16-02-2012, 09:07
(Seda postitust muudeti viimati: 16-02-2012, 09:14 ja muutjaks oli VironShaman.)
Eerule mõtlemiseks:
Eestis on probleemiks, kuidas eestlased suhtuvad venelastesse, mitte aga, kuidas suhtuvad venelased eestlastesse. Integratsiooniaruteludel seatakse küsimus üles nii: kas eestlane suhtub võõrastesse külalislahkelt või mittesallivalt? Kas lihtsalt salliv suhtumine on juba iseenesest midagi negatiivset?
Eestlased aga suhtuvad venelastesse justnimelt kui võõrastesse, s.o. sallivalt. Kuivõrd aga sallimise ja suure armastuse vahele jääb tubli tükk tühja maad, peetakse sallivat suhtumist rassistlikuks. Ühe hiljutise üleeuroopalise uurimuse tulemusi tõlgendades leiti, et suhtumine võõrastesse kajastab eestlaste erilist rassismi. Nimetame sallivuse ümber rassismiks - ja nii ongi. Kuidas asju nimetame, seda nad ka on.
Vene rahva/rahvuse mõistmisel võib osutuda oluliseks üks vaimne, et mitte öelda ideoloogiline nüanss, millele ei taheta tähelepanu pöörata.
Kolmas Rooma
Rääkides vene rahvast samas kontekstis kui president Putin (Vene rahva tsiviliseeriv missioon Euroopas peab jätkuma), tuleb tõdeda, et see on valitud rahvas, tal on jumalik missioon. Miks? Vastuse leiame ajaloost: Vene riik on Rooma ja Bütsantsi impeeriumi aujärjepärija, vene rahvas on Jumala rahvas. Venelasi armastatakse aprioorselt, ja kui selgub, et seda siiski ei tehta, tekitab see segadust (Potšemu võ nas ne ljubite?). Et armastada saab ühte või kahte-kolme inimest, mitte aga kogu rahvast, on järelikult tegemist jumaliku armastusega, mis teeb õndsaks. Agressiivne armastus teeb õndsaks vastu tahtmist.
Moskva otsustas hakata kolmandaks Roomaks pärast Bütsantsi langemist moslemite kätte. Kui Ivan III võttis 1472. a. naiseks Bütsantsi viimase keisri Konstantinos Palaiologose vennatütre Sofia, sai Bütsantsi impeeriumi kahepäine kotkas tsaarivõimu sümboliks. Ortodoksse maailma keskus siirdus Moskvasse. Vene rahva kohta hakkas kehtima Jahve tõotus: „Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile!“ (5Ms 11:24).
Valitud rahvas suhtub kohalikesse kui alistatud rahvastesse, kes vanatestamentlikus mõttes kujutavad endast okast jumalarahva silmas. Kümme käsku (2Ms:20) kehtib ligimeste ja ka võõraste, ent mitte alistatud rahva kohta. Sa ei tohi tappa? Sa ei tohi himustada oma ligimese koda ega midagi, mis su ligimese päralt on? Küsimus selles, kes on ligimene - jumalarahva eest ära aetud inimese kotta elama asumine on loomulik asi.
Huvitav nüanss: kui Bütsantsi impeeriumi ja ka Sofia enda vapil oli kahepäine kotkas, nokk kinni, siis Vene impeeriumis hakati teda rõhutatult kujutama, kaks teravat keelt kui odad pikalt väljas. Mida see tähendab - keel kui võitlusvahend? Märk Vene poliitika kahekeelsusest? Sest kakskeelsus ei või Vene impeeriumis kõne alla tulla. Keeleprobleem on Vene riigis alati väga terav olnud. Vene keel on kirikukeel, püha keel samuti kui juudi, kreeka, ladina keel. Kui patriarh õnnistas Peetri-eelseid isevalitsejaid uue aasta puhul, soovis ta, et Kõigekõrgem ülendaks tsaari käe kõigi võõraste keelte, resp. paganarahvaste kohale. Seda peeti vähemalt sama tähtsaks kui Vene isevalitseja tugevat tervist ning võimutaotlust uskmatute ja katoliiklaste üle.
http://www.xn--pliseestlane-rib.ee/Mis-m...t-teeb.php
Sretenski mungakloostri eestseisja ja presidendi pihiisa arhimandriit Tihhon väidab, et Vladimir Putin on õigeusklik mees. Putin ise ütleb, et ta ristiti kohe pärast sündimist isa eest salajas. 1996. aastal, Iisraeli külastades olla ta Issanda haual oma ristimisristi õnnistanud ega võta seda sellest ajast peale enam kaelast.
Sõprade jutu järgi hakkas Vladimir Putin religioonile rohkem tähelepanu pöörama pärast seda, kui ta 1996. aasta suvel kandis Peterburi külje all põlevast suvilast välja oma mõlemad tütred.
Loomulikult jõuab iga mees pühakotta oma rada pidi ja sageli on see väga käänuline. Vene Õigeusu Kiriku kõrgematel vaimulikel on siiski suur kiusatus seda rada õgvendada.
VÕKi peaideoloog, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill (Gundjajev) formuleeris 2002. aasta lõpus mõtte, et enamik Venemaa elanikke on «õigeusklikud sünni poolest». Niisiis, kui varem peeti VÕKi «mõju- ja huvisfääri» kuulumise tunnuseks ristimist, siis 2002. aastal võitis idee, et ka ristimata inimesed, kelle «kultuuri on paljuski kujundanud õigeusk», kuuluvad VÕKi lambukeste hulka.
Varem, enne metropoliit Kirilli, oli Vladimir Putin oma 2001. aasta jõulutervituses muu hulgas ka öelnud: «Õigeusul on Venemaa ajaloos olnud traditsiooniliselt eriline roll. See pole olnud mitte ainult iga uskliku kõlbeliseks mõõdupuuks, vaid ka kogu rahva ja riigi vankumatu vaimne tugi.»
http://wwx.postimees.ee/211005/esileht/a...180629.php
Eestis on probleemiks, kuidas eestlased suhtuvad venelastesse, mitte aga, kuidas suhtuvad venelased eestlastesse. Integratsiooniaruteludel seatakse küsimus üles nii: kas eestlane suhtub võõrastesse külalislahkelt või mittesallivalt? Kas lihtsalt salliv suhtumine on juba iseenesest midagi negatiivset?
Eestlased aga suhtuvad venelastesse justnimelt kui võõrastesse, s.o. sallivalt. Kuivõrd aga sallimise ja suure armastuse vahele jääb tubli tükk tühja maad, peetakse sallivat suhtumist rassistlikuks. Ühe hiljutise üleeuroopalise uurimuse tulemusi tõlgendades leiti, et suhtumine võõrastesse kajastab eestlaste erilist rassismi. Nimetame sallivuse ümber rassismiks - ja nii ongi. Kuidas asju nimetame, seda nad ka on.
Vene rahva/rahvuse mõistmisel võib osutuda oluliseks üks vaimne, et mitte öelda ideoloogiline nüanss, millele ei taheta tähelepanu pöörata.
Kolmas Rooma
Rääkides vene rahvast samas kontekstis kui president Putin (Vene rahva tsiviliseeriv missioon Euroopas peab jätkuma), tuleb tõdeda, et see on valitud rahvas, tal on jumalik missioon. Miks? Vastuse leiame ajaloost: Vene riik on Rooma ja Bütsantsi impeeriumi aujärjepärija, vene rahvas on Jumala rahvas. Venelasi armastatakse aprioorselt, ja kui selgub, et seda siiski ei tehta, tekitab see segadust (Potšemu võ nas ne ljubite?). Et armastada saab ühte või kahte-kolme inimest, mitte aga kogu rahvast, on järelikult tegemist jumaliku armastusega, mis teeb õndsaks. Agressiivne armastus teeb õndsaks vastu tahtmist.
Moskva otsustas hakata kolmandaks Roomaks pärast Bütsantsi langemist moslemite kätte. Kui Ivan III võttis 1472. a. naiseks Bütsantsi viimase keisri Konstantinos Palaiologose vennatütre Sofia, sai Bütsantsi impeeriumi kahepäine kotkas tsaarivõimu sümboliks. Ortodoksse maailma keskus siirdus Moskvasse. Vene rahva kohta hakkas kehtima Jahve tõotus: „Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile!“ (5Ms 11:24).
Valitud rahvas suhtub kohalikesse kui alistatud rahvastesse, kes vanatestamentlikus mõttes kujutavad endast okast jumalarahva silmas. Kümme käsku (2Ms:20) kehtib ligimeste ja ka võõraste, ent mitte alistatud rahva kohta. Sa ei tohi tappa? Sa ei tohi himustada oma ligimese koda ega midagi, mis su ligimese päralt on? Küsimus selles, kes on ligimene - jumalarahva eest ära aetud inimese kotta elama asumine on loomulik asi.
Huvitav nüanss: kui Bütsantsi impeeriumi ja ka Sofia enda vapil oli kahepäine kotkas, nokk kinni, siis Vene impeeriumis hakati teda rõhutatult kujutama, kaks teravat keelt kui odad pikalt väljas. Mida see tähendab - keel kui võitlusvahend? Märk Vene poliitika kahekeelsusest? Sest kakskeelsus ei või Vene impeeriumis kõne alla tulla. Keeleprobleem on Vene riigis alati väga terav olnud. Vene keel on kirikukeel, püha keel samuti kui juudi, kreeka, ladina keel. Kui patriarh õnnistas Peetri-eelseid isevalitsejaid uue aasta puhul, soovis ta, et Kõigekõrgem ülendaks tsaari käe kõigi võõraste keelte, resp. paganarahvaste kohale. Seda peeti vähemalt sama tähtsaks kui Vene isevalitseja tugevat tervist ning võimutaotlust uskmatute ja katoliiklaste üle.
http://www.xn--pliseestlane-rib.ee/Mis-m...t-teeb.php
Sretenski mungakloostri eestseisja ja presidendi pihiisa arhimandriit Tihhon väidab, et Vladimir Putin on õigeusklik mees. Putin ise ütleb, et ta ristiti kohe pärast sündimist isa eest salajas. 1996. aastal, Iisraeli külastades olla ta Issanda haual oma ristimisristi õnnistanud ega võta seda sellest ajast peale enam kaelast.
Sõprade jutu järgi hakkas Vladimir Putin religioonile rohkem tähelepanu pöörama pärast seda, kui ta 1996. aasta suvel kandis Peterburi külje all põlevast suvilast välja oma mõlemad tütred.
Loomulikult jõuab iga mees pühakotta oma rada pidi ja sageli on see väga käänuline. Vene Õigeusu Kiriku kõrgematel vaimulikel on siiski suur kiusatus seda rada õgvendada.
VÕKi peaideoloog, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill (Gundjajev) formuleeris 2002. aasta lõpus mõtte, et enamik Venemaa elanikke on «õigeusklikud sünni poolest». Niisiis, kui varem peeti VÕKi «mõju- ja huvisfääri» kuulumise tunnuseks ristimist, siis 2002. aastal võitis idee, et ka ristimata inimesed, kelle «kultuuri on paljuski kujundanud õigeusk», kuuluvad VÕKi lambukeste hulka.
Varem, enne metropoliit Kirilli, oli Vladimir Putin oma 2001. aasta jõulutervituses muu hulgas ka öelnud: «Õigeusul on Venemaa ajaloos olnud traditsiooniliselt eriline roll. See pole olnud mitte ainult iga uskliku kõlbeliseks mõõdupuuks, vaid ka kogu rahva ja riigi vankumatu vaimne tugi.»
http://wwx.postimees.ee/211005/esileht/a...180629.php
