Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Suured Jutud
Autor Sõnum
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
29-05-2011 17:44
Postitus: #1
Suured Jutud
Muinaslugude elemente ära kasutades võib igaüks panna kokku mõne lühijutustuse, olla ise nö. Muinasjutuvestja. Kui seda lugu siis hiljem analüüsima hakata, võime näha, et tegelikult rääkis inimene iseendast ja oma probleemidest või probleemsest elust läbi kujundliku jutukese. Olgu seal siis tegelasteks linnud või loomad või kasvõi kaugete maade tagused printsid ja printsessid. Muinasjutu sümbolitest saab kokku lugeda tolle vestja soovid ja ootused, tuleviku ja mineviku, sellised teadmised, mida inimene ise vast ei märkagi, ent mida ta oma alateadvuses kaasas kannab. Sääraseid pisimuinasjutte, mida inimesed ise paari minuti jooksul välja peavad mõtlema või mis veel parem, jutustamise ajal mõtlevad ette, nimetan ma Suurteks Juttudeks. Olgugi, et jutukesed ajalises mõttes on lühikesed, on nendes peituv teave suur.

[Pilt: fairy_tale_little_red_riding_hood_monste...a_h_1_.jpg]

Paljud läbi ajaloo meieni jõudnud muinaslood on tegelikult samasugused Suured Jutud. Lihtsalt autoriteks ei ole enam üksikisiku tasandil alateadvus, vaid meie esivanemate kollektiivne alateadvus. Nendes kajastuvad kunagised animistlikud maailmanägemused, igapäevased rõõmud ja mured, kuid ka kogemused elu ja surma vallas, rännakud teistesse ilmadesse ning iseenda sisemiste deemonitega võitlemine. Huvitaval kombel peetakse neid nüüd aga vaid laste unejuttudeks ning täiskasvanuid, kes muinasjuttudega tegelevad, on üsna vähe. See oleks justkui oma minevikule ja olnule selja pööramine. Laste jaoks on muinaslugu ideaalne võimalus rännata oma mõtetes ja fantaasiates muinasjutumetsas, võidelda koletistega või päästa ilus printsess kurja võõrasema käest. Vaimses plaanis ei eksisteeri sellist asja nagu fantaasia – ka kõige uskumatumana tunduvad mõttepildid on tegelikult reaalselt eksisteerivad sündmused kuskil reaalsuse tasandil. Seetõttu oleks ideaalne, kui täiskasvanud suudaksid eneses säilitada selle „lapse” iseendas, süütu ja uuriva hinge, kelle jaoks iga uus mõte on justkui uus maailm täis uusi seikluseid.

Kui tõmmata paralleele unenägude ja muinaslugude vahele, siis võime üllatusega leida, et tegelikkuses on need ühe ja sama maailma erinevad tõlgendused. Unenäod on meie alateadvuse viis meiega suhtlemiseks, Suured Jutud on aga kollektiivse alateadvuse, mis meie, kui järeltulevate põlvedega suhtlemiseks, andes sümbolite läbi aimu meie esivanemate pärandist ning meie vaimsest potensiaalist. Lugematud müüdid kangelastest, kes laskudes allilma trotsivad sealseid ohte räägivad meile meie enese sisemaailmade külastamisest ning iseenda hirmudele sila vaatamisest. Teame lugusid õilsatest rüütlitest ja ilusatest printsessidest, kes küll kõlbelisusest ning kõlavast tiitlist hoolimata isiklike deemonite käes vaevlevad, julgemata tühistada oma esivanemate loodud diile. Ka meie endi rahvuseepos „Kalevipoeg,” mida paljud peavad põhjanaabrite „Kalevala” odavaks koopiaks, sisaldab lugematul hulgal erinevaid animistlikke sümboleid. „Kalevipoeg” koostati vanade rahvajuttude põhjal ning olgugi, et vürtsitati ohtrate kristlike pärimustega, on tema põhiolemus siiski omane meie looduslähedasele ilmavaatele. Sealt võib leida ka ühe vanimatest maailmaalguse sümbolitest – kotka. Too lind on loodusrahvaste ajalookäsitluses alati olnud elu alguse sümboliks. Kotka munast sündis maa keset vett ning kotkas ise oli justkui suur vaim, mis tolle maa elavaks muutis. Meie eeposes saabus vana Kalev kotka seljas oma tulevasele kodumaale.

[Pilt: p7903nasa.jpg]

Esivanemate sümbolite täpne lahti mõtestamine on iga hinge jaoks subjektiivne, kuid ometi omavad saadud seletused alati sarnaseid jooni. Sellest saab järeldada vaid üht – kollektiivne alateadvus ühendab meid kõiki ning kannab endas mälestusi möödunud aegadest, elatud eludest ning õpitud teadmistest. See on jõud, mida me kõik peaksime oskama leida ning muinaslugude lugemine ja nende sümboolsete tähenduste lahti mõtestamine ongi võti sellesse ennenägematusse varakambrisse.

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
VironShaman
Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,721
Liitunud: Oct 2007
29-05-2011 18:05
Postitus: #2
RE: Suured Jutud
Su jutt on õige aga selleks peaks olema vaba sissepääs minevikku esivanemate eluniite pidi tagasi surnute maale ehk elupuu juurtesse. Paraku on täna need niidid läbi raiutud, kuna kõik surnuaiad on koos maetud esivanematega hõivatud kristlike pappide poolt, pole isegi tähtis kas surnu on maetud kristlaste kombe kohaselt või mitte, sein mineviku ja tänase vahel on tugev ja sitke, proovi oma esivanemate kaudu kusagile minna, jõuad kristlaste surnute maale mis pole mitte meie eelkristlik surnutemaa.
Et uuesti saaks oma esivanematega normaalselt suhelda tuleb nad kas ümber matta või papid surnuaialt ära ajada ja kõik surnuaiad ilmalikeks muuta, täna on ju nemad peremehed matusete juures ja nendel maadel kuhu maetakse. Minevikku saab minna nende kalmete kaudu mida ei teata.
Tänane kollektiivne alateadvus on killustatud ja esivanemate jõuta, välja arvatud üks rahvas, kelle surnuaiad kohustuslikus korras on eraldi kõigist teistest, neil on kogu minevikujõud käes.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
29-05-2011 18:38
Postitus: #3
RE: Suured Jutud
Ei ole nõus raidumise jutuga, meie juured on peidetud sügavale sügavale ning kaetud igasugu sodi ja risuga, ent täiesti elujõus ja vajavad vaid turgutamist ja uue elu sisse süstimist.

Kollektiivne alateadvus ei ole hävitatav, ainus mida saab teha, on selle alateadvuse mustamine, maha tegemine, peitmine, varjamine ning mammonaga tähelepanu eemale juhtimine.

Niikaua kuni meie maal on kasvõi üksainus jalatäis Eestimaa mulda, niikaua on meie ühisvaim elus ja niikaua kannavad ka kõik siinsel maal sündijad seda jälge oma alateadvuses.

Jutt aga oli muinasjuttudest...

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
WhiteWolf Eemal
Veteran

Postitusi: 1,084
Liitunud: Sep 2009
30-05-2011 10:16
Postitus: #4
RE: Suured Jutud
Oi, väike Celtic nuias unejuttu wink ja ma ei märganudki Sad
Nojah, eks ta sellepärast hommikul veidi turris oligi Bleh

Kuid olgu siis hetkel üks lühem jutt...
Tsitaat:Looja istutas kõigi maailma inimeste jaoks Püha Puu, mille all kõik inimesed võiksid kokku saada, et leida sealt tarkust, tervist ja kindlustunnet. Puu viljad kingivad meile armastust, kaastunnet,
tarkust, õiglust, vaprust ja veel palju head.

Need omadused võivad inimestel Emakesel Maal elades kaduma minna, kuid puu ei kuiva iialgi. Nii kaua aga, kui elab puu, elavad ka inimesed.

Kord tuleb päev, kui kõik inimesed ärkavad nagu pikast, halvast unest ja leiavad uuesti tee Püha Puu alla.

Aga üldiselt on Para-Webis mitmesuguseid muinasjutte küllaga, samuti on küllaga viiteid suurepärastele muinasjuttudele (kus tervete ekspeditsioonidega on reaalsusest otsitud paralleeluniversumis või sisekosmoses olevaid nähtusi)...

Maa on kvantarvuti, millel jookseb Uniwersumi parim strateegiamäng.
(isiklik tähelepanek)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
30-05-2011 11:13
Postitus: #5
RE: Suured Jutud
C.G. Jungi mõiste kollektiivne alateadvus on minu arvates juba vananenud mõiste, nüüd kasutatakse mõistet üleüldine infoväli.

http://et.wikipedia.org/wiki/Kollektiivne_alateadvus
Infoväli: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4672

Samuti on foorumis kirjutatud Akashi kroonikatest, mida samuti nimetatakse nn Elu raamatuks ehk Maa infoväljaks. Seda Elu raamatut võib võrrelda Universumi superkompuutriga, mis täidab informatsiooni keskhoidla osa, kuhu on talletatud andmed iga inimese kohta, kes kunagi on Maal elanud. Akashi Kroonikad sisaldavat iga tegu, sõna, tunnet, mõtet ja kavatsust – kõike, mis kunagi Maa ajaloos aset leidnud. Sealt võib infot leida ka mütoloogiatest.
Akaša on üks kosmilistest printsiipidest. See on plastiline mateeria, loov oma füüsiliselt olemuselt ja muutumatu oma füüsiliselt printsiibilt. Teavet Elu raamatust saab ka kristallide abil.
Mütoloogiate kohta on para-webis jah kuhjaga teemasid, muinasjuttude kohta (uurisin just) napib.
Üks on teema Põhja-Konn:
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4595
Kunstmuinasjutte ja kunsteeposeid on väga raske lahti mõtestada, aga muidugi leidub ka muinasjuttudes oma tõde.

Kreutzwald kandis terve elu viha kõigi volditud mustkuubede vastu, olles veendunud kiriku kahjulikus mõjus ja tema rollis rahva vaimupimeduses hoidmises.
Kõik muinasjutud ei lõpe õnnelikult. “Näkineitsis” ei suuda näkiga abiellunud Une-Tõnu talitseda oma uudishimu ja piilub ruumi, kus tema kaasa enda sõnul iga neljapäev paastub. Kuna Tõnu murdis oma lubadust, viskab neitsi ta vee-alusest kodust välja. Hetkega vananenud mees leitakse järgmisel päeval uppununa mere äärest.

Kreutzwaldist ja tema muinasjuttudest:
http://www.virumaa.ee/2002/04/ve-kreutzw...-reinhold/
"Eesti rahva ennemuistsed jutud" ilmus hiljuti taas kordutrükis:
http://www.apollo.ee/product.php/0117145
Oli müügil ka täisnahkköites ((2 594.05 EEK), aga juba läbi müüdud. Ja see räägib juba enda eest, kuidas rahvas siiani neid muinasjutte armastab.
Õnneks on raamat endal olemas esivanemate ajast ja nahkkaaned ka teisel ümber. Ilmunud a. 1953 ja Gustav Reindorfi illustratsioonid ka sees.
Samuti Kreutzwaldi eessõna Võru linnas, jaanipäeval 1866.
Seal on Põhja Konn ja Näkineitsi ja Tuhka-Triinu ja Õnnemunake, Maa-alused ja Pikse pill ka sees.
Lõpus on isegi sõnaseletused. Näiteks härjapõlvlane - mütoloogias väike mehike, kes ainult härja põlveni ulatub, elab peamiselt maa all; enamasti tegutseb ta hea olendina.
Väga õpetlik muinasjutt on näiteks Härjapõlvlaste riid. Igatahes tundub, et need muistse aja härjapõlvlased olid väga riiakad!

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
31-05-2011 00:11
Postitus: #6
RE: Suured Jutud
Müstik, mitte keegi pole kuskil asendanud kollektiivset alateadvust ühendväljaga, see on sinu mingi luul. Liiati on tegemist kahe täiesti erineva asjaga.

Jung oli esimene, kes kollektiivset ajalugu teadusliku poole pealt uuris, ent ega tema seda leiutanud. Kollektiivne alateadvus on sõna otseses mõttes meie ühisvaimuga kontaktis olemine läbi suguvõsa kanalite. Ligipääs sinna on kirjutatud meie rakumällu.

Infoväli ja Akashi on aga hoopis teine teema, kuigi jah, sarnasusi leidub.

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
AnnaNuustik Eemal
Energeetik-Õpilane

Postitusi: 374
Liitunud: Jan 2010
31-05-2011 08:05
Postitus: #7
RE: Suured Jutud
Ma räägiks pisut ka aia august, kui tohib.

Nimelt avaldab mulle tohutult muljet siin lausa illustratsioonidega esindatud inimvõime luua pisikesest asjast üüratusuur probleem.

Esimene pilt - too must koll pisikese (eeldan, et punamütsikese kohal kõrgumas) on ju tõesti ehmatav, kuid kust ta algas?
Meist endist ja meie vajadusest asjale, mille tegemine-läbielamine hirmutab, anda drastiline ja kohutav efekt.

Teine pilt - udukogu - meenutaks natukene nagu kurba, ent endiselt hirmsat tegelast. Kuid kujutlusvõime elab seal, kus algab soov asju ehtida. Ehitakse... kui ei lepita loomulikuga... ning kui ei olda valmis muutuma.
Muutus aga on ainus asi, mis jääb.

Muinasjuttudes peituvast sümboolikast räägib ühe osana ka Clarissa Pinkola Estéz'i raamat "Naised, kes jooksevad huntidega".
See võiks tegelikult olla täiesti vabalt naistele öökapiraamatuks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
31-05-2011 10:29
Postitus: #8
RE: Suured Jutud
Udukogu nimi on Eagle Nebula. Läheb hästi kokku Kotka jutuga...

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
koba
Tavaliige

Postitusi: 63
Liitunud: Aug 2010
01-06-2011 23:05
Postitus: #9
RE: Suured Jutud
Kalevipoeg hea, Vigala Sassi "Kuldmamma" parem.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
14-07-2011 00:31
Postitus: #10
RE: Suured Jutud
(31-05-2011 08:05 )AnnaNuustik Kirjutas:  Esimene pilt - too must koll pisikese (eeldan, et punamütsikese kohal kõrgumas) on ju tõesti ehmatav, kuid kust ta algas?
Meist endist ja meie vajadusest asjale, mille tegemine-läbielamine hirmutab, anda drastiline ja kohutav efekt.

Hunt antud kontekstis on meie seesmine hirm, hirmu manifestatsioon. Hirmuks võib lugeda absoluutselt kõike, mis pole meie oma, mille kohta meil puudub info ning mis on ilma meie loata meie teadvuses/alateadvuses.

Vanaema on meie side esivanematega. Meie suguvõsa karma, suguvõsa tugi ja ühendväli.

Nüüd - enamus meist teavad, et suur kuri hunt pistis pintslisse vanaema ning tahtis pintslisse pista ka Punamütsikest, ent vähesed teadvustavad enesele, et tegelikult ei tahtnud hunt mitte punamütsikest ennast, vaid hoopis tema andamit/ohvriandi esivanematele. Hundil oli tuhat ja üks võimalust Punamütsike nahka panna, ent ta ei teinud seda - teda huvitas hoopis Punamütsikese ohvrianni välja petmine läbi kavaluse. Selleks neelas ta alla esivanemate väe (vanaema oli elus) ning üritas ise seda väge kujutada, luues Punamütsikesele illusiooni, justkui olekski selle hirmu näol tegemist õige väega.

Muidugi võib vaielda selle kallal, kes oli too jahimees, kes hundi tappis ja vanaema kõhust välja lõikas (loe: eemaldas suure ja tundmatu väe, mis oli enese alla matnud õige jõuallika ehk siis vanaema/suguvõsa), tõenäolisim seletus võiks olla meie enese meespool - ürgmees, kütt, elu ja surma valitseja.

Seega kogu muinasjutu moraal jaguneb meie energeetika kolmele aspektile:

1. meie seesmine laps, meie hing kõige ehedamal kujul toob andamit suguvõsa ühisvaimule (toidab suguvõsa egregori enese valgusega)
2. meie hirmud üritavad neid andameid enesele varastada läbi "heaks" maskeerumise, sest neil on vaja seda andamit saada otse meie seesmiselt lapselt (hingevalgus, elu vägi)
3. sellises olukorras on päästjaks kaine mõistus ja tunnetel baseeruv meespoolus (naispoolus on emotsioonid, ainult meespool suudab ära tunnetada sisemise lapse ja tema probleemi)

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 5,897
Liitunud: May 2004
15-08-2011 01:21
Postitus: #11
RE: Suured Jutud
Muistse aja inimeste folkloor ja igapäevaelu on meieni jõudnud muinaslugude ning müütide kujul. Muidugi on aastasadadega need mälestiste sisud muutunud müstilisemaks, paljud varem nii tavalised nähtused on ajapikku muutunud mälestusteks, seejärel unustusehõlma vajunud müütideks.

Muinaslugudes kajastub iidsete aegade hõng ning neid tundma õppides suudame ehk ka oma isikliku elu tarbeks midagi selgeks õppida. Muinaslood oma osaliselt naiivsel, samas rohujuuretasemel edastatud õppetundidega annavad kõigile midagi. See, mida me neist saame, on iga inimese jaoks personaalne.

Seoses meite rahva ikkepõlvega ning kristluse levimisega nii siin- kui sealpool Alutagust räägiti paljud muinaslood ringi ning seetõttu leidub paljudes neist üsna tugevaid kristlikke elemente. Me peame lugema neid lugusi tänapäeval nii, nagu seda mõisteti enne "teiste aga."

Vanal vabal aeal, midä küll mõned ei taha uskuda, aga mind ei või kiigi keeldä seda uskumast, et kord vaba aeg on olnud, kus eesti rahvas isi endi üle valitses ja õiglast elu elas. Kui aga võerad võitu said ja muad omale pärisid ja rahvast orjama sundisid, mudugi raudriide abil, kadus endine aus miil piatselt kõik ärä, kurjus ja tige miil ligemise vastu võttis südames muad, raske töö ja veike palk sundisid kätt teese oma külgi panema ja sedä võtma, mis teese oma ei olnud, ehk küll irmus ihunuhtlus selle üle valvas
(Kirja pannud Kolga-Jaanis Mats Kaur 1889)

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
TDK
Eriliige

Postitusi: 287
Liitunud: May 2006
15-08-2011 10:20
Postitus: #12
RE: Suured Jutud
Elas kord seitsma maa ja vee taga paksus paksus metsas karu nimega Dharma. Selle nime oli andnud temale jänes John, kuna Dharmal oli isemoodi iseloomuga ning kõiketeadja ja vahest isegi targutaja. Nii oligi peagi selge, et kogu metsa kõige targem loom on karu Dharma ning kõik otsused käivad läbi tema. Moodustati metsa juhtkond, mida Dharma juhtis ning alluvateks võeti nii lontis kõrvadega, kui ka muid tegelasi. Organiseeritus nägi välja nagu munnitsipaalpolitseil ning kontrolliti kõikke ning hoiti omast arust ranget kontrolli. Kord tuli aga vana põder Eldur ning teatas, et selline metsa monarhia ja ainuvalitsemine ei kõlba kuskile ning igal loomhingel peab olema juba Jumala poolt antud vaba hing ning nii peab ka see olema. Teiseks oli Eldur arvamusel, et iga metsloom võiks/peaks ka oma arvamust saama avaldada, kuna arvamuste kogum loob terviku ning filosoofilise täiuse. Sellisest lobast ei tahtnud aga Dharma kuuldagi teha, kuna tema teab mis on õige nii endale ja ka teistele. Oli mõeldamatu, et orav Juss ja sipelgas Änn midagi hakkaks ütlema ja kommenteerima, kuna nad on nii pisikesed ja harimatud. Dharma mõtles sellepeale, et peaks vähe puhkama ja minema teispoole metsa lemmik marju sööma ja pakkuma vähe meelelahutust, kuna metsa valitsemine on ikka raske töö. Mõeldud tehtud. Dharma seadis sammud marjade poole. Poole tee peal juhtus aga midagi ääretult kahtsusväärset. Nimelt kukkus karu sügavasse aukku, mis oli inimeste poolt tehtud lõks. Dharma polnud üldse mures, kuna ta teadis, et ta on nii tark ja mõtleb lahenduse välja. Pealegi on ta ka nii kuulus, et keegi leiab ta peagi. Läks mööda tunde ja tunde.... Ei kedagi ega midagi. Dharma ei mõlnud välja lahendust, kuidas pääseda. Möödus päevi ja päevi olles sügaval augus, mis oli nii hästi ehitatud, et keegi ei oleks seda osanud aimata ning selles metsaosas käis lõõgastumas enamasti ainult Dharma ise. Nädal oli juba möödas ja Dharmal oli surm juba silme-ees. Peagi kuulis karu mõminat aga sipelgas Änn ning tuli karule appi. Karu aga naeris tema välja ja küsis, et kuidas saab selline väike olevus teda aidata. Änn ütles : "muuda korraks oma vaateid elust ja usu, et ma suudan sinu siit august välja tõmmata" Dharma aga ei uskunud ja oli kindel endiselt, et küll ta ise mõtleb midagi välja ja ehk Jumal päästab ise tema. Änn aga endiselt kordas, et ta suudaks karu aidata, kui too usuks sellesse vaid. Dharma oli endiselt väga enesekindel ja ei kaldund oma arvamuselt kõrvale ja proovis igati kaapida ja hüpata, kuid tulutult. Keeldus sipelga abist. Lõpuks sai ka suure karu ramm otsa ning vajus kokku oma augus, kaotades teadvuse. Sipelgas Änn teadis, et nüüd tuleb kiirelt tegutseda ja kutsus kokku terve metsa sipelgad (keda oli miljoneid ja miljoneid), kes koguaeg juba ka varem koostööd tehes teadsid mida teha ja moodustasid ka seekord spetsiaalse keti omavahel ning tõmbasid suure karu august välja. Karu turgutati elule ning pakuti nii sööki, kui ka jooki. Dharma aga ei mõistnud ikkagi, et kuidas on see võimalik ning arvas endiselt, et ju ta ise kuidagi pääses või, et Jumal teda aitas, kuid ega metsaelanikud polnud rumalad- kogu sipelgate päästeoperatsioon oli salvestatud metsast leitud kaameraga ning taasesitati karule. Karu sai vaimse trauma sest tema arusaamad ja uskumused osutusid esimest korda valeks ning nii väiksel sipelgal oli olnud õigus. Peale seda pole karu nähtud ning metsaelu harmoniseerus ning muutus demokraatlikumaks ning iga looma hääl luges, olgu selleks suur või väike loom oma nii targa või rumala mõttega- kõik arvamused ja mõtted kuulati ära....

Kõik on võimalik.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
24-06-2014 14:25
Postitus: #13
RE: Suured Jutud
(14-07-2011 00:31 )Celtic Kirjutas:  Nüüd - enamus meist teavad, et suur kuri hunt pistis pintslisse vanaema ning tahtis pintslisse pista ka Punamütsikest, ent vähesed teadvustavad enesele, et tegelikult ei tahtnud hunt mitte punamütsikest ennast, vaid hoopis tema andamit/ohvriandi esivanematele. Hundil oli tuhat ja üks võimalust Punamütsike nahka panna, ent ta ei teinud seda - teda huvitas hoopis Punamütsikese ohvrianni välja petmine läbi kavaluse. Selleks neelas ta alla esivanemate väe (vanaema oli elus) ning üritas ise seda väge kujutada, luues Punamütsikesele illusiooni, justkui olekski selle hirmu näol tegemist õige väega.

Muidugi võib vaielda selle kallal, kes oli too jahimees, kes hundi tappis ja vanaema kõhust välja lõikas (loe: eemaldas suure ja tundmatu väe, mis oli enese alla matnud õige jõuallika ehk siis vanaema/suguvõsa), tõenäolisim seletus võiks olla meie enese meespool - ürgmees, kütt, elu ja surma valitseja.

Ehk pakub ka huvi et uued uurimused näitavad, et tuntud muinasjutt Punamütsikesest tekkis Kesk-Euroopas 900 aastat tagasi ning levis sealt edasi Aasiasse ja Aafrikasse. Seni on arvatud, et see lugu pärineb Hiinast.

Durhami Ülikooli antropoloog Jamshid Tehrani kasutas muinasjutu juurte väljaselgitamisel bioloogiast tuntud meetodit.

Tehrani järeldas, et lugu Punamütsikesest tekkis 12. sajandil piirkonnas, mis hõlmas Prantsusmaad, Austriat ja Põhja-Itaaliat. Muinasjutu juured viivad aga veelgi kaugemale minevikku – umbes 2000 aasta vanuse looni, millest kõik selle muinasjutu versioonid alguse said.
http://www.imelineajalugu.ee/article/201...tat_tagasi
(selle postituse viimane muutmine: 24-06-2014 14:26 Müstik.)

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
04-05-2016 08:46
Postitus: #14
RE: Suured Jutud
Kuna hiljuti tuli ühes teemas juttu Punamütsikesest, siis silm jäi peale järgmisele tekstile.
Kirjutatakse järgmist.

Tänapäeval mäletavad vähesed, et Charles Perrault muinasjutt "Punamütsike" on kirjutatud 16.sajandi verd tarretama paneva loo järgi libahundist Peter Stumppist, kes hundina inimesi jahtis. Tänapäeva arusaamade järgi oli too Peter Stumpp tüüpiline sarimõrvar ning peale selle veel ka psüühiliselt haige inimene.
Kuid 16.saj., mil inkvisitsioon korraldas veel nõidade näidishukkumisi, arvasid saksa külakese Bedburgi elanikud, et ümbruses elab libahunt.

Ta hävitas koduloomi ja röövis naisi ja lapsi. Iga uue lõhki rebitud inimese surnukeha leidmisel korraldati ajujaht. Kui mees lõpuks kätte saadi, osutus see kõigile tuntud heasüdamlikuks farmeriks. Kuna see on väga jube lugu, siis rohkem detaile ära ei too. Mõrtsuka hukkamine oli sama jube.
Raske uskuda, et Punamütsikese muinasjutt just sellest loost alguse sai, aga mine sa tea...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog