Usaldada rohkem oma sisetunnet, kui sul seda vähegi on, ja sinu elu saab olema loomulikum, huvitavam ning sa hakkad hindama aega, mis sulle on antud nüüd, selles elus, siin, selles maailmas. Me ei ole üksi - inimkond Maal. Kui me lõpuks ometi mõistaksime, et planeet Maa kõige põnevam, mõistatuslikum ja keerulisem olevus on INIMENE... võibolla siis võib Maa ka õnnelikuks planeediks saada. Me oleme kaotanud liig palju aega. Oleme kui tsirkuseartist balanseerimas peenikesel köiel, väike vääratus ja me kukume... tühjusse. Samm-sammult ettevaatlikult enda ette vaadates võime ehk jõuda platvormile, millega see köis on ühendatud - kus oleme taas turvalises paigas.
Paljud meist on tunnetanud, kui pöörasel, hullumeelsel ajal me elame - sõjad, katastroofid meie ümber... Tahaks hüüda: INIMENE, peatu! VÕTA OMETI MÕISTUS PÄHE! SINU KÄTES, SINUS ENDAS, kõigis meis, meie võibolla kõige sügavamas hingesopis, kuid ikkagi - kõigis meis on jõud, mis on võimsam neist jubedatest inimkäte ja mõistusega loodud relvadest. JJust nüüd on aeg välja otsida see jõud, energia meie sisemusest, või mõne aja pärast on juba hilja.
Meile on antud elamiseks imeline planeet, kus on kõike. Meid on nii erinevaid keelelt, nahavärvuselt, kultuurilt, usult... Meis kõigis on makrokosmos, mis ei saa eksisteerida ümbritseva universumita. Maailm on nii põnev, igaüks on piisake selles. Meie erinevus just teebki maailma mitmekesiseks, kuid samal ajal meie arunatuke sageli ei talu seda erinevust. Inimene, peatu! Vaata seda sinust erinevat inimest sinu kõrval või sinu püssisuu ees. Temas on nii palju saladusi, palju talle eneselegi teadmatut. Püüa mõista seda teist maailma ja ka sinu enda maailm muutub rikkamaks ja paremaks. Seda on palju, seda on tõesti palju soovitud. Me sageli tegutseme enne, kui jõuame mõista, mis siis tegelikult käsil on...
Kõigil meil on oma osa selles eluteatris. Me oleme erinevate võimaluste, võimete, saatustega. Oleme võrdsed selle kohtu ees, mis meie üle peetakse, kui laseme hukkuda sel planeedil. Ühendades selle hea, mis on meis kõigis - nii mõtted kui teod - ainult siis jõuame kõikuvalt köielt kindlale platvormile.
Inimene, peatu, võta aeg maha, ole veidikegi üksi iseenda, oma tunnete ja mõtetega! Üksi iseendaga. Kuula oma suisehäält. Me räägime, räägime, kuulamata õieti üksteist, mõistmata...
Veel on imelisi paiku eemal linnadest, kasvõi nurgake meie kodus, kus olla iseendaga ja küsida: miks olen just nimelt siin ja just nüüd? Mida on mul anda head sellelemaailmale, neile inimestele...? Kas olen andnud tillukesegi osa endast muutmaks ümbritsevat paremaks, iseennast teiste suhtes sallivamaks? Või olen oodanud vaid teistelt, tahtnud vaid saada, omada või isegi nõuda...?
Püüa kasvõi mõttes lausuda paar head sõna kellegile, keda sa isegi ei tunne, kuid kes juhtumisi on sel hetkel samas paigas samal ajal. Vaata tema silmi ja... sa võid saada imelise kingi - NAERATUSE. Võibolla on inimene ainuke olend universumis, kellel on võime naeratada. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Suure osa oma elust olen minagi eksinud selle lihtsa tõe vastu. On ju nii raske naeratada, kui su ümber on kõik lootusetult hall, morn, sind turritavad väsinud, tülpinud näod. Nii tõmbad endalegi kaitsevõru ümber, näole maski....
Minu kodumaal on inimestesse sisse kasvanud kartus: aga mis teised minust arvavad, kui ma... Oleme nii kohutavas krambis, sõltuvuses teiste arvamusest. Oleme ju tõesti erinevad. Jaa, võibolla mõnele me isegi tundume veidi veidra, tobeda või kummalisena. Kuid kui me oleme lihtsalt meie ise, mitte see, kellena tahaksime näida või kellena teised võiksid meid näha tahta...?
Milleks ma küll seda kirjutan?
Võibolla sellepärast, et olen kõige siiani läbielatu tõttu kunagisest väga õnnetust ja elu mõttegi kaotanud inimesest saanud õnnelikuks - isegi just tänu neile õnnetuna tundunud aastatele.
Hoida silmad lahti ja kuulata ka omaenda sisehäält, võtta kõike uut ja tundmatut vastu avatud südame ja hingega. Jätta igaühele tema arusaam ja mõistmine sellest maailmast, leida temas enda jaoks midagi põnevat... Neid ridu kirjutades tunnen end justkui kodusadamasse jõudnuna pärast pikka reisi, mis ei ole kaugeltki lõppenud.
Ene Kallas, Päikesetuul, November 1994
Paljud meist on tunnetanud, kui pöörasel, hullumeelsel ajal me elame - sõjad, katastroofid meie ümber... Tahaks hüüda: INIMENE, peatu! VÕTA OMETI MÕISTUS PÄHE! SINU KÄTES, SINUS ENDAS, kõigis meis, meie võibolla kõige sügavamas hingesopis, kuid ikkagi - kõigis meis on jõud, mis on võimsam neist jubedatest inimkäte ja mõistusega loodud relvadest. JJust nüüd on aeg välja otsida see jõud, energia meie sisemusest, või mõne aja pärast on juba hilja.
Meile on antud elamiseks imeline planeet, kus on kõike. Meid on nii erinevaid keelelt, nahavärvuselt, kultuurilt, usult... Meis kõigis on makrokosmos, mis ei saa eksisteerida ümbritseva universumita. Maailm on nii põnev, igaüks on piisake selles. Meie erinevus just teebki maailma mitmekesiseks, kuid samal ajal meie arunatuke sageli ei talu seda erinevust. Inimene, peatu! Vaata seda sinust erinevat inimest sinu kõrval või sinu püssisuu ees. Temas on nii palju saladusi, palju talle eneselegi teadmatut. Püüa mõista seda teist maailma ja ka sinu enda maailm muutub rikkamaks ja paremaks. Seda on palju, seda on tõesti palju soovitud. Me sageli tegutseme enne, kui jõuame mõista, mis siis tegelikult käsil on...
Kõigil meil on oma osa selles eluteatris. Me oleme erinevate võimaluste, võimete, saatustega. Oleme võrdsed selle kohtu ees, mis meie üle peetakse, kui laseme hukkuda sel planeedil. Ühendades selle hea, mis on meis kõigis - nii mõtted kui teod - ainult siis jõuame kõikuvalt köielt kindlale platvormile.
Inimene, peatu, võta aeg maha, ole veidikegi üksi iseenda, oma tunnete ja mõtetega! Üksi iseendaga. Kuula oma suisehäält. Me räägime, räägime, kuulamata õieti üksteist, mõistmata...
Veel on imelisi paiku eemal linnadest, kasvõi nurgake meie kodus, kus olla iseendaga ja küsida: miks olen just nimelt siin ja just nüüd? Mida on mul anda head sellelemaailmale, neile inimestele...? Kas olen andnud tillukesegi osa endast muutmaks ümbritsevat paremaks, iseennast teiste suhtes sallivamaks? Või olen oodanud vaid teistelt, tahtnud vaid saada, omada või isegi nõuda...?
Püüa kasvõi mõttes lausuda paar head sõna kellegile, keda sa isegi ei tunne, kuid kes juhtumisi on sel hetkel samas paigas samal ajal. Vaata tema silmi ja... sa võid saada imelise kingi - NAERATUSE. Võibolla on inimene ainuke olend universumis, kellel on võime naeratada. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Suure osa oma elust olen minagi eksinud selle lihtsa tõe vastu. On ju nii raske naeratada, kui su ümber on kõik lootusetult hall, morn, sind turritavad väsinud, tülpinud näod. Nii tõmbad endalegi kaitsevõru ümber, näole maski....
Minu kodumaal on inimestesse sisse kasvanud kartus: aga mis teised minust arvavad, kui ma... Oleme nii kohutavas krambis, sõltuvuses teiste arvamusest. Oleme ju tõesti erinevad. Jaa, võibolla mõnele me isegi tundume veidi veidra, tobeda või kummalisena. Kuid kui me oleme lihtsalt meie ise, mitte see, kellena tahaksime näida või kellena teised võiksid meid näha tahta...?
Milleks ma küll seda kirjutan?
Võibolla sellepärast, et olen kõige siiani läbielatu tõttu kunagisest väga õnnetust ja elu mõttegi kaotanud inimesest saanud õnnelikuks - isegi just tänu neile õnnetuna tundunud aastatele.
Hoida silmad lahti ja kuulata ka omaenda sisehäält, võtta kõike uut ja tundmatut vastu avatud südame ja hingega. Jätta igaühele tema arusaam ja mõistmine sellest maailmast, leida temas enda jaoks midagi põnevat... Neid ridu kirjutades tunnen end justkui kodusadamasse jõudnuna pärast pikka reisi, mis ei ole kaugeltki lõppenud.
Ene Kallas, Päikesetuul, November 1994
