24-02-2010, 13:58
iseseisvuse saavutamist on EV areng olend tunduvalt soodsam ja oma kodanikest lugupidavam kui vastav areng VF-s. See aga ei tähenda sugugi, et asju ei saa veelgi paremini teha kui varem, seda enam, et EV üritatakse pidevalt survestada ning sisemist olukorda destabiliseerida VF eriteenistuste professionaalse destruktiivse tegevusega nii otseselt (VF kõrgeima poliitilise juhtkonna korraldusel), kui ka kasutades oma huvides ära VF eriteenistuste mõju all olevaid nii EV vabariigi kodanikke kui ka EV mittekodanikest püsielanikke. Sellise destabiliseeriva tegevuse korraldamiseks on VF eriteenistustel saad suured kogemused päranduseks NSVL päevilt, mil soodustati kõikide meetoditega maailma destabiliseerimist (kaasa arvat praktiliselt kogu maailma terroristide väljaõpet ja relvastamist terve NSVL eksistentsi jooksul).
Mida saaks EV teha paremini oma suhetes VF-ga?
Lühike vastus on - mitte midagi. Suhetes VF-ga ei sõltu nende suhete parandamine EV-st, vaid VF-st. Kõik need, kes arvavad teisiti, peaksid lugema rohkem ajalugu ning mõtlema NSVL käsilaste saatusele pääle EV okupeerimist NSVL poolt kui ka muudel aegadel. Ükskõik, milliseid järelandmisi VF nõuetele ka ei teeks, võib võimalikele järelandmistele järgnevat võrrelda vaid vanasõnaga - süües kasvab hundi isu. EV peab elama oma elu ning mõtlema oma kodanike elu, au ja väärikuse pääle ning seda sisuliselt ning mitte ainult sõnades. EV peab olema väljas oma riiklike huvide eest, aga mitte mõtlema pidevalt sellele, mida üksikud meisse halvasti ja agressiivselt suhtuvad välisriigid meie tegemistest arvavad. Lisaks tuleks mõelda meie mittekodanikest rahvuskaaslastele välisriikides, aidata meie rahvuskaaslastel säilitada sääl eesti keelt, meelt ja kultuuri oma kogukondades ning võimaldada muude riikide eesti rahvusest kodanikel asuda soovi korral elama EV-i andes neile juba esmasel taotlemisel püsielamisloa EV-s, samuti vajadusel rahaliselt aidates neid elu korraldamiseks EV-s. Arvan, et ka nõndanimetet vaderite süsteemi loomine (mida riik võiks omalt poolt soodustada) võiks kaasa aidata meie rahvuskaaslaste hilisemale võimalikult valutule integreerumisele eesti ühiskonda.
EV peab aktiivselt tegutsema selle nimel, et EV-s oleks riigikeeles kõikjal võimalik hakkama saada. Praegu on võimalik kõikjal toime tulla vene keeles, aga mitte eesti keeles. Näituseks minu taanlasest õemees (kes õppis täiesti perfektselt eesti keele ära 1 aastaga) oli Paldiskis sadamat otsides täiesti väljapääsmatus olukorras, kuna mitte keegi ei saand ei tema eestikeelsest küsimusest aru, ega oleks teda eesti keeles tõenäoliselt osand ka sadamasse juhatada.
EV peab aitama kõigil soovijail omandada eesti keele. Siin tuleks ära märkida vajadus varustada ETV eestikeelsed saated optsiooniga valida saate juurde eestikeelsed subtiitrid, mis hõlbustaks tunduvalt eesti keele õppijail keele omandamist. Ei ole aga mitte mingit vajadust varustada neid saateid venekeelsete subtiitritega, kuna venekeelsed subtiitrid ei hõlbusta mitte mingil moel eesti keele õppimist. Kui keegi eesti keelest mitte aru saav ning seda keelt õppida mitte tahtev inimene peakski kogemata juhtuma mõnda ETV saadet vaatama (hiljutise küsitluse järgi oli ETV venekeelne uudistesaade nõndanimetet venekeelse elanikkonna hulgas vaadatavuselt alles 147. kohal), siis aitavad venekeelsed subtiitrid tal õppida vaid venekeelset teksti soravamalt lugema. Peaks soodustama ka seda, et EV-s müüdava kauba pakenditel ei oleks venekeelseid kirjeid. Venekeelsete tekstide puudumine aitaks kaasa eesti keele paremale omandamisele mittekodanikest püsielanike hulgas. Ei saa kasutada selleks administratiivseid vahendeid (vabas riigis saab nõuda ainult riigikeelseid tekste, nende olemasolul pole võimalik keelata võõrkeelseid tekste), pigem võiks nõuda kaubalt, millel pole venekeelseid kirjed, mingi kindla protsendi võrra vähem käibemaksu, sellega premeerides neid, kes on suutelised kaupa ostma riigikeelse tooteinfo abil.
EV-s on vaja paika panna nii poliitilise kui ka majandusliku välissuhtlemise prioriteedid ning soovitada tungivalt eesti ettevõtetel orienteerida oma toodang ja kaubandus vaid läbipaistva riigikorralduse ja majandusega välisturgudele, ükskõik, mida selle kohta ka ei arvaks üksikud eesti ettevõtjad. Kui sellist soovitust ei järgita, siis peab soovitust eiravail ettevõtjail olema selge, et kriisi korral pole neil riigilt abi oodata. Tuleks aidata soovijail oma toodangut ümber suunata uutele turgudele tingimusel, et läbipaistva riigikorralduse ja majanduse nõuetele mittevastavatest turgudest loobutakse täielikult. Nii mitmetegi eesti ettevõtjate ja poliitikute suust kõlavad nõuded EV (aga mitte VF) poliitika muutmiseks suhete väidetava parandamise eesmärgil VF-ga (loe: järelandmisteks EV huvide vastu rääkivatele nõuetele, et siis selliste EV huve eiravate järelandmistega väidetavalt soodustada kaubavahetust VF-ga) on oma sisult suunat EV sõltuvuse suurendamisele meie suhtes agressiivsest välisriigist ning sellega kaasnevalt ka EV julgeoleku haavatavuse suurendamisele. Selleks, et mitte olla vähimaski sõltuvuses agressiivsest idanaabrist, tuleb maksimaalselt hoiduda kaubavahetusest VF-ga. Toorainet on võimalik osta mujalt, valmis toodangut on võimalik müüa mujale. EV huvides on majanduse täielik ümberorienteerumine idasuunalt ülejäänd maailmakaartesse. EV Valitsuse suhtlus eesti ettevõtlusega peaks samuti olema üles ehitet sellisel põhimõttel, et oma riigi ja rahva huvisid silmaspidavail ettevõtjail oleks kergem olla dialoogis Valitsusega kui ettevõtjail, kelle tegevus on üles ehitet EV suhtes agressiivsete välisriikide huvide kaitsele.
VF-ga, mille eesotsas on poliitikud, kes hävitavad oma rahvast ning on agressiivsed naabrite vastu, ei ole võimalik ega pole ka vajalik aktiivselt suhelda. Samas tuleb aktiivselt võidelda VF propagandasõjas meie enda ja meie sõprade eest kasutades selleks nii vähe energiat ja raha kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kuna VF-s on olemas spetsiaalsed riiklikud struktuurid koordineerimaks kõigi riigiasutuste tegevust teiste riikide poliitikasse ja siseasjadesse sekkumisel (põhimõttel Divide et impera), siis selle tõttu tuleks ka EV-s luua spetsiaalne riigiasutus, mille ülesandeks oleks kaitsetegevus välisriikide eestivastase tegevuse neutraliseerimiseks info- ja propagandasõjas. Välisriikide katsete puhul sekkuda EV siseasjadesse oleks selle asutuse õiguseks ja kohustuseks kõigi teiste riigiasutuste tegevuse operatiivne koordineerimine, samuti asjakohase info kiire jagamine maailma meediale. Kui selline asutus EV-i riigiasutuste struktuuris juba on, siis on selle asutuse töö paraku nähtamatu, seega puudulik.
Tuleb tagada EV kodanikel kõigi kodanikuõiguste vaba ja piiramatu kasutamine EV-s, mittekodanikest elanikele aga kõik inimõigused EV-s. Samas tuleks aga anda teada, et nagu teisteski riikides (näiteid võib leida igast ilmakaarest), ei taluta mittekodanike osalemist katsetes mõjutada EV riiklikku korda (nagu mitte kusagil mujal, ei aktseptitaks enam välismaiste kodanike senist tava osaleda poliitilistes aktsioonides EV-s, kuna tegemist oleks agressiivse võõrriigi katsega oma kodanike vahendusel sekkuda EV siseasjadesse).
Tahan veel öelda, et lisaks kõvale tööle ja viisakatele kommetele on selleks, et ühest riigist ja selle rahvast ka teised riigid ja rahvad lugu peaksid, veel vaja, et see riik ise peaks endast ja oma kodanikest lugu. Viimane pole aga võimalik seni, kuni valetatakse nii omadele kui ka võõrastele ning vaikitakse maha oma tegelik ajalugu. Muu maailma lugupidamise ära teenimise eelduseks on ka see, et austatakse kõikide maailma riikide õigust ise otsustada oma elu üle. Seda omadust aga pole meie idanaabri tegevuses kogu tema riikliku eksistentsi jooksul veel näha olnd.
Lõpetuseks
Saatus on meid õnnistand nelja naabriga, ühega igas ilmakaares. Meiega samal meridiaanil asuvate naabritega, samuti meie naabriga Läänemere taga, oleme me aegade jooksul tülitsend ja üksteist veristand, aga samuti sõbrustand ning vahetand kaupu ja teenuseid. Nagu vanemad kasvavad lastega ja vastupidi, oleme me koos kasvand läbi aegade. Oleme õppind üksteisest lugu pidama ja sellele vastavalt ka käituma. Olles oma riigi huvide eest väljas oleme õppind leidma kompromisse, mille järel võidavad kõik, kusjuures ajalugu on näidand, et selliste kompromisside tagajärjel on järelandmised kasu arvelt lähitulevikus kaasa toond suurema tulu pikemas ajalises perspektiivis. Oleme õppind abistama üksteist hädas ja viletsuses. Mitte kellelgi ei tuleks pähe stsenaarium, mille kohaselt oleks võimalik Eesti sõjaline konflikt põhjas, lõunas ja/või läänes oleva(te) naabri(te)ga.
Saatuse tahtel on meil idas naaber, kes on suur nii pindalalt kui ka rahva arvult, aga kelle käitumine läbi aegade pole olnd korrelatsioonis ei selle riigi pindalaga, ega ka rahva kõlbelise ja vaimse potensiaaliga, ükskõik kui Suuri Inimesi sääl eraldi võetuna ka ei sünniks. Läbi aegade on olnd pigem reegliks kui erandiks, et idas asuva riigi valitsejaiks ja sellega ka kogu riigi nii sisemise kui ka välise ilme ja käitumise kujundajaiks on kõrgenend enesehinnanguga ja väärastund kõlbeliste väärtushinnangutega feodaalse mõttelaadiga agressiivsed juhid. Ajalugu on näidand, et sellest riigist lähtuva agressiivse kurjuse vastu saab seista ainult siis, kui kõik teised riigid hoiavad üksmeelselt kokku sõlmimata separaatkokkuleppeid, mille tagajärjel kaotaksid kohe need riigid ja rahvad, kelle arvel separaatlepped tehti ning pikemas perspektiivis need riigid, kes need lepped sõlmisid. Vaatamata sellele on idanaabril õnnestund pidevalt külvata vaenu ja segadust teiste riikide hulgas. Kui teised riigid võivad teha omavahel kompromisse vajalike lahenduste leidmiseks, siis idanaaber sõlmib meelsamini neid leppeid, kus kõik kaotavad, kui leppeid, kus kõik võidavad (ideaalis soovib idanaaber muidugi leppeid, kus ise võidab ning kõik teised kaotavad). Kui kellelgi õnnestubki meie idanaabriga sõlmida lepe, kus saadakse kasu lähitulevikus, siis pikema aja jooksul selgub tavaliselt, et kokkuvõttes kaotatakse või siis oli see lepe mõeld kellelegi kolmandale kahju tekitamiseks.
Suurema osa viimasest 90 aastast on seda riiki valitsend inimesed, keda võib võrrelda kõige suuremate massimõrvaritega läbi aegade. Selle aja jooksul on hävitet suur osa nii oma rahvast kui ka naaberrahvastest. Sõdade ja konfliktide initsieerimisega on kurjust ja vägivalda ekspordit kogu maailma, nii vaimselt kui ka füüsiliselt on sandistet nii oma rahvast kui ka naabreid, sellise ekspordiga jätkatakse ka täna, lõppu kurjuse tootmisele ja ekspordile pole näha. Praeguse VF juhtkond peab end ja oma riiki NSVL nii vaimseks kui ka füüsiliseks õigusjärglaseks näidates seda pidevalt ka oma käitumisega. Kui mingi riik maailmas (eelkõige VF ise!) paistab silma jõhkruse ja vägivallaga nii oma kodanike kui naabrite suhtes, siis pole rahvusvaheliselt võimalik sõlmida leppeid sellise riigi ohjeldamiseks, kuna ÜRO Julgeoleku Nõukogus blokeeritakse VF esindaja poolt kõik selliste resolutsioonide vastuvõtmised.
EL on lõhestund paljudes küsimustes, mille ühiseks näitajaks on VF. Nii mitmeski EL liikmesriigis on võimul poliitikud, kes lasevad end manipuleerida VF poolt, kas siis rumalusest või/ja kasuahnusest, selle tagajärjel on olukord VF-ga (mitte ainult!) piirnevates EL liikmesriikides tunduvalt ebastabiilsem ja tulevik tunduvalt ebakindlam kui see oleks ajaloost õppust võtval ning kõlbeliselt kindlal EL ühistegevusel VF-ga seonduvates küsimustes.
Eesti ühiskond on lõhestet, osaliselt 50 aastat kest okupatsiooni tõttu, osaliselt VF eriteenistuste asjakohase tegevuse tõttu. Me kõik oleme saand vigastada NSVL okupatsiooni jooksul, kes vähem, kes rohkem. Üha vähemaks jääb inimesi, kes on oma kasvatuse ja hariduse saand okupatsioonieelsel ajal ning kes on üritand meile õpetada häid kombeid ka siis, kui avalikult propageeriti NSVL kommunistlikke inimvihkajalikke põhimõtteid. Vaatamata sellele, et enamus meist on üles kasvand ja hariduse saand kurjuse impeeriumis, pole olukord siiski nii lootusetu kui see võib tunduda internetist kommentaariume lugedes või siis nii mitmegi eesti kodanikust ettevõtja või poliitiku seisukohtade ja üleskutsetega tutvudes. Täisikka hakkab jõudma esimene põlvkond taasiseseisvund Eestis sündind inimesi. Meie ülesandeks on neist kasvatada paremad inimesed kui me seda ise oleme ja nii, et nemad omakorda oskaksid kasvatada oma lastest veel paremad kõlbelised, harit ja töökad eestlased-eurooplased.
Mida saaks EV teha paremini oma suhetes VF-ga?
Lühike vastus on - mitte midagi. Suhetes VF-ga ei sõltu nende suhete parandamine EV-st, vaid VF-st. Kõik need, kes arvavad teisiti, peaksid lugema rohkem ajalugu ning mõtlema NSVL käsilaste saatusele pääle EV okupeerimist NSVL poolt kui ka muudel aegadel. Ükskõik, milliseid järelandmisi VF nõuetele ka ei teeks, võib võimalikele järelandmistele järgnevat võrrelda vaid vanasõnaga - süües kasvab hundi isu. EV peab elama oma elu ning mõtlema oma kodanike elu, au ja väärikuse pääle ning seda sisuliselt ning mitte ainult sõnades. EV peab olema väljas oma riiklike huvide eest, aga mitte mõtlema pidevalt sellele, mida üksikud meisse halvasti ja agressiivselt suhtuvad välisriigid meie tegemistest arvavad. Lisaks tuleks mõelda meie mittekodanikest rahvuskaaslastele välisriikides, aidata meie rahvuskaaslastel säilitada sääl eesti keelt, meelt ja kultuuri oma kogukondades ning võimaldada muude riikide eesti rahvusest kodanikel asuda soovi korral elama EV-i andes neile juba esmasel taotlemisel püsielamisloa EV-s, samuti vajadusel rahaliselt aidates neid elu korraldamiseks EV-s. Arvan, et ka nõndanimetet vaderite süsteemi loomine (mida riik võiks omalt poolt soodustada) võiks kaasa aidata meie rahvuskaaslaste hilisemale võimalikult valutule integreerumisele eesti ühiskonda.
EV peab aktiivselt tegutsema selle nimel, et EV-s oleks riigikeeles kõikjal võimalik hakkama saada. Praegu on võimalik kõikjal toime tulla vene keeles, aga mitte eesti keeles. Näituseks minu taanlasest õemees (kes õppis täiesti perfektselt eesti keele ära 1 aastaga) oli Paldiskis sadamat otsides täiesti väljapääsmatus olukorras, kuna mitte keegi ei saand ei tema eestikeelsest küsimusest aru, ega oleks teda eesti keeles tõenäoliselt osand ka sadamasse juhatada.
EV peab aitama kõigil soovijail omandada eesti keele. Siin tuleks ära märkida vajadus varustada ETV eestikeelsed saated optsiooniga valida saate juurde eestikeelsed subtiitrid, mis hõlbustaks tunduvalt eesti keele õppijail keele omandamist. Ei ole aga mitte mingit vajadust varustada neid saateid venekeelsete subtiitritega, kuna venekeelsed subtiitrid ei hõlbusta mitte mingil moel eesti keele õppimist. Kui keegi eesti keelest mitte aru saav ning seda keelt õppida mitte tahtev inimene peakski kogemata juhtuma mõnda ETV saadet vaatama (hiljutise küsitluse järgi oli ETV venekeelne uudistesaade nõndanimetet venekeelse elanikkonna hulgas vaadatavuselt alles 147. kohal), siis aitavad venekeelsed subtiitrid tal õppida vaid venekeelset teksti soravamalt lugema. Peaks soodustama ka seda, et EV-s müüdava kauba pakenditel ei oleks venekeelseid kirjeid. Venekeelsete tekstide puudumine aitaks kaasa eesti keele paremale omandamisele mittekodanikest püsielanike hulgas. Ei saa kasutada selleks administratiivseid vahendeid (vabas riigis saab nõuda ainult riigikeelseid tekste, nende olemasolul pole võimalik keelata võõrkeelseid tekste), pigem võiks nõuda kaubalt, millel pole venekeelseid kirjed, mingi kindla protsendi võrra vähem käibemaksu, sellega premeerides neid, kes on suutelised kaupa ostma riigikeelse tooteinfo abil.
EV-s on vaja paika panna nii poliitilise kui ka majandusliku välissuhtlemise prioriteedid ning soovitada tungivalt eesti ettevõtetel orienteerida oma toodang ja kaubandus vaid läbipaistva riigikorralduse ja majandusega välisturgudele, ükskõik, mida selle kohta ka ei arvaks üksikud eesti ettevõtjad. Kui sellist soovitust ei järgita, siis peab soovitust eiravail ettevõtjail olema selge, et kriisi korral pole neil riigilt abi oodata. Tuleks aidata soovijail oma toodangut ümber suunata uutele turgudele tingimusel, et läbipaistva riigikorralduse ja majanduse nõuetele mittevastavatest turgudest loobutakse täielikult. Nii mitmetegi eesti ettevõtjate ja poliitikute suust kõlavad nõuded EV (aga mitte VF) poliitika muutmiseks suhete väidetava parandamise eesmärgil VF-ga (loe: järelandmisteks EV huvide vastu rääkivatele nõuetele, et siis selliste EV huve eiravate järelandmistega väidetavalt soodustada kaubavahetust VF-ga) on oma sisult suunat EV sõltuvuse suurendamisele meie suhtes agressiivsest välisriigist ning sellega kaasnevalt ka EV julgeoleku haavatavuse suurendamisele. Selleks, et mitte olla vähimaski sõltuvuses agressiivsest idanaabrist, tuleb maksimaalselt hoiduda kaubavahetusest VF-ga. Toorainet on võimalik osta mujalt, valmis toodangut on võimalik müüa mujale. EV huvides on majanduse täielik ümberorienteerumine idasuunalt ülejäänd maailmakaartesse. EV Valitsuse suhtlus eesti ettevõtlusega peaks samuti olema üles ehitet sellisel põhimõttel, et oma riigi ja rahva huvisid silmaspidavail ettevõtjail oleks kergem olla dialoogis Valitsusega kui ettevõtjail, kelle tegevus on üles ehitet EV suhtes agressiivsete välisriikide huvide kaitsele.
VF-ga, mille eesotsas on poliitikud, kes hävitavad oma rahvast ning on agressiivsed naabrite vastu, ei ole võimalik ega pole ka vajalik aktiivselt suhelda. Samas tuleb aktiivselt võidelda VF propagandasõjas meie enda ja meie sõprade eest kasutades selleks nii vähe energiat ja raha kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kuna VF-s on olemas spetsiaalsed riiklikud struktuurid koordineerimaks kõigi riigiasutuste tegevust teiste riikide poliitikasse ja siseasjadesse sekkumisel (põhimõttel Divide et impera), siis selle tõttu tuleks ka EV-s luua spetsiaalne riigiasutus, mille ülesandeks oleks kaitsetegevus välisriikide eestivastase tegevuse neutraliseerimiseks info- ja propagandasõjas. Välisriikide katsete puhul sekkuda EV siseasjadesse oleks selle asutuse õiguseks ja kohustuseks kõigi teiste riigiasutuste tegevuse operatiivne koordineerimine, samuti asjakohase info kiire jagamine maailma meediale. Kui selline asutus EV-i riigiasutuste struktuuris juba on, siis on selle asutuse töö paraku nähtamatu, seega puudulik.
Tuleb tagada EV kodanikel kõigi kodanikuõiguste vaba ja piiramatu kasutamine EV-s, mittekodanikest elanikele aga kõik inimõigused EV-s. Samas tuleks aga anda teada, et nagu teisteski riikides (näiteid võib leida igast ilmakaarest), ei taluta mittekodanike osalemist katsetes mõjutada EV riiklikku korda (nagu mitte kusagil mujal, ei aktseptitaks enam välismaiste kodanike senist tava osaleda poliitilistes aktsioonides EV-s, kuna tegemist oleks agressiivse võõrriigi katsega oma kodanike vahendusel sekkuda EV siseasjadesse).
Tahan veel öelda, et lisaks kõvale tööle ja viisakatele kommetele on selleks, et ühest riigist ja selle rahvast ka teised riigid ja rahvad lugu peaksid, veel vaja, et see riik ise peaks endast ja oma kodanikest lugu. Viimane pole aga võimalik seni, kuni valetatakse nii omadele kui ka võõrastele ning vaikitakse maha oma tegelik ajalugu. Muu maailma lugupidamise ära teenimise eelduseks on ka see, et austatakse kõikide maailma riikide õigust ise otsustada oma elu üle. Seda omadust aga pole meie idanaabri tegevuses kogu tema riikliku eksistentsi jooksul veel näha olnd.
Lõpetuseks
Saatus on meid õnnistand nelja naabriga, ühega igas ilmakaares. Meiega samal meridiaanil asuvate naabritega, samuti meie naabriga Läänemere taga, oleme me aegade jooksul tülitsend ja üksteist veristand, aga samuti sõbrustand ning vahetand kaupu ja teenuseid. Nagu vanemad kasvavad lastega ja vastupidi, oleme me koos kasvand läbi aegade. Oleme õppind üksteisest lugu pidama ja sellele vastavalt ka käituma. Olles oma riigi huvide eest väljas oleme õppind leidma kompromisse, mille järel võidavad kõik, kusjuures ajalugu on näidand, et selliste kompromisside tagajärjel on järelandmised kasu arvelt lähitulevikus kaasa toond suurema tulu pikemas ajalises perspektiivis. Oleme õppind abistama üksteist hädas ja viletsuses. Mitte kellelgi ei tuleks pähe stsenaarium, mille kohaselt oleks võimalik Eesti sõjaline konflikt põhjas, lõunas ja/või läänes oleva(te) naabri(te)ga.
Saatuse tahtel on meil idas naaber, kes on suur nii pindalalt kui ka rahva arvult, aga kelle käitumine läbi aegade pole olnd korrelatsioonis ei selle riigi pindalaga, ega ka rahva kõlbelise ja vaimse potensiaaliga, ükskõik kui Suuri Inimesi sääl eraldi võetuna ka ei sünniks. Läbi aegade on olnd pigem reegliks kui erandiks, et idas asuva riigi valitsejaiks ja sellega ka kogu riigi nii sisemise kui ka välise ilme ja käitumise kujundajaiks on kõrgenend enesehinnanguga ja väärastund kõlbeliste väärtushinnangutega feodaalse mõttelaadiga agressiivsed juhid. Ajalugu on näidand, et sellest riigist lähtuva agressiivse kurjuse vastu saab seista ainult siis, kui kõik teised riigid hoiavad üksmeelselt kokku sõlmimata separaatkokkuleppeid, mille tagajärjel kaotaksid kohe need riigid ja rahvad, kelle arvel separaatlepped tehti ning pikemas perspektiivis need riigid, kes need lepped sõlmisid. Vaatamata sellele on idanaabril õnnestund pidevalt külvata vaenu ja segadust teiste riikide hulgas. Kui teised riigid võivad teha omavahel kompromisse vajalike lahenduste leidmiseks, siis idanaaber sõlmib meelsamini neid leppeid, kus kõik kaotavad, kui leppeid, kus kõik võidavad (ideaalis soovib idanaaber muidugi leppeid, kus ise võidab ning kõik teised kaotavad). Kui kellelgi õnnestubki meie idanaabriga sõlmida lepe, kus saadakse kasu lähitulevikus, siis pikema aja jooksul selgub tavaliselt, et kokkuvõttes kaotatakse või siis oli see lepe mõeld kellelegi kolmandale kahju tekitamiseks.
Suurema osa viimasest 90 aastast on seda riiki valitsend inimesed, keda võib võrrelda kõige suuremate massimõrvaritega läbi aegade. Selle aja jooksul on hävitet suur osa nii oma rahvast kui ka naaberrahvastest. Sõdade ja konfliktide initsieerimisega on kurjust ja vägivalda ekspordit kogu maailma, nii vaimselt kui ka füüsiliselt on sandistet nii oma rahvast kui ka naabreid, sellise ekspordiga jätkatakse ka täna, lõppu kurjuse tootmisele ja ekspordile pole näha. Praeguse VF juhtkond peab end ja oma riiki NSVL nii vaimseks kui ka füüsiliseks õigusjärglaseks näidates seda pidevalt ka oma käitumisega. Kui mingi riik maailmas (eelkõige VF ise!) paistab silma jõhkruse ja vägivallaga nii oma kodanike kui naabrite suhtes, siis pole rahvusvaheliselt võimalik sõlmida leppeid sellise riigi ohjeldamiseks, kuna ÜRO Julgeoleku Nõukogus blokeeritakse VF esindaja poolt kõik selliste resolutsioonide vastuvõtmised.
EL on lõhestund paljudes küsimustes, mille ühiseks näitajaks on VF. Nii mitmeski EL liikmesriigis on võimul poliitikud, kes lasevad end manipuleerida VF poolt, kas siis rumalusest või/ja kasuahnusest, selle tagajärjel on olukord VF-ga (mitte ainult!) piirnevates EL liikmesriikides tunduvalt ebastabiilsem ja tulevik tunduvalt ebakindlam kui see oleks ajaloost õppust võtval ning kõlbeliselt kindlal EL ühistegevusel VF-ga seonduvates küsimustes.
Eesti ühiskond on lõhestet, osaliselt 50 aastat kest okupatsiooni tõttu, osaliselt VF eriteenistuste asjakohase tegevuse tõttu. Me kõik oleme saand vigastada NSVL okupatsiooni jooksul, kes vähem, kes rohkem. Üha vähemaks jääb inimesi, kes on oma kasvatuse ja hariduse saand okupatsioonieelsel ajal ning kes on üritand meile õpetada häid kombeid ka siis, kui avalikult propageeriti NSVL kommunistlikke inimvihkajalikke põhimõtteid. Vaatamata sellele, et enamus meist on üles kasvand ja hariduse saand kurjuse impeeriumis, pole olukord siiski nii lootusetu kui see võib tunduda internetist kommentaariume lugedes või siis nii mitmegi eesti kodanikust ettevõtja või poliitiku seisukohtade ja üleskutsetega tutvudes. Täisikka hakkab jõudma esimene põlvkond taasiseseisvund Eestis sündind inimesi. Meie ülesandeks on neist kasvatada paremad inimesed kui me seda ise oleme ja nii, et nemad omakorda oskaksid kasvatada oma lastest veel paremad kõlbelised, harit ja töökad eestlased-eurooplased.
