19-09-2011, 14:40
(Seda postitust muudeti viimati: 24-09-2014, 19:14 ja muutjaks oli Bluedreamer.)
Tänavu möödub 50 aastat sündmusest, millest sai liialdamata üks kaasaegse ufoloogia fenomenidest. Juba ainult Betty ja Barney Hilli nimede mainimisel tekib vähegi pädevama ufohuvilise teadvuses terve rida seoseid. On ju see neljanda astme lähikontakt klassikaks muutunud kaasus, mida kajastanud meedia tõi avalikkuse huviorbiiti kaks märksõna – tulnukate inimröövid ja neid teostavad „hallid“ Zeta Reticuli tähesüsteemist. Kus peitub selles loos mingigi tõetera - kui midagi niisugust üldse toimus - ning kust algavad meelepetted ja sotsiaalkultuurilised fiktsioonid? Nagu teada, puudub käesoleval ajal ufonähtuste olemuse selgitamiseks üldrahuldav meetod ja seda keerulisemasse seisu asetab end Hillide juhtumi mõtestaja. Järgnevalt esitatava väikese ülevaatega soovitakse märkida fenomenaalse loo poolesajandat juubelit.
Kuidas see oli?
Barney ja Betty Hill olid tüüpilised ameeriklased, kes elasid Portsmouthi linnas New Hampshirei's. Barney töötas postiteenistuses, Betty sotsiaalametnikuna. Nende erilisust rõhutas vaid asjaolu, et Barney oli mustanahaline. Segaverelised abielud polnud tollasel Uus-Inglismaal veel väga aktsepteeritud ja nii tegutses paar aktiivselt ka segavereliste abielupaaride toetusrühmas.
1961. aastal sügisel käisid nad Niagara joal ja seejärel lühikesel puhkusel Kanadas. Aeg oli asuda tagasiteele. 19. septembril veidi enne kella kümmet õhtul ületasid nad USA piiri. Algul plaaniti jääda Colebrooki ööbima, ent pärast kehakinnitust kohalikus restoranis sõideti edasi. Hillid väljusid parklast kl 22:05, kust mööda 3. Maanteed jäi Portsmouthini 274 km ning Barney arvates pidanuksid nad koju jõudma kl 2:30 või hiljemalt kl 3:00. 56. kilomeetril silmas Betty taevas eredat valgust. See paiknes täiskuust vasakul ja veidi allpool. Siis märkas ta teist valgust, mis näis muutuvat üha eredamaks. Samuti näis see liikuvat, kuid petlikku muljet võis tekitada vaatlejate asumine liikuvas autos. Barney arvates oli tegemist kursilt eksinud satelliidiga.
Valgus saatis neid mitme kilomeetri vältel, kadudes vaid paiguti puude-mägede taha. Hillide taksikoer Delsey, kes reisis auto tagaistmel, muutus rahutuks. Paar otsustas auto peatada, et koer korraks välja jooksma lasta ja ise paigal seistes hinnata valguse liikumist. Valgus tõepoolest liikus, jättes oma tekkepõhjuse siiski saladuslikuks. Täht see igatahes polnud, kuna mingil hetkel möödus see Kuust. Koer läks autosse tagasi, sõit jätkus. Ufode suhtes skeptiline Barney tõi lagedale hüpoteesi helikopterist. Ometi paistis kummaline valgus neid nüüd jälitavat. Ühel hetkel kuma peatus, seejärel liikus hooga edasi – ühel korral sooritas tiiru ümber Hillide auto. Langes ära tavapärase lennumasina idee. Autos oleva binokliga valguse suunas vaadates märkas Betty korrapärast objekti, mille tiibadeta külgedel põlesid valguskiiri sähvivad tuled. Tema nimetas seda ufoks, sest temagi õde oli 1957. aastal ufot näinud.
Indian Heai nimelisest kuurortpiirkonnast möödudes sai uudishimu Barneyst võitu ja ta peatas auto keset maanteed, et objekti paremini vaadelda. Autost väljunud meest tabas läbi binokli kummastav pilt. Objekt hõljus puulatvade kohal, sel oli kaks rida aknaid. Läbi akende märkas Barney umbes poolt tosinat olendit, kelle hõbedased kostüümid ning eriti hüpnotiseerivad silmad Barneyt lausa lummasid. Betty kutsed jättis ta tähelepanuta. Alles lennumasina alt väljuv maandumisseadeldis tõi mehe transist välja. Ta jooksis autosse ja kihutas minema. Mehele tundus, et tulnukad tulevad neid kohe kinni võtma, kuid Betty lennumasinat enam ei märganud. Selle asemel kuulsid nad imelikku piiksumist ja neid valdas imelik unisus. Nad ärkasid 56 km Indian Headist eemal. „Kas sa nüüd usud ufodesse?“ küsis Betty. Barney vastas, et ei usu. Orienteerumisvõime tagasisaanult jõuti koju alles koidikul. Köögikell oli viie peal, näidates kahe tunni kadumist.
Järgmisel päeval püüti elada harjumuspärases rütmis, Barney keeldus intsidenti tunnistamast. Betty oli aktiivsem. Ta helistas õele ja rääkis äsjanähtud ufost. Janeti naaber omas füüsikukraadi. Ta soovitas Bettyl auto kere kompassiga üle käia, et näha, kas see pole mitte olnud mõne tugeva elektromagnetvälja läheduses. Betty leidis pakiruumi luugilt kaksteist eriti tugeva magnetvälja kohta, mis langesid kokku luugi värvikahjustustega. Üks Janeti sõpradest oli endine politseiülem. Ta soovitas Bettyl helistada Ühendriikide lennuväele ja juhtunust ette kanda. Naine võttis ühenduse Pease'i lennuväebaasiga. Ohvitserile, kellega ta kõneles, näis kosmoselaeva kirjeldus huvi pakkuvat. Kirjeldamata jäi meeskonna välimus, kuna olendeid nägi üksnes Barney. Sellegipoolest saadeti Ohios asuva Wright-Pattersoni lennuväebaasi juures tegutseva ametliku ufo-uurijate rühma Sinise Raamatu projekti (projekt Blue Book) kollektiivile juhtunu kohta raport.
Kummituslikke mõtteid tõrjuva Barney asemel läks Betty raamatukokku ja hakkas lugema erialast kirjandust. Tema tähelepanu paelus raamat „The UFO Conspiracy“ („UFO-vandenõu“), mille autoriks oli kunagine USA merejalaväekorpuse kapten Donald Keyhoe. Nädal pärast ufoga kohtumist kirjutas Betty Keyhoele, kes töötas tollase eesrindlikema ufo-uuringutega tegeleva rühmituse, Riikliku Õhufenomenide Uurimiskomitee (NICAP) direktorina. Kolm päeva peale kirja kirjutamist hakkasid naist vaevama korduvad unenäod, kus ta viidi tulnukate kosmoselaeva ja allutati meditsiinilisele läbivaatusele.
NICAP võttis kirja tõsiselt. Abielupaari saadeti küsitlema Walter Webb. Paar jättis Webbile hea mulje. Teda üllatas, et nad püüdsid seda, mida olid näinud, tühisena esitada. Webbi aruande mõjuna tuli Hille küsitlema veel kaks NICAPi uurijat, Robert Hohmann ja C.D. Jackson. Kohtumise juures viibis ka Hillide sõber James McDonald, kes oli hiljuti USA lennuväe luurest erru läinud. McDonald soovitas kasutada hüpnoosi, et saada teada, mis oli toimunud Hillide kaotatud kahe tunni vältel. Idee kiideti heaks.
1962. aasta suvel jäi Barney haigeks. Sümptomite hulgas olid väsimus, kõrge vererõhk ja maohaavandid. Arstid leidsid, et põhjus võib olla psühholoogiline ning saatsid patsiendi Ducan Stephensi nimelise atesteeritud psühhiaatri vastuvõtule. Barneyl oli raske rääkida kohtumisest ufoga, mis oli ühtlasi võimalik ärevuse põhjus, mille all ta kannatas. Barney nõusolekul saatis Dr Stephens ta Bostoni hüpnoosiarsti dr Benjamin Simoni juurde. Esimest korda käis Barney tema konsultatsioonil detsembris 1962. Mees võttis kaasa ka Betty, sest arvas, et - teades naise unenägudest - nad mõlemad vajavad abi. Hüpnoosiseansid algasid 1963. aasta jaanuaris ning kestsid kuus kuud. Dr Simon kasutas kadunud kahe tunni taastamiseks ajas tagasiviimise tehnikat. Delikaatne tohter ravis meest-naist eraldi, et kummagi mälestusi ei hakkaks mõjutama teise poole kogetu ega selle ettekujutamine. Kui kuus kuud hakkas läbi saama, mängis ta Hillidele ette varasemate seansside lindistused.
Mis juhtus?
Hüpnoosi all väljakoorunud lugu osutus vapustavaks. Kui Barney oli lennumasinast eemale kihutanud, tundis ta end rahulikumalt. Siis pööras ta aga arusaamatul põhjusel peateelt sillutamata teelõigule ja sõitis valguse suunas, mida ta pidas loojuvaks kuuks. Järsku blokeerisid raja trobikond kujusid. Betty pidas neid inimesteks, kelle auto oli katki läinud. Barney kartis röövimist.
Üks kujudest hoidis käes kummalist riista ja suunas selle Hillide poole. Samal hetkel seiskus masina mootor. Betty hüppas autost välja, et minema jooksta, ent temast haarati kinni. Lähemale liikunud kujudest nägi tabatu, et nad olid tuhakarva olendid, kelle suur pea, kõrge laup ja tohutu suured silmad paistsid Barneyt hüpnotiseerivat. Mees sulges aeglaselt omaenese silmad.
Hillid viidi käekõrval lähedal maandunud tulnukate laeva paradale. Mees ja naine talutati eraldi ruumidesse, kus neile tehti läbivaatus. Neilt võeti vere- ning nahaproovid, eriti huvitasid tulnukaid Barney kunsthambad. Samuti paigaldati Barney kubemele imamisseadeldis, mis põhjustas talle suurt ebamugavust. Ilmselt võeti talt spermaproov. Aparaat sarnanes ringikujulise käsnaga, mis peagi tekkis ohvri kubemele. Betty ruumis avasid tulnukad tema kleidiluku ja võtsid tal riided seljast. Seejärel tegid nad talle vägivaldse günekoloogilise läbivaatuse. Järgmiseks viidi ta naba kaudu sisse pikk nõel, et teha talle tulnukate sõnade järgi rasedustest. Muide, Betty kirjeldatud protseduur jõudis aastaid hiljem maiste arstide praktikasse. Hiljem näidati talle ekraani, millele olid märgitud ufonautide liikumisteed ja uurimisretkede üksikasjad. Betty küsis, kus on nende koduplaneet. Seepeale küsis pikem olend, keda Betty pidas tulnukate juhiks, kus asub kaardil Maa. Betty jäi vastuse võlgu. Siis tõdes juht, et pole erilist mõtet talle ütelda, kust nad on tulnud, sest inimene ei tea sedagi, kus asub tema oma planeet. Betty joonistas hüpnoosis olles tähekaardi visandi üles ja amatöörastronoom Marjorie Fish usub, et on leidnud sellele vaste kosmoses. Tema tõlgendus tähekaardist annab talle alust arvata, et need humanoidid olid pärit Zeta Reticulist – Maast umbkaudu 37 valgusaasta kaugusel asuvast kaksiktähe süsteemist.
Julge Betty palus luba laevalt kaasa võtta midagi, mis tõestaks nende kohtumist tulnukatega. Ta sai juhilt ühe raamatu. Nende juht võttis selle siiski enne Betty lahkumist ära, sest oli arvatavasti otsustanud, et Hillid ei tohi seda kohtumist mäletada. See ärritas Bettyt, kuna ta vandus juhtunut mäletavat. Seejärel pandi Hillid riidesse ning viidi tagasi autosse. Enne peateele pööramist nad nägid, kuidas tulnukate kosmoselaev ära sõitis. Miski, mille tulnukad olid istutanud ohvrite alateadvusesse, blokeeris nende mälestused.
Loomulikult oli Dr Simon kimbatuses. Ta polnud kunagi midagi niisugust kuulnud. Arst uskus, et Hillid räägivad tõtt, kuid kartis väga loo ilmsikstulekut. Avalikkuse kriitika võis rikkuda tema maine ja kaotada hüpnoosi kui psühhiaatrilise meetodi tõsiseltvõetavuse. Hirm polnud alusetu. 1965. aastal avaldaski üks Bostoni ajaleht anonüümsete artiklite seeria, mis näitas Hille hullumeelsete fanaatikutena.
Juhtumi kriitika
Loo järelkajades oli ka teistsuguseid ilminguid. Hillidki olid mures, et läbielatu hoolimatu avalikustamine mõjub nende renomeele halvasti. Koos dr Simoniga pöördusid nad kohaliku kirjaniku John G. Fulleri poole ja palusid, et viimane paneks juhtunu kirja nii, nagu see nende arvates toimus. Fuller nõustus ja nad kirjutasid teose „The Interrupted Journey: Two Lost Hours Aboard a Flying Saucer“ („Katkenud teekond: kaks kaotatud tundi lendava taldriku pardal“). Kui ajakiri Look selle 1966. aastal avalikustas, lõid žurnaali kaks numbrit, kus oli ära toodud Hilide lugu, kõikide ajaleheputkade müügirekordeid. Hulganisti hakkas tulema pakkumisi filmisõigustele – madalaim pakkumine oli 300 000 dollarit. Hillide kogetu esitati 1975. aastal valminud telefilmis „The UFO Incident“ („Ufo-intsident“).
Betty läbis riiklikus televisioonis valedetektori tesi, mis näitas, et ta räägib tõtt. Hillide elu põhjalikust uurimisest selgus, et nad on ülimalt ausad inimesed. Mõlemad neist olid oma kogukonnas lugupeetud kodanikud, katoliku kiriku liikmed. Samuti olid selle regiooni õhujõudude radarid Hillide röövimise kuupäeval registreerinud tundmatu lendava objekti. Ent objektiivsem kriitika joonib alla mitmeid ebakohti. Ufo-skeptik Robert Sheaffer uuris kogutud materjalide üksikasju. Ülikooliharidusega astronoom väitis, et esimene valgustäpp, mida Hillid olid täiskuuketta lähedal näinud, osutus tõenäoliselt Saturniks, ja teine, eredam valgus oli tõenäoliselt Jupiter. Umbes 30 protsendi puhul kõigist oletatavatest ufo-vaatluse juhtudest on tegelikult nähtud taevakehi, mis pealtnägijate sõnul olevat tihti liikunud, vigurdanud ja ringi kihutanud. Dr Simon möönis, et tegemist võib olla klassikalise folie à deux (jagatud psühhoosid) situatsiooniga: mõlemad, nii Barney kui Betty Hill olid kindlalt veendunud äraviimise reaalsuses, kuid see olevat vaid nende ühine hirm. Kindlasti pole hüpnoos absoluutne tõde, pigem on see võti toimunu rekonstrueerimiseks. Alati mõjutavad hüpnotiseeritavat tema varasemad ettekujutused ja teadmised antud temaatikast – Betty puhul loetud raamatud. Veel arvas Dr Simon, et Barney võis kannatada süümepiinade all, kuna valge naise pärast hülgas ta esimest abielust pärineva naised ning lapsed. Tuntud ufoloog Jacques Vallée on kritiseerinud lahknevusi Barney ja Betty Hilli tunnistustes: kui muus osas klappisid mõlema kirjeldused liigagi hästi, siis Barney väitel suhtlesid tulnukad telepaatiliselt, Betty järgi aga kerge aktsendiga inglise keeles. Kõrge renomeega astronoom Carl Sagan tegi pihuks ja põrmuks Zeta Reticuli tähekaardi.
Barney Hill suri 1969. aastal. Betty Hill jäi endale kindlaks kuni aastani 2004, mil ta lahkus elavate seast raske vähkkasvaja tõttu. On see siis tõsi? Igaüks otsustagu ise. Nii või teisiti elab Hillide juhtum juba iseseisvat elu kogu läänemaailma massiteadvuses.
Raamatuid:
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; Varrak; Tallinn; 2007
Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat; Vallée, Jacques; Kupar; Tallinn; 1993
Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ, Tallinn; 1998
Internet:
Barney Hill Hypnosis Session I-V; Youtube
The Lost Betty Hill Interview I-IX; Youtube
The UFO Incident (1975) I-X; Youtube
Kuidas see oli?
Barney ja Betty Hill olid tüüpilised ameeriklased, kes elasid Portsmouthi linnas New Hampshirei's. Barney töötas postiteenistuses, Betty sotsiaalametnikuna. Nende erilisust rõhutas vaid asjaolu, et Barney oli mustanahaline. Segaverelised abielud polnud tollasel Uus-Inglismaal veel väga aktsepteeritud ja nii tegutses paar aktiivselt ka segavereliste abielupaaride toetusrühmas.
1961. aastal sügisel käisid nad Niagara joal ja seejärel lühikesel puhkusel Kanadas. Aeg oli asuda tagasiteele. 19. septembril veidi enne kella kümmet õhtul ületasid nad USA piiri. Algul plaaniti jääda Colebrooki ööbima, ent pärast kehakinnitust kohalikus restoranis sõideti edasi. Hillid väljusid parklast kl 22:05, kust mööda 3. Maanteed jäi Portsmouthini 274 km ning Barney arvates pidanuksid nad koju jõudma kl 2:30 või hiljemalt kl 3:00. 56. kilomeetril silmas Betty taevas eredat valgust. See paiknes täiskuust vasakul ja veidi allpool. Siis märkas ta teist valgust, mis näis muutuvat üha eredamaks. Samuti näis see liikuvat, kuid petlikku muljet võis tekitada vaatlejate asumine liikuvas autos. Barney arvates oli tegemist kursilt eksinud satelliidiga.
Valgus saatis neid mitme kilomeetri vältel, kadudes vaid paiguti puude-mägede taha. Hillide taksikoer Delsey, kes reisis auto tagaistmel, muutus rahutuks. Paar otsustas auto peatada, et koer korraks välja jooksma lasta ja ise paigal seistes hinnata valguse liikumist. Valgus tõepoolest liikus, jättes oma tekkepõhjuse siiski saladuslikuks. Täht see igatahes polnud, kuna mingil hetkel möödus see Kuust. Koer läks autosse tagasi, sõit jätkus. Ufode suhtes skeptiline Barney tõi lagedale hüpoteesi helikopterist. Ometi paistis kummaline valgus neid nüüd jälitavat. Ühel hetkel kuma peatus, seejärel liikus hooga edasi – ühel korral sooritas tiiru ümber Hillide auto. Langes ära tavapärase lennumasina idee. Autos oleva binokliga valguse suunas vaadates märkas Betty korrapärast objekti, mille tiibadeta külgedel põlesid valguskiiri sähvivad tuled. Tema nimetas seda ufoks, sest temagi õde oli 1957. aastal ufot näinud.
Indian Heai nimelisest kuurortpiirkonnast möödudes sai uudishimu Barneyst võitu ja ta peatas auto keset maanteed, et objekti paremini vaadelda. Autost väljunud meest tabas läbi binokli kummastav pilt. Objekt hõljus puulatvade kohal, sel oli kaks rida aknaid. Läbi akende märkas Barney umbes poolt tosinat olendit, kelle hõbedased kostüümid ning eriti hüpnotiseerivad silmad Barneyt lausa lummasid. Betty kutsed jättis ta tähelepanuta. Alles lennumasina alt väljuv maandumisseadeldis tõi mehe transist välja. Ta jooksis autosse ja kihutas minema. Mehele tundus, et tulnukad tulevad neid kohe kinni võtma, kuid Betty lennumasinat enam ei märganud. Selle asemel kuulsid nad imelikku piiksumist ja neid valdas imelik unisus. Nad ärkasid 56 km Indian Headist eemal. „Kas sa nüüd usud ufodesse?“ küsis Betty. Barney vastas, et ei usu. Orienteerumisvõime tagasisaanult jõuti koju alles koidikul. Köögikell oli viie peal, näidates kahe tunni kadumist.
Järgmisel päeval püüti elada harjumuspärases rütmis, Barney keeldus intsidenti tunnistamast. Betty oli aktiivsem. Ta helistas õele ja rääkis äsjanähtud ufost. Janeti naaber omas füüsikukraadi. Ta soovitas Bettyl auto kere kompassiga üle käia, et näha, kas see pole mitte olnud mõne tugeva elektromagnetvälja läheduses. Betty leidis pakiruumi luugilt kaksteist eriti tugeva magnetvälja kohta, mis langesid kokku luugi värvikahjustustega. Üks Janeti sõpradest oli endine politseiülem. Ta soovitas Bettyl helistada Ühendriikide lennuväele ja juhtunust ette kanda. Naine võttis ühenduse Pease'i lennuväebaasiga. Ohvitserile, kellega ta kõneles, näis kosmoselaeva kirjeldus huvi pakkuvat. Kirjeldamata jäi meeskonna välimus, kuna olendeid nägi üksnes Barney. Sellegipoolest saadeti Ohios asuva Wright-Pattersoni lennuväebaasi juures tegutseva ametliku ufo-uurijate rühma Sinise Raamatu projekti (projekt Blue Book) kollektiivile juhtunu kohta raport.
Kummituslikke mõtteid tõrjuva Barney asemel läks Betty raamatukokku ja hakkas lugema erialast kirjandust. Tema tähelepanu paelus raamat „The UFO Conspiracy“ („UFO-vandenõu“), mille autoriks oli kunagine USA merejalaväekorpuse kapten Donald Keyhoe. Nädal pärast ufoga kohtumist kirjutas Betty Keyhoele, kes töötas tollase eesrindlikema ufo-uuringutega tegeleva rühmituse, Riikliku Õhufenomenide Uurimiskomitee (NICAP) direktorina. Kolm päeva peale kirja kirjutamist hakkasid naist vaevama korduvad unenäod, kus ta viidi tulnukate kosmoselaeva ja allutati meditsiinilisele läbivaatusele.
NICAP võttis kirja tõsiselt. Abielupaari saadeti küsitlema Walter Webb. Paar jättis Webbile hea mulje. Teda üllatas, et nad püüdsid seda, mida olid näinud, tühisena esitada. Webbi aruande mõjuna tuli Hille küsitlema veel kaks NICAPi uurijat, Robert Hohmann ja C.D. Jackson. Kohtumise juures viibis ka Hillide sõber James McDonald, kes oli hiljuti USA lennuväe luurest erru läinud. McDonald soovitas kasutada hüpnoosi, et saada teada, mis oli toimunud Hillide kaotatud kahe tunni vältel. Idee kiideti heaks.
1962. aasta suvel jäi Barney haigeks. Sümptomite hulgas olid väsimus, kõrge vererõhk ja maohaavandid. Arstid leidsid, et põhjus võib olla psühholoogiline ning saatsid patsiendi Ducan Stephensi nimelise atesteeritud psühhiaatri vastuvõtule. Barneyl oli raske rääkida kohtumisest ufoga, mis oli ühtlasi võimalik ärevuse põhjus, mille all ta kannatas. Barney nõusolekul saatis Dr Stephens ta Bostoni hüpnoosiarsti dr Benjamin Simoni juurde. Esimest korda käis Barney tema konsultatsioonil detsembris 1962. Mees võttis kaasa ka Betty, sest arvas, et - teades naise unenägudest - nad mõlemad vajavad abi. Hüpnoosiseansid algasid 1963. aasta jaanuaris ning kestsid kuus kuud. Dr Simon kasutas kadunud kahe tunni taastamiseks ajas tagasiviimise tehnikat. Delikaatne tohter ravis meest-naist eraldi, et kummagi mälestusi ei hakkaks mõjutama teise poole kogetu ega selle ettekujutamine. Kui kuus kuud hakkas läbi saama, mängis ta Hillidele ette varasemate seansside lindistused.
Mis juhtus?
Hüpnoosi all väljakoorunud lugu osutus vapustavaks. Kui Barney oli lennumasinast eemale kihutanud, tundis ta end rahulikumalt. Siis pööras ta aga arusaamatul põhjusel peateelt sillutamata teelõigule ja sõitis valguse suunas, mida ta pidas loojuvaks kuuks. Järsku blokeerisid raja trobikond kujusid. Betty pidas neid inimesteks, kelle auto oli katki läinud. Barney kartis röövimist.
Üks kujudest hoidis käes kummalist riista ja suunas selle Hillide poole. Samal hetkel seiskus masina mootor. Betty hüppas autost välja, et minema jooksta, ent temast haarati kinni. Lähemale liikunud kujudest nägi tabatu, et nad olid tuhakarva olendid, kelle suur pea, kõrge laup ja tohutu suured silmad paistsid Barneyt hüpnotiseerivat. Mees sulges aeglaselt omaenese silmad.
Hillid viidi käekõrval lähedal maandunud tulnukate laeva paradale. Mees ja naine talutati eraldi ruumidesse, kus neile tehti läbivaatus. Neilt võeti vere- ning nahaproovid, eriti huvitasid tulnukaid Barney kunsthambad. Samuti paigaldati Barney kubemele imamisseadeldis, mis põhjustas talle suurt ebamugavust. Ilmselt võeti talt spermaproov. Aparaat sarnanes ringikujulise käsnaga, mis peagi tekkis ohvri kubemele. Betty ruumis avasid tulnukad tema kleidiluku ja võtsid tal riided seljast. Seejärel tegid nad talle vägivaldse günekoloogilise läbivaatuse. Järgmiseks viidi ta naba kaudu sisse pikk nõel, et teha talle tulnukate sõnade järgi rasedustest. Muide, Betty kirjeldatud protseduur jõudis aastaid hiljem maiste arstide praktikasse. Hiljem näidati talle ekraani, millele olid märgitud ufonautide liikumisteed ja uurimisretkede üksikasjad. Betty küsis, kus on nende koduplaneet. Seepeale küsis pikem olend, keda Betty pidas tulnukate juhiks, kus asub kaardil Maa. Betty jäi vastuse võlgu. Siis tõdes juht, et pole erilist mõtet talle ütelda, kust nad on tulnud, sest inimene ei tea sedagi, kus asub tema oma planeet. Betty joonistas hüpnoosis olles tähekaardi visandi üles ja amatöörastronoom Marjorie Fish usub, et on leidnud sellele vaste kosmoses. Tema tõlgendus tähekaardist annab talle alust arvata, et need humanoidid olid pärit Zeta Reticulist – Maast umbkaudu 37 valgusaasta kaugusel asuvast kaksiktähe süsteemist.
Julge Betty palus luba laevalt kaasa võtta midagi, mis tõestaks nende kohtumist tulnukatega. Ta sai juhilt ühe raamatu. Nende juht võttis selle siiski enne Betty lahkumist ära, sest oli arvatavasti otsustanud, et Hillid ei tohi seda kohtumist mäletada. See ärritas Bettyt, kuna ta vandus juhtunut mäletavat. Seejärel pandi Hillid riidesse ning viidi tagasi autosse. Enne peateele pööramist nad nägid, kuidas tulnukate kosmoselaev ära sõitis. Miski, mille tulnukad olid istutanud ohvrite alateadvusesse, blokeeris nende mälestused.
Loomulikult oli Dr Simon kimbatuses. Ta polnud kunagi midagi niisugust kuulnud. Arst uskus, et Hillid räägivad tõtt, kuid kartis väga loo ilmsikstulekut. Avalikkuse kriitika võis rikkuda tema maine ja kaotada hüpnoosi kui psühhiaatrilise meetodi tõsiseltvõetavuse. Hirm polnud alusetu. 1965. aastal avaldaski üks Bostoni ajaleht anonüümsete artiklite seeria, mis näitas Hille hullumeelsete fanaatikutena.
Juhtumi kriitika
Loo järelkajades oli ka teistsuguseid ilminguid. Hillidki olid mures, et läbielatu hoolimatu avalikustamine mõjub nende renomeele halvasti. Koos dr Simoniga pöördusid nad kohaliku kirjaniku John G. Fulleri poole ja palusid, et viimane paneks juhtunu kirja nii, nagu see nende arvates toimus. Fuller nõustus ja nad kirjutasid teose „The Interrupted Journey: Two Lost Hours Aboard a Flying Saucer“ („Katkenud teekond: kaks kaotatud tundi lendava taldriku pardal“). Kui ajakiri Look selle 1966. aastal avalikustas, lõid žurnaali kaks numbrit, kus oli ära toodud Hilide lugu, kõikide ajaleheputkade müügirekordeid. Hulganisti hakkas tulema pakkumisi filmisõigustele – madalaim pakkumine oli 300 000 dollarit. Hillide kogetu esitati 1975. aastal valminud telefilmis „The UFO Incident“ („Ufo-intsident“).
Betty läbis riiklikus televisioonis valedetektori tesi, mis näitas, et ta räägib tõtt. Hillide elu põhjalikust uurimisest selgus, et nad on ülimalt ausad inimesed. Mõlemad neist olid oma kogukonnas lugupeetud kodanikud, katoliku kiriku liikmed. Samuti olid selle regiooni õhujõudude radarid Hillide röövimise kuupäeval registreerinud tundmatu lendava objekti. Ent objektiivsem kriitika joonib alla mitmeid ebakohti. Ufo-skeptik Robert Sheaffer uuris kogutud materjalide üksikasju. Ülikooliharidusega astronoom väitis, et esimene valgustäpp, mida Hillid olid täiskuuketta lähedal näinud, osutus tõenäoliselt Saturniks, ja teine, eredam valgus oli tõenäoliselt Jupiter. Umbes 30 protsendi puhul kõigist oletatavatest ufo-vaatluse juhtudest on tegelikult nähtud taevakehi, mis pealtnägijate sõnul olevat tihti liikunud, vigurdanud ja ringi kihutanud. Dr Simon möönis, et tegemist võib olla klassikalise folie à deux (jagatud psühhoosid) situatsiooniga: mõlemad, nii Barney kui Betty Hill olid kindlalt veendunud äraviimise reaalsuses, kuid see olevat vaid nende ühine hirm. Kindlasti pole hüpnoos absoluutne tõde, pigem on see võti toimunu rekonstrueerimiseks. Alati mõjutavad hüpnotiseeritavat tema varasemad ettekujutused ja teadmised antud temaatikast – Betty puhul loetud raamatud. Veel arvas Dr Simon, et Barney võis kannatada süümepiinade all, kuna valge naise pärast hülgas ta esimest abielust pärineva naised ning lapsed. Tuntud ufoloog Jacques Vallée on kritiseerinud lahknevusi Barney ja Betty Hilli tunnistustes: kui muus osas klappisid mõlema kirjeldused liigagi hästi, siis Barney väitel suhtlesid tulnukad telepaatiliselt, Betty järgi aga kerge aktsendiga inglise keeles. Kõrge renomeega astronoom Carl Sagan tegi pihuks ja põrmuks Zeta Reticuli tähekaardi.
Barney Hill suri 1969. aastal. Betty Hill jäi endale kindlaks kuni aastani 2004, mil ta lahkus elavate seast raske vähkkasvaja tõttu. On see siis tõsi? Igaüks otsustagu ise. Nii või teisiti elab Hillide juhtum juba iseseisvat elu kogu läänemaailma massiteadvuses.
Raamatuid:
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; Varrak; Tallinn; 2007
Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat; Vallée, Jacques; Kupar; Tallinn; 1993
Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ, Tallinn; 1998
Internet:
Barney Hill Hypnosis Session I-V; Youtube
The Lost Betty Hill Interview I-IX; Youtube
The UFO Incident (1975) I-X; Youtube