Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Ivo Parbus "Paljakäsi ja relvaga : mees, kel polnud nime "
#1
Midagi ulmekomöödia huvilistele Bleh Kuna ma ise ei viitsi sisututvustust teha, siis lisan siia ühe sisukokkuvõtte, mille leidsin siit.

Tsitaat:Ma ei ole midagi sellist varem lugenud, vähemalt mitte sellises mahus. Küll olen midagi taolist näinud teatavat tüüpi filmides - "Paljakäsi" on (ilmselt jabur ja irooniline) kvintessents action-filmidest, kus mängivad Steven Seagal, Sylvester Stallone, Dolph Lundgren, Chuck Norris, Bruce Lee ja eriti minu arvates ka Jackie Chan. Arvatavasti on mõjutusi ka Bondi-filmidest ja igasugu vandenõu-teooriatest, millest romaan kubiseb.

Aga algusest. Ligi 800-leheküljeline lugu algab sellest, et autor Ivo Parbus topitakse kahe "gorilla" poolt Tallinna vanalinnas autosse, silmad seotakse kinni ja mees sõidutatakse kuhugi eramusse, kus teda ootab vanemas keskeas mees. See on raamatu peategelane Mart, kes peaks olema Parbuse klassivend, aga keda Parbus ära ei taha tunda, sest esiteks on Mart tema teada Afganistanis 1981. aastal surnud ja teiseks ei sarnane mees sugugi tema kunagisele tuttavale. See viimane on aga rohkete plastiliste operatsioonide tulemus. Mart jätab endast mulje kui ülimalt enesekindlast, rikkast ja vägevast mehest. Seda iseloomustab näiteks fakt, et tema kodu kaunistavad "Mona Lisa" ja Munchi "Karje" originaalid, ent samuti Torino surilina. Parbus saab ülesande kirjutada Marti elust raamat ja "Paljakäsi" ongi suuremas osas selle üleskirjutus.

Lugu algab iidamast aadamast,, ent põhiliselt kulgeb tegevus 1970-ndate lõpust 2000-ndate alguseni. Mart saab oma eriväelasest isalt võitluskunstide alase väljaõppe, ent samuti tunneb ta uskumatult hästi relvi ja tehnikat. Võib öelda, et ta on Maailma Kõige Kõvem Mees. Ta on võimeline kõrvale põiklema kuulide eest. Ta on füüsiliselt ülitugev, trotsides sealjuures füüsikaseadusi (Lk 714: "Kargasin vannist välja, jooksin mööda seina üles ja tegin enne laeni jõudmist mahahüppeks salto. Roos kiljatas vaimustusest. See vaid lisas tahtmist naise ees eputada. Haarasin seinalt Damaskuse terasest pistoda ning virutasin endale kõhtu. Teras kargas pingul lihastest kõrvale ja murdus."). Ta on ära õppinud sama palju keeli kui Uku Masing, mis võimaldab tal eri maailma otstes hakkama saada. Kui tema lähedusse satub ilus naine (tal on tihti tikk-kontsad ja kikkis nibud), siis tahab ta kindlasti mehega seksida, mis siis, et mees pole teab mis iludus. Jne.

Sündmused algavad Haapsalu kandis, kus peategelase isa üritab enda valdusse saada imerelva. See on Tunguusi meteoriidi jäänustest ja Kärdla meteoriidikraatrist hangitud "vektoriaalaine" segamisel tekkiv relv, mis põhjustab ajanihke. Isa tapetakse, ent pojale jääb alles infot ja Kõva Mees kavatseb seda kasutada. Ajanihet põhjustava relva hankimine on siiski vaid üks episood pikas sündmuste ahelas. Mart ajab Afganistani sõjas relva- ja narkoäri ning pälvib oma võitleja-võimete tõttu mitmesuguste eriteenistuste ning kuritegelike grupeeringute tähelepanu. Teda hakkavad järjepanu värbama (või on ta sunnitud selleks) või siis jälle üritavad teda tappa Vatikani luure, CIA, GRU, KGB, Kolme Kolba Liiga, MI5, Trilateraalne Komisjon, ÜRO kliimagrupp, triaadid, illuminaadid, templirüütlid, NSA, Maailmarahu büroo, Hiina triaadid, Al Qaeda, FSB, Venemaad juhtiv Tõeline Keskkomitee jne. Nii-öelda tavalisi inimesi on selles romaanis minimaalselt: peaaegu kõik tegelased on eriteenistusest, eriväelased, relvakaupmehed, salaorganisatsioonide liikmed, luurajad, terroristid. Selles verises ja varjatud maailmas tuntakse peategelast Nimetu nime all, sest tema päritolu ja tausta eriti ei teata. Tegevus toimub erinevates paikades - Eesti, Ukraina, Egiptus, Afganistan, Euroopa Riigid, LAV jne. Riigipiirid ei ole mingi probleem.

Romaani märksõnad on 1)tapmine 2) tagaajamine. Võimatu kokku lugeda, aga arvatavasti sureb selles romaanis sadu või isegi tuhandeid inimesi (isegi siis, kui me ei arvesta Estonia uppumist, mis samuti loos sees on). Kuna raamatus on ligi 800 lehekülge ja lehekülgi, kus kedagi ei tapeta, on minimaalselt, siis tuhanded surnud on täpsem pakkumine. Suure osa sellest tulemusest annab Nimetu. Küll käsitsi (lemmiklöögikohaks on päikesepõimik), küll tavaliste käsirelvade, küll rakettidega. Teda ennast üritatakse samuti pidevalt tappa, ent tal näib olevat üle tuhande elu. Ikka läheb kuul millimeetri võrra mööda, ikka lendab kõige raskemal hetkel nurga tagant välja helikopter, mis vaenlaste pihta turmtule avab. Võib-olla oleks mõttekas tuua tsitaat (lk 473-474):

"Jooksin kangialusest suitseva tapamasinani, hüppasin õhku ja andsin juhile läbi küljeakna lennates jalaga surmava löögi. Inertsist piisas, et samal liikumisel tabada ka kõrvalistuvat automaaturit. Kiirustasin auto taha ja purustasin väikesejõulise magnetpommi abil kongiukse. Tekkinud avausest pudenes välja veel üks automaatur, kes verd köhides asfaldile varises. Võtsin mehe vöölt võtmekimbu ja sisenesin. Vang asus metallvarbadest puuris. Trellid olid nii rabedad, et ma ei hakanud sobiva võtme otsimisega vaeva nägema ja tagusin need käelöökidega tükkideks."

Sellist värki on raamat täis kaanest kaaneni. Vahelduseks on seksistseenid (mitte väga detailsed), aga ka need lõpevad tihtipeale võitlusega, sest partner võib osutuda reeturiks. Reetmised ja usaldamatus on tegelaste käitumise võtmesõnad. Ja miski pole see, millena ta näib. Nimetu hoiab ära atentaadi paavstile, samuti tuumakriisi 1991. aastal. Otsekui imeväel saab ta selle maailma vägevate usaldusisikuks, siis jälle kättemaksu objektiks. Bin Laden, Brzezinski, Putin (keda on muude pättide taustal kujutatud veel suhteliselt sümpaatse tegelasena) - kõigiga ta satub action´i käigus kokku, kõik vajavad tema teeneid killer´ina või milleksi muuks. Raamatu tagakaanel kiidavad teost Alex Lepajõe, Ott Kiivikas, Kaie Kõrb ja Riigikogu liige Lauri Laasi. Viimane iseloomustab tegevust Ameerika Mägedena ja jääb üle vaid nõustuda.

Romaani ulmelise külje poolt ma juba nimetasin ajanihet põhjustavat relva. Ent see pole kõik. Sõidetakse mingi ufot meenutava "aatomihõljukiga" 10 minutiga Eestist Moskvasse. Hõljuki uuem versioon lubavat aga arendada koguni valguse kiirust... Siis toimub veel NSVL-i ja ka muude poliitikute biokiibistamine, mis võimaldab neid isikuid puldiga juhtida (ka tappa) ja panna vastavalt puldiomaniku soovile käituma (just sellega selitub palju asju 1991. aasta riigipöördes). Kiibistatakse ka peategelane ja Putin, ent nad leiavad meetodi sellest pääsemiseks (vist oli nii, et veri tuli kehast 10 minutiks välja lasta või midagi sellist). Sellist kerget SF-i on teoses siin ja seal, kuid ühes kohas asub tegevusse ka soosaarel elav kaunis naissoost libahunt, kellega peategelane loomulikult suguühtesse astub...

Kes võiks olla selle tralli potentsiaalne lugeja? Ma ei usu, et meie ulmehuvilised viitsivad. Rullnokad ja Bemmi-Kristjanid nii pakse raamatuid ei loe. Tekst ei ole mõeldud naistele. Päeval, mil ma seda raamatut lugema hakkasin, algas autori, endise Tallinna abilinnapea nõuniku kohtuprotsess, kus meest süüdistatakse korruptsioonikuritegudes. Otse telekaamerate ees kinkis ta kohtumaja fuajees Kanal " reporterile oma raamatu. Nii et ühte lugejat peale minu teame veel. "Paljakäsi" ei ole tegelikult tõsimeeli kritiseeritav, sest silmanähtavalt ei ole see tõsine raamat - autor võib alati öelda, et kriitik ei saanud naljast aru. Ent ikkagi, ka taolise iroonilise loona on see liiga pikk. Sisuliselt on asi öeldud paarisaja leheküljega ja rutiinne tapmine ja põgenemine hakkab lihtsalt väsitama. Raamatu lõpus olevas lühikeses autoritutvustuses on muu hulgas öeldud: "Ivo Parbus on mees, kelle tutvusringkonna ja eluseikade kohta kõneldakse mitmesuguseid lugusid, mis kirjanikule endale suuremat korda ei lähe." Miskipärast ma arvan, et tal on tõesti ükspuha, kas keegi loeb tema lugu või mitte. Tõenäoliselt ei kirjutanud Parbus oma raamatut mitte eeluurimisvanglas (kui kellelgi selline mõte võib tekkida) - teos on selleks liiga paks ja vanglas vist arvutit kasutada ei või.

Parbus on ilukirjanduse vallast varem avaldanud 2 lasteraamatut, mis pealkirjade järgi otsustades ("Päkapikk Peetrikese lood" ja "Draakon Rudolf") sisaldavad samuti üleloomulikku elementi.
79753
Vasta
#2
Lihtsalt ei ole muud öelda kui et seda raamatu tutvustust lugedes tekkis inimesest, kes seda kirjutas mingi selline imelik psühholoogiline analüüs, mida ei tahaks siin pikemalt lahti kirjutama. Aga nartsismi ja eneseimetluse kastmes ette lükatud pläma oleks paari sõnaga hästi öeldud. Tundub, et ulmega on seal teoses ikka üsna vähe seost, välja arvatud sõnad aatomi liikur ja muu selline. Sellise raamatu lugejaskond on väga kitsas ringkond kui mitte olematu.
Vasta
#3
Kui raamat ühe lausega kokku võtta, siis võiks öelda, et; Kalevipoeg is back, and he is pissed! Bleh
Raamat, nagu juba alguses sai mainitud on komöödia, kuigi seda tahetakse näidata justkui "tõsielul põhinevaga". Isegi on välja toodud hulk "reaalseid" inimesi, kes käsi südamel tunnistavad, et nad olid asjaga seotud. Ühe näitena võiks tuua Alex Lepajõe, kes kohtus raamatu peakangelasega kuskil pariisis.
Vasta
#4
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?175224

Sattus raamatukogust selline põnevik näppu. Natuke paranormaalse maiguga teos - ei puudu sealt muu hulgas ka nõiad, võlutrikid, müsteeriumid ja salajased relvad. Aga eriti ohtralt on selles teoses filmidest pärit eriefekte - tundub, et on olemas kõik filmidest nähtud ja lisaks hunnik selliseid, mida ma oma silmaga pole veel TV-s või kinos näha saanud Smile Ka ei mäleta ma, et mõni raamatutegelane oleks olnud suhetes nii paljude maailmas eksisteerivate eriteenistuste, poliitikute, kuritegelike jõukude ja terrorigruppidega, kui selles teoses.

Ning see kõik tundub olevat nii pagana tõepärane, et tõemeeli tekib kahtlus hr. Parbuse sidemetes mingi reaalselt eksisteerinud tegelasega, kes andis raamatutegelase loomiseks eeskuju.

Väga osavalt tehtud lugu.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat