[Vesta]

Toome siis veel eraldi välja:
2. Rahvuslik usk
Meil puudub rahvuslik usk. Meil on alahinnatud esivanemate talletatud tarkused. Muutuvas maailmas hoiaks see meid rajalt langemast. Ülemaailmne religioon enam ei toida, sest see laguneb ja mõraneb.
Et mingit väljapääsu otsida, tuleb olemasolev kaardistada, sellega ju tegelemegi, samuti üritame intensiivselt korjata materjale kohaliku vana usundi kohta ja see kaasajastada noorele põlvele arusaadavaks.

Kuna eestlastel pole rahvuslikku uskumust ja mida põlvkond edasi, seda enam me oma esivanemate tarkusi kaotame, siis tuleks alustuseks oma rahvuslikku tunnetust elustada. Selleks peaks endale selgeks tegema oma juured, koostama oma sugupuu, vestlema kõige vanemate elus olevate sugulastega ja uurima nende vanemate ja vanavanemate elukoha, uskumuste, traditsioonide, toidu, majandusliku seisu, eriliste oskuste jmt kohta. Suhtumine oma vaarisadesse ja vaaremadesse peaks olema positiivne, soe, justkui oleks tegu oma vanaisade, vanaemadega, mitte kellegi ammu surnud ja unustatud inimestega. Seejärel tuleks end seostada mingi Eesti piirkonnaga (ehk leida oma piirkondlik kuuluvus) - milline rahvariietus ja milline murre on juurte poolest see õige ja seda paika (piirkonda) külastama, talletama mälusse selle loodusilu ja -olemuse, leida oma püha koht. Võimaluse avanedes võiks oma esivanemate talu üles ehitada (ka nö tagasi osta) ja sinna elama asuda. Ka suhted oma vanematega võiks korras olla. Ja siit edasi rajada juba oma perekond selle eestlastele omase vaimsusega.
Olen ise seda kõike otsast tasapisi tegema hakanud ja garanteerin, et see tõepoolest aitab leida rada ja rahu praeguses müraga üleküllastunud maailmas.