Võrdluseks ühe teise inimese jutt sellest, kuidas kolm saladuslikku olevust teda külastasid ühel jaanuariõhtul aastaid tagasi:
"Äkki astusid toalävele kolm tundmatut. «Mul jäi hing kinni! See oli nii jube! Kolm pikkades tumedates mantlites või talaarides kuju. Üks oli ehk 160 sentimeetri pikkune, teised kaks peajagu temast lühemad. Kui pikk tuppa astus, jäid teised ukse lähedusse seisma. Pikakasvuline suundus kõigepealt ukse juures maganud abikaasa poole. Kummardus tema kohale, mispeale mees liigutas, ohkas sügavalt ja magas edasi. Siis tuli ta aeglaselt minu juurde... Olin hulluks minemas!» räägib Hilja, hääles õudus.
«Kummardus tasa ja äkki põrkas järsult tagasi: ma vaatasin talle otse silma. Ta vist ei arvestanud sellega... Siis kummardus uuesti. Tema nägu puudutas peaaegu minu oma. See oli hirmutav: suured, pisut ovaalsed teineteisest eemal asuvad pruunid silmad, suukriips ja vaevumärgatav nina,» kirjeldab Hilja olendit. "
Ja teine tsitaat artiklist:
«Võtsin ennast paljaks ja vaatasin peeglist. Mitte midagi polnud teistmoodi. Aga otsaees oli umbes sentimeetri pikkune veritsev haavake,» seletab Hilja.
Allikas:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=139448
Nii et ...mina kipun uskuma, et teema algataja ei luuleta siin midagi! Kui ta muidugi ei ole selles artiklis kirjutatud juttu väheke endale kohasemaks teinud.