui
Volkswagen. See oli tema poolt nii armastatud loodusest kopeeritud meenutades lepatriinut. Enne
Hitleri saamist võimule oli auto rikaste privileeg - tema aga tahtis seda muuta. Igal seda soovival
sakslasel võis olla oma auto. Sellest pidi saama Saksa rahva abimees töö ajaks ja sõber vabaks
ajaks.
Sellest pidi saama vahend mille abil iga sakslane võis avastada oma riigi ilu ja tutvuda selle
mitmekesisusega. Selline siseturism oli samuti abioks, et arenev majandus jõuaks igasse linna iga
sakslaseni. Algusest peale oli Hitleril idee, et see auto pidi saama miljonitele kättesaadavaks. Selle
tootmise keskus aga Saksamaa tähtsamaks tootmiskeskuseks.
Ideed mis samuti piinasid Hitlerit tema vangistuse ajal olid elamuehitus mis pidi aitama sakslastel
paranda oma elutingimus ning soodustama pere elu ning sellega seotult ka uue põlvkonna
sündimist. Seoses sellega olid Hitleril valmis plaanid nii elamuehituseks kui ka suurteks ja uhketeks
ühiskondlikeks ehitisteks. Kusjuures paljud neist projektidest on säilinud tänaseni. Need ideed
sisaldasid eramaja plaani, koos oma aiaga (neid ehitati lõpuks sadu tuhandeid kogu Saksamaal)
ning ka kaetud staadion Berliinis (teostus osaliselt Olümpia staadionina) ning ka suur kongresside
hoone mis oleks olnud suurim tollases Euroopas ning visuaalselt toonud esile Natsionaal Sotsialismi
suurust.
Ajaloolane Werner Maser (kes oli suhteliselt anti-Hitler, kuidas muidu oleks ta leidnud oma
raamatule väljaandjaid) selgitab: - „Tegemist oleks olnud kupliga kaetud ehitisega mille kõrgus kuni
220 meetrit, läbimõõt 250 meetrit ning mahutavus kuni 190 000 inimest seistes. Hoone oleks olnud
17 korda suurem kui kuulus Püha Pauluse kirik Vatikanis. Ja kõike seda disainis Hitler kui istus
vanglas ja kirjutas oma Mein Kampfi"
(W. Maser, Hitler, Adolph, lk100)
Seega Hitleril olid ambitsioonid ja ideed juba ennekui ta valitsuseohjad enda kätte sai ja peab
mainima, et paljud tema projektidest viidi ka ellu. Õnneks olid tal kõik vajalik nüüd käe pärast. -
töölised, insenerid ja ettevõtjad.
Lisaks mainis Maser: „Oma poliitilise karjääri algusest saati oli Hitler väga süstemaatiline. Ta teadis
juba varakult mida soovib ning vajab ja lähtus sellest oma plaanide koostamsel.", „Hitlerile oli
omane kõrge intelligents ja taibukus tehnilistes küsimustes. Selle oli ta saavutanud lugedes
tuhandeid tunde tehnilisi raamatuid oma nooruses"
„Hitler luges ja töötas läbi lugematu hulga raamatuid. Ta kogus suure hulga erinevaid teadmisi ja
kasutas neid oskuslikult ära oma kõnedes. Sellise hariduse tulemusena oli tal ideid mis
hämmastasid kaasaegseid oma lihtsuses ning vahest otsekohesusega" kirjutas Dr Schacht.
Oli vaja miljoneid marku, et alustada ja läbi viia plaanitud sotsiaalmajanduslikke uuendusi, et
Saksamaa oleks võimas ja arenenud riik Euroopas. Selle sees pühkida minema krooniline töötus,
ning investeerida see raha objektiivselt, et saada maksimum kasu riigile.
Majanduslikes asjades ei olnud Hitler diktaator. Ta sai aru, et majandust ei saa juhtida nagu
armeed - vaja oli tohutult initsiatiivi sest see oli edu tagatiseks. Seega majanduses oli Hitler
rohkem nagu katalüsaator. Ta uskus üksikindiviidi jõusse ja selle isiku loovuse äratamist sest selline
lähenemine tõi maksimaalselt soovitud tagajärgi. Samuti ei ignoreerinud Hitler tulupõhist
majandust. Võttes inimeselt võimaluse saada tulu mis lähtub ja on seotud tema panusega protsessi
võtad inimeselt initsiatiivi ja huvi arendada nii ennast kui ka üksust mille heaks ta töötab.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:15
Postitus: #14
 
Hitler teadis, et selliste põhimõtete ignoreerimine oli viinud Nõukogude Liidu seisu milles ta oli,
isikliku initsiatiivi surumine riikliku monopoli raamidesse näitas juba tollal, et selline käik on kahjulik
riigile ja ühiskonnale mida selline riik üleval hoiab. Hitler suhtus alati ettevaatlikult juhitud
majandusse. „Riik annab suunad ja vajadusel aitab kuid ta ei pea mitte juhtima. Ühe geeniuse
mõttetöö on kordi olulisem kui aastaid kontoris istumine ja numbrite kokkulöömine" tavatses ta
öelda.
Just nagu on olemas poliitiline eliit on olemas ka majanduslik eliit. Hitler kavatses silma peal hoida
majandusel ning ebakompetentsed juhid viia madalamale kohale ning premeerida ja edutada
asjalikke ja visionaalseid juhte. Ta leidis, et on oluline, et juhid kes näitavad ülesse initsiatiivi ning
kalduvusi julgelt eksperimenteerida saaksid premeeritud nii materiaalselt kui moraalselt ning, et
sellised juhid ei peaks kartma „riigi karvast kätt" maksuameti näol endale pidevalt turjas hingamas.
Samuti oli Hitleri seisukoht, et „ühtegi direktorit või omanikku ei tohi piirata selle põhjusel, et isik ei
soovi liituda Natsionaal Sotsialistliku liikumisega. Alati peab jääma kriteeriumiks inimese soov teha
tööd ja arendada ennast koos oma ettevõttega kui tema kuulumine poliitilisse liikumisse."
Hitler kasutas sama pragmaatilist mõtte malli nii majanduses kui ka administreerimises. Põhiline
mida ta oma alluvatelt nõudis oli kompetentsus ja efektiivsus. Kuni 80 % Kolmanda Riigi
funktsionääridest ei olnud kunagi kutsutud liituma Natsionaal Sotisolistliku Töölisparteiga ning isegi
mitmed tema kabineti ministrid ja isegi saadikud ei kuulunud kunagi NSTPsse. Kuid nad olid head
töötajad lojaalsed riigile ning väga võimekad. Kuigi ta hoidis silma peal igat sorti oportunistidel ei
seganud see tal neid kasutamaks riigi ja rahva hüvanguks.
Antud puhul on parimaks näiteks Dr Otto Meissner kes töötas Riigikantselei juhina juba enne Hitlerit
ning kuni Hitleri saamiseni Kantsleriks andis endast kõik, et Hitler EI saaks kantsleriks, kuid samas
oli tegemist võimeka ja haritud inimesega kes tundis oma tööd ning oli lojaalne eelkõige riigile ning
samas ametis teenis ta Hitlerit kõik need 12 aastat.
Teiseks markantseks näiteks oleks olnud Dr Hjalmar Schacht kes ei paistnud kunagi silma kui Hitleri
pooldaja. Oportunist ja enesekeskne isik kuid võimekas majandusmees ning Hitler rakendas ta riigi
teenistusse ning selle töösturi ja pankuri abil sai Hitler Reichile jalad alla. Kümme aastat varem oli
Schacht leiutanud nii nimetatud Rentenmarga ja päästnud Weimari Vabariigi majanduslikust
krahhist. Kohe peale võimule saamist määrast Hitler tema Riigipanga Direktoriks ja hiljem
Majandusministriks ning peab ütlema, et selle isiku trikid olid need mis aitasid Kolmanda Riigi
„rajale" ning täiendasid Hitleri plaane majandusliku tõusu saavutamiseks.
Planeerides Saksamaa päästmist täielikust krahhist kutsus Hitler veebruaris enda juurde Riigipanga
juhi Dr Hans Lutheri kes oli sellel kohal alates 1930ast aastas ja esitas talle küsimuse.
„Palju läheb vaja raha, et alustada Saksamaa päästmist sellest olukorrast?". Luther kes oli hea
administraator kuid tal puudusid uued ideed vastas sellepeale - „150 miljonit marka". Vastus näitas
kuidas eelmised poliitikud olid ignoreerinud olukorda. Kui riik maksis iga kuu abirahadeks välja
miljardeid siis oli vaja AINULT 150 miljonit, et lükata käima riigi taaselustamise plaan !
Järgmisena võttis Hitler käsile Dr. Schachti. Küsimus oli järgmine - „Meie peamiseks ja esmaseks
ülesandeks on võidelda töötusega. Milline on teie ettepanek leida raha kui mitte kasutada
Riigipanga ? Palju läheks vaja ? On teil selles suhtes ideid ?"
Schacht märkis, et ei taha Riigipanga juhile halba soovida kuid Hitler kinnitas, et suhteliselt
võimekas Dr. Luther ei jää mitte partele puhkama aga saab ka tööd vastavalt oma võimetele mille
peale oli Schacht valmis väljakutset vastu võtma.
Schacht oli olnud Riigipanga President ajavahemikul 1923 kuni 1930 kuid siis vallandatud. Kuid
nüüd leidis ta, et tema tagasipöördumine võrdub triumfiga. See tõstis tema eneseteadvust. Paari
nädala jooksul rakendas ta plaani mis viis Saksamaa välja majanduslikust mülkast kus ta oli.
Siinkohal jätan ma lugejatele võimaluse ise järgi uurida kuidas täpselt see toimus. Selleks on mul
mitu põhjust - esiteks siia tuleb nüüd paar lehekülge suhteliselt kuiva finantsilist teksti mille ümber
panemiseks teile arusaadavasse vormi ei ole mul ettevalmistust ja ka mitte viitsimist ning 99%
lugejatest jääb see nii kui nii arusaamatuks. Seega lühendatud korras - leiti moodus võlakirjade
abil suurendada raharinglust mis andis võimaluse investeerida ettevõtetesse kes seejärel
investeeringute tagasitootmiseks palkasid tööle inimesi kelle suurenenud ostujõud liigutas käibele
suurema hulga raha mille abil riik ostis kokku ja likvideeris algsed võlakirjad. Tõlkija
Lisaks otsestele finantsilistele abinõudele kasutas valitsus saadus võlakirju ning alustas ka teede
ehituse projekte, irrigatsiooni projekte ja pankroti läinud talude väljaostmist pankadelt ja nende
super ülimalt odavat tagasimüümist endistele omanikele talupoegadele. Lisaks tegi valitsus laenude
tagasimaksmisel järgmise korra. Esimese lapse sünd kustutas 25% võla summast, järgmine laps
„kustutas" järgmised 25% ja seda seni kuni võlg oli makstud. Selliste meetmete tulemuseks oli, et
kahe aastaga likvideeriti tööpuudus praktiliselt täielikult. Ning Saksamaa majandus hakkas minema
tõusuteed.
Peale sõda esitati Schachtile, kes oli siis juba Nürnbergi tribunalis kohtualune tema osaluse kohta
Saksamaa ülesse ehitamises - vastus oli selline; „Ma ei usu, et Hitleril polnud muud võimalust, et
tulla roomates minu juurde abi järele. Ma olin seal mul oli ideid ja me tegime koostööd. Poleks seal
olnud mind oleks Hitler leidnud muid väljapääse. See ei olnud tema loomuses anda alla ning
loobuda loodud plaanide ellurakendamisest. Teil on kerge ütelda Hr. Süüdistaja, et ma oleks
pidanud istuma ja Hitlerit mitte aitama, laskma tal surra, kuid koos temaga oleks surnud kogu
Saksa rahvas."
Isegi Marksistid andsid tunnustust Hitleri võimekusele Saksamaa kriisist väljatoomisel ja enda
täielikku läbikukkumist. 1934 aasta juunis ajalehes Zeitschrift für Sozialismus , mida anti välja
eksiilis ilmus artikkel milles ka järgmine lõik: - „ Meid pandi fakti ette, et äärmuseni viidud
proletariaat on pea kõik töötu, diplomeeritud noorsugu ilma kindla tulevikuta, keksklassi esindajad
pankroti äärel, farmerid olid pea kõik kaotamas oma maad me kõik olime lootusetult metsas
omadega. Ainuke mida me suutsime rahvale pakkuda olid kõned sotsialismi toredusest."

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:16
Postitus: #15
 
VI Sotsiaalne revolutsioon.
Hitleri sotsiaalne saavutus tööpuuduse lõpetamiseks ning taastada töö praktiliselt kõigile 6 miljonile
töötule 1933 aasta alguse seisuga on tänapäevaks praktiliselt unustatud. Vaatamata sellele, et
tegemist oli millegi enamaga kui lihtsalt „Potjomkini küla" ehitamisega ignoreeritakse seda
saavutust pea täielikult. Alates aastast 1945 pole mitte ühtegi akadeemiliselt tõsiseltvõetavat
uurimust sooritatud mis lahkaks Hitleri võtteid ja meetodeid sellise ülesande lahendamiseks.
Analoogselt on „unustatud" kõik need reformid mis toimusid Saksamaal mis liitsid kokku nii rahva
kui riigi ning andsid „töötamisele" uue sisu. Tehased muudeti ainult mõne aasta jooksul räpastest ja
hallidest koobastest suurteks hallideks kus oli loomulik valgustus ning ümbritsetud aedade ja
spordiväljakutega. Sajad tuhanded mugavad eramajad ja korterid ehitati just tööliste perekondasi
silmas pidades. Seadustati praktiliselt esimest korda Euroopas mitme nädalased palgalised
puhkused koos riigi poolt makstud puhkuse reisidega maal ja merel. Laiaulatuslik programm
noortele spordi kogemuste ja treeningute andmiseks sai alguse just Saksamaal. Kolmanda Riigi
sotsiaalkindlustus oli kõige täiuslikum tollases maailmas ning võrreldav isegi paljude tänapäeva
riikide omaga.
Kõik see on pühitud vaiba alla tänapäeval nende poolt kes juhivad meie elusid - meie vaated ei tohi
olla erinevad sellest mis koolis õpetatakse. Kõik see on tehtud selleks, et inimesed ei saaks teada,
et Hitler sooritas kõige laiaulatuslikumad ja täielikumad sotsiaalsed reformid maailma ajaloos.
Hitleri sotsiaalsed ümberkorraldused oli pöördepunktilise tähtsusega mis oli aluseks, et paljud
inimesed peavad teda siiani suurimaks riigiehitajaks üldse. Seega pole üllatuslik, et kõik tema
sotsiaalsed saavutused on unustatud. Enamus ajaloolasi pressib peale must-valget nägemust mille
alusel Hitler ja Saksamaa olid pahad ja liitlased headuse etalonid.
Vaatamata kõigele oli saavutus anda tööd ja leiba miljonitele kes olid aastaid elanud allapoole
igasugust vaesuse piiri - näljas ja külmas; tööstuse restruktueerimine; ametiühingute
reorganiseerimine mis teenis ka palgasaajate huve mitte ainult juhtide omi; ka riikliku tsiviil
teenistuste loomine mis aitas
Rahvuslikul kogukonnal kosuda ja parandada identiteedi tunnet ja samal ajal ka igal üksikul
inimesel elada inimväärikat elu ilma liigsete piiranguteta millega oli nii kuulus NSVL. Kõik üksikud
ümberkorraldused olid osa plaanist mis oli Hitleri poolt paberile pandud kui ta istus vanglas ja
kirjutas oma raamatut Mein Kampf..
Ilma sellise plaanita oleks Saksamaa sattunud 1933 aastal täielikku anarhiasse. Kuid Hitleri plaan
oli praktiliselt täielik - see nägi isegi ette väikseid ja suuri mugavaid hotelle ja toidukohti nende
maanteede ääres mida ta alles planeeris.
Kulus aastaid enne kui Prantsuse Revolutsioon hakkas ilmet võtma ja tekkis stabiilne riigi kord.
Venemaal võttis asi isegi kauem - rahutused ja repressioonid kestsid peaaegu 2. Maailmasõja
alguseni. Veel 1920ndatel aastatel suri inimesi nälga ja paljudes kohtades polnud veel kuuldudki
Tsaari surmast.
Saksamaal aga toimus Hitleri juhtimisel kõik see imetlusväärse kiirusega - vähem kui aastaga oli
struktuur loodud ning asus tegutsema täies mahus.
Riigi suurima ettevõtmise ehk siis maanteede võrgustiku ehitamine milles sugust maailmas ei olnud
võrdset oleks pidanud võtma aega aastaid. Demokraatlikus ühiskonnas oleks läinud palju aega
asjade uurimiseks, komisjonide moodustamiseks ja tegijate „valimiseks".
Nagu tavaliselt oli Hitler olnud väga ettenägelik. Betoonist valatud maanteed olid kõik 24 meetrit
laiad ning, et ei torkaks silma looduses kasutati palju looduslikke materjale. Teed läksid sujuval
kokku ja lahku moodustades peale ja mahasõite pöördeid ja hargnemisi mis kõik harmoneerisid
nendeks teedeks mida tänapäevalgi võib seal näha. Kogu seda teede harmooniat täiendas iga
teatud vahemaa taga olevad autode teenindusjaamad ning ka hotellid. Ka need hooned olid
planeeritud sulama kohalikku maastikusse kasutamaks just kohalikke materjale ning olema
kohalikus etnilises stiilis.
Algselt oli planeeritud ehitada kuni 7000 kilomeetrit sellist teedevõrgustikku kuid asja edenedes
kasvas maht kuni 10 000 kilomeetrini ja kui Austria ühendati saksamaaga siis lisandus veel üle
1000 kilomeetri maanteed mis ehitati sinna.
Finansiline julgus võrdus neis projektides tehnilise kaugnägelikkusega. Vaatamata „finansistide"
pingutustele nõudis Hitler, et need maanteed ei oleks „rikutud" tee tollidega. Kuid just see vabadus
tegi saamata jäänud „teemaksude" arvelt kõik kuhjaga tagasi lennukalt arenev liiklus mis soodustas
majandust ja ka lisanduvat bensiini kaubandust. Seega sellise teedevõrgustikuga ei saanud
Saksmaa omale ainult häid teid vaid ka veenid kaubanduse kiiremaks arenguks.
Teede ääres olevad teenindus jaamad ja transpordi firmad lisandusid kui seened peale vihma ning
andsid oma panuse majanduse elavnemisse. Samuti andsid need head teed võimaluse sisemise
turismi arenguks koos Volkswageni autoga mis omaltpoolt soodustasid maksu tulude suurenemist
ja majanduse elavnemist ning ka inimeste omavahelist aina suurenevat suhtlemist kogu riigis.
Isegi palgad mis maksti teedeehitajatele selle „Reichautobahni" ehitajatele tulid paisunult riigile
tagasi. Makstud palgad läksid ringiga tagasi majandusse - töölised ostsid selle eest riideid, toitu ja
mudi esemeid ning viisid raha ka kaugemale pealinnast elavdades ka regionaalset majandust.
Võib ainult kujutleda kõiki raskusi mis seisid ees, et avada need teed liikluseks. Tuhanded mehed
viia sadade kilomeetrite kaugusele, soodest kuni Alpide jalamile. See oli ettevõtmine omaette -
kuni 150 000 meest välilaagrites sageli rasketes oludes. Sest vaatamata rasketele oludele hoolitseti
ka nende eest parimatel viisidel mis tol ajal oli saadaval.
Prantsusmaal tol ajal oli pea mõeldamatu, et keegi läheks otsima tööd kaugemale kui 20 kilomeetrit
oma kodukohast. Nad oli pea aegu nagu liimitud oma küla, oma aia ja oma kohviku külge.
Sakslased ei olnud põhimõtteliselt erinevad neil kaugetel aastatel kuid eelnevate aastate raskused
sundisid neid unustama selliseid pisikesi mugavusi ja tööde raskuses leidsid nad taas oma
väärikuse.
Keegi ei virisenud kodu kauguse või raskete olude üle - võimalus teha tööd ja olla osaline oma
kodumaa taastamises ja ülesse ehitamises kaalus üle kõik argiraskused.
Et hoida üleval tööliste moraali ja, et keegi ei tunneks ennast mutrikesena või ärakasutatuna siis
riigi poolt ei peetud pea ühtegi kulutust liiga suureks mis aitas kaasa inimeste moraali hoidmisele.
Pakuti koolitust, meelelahutust ja kõike muud selleks, et valmistada inimesi ette võimalusteks uues
riigis. Töölistele anti tunda, et nad on soovitud ja olulised, et nende eest hoolitsetakse nii hingeliselt
kui kehaliselt ning ka kellede mõistus ei jäetud äratamata.
Laagrid, varustuse baasid ja muud vajalikud toetuse struktuure liigutai vastavalt tööde edenedes.
Kuni 14 liikuvat kino üksust muude seas liikus kaasa koos ehitajatega.
Hitler isiklikult oli kohal ja kaevas esimese labida täie maad esimesel ehitusel mis ühendas
Darmstadi ja Frankfurt-am-Maini. Sellele üritusel võttis ta ka kaasa Dr. Schachti kelle viosoonid ja
trikid olid aidanud leida algsed vahendid selle projekti käimalükkamiseks. Lõpuks esimese maantee
avamisel liikus kolonnis 3 autot kõrvuti ühes suunas ja 2 autot kõrvuti vastas suunas ja nii kogu
Autobahni ulatuses.
Teine Maailmasõda lõpetas selle projekti täielikult valmimata kuid see mis oli valminud on jäänud
meenutama seda meest ja tema aega tumma tunnistajana.
Hitleri plaan ehitada tuhandeid elamuid nõudis ka tohutult tööjõudu. Ta oli planeerinud maju mis
oleksid mugavad, meeldivad ja kerged ehitada ning üleval pidada tuhandetele tavalistele tööliste
peredele. Erinevalt oma eelkäijatest ei sallinud Hitler silmaotsaski seniseid „standardeid" mis olid
reegliks elamuehituses - pisikesed ja pimedad nagu jäneseurud ning pea ilma igasuguste
mugavusteta. Barakk linnakud vabrikute ümber said temalt suure kriitika osaliseks ning nad kõik
lammutati.
Hitleri kontseptsioon oli ühepere elamud koos aiaga kus perenaine saaks kasvatada lilli ja või
juurvilju, kus lastel oleks ruumi joosta ja mille verandal saaks pereisa peale rasket tööpäeva
lõõgastuda ja lehte lugeda. Nagu ka teedeehituses oli siin läbivaks jooneks see, et vaatamata
kontseptsiooni sarnasusele peegeldas iga elamu just sellele - oma piirkonnale omast arhitektuuri
ja stiili.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:18
Postitus: #16
 
Juhul kui oli võimatu jääda eramajade ehitamise variandi juurde jälgis Hitler isiklikult, et ka
korterelamute kontseptsioon vastaks samadele põhijoontele - mugavus, avarus ja stiil mis
arvestaks piirkonda kus maja ehitati. Samuti oli igal sellisel majal kohustus omada aeda ja muid
kaasas käivaid atribuute mis muudaksid selle elamise võimlaikult pere sõbralikuks.
Kõik majad olid ehitatud range järelevalve all, et nad vastaksid kõrgetele standarditele ja oleksid
ehitatud nagu „iseendale" - ning erineksid võimalikult palju „jäneseurgudest" eelmised võimulolijad
pidasid vajalikuks harvadel juhtudel töötajatele ehitada.
Laenu anti noortele peredele mis kustusid 10 aasta jooksul, et nad saaksid osta omale elamise ja
muretseda lapsi. Iga lapse sündides kustus automaatselt 25% laenu summast.
Kord olles vestlushoos ühe skeptikuga kes avaldas sellisele poliitikale imestust tuues välja fakti, et
analoogse laenu poliitikaga ei sa aju valitsus kunagi tagasi täit laenu summat vastas Hitler
järgnevalt -
„See raha mida nad toovad tagasi riigikassasse maksude ning igapäevaste kulutoodete ostmise näol
on piisav, et tegelikult see laen tuleb tagasi ja isegi mitmekordselt."
Just kui kinnitades Hitleri ütlust Saksamaa sissetulekud maksudest kolmekordistusid juba esimestel
aastatel ning kogu oma eksisteerimise ajal ei olnud Kolmandas Riigis ühtegi majanduslikku või
finantsilist kriisi. Plaan oli, et Hitler investeeris raha mida valitsusel veel ei olnud ning tagasi
laekunud maksudest maksis ka esimese võla. Asja uba oli, et erinevalt eelmistest valitsustest kes
analoogilises situatsioonis ootasid lihtsalt, et majandus saaks ise endaga hakkama võttis Hitler
aktiivse rolli ja aitas majandusel ennast käima lükata.
Tänapäeval on just vastupidine majanduspoliitika viinud asjad selleni, et elame ühest mullist teiseni
ning paljud asjad roomavad kui tigu kuumal plekk katusel kuigi nende elustamiseks oleks vaja
ainult investeerida mitte oodata muinasjutulisi rikkusi millest ehitada endale paleesi ja alles siis ehk
asuda investeerima.
Peale Hitleri ainult Roland Reagan on asjast aru saanud. Presidendina sai ta aru, et taastada USA
langevat majandust ja vaesustumist on vaja julgelt vähendada makse ning motiveerida majandust
investeeringutega selle asemel, et istuda ja oodata mis juhtub
Juba enne 1933 aasta lõppemist oli Hitleri initsiatiiv loonud 202 119 maja mis muutus ligi
poolteiseks (1 458 128) miljoniks eluasemeks. Samuti ei saanud enam kiskuda rentimise eest
hingehinda. Maksimum rent juba heade elamute eest ulatus 45 margani. Keskmine rendihind oli
aga 26 marka mis moodustas umbes kaheksandiku töölise kuu sissetulekust.
Sealt edasi võeti ka vastu meetmeid, et parandada põllumeeste farmerite olukorda kellede
sissetulekud olid juba aastaid olnud riigis kõige madalamad. Ainuüksi 1933 aastal ehitati
ümmarguselt 17 600 majapidamise peahoonet. Tavaliselt olid sellised rendikohad ka piiratud alates
tuhandest ruutmeetrist põllumaast. Sellise koha rent oli seadusega määratud madal protsent
farmeri sissetulekust. Järgmise 3 aasta jooksul ehitati ja komplekteeriti veel enam kui 91 000 sellist
farmi. Selline pretsedenditu maareform aitas paljuski kaasa Reichi maa elanikkonna ja ka riigi
tervikuna elatustaseme tõusule.
Lisaks nendele saavutustele palgati veel kuni 100 000 töölist parandama riigi teisejärgulisi teid. See
projekt oli tehtud kompleksina. Teatud piirkonnas võeti ette korraga kõik vajalikud tööd - korraga
tehti korda teed, sillad, kanalid, tammid ja ka niisutussüsteemid. Sellega muudeti viljakateks ka
piirkonnad mis olid juba aastakümneid ja enamgi olnud viljatud ja harimata.
Praktiliselt igal pool käis töölevõtmine. Suured firmad nagu Krupp, IG Farben ja suured autotootjad
võtsid inimesi tööle tuhandete kaupa. Riigi rikastudes hakkasid inimesed rohkem ostma ja ka
sealhulgas autosid - 1933 aasta lõpuks oli suurenenud autotööstuse toodang 80 000 auto võrra
aastas. Tööliste arv autotööstuses kahekordistus. Tööstus kogus tuure, et jätkata täistuuridel.
Uus valitsus toetas igati ka väikeärimehi - Hitleri valitsus andis juba esimesel aastal soodus laenu
väikefirmade putitamiseks üle 500 miljoni marga. Selline stardi kapital tasus ennast ära kiiresti.
Enamus rahast läks uute töötajate palkamiseks kellel oli nüüd raha, et kaupu osta mis omakorda
lubas firmadel moderniseerida ja palgata uusi töötajaid. Selline laenamine säästis ka
töötuabirahade pealt kuna neid polnud enam vaja maksta ja endised kerjused muutusid
eneseteadlikeks töölisteks.
Hitleri „tõusu valemi" võiks panna lühidalt sellisesse lausesse - investeeri võimalikult palju
avalikesse töödesse. Saadud raha läheb ringlusesse ja genereerib lisa raha mille abil saab
kustutada algsed laenud investeeringu tegemiseks. Ei läinud kaua kui kogu Saksamaa sai näha
Hitleri plaani vilju.
Majanduse kasv ei olnud Hitleri ainus eesmärk. Riigi sotsiaalpoliitika lõi uue sakslase kes oli
kapitalistidele võrdväärseks partneriks ning aitas otsida lahendusi ning tegi koostööd mitte ei
raisanud aega Marksistliku doktriini alusel aega „klassivõitluseks" - seega võitsid kõik - riik,
eraomanikud ja töölised.
Vastavalt Marksistlikule doktriinile ässitati klass klassi vastu, seisus seisuse vastu ja sellega viidi riik
peaaegu hukkumiseni. Saades aru, et selline käitumine on hävitav kõigile - ettevõtjale, töölisele ja
riigile lahkusid praktiliselt kõik töölised marksistlikest ametiühingutest. 1932 aasaks olid
marksistlikud ametiühingud kõrvuni võlgades. Saanud aru vältimatust kokkukukkumisest hakkasid
need liidrid varastama. Varastati tühjaks kogu ametiühingute struktuur - juriidiliselt ja tehniliselt
varastati aga ju neilt inimestelt keda nad oleks pidanud aitama. Marksism oli oma nime määrinud ja
alla käinud igas punktis - sotsiaalselt, moraalselt ja finansiliselt.
Iga inimlik ettevõtmine nõuab liidrit. Isik kes juhib tehast või ettevõtet on ka selle asutuse eest
vastutav. Tema kohus on kontrollida ettevõtte tööde igat aspekti. Hitleri kontseptsiooni alusel pidi
iga juht olema mures mitte ainult oma tehase vaid ka tööliste ees keda ta juhtis. Kompetentsus oli
peamiseks kriteeriumiks. Mitmed isikud kes ei olnud selleks suutelised kaotasid oma ärid ja
muutusid omanikest palgatöölisteks.
Terve kogus juriidilisi dokumente kaitsesid töölist ettevõtja omavoli eest töökohal. Need seadused
tagasid, et töölisi austataks selle nimel kes nad olid - kaastöötajad mitte nimetud mutrikesed
suures masinavärgis raha teenimise nimel. Iga firma omanik oli kohustatud koostööd tegema
ettevõtte enda ametiühinguga, et koos paika panna reeglid mis määrasid kes, mida ja kuidas teeb.
Asja iva oli selles, et sellised määrangud ei tulnud riigilt vaid iga ettevõtte või selliste grupp
reguleeris ise omale optimaalsed reeglid mis aitasid viljakuse tõusule nii juhtide kui töötajate osas.
Riik määras ainult, et „need reeglid peavad määrama tööaja pikkuse, palga maksmise viisi ja aja,
ohutuse reeglid antud ettevõttes ning need reeglid peavad olema kättesaadavad kogu ettevõtte
ulatuses igale töölisele." Selline huvitav lähenemine asjale lõi olukorra kus ettevõtted võistlesid
omavahel kellel on õiglasemad reeglid ning püüdu ausalt konkureerida teiste analoogsete
ettevõtetega.
Üks esimesi ja suuremaid soodustusi mis seadustati Kolmandas Riigis oli maksuline puhkus.
Prantsusmaa vasakpoolne RahvaRinde valitsus väitis hiljem, et just nemad võtsid 1936 aastal vastu
seaduse mis määras 1-2 nädalase palgalise puhkuse. Nagu ennemgi ja ka hiljem juhtus võtsid
vasakpoolsed lihtsalt kellegilt au mis neile ei kuulunud.. Hitler seadustas analoogsed võimlaused
juba 1933 aastal ning puhkuse ajaks oli Saksamaal määratud 3-4 nädalat palgalist puhkust.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:19
Postitus: #17
 
Kolmandas Riigis kehtestati seadusega, et iga tööline saab palgalist puhkust. Eelnevate valitsuste
ajal oli palgalist puhkust 4-5 päeva aastas, kuid paljud töötajad eriti noored ei saanud sedagi. Hitler
soosis noortöölisi. Nemad said iga aasta kuni 18 lisatööpäeva palgalist puhkust. Idee oli selles, et
noorel inimesel läheb rohkem aega taastumiseks ja pealegi peab ju ka leidma aega pere loomiseks
ja naise leidmiseks ning laste sündides peab ka isa osalema nende kasvatamises.
Tänapäevaks on need numbrid saavutatud ja ka mõnedes riikides ületatus kuid aastal 1933 olid
need ületamatud ja seda nii Euroopas kui Ameerikas.
Põhipuhkus oli 12 kalendripäeva. Sealt edasi alates 25 aasta vanuselt oli põhipuhkus 18 päeva. Kui
isik oli töötanud ettevõttes 10 aastat sai puhkuse pikkuseks 21 päeva ehk siis keskmiselt kolm
korda rohkem kui 1936 aasta Prantsusmaal kus oli võimul sotsialistide valitsus.
Hitler oli esimene kes seadustas standardse 44 tunnise töönädala. Kõik ületunnid olid makstavad
kõrgendatud tariifi alusel - sellist korda ei olnud mitte kuskil sellel ajal ning muutus see reegliks
alles peale Teist Maailmasõda Euroopas. Ning ka kehtestatud 8 tunnise tööpäeva puhul tekkis
võimlaus teha inimestel ka ületunde - seega tõusis palga tulu.
Veel üheks uuenduseks olid pikad - kuni 2 tunnised lõunapausid. Need kulusid ära, et töölised
saaks kasutada kõiki neid mugavusi nagu spordiväljakud, saunad ja aiad mida suur ettevõtted olid
kohustatud uute tööseaduste alusel omama.
Eelnevalt oli töökaitse olnud praktiliselt olematu, nüüd ei saanud tööandja enam inimest vallandada
ainult oma suvast sõltuvalt. Tööandja pidi vallandamisest ette teatama 4 nädalat ja peale
vallandamise päeva oli töötajal õigus otsus edasi kaevata 2 kuu jooksul Sotsiaalse Õigluse Kohtusse
(Courts Of Social Honour aka Ehrengerichte) mis olid ka loodud Hitleri idee alusel.
Töö Usaldus Nõukogud (Council Of Trust aka Vertrauensrat) loodi selleks, et tekkiks dialoog töölise
ja tööandja vahel. 1934 aastal vastuvõetud Tööseadus ütles nii; „Igas ettevõttes peab toimima
dialoog juhtide ja omanike ning tööliste vahel, et ettevõte oleks ühtne üritus mis teenib nii
omanikku, töölist kui ka riiki ilma omavaheliste konfliktideta."
Kokku loodi 2 asutusest koosnev kompleks mis vahendas sotsiaalseid suhteid töövaldkonnas, ning
need olid - Sotsiaalse Õigluse Kohus, Töö Usaldus Nõukogud ja Töökomisjonid. Sellega loodi
süsteem mis praktiliselt välistas tööandja omavoli töötajate suhtes ja ka ametiühingute praktika iga
asja puhul streikida.
Tööseaduse artikkel nr 35 deklareeris: „Iga ettevõtluse liige peab omama vastutust oma ettevõtluse
suhtes." - seletatuna siis, et iga juht ja tööline pidi eelkõige muret tundma oma ettevõtte hea
käekäigu pärast kuna hea ettevõte oli neile kummalegi kasulik.
„Kui ettevõtet juhib isik kes ei ole selleks võimeline siis käesoleva seaduse alusel on õigus selline
juht töölt kõrvaldada." Selliste postulaatidega Tööseaduses muudeti tööandja osaks süsteemiks ja
vastutavaks oma töö eest ja ka oma tööliste ees. Tööandja ei olnud enam ainult see kes keelas,
käskis, poos ja laskis. Ka tema allus seadustele ja reeglitele mis olid kõigile sarnased ning kõigile
kohustuslikud. Seadus tekitas olukorra kus igat tööandjat austati seni kuni tema austas üldiseid
reegleid.
Iga ettevõte kus töötajaid vähemalt 20 oli kohustatud moodustama „Töö Usaldus Nõukogu" kuhu
kuulus 2 kuni 10 inimest antud ettevõttest. 10 märtsil 1934a vastuvõetud Tööseadus määras;
„Inimesed valitakse Nõukogusse salajase hääletamise teel kõigi palgaliste töötajate poolt,
hääletamisel osalevad ka õpilased kes saanud vähemalt 21 aastaseks. Hääletamine toimub kui
pannakse iga nime ette number kus 1 märgib enim pooldatud kandidaati, võimalus on ka märkida
mitte soovitavat kandidaati üle joonides selle inimese nimi"
Erinevalt Ärinõukogust (Betriebsrätte) enne Hitleri aega, mis oli ainult ühe klassi tööriistaks teise
rõhumiseks muutis Töö Usalduse Nõukogu otsustamise kahepoolseks. Ühendades liikmeid ettevõtte
igalt tasandilt oli tegemist vahendiga mis oli huvitatud lahenduste leidmisest mitte aga konfliktide
tekitamisest. Olles kohustatud Tööseaduse nõudel leidma võimaluse koostööks tekkis töökohtadel
suurema usalduse ja parema produktiivsuse õhkkond.
„Tööusalduse Nõukogu eesmärgiks on luua usalduse õhkkond ettevõttes tööandjate ja töötajate
vahel. Ta on kohustatud osa võtma kõikidest vaidlustest mis on seotud töökoha probleemidega
alates usalduse tekkimisest lepingu osapoolte vahel kuni normide kinnitamiseni antud ettevõtte
harus. Kui tekivad ettevõttes konfliktid siis Nõukogu ülesanne on jõuda selgusele põhjustes ning
vajadusel luua regulatsioon, et ära hoida sarnase juhtumi kordumist. Juhul kui ettevõtte juhile on
määratakse riiklik sanktsioon siis peab sanktsiooni algataja ära kuulama ka Nõukogu seisukoha
asjas ning arvestama sellega."- Tööseadus, 1934a.
Tööseadus määras, et enne oma kohale asumist Nõukogus pidid selle uued liikmed andma vande -
„toimides Tööusalduse Nõukogu liikmena vannun et teen seda tööd lähtudes antud ettevõtte, tema
töötajate ja ka riigi hüvanguks, ning annan endast parima, et olla erapooletu ning silmas pidades
eelkõige teiste huve kui enda omi. Olla eeskujulikuks esindajaks oma ettevõttele."
Iga aasta 30 aprillis just enne Tööpüha lõppes vana Nõukogu volitused ja toimusid valimised uue
koosseisu moodustamiseks. Selline suhteliselt tihe vahetus hoidis ära ebakompetentsuse levimise,
stagneerumise ja ülbusliku karjerismi Nõukogu liikmete poolt.
Ettevõte maksis Nõukogu liikmele palka ka siis kui isik täitis Nõukogu liikme kohustusi kuigi ta
mingil hetkel täitis hoopis Nõukogu kohustusi mitte oma otseseid töökohustusi.
Järgmiseks instantsiks töö keskkonna tervendamiseks oli Töökomisjon (Labor Comission aka
Reichstreuhänder der Arbeit), mille liikmed olid põhimõttelised vahendajad ja lepitajad. Nende
kohustuseks oli kontrollida olukorda töökohtadel ning kõigi lepingute täitmist ning lahendada
tekkivaid konflikti situatsioone mida ei suudetud lahendada ettevõtte siseselt. Töökomisjoni
ülesandeks oli vaadata, et Tööusalduse Nõukogud töötasid harmooniliselt ning ei tekitanud liigseid
probleeme tööandjatele ega töötajatele.
Reich oli jagatud 13 tööpiirkonnaks ja igas neist oli oma Töökomisjon. Vahendajatena olid nad
sõltumatud nii tööandjatest kui töötajatest. Olles riigipalgal jälgisid nad rohkem üldist huvi nagu
ühiskondlikku heaolu ning riigi huve. Et tema otsused oleksid asjalikud ning põhjendatud kasutas
Töökomisjon oma otsuste tegemisel 18 liikmelise Ekspertgrupi teeneid. Ekspert grupp koguti kokku
vastavalt vajadusel tuntud ja lugupeetud inimestest kes töötasid antud majanduse liigis mille hulka
kuuluv ettevõte oli vaidluse all. Kui ka Töökomisjoni otsus ei rahuldanud osapooli siis oli neil
võimalus edasi kaevata Riigi Sotsiaalse Õigluse Tribunali mis asus Berliinis.
Kasutades nende institutsioonide abi alates 1933 aastast oli Saksa töölisel võimalus otsida ja leida
praktilist abi igale tööga seotud küsimusele. Sama õigus oli ka tööandjal. Alates aastast 1933
vähenesid aga nende asutuste koormused järkjärgult kuna töötajad õppisid suhtlema tööandjatega
ja riigi ning ühiskonna huve järgiti juba loomulikust intelligentsist mitte seaduse tähe hirmust.
Sotsiaalse Õigluse Tribunale oli 13, neid juhtisid karjääri juristid kes olid määratud kohale vastavalt
oma kvalifikatsioonile ja näidatud oskustele antud alal. Eesistujaks oli Kohtunik talle sekundeerisid
2 kohtunikku kellest üks esindas Tööandjat ja teine Töölist. Protsessist võtsid veel osa Tööusalduse
Nõukogu esindajad kes olid seotud antud juhtumi lahendamisega. Kohtu käsutuses olid ka
seadusega määratud karistused - alates trahvidest lõpetades kas Tööandja või Töötaja
kõrvaldamisega antud kohalt. Kui Tööandja oli täielikult ebakompetentne juhtima ettevõtet mis talle
kuulus siis oli tal 2 võimalust vastavalt seadusele - a)müüa ettevõte, b)leida omale kompetentne
asendaja või ettevõtte tegevjuht. Kui kõik need astmed ei rahuldanud osapooli siis viimaseks
instantsiks oli aga Riigikohus Berliinis mis vaatas läbi kõik juhtumid.
Kolmandas Riigis teadis iga töötaja, et suvaline ekspluateerimine ei ole enam tolereeritav. Tal oli
kohustusi nii ettevõtte kui ka riigi ees kuid sarnased kohustusid olid ka kõigil teistel - alates
juhtidest lõpetades käskjalaga. Saksamaa tööline oli saavutanud lähtuvalt Hitleri plaanidest mis
hauduti välja Weimari Vabariigi vanglas olukorra kus tal oli kõige õiglasem ja tasakaalustatum suhe
tööandja ja riigiga kogu kaasaegses maailmas.
Esimesed sotsiaalsed muutused andsid ennast juba tunda 1933 aasta lõpuks. Avanesid vabrikud,
tekkisid töökohad, loodi süsteem mis oli lihtne ja arusaadav kõigile töölistele ja mis peamine kogu
aeg ja silmnähtavalt vähenes tööpuudus ning paranesid olukorrad tehastes ja ettevõtetes. Endiste
hallide ja ilmetute töökohtade asemel hakkasid kerkima uued - suured, valguseküllased ja puhtad.
Kolme aastaga need muutused hämmastasid kõiki kes külastasid tolleaegset Saksamaad. Rohkem
kui 2000 tehast moderniseeritud ja ümberehitatud, 23 000 väiksemat ettevõtet moderniseeritud,
800 hoonet ehitatud ja ümberehitatud ainuüksi kogunemiste (tööorganisatsioonide jaoks) jaoks.
Tehaste ja ettevõtete juurde ehitati 1200 spordiväljakut, 13 000 sauna sinna juurde kuuluvaga,
17 000 kohvikut.
Et tagada tööliste tervist organiseeriti alatised Tervisekursused noorematele töötajatele, neid
moodustati lõpuks üle 8000 kogu Saksamaal. Loodi sajad ja tuhanded erinevad täiendus koolitusi
pea igale erialale ja vajadusele arvestades. Toimusid töösaavutuste võistlused kus mõõtu võtsid
parimatest parimad ja mida kroonisid autasud ja ergutused. Üleriigiliselt loodi Tööameti juurde 800
peainspektorit ja kuni 17 300 abiinspektorit kes jälgisid ja kontrollisid selle seaduse täitmist.
Saksa töötajate tervisliku puhkuse tagamiseks lõi Hitler „Tugevus Rõõmude kaudu" nimelise
programmi. Selle vahendusel said töölised ja ka tööandjad tuusikuid puhkekodudesse nii Saksamaal
kui ka välismaale. Ehitati riigi poolt mitmeid „cruisi" laevu mis viisid sakslasi puhkusele ümber
maailma. Osaliselt olid need reisid finatseeritud valitsuse poolt ja enamuses maksid puhkajad välja
ainult väikese osa maksumusest.
Kas Hitleri reformid olid täiuslikud ? Kindlasti mitte - oli mitmeid tagasilööke kuid need ei pannud
reforme seisma, vigadest õpiti ja mindi edasi veel suurema kindlusega.
Kas Hitleri käitumine reformide läbiviimisel oli autoritaarne ? Kahtlemata. Kuid inimesed kes olid
kannatanud aastaid Weimari Vabariigi lauslolluste käes said aru, et reformid olid vajalikud. Selleks
ajaks kui reformid olid juba käimas said inimesed aru nende loogikast ning vastuväiteid praktiliselt
ei olnud. Pealegi inimestele on alati imponeerinud tugevad liidrid.
Kuigi 1933 aasta alguses oli Saksa töölisklass kahe kolmandiku osas nazi poliitikat mitte pooldav
siis juba aasta hiljem oli protsent Hitleri ja tema poliitika kasuks. Ning pooldajate arv kasvas lausa
päevadega. Belgia kirjanik Marcel Laloire kirjutas samal ajal - „Hitleri partei sümboolikat on kõikjal,
majadel, tänavatel, isegi paljud tooted on märgistatud ja nimetatud kas Hitleri teemaliste nimedega
või tema partei värvidega."
Hitleri poolt loodud Saksa Töörinne (German Labor Front aka Deutsche Arbeitsfront) mis ühendas
nii tööandjaid kui ka töölisi saavutas suure populaarsuse. Noored tugevad mehed kandes
Tööteenistuse (National Labor Service aka Reichsarbeitsdienst) embleemi tegid uhkelt tööd
objektidel igal pool riigis. Tööteenistust ei loodud mitte ainult töötegemiseks ja töötuse
likvideerimiseks vaid ka selleks, et tuua kokku noori erinevatest ühiskonna kihtidest, et tekiks
vendluse tunne tehes koos tööd ja elades samades tingimustes. Hiljem kui nad olid erineval pool
lauda kui Tööandja ja Töötaja oli neil lihtsam saada aru teineteisest ja vältida konflikti ning leida
optimaalne lahendus mis oleks kasulik nii neile kui Riigile.
Peale koos veedetud päevi ja öid ning tehtud tööd mis lähendasid poisse ja tüdrukuid nii rikastest
peredest kui ka vaestest peredest said mõlemad pooled selgeks, et rahva heaolu nimel on nad
mõlemad vajalikud ning konfliktide asemel on alati parem saavutada kokkulepe.
Hitler võis minna suvalisse tehasesse ning ütelda - „Ka mina olen olnud vaene tööline ja tean mida
te tunnete ja vajate" ning kõik teadsid, et see on tõsi. Muideks sellist liigutust polnud teinud ükski
eelmistest kantsleritest. Kogu 12 aasta jooksul kui Hitler oli võimul ei toimunud ühtegi
ebameeldivat intsidenti. Teda võeti igal pool vastu austuse ja viisakusega ning nagu perekonna
liiget kes tuli tagasi edukalt ärireisilt.
Kuid verivärske Kantsler soovis muud kui ainult populistlikku populaarsust. Ta tahtis, et inimesed
osaleksid riigi asjades ja väljendaksid oma arvamust igas olulises küsimuses mis puudutas riigi
arengut.
Mitte üheski riigis pole läbiviidud nii palju referendumeid kui Saksamaal - keskmiselt kuni 1 iga
aasta ja küsitlusi veelgi tihedamalt.
Hitler võttis vastu „Referendummi Seaduse" milles määrati ära selle põhjused ja atribuutika. Kõik
oli väga lihtne;
1. Reichi valitsus küsib rahvalt kas see on nõus sammudega mida on plaanis ette
võtta. Seadus kehtib ka seaduste puhul.
2. Referendumi küsitlus loetakse õnnestunuks kui seda pooldab lihtne häälteenamus.
3. Kui Rahvas nõustub esitatud küsimusega võetakse see vastu ja antakse käiku
vastavuses „Seadus Olukorra Leevendamiseks Riigis" ja selle III artikli alusel.
Riigi siseministril on kõik õigused ja kohustused selle seaduse täitmiseks.
Berliin, 14 Juuli 1933
Hitler, Frick

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 00:21
Postitus: #18
 
Valijate poolne toetus Hitlerile oli väljaspool igasugust kahtlust ja see kordus aasta aastasse -
1933, 1934, 1936, 1938 ning ka Saari maakonna ühendamiseks Saksa Riigiga 1935 aastal.
Hääletamine oli salajane ja igaüks võis hääletad akuidas soovis. Teatud inimesed hääletasid ka
Hitleri ja tema poliitika vastu kuid tavaliselt mitte üle 10%. Läänes olid need valimised kahtluse all
oma suure osaluse protsendi ja suure toetuse osas mis sai Hitlerile osaks kuid need kahtlused
hajusid kui Hitler kutsus osalema valimistel ka Lääne vaatlejaid. Eriliselt tugeva kontrolli all oli Saari
maakonna ühinemise hääletused. Vaatamata Lääne kontrollile ei leitud mingeid vastuväiteid ei
korraldamise ega muu osas. Osaluse protsent oli üle 90 ja tulemus ka - Saari maakond, mis peale
Versaillesi rahu läks Saksmaale kaduma, taas ühendati.
Alates võimuletulekust oli Hitleri saavutused kõigile näha. Enne 1933 aasta lõppemist vähenes
tööpuudus, mis oli üle 6 000 000 miljoni kuni 3 374 000ni. Seega kuni 2 627 000 miljonit töökohta
oli loodud ajast kui Hitler ütles oma sõnad "Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö".
Lihtne küsimus - kes veel on meie ajaloo vältel millegi sellisega hakkama saanud ?
Rohkem kui 2,5 miljonit töölisperet (meenub ehk - naisi tollal ei peetud töötuteks, neil oli austav
ülesanne kasvatada lapsi) olid saanud leiva lauale. Ülejäänutele aga maksti paremat töötuabiraha.
Miljonid inimesed kes olid aastaid võidelnud näljaga said tagasi usu tulevikku ning vaatasid julgelt
oma laste mitte enam näljastesse silmadesse. Rohkem kui 2,5 miljonis kodus tunti jälle
leivamaitset.
Hitleri populaarsus võttis vahel lausa koomilisi pöördeid. Ajaloolane Fest vahendab; „Heeringa
konserv sai nimeks Hea Adolf, mündikogumise karbid tehti SA mütside sarnasteks, karastusjooks
ilmus müügile reklaam lausega Minu Võitlus (Mein Kampf) janu vastu. Hitleri pildid oli lipsudel,
taskurätikutel, kruusidel ja mille iganes seda ainult joonistada andis. Sama saatus tabas ka partei
ja uue riigi sümboolikat. Olles mures sellise triviaalitsemise pärast andis Hitler 1934 aastal välja
eeskirjad mis piirasid tema pildi ja partei sümboolika kasutamist olmekaupadel.
Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused riigis hämmastasid ka Hitleri vanu vastaseid poliitilise
spektri kõikidest otstest. Gottfried Bonn, Saksamaa tuntuim poeet sellel ajastul ja ka tugev
vasakpoolne kirjutas oma pagenduses viibivale sõbrale Klaus Mann'ile;
Ma avaldan oma täit toetust uuele riigile, sest minu rahvas on need kes seda liigutab. Kes olen
mina, et jääda sellest eemale ? Kas olen ma parem oma rahvast ? Oma võimaluste piires tahan ma
juhtida seda rahvast kus ma tahaksin teda näha - Minu intellektuaalne ja majanduslik jõud saab
rakendatud selle vankri ette mis on kodumaa uus tõus. Sest kõik mis minul on - mu luule minu
oskused võlgnen ma rahvale mille keskelt võrsusid minu vanemad ja ka mina ning kelle keskele
lähevad kord ka minu lapsed. Kui kõik muu mitte ja väheoluline kõrvale jätte siis taandub meie
maapealne elu lihtsale aksioomile - MINU RAHVAS."
(J. Fest, Hitler, New York:1974, lk428)
Oma suhteliselt detailsele ja Hitleri suhtes kriitilises raamatus pühendas ta peakangelase
sotsiaalsetele programmidele ja muutustele vaid paar paragrahvi. Vaatamata sellele ei jäänud tal
muud üle kui tõdeda oma raamatus järgmist seisukohta:
Režiim väitis, et Natsionaal Sotsialism ei ole ühe klassi valitsemine teise üle. Vaid anda igale klassile
võimalus olla koostöös teiste klassidega ja läbi selle parandada ühiskonn, riigi ja rahva heaolu.
Hitleri programmid tõesti seda ka saavutasid. Kõik need meetmed parandasid tunduvalt rahva
olukorda."
(ibid, lk434-435)
Seega ei ole imestada, et juba vähem kui aasta Hitleri võimuletulekust rippusid tema haakristiga
lipud julgelt ja avalikult igal pool - kuigi enamuses kohtades oli neid veel aasta tagasi
tseremoonitsematult maha kistud.




LÕPP

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
26-10-2010 06:58
Postitus: #19
 
Tore T11t aga see on minu poolt tõlgitud artikkel nii mõned aastad tagasi mida olen ka siin jaganud
korduvalt lingi vahendusel: https://docs.google.com/View?docid=dgt33ndf_7hbn3nt

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Eithea
Veteran

Postitusi: 2,385
Liitunud: Aug 2010
26-10-2010 07:48
Postitus: #20
 
no jha...Hitleri temaatika annab ainest veel aegadeks Smile)

Üks kummaline artikkel vene anomaalsetes uudistes, keegi G. Fedotov väidab, et olla leitud justkui mingi leping saatana ja Hitleril vahel...
http://www.anomaliy.ru/article/23200/508
Smile1

Zhao Cong - 牧 Shapherd
Byron Metcalf - Heart Warriors
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 10:06
Postitus: #21
 
Vabandan excubitoris,ma tõesti ei teadnud seda.Proovisin siin otsingut ja kuna ei leidnud.. siis.

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
26-10-2010 10:14
Postitus: #22
 
EI ole hullu Smile

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Päikeseinsener
Bännitud

Postitusi: 3,147
Liitunud: Jul 2010
26-10-2010 10:21
Postitus: #23
 
Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
EI ole hullu Smile


Siis on tore.Ma juba mõtlesin,et saadan mõnele modele kirja,et selle teema kustutaks.

[Muudetud: 10-26-2010 t11t]

"You're all individuals"
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
26-10-2010 10:26
Postitus: #24
 
Iga lugu on tehtud lugemiseks - aegajalt väike meeldetuletus tuleb kasuks.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
wirxx
Uustulnukas

Postitusi: 43
Liitunud: Feb 2010
20-11-2010 09:47
Postitus: #25
 
Võtsin Varraku kaupluses kätte suure paksu raamatu HITLER ja panin selle kohe sama targalt riiulisse tagasi kui olin sisukorda lugenud-ikka sama jura mida 1945a saati pähe taotud maailmale ja ei midagui uut.

MAAILMA EHITAJATE PETTUS!
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog