Kultuur ja Elu 4/2008
Kultuur ja Elu 3/2008
Eestlased ja Venemaa, venelased ja Eestimaa
tekst: Jaanus Kaljusto
Mina, meie ja nemad - inimsaatused ning riiklikud suhted ajaloohuvilise pilgu läbi
Kas Eesti ja eestlased on süüdi kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus?
2006. aasta hilissügisel olin oma abikaasa saatjana kutsut tema doktoritöö juhendaja, südamekirurgia professori koju koosviibimisele. Eelmistest kordadest eristas seekordset koosviibimist asjaolu, et külalisteks olid valit erinevatesse eluvaldkondadesse kuuluvad inimesed abikaasadega. Seega oli oodata õhtut, kus vesteldi kõikvõimalikel teemadel ning ei pidand lõputult lahkama vaid arstiteaduslikke probleeme.
Esimene häirekell minu hinges kõlas siis, kui toimus külaliste omavaheline tutvustamine. Kuuldes, et oleme eestlased, hakkas ajakirjanikust/saatejuhist kohalik prominent koheselt demonstreerima oma vene keele oskusi. 17 Skandinaavias elat aastat on mulle õpetand, et inimeselt, kes soovib siin sinu kui eestlasega vene keeles rääkida, pole midagi hääd oodata. Kartused osutusid ka sel korral kahjuks tõeks - umbes 5-6 tunnisest koosviibimisest moodustas tubli kolmandiku meie omavaheline vaidlus selle üle, kas Eesti ja eestlased on ikka süüdi kõiges selles halvas, mida Venemaa ja venelased on läbi kogu oma ajaloo üle eland või mitte. Mulle ei meeldi vaielda vene televisiooni nõndanimetet diskussioonisaadete või siis läänepoolset näidet tuues Jerry Springeri stiilis saate formaadis, kus arutelu kui sellist ei toimu, kuna vastaspoole argumente ei kuulata ning püütakse vaid vastasest üle karjuda selleks, et kõlama jääks vaid oma enese ainuõige seisukoht. Kuna tegemist oli kohaliku prominendiga ning minust ehk 10-15 aastat vanema ja umbes 20 kilogrammi võrra suurema keha omanikuga, siis ei vaevand ta end eriti oma väidete kinnituseks argumentide otsimisega ning nende sõnastuse lihvimisega oma mõtetes enne nende ilmale toomist ning selle asemel kasutas ta eelpool mainit diskussioonisaadetest omandet "diskussioonitehnikat". Kõige kaalukamaks argumendiks oli muidugi teade, et nüüd olla ma oma pää kohale vett kogund (norra keelest tema ütlust sõna-sõnalt tõlkides), kuna tema on kirjutand seitse raamatut Venemaa teemal, elab suurema osa igast aastast Moskvas ning teab teiste sõnadega kõike sellel teemal räägitavast minust tunduvalt paremini.
Kuigi vaidluse temapoolne formaat mulle ei istund (kui vaidlus kusagile ei vii, on alati kahju esimesest öeld lausest ka siis, kui sa pole vaidlust ise alustand), ei saand siiski ka vait olla, kuna siis olekski võind teistel külalistel jääda mulje nagu kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka lõpmatus tulevikus ongi süüdi meie väikene Eesti ning sellega koos ka kõik eestlased. Võib-olla olen mina isikliselt tõesti mingis osas Venemaa hädades süüdi ja sellisele süüdistamisele polegi mul midagi eriti asist vastu panna - seda enam, et sellel teemal sõna võtmine oleks mania grandiosa maiguga, aga paraku süüdistati ka kõiki teisi meie seltskonnas parasjagu mitte viibivaid eestlasi kõikvõimalikes surmapattudes (muuhulgas loogiliselt võttes ka minu lapsi, kes pole kunagi Venemaal käind). Kuna nemad ei viibind koosolemisel, siis pidime abikaasaga paratamatult eestlaste advokaadi rolli oma pääle võtma.
Prominendi jutust koorus välja, et tema vanaisa oli Riiast pärit juut ning seetõttu panigi mind üllatama asjaolu, et ta ei teand, millises riigis tapeti mineval sajandil kõige rohkem juute. Selgus, tõsi küll vähem üllatavalt, et ka teised külalised ei teand, et selleks riigiks oli NSVL.
Milliseks kujunes vaidlustulemus, on meil abikaasaga kui erapoolikuil osalejail raske hinnangut anda. Küll aga siirdus prominent pääle 2 tundi "vaidlust" rõdule suitsu tegema ning meie lahkumiseni enam tuppa tagasi ei tulndki. Ju ta siis väsis ära oma kõrgest tasemest allpool paiknevate oponentidega ühes ruumis viibimisest. Hiljem esines pererahvas unisoonselt vabandusega, et meiega ühte seltskonda meie suhtes nii vaenuliku käitumisega külaline oli kutsut (kust võisidki nemad seda ette teada!). Lisaks teatasid nad, et prominendi pool kodus varem analoogsel koosviibimisel viibind inimestena üllatavat neid prominendi äsjakõland vene shovinistlik propaganda kommunistlikus kastmes, kuna nad teavad, millises luksuses prominent ise elab. Kõiki neid fakte arvesse võttes julgen arvata, et Lenin oleks prominendi lahterdamiseks kasutand tõenäoliselt sama väljendit nagu ta tegi mitmete teiste vasempoolse retoorikaga lääne rikkurite iseloomustamiseks - kasulikud idioodid. Mis puutub kommunistliku retoorikaga tegelaste sõnade ja tegude lahknemisse, siis sellise lahkheli eredaks näiteks oli Friedrich Engels, kes olla oma tehastes töölisi julmalt ekspluateerind ning saad rahaga finantseerind muu hulgas Karl Marxi vaimu- ja kirjategevust ning ka Marxi mugavat isiklist hõlpelu.
Kuna ma ei ole kirjutand Venemaa kohta ühtegi raamatut, seitsmest rääkimata, siis mis võiks olla see, mis õigustaks minu osalemist vaidluses norralasest eksperdiga Venemaa teemadel? Veel enam - mis õigustaks nüüd seda, et julgen kirjutada artikli Eesti suhetest Venemaaga, eestlaste suhetest venelastega ning loota, et seda keegi veel lugeda tahaks?
Millistele teadmistele/kogemustele võiks baseeruda minu artikkel?
Hakkan siis ilma igasuguse häbitundeta kirja panema kõike, mis võiks minu kasuks rääkida.
Esiteks olen ma eestlane ning Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, seega olen ma otsene osaleja selles, mis seondub Eestimaa ja eestlastega. Ma olen nagu kõik teised eestlased meie ajaloos - nii hääs kui halvas - osaline, aga mitte kõrvaltvaataja. Kõrvaltvaatajaks olemisel on omad eelised, aga suurimaks miinuseks on see, et kõrvaltvaataja saab olla vaid kriitik ning mitte looja. Ükskõik, kui väike või suur osa meie maa ja rahva ajaloos igalühel meist eestlastest eraldi võetuna ka poleks, oleme me kõik osa sellest ajaloost ning see ajalugu polegi midagi muud kui meie kõigi personaalsete lugude kooslus. Meie, kes me elame täna, teeme oma tänaste tegudega ajalugu oma järeltulijaile nii, nagu meie esivanemate teod said ajalooks meile ning meie järeltulijad omakorda hoolitsevad Eestimaa ja eestlaste loo eest tulevikus.
31 aastat olen eland NSVL poolt okupeerit riigis, selle aja jooksul olen osa saand nõukogude koolisüsteemist, samuti nõndanimetet ühiskondlik-poliitilistest organisatsioonidest kuni komsomolini välja. Valdasin tol ajal vene keelt vabalt nii kõnes kui ka kirjas, kõnes tüüpilise eesti aktsendita. Mis puutub vene keele oskustesse, siis 1979. aastal sain ENSV kõrgkoolide vene keele olümpiaadil II koha. Praegu ei räägi ma vene keelt enam nii ladusalt kui varem, kuna puudub aktiivne kõnepraktika. Küll aga loen vene raamatuid (mida olen teind alates umbes kümnendast eluaastast - enamasti ajalugu ja ilukirjandus) - ning kui vähegi võimalik originaale kätte saada - vaid vene keeles.
Olen neli aastat eland Moskvas. Esimesed kaks aastat vahetult enne kooli minekut kui mu vanemad õppisid Moskvas - säält ka tugev alus vene keele oskusele. Lisaks kaks aastat nõukogude armees, mida teenisin ühes juhtivas sõjaväehospitalis Moskvas, millele omakorda aitas kaasa asjaolu, et läksin aega teenima pääle arstiteaduskonna kolmandat kursust. Kõik tööpäevad möödusid hospitali röntgenosakonnas, kus suhtlesin hospitali taseme juurde kuuluvate meditsiinipolkovnikutega ning mõne üksiku veidi madalama aukraadiga sõjaväearstiga. Õhtused ajad aga möödusid kasarmus omavanuste seltsis (kes olid valdavas enamuses minust mõni aasta nooremad).
Tean, millist elu elasid nõndanimetet venemaaeestlased, kuna minu ema on sündind teisel pool Lämmijärve (kohas, kus järv on kõige kitsam) Solna külas, mis enne oktoobripööret kuulus Mehikoorma kiriku koguduse juurde ning pääle Eesti Vabariigi moodustamist jäi VNFSV territooriumile. Küla oli asutet kuulduse järgi Põhjasõja järgselt rootsi sõjavangide poolt, kes olid põgenend vangikaravanist ning ei suut enam tagasi kodumaale pääseda. Naiseks võeti Eesti- ja Liivimaalt pärit neide. Sellest külast ja külaelanikest ning nende saatusest veidi hiljem pikemalt.
Tean, millist elu elasid nõndanimetet peipsiäärevenelased, kuna minu emaema teine abikaasa oli Nina külast pärit venelane (tema enda väitel olla nende perekonna ajalugu Peipsi ääres vene külas alguse saand Napoleoni vene sõjakäigu ajal vangi langend prantsuse sõdurist). Tema jutustustest tean, milline oli elu Leningradis blokaadi ajal ning kuidas teeniti Laskurkorpuses.
Ma pole kirjutand ühtegi raamatut. Selle aja jooksul, mil ma ei ole neid kirjutand, olen kompensatsioonina läbi lugend suurel hulgal ajaloo raamatuid. Pisiku sain oma emalt, kelle teine haridus oli Moskvas lõpetet Ajaloo-Arhiivinduse Instituut. Nende õppetöö toimus Hrushtshevi sula järelmõju all, mil instituudis õpetati ajalugu baseerudes arhiividokumentidele. Brezhnevi võimule tuleku järgselt hakati kruvisid kinni keerama, sest et instituudi õppejõud näitasid üles nõukogude korrale mitte sobivat vabameelsust. Kuna instituudi õppejõudusid üheskoos ei suut võim enam taluda, siis pandi paika uus juhtkond, kelle töö tulemusena lahkusid senised õppejõud - ühed infarktiga haiglasse ning hauda, teised muudesse kõrgkoolidesse. Ajalugu on mulle alati huvitav olnd (eriti NSVL ajalugu ning Eesti ajalugu XX sajandil), nii et lapsena arvasin, et lähengi ajalugu õppima. Pikkade arutelude järel emaga ning võrreldes arhiividokumentidel põhinevat ning nõukogude võimudele mitte sobivat ajalookäsitlust tollal kõrgkoolides õpetatava ideoloogiliselt mõjutet ajalooga, sai mulle paraku selgeks, et NLKP KK poolt dikteeritavat ajalookäsitlust ei olnd mul mitte mingit tahtmist õppima minna.
Enne sisseastumispaberite viimist arstiteaduskonda andsin korraks järele ema Moskva õpingute ajast pärit sõbranna soovitusele viia paberid sisse Moskva Riiklikusse Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, kuhu mu ema sõbranna oli mulle kindlustand koha oma kõrge ameti tõttu instituudis, oli vaid vaja eksamitele minna, kus ma oleksin neid sooritand spetsiaalses (moodustet nõukogude tippvõimukandjate/ametnike lastest) grupis, kus oleks olnd garanteerit kõikide eksamite sooritamine viitele ning automaatne instituuti sisse saamine. Enne eksamite algust oli mul õnneks võimalus jälgida instituudis valitsevat õhkkonda ning tutvuda ka telgitagustega, mille järel sain aga aru, et see instituut ja need meetodid, kuidas sinna sisse saadi, polnd midagi sellist, mis oleks mulle sobind minu kõrgharidustee alustamiseks. Teatasin emale, et loobun oma tutvustega kindlustet kohast ning annan paberid sisse arstiteaduskonda Tartus. Õnneks oli ema instituudi suhtes samale järeldusele jõund ning ka ema sõbranna ei olnd väga solvund, et ma tema lahkest pakkumisest ära ütlesin. Seda otsust pole ma kunagi kahetsend.
Milleks on seda artiklit vaja?
Kuna ma pole nõukogudeaegse haridusega elukutseline ajaloolane, siis olen saand kujundada oma arusaamise nii idanaabri (mis nime all ta parasjagu just elab) kui ka Eesti ajaloost ning nende riikide vahelistest suhetest, nende suhete iseloomu põhjustest ja tagajärgedest ilma ideoloogilise surveta ning baseerida oma järeldused nende autorite teostel, kelle faktikäsitlus tundub kõige ausam ning loogika usutavam. Jälgides praeguseid EV - VF suhteid jõuan järeldusele, et üha rohkem ja rohkem seisab paljude eesti poliitikute ja ka publitsistide retoorika soovunelmatel ning on tugevasti ideoloogiliselt mõjutet. Idealiseeritakse oma erakonnale (eesti keelse sõnana minu jaoks demokraatlik sarnaste vaadetega vabade inimeste poliitiline ühendus) või oma parteile (traditsiooni ja tänapäeva arvesse võttes tähendab eesti keelse sõnana minu jaoks autoritaarselt juhitavat poliitilist liikumist) või siis selle partei välismaisele sõsarparteile sobivat käsitlust ning tegevusplaanide koostamisel ei võeta arvesse reaaliaid ja ajaloo valusaid õppetunde. Lugedes kommentaare poliitika- ja ajalooteemalistele artiklitele näen üha sagedamini, et ka paljud lugejad on üha rohkem mõjutet nii ideoloogiast kui ka lihtsalt soovunelmatest.
Pääle 17 aastat taasiseseisvust on üha sagedamini näha, et väga paljud ei tea, mida tähendas 50 aastat okupatsiooni. Loodussääduste kohaselt on ühelt poolt üha rohkem ja rohkem neid, kes ei mäleta seda enam - näiteks Alzheimeri tõve tõttu. Teiselt poolt aga hakkavad varsti täisikka jõudma need, kes on sündind juba iseseisvas Eestis ning kes on juba asund sõna võtma erinevais internetifoorumeis nii mitmelgi ajaloolisel teemal omamata argumenteerit sõnavõttude tarbeks ei isiklist kogemust ega ka piisavalt haridust, mida siis püütakse kompenseerida löövate väljenditega. Lisaks on inimesi, kes püüavad õigustada okupatsioonivõime neid inimesi tõenäoliselt taband Stockholmi sündroomi tõttu (Üle 30 aasta tagasi toimus Stockholmis ebaõnnestund pangarööv, mille käigus kurjategijad võtsid pangas viibind inimesed pantvangiks. Pääle mitme päeva möödumist tulid kurjategijad pangast välja ning nende elu kaitsesid snaiperite kuulide eest pantvangid vabatahtlikult oma kehadega, kuna ellujäämise nimel olid pantvangid hakand end üha rohkem samastama kurjategijatega. Stockholmi sündroomiks hakatigi kutsuma seda hingelist seisundit, mis tekkis pantvangides pääle teatavat aega pantvangis viibimist, mille järgselt hakati õigustama kurjategijaid). Kahju, et nii paljudel eestlastel tundub seda sündroomi nõukogude rezhiimi suhtes esinevat. Teised õigustavad nõukogude võimu selle tõttu, et nad olid ise selle võimu aktiivsed käsilased - ühed olid niiditõmbajaiks ja teised täideviijaiks. Ei tohi ka unustada neid kaaskodanikke, kelle esinemisi kuulates/vaadates tekib vägisi mulje, et nende puhul on tegemist idanaabri eriteenistuste pilli järgi tantsijatega, ühed vabatahtlikult (teenistuse nimel või mingil muul eesmärgil) ning teised surve tõttu (kompromiteerivad materjalid?). Interneti kommentaariumides on üks osa sõnavõtjaist kindlasti selliseid, kes on tasulised/elukutselised kommentaatorid. Nende tõenäoliseks ülesandeks on avaliku arvamuse kujundamine ning vastuolude tekitamine/suurendamine teat välismaise organisatsiooni huvides nii lugejate kui ka kommentaatorite hulgas, kusjuures vastavalt hetkevajadusele võidakse õli tulle valada esitades sündmuste kommenteerimisel argumente eestluse ja Eesti riigi suhtes nii poolt ja/või vastu.
Üha rohkem on meie hulgas sinisilmseid, kes usuvad, et Vene Föderatsiooni juhtide ja ametnikega on võimalik asju ajada baseerudes õhtumaisele loogikale ja vaidlusretoorikale. Üsna tihti on meie ajakirjanduses võimalik lugeda meie värskelt ametisse astund ametnike ja poliitikute seisukohti sellest, kuidas on vaja asju VF-ga õigesti ning kõige paremini ajada ning et nemad ongi kõige paremad ametnikud/poliitikud sellise tegevuse ellu viimiseks. Enamasti kaasneb sellise väitega loetelu asjadest, milles on vaja VF-le järelandmisi teha, kuna selliste järelandmiste järgselt minevat asjad kohe-kohe väga hääks. Kui tuua näiteid, siis võib siin mainida meie seni ainukese naisvälisministri deklaratsiooni sel päeval kui ta ministriks nimetati. Ta teatas, et nüüdsest muutub EV nõndanimetet idasuunaline poliitika väga tulemuslikuks, kõik vastuolud VF-ga lahendatakse kiiresti ning seda tänu sellele, et uuel ministril on isikliselt nii hääd suhted VF poliitikutega Brüsseli koridoridest. Suur osa värske ministri aurust järgneva aasta jooksul kulus küll isikliste vastuolude lahendamisele VM personaliga, aga siiski jäi austet ministril nii palju aega üle, et harit inimesena suutis ta õppida selgeks idasuunalise reaalsuhtlemise põhitõe, mida ta siis esitles oma kokkuvõttes pääle esimest ministriks oleku aastat: "Suhetes VF-ga ei sõltu midagi EV-st ning neid suhteid pole võimalik meie poolt mõjutada." Olen selle lause esitand mälu järgi, nii et sõnastus võis olla veidi teine, kuid mõte oli just selline. Seega oli austet ministril vaja nägijaks saamiseks vaid ühte aastat. Paljudel teistel, nagu näha, ei aita aga 17 aastastki.
Pean siin kohe mainima, et tõepoolest, ametliku VF ja selle esindajatega on teoreetiliselt võimalik pidada argumenteerit läbirääkimisi ning nende kaudu ka tulemusteni jõuda. Paraku on VF, nagu ühed aimavad ning teised teavad, eriline ning temaga suheldes peab kasutama erilisi argumente ning retoorikat. Kunagi küsiti ühe targa käest, mis on igavik. Tark vastas, et ta ei tea, mis on igavik, aga ta teab, mis on üks hetk igavikus. Nimelt - kui Maal oleks nii kõrge puhtast teemandist mägi, et selle tipp ulatuks Päikeseni ning kui selle mäe tippu lendaks iga 1000 aasta tagant kaaren ning lööks siis oma nokaga üks kord tipu pihta, siis oleks üks hetk igavikust möödund siis, kui kogu mägi on pulbristund ning mäest poleks enam kübetki järgi. Samamoodi on argumentatsioonitehnika ja -retoorika õppimine VF-ga läbirääkimisteks pikk ja keeruline. Ütlen võrdlusena, et vajalik koolitus koosneks venemaa-suhtlusõppe lasteaiaklassidest, koolist ja ülikoolist, kus igal aastal õpitaks üha keerulisemaid tehnikaid ning pääle ülikooli diplomi saamist oldaks valmis tulemuslike läbirääkimiste pidamiseks. Ma ei hakka kogu õppeplaani siin ruumipuuduse tõttu välja tooma, aga mainin ära, milliste oskuste ja teadmistega võiks lugeda lasteaia esimese aasta kursuse sooritatuks.
Esimese aasta materjal on tulemuslikult omandet siis, kui suudetakse Aafrikas viljapõllu ääres seistes teha argumenteeritult selgeks viljapõllu kallale asund rändritsikate parvele, et see ei sööks farmeri põllul kasvavat vilja jäägitumalt ära, kuna farmer on vilja kasvatamisele aega, vaeva ja raha kulutand ning selle viljaga saaks ära hoida näljahäda tekke Aafrika laste hulgas. Kui rändtirtsud nõustuksid esitusloogika ja argumentidega ja nende esitamise tehnikaga ning jätaksid viljapõllu hävitamata, mille tulemusel sureksid aga ise oma varasemaid egoistlikke plaane häbenedes nälga, siis võikski öelda, et argumentatsioonitehnika on nii hää, et võib sügisel lasteaeda uueks õppeaastaks tagasi minna. Kui sellega aga hakkama ei saada, siis tuleb otsida üks teine tegevusala ning mitte raisata oma ja teiste aega ja raha valdkonnas, mille omandamiseks puuduvad anded.
Selleks, et aru saada, mis teeb Venemaa eriliseks, tuleb teha ekskurss Venemaa ajalukku. Ajalooline kokkuvõte on vajalik nii paralleelide välja toomiseks kui ka selleks, et need nooremad lugejad, kes pole põhjalikult Venemaa ja eriti NSVL ajalugu õppind, saaksid aru ajaloolisest kontekstist ja järjepidavusest meie idanaabri käitumises oma naabrite suhtes. Ei hakka seda tegema nii üksikasjaliselt koos kõigi vajalike viidete ja kirjanduse loeteluga nagu seda peaksid tegema elukutselised ajaloolased. Piirdun oma järelduste välja toomisega mainides ka mõningaid nimesid ja esitades ka üksikuid viiteid allikaile, kus siis soovijail on võimalik tähtsamaid aspekte Venemaa ajalooga seonduvast lugeda üksikasjalisemalt. Kuna ma pole ajaloolane, vaid eestlaste koguloos osalev eestlane, siis toon uuema ajaloo kirjeldamisel välja ka näiteid sellest, kuidas minu ja mu suguvõsa elu on olnd mõjutet Venemaal valitsend oludest. Tänan sellel kohal "Kultuur ja Elu" päätoimetajat pr. Tea Kurvits'at, kes oli lahkelt nõus avaldama minu sellekohaseid mõtteid oma ajakirjas. Artikli pika mahu tõttu (Venemaa ajalugu juba on selline pikk ja mahukas ning temaga suhtlemine on keeruline ning mitmetahuline) avaldatakse üks lõik paberväljaandes ning artikkel tervikuna on siis kättesaadav võrguväljaandes, kus siis need, kes teemast huvituvad, saavad seda lugeda.
Venemaa ajaloost nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik
Enne 800. aastat pääle Kristust olid idaslaavlased killustet ning nende poliitiline/riiklik koondumine toimus alles pääle seda kui rootsi viikingid (väringar - varjaagid) etableerisid end kui vürstid ja kaupmehed idaslaavi aladel, eelkõige Ladogal, Novgorodis, Kiievis ja ka teistel strateegilistel kohtadel veeteel, mis ühendas Skandinaaviat Kreekaga. Mingite allikate/legendide kohaselt olla idaslaavlased, kes ei olevat ise suut oma valitsemisega toime tulla, kutsund varjaagid end valitsema. Selline väide tundub kuuluvat muinasjutu valdkonda, ükskõik kui autoriteetne ei paista ka algallikas olevat. Kui varjaagide uudismaa oleks eelnevalt olnd riiklikult ühendet, siis võiks veel pidada usutavaks, et sellises riigis võidi mingite omavaheliste vastuolude tõttu või paljude võrdsete troonitaotlejate konkurentsi olukorras kutsuda kodusõja ärahoidmiseks valitsejaks keegi väljastpoolt. Kuna aga idaslaavi piirkond oli killustet ning varjaagid asusid valitsema nii paljusid erinevaid kohti korraga, siis tuleks asja nimetada koloniseerimiseks. Ju nad olid oma retkedel Kreekasse näind, et tee ääres oli nii palju maad, mida võis hõlpsalt oma võimu alla saada. Valitsema kutsumise legend võis hiljem alguse saada pigem sellest, et sooviti vene riigi ajalugu nooblimates värvides näidata. Hulga uhkem on olla rahvas, kes on endale valitsejad valind/kutsund/palgand, kui rahvas, keda koloniseeriti võõramaalaste poolt ning keda seetõttu läbi aegade on valitsend vaid võõrad, mis sest et need võõrad on aegade jooksul ise venestund.
Selle idaslaavi piirkonna ülikkond ning esialgne sõjavägi ja kaupmeeskond moodustusid IX sajandi alul seega võõrastest - varjaagidest, kes kehtestasid oma korra ja säädused ning kes esialgu kasutasid ka oma keelt. Rörek (Rjurik) pani alguse dünastiale, mis valitses hilisemaid vene alasid kuni 1598. aastani. Aja möödudes hakati oma lastele panema slaavi nimesid ning X sajandi teisest poolest hakkasid ka valitsejad kasutama oma alamate keelt slaavistudes sellega lõplikult. Siin on ilmne põhimõtteline erinevus praeguse Eesti alaga, mille vallutajad jäid truuks oma keelele ja kommetele ning kus algselt uue võimu vasallidena paigale jäänd kohalikud ülikud saksastusid aegade jooksul.
Kõige suurema mõjuvõimu sai algselt Kiievi vürstiriik Kiiev-Rus, mida vene ajaloolased peavad vene riikluse hälliks ning kellele ukraina kolleegid omakorda vastu vaidlevad. Igal juhul ei ole kindlaid tõendeid idaslaavlaste etnilisele eristumisele ukrainlasteks, venelasteks ja valgevenelasteks enne XIV - XV sajandit.
Põhilisteks kaubandusartikliteks olid mesi, vaha ja karusnahad. Lisaks teeniti kaubateede valitsemise tõttu (transiitkaubandus!). Varjaagidest vürstid võitlesid naabrite vastu ning konsolideerisid riiki sisemiselt. Kuna vürstidel oli enamasti palju lapsi, siis toimus ka pidev verine võimuvõitlus sugulaste vahel.
Esimese ja teise aastatuhande vahetusel sõlmis Kiievi vürst Vladimir sõjalise liidu Bütsantsi keisri Basileios II-ga, võttis tema õe endale naiseks ning asus kreeka ja bulgaaria preestrite abil juurutama oma riigis kristlust. Preestrid kasutasid kirikuslaavi liturgiaid, mis olid idaslaavlastele keeleliselt arusaadavad. Vürst Jaroslav organiseeris kristliku kiriku eesotsas metropoliidiga Kiievis, kes siis omakorda allus Konstantinoopoli patriarhile.
Algselt võeti tähtsamad otsused Kiievi vürstiriigis vastu ühises arutelus, milles osalesid nii vürst-valitseja, sõjavägi-aristokraatia kui ka rahvaesindus-veetshe. Selline demokraatia kadus ajapikku. Pääle Kiievi vallutamist Vladimiri-Susdali vürsti Andrei Bogoljubski poolt 1169. aastal, mil vallutaja loobus oma residentsi üle viimisest vallutet linna, kadus ka Kiievi kui suurvürstiriigi võim teiste vürstiriikide üle. Kiievi kultuuriline ja majanduslik võim kadus 1240. aastal pääle Kiievi vallutamist mongolite poolt ning kiriklik võim lõppes pääle metropoliidi residentsi kolimist Vladimirisse 1300. aastal. Vladimiri vürst hakkas end kutsuma suurvürstiks ning see tiitel ja suurvürsti residents läksid päätselt pärimise teel üle Moskva vürstile.
Nõndanimetet mongoli-tatari ike aastail 1240 - 1480 sai alguse pea kõigi (välja arvat Novgorodi) idaslaavi vürstiriikide vallutamisest Kuldordu poolt. Kuldordu rahuldus oma ülemvõimu kehtestamisega ning ei sekkund vürstiriikide sisemisse valitsemisse. Maksude kogumine Kuldordu nimel usaldati Vladimiri (hiljem Moskva) suurvürstile, kes siis pidi maksud toimetama khaani päälinna Sarai'sse Volga alamjooksul. Iga suurvürst pidi ametisse asumisel saama khaanilt kinnituskirja oma suurvürsti õigustele. Tiitel polnd formaalselt päritav, kuid alates Ivan I-st, kes oli ääretult usin maksukoguja, sai selle kirja alati Moskva vürstitiitli pärija.
Novgorod polnd formaalselt Kuldordu poolt vallutet, kuid kuna Novgorodi vürstiriigil oli samal ajal suuri probleeme oma läänepoolsete naabritega, siis nõustuti vabatahtlikult tasuma Kuldordule iga-aastast maksu.
Dmitri Donskoi ajal võitsid vene väed Kulikovi väljal mongoli-tatari vägesid, kuid kuna samal ajal kaotas Moskva suurvürstiriik oma läänepoolseid alasid Leedule, siis jäigi Kulikovi lahing vaid võidet lahinguks, aga mitte võidet sõjaks, kuna Dmitri Donskoi vandus uuesti truudust khaanile. Lõpu alluvusvahekorrale Kuldorduga tegi Ivan III alles 1480. aastal. Nii mitmegi autori väitel on aga kogu hilisem vene riik Kuldordu kui impeeriumi tegelik vaimne ja organisatsiooniline mantlipärija (vt. nt. artiklit lingilt
http://www.gulag.ipvnews.org/article20071031.php). Nõndanimetet vene rahva esindajad tänavalt (ning oktoobripöörde järgselt ka kõrgetest kabinettidest) on väga uhked oma keele lopsaka sõnavara üle pidades selle all silmas põhiliselt väljendeid, mida üleriigilistes ajalehtedes ei avaldata. Paraku on ka siin tegemist pärandiga Kuldordu ajast, kuna enamus sellest sõnavarast on laenud tatari keelest. Erandiks on kolmetäheline sõna, mida anekdootides kutsutakse välismaalaste poolt vene rahva kollektiivse matemaatilise geeniuse väljenduseks, kuna kõikjail seintel olla näha matemaatilisi tehteid x, y ja veel kolmanda tundmatu sümboli abil. See sõna olla pärit hiina keelest, kus see tähendavat külavanemat ning selle sõna olla mongolid üle võtt seni oma keeles puudund mõiste tähistamiseks (maksukogujaid saadeti küsimuse pääle, kust saab kätte küla maksud, külavanema juurde, verbaalsele väljendile lisaks veel ka käega suunda näidates).
Ivan III allutas teised vürstiriigid Moskva suurvürstiriigile, muuhulgas ka viimase suhteliselt demokraatliku idaslaavi riigi hilisema Vene Impeeriumi territooriumil - Novgorodi vürstiriigi, kus paljusid tähtsaid asju oli endiselt otsustet rahvakogunemisel - veetshel. Pääle Novgorodi vallutamist toimus linnas suur tapatalg, kus nädala jooksul tapeti iga päev kuni 10 000 novgorodlast, mille järel oli kogu Novgorod verest ja laipadest üle ujutet. Alates sellest ajast ei ole Venemaal enam pikkade aastate jooksul demokraatiat.
Venemaa muutus kuni Peeter I valitsemiseni mitmeks aastasajaks isoleerit riigiks, ühelt poolt poliitiline isolatsioon välisriikide poolt ning teiselt poolt vabatahtlik kõrvale hoidmine lääne katoliiklikust kultuurist. Pääle Firenzes 1439. aastal sõlmit lühiajalist uniooni kreeka ja rooma kirikute vahel lahkus vene kirik protesti märgiks Konstantinoopoli alluvusest ning kuulutas end iseseisvaks. Pääle Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal oli nõndanimetet teine Rooma langend ning Moskva hakkas end nimetama kolmandaks Roomaks (kuigi nad end kolmandaks Roomaks kuulutamise ajal olid ise Kuldordu vasalli seisuses), ning mida nad teevad siiani vaatamata sellele, et hilisemate aegade jooksul on Moskvat ennast korduvalt vallutet. Iseenda kutsumine kolmandaks Roomaks on Moskva enesetunnet juba 655 aastat ülendand ning lubab Venemaa valitsejail ja nende poolt valitsevatel end erilisena tunda ka paljud aastad edaspidi, ükskõik, mida peeglike seinal ka ei ütleks. Võiks küsida, et mis meil sellest, kuidas nad end kutsusid ja kutsuvad? Paraku näitab ajalugu, et pidades end ülima ja lõpliku tõe kuulutajaks messiaseks, on Venemaa valitsejad sellega oma silmis legitimeerind kogu oma agressiivsuse ümbritseva maailma suhtes ning seda oleme meie kui nende naabrid pidevalt väga valusalt maitsta saand.
Alates Ivan IV-st kutsusid Venemaa valitsejad end tsaarideks (caesar). Pääle viimase Rjurikute suguvõsast põlneva valitseja Feodori surma lastetult 1598. aastal oli lõpp ka selle dünastia valitsemisele. Järgnesid mitmed aastad verist võimuvõitlust kuni 1613. aastal valiti tsaariks Mihhail Romanov, kes pani sellega alguse Romanovite dünastia valitsemisele kuni 1917. aastani, mil Nikolai II ütles lahti troonist. Kuni Peeter I valitsemiseni ekspandeeris Impeerium põhiliselt ida poole koloniseerides hõredalt asustet alasid Siberis ning jõudes 1697. aastal Kamtshatkani. Samas ei unustet ka sõdimist läänepoolsete naabritega. Alates idaslaavi vürstiriikide rajamisest varjaagide poolt kuni Peeter I surmani toimusid pidevalt sõjad ka lääne suunal.
Mis puutub praeguse Eesti ala asukatesse, siis olid nad pidevalt idapoolse naabri rünnakute all. Väga hää kirjeldus Liivi sõjast kuni Põhjasõjani toimund sündmustele on minu kõrgelt harit klassivenna Margus Laidre hiljuti ilmund raamatus "Dorpat 1558 - 1707. Linn väe ja vaenu vahel". Raamat on väga detailne ja ülevaatlik, kahjuks suutsin seda lugeda vaid ca 100 lehekülje kaupa pidades vahepääl lugemises väiksemaid pause. Kogu raamatut ei suut ühes jutis lugeda, kuna kirjeldused aasta aastalt toimund vene kallaletungidega kaasnend tapmistest, röövimistest, põletamistest ja vägistamistest kurnasid vaimu nii tugevalt, et vajasin aeg-ajalt puhkepause. Muster oli ikka sama sõltumata sellest, mis sajandil sündmused toimusid. Ikka tungiti kallale ning tapeti mehed, väiksed lapsed ja raugad. Naised vägistati ja seejärel tapeti või viidi kaasa orjadeks. Vara rööviti, mida ei saand kaasa viia, hävitati. Ajavahemikul, mis jäi kallaletungide vahele, saadeti kõikvõimalikke nõudmisi ja ähvardusi. Aeg-ajalt sõlmiti leppeid, millest ei peet kinni siis, kui lepete rikkumine oli vene poolele kasulik ja tal oli selleks piisavalt jõudu. Kui saavutati lepped, mis olid väga kasulikud vene poolele, siis nõuti nendest lepetest kinni pidamist ka aastasadade möödumisel ning seda isegi siis, kui lepe oli mingiks lühemaks ajaks sõlmit. Ähvardustega paralleelselt toimus intensiivne diplomaatia põhimõttel Divide et impera. Kuna Eestimaa ja Liivimaa poolel oli subjekte mitmeid - ordu, piiskopkonnad ja linnad olid kõik iseseisvad läbirääkimiste partnerid, siis üritati külvata lahkhelisid vastaspoole ridadesse kasutades selleks nii ähvardusi, meelitusi kui ka (katteta) lubadusi. Kahjuks näitab ajalugu, et läbi aegade on siinpool Peipsi järve selline taktika pidevalt tänuliku pinnase leind. Vaatamata eelneva ajaloo õppetundidele leidus ikka ja alati neid, kes üritasid omakasule lootes sõlmida separaatleppeid vene poolega nõrgestades sellega oma ühtsel rindel püsimisega kaasneva positsiooni tugevust vene nõudmiste vastu. Tavaliselt ei möödund kuigi pikk aeg enne kui selgus, et separaatlepped ei pidand ning järelandmised, mida tehti lootes, et pääle nende tegemist saabub kohe-kohe igavene õndsus ja rahu, andsid vene poolele vaid aluse uuteks nõudmiseks. Ning kui olukord oli vene poolele sobiv ja ka jõudu oli piisavalt, siis tuldi ja tapeti, rööviti ning vägistati taas ja taas, ükskõik, mis lepped olid ükskõik kui pikaks ajaks sõlmit.
On väga sümptomaatiline kui võrdleme sündmusi, mis toimusid Tartus aastail, mis järgnesid linna ja selle elanike elus näituseks pääle linna vallutamist rootslaste poolt 1625. aastal, sündmustega, mis järgnesid pääle linna vallutamist 1704. aastal vene vägede poolt. Viis aastat pääle Tartu vallutamist rootslaste poolt asutati 1630. aastal Tartus gümnaasium, mis sai omakorda 1632. aastal aluseks ülikooli asutamisele. Seega asuti vallutet aladel arendama haridust, lisaks parandati haldust ning kergendati üldiselt elanikkonna olukorda. Pääle Tartu vallutamist Peeter I vägede poolt õhiti nelja aasta möödudes kõik kindlustused ning kogu elanikkond saadeti 1708. aastal asumisele, kaasa arvat siin juba varasemast resideerund vene kaupmehed oma peredega. Selline tegevus on vene valitsejaile küllalt tüüpiliseks saand - kõik vaenlased ja ka (vene poole arvates) potensiaalsed vaenlased hävitada või parimal juhul asumisele saata ning maa ja vara laastada ning hävitada. Peeter I oli veel küllalt lahke võrreldes tema hilisemate kommunistlike järeltulijatega. Tema nimelt lubas ellujäänd linnaelanikel 1714. aastal linna naasta.
Läbi aegade on olnd tüüpiline, et vene kallaletungid on toimund naabritele, kes on olnd väiksemad ja nõrgemad, aga samas kus elanikkond on olnd kõrgema haridustasemega ning majandus kõrgemalt arenend. Kuni 1755. aastani ei olnd Venemaal oma ülikooli ning tänapäevast paralleele otsides võiks tollaseid vene koole võrrelda tänaste islami madras-koolidega - usukoolidega, kus õpetatakse ainult selle ainuõige Jumala sõna. Kuni Peeter I valitsemiseni suurenes pidevalt Venemaa tehniline mahajäämus läänemaailmast, mistõttu said nii Peeter I (Põhjasõja alguses) kui ka tema eelkäijad varasematel aegadel tugevalt lüüa oma aja kohta moodsalt rootsi sõjaväelt. Kaubanduses Venemaaga valitses Euroopas embargo teat kaupade, samuti moodsa relvastuse suhtes. Peeter I kasutas ära nii mitmetegi lääne ärimeeste kasuahnuse ning hankis endale moodsat relvastust vaatamata müügikeeldudele, samuti meelitas lääne meistreid ja tööstureid asutama töökodasid ja tööstust Venemaal. Viljad saabusid siis, kui moderniseerit vene sõjavägi vallutas nii mitmedki naaberalad läänes, kaasa arvat Eestimaa ja Liivimaa. Vene riigi teenistusse kutsuti ka teadlasi ja aadlikke. XVIII sajandil oli alla 25% Vene Teaduste Akadeemia liikmetest venelased. Kõrgemate riigiametnike hulgas oli kuni 1917. aastani kolmandik Lääne-Euroopa perekonnanimedega.
Vaatamata Peeter I edule Karl XII vägede vastu Poltaava all, oli Eestimaa ja Liivimaa saatus teoreetiliselt veel lahtine. Viimaseks naelaks Rootsi kui suurriigi kirstu sai rootsi kuninga Karl XII hukkumine Fredriksteni kindluse piiramisel. On avaldet teooria, mille põhjal on alust oletada, et Karl XII langes palgamõrvari kuuli tagajärjel, kusjuures oletatavale palgamõrvarile tasuti hiljem Venemaal aadlitiitliga ja kõige selle juurde kuuluvaga.
Oma uute vallutuste kinnistamise sümboliks ehitati impeeriumile uus päälinn Neeva jõe suudmesse - St. Petersburg. Ka selle linna ehitamine on inspireerind hilisemaid kommunistlikke valitsejaid, kuna linn ehitati orjatööd kasutades Neeva jõe delta soistele aladele - sõna otseses mõttes orjade luudele. Orjadeks olid loomulikult äsja vallutet aladel eland soome-ugri rahvaste elanikud, põhiliselt ingerlased, samuti sõjavangid. Venemaa jäi aga veel kaheks sajandiks agraarriigiks, kus riigi edukust näitas impeeriumi alla kuuluva maa suurus ning sellel elava rahva hulk. Kuna olemasolevat maad ei suudet kasutada sama effektiivselt kui läänes, siis üritati edukuse suurendamiseks hankida juurde nii maad kui ka orje.
Venemaa erinevus Lääne-Euroopa riikidest on olnd ka selles, et läbi aegade (alates bojaaride seisuse verisest allaheitmisest Ivan IV poolt) on Venemaa olnd isevalitseja võimu all, kus valitseja võib otsustada kõigi alluvate elu ja saatuse üle. Kui Lääne-Euroopas reguleerisid valitsejate suhteid alamatega/vasallidega mitmesugused lepingud, mis määrasid kindlaks erinevate seisuste kohustused ja ka õigused; kus vasalliseisuses olnd vürstid, hertsogid, krahvid, parunid ja muu aadel olid oma valdustes valitsejad ning otsustasid ise oma alamate elu ja saatuse üle, siis Venemaal oli ka kõrgaadel sisuliselt valitseja jaoks orjad (tõsi küll kullas ja karras), kelle elu ja saatus sõltus valitseja armust ja suvast. Vastukaaluks rikastele ja mõjuvõimsatele bojaaridele (bojaaride seisuse kui sellise sisulise hävitamise järel osaliselt ka nende asemele) loodi Ivan IV poolt teenistusaadli süsteem, kus teenete eest valitsejale tasuti viimase poolt maa/külade/mõisate andmisega teenistusaadliku kasutusse kuni teenistusaadliku surmani või kuni valitseja armu kestmiseni, kusjuures madalam teenistusaadel ei saand neid valdusi pärandada. Peeter I kehtestas 1722. aastal (kehtis kuni 1917. aastani) kolm paralleelset 14 astmelist teenistusredelit riigiametnikele, sõjaväele ja õukonnale. Vaid kõige kõrgemate astmete aadliseisus oli päritav.
XVII sajandi keskel viidi patriarh Nikoni ajal ellu kirikureform, mille tagajärjel eraldusid vene õigeusu kirikust nõndanimetet vanausulised, keda seejärel tabas julm tagakiusamine ja füüsiline hävitamine. Osa vanausulistest leidis varjupaiga Peipsi järve siinpoolsel kaldal, kus nad juba üle 300 aasta on saand oma usku ja kombeid au sees hoida. Peeter I ajal allutati kirik riigi kontrollile ning patriarh asendati Püha Sinodiga. Patriarhi seisus taastati 1917. aastal, kuid viimased 90 aastat (välja arvat ehk Boris Jeltsini ajal) tundub vene õigeusu kirik olevat veel suurema riigi kontrolli all kui ealeski varem.
Seoses hariduse paranemisega ning kirjanduse ja ajakirjanduse levikuga tekkis XIX sajandil olukord, kus üha enam kasvas rahulolematus kehtiva korraga. Hakkasid levima sotsialistlikud ideed ning kui vaadata hilisemate elukutseliste revolutsionääride sotsiaalset kuuluvust, siis põhiliselt madalama astme teenistusaadli laste hulgas, kellele oli aastatepikkune usin töö ainsaks karjäärivõimaluseks ning kus lapsed ei saand loota, et nende vanemate poolt saavutet hääolu pärandub neile. Rahulolematus kasvas ka maarahva hulgas, keda ei rahuldand XIX sajandi keskel läbi viid reformid, mis andsid maarahvale küll vabaduse paberil, kuid ei and vahendeid, millega seda vabadust kasutada. Raha maa ostmiseks maarahval polnd ja kui saigi maad hankida järelmaksuga, siis olid järelmaksu tingimused sellised, et maarahva olukord tegelikkuses halvenes. Kõige edumeelsemaks valitsejaks oli Aleksander II, kes viis ellu nii mitmedki reformid ning kes oli juba hääks kiit varasema võrreldes lausa revolutsioonilised riigikorralduslikud muutused, kuid kes siis ajaloo paradoksina mõrvati (pääle mitut varasemat ebaõnnestund atentaati) 1881. aastal vahetult enne seda, kui mitmed tähtsad muudatused oleksid jõustund.
Järgmise valitseja Aleksander III ajal jäeti Aleksander II plaanid ellu viimata, selle asemel algas intensiivne venestamine impeeriumi äärealadel, mida said valusasti tunda ka Eestimaa ja Liivimaa, kus asjaajamine ja õppetöö viidi üle vene keelele ning kus lastel koolides ei lubat isegi vahetundidel enam emakeeles rääkida. Tartu Ülikoolis vallandati kõik õppejõud, kes polnd võimelised õppetööd vene keeles läbi viima. Eelnev oli tugevaks löögiks Tartu Ülikoolile, kuna pääle ülikooli taasavamist 1802. aastal õnnestus siia tööle saada tolle aja kohta väga tugevaid õpetlasi. Õnnestund rekruteerimispoliitikale aitas kaasa lääne ülikoolides valitsend kord, kus professori amet oli eluaegne ning kus professori ametitool ei vabanend enne, kui eelmine professor oli kas pää või jalad ees lahkund. Kuna Tartu Ülikooli töökeelteks olid saksa ja ladina keel, siis saidki siin vakantseid professori ametikohti taotleda paljud edumeelsed noored õpetlased Euroopast. Nimekiri XIX sajandil Tartu Ülikooli õpetlaste poolt avastatust oleks väga pikk, kindlasti oli tegemist tollal ühe parema ülikooliga kogu maailmas. Pääle uute sääduste kehtestamist olid sunnit lahkuma paljud väljapaistvad õpetlased, kes senini olid olnd Tartu Ülikoolile auks ja uhkuseks. Venestuspoliitika elementideks olid ka Tallinnasse Toompääle püstitet Aleksander Nevski vene õigeusu kirik kui sümbol vene ülemvõimule Eestimaal ning Kuremäele rajat Pühtitsa vene õigeusu nunnaklooster.
Vene riigi ajalugu oli jõund sellisesse punkti, kus hakkasid toimuma sündmused, mis viisid vene impeeriumi ja selle rahva paari aastakümne pärast suurte vapustusteni - nõukogude rezhiimi loomiseni. Kuna NSVL ajalugu nõuab eraldi päätükki, siis koondame sinna päätükki ka need asjaolud ja sündmused, mis olid NSVL loomisele ajendiks ja tõukeks.
Nõukogude Liit kui kurjuse impeerium ning selle kurjuse allikad
Romanovite dünastia languseni Venemaal viis paljude erinevate parteide tegevus, ühiskondlikud olud, Esimene Maailmasõda, sõjaväe juhtkonna vandenõu imperaatori vastu ning paljude muude asjaolude kokkusattumine. Kaasa aitas ka Nikolai II pehme loomus ning tema tõenäoliselt küllalt siiras armastus oma rahva vastu (erinevalt hilisematest kommunistlikest diktaatoritest). Vaatamata sellele, et kommunistlik ajalookäsitlus on teda kutsund Nikolai Veriseks, ei ületand tema valitsemise 23 aasta jooksul hukat ja muidu rahutustes (kaasa arvat nõndanimetet verine pühapäev ja Leena sündmused) hukkund inimeste koguarv hiljem kommunistliku rezhiimi ajal nii mõnegi üksiku päeva (!) jooksul hukat inimeste arvu (ja siis jätame arvestusest välja Teise Maailmasõja aastad).
Kindlasti ei viind tsaarivõimu langemisele aga ühe väikese professionaalse, kuid üsnagi marginaalse revolutsioonipartei tegevus, mida juhtis Vladimir Uljanov (Lenin). Küll aga kasutas see partei oma huvides oskuslikult ära Veebruarirevolutsiooni järgset olukorda ja teostas sama aasta sügisel nõndanimetet Oktoobripöörde ning haaras võimu päälinnas ja hiljem kogu riigis enda kätte. Hilisemas kommunistlikus ajalookäsitluses (alates 1920. aastate lõpust) hakati seda sündmust kutsuma Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks. Lisaks toimus kommunistliku rezhiimi aastail kõikvõimalik nõndanimetet enamlaste (bolshevike) partei tegevuse ülistamine, samuti selle esimese juhi Lenini glorifitseerimine sisuliselt kommunistliku jumala staatuses.
Kes siis oli Lenin ja mida kujutas endast tema poolt juhit partei? Sellel teemal on kirjutet uskumatult suur hulk raamatuid, artikleid ja väitekirju, enamus neist muidugi nõukogude/kommunistlike ajaloolaste poolt. Neid teoseid nimetades peab autorite elukutset alati epideediga kaunistama, kuna ilma lisandita "nõukogude" ja/või "kommunistlik" võib lugejaile ainult nende kirjutiste päälkirja lugedes jääda ekslik arusaam teoses esitatava sisu usaldusväärsusest. Nimetet teosed ülistavad nõukogude ideoloogia poolt lood müstilist jumallikku parteijuhti ning tema juhit parteid kui kogu maailma kõigi rõhutute kaitsel olevate rahuinglite omakasupüüdmatut väesalka. Õnneks ilmub üha rohkem raamatuid, mis lahkavad faktidele ja arhiividokumentidele baseerudes Lenini ja tema partei tegevust.
Nüüd veidi üksikasjalisemalt mõningatest teemadest kasutades selleks nii eelpool mainit raamatus avaldet materjale kui ka teisi allikaid, samuti toon ära mõningad oma järeldused, mis on tekkind nende materjalidega tutvumisel.
Vladimir Uljanovi isa Ilja oli teenistusaadlik, kes oli jõund oma karjääriga nii kõrgele, et sellega kaasnes pärandatav aadliseisus. Perekonna majanduslikud võimalused olid piisavalt suured, nii et pääle Ilja surma võisid lesk ja lapsed elada mugavat jõudeelu. Lese rahalistest vahenditest piisas selleks, et mitte ükski laps ei pidand oma hilisemas elus tegema tööd raha pärast. Suurima osa oma ülalpidamiskuludest kuni ema surmani 1916. aastal sai Lenin oma ema käest, samamoodi olid ema ülalpidamisel ka teised lapsed suurema osa oma täiskasvand elust.
Pääle eksternina St. Petersburgi ülikoolist juristi diplomi saamist töötas Vladimir Uljanov juristina vaid paar aastat, selle aja jooksul saavutamata juristina midagi erilist. Alates 1893. aastast ühines ta sotsiaaldemokraatliku partei tööga, ametlik liikmestaatus algas küll 1897. aastast.
1903. aastal juulis - augustis toimund VSDTP II Kongressil tekkis parteisiseselt kaks fraktsiooni, selle põhjuseks oli Lenini ja Martovi erinevad ettepanekud partei liikmestaatuse definitsiooniks, ning kuna üksmeelele ei jõut, siis tulemuseks oligi parteis enamlaste (bolshevike) ja vähemlaste (menshevike) fraktsioonide teke. Ajaloo keerdkäikude tõttu said fraktsioonid oma nimed hääletustulemuste põhjal, kusjuures tegemist oli sisuliselt ainsama korraga, kus hääletusel osalejaist oli enamus delegaate Lenini (tema ettepanekuvariandi) poolt. Kongress algas Brüsselis, kus see aga aeti laiali kohaliku politsei poolt, kellele tundusid ühte lattu kogunend kõvasti käratsevad inimesed kahtlased olevat. Kongressi jätkamiseks koliti kongress Londonisse, kusjuures kolimise järgselt selgus, et Londonisse jõund osalejate hulgas moodustasid enamuse need, kes toetasid Lenini redaktsioonivarianti.
Milles olid siis Lenini ja Martovi seisukohtade erinevused partei liikmestaatuse määratluse asjus? Lenin oli selle poolt, et parteid juhitaks tugeva ülitsentraliseerituse vaimus, kus juht otsustab ning liikmed viivad juhi otsused vastuvaidlemata ellu. Sellest tulenevalt nõudis Lenin, et liikmestaatuse definitsioonis sisalduks nõue selle kohta, et lisaks kõigile teistele nõuetele osaleks iga liige aktiivselt oma parteiorganisatsiooni töös (kus siis teda oleks võimalik nii kontrollida kui ka juhtida). Martov aga leidis, et ülitsentraliseeritusele peab vastu seisma, vastasel korral ootab parteid despootlik juhivõim. Hääletustulemuste põhjal ning teise poole redaktsioonivariandiga mitte nõustumise tõttu toimus partei jagunemine, kusjuures Lenini pooldajad said kaasavaraks tuleviku tarbeks nime, mille propagandistlikku väärtust on raske üle hinnata, Martovi pooldajad said aga nii liikmete arvu, rahva poolehoiu kui ka rahaliste vahendite reaalse enamuse.
Vaatamata partei (VSD Tööliste P) nimele, ei olnd Leninil endal töölistega suhtlemise reaalset kogemust ning ega ka tõsist huvi selle vastu. Kui tekkis vajadus mingite andmete saamiseks tööliste elu kohta, siis koostas ta küsimustikke, mille alusel tema kaasvõitlejad vajalikke andmeid hankisid. Lenini eesmärgiks oli professionaalide-revolutsionääride salaorganisatsiooni loomine, mis pidi võitlema proletaarse revolutsiooni teostamise nimel, kusjuures volitused selliseks võitluseks proletariaadi nimel oli ta endale võtt ilma proletariaadilt luba küsimata. On sümptomaatiline, et Lenin tahtis just proletariaadi nimel kehtestada revolutsiooni abil diktatuuri, kuna nende nimel oli lihtne esineda (töölistel puudus selline volitet esindatus, kes oleks võind protestida esindusõiguste usurpeerimise vastu). Seda enam, et Lenin arvas, et töölisklassi on reaalselt kõige kergem üles ässitada võitluseks võimude vastu. Lenini seisukoha järgi sai proletariaadile kuuluda vaid täidesaatja roll, kuna Lenini enda arvates ei olnd proletariaat piisavalt teadlik selleks, et mõista sotsiaaldemokraatlikke ideid. Lenini seisukohad partei ülesehitusest leidsid hiljem kajastamist ka 1921. aastal partei X Kongressi otsuses, mille kohaselt keelati ära fraktsioonide teke parteis. Sellise otsuse tagajärjel sai juht alati heita sõnakuulmatud parteist välja koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega.
Enamlaste ja vähemlaste vahel oli erinevus ka ühes teises põhimõtteliselt tähtsas asjas - partei rahastamises. Vähemlased leidsid, et partei raha peab laekuma sääduslikul teel. Enamlased (Lenin) aga leidsid, et raha ei haise, mistõttu seda tuleb hankida kõikvõimalikel meetoditel, kaasa arvat sellised kriminaalsed teod nagu pangaröövid (Stalini karjääri algus parteis). Samuti juhtus aeg-ajalt imelikul kombel, et äkitselt surnd rikkad inimesed pärandasid oma varanduse proletaarse maailmarevolutsiooni eest võitlejaile (näituseks kuulus tööstur Morozov). Ei tollal ega ka kunagi hiljem pole enamlastele olnd nende tegude kriminaalne iseloom mitte mingiks moraalseks taagaks. Eesmärk pühitseb abinõu! Eesmärgi nimel oldi nõus sooritama ükskõik milliseid kuritegusid nii üksikute inimeste, kui ka inimsuse vastu tervikuna. Ja nii neid kuritegusid sooritatigi. Eesmärgi nimel oldi nõus sõlmima ükskõik kellega ükskõik milliseid kokkulepped ning jagama suvalisi lubadusi. Kui enam ei sobind, siis ei peet ei lubadustest ega kokkulepetest kinni. Sellise mentaliteediga muutusid enamlased ja nende poolt kehtestet nõukogude võim keskaegsete veriste tsaaride vaimseiks mantlipärijaiks. Viimased isevalitsejad olid aga üha rohkem ja rohkem hakand juhinduma oma tegevuses riigi juhtimisel moraalist ning riigi elanikkonna huvidest.
Sajandi algusest kuni Veebruarirevolutsioonini 1917. aastal viibis Lenin põhiliselt välismaal ning oli kõikidest nendest aastatest ainult poolteist (1,5) aastat kokku Venemaal. Vähe sellest, et ta ei teand midagi proletariaadi elust (kuigi väitis end nende huvisid esindavat), ei teand ta ka olukorrast Venemaal suurt midagi. Teated, mis saabusid Venemaalt, saabusid hilinemisega, olid fragmentaarsed ning nende põhjal Lenini poolt teht hinnangud olukorrale ja prognoosid tulevikuks ei läind tegelikkusega enamasti kokku. Enne I Maailmasõja puhkemist unistas Lenin sõja puhkemisest Euroopas, ent tõdes (vahetult enne sõja algust), et shansid selleks olevat kaduvväiksed, kuna Euroopas polevat mingeid huvigruppe sõja alustamiseks. Vahetult enne Veebruarirevolutsiooni arvas ta, et tal ei õnnestugi oma elu jooksul revolutsiooni Venemaal ära oodata.
Pääle Veebruarirevolutsiooni olid demokraatlikud jõud Venemaal killustet ning nende koostöö nõrk, tihtipääle vaieldi teisejärguliste asjade üle ning jäeti riigile ja rahvale olulised asjad piisava tähelepanuta. Valitsend küllalt kaootilises olukorras õnnestus enamlastel (pääle ühte ebaõnnestund katset juulis) Julianuse kalendri järgi ööl vastu 25. oktoobrit haarata võim Petrogradis enda kätte. Võimu haaramisel tugineti ühelt poolt kriminaalsele elemendile ja lumpenile, teiselt poolt demoraliseerund sõjaväeüksustele. Kriminaalidele on alati sobind rahutused, kuna segaduste varjus on võimalik hõlptulu hankida, seega osales kriminaalne maailm meelsasti võimu haaramises. Petrogradis paiknevad väeosad olid aga demoraliseerund. Puudus korralik juhtimine ja kord, Petrogradis paiknend sõjaväeüksused olid moodustet sõja tõttu tegevteenistusse kutsut reservväelastest, kes paigutati päälinna pääle seda kui varem Petrogradis paiknend eliitväeosad olid saadet rindele olukorda parandama. Tegevusetuse ja korraliku juhtimise puudumise tingimusis laostusid väeosad ning allusid enamlikule propagandale, kuna hulga ahvatlevam oli toetada neid, kes teatasid, et sõda tuleb koheselt lõpetada, kui neid, kelle võimul püsimise korral ähvardanuks oht päätselt rindele kuulide alla sattuda.
Kriminaalse publikumi värbamine nii tsiviilelanikukonnast kui ka sõjaväest oli kergem ka olukorras, kus enamlastel olid kasutada küllalt suured rahalised vahendid, mida sai siis jagada nii sularahana kui ka teistsuguse kõva (kuid vedela) valuutana rahutustest osalejaile (sellist veendumuste materiaalset potenseerimist on ka hiljemalt nõukogude rezhiimi ajal korduvalt kasutet - meenutage näituseks viinereid ja apelsine NSVL valimisjaoskondade puhvetites, samuti ka nõndanimetet nashistide demonstratsioone Moskvas mitte eriti kauges minevikus, kus tudengeid sõidutati bussidega teistest linnadest Moskvasse ning nende vaev kompenseeriti rahaliselt selleks, et vajalikud veendumused ilusti välja paistaksid). Enamlaste rahalised vahendid olid pärit Saksamaalt, kus pääle Veebruarirevolutsiooni korraldati enamlaste toimetamine läbi sõjas oleva Saksamaa Rootsi kaudu Venemaale lootusega destabiliseerida olukord sõjas Saksamaa vastaspoolel osaleval Venemaal põhimõttel: minu vaenlase vaenlane on minu liitlane. Enamlastele tehti panus, kuna need propageerisid intensiivselt sõja lõpetamist ning vaherahu sõlmimist Saksamaaga (luba seda, mida on kasulik lubada ning siis, kui seda on kasulik teha). Plaan õnnestus suurepäraselt, plaani autoritele soovimatute komplikatsioonidena hävisid nii Saksa kui ka Austria-Ungari Keisririigid.
Võimu haaramisel kasutati rahva hulgas suurema poolehoiu saavutamiseks erinevatele rahvagruppidele meeldivaid loosungeid: Lõpp sõjale! Maa talurahvale! Võim nõukogudele! Kui need loosungid enam ei sobind, siis heideti loosungid kõrvale. Kui selgus, et esimeses pääle oktoobripööret valit saadikute nõukogus olid enamlased vähemuses, siis saadeti see nõukogu koheselt relvade abil laiali ning valimised kuulutati kehtetuks. Rahu asemel ootas maad pikk ja kurnav sõda, lubat maa asemel vilja ja muu vara konfiskeerimine ja talupoegade orjastamine.
Lisaks halvale iseloomule oli Lenin äärmiselt verejanuline inimene, kellele vägivald oli eesmärgiks iseeneses. Ohjeldamatut vägivalda sai ta hakata ellu viima alles pääle proletariaadi diktatuuri nime all võimu haaramist ning kommunistliku rezhiimi kehtestamist. Võimu haaramisele järgnes seniste võimustruktuuride purustamine, teiste parteide ning opositsiooniliste häälekandjate keelustamine ning vastaste füüsiline hävitamine.
Lenini otsesel korraldusel likvideeriti sõltumate kohtute institutsioon ning loodi karistussüsteem erakorralise komisjoniga (TsheKa) eesotsas vastaste kiireks kohtuväliseks hävitamiseks. Lenin isikliselt andis korraldusi TsheKa-le ja justiitsasjade rahvakomissariaadile nende kohta, keda (nii konkreetseid isikuid kui ka suuremat hulka inimesi korraga grupitunnuste põhjal) tuleb kiiremas korras süüdi mõista ja maha lasta või üles puua. Sellega lõi Lenin süsteemi, kus täidesaatev võim kontrollis ja suunas otseselt kohtuvõime (ükskõik, mis nime all nad parasjagu ei eksisteerind), vastavat korda praktiseeriti kogu nõukogude võimu vältel, pääle Putini võimule tulekut on selline praktika taastet ka VF-s.
Kui enne võimu haaramist oli Lenini puhul tegemist kõrgenend (lausa messiaanlusse kalduva) enesehinnanguga ning teistesse üleolevalt ja halvustavalt suhtuva kriminaalse mõttelaadiga inimesega, siis pääle võimule tulekut muutus ta oma kriminaalse käitumisega koheselt massimõrvariks. Ja ärgu nüüd kommunistid tulgu ütlema, et ei tohi Leninit süüdistada ilma kohtuotsuseta. Pole minu süü, et kommunismi Nürnbergi protsess on toimumata. Ka Hitler pole isikliselt olnd kohtu all inimsuse vastaste kuritegude süüdistusega, aga see ei takista kommunistidel (ja ka teistel) teda massimõrvariks nimetamast. Leninit ennast ei takistand mitte miski teisi ilma kohtuta süüdistamast ning neid ilma kohtuta ka hukata laskmast.
Uue võimu karistussüsteemi kaasati nii juba varasemast kriminaalne element, kui ka teisi võimu vahetusega kaasajooksikuid, kes siis muutusid kriminaalseteks pääle karistussüsteemiga liitumist. Ühelt poolt oli karistajate hulgas neid, kes leidsid rahuldust võimaluses uue võimu hääkskiidul praktiliselt piiramatult tappa, piinata ja vägistada ning saada selle eest veel ka palka ja autasusid, teiselt poolt ka neid, kes leidsid sellise tegevuse karjääri tegemiseks olevat sobiva. Karistusorganite eesotsas olid professionaalsed revolutsionäärid - enamlased, kes vaatasid karistustegevusele kui enamlaste võimu kindlustavale argipäevasele aktile. Kõikvõimalikke julmusi karistusorganite töös soodustati tippvõimu poolt eesotsas Leniniga isikliselt. Hävitati nii tegelikud kui ka väljamõeld vaenlased (äärmuslike näidetena kuulusid siia näituseks tänavalt juhuslikult kinni võet korralikes riietes lapsed - seega klassivaenlased, keda siis suva järgi piinati, nüliti elusalt ja tapeti). Karistusorganite "töötajaid" metsikustele innustades tehti neist kommunistliku võimu kuritegude kaassüüdlased, sel moel kindlustades nende lojaalsuse uue võimu suhtes (iga võimuvahetus oleks paratamatult saat need kurjategijad kohtusse, kust neid kuritegude iseloomu arvestades oleks paratamatult tapalavale toimetet).
Sergei Melnikoff on loond internetisaiti, kus on publitseerit palju artikleid enamlaste inimsusevastastest kuritegudest, selle lehekülgedel on ka palju ajaloolisi pilte ja filmiklippe. Kellel on huvi nende materjalidega tutvuda või kes arvavad, et ma olen oma eelmises lõigus kirja panduga liialdand, saavad materjale näha leheküljel:
http://www.gulag.ipvnews.org/index.php . Loetavas/vaadatavas materjalis kajastuvate kommunistliku rezhiimi tegude koleduste pärast ei soovita külaskäiku sellele saidile lastele, samuti rasedatele ning kõigile neile, kes ei saa magada näituseks isegi pääle kõigest väljamõeld süzheega õudusfilmide vaatamist.
Oma plaanidelt ja tegudelt oli nõukogude võim kuritegelik ja selle juhid kurjategijad, kes ei saand enam mitte kunagi muutuda korralikeks inimesteks, ükskõik milliseid tiitleid nad endale poleks omistand, ükskõik milliseid uhkeid vormiriietusi nad poleks endale selga pand või ükskõik milliseid säädusi nad ka poleks oma tegevuse õigustamiseks vastu võtt. Selle kuritegeliku võimu kõik juhid on kurjategijad, ükskõik, millisel ajalooetapil nad ka võimul poleks olnd. Kuna praegune VF ja selle juhid peavad end nii juriidiliselt kui ka vaimselt NSVL õigusjärgse järjepidevuse kandjaks, siis on ka nemad oma olemuselt kurjategijad seni, kuni nad pole avalikustand kõiki nõukogude rezhiimi hirmsaid saladusi ja mõist selle rezhiimi kuritegelikkuse hukka, samuti kuni nad pole kõigilt ohvritelt ja ohvrite järeltulijailt nii VF-s kui ka sellest väljaspool andestust palund. Kuna praeguse VF juhtkond seda teind pole ning on vastupidiselt terve mõistuse loogikale hoopis tunnistand NSVL lagunemise XX sajandi kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks, siis on ka see juhtkond ja see rezhiim kuritegelikud. Seda tunnistavad Tshetsheeni ja Gruusia (Georgia) sõjad, ilmsete eriteenistuste jälgedega paljukorteriliste elumajade õhkimine VF linnades, vaba mõtte ja pressi mahasurumine, kohtute jätkuv mõjutamine, valimistega manipuleerimine, agressiivsus kõigi nende vastu, kes pole "meiega", inimõiguste pidev rikkumine kuni teisitimõtlejate tapmiseni mürgi, kuuli, radioaktiivsete ainete jms. tapavahendite abil. Lisaks toimub elanikkonna kasvatamine revanshismi vaimus.
Siin tulebki ilmsiks, kui tähtis on ajaloo tundmine ning selle mäletamine. Kui anda järgi mitmest suunast pidevalt kõlavatele manitsustele unustada kõik vana ära, kuna see ei viivat elu edasi, siis jäämegi suhtluses idanaabriga igavesti tegema samu vigu. Neid vigu tehti Liivi- ja Eestimaal. Neid vigu tehti EV-s enne II Maailmasõda. Neid vigu tehakse täna. Divide et impera on endiselt seda efektiivsemalt kasutuses, mida lühema mäluga on poliitikud nii EV-s kui ka kogu EL-s ning seda kergem on nendega manipuleerida.
Pääle enamlaste võimule pääsemist sattus VNFSV algselt poliitilisse isolatsiooni, kuna ühelt poolt ei tunnistand välismaailm nõukogude võimu seni, kuni kestis kodusõda ning polnd veel selge, kes võidab. Teiselt poolt ei asund ka VNFSV aktiivsele välissuhtlusele (kui jätta kõrvale vaherahu tegemine Saksamaaga vastavalt Saksamaaga sõlmit kokkuleppele tasumaks Saksamaale viimase poolt enamlastele osutet abi eest pääle Veebruarirevolutsiooni ning kuni nõukogude võimul polnd jõudu seda kokkulepet rikkuda). Oma teooriatele toetudes usuti möödapääsmatusse ülemaailmse proletaarse revolutsiooni võitu ning eelistati seda revolutsiooni oodates suhelda vaid oma mõttekaaslastega teistes riikides (Komintern). Aja möödudes sai selgeks, et paljud enesele lood illusioonid ei lähe täide ning et elu teeb oma korrektiivid plaanidesse. Loobuti uskumast kohesesse ülemaailmsesse proletaarsesse revolutsiooni, kuid jätkati uskumist kommunismi saabumisse omal maal. Intensiivistati sisevastastega võitlemist, milleks kuulutati proletariaadi diktatuuri nimel välja punane terror. Võideldi ka end iseseisvaks kuulutand ääremaadega, muuhulgas üritati vahetuva eduga kehtestada nõukogude võimu Eestis.
Iseseisvussõda Eestis oli algselt suunat põhiliselt baltisaksa aadli ja Landeswehri vastu, sündmused ida pool jäid piisava tähelepanuta. Kuna Keiser oli olnd kaugel ja Jumal kõrgel, siis valitses rahva hulgas viha kohaliku baltisaksa aadli vastu, kes balti eriõigusele toetudes kubermangu kohapääl valitses, kuigi baltisaksa võim oli mõneti nõrgenend pääle Aleksander III poolt intensiivse venestuspoliitika elluviimise algust. Tänu rahvuslikule ärkamisele oli rahvustunne tekkind siiski just võitluses saksa aadli ülemvõimu vastu.
Eestlaste osalus Iseseisvussõja lahinguüksustes oli sõja alul loid, kuni murrangu suhtumisse tõid koolipoistest vabatahtlikud, kes tervete klassidena läksid rindele. Pääle Riia alla jõudmist ja Landeswehri purustamist selgus, et olukord idarindel on arvatust tunduvalt tõsisem, sellele aitasid kaasa ka teated punaste poolt toime pand metsikustest. Juba korralikult organiseerit väeüksustega löödi punased Eestimaalt välja, kusjuures lahingutegevus oli nii edukas, et Peipsi ja Pihkva järved ja neid ühendav Lämmijärv olid mingi hetkel sisejärved (nagu Võrtsjärv täna) Eesti vägede poolt vallutet maal. Kui eestlastele oleks iseloomulik ihalus võõra maa järgi, siis oleks tõenäoliselt olnd võimalik ka Petrogradi vallutamine. Kuid kuna eestlasi erinevalt nii mõnestki suurriigist (näiteid pole vaja kaugelt otsida!) ei huvita võõras maa ja vara ning kuna valgekaartlased ei taht kuuldagi sellest, et pääle nõukogude võimu ühisel jõul kukutamist võiks Eestimaa saada ja jääda iseseisvaks riigiks, siis puudus eesti vägedel ja EV juhtkonnal eriline ind lahingutegevusega ida suunas liikuda.
Kuna lahingutegevus toimus sisuliselt igal suunal ümber vastlood VNFSV ning nõukogude võimu saatus oli veel kahtlane, siis pakuti nõukogude valitsuse poolt rahu vastlood Eesti Vabariigile lubadusega tunnistada EV sõltumatust ja rippumatust igaveseks ajaks. Raske öelda, kas EV valitsus uskus siiralt sellesse leppesse või sõlmis leppe parema alternatiivi puudumisel, aga rahu sõlmiti. Lisaks praegusele EV poolt hallatavale territooriumile kuulusid rahuleppe aluselt EV-le ka kaks valda teiselpool Narva jõge (kaasa arvat Jaanilinn), kogu Setumaa koos Petseri kloostriga ning lisaks veel üks väike maalapp teiselpool Lämmijärve Mehikoorma vastas, mistõttu järve mõlemad kaldad selle kõige kitsamas kohas kuulusid Eestile. Viimast fakti paljud ei tea, mina tean vaid selle tõttu, et minu emaema on mulle näidand ja jutustand, kuskohal piir läks, kuna Solna küla, kus ta elas, jäi VNFSV poolele kohe piiri taha. Petseri klooster oli küll venekeelne ja venemeelne vene õigeusu klooster, aga selle jäämine EV territooriumile oli kloostrile tõeliseks õnnistuseks (ükskõik, mida VF valitsuse täieliku kontrolli all oleva vene õigeusu kiriku juhid selle kohta tänasel päeval ka ei arvaks), kuna klooster sai jätkata oma tegevust ajal, mil teised vene VNFSV territooriumil asuvad õigeusu kloostrid tavaliselt hävitati, mungad ja nunnad tapeti või saadeti koonduslaagrisse ning kloostrid muudeti tihtipääle vanglateks või koonduslaagriteks. Tänu oma asumisele EV territooriumil jäi aga Petseri klooster tegutsema ning seda ka pääle EV okupeerimist NSVL poolt 1940. aastal.
Nagu kõik lepped, nii oli ka Tartu rahuleping nõukogude valitsusele paber, mis oli sõlmit vaid möödapääsmatute olude sunnil, ning mille murdmist tuli proovida nii kiiresti kui võimalik. Võimalik oli juba 1924. aasta detsembris. Meie õnneks tookordne riigi kukutamise katse ei õnnestund ning järgmised sammud võeti ette alles 1939. ja 1940. aastal ning seda juba meie kahjuks.
Nagu ma juba eelpool mainisin, oli Leninile vägivald eesmärk omaette nagu ka võimu haaramine ja selle võimu iga hinna eest hoidmine. Lenini surma järel (pääle Lenini füüsilise ja vaimse tervise üha kiiremat halvenemist paari viimase eluaasta jooksul) võitles end võimule Jossif Dzhugashvili (Stalin), kes partei pääsekretäri kohal suutis kõrvaldada kõik konkurendid võimule. Mul on jäänd selline mulje, et erinevalt Leninist polnd Stalinile vägivald eesmärk omaette, vaid vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Kuna ta oli võimul sisuliselt 31 aastat alates Lenini haigestumisest ja viimase järkjärgulisest isoleerimisest riigi praktilisest juhtimisest, siis oli tema rezhiimi ohvrite arv tunduvalt suurem kui Lenini rezhiimi ajal. Ilma ühegi kõhkluseta võib öelda, et Stalin oli suur kurjategija, kindlasti suurem kui Hitler, aga siiski väiksem kui Lenin, kes pani alguse kuritegelikule ja terroristlikule nõukogude võimule ning kes oli minu arvates XX sajandi suurim kurjategija. Kõik sellised hinnangud on paratamatult subjektiivsed. Näiteks minu emaema vend, kes kasvas üles Stalini ajal ning on isikliselt kogend Stalini rezhiimi õudusi, peab Stalinit Leninist tunduvalt suuremaks kurjategijaks. Oma osa mängib siin ka see, et Stalini ja hiljem tema järeltulijate poolt loodi aastakümnete vältel kõikvõimalike valede abil müüti Lenini jumallikust olemusest ning lisak
Abi
