Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Rahvas kes elab puu otsas 21. sajandil
#1
Uus-Guinea saarel elavad korowaid, kelle maiusroaks on puutõugud ja igapäevaseks tööriistaks kivikirves. Nad kõnnivad puutumatus džunglis ringi aadamaülikonnas. Rännumees Hendrik Relve käis Indoneesias korowai hõimu juures, kes elab 21. sajandil sõna otseses mõttes puu otsas.

Rahvas, keda pole olemas

Ettevalmistused meie Paapua-ekspeditsiooniks, mis toimus kuu aega tagasi, 2010. aasta novembris, kestsid viis aastat. Nende pikkade aastate jooksul mõtlesin palju oma tegevuse eetilisele küljele. Mind piinas küsimus: milline on minu külaskäigust jääv jälg sellesse haprasse kultuuri ja keskkonda, mille olemasolust meil veel mõnikümmend aastat tagasi aimugi polnud?

Juureldes jõudsin seesmise kompromissini. Kui ma olen hoolas, tähelepanelik ja suhtun neisse inimestesse samasuguse respektiga, nagu olen õppinud retkedel Siberi, Aafrika ja Lõuna-Ameerika loodusrahvaste juurde, on mu jälg tähtsusetu võrreldes tõsiasjaga, et Indoneesia valitsusel on kindel plaan korowai kultuur lähematel aastakümnel olematuks muuta. Vahest on mu hoolikalt dokumenteeritud tähelepanekutest kellelgi hoopis tulevikus kasu.

Praegu, muide, puuduvad korowaidel igasugused kodanikuõigused. Indoneesia valitsus ei tea isegi seda, kui arvukas see rahvas on. Oletatakse, et Paapua metsades elab neid kokku umbes 3000 inimest. Võib arvata, et lähema 20 aasta jooksul sõidab Indoneesia valitsus selle rahva kultuurist piltlikult öeldes teerulliga üle. Juba ehitatakse esimest maanteed risti läbi korowaide alade. Valmimise järel kerkivad tee äärde muidugi asulad, poed, ilmuvad uusasukad.

Korowaid sattuvad tihedasse ja vahetusse kontakti tänapäeva tsivilisatsiooniga ning neist saab õige kiiresti n-ö pooltsiviliseeritud rahvas. Siberis, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas rännates olen selliseid rahvaid näinud – endisest metsarahvast saab haletsusväärne inimrühm, kelle vanad sidemed oma iidse kultuuriga on läbi lõigatud, kuid kes pole kohanenud ka tänapäeva eluga.

Neile sisendatakse, et nad on madalamat sorti inimesed, kes ei suudagi moodsas maailmas toime tulla. Ning nad hakkavad seda ka lõpuks ise uskuma. Koos eluviiside muutusega vajub päästmatult unustusse korowaide pärimus, nende ainulaadne ja ürgne kultuur.

Läbi teedeta džungli

Uus-Guinea on maailma suuruselt teine saar pärast Gröönimaad, ta pindala on 785 753 ruutkilomeetrit. Saare jagab looduslikult pooleks mäestik, administratiivselt on ta jaotatud Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea vahel. Meie reisisiht oli Indoneesia Paapua, kus elab üle 600 rahva, kes kõnelevad eri keeli.

Kliima on mäetikualadel kuivem ja jahedam, kuid enamikus Indoneesia Paapuas, kus laiuvad madaliku vihmametsad, äärmiselt niiske ja palav. Ka siis kui ei saja, on õhk niiskusest küllastunud. Nagu omal nahal kogeda saime, oled sellises paigas liikudes enese higist ja õhuniiskusest juba tunniga läbimärg. Õhutemperatuur on aasta ringi üle 30 kraadi. Pisut meie lodumetsi meenutavates soistes metsades puuduvad teed, on vaid vaevumärgatavad rajad. Ning neid metsi peetakse ühtedeks maailma kõige haigusterikkamaks.

Meie retk Indoneesia Paapuas algab lennukiga ookeaniäärsest linnast Jayapurast. Lendame saare keskossa, Wamenasse. See on linnake keset Baliemi orgu, mis oma uskumatu seguga eksootilisest vanast Paapua kultuurist ning tänapäeva moodsast maailmast on tuttav ka mitmele eesti rännumehele. Edasi ootab meid lend Dekai võsalennuväljale, mis asub keset džunglit, ning pikk retk ühepuupaadis. Siis viimaks oleme jõudnud Mabuli, külasse keset vihmametsa, kus elavad nn tsiviliseeritud korowaid.

Mabul on üks tüüpilisi tsivilisatsiooni eelposte, mis ümbritsevad korowaide alasid. Indoneesia riik on siia ehitanud kiriku, kliiniku ja kooli. Tõsi, kliinikus pole arsti ega koolis õpetajat, sest kes siis ikka sellisesse pärapõrgusse tööle tahab tulla. Kuid kõigile korowaidele, kes vabatahtlikult metsaelu siinse logelemise vastu vahetavad, maksab Indoneesia riik päris kopsakat tugiraha.

Tasapisi õpivad nad kandma riideid ja mõistma, et raha on hädavajalik ja lausa asendamatu vahend, kui tahad maailmas toime tulla. Nõnda, sammhaaval, korowaide tsiviliseerimine kulgebki.
Wamenast Mabuli tuleme neljakesi: mu sõber ja reiskaaslane Argo Scneider, paapua tõlk ja kokk. Siin organiseeritakse meile kandjate meeskond – 15 meest ja naist!

Algul tundub selline kandjate hulk vaid kahe ränduri tarbeks üle mõistuse suur. Kuid siis teeme väikese arvutuse. Kogu laagrivarustus ja toit tuleb meil endal kaasa võtta. Selleks et kanda kaheksa päeva varustust ja moona, peaks igaüks meist neljast selga võtma rohkem kui 30 kg kaaluva seljakoti.

Niiskes, soises ja palavas džunglis oleks see meie jaoks liig. Pealegi ei oskaks me teedeta metsas orienteeruda ega suudaks kontakti luua metsakorowaidega. Niisiis lepime pakutud kandjate hulgaga, mis meenutab juba mõnda 19. sajandi maadeavastaja ekspeditsiooni saatjaskonda. Vähemalt ei eksi me metsas ära ning saame vabalt suhelda metsakorowaidega, kes kõnelevad meie kandjatega sama keelt.

Juba esimesel retkepäeval saame selgeks, kui põrgulikult raske on siinses metsas liikuda. See on kord nii märg, et muda ulatub poolde säärde, kord nii rägane, et edasi pääseb vaid räga peale langetatud palki mööda. Ka üle jõgede, mis mõnikord meie teed tõkestavad ja on tihti kümne meetri laiused, saab vaid piki jõega risti langetatud puutüve.

Juba koolipõlvest olen vihanud võimlemistunde, eriti riistvõimlemist. Kuid siin teeme poomiharjutusi iga päev hommikust õhtuni. Esimesel matkapäeval arvan, et niikuinii sulpsan enne õhtut palgilt jõkke või väänan räga läbides välja jala. Kuid teadmine, et sellega oleks kogu reis minu jaoks lõppenud, paneb end kokku võtma.

Ja ennäe, kogu kaheksa päeva jooksul ei väärata ma kordagi. Kadedusega täheldan, et meie kandjate jaoks tähendavad õblukesed palgid hoopis kergendust. Sünnist saadik metsas paljajalu liikuma harjunud, kiirendavad nad puutüvel astudes tempo kahekordseks. Märkan, et korowai varbad on palgil liikudes harali. Ta otsekui klammerdub varvastega tüve külge.

Metsakorowaid, keda otsimas oleme, peavad oma maaks umbes Eesti-suurust territooriumi. Nomaadidest küttide-korilastena rändavad nad oma ääretutes metsades pidevalt ringi. Mitte keegi ei tea, kus täpselt metsakorowai pere parajasti asub. Kui võõras rändur mõne nende onni lähistele satub, leiab ta selle tihti tühja olevat. Pererahvas on kahtlaste võõraste vältimiseks igaks juhuks metsa pagenud.

Õnneks meie siiski metsakorowaidega kohtume. Põhjuseks see, et retke on kaua ja põhjalikult ette valmistatud. Meie Mabulis elav kandjate juht oli meie tulekust nädalaid ette teadnud ning otsinud džunglis metsakorowaide peret, kelle eluviis oleks võimalikult traditsiooniline ja kes poleks valge inimesega iial elus varem kokku puutunud.

Viimaks oli ta kolme päevateekonna kaugusel Mabulist ühe sellise pere leidnud. Läbirääkimistel pereisaga, kelle nimi Baii, oli ta teinud pakkumise: «Kas tahate näha valgeid inimesi, nad on väga teistsugused ja iseäralikud.» Baii oli veidi kaalunud ja vastanud: «Tulgu pealegi, vaatame, millised nad on!»

Sinna, kokkulepitud paika me oma kurnava rännakuga viimaks jõuamegi. Tänu eeltööle võtab metsakorowaide pere meid heatahtlikult vastu. Elame siin mitu päeva ja õpime tundma selle rahva igapäevast elu.

Pereelu ladvamajas

Tavaliselt koosneb metsakorowai pere ligi kuuest liikmest: ema, isa, paar last ja vanavanemad. Väikelaste suremus on rohkete haiguste tõttu muide ligi 50 protsenti. Numbreid korowaid ei tunne ega oska seepärast öelda ka oma vanust. Siiski pakub meie paapuast tõlk, et näiteks Baii, kes näeb välja umbes nagu 60-aastane, on arvatavasti 40 ringis ning selle rahva mõistes juba vana mees.

Baii liigub väga vilkalt, tema keha on sitke ja lihaseline ja tema päka sees on auk, mis näib ulatuvat läbi jalalaba. Rängad elutingimused ja pidev füüsiline pingutus nõuavad ülihead vormi ja kulutavad inimese kiiresti läbi. Suurt üle 40 aasta metsakorowaide elu ei pidavatki küündima.

Korowai pere suhtub meisse algusest peale väga usaldavalt. Oma lihtsa avatusega mõjuvad nad natuke nagu suured lapsed. Fotoaparaadile ja videokaamerale ei pööra nad vähimatki tähelepanu, sest ei tea, mis asjad need on. Nende igapäevane elukorraldus on meie mõistes lõtv ja kaootiline.

Hommikuti magatakse, kaua isu on. Siis asub kes tahes pereliige süüa tegema ja kui toit valmis, kutsub kogu pere sööma. Siis vaadatakse, milline ilm ja tuju parajasti on. Kas oleks põhjust minna näiteks jahile-kalale või metsa söödavaid madusid, putukaid või juurikaid otsima. Või laseks päeva niisama nokitsedes õhtusse.

Korowaid elavad puu otsa ehitatud majades, mis asuvad umbes teise-kolmanda korruse kõrgusel. Maja põhi­sambaks on puutüvi, mille latv maha saetud, külgedelt on ehitis toestatud lattidega.

Majasamba ehk puutüve äralõigatud koht keset ladvamaja põrandat on leeasemeks, kus tihti põlemas lõke ja valmistatakse süüa. Majja ronimiseks kasutatakse latti, mille sisse on lõigatud piisavalt sügavad sälgud, et neisse saab asetada kas kolm varvast või jalaserva.

Turvalisuse tagamiseks, näiteks ööseks, tõmmatakse latt vahel üles. Umbes 200 meetri ulatuses ladvamaja (meie leiutatud eestikeelne sõna korowai maja tähistamiseks – H. R.) ümbert on mets lagedaks löödud. Nii on pidevalt hea ülevaade ümberringi toimuvast. Juba eemalt on näha, kas majale lähenemas sõber või vaenlane.

Vibu, nooled ja kivikirves iga päev kasutusel

Metsakorowaide igapäevaseks relvaks on suur vibu hulga pikkade nooltega. Nooleotsad on erinevad, väikestele ja suurtele loomadele, lindudele ja isegi kaladele. Viimasel juhul on see väikese harpuuni moodi. On ka inimese surmamiseks mõeldud nooli. Vibu pingutamine, nagu ise proovida saan, nõuab suurt füüsilist jõudu, nöör punutakse rotangpalmi tugevatest väätidest.

Tähtis igapäevane riist on kivikirves. Ma ei teagi maailmas rahvaid peale korowaide ja veel üksikute Uus-Guinea hõimude, kes praeguseni pruugiks iidset tööriista, mida inimkond üldiselt kasutas ammusel kiviajal, tuhandeid aastaid tagasi. Ühel päeval läheme Baiiga metsa, et teha katse.

Kui raske on kivikirvega puud langetada ? Baii saab ligi 15-sentimeetrise tüve läbiraiumisega hakkama üllatavalt kiiresti, nelja minutiga. Proovin ka ise ühte tüve läbi raiuda. Minu käes ei lähe see sama libedalt. On tunne, nagu tümitaksin tüve äärmiselt nüri raudkirvega. Viimaks lendab liaaniga seotud kirvepea varre otsast sootuks lendu ja Baii naerab laginal. Jah, kivikirvega töötamist peaks ikka õppima maast madalast!

Püha tõugusöömaaeg

Traditsiooniliselt elava korowai perekonna elupaiga määrab saagopalmide rohkus. Ladvamaja püstitatakse kusagile loodusliku saagosalu lähistele. Saagosalu juures elatakse seni, kuni palme jätkub. Kui need lõpuni ära kasutatud, kolitakse mujale, järgmise saagosalu juurde.

Saagopalmi säsi on pehme ja suhteliselt lihtsa menetlusega saadakse sellest tärklist, mis meenutab veidi eestimaist kartulijahu, kuid on magusam ja toitvam. Meil õnnestub näha, kuidas korowaid töötlesid nelja tunniga saago tüvest kahemeetrise tüki, millest jagus perele toidujahu paariks nädalaks. Kui jahu otsas, töödeldakse tüvest järgmine jupp.

Saagojahust valmistatakse väga mitut sorti küpsetisi ja muid toite. Seega on korowaidel igapäevane leib alati otse metsast võtta. Saagopalmid on andnud sellele rahvale elatist aastatuhandeid ning seetõttu on võrdlemisi muutumatuna püsinud ka rahva eluviis ja kultuur. Mine tea, ehk elaksime meiegi veel kiviajas, kui meie looduses mingi samasugune puu kasvaks?

Saagoküpsetistesse sobivad hästi palvetajaritsikad ja muud priskemat sorti putukad. Mekime seda ja leiame olevat täiesti söödava. Roog sarnaneb meie pekileivaga.

Hinnatuimaks maiuseks on aga saagotõugud. Nende saamiseks langetatakse eriti märga löntsikusse kolmeks kuuks saagopalm, mis kaetakse pealt tihedalt kinni, et metssead ligi ei pääseks ja maiust nahka ei paneks. Oleme tunnistajaks ühe sellise «pakendi» avamisele. Õhus hõljub rammus komposti ja sõnniku vahepealne lehk ning mehed ja naised muudkui nopivad kollakaid pöidlasuurusi tõuke, ühe kohaliku kärsakaliigi vastseid.

Tõuke süüakse nii toorelt, tuhas küpsetatult kui piruka sees. Korowaid peavad mõnikord mitme aasta tagant maha koguni suurejoonelisi saagotõugufestivale. Sellise festivali ettevalmistus kestab pikki nädalaid ning sinna koguneb kaugelt kokku kogu ümbruskonna rahvas.

Tantsitakse, lauldakse ja süüakse tõuke mitu ööd-päeva järjest. Seda korowaide tähtsaimat pidu peetakse muide ilma igasuguste joovastavate jookideta. Sest kuigi džunglitaimi ja nende vilju, millest midagi kääritada annaks, leidub siinseis metsades mitmeid, ei ole korowaid millegipärast oma pika ajaloo jooksul õppinud ühestki neist valmistama alkoholi sisaldavat jooki.

Baii pere juures saame maitsta saagotõuke nii küpsetatult kui toorelt. Värskelt tüve seest nopitud tõugud on minu arust kõige hõrgumad. Tuleb vaid meeles pidada, et enne tõugu suhu pistmist tuleb tal pea otsast kaksata. Vastasel juhul võib ta oma võimsate lõugadega keelest valusasti kinni võtta.

Kuidas kirjeldada saagotõugu maitset? Tema sisu maitseb kui magus jogurt ja kest nagu vorstinahk. Jogurtil on samasugune meeldivalt magus maitse nagu saagojahulgi. Ning mida muud need saagotõugud ongi kui otsast otsani saagot täis topitud vorstikesed?


http://www.postimees.ee/?id=368728

Kas korowaid on õnnelikumad kui meie?

----------
Teisi Hendrik Relve saateid saab kuulata siit:
http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=38&kid=77

Edit: Lisasin lingi, Flash
Vasta
#2
(09-01-2011, 18:21 )päikeseinsener Kirjutas: Kas korowaid on õnnelikumad kui meie?

Kuidas määrata õnne ja kuidas tunda puudust asjast mida pole kogetud?
Vasta
#3
Elades ainult endale ja oma perele, vaba kohustusest ja orjusest, see on üks osa õnnest küll.
Vasta
#4
(09-01-2011, 19:26 )Jõhvikas Kirjutas: Elades ainult endale ja oma perele, vaba kohustusest ja orjusest, see on üks osa õnnest küll.

ÕIGE - kuid jällegi - kui puudub võrdluspunkt kas inimene siis on õnnelik või lihtsalt elab? Kerge on määrata "õnne taset" eemalt ja võrreldes.
Vasta
#5
Päris huvitav oleks teada saada, kummal mokk maani vajub, kas neil või meil, kui neile para-webi teemasid lugeda anda..
Vasta
#6
(09-01-2011, 20:05 )excubitoris Kirjutas: ... kui puudub võrdluspunkt kas inimene siis on õnnelik või lihtsalt elab? Kerge on määrata "õnne taset" eemalt ja võrreldes.
Õnne mõjutavad kultuuriruum, milles elame, inimese vanus, harituse tase jms.

Mida vähem sa maailmast jagad, seda vähem on ilmselt õnneks vaja. Mida vähem on asju, mida ihata, seda õnnelikum ollakse. Väike laps vajab õnneks palju vähem asju. Temale piisab turvalisest kodust, kõhutäiest ja vabast ajast sõpradega mängimiseks.



Vasta
#7
Sellel teemal soovitan lugeda raamatut "Džunglilaps", autor Sabine Kuegler (Kügler). Tegu on naisega, kes kasvas lapsena üles Paapua Uus-Gineal ühe teise kiviaja tasemel hõimu keskel 1980-90nendatel. Umbes 18 aasta vanuselt kolis ta Euroopasse, ja kohanemine seal võttis tal u 10 aastat aega. Raamat on lugemist väärt (kuigi paistab "naistekana"), kuna kirjeldab kiviaja hõimu elu nö seestpoolt, ja väga huvitav on ka kirjeldus esmamuljest ja ka hilisemast kohanemisest lääne tsivilisatsiooniga. Aitab mõista, miks primitiivsed hõimud omadega ummikusse jooksevad ja jooma hakkavad kui tsivilisatsiooniga kokku puutuvad.

Tema subjektiivne hinnang oli seal raamatus, et tema elu oli tema õnnelikum metsas elades. Vb on ta ka nüüdseks oma õnne Läänes elades leidnud.

Ja sellepeale ise mõtlesin, et küll meil siin Eestis on seni veel hea, et võime tahtmise korral elada ka traditsioonilist eesti maaelu metsa veeres väikses majas. Või siis pisut vähem traditsioonilist maaelu kuskil maa kortermajas, aga ikka on meil ka mets käeulatuses. Kuigi sellist teineteisemõistmist metsaga nagu neil saareelanikel meil enam ammu pole. Kuid võrreldes mitmendat põlve linnas elavate Lääne-Eurooplaste ja USAlasega on meil suur väärtus käes. Ärgem mängigem seda kergekäeliselt maha lihtsalt parerma materiaalse elu eest kuskil lääne suurlinnas võõrana tööd tehes. See on loomulikult ainult jällegi minu arvamus, paluks mitte võtta seda kui suunamist ja soovitust; igaüks jäägu vabaks oma otsustes.

Autorilt on ka teine raamat ilmunud eesti keeles, kuid seda ma pole veel lugenud.
Vasta
#8
(10-01-2011, 13:21 )Marina Kirjutas: Sellel teemal soovitan lugeda raamatut "Džunglilaps", autor Sabine Kuegler (Kügler). Tegu on naisega, kes kasvas lapsena üles Paapua Uus-Gineal ühe teise kiviaja tasemel hõimu keskel 1980-90nendatel. Umbes 18 aasta vanuselt kolis ta Euroopasse, ja kohanemine seal võttis tal u 10 aastat aega. Raamat on lugemist väärt (kuigi paistab "naistekana"), kuna kirjeldab kiviaja hõimu elu nö seestpoolt, ja väga huvitav on ka kirjeldus esmamuljest ja ka hilisemast kohanemisest lääne tsivilisatsiooniga. Aitab mõista, miks primitiivsed hõimud omadega ummikusse jooksevad ja jooma hakkavad kui tsivilisatsiooniga kokku puutuvad.

Tema subjektiivne hinnang oli seal raamatus, et tema elu oli tema õnnelikum metsas elades. Vb on ta ka nüüdseks oma õnne Läänes elades leidnud.

Ja sellepeale ise mõtlesin, et küll meil siin Eestis on seni veel hea, et võime tahtmise korral elada ka traditsioonilist eesti maaelu metsa veeres väikses majas. Või siis pisut vähem traditsioonilist maaelu kuskil maa kortermajas, aga ikka on meil ka mets käeulatuses. Kuigi sellist teineteisemõistmist metsaga nagu neil saareelanikel meil enam ammu pole. Kuid võrreldes mitmendat põlve linnas elavate Lääne-Eurooplaste ja USAlasega on meil suur väärtus käes. Ärgem mängigem seda kergekäeliselt maha lihtsalt parerma materiaalse elu eest kuskil lääne suurlinnas võõrana tööd tehes. See on loomulikult ainult jällegi minu arvamus, paluks mitte võtta seda kui suunamist ja soovitust; igaüks jäägu vabaks oma otsustes.

Autorilt on ka teine raamat ilmunud eesti keeles, kuid seda ma pole veel lugenud.

http://www.apollo.ee/product.php/0665374

http://www.apollo.ee/product.php/0666227

Vasta
#9
Päris huvitav lugemine, vahepeal tekkis tunne nagu loeks mõnda filmi kokkuvõtet või fantaasiaraamatu tutvustust Laugh
Vasta
#10
Tundub jah, et kellegi teise õnne ei suuda meie määrata. Ikka iseenda kätes on see.

Huvitav nähtus on aga see, et kui meie mõistes "primitiivseid" rahvaid üritatakse tsivilisatsiooni rüppe tuua, siis tsivilisatsiooni põliselanikele annavad usuhullud iga päev kas vihjete kaudu või otse mõista, et nad võiksid "selle materiaalse ja patuse" elu asemel hoopis kesk- või lausa kiviajas elada Smile No lugege kasvõi Jaan Õunapuu "Sinu teejuht ristiusku".
Vasta
#11
Lause "Mujal on rohi alati rohelisem" leiutatigi, vabandamaks välja oma oskamatust olemasolevaga hakkama saada.
Vasta
#12
Ma ei saa aru miks on vaja seda rahvast tsiviliseerida. Palju huvitavam oleks jälgida, kui kaua võtab neil endil aega ilma väliste mõjutusteta sellele tasemele jõudmine. Kui tsiviliseerimine hävitab nende kultuuri, siis ei jäägi neile midagi alles, elavad nagu enamik aafriklasi - vaesuses.
Vasta
#13
Brasiiliast avastati tänini isolatsioonis elanud tundmatu suguharu

Brasiilia vihmametsad peitsid seda suguharu, mida BBC operaatoritel lubati kõige lähemalt ühe kilomeetri kauguselt filmida ning mil välismaailmaga seni igasugune kontakt puudus. Teadlasetele on see haruldaselt tundlik materjal, mille uurimisel tuleb olla ekstraettevaatlik. Vaata videost!
Tõenäoliselt on tegemist ühega viimastest seni veel tähelepanuta jäänud hõimudest. Et uudishimust turses teadlased õrna hõimu oma uuringutega enese alla ei tambiks, on neid määratud valvama José Varlos Meirelles, kes koordineerib hõimuga seotud huviküsimuste lahendmist.

http://forte.delfi.ee/news/teadus/video-...d=39747219

NB! Sisaldab videot!
Vasta
#14
Mõtlemapanev. Kas siiski on tegemist ühega viimastest - kes meist teab, kui mitmeid loodusrahvaid siiski meile märkamata jäänud on. Uusi üllatusi sigib ju iga päev, nagu seeni peale vihma. Hea video. Tundub, et nemad on ilmselt lennukit varem näinud - mitte nagu väidetavalt Kolumbuse-aegsed pärismaalased, kes laevu merel "ei märganud". Või ehk on võimalik, et neid paelus vaid müra, mida lennuk tegi - ja oleks nii põnev teada saada, mida nad nägid..
Ähh, nagunii me seda teada ei saa. Aga põnev sellegipoolest.

Natuke hirmuäratav on, et inimesed tsivilisatsioonist võivad neile viiruste tõttu ohtlikeks osutuda.
Vasta
#15
Lisamaterjali selle Brasiilia-Peruu piiril elava hõimu kohta:
http://www.uncontactedtribes.org/brazilphotos
http://www.iltalehti.fi/ulkomaat/2011020...4_ul.shtml

Lühidalt linkidel oleva jutu kokkuvõte. Nendel piltidel olevat hõimu on Brasiilia valitsus jälginud juba 20 aastat, nad elavad põlisrahvastele mõeldud reservaadi territooriumil. Tõenäoliselt on nad kautšuki-buumi ajal (u sada aastat tagasi) valgete eest kaugemale metsa põgenenud indiaanlaste järglased. Neil on mõningaid kontakte teiste kohalike hõimudega, seda näitavad emailpott ja võsanuga piltidel. Hõimus arvatakse olevat ca 150 liiget ja nad paistavad olema väga hea tervise juures ning toidupuudust neil ei ole. Nad kasutavad vähesel määral puuvillast riiet, mida valmistavad ise. Keha värvivad punaseks või mustaks (must tähendab vaenulikkust). Põhimure on selles, et metsaraie ei jõuaks nende inimeste viimase pelgupaigani, muidu oleksid nad ikkagi sunnitud silm-silma vastu seisma sellega, mida nad on üritanud vältida - valge mehe tsivilisatsiooniga.

Ja on, mille eest end hoida wink
Kommentaar Delfist:
Tsitaat:KohalikOmaValitsus, 04.02.2011 18:51
Nende hüttidel pole ehitusluba, maamaks maksmata, nõuetele mittevastavad tulekolded, ebatsensuurselt riides, raudselt pruugivad mingit omatehtud narkootikumi jne... Oiiii kui palju neilt saaks maksude ja trahvide näol sisse nõuda. Ametnikud START!

Isiklikult arvan, et nad teavad meist (valgetset) rohkem kui me arvame. Džunglis liigub info hämmastavalt kiiresti (Sabine Kügleri tähelepanek). See et neil pole kontakte valgetega, ei tähenda, et neil poleks vähesel määral kontakte teiste põliselanikega. Ja küllap too "redutav" hõim pole mitte lihtsalt avastamata, vaid varjab end teadlikult avastajate eest. Lennukeid võivad nad vaadata pigem hirmunult selles mõttes, nagu vennad Voitkad miilitsa/politseiautot kartsid.
Vasta
#16
Ka Indias, Põhja-Sentineli saarel elab tänapäevani metsik suguharu.
Hiljuti aitasid kalurid ühel noorel misjonäril sinna ohtlikule saarele jõuda.
Saare külastamine on küll India võimude poolt keelatud, aga noormees ei hoolinud sellest.

Kalurid nägid, kuidas kohalikud ameeriklast noolte ja vibudega ründasid,
Chau üritas end veekindla piibliga kaitsta. Alguses see õnnestus, kuid teisel korral enam mitte.
Noolterahes surnud ameeriklane John Allen Chau püüdis kohalikke elanikke kristlusesse pöörata.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/va...d=84524579
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kas giljotineeritud pea elab edasi? Nielander 33 17,132 03-12-2020, 19:24
Viimane postitus: xcad
  Kes on su väeloom(daemon)? Tom 28 13,106 04-01-2020, 23:18
Viimane postitus: Q11
  Kes on kõige laisemad? villu 2 2,375 27-03-2010, 17:51
Viimane postitus: villu
  Kuidas aru saada, kes on ja kes mitte Indigolaps? PisiSeeneke 6 4,838 19-11-2008, 15:25
Viimane postitus: Metafor
  Evoltusiooni redel: Kes kukkus alla kes jõudis tänapäeva ? excubitoris 1 1,830 22-02-2008, 15:39
Viimane postitus: mustpea

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat