Lugesin ebaõnnestunud demokraatia ilusti läbi ja kõige rohkem meeldiski parlamendi valimise idee. Mis saab iseenesest veel õiglasem olla, kui loterii? Tegelikult mitte miski. Muu võib olla kõik kallutatud. Ainult niimoodi pääseksidki riigkokku tõelised rahva esindajad, mitte ainult need, kellel on teatud võimalused. Ja pensinärid sobiksid küll, sest neil on piisavalt elukogemust ja ka aega seal istumiseks. Nemad ei pea enam eriti mõtlema oma äridele ja tuleviku kindlustamisele. Seaduste ettevalmistamiseks nagunii ju haritud juristid. Loterii meetodi korral kaoksid automaatselt parteid, valimised ja mõttetud valimiskampaaniad, mis on kõik kokku üks ajudesse ronimine. Samas oleks märkimisväärne ressursi kokkuhoid nii otseselt kui kaudselt.
Nüüd üks asi, millest ma ei suuda hästi aru saada. Nimelt maa eraomandus. Kuidas saab maa, millel ma küll elan ja toimetan, olla minu oma? Kas ma olen ta kuidagi teinud või on keegi teine ta valmistanud, kelle käest mul on võimalus teda omandada? Ilmselt ongi tegu ikka lihtsalt mõistega "omand", mille all mõeldakse siiski neid võimalusi, mis konkreetse maatükiga seotud. Tegelikult tahtsin ütelda seda, et maa võiks kuuluda riigile ehk siis ikkagi rahvale, kes on selle riigi kodanikud ja maa peaks olema kaetud rendilepingutega, milles on lisaks õigustele ka kohustused. Ja eelkõige just kohustused. Rendileping on selline hea asi, mida saab teatud tingimustel ka lõpetada. Omandit sundvõõrandada on märksa raskem.
Eks see mõte on natukene karm, kuid ehk vääriks arutamist. Ärge mind siis kohe välja naerge!
PS. Riigi all pidasin silmas ikkagi iseseisvat rahvusriiki. Pikk tee sinnani käia, kuid mäng väärib küünlaid!
Nüüd üks asi, millest ma ei suuda hästi aru saada. Nimelt maa eraomandus. Kuidas saab maa, millel ma küll elan ja toimetan, olla minu oma? Kas ma olen ta kuidagi teinud või on keegi teine ta valmistanud, kelle käest mul on võimalus teda omandada? Ilmselt ongi tegu ikka lihtsalt mõistega "omand", mille all mõeldakse siiski neid võimalusi, mis konkreetse maatükiga seotud. Tegelikult tahtsin ütelda seda, et maa võiks kuuluda riigile ehk siis ikkagi rahvale, kes on selle riigi kodanikud ja maa peaks olema kaetud rendilepingutega, milles on lisaks õigustele ka kohustused. Ja eelkõige just kohustused. Rendileping on selline hea asi, mida saab teatud tingimustel ka lõpetada. Omandit sundvõõrandada on märksa raskem.
Eks see mõte on natukene karm, kuid ehk vääriks arutamist. Ärge mind siis kohe välja naerge!
PS. Riigi all pidasin silmas ikkagi iseseisvat rahvusriiki. Pikk tee sinnani käia, kuid mäng väärib küünlaid!